Tee Valga raud olete tegelenud tõlkimisega nüüd juba üle 30 aasta ja raamatute arv, mis teie sulest on ilmunud, kisub ka juba 30 poole. Sellepärast ma kõigepealt esitaksingi teile Ühe üldisemat laadi küsimuse, mis te arvate ültse tõlketegevusest meie vabariigis ja tõlkijate tööst meie kultuurisituatsioonis praeguses? Ma arvan, et tõlkimisel on üsna oluline tähtsus, sest suur osa sellest, mida me raamatutest loeme, mida isegi sellest, mis me televisioonis näeme ja kuuleme ja raadiost kuuleme, on ikkagi tõlgitud. Eriti puutub see muidugi ilukirjanduse raamatute osasse. Igale rahvale on vast tema oma autorid kõige armsamad meelepärasemad. Neid loetakse kõige soojema tundega, aga ometigi ei saaks me teiste rahvaste kultuuri saavutusteta läbi. Väiksele rahvale on see eriti vajalik ja muidugi on eriti vajalik suur nõudlikkus ja häävali. Teie tõlgita peamiselt inglise keeles tähendab viimastel aastatel ainult inglise keeles. Kuigi ma üllatusega märkasin, et näiteks te olete tõlkinud ka vene keelest Ostrovski äikese, 45. aastal ilmus ta hiljem ja ja olete tõlkinud põhiliselt Ameerika ja Inglise kirjandust. Mis te arvate, kas tähtsamat praeguse aja Ameerika Inglise autorid on meie tõlkekirjanduses esindatud? Ma arvan küll, et, et on esindatud olulisem mis on nii, on seal inseri Vonne kuuti. Aga on ka näiteks niisugune suur kirjanik nagu Bello aptaiki üldse, ma pean praegu ameerika kirjandust tugevaks kirjanduseks ja hiljuti ostsin Tallinnast lugemisvarast, kus õnneks nüüd on ka välismaal ilmunud kirjandust müügil. Kässynen Booteri valitud juttude kogu, mis mind väga rõõmsalt üllatas, ma ei olnud teda varem üldse lugenud ja see oli nii ühiskondlikult kui ka kirjandusmeisterlikkuse poolest kõigiti väga väärt teos. Aga kas teil ei ole tunnet, inglise kirjandus on pisut tagasihoidlikumalt esindatud. Meil, ma mõtlen tänapäeva kirjandust kui ameerika kirjandust. Jah, seda kindlasti, mina olen viimasel ajal tõlkinud ainult inglise kirjandusest tšillit, õud, pill, nootonit, noot on muidugi huvitav autor, mis meil küll siin väga vastakaid tundeid tekitas, sellepärast et tema julge võib-olla meie jaoks ülijulge väljendusviisi aka niisukesse meeste ja naiste vahekordade käsitlemine sellisel kujul oli tookord, kui helphilmusse oli 69. aastal 10 aastat tagasi kuidagi harjumatu ja kui raamat oli ilmunud, siis kirjastusse helistati üsnagi vihaselt. Aga siis kirjastuses tavaliselt vastati, et lugege edasi, teise peatüki lõpul oli see pahameel, aga tegelikult on see üsna tõsine ja kena raamat. Kui seda tõesti lugeda niimoodi, et, et see mõte sealt välja koorub. Tõnis Lehtmets kirjutas Edasis ühe artikli, millega siis poleemika ja, ja pahameel lõppes, kus ta ütles, et raamatut tuleb osata lugeda. Alfis ongi öeldud see, et tuleb elada nii, et sul on sõpru, et su elu oleks sirgjooneline jahus. Ilmus 69. ajal, aga 73. aastal ilmus veel üks raamat. Siin oli niimoodi, et kui Alf oli, oli ilmunud, mina sain pil nootoni aadressi ja saatsin selle nootonile, nutan, vastas mulle äärmiselt toreda kirja ka umbes nii, et sain Mäelfi ja küll on tore kaas ja meie oma eidega lugesime ja