Täna kavas kahekordne Euroopa meister, olümpiahõbe NSV Liidu teeneline meistersportlane korvpallivirtuoos Joann Lõssov esineb 40 minutit kaks poolaega, saates kirjutamata memuaare. See oli niinimetatud poistespordiliit, kus peamine mängule jalgpall. Samal ajal olid ka mitmesuguseid laagrid, eriti poistelaagrid. Ja üks poistelaagrites tuli koitjärvelaager. Ja vot selles laagris ma võib-olla esmakordselt tutvusin korvpalliga need kuskil üheksaaastase poisina võib-olla kaheksasse üheksasse poisina hakkas kohe meeldima. Minul hakkas ta väga meeldima, siis seal on väga palju võitluslikust ja, ja võib-olla ka sellepärast, millised tema oli. Alamis nõudis võrdlemisi palju liikumist ja kavalust, mