Me oleme ülevoolava hinge kaotanud ja püüame peaajuga tema aset täita. Tundmustest hästi rääkida võib alles siis, kui nad juba läbi kannatatud. Ta oli aja jooksul iseeneses ja teistes märganud et põhimõte on ainult mõte, et mõte on ainult sõna. Et sõna tuleb aimest taimedega, kib muljest tundmusest ja tundmuse vastu on iga sõna iga mõte, iga põhimõtegi võimetu. Pole ainust mõtlejatega mõtet pole ainustki õpetajatega õpetust, mida kakski mõistaksid täiesti ühtemoodi. Sest inimeste tunded ja tundmused erinevad nagu nende näod, hääled, sõrme, otsatki. Inimest tohib harva tõsiselt võtta nagu ajalugu õpetab sest vastasel korral ei oskaks keegi seletada, kuidas on inimesel nii palju ilusaid õpetusi kõiksugu voorustest ja hirmus vähe neid voorusi endid. Inimene elab rohkem oma kujutelmadest kui tõsiasjust. Ainult vahel harva inimene virgub nagu unest ja ehmub selle kuristiku üle, mis teda lahutab tõsisest maailmast. Kuid siis uinub ta uuesti ja võib isegi kogu oma kultuuri ja tsivilisatsiooniga hukkuda ilma taipaks, kui seda pole kunagi õieti osanud eraldada vigu voorustest, kujutelmi, tõsiasjust. Inimesel on tänini ikka kuidagi viltu läinud aga ikka on tal usku jätkunud uuesti algamiseks. Kuskil kaugel lõunas elavad pisitillukesed valged sipelgad kes rändavad vahetpidamata paigast paika, hävitades oma teel kõik orgaanilise sajaaastase mööbliga, jahvatavad nad peeneks ja ühel ilusal päeval inimene leiab, et ta ei istu toolil või sohval vaid tolmuhunnikul. Nõnda olevat valgete sipelgate, aga. Aga kas inimese enesega on palju teisiti? Kas ka tema pole rännanud maalt maale ilma jaolt ilma jaole aastatuhandeid ja kas ka tema kõnniteid pole märkinud, hävinud sipelgat kihutab nälg, aga inimest? Inimeselgi tagakiusajaks on nälg, mis on kestnud sealtmaalt, kus tuntakse tema ajalugu. Tänapäev seisavad inimesed inimeste ja rahvad rahvaste vastu ning taovad oma rinnale ja katsuvad 11 üle karjuda tõendustega et neil on suurem nälg kui teistel ja sellepärast on neil suurem õigus pisitillukeste valgete sipelgate viisil rändamiseks. Et otsida süüa ja muuta tuhaks ja tolmuks kõik, mis satub nendega kõnniteele. Maailm on ümarik ja meie kõik oleme ainult eksijad kes teeme väiksemaid või suuremaid ringe. Ei ole midagi huvitavamat ilmas kui inimene kõige oma olemusega hingega tundmustega, tungidega, rõõmude ja kurvastusega, nutu ja naeruga tujude ja kindlate kivinenud põhimõtetega. See on kõige huvitavam raamat, ilmus. Inimene peab veel palju jumalaid looma enne kui ta ise jumalaks saab. Kes kümneist lahinguist 10-st tapad, algust õnnelikult eluga pääsenud. See teab kui hirmus, armetu ja vilets. Kui põhjatu armastus vajalik armastusvääriline on inimene, olgu ta sulle võhivõõras, võidab verivaenlane. Ajad on muutunud ja mõned üksikud ühes ajaga. Suur hulk aga elab alles minevikus. Hunt ulub kuu peale aga kuu pole tänini ühegi hundi peale kulunud. Niisugune on maailmakord. Oleviku ei ole, on vaid tulevik ja minevik. Eriti viimane, sest tema püsib kõige kindlamana. Aga mis on igavik? On see midagi absoluutset, mis püsib ka ilma inimeseta? Milleks meile see põhjatu surutõrs, kui temas ei leidu inimest, otsigem, siis inimest. Nõnda ehk leiame ka igavikku. Igal liiva terakesel on oma erinev välimus igal v tilgal oma kuju. Igal puulehel lahkuminev joonistus igal sõrmeotsal oma jälg. Aga rahvusi, nende kultuuridega, inimesi, nende vaadetega püütakse ühe liistu peale venitada kultuuri nimel. Kuid pidagem meeles kurnamise mõttes.