tundus et hästi tõlgitud ka. Etnohonoraride muidugi ei maksa miljonit, aga kunagi, kui ma Eestisse tulen, et võib-olla, et siis teadnud mulle ühe kasti või ja naljakiri nalja kili ja siis tema saatis mulle selle väravavahi vastulööki seon Inglise kooli kirjavaras kohe ette nähtud raamat ja see raamat on mulle südamelähedane ja veel, ma pean ütlema, et üsna kaks valimik nootoni novelle millest mul kui elas samma, ta soovis, et oleksin ühe valiku teinud, aga ma kartsin, et mina tõlkijana jään jänni. Et ma ei oska neid autojuhtide väljendid ja kood ja nii tegi selle valimikku Uno Laht. Nüüd üsna hiljuti puutusin ma kokku Tallinnasse ühe naistaksojuhiga, kelle keelerikkus ja sõna leidlikkus on nii tohutu, et vot kui võib-olla me kunagi veel neid nootoni novelle tõlgime, mida võiks tõesti teha, vot siis võib-olla on juba natukene kindlam jalgealune ja konsultatsiooni võimalus. Aga kas te olete ka teiste kirjanikega kontaktis olnud, keda te olete tõlkinud? Olin saatnud tema raamatud Vonne kuudile. Otseselt tema ei ole vastanud, küll aga on ta saatnud mulle tervisi Ma tuttava või sõbra kaudu ühe Ameerika kirjandusprofessori kaudu, kes on mulle hakanud kirjutama lihtsalt, kui seal inseri tõlkijale kirjutas. Moskva Lenini raamatukogu kaotuse kiri tuli mulle ja me oleme olnud kirjavahetuses, siis ta ei olnud veel professor, aga nüüd ta muide vene kirjanduse alal tegi professuuri, nii et tema ongi õieti saatnud mulle kõik säilinud teosed, mille tõttu tookord, kui veel vähem liikus meil kirjandust oli mul võimalik tõlkida novellid, parim päev banaanikala püügiks ja siis need seal insel üldse pead üheksa oma novellidest ülestamis vääriliseks. Me oleme neist tõlkinud kaheksa, kahju oleks võinud üheksa. Samuti on tema mulle saatnud, on need kutid teosed kõigepealt tapamaja korpus viis minema tõlkisin ja mis mulle romaanina väga meeldib. Hiljem ta saatis veel õige mitmed mannikuti teosed, jah, need, mis ma olin tõlkinud, on kõik kõik saadud ja selle tõttu siis ma tutvusin onne kuutika ja rääkisin ka kirjastuses nendest teostest. Viimane romaan, mille ma panne kutilt tõlkisin, on tšempioni teene. Selles teoses ei ole autor suutnud oma mõtteid nii hästi teostada kui nii mitmeski muus romaanis. Muidugi on panne kurt 200 olukorras väga tugev kirjanik, just see, et tema käsitleb tegelikult kõiki globaalseid probleeme, mis meid väga ohustavad, hirmu tekitavad. Aga ta teeb seda nii, et ta tüütab selle kõik nagu narrid öösse ja võib-olla, et see ongi niimoodi, et nagu inglise näidendites Šveits piiril, et ainult narr oli see, kes võis kuningale tõtt. Aitäh. Muidugi meie lugejatel on ta võib-olla natuke harjumatus, nisukene Polamine tõsisel teemal, aga ma arvan, et, et on nagu ta on väga hinnatav kirjanik, praegu eriti Ameerika noorsugu pidi teda austama. Aga siirdume nüüd kaugematesse aegadesse ja võib-olla on teil meeles, mis oli esimene raamat, mis ta tõlkisite. Tõlkima hakkasin lihtsalt vajaduse sunnil evakueerunud siin Nõukogude tagalasse. 41. aasta suvel ja omast värskest abikaasast olin ma sunnitud lahku minema ja läks siis üks tükk aega, enne kui ma väga romantiliselt ja ajalehe Pravda kaudu sain tema jälgedele, me saime kokku ja jõudsin ma Moskvasse siis, kui algasid juba Stalingradi all rasked päevad. See oli 42. aasta suvel. Sügisel kutsuti mind tööle hariduse rahvakomissariaat. D ja töötasime kirjastuses võõrkeelse kirjanduse kirjastuse hoonesse. Andsime välja õpikuid peamiselt Eesti rindemeestele, aga siis tuli mul töökorras tõlkida esimese tõlkine ja muidugi südame värisedes üks Brush üürikene. Zoja Kosmodemjanskaja elus, Tanja oli tema partisaninimi ja selle nime all. Ilmusseprosüüdikenegi autorit ma kahjuks ei mäleta. Niimoodi oli ots lahti tehtud. Juba varsti moodustati eesti kirjastus August Jakobson oli selle peatoimetaja ja kuna meil sündis tütar, siis taheti mulle vastu tulla, et ma saaksin kodus töötada. Jakobson. Ta laskis mul teha proovi tõlke ja pärast seda anti mulle tõlkida email jäänuvad kirurg, mis ilmus juba Eestis. Eestis tõlkisin ma alguses kah vene keelest rea näidendeid, Ostrovski, kaasabaratu ja äikese, Bacootnik, kremli kellad ja kolmekümnendad aastad. Noh siis veel mõned vähem tähtsad asjad. Muidugi haarasin sellest võimalusest kinni, et töötada kodus, kuna 45. aastal sündis mingi teine laps, poeg ja ma kangesti tahtsin olla kodus nendega nende kasvatamisest osa võtta. Samal ajal õppisin ma Tartu Ülikoolis mittestatsionaarselt. Õpinguid alustasin 38. aastal, aga kui sõda algas, siis jäi mul ülikool pooleli umbes pool stuudiumi oli tehtud. Ja siis õppisin ma uuesti 47.-st kuni 51. aastani. Palju sellest esimesest varastest kasutada ei saanud, aga aga pikalt läks mul siis see õppimine ja mittestatsionaarselt, lõpetasin inglise filoloogia, inglise filoloogia Just kirjanduse eriala. Minu käest on küsitud, et kui ma ei oleks abiellunud kirjanikuga, et kas ma siis oleksin hakanud tõlkima? Ma arvan, et vist ei oleks hakanud. Ma arvan, et ma oleksin kuskile keele ja Kirjanduse instituut läinud või pedagoogika alal, mis mind on alati väga huvitanud. Aga juba Meie abielu enne sõja algust kestis paar päeva üle kuu juba siis raudtee, kuid ta kuulis ühest minu väikesest tõlkeproovist juhuslikus tõlkeproovis, siis ta küsis, et kas ma olen kokku puutunud Theodor Treieri teostega ja ma ütlesin, et ei ole kuulnud. Aga ülikooli filosoofiateaduskonna seminariraamatukogus leidus Trei seri kolm teost. Naiste Kalevi 12 meest ja õde käegi, mis pärast kõik minu poolt nii usinad tõlkimist leidsid. Reserv haaras mind kuidagi nii oma tugeva realismiga oma tugeva ühiskondliku huviga. Ja kui ma jätkasin ma õpinguid 47. aastal siis tuli meie kõigi poolt üliarmastatud bee jõuga Artur Hownica sellist juttu. Ja kui asi oli sealmaal, et ma hakkasin diplomitööd tegema, siis määraski haun minu diplomitöö teemaks Teodor This eriti kommunismile. Mis tookord tuli teha. Inglise keeles olid muidugi higi, pisarad otsa ees ja, ja õun muidugi rediteeris meie kõigi diplomitöid, nii et et see on lihtsalt ime, kuidas ta seda jõudis ja kuidas ta seda suutis. Kirjastus teadis, mu käis eritööd ja, ja huvi pakkuski mulle tõlkida, koostada novellikogu, mis siis ongi võetud, nendest kahest novellikogust ja hiljem valitud novellid ilmusid 56. aastal õde käri, 1960. aastal. Aga kas Mart raud on ka tundnud huvi selle vastu, kuidas ta tõlkisid? Ja meie üldse oleme tundnud väga huvi selle vastu, mida teine teeb pikemat aega ja tema otseselt vaatas, mu tõlkeid näitas muidugi ta ei võrrelnud neid inglise keelega, ka eesti keele seisukohalt. Osutas sellele, mida ma võiksin teisiti teha või öelda. Ja õieti ma olen olnud pikka aega tema õpilane, ainult hea võõrkeele oskusega ei saa tõlget, eesti keel on siin meile kõige olulisem. Ja eesti keele osas muidugi on, on elu Mart rauaga mind tohutult koolitanud. Mina olen päritolult tartlane, mitmenda põlve tartlane ja kogu minu põlveering, noorusmaa on olnud Lõuna-Eesti, Tartu Valka, nende ümbrus, Tartu, Võrumaa piirid, seal oli üks talu, kus ma olin suveti. Kodu ei olnud mul eriti õnnelik selles mõttes, et mu isa oli lätlane. Venemaal õppinud ja Eestisse elama jäänud ema oli eestlane, aga kah saksa koolis käinud, kuigi minu ema oli vähesele huvile õppimise vastu vaatamata väga andekas keelte alal. Ilma suurema vaevata, ilma sõnastikudesse vaatamata rääkis islam vabalt nelja keelt. Koolis hakkasin vähehaaval eesti kirjandust lugema. Ülikoolis muidugi sändigi August Annist juures eesti kirjanduse eksami. Aga kui ma abiellusin Mart rauaga, siis juba need sõbrad uued sõbrad, kes tikkisid Kersti Merilaas, August Sang siis maa, sattusin äkki puhta kauni eesti keele hulkan vahetusse lähedusse. Mart Raudkogu aeg lausa pildus keeleilu vaimukusi igasuguseid kalambuure, tema naljad olid ka enamasti filoloogilist laadi keelelist lähegi niisukest keele kukerpallid. Ja nii et selles mõttes on, on see olnud küll mulle suureks toeks, ma tõesti arvan, et, et maailma tema lähedus, et ta ei oleks tõlkinud, oleksin mõnda muud tööd teinud. Ja ka meie lapsed, kellega meil on olnud võimalik kaunis palju tegelda. Mina tegelesin õige palju lastega, kui nad väikesed olid. Nii boiku tütar valdav head rikast, ilusat eesti keelt. Ja nuiaga kirjutad. Anu kirjutab ja kuigi on tegelikult elukutselt kunstnik, kas see on päris palju niimoodi, et juhtuvad niisugused paralleelsed, et oleme, Anu oligi huvitav, ta väga vähe luges lapsi enne aga nüüd ta teeb kõva valikut, mida lugeda ja mida mitte, aga temal on nagu vat Raualgi niisugune tugev haaramise võime, jää ja tugev üldistamise võimega. Ka meie poeg kuidagi kirjutab kirju, meie poeg on, on hoopis teise töömees, jättis eesti filoloogia Jahakas kolhoosnikuks traktoristiks Põhja-Eestis Viru kolhoosis, aga kui ta kirjutab, siis see on täiesti laitmatu. Ma usun, et igal tõlkijal on oma lemmikud, kes teile on kõige südamelähedasemad olnud nendest autoritest, keda te olete tõlkinud ja võib-olla te tahate veel tõlkida mõnda asja nendelt. Minu üks kõige südamelähedasem autor on olnud ameeriklane, Salinger, aga deta arvatavasti tõlkida enam ei saa eriti, sest see, mis tema ise on avaldanud, see on meil peaaegu ammendatud. Küll aga on mul üks väike unistus, mis kogu aeg on mind kusagil mul varuks olnud. See on nimelt tegelemine pärnaksooga. Kes mu tõlketegevust tunnevad, on võib-olla tähele pannud, et mu tööde hulgas on päris hulka näidendeid? No kuidagi on nähtavasti niisugune loomulik kalduvus või Kercus dialoogi tõlkimisel, mõned kurdavad, et dialoog on käske, minul on alati dialoog Kerge tõlkida. Jää tõesti, ma armastan tõlkida. Näidendi näidendite osas on olnud mul üks meeldivam ülesanne tõlkida Bernard sood. Niisama, see harrastus sai mul ülikoolist alguse, kui ma tegin seminaritöösoo näidendite kohta ja tutvusin temaga. Kirjastus pakkus mulle hiljem koostada sho näidendite valimikku niimoodi. Ma koostasin kogumikku, kus on seitse, näidendiks ilmus 1972. aastal ja sellest on neli näidendit, minu tõlgitud südamete murdumise maja õunakäru pigma Lion ja Augustus annab oma panuse. Mis puutub püüdma liianisse sisse, oli muidugi julgustükk, sest ma arvan, et praegu ma enam ei usaldaks seda ülesannet võtta. Tookord kirjastuses oli jutt juttu sellest, et kunagi anname niisamasuguses kujunduses selle kogumiku kujundas Raoul Koik minu arvates väga õnnestunud. Ja oli niisugune mõte, et kui me annaksime veel seitse, kaheksa näidendit, et siis võib olla Meil oleks sooteoste paremik ammendatud ja võib-olla, et kui, kui leiab kambamehed, siis me teeme selle kunagi ära. Ma räägiksin selles mõttes, et pigma Lyoni niisugusest ebakindlusest pigma lyoni suhtes, kuna seal esines koks nii dialekti. Ja inglastel on hoopis teine olukord, kui meil meile, eestlased enam-vähem võivad rääkida üksteisega oled sa haritud või on su haridus napim ikkagi? See keeleline tase on meil võrdlemisi ühtlane, kuigi nüüd keelerikkuse suhtes, aga niisugust vapustavat vahet nagu inglastel meil muidugi ei ole. Ja Inglismaal ongi mõned teosed täiesti selle peale ehitatud, näiteks pigma liian on üks nendest teostest ja, ja üks huvitav romaan, mida oleks kangesti huvitav tõlkida. Hubert Balsi kips. Nii ühiskondlikult huvitavalt nähtud, aga kardan, et lihtsalt ei saa hakkama. Niisama Belsho näidenditest praegu ei oleks nii päevakohane, ajakohane Jon pulli teine saar, mis on Iirimaa kirjutatud Bernardi soo kodusaarest, millest ta ütleb, et see on nagu kalliskivi rohelises meres. Aga seal siis läheks vaja tõesti, kas mõne saarlase võib veel paremini, ehk mõni hiiglase abi, kes kui oleks mõni hiidlane, kes selle tõlkimisega hakkama saaks, sest seal on selle peale ehitatud, et üks tegelastest iirlane räägib seda iili. Rõuge häiris Brow. Mis te arvate tõlkija vabadustest, kui kaugele võib originaalist minna? Noh, seda on raske öelda, on vaateid mitmesuguseid, ma tean, et täpsemat tõlki jätkumine natuke võib-olla arvavad, et minu tõlkimine on liiga vaba. Kirjastuses öeldakse hip, nii võib, aga üldiselt olen ma püüdnud küll nüüd hästi autori teksti lähedane olla. Mis aga puutub näidendis või dialoogi tõlkimisse, siis ma siiski arvan, et, et seal võib olla Baban näiteks kui ikkagi lavalise lause kuidagi kõlama ja siis sa pead ta tegema, niimoodi on näitlejal hea seda öelda ja on kuulajal hea kuulda, et ta ei tunne seal mingisugust puisust. Kõik tõlkijad teavad, et mis on tõlke adekvaatsus, see on see, et nii sõnavaralt lauseehituselt kui ka stiililt igatpidi võimalikult viheda autori lähedale ei teda ilustada, ei teda vaesestada, vaid öelda just omas keeles nii. Seda ära, mis originaali autor on öelnud. Muidugi, nii nagu sa tõlkima hakkad, komistad kohe raskustele. Ja vahel on niimoodi, et lausetest tuttavaid sõnu ei tea, mis lause tähendab, mida uuemad teosed, seda rohkem niisugustele probleemidele satud, peale selle on igasuguseid uue elu asju, nimetusi, mida kusagilt sõnastikutest ei leia. Millised raskused võivad näiteks olla selle kohta? Ma toon ühe näite. Kui ma hakkasin draiverid tõlkima võtsin novelli, mille pealkirjaks oli. Kui täpselt tõlgiks, kas sai, astuks minu salongi teoses midagi sellest ei olnud, seal oli ilmselt üks oma poliitilise vastase sisse vedanud, teine ja vene tõlkes oli pealkirjaks pandud lõks. Noh, läksin ma siis abimehe juurde, tema ütles. Ahaa. See on ju see lastelaul, kas sa ei tuleks mulle külla, ütles ämblik kärbsele. Nojah, meil nüüd on, võib-olla meie rahvaluules on oleks seed, tule mulle, tule mulle kitšekene, teen sulle uued ummiskingad, aga noh, see muidugi jääks nüüd kaugele. Nii et niisugune. Selle maa inimestega kelle keelest see tõlgitakse, on tihti küll hädavajalik. Mart raud rääkis seda, et kui Tuglas tõlkis Alexis kivi siis ta tihtipeale tuli Werneri kohvikusse nagu Tartus ikka käidi, seal istuti koos ja Tuglas siis rääkis, missugused probleemid temal no ja siis ühisel jõul ja nõul lahendati need ära. Minul, kui mul on nisukesed kitsaskohad olnud, siis ma olen kah pöördunud. Õige mitmete ma sõprade poole alati ei anna, kah see nii kõige paremat resultaati, nii on, oli see näiteks selingheri romaani käidželine Pealkirja tõlkimisega, mis Medõlkisime, kuristik rukkis kirjastuses toimetaja Evi Simson ei olnud rahul selle pealkirjaga. Mind on kritiseeritud selle puhul ennegi, sellepärast et tegelikult on tõesti, see on nagu negatiivne see aga pealkiri peaks olema püüdja piss aktiivne otsene laste püüdmine nad kulistliku ei kukuks. Kuna tõlge kordustrükis ilmus endine tõlge, siis me jätsime siiski pealkirja samaks oli läinud juba rahvusvahelistest kataloogidest läbi. Ja huvitav on selle pealkirja puhul. Ma tutvusin peaaegu kõigi välismaal tõlgitud kuristik rukkis selle teose pealkirjadega, kus oli tagasi tõlgitud siis ingliskeelt ameerika keelde. Ja mitte keegi ei olnud alguses püüdja rukis pannud, aga nüüd hakkavad juba mõned panime saksa keeles, oli Enders Wengeri mürage. Ja selles mõttes on muidugi kontakt inimestega äärmiselt vajalik. Mart raudtee oli 61. aastal Jaltas ja tõi sealt kaasa ühe foto. See on vist ka üks, kas ongi ainus foto, mis ta on teinud? Igatahes üks neist vähestest seal peal Pablo Neruda ja Johannes Semperi käsi. Nii palju kui Neruda eesti keeles. On on Semperi tõlgitud. Semper tõlkis. Rudad meeleldi öeldes, et kõik, mis Pablo Neruda Puudutab muutub poeesia, eks, ja seal olid tal muidugi suurepärane võimalus otseselt Neruda kontaktis olla, sellepärast võib arvata küll, et see on väga hea tõlge, iga pidi, et seal seal on kõik probleemid suudetud lahendada. Ja muidugi on, on suurepärane, kui, kui tõlkija saab sõita sinna maale hele keelist, ta tõlgib. Minul oli võimalus 63. aastal käia Inglismaa ja see turismireis ei olnud isegi külaskäike pikaajaline viibimine vaid see turismireis vabastas mind mingisugusest hirmust. Ma võin üsna julgelt nüüd rääkida inglise keelt, isegi, mõtlen vahel, kui kirju või midagi. Kirjavahetused on suurepärane enda kontrolli õppimise võimalusi ja muidugi, kui on niisugused probleemid, siis praegu on peaaegu ainuvõimalik uuemate teoste puhul, et sa mõne mõne inglase või ameeriklasega kontakti saad ja ja need seal inseri puhul oli, nii et mul olid tõesti ma külma olin kaevanud kõigis sõnaraamatutes ja teatmeteostest, ma ei saanudki kõike lahendada, eriti Franny suvi puhul puhul. Aga siis ma kõlistasin Inturisti, mind viidi kokku ühe. Tookord juhtus niisugune õnn olema, et oli üks Ameerika kirjanduse professor just n kuskile minekut, me istusime üks pool tundi ja olid kõik need küsimused lahendatud. Praegu tõlgita. Praegu tõlkin Dickensi kaasaegse jood eliooti suurt romaani, leski flossi jõel. Ma olen juba tükk aega selle kallal istunud, juhtus nii, et anne, kudi tšempioni, teine nii kirjastuse kui minu oma huvides tuli vahele võtta ja nüüd ma siis jätkan seda tõlkimist sügiseks, ma pean ta valmis tegema. Ja see Kehras on mulle võib-olla kõvemaks pähkliks kui mulle, nii, nii, nii mõnedki on olnud. Seal on kah seesama niisugune natuke moonutatud keel, mis ei ole õieti murre järgu, siis on seal üks tore poiss, kes on õieti kõige toredam nisukene, episoodiline kuju seal. No see on kohe kõva pähkel, selle ühendamine. Aga üldiselt on lause raskepärane ja väga epiteete rohke. Ja kui arvestada seda, et Eesti sõna on siiski keskeltläbi inglise sõnast pikem, siis alati me oleme selle probleemi ees, et meil läheb lause lohisema, kui me kõik selle, mis seal peaks ju kõik need omadussõnad, kõik need epiteedid, täiendid sinna ritta panema meeleheitlikult katsud, leida kõige lühemat sõna, mis kõige lühemat sõnani autori sõna vasteks. Aga vahel on ikkagi nii, et, et ma olen lihtsalt olnud sunnitud mõne mõne täiendi ära jätma, sellepärast et rütmi ja lause üldse tervikuna peabki olema ka vastav, see, see on jälle eksimine, kui, kui ta meil mingisugune kohmakas lohiseb lauses ootan nii päris pikkisilmi iseenda tublimaks muutumist, et ma saaksin oma tõlke ära lõpetada. Sest nii pensionieelik, kuna on mul olnud kanis kõva töötegemine ja tunnen On meelelahutust viimasel ajal olnud hommikupooliku on majapidamine ja õhtupoolik on kirjanduslik, töö ja kinos pole ammugi käinud ja ikka tulevad meelde Inglismaa reisilt need vanimad tammid, kellelgi häike kübar peas, helmed kaelas, kindad käes, kõndisid seal muuseumi mööda ringi, igal pool oli neid ilusa rahuliku näoga ringi jalutamas. Ja mõtlen, et, et oleks tarvis teha mingisugune vahe. Suveti. Et see on meie eluõnn, et meil on väga palju võimalik viibida looduses. Vähe, olen ma saanud liikuda, vähe teatris käia aga siis loodan, et tuleb ilus kevad ja et meie seda nagu poolkogemata Ta ostetud autot kevadel, kas siis kasutada saame, kuid tütar auto juhtimise kursustel eksam ilusti ära teeb ja meid meid sõidutada saab. Ja sooviksin endale kui ka teistele. Ilusat kevadet ja suve ja palju kirjandusrõõme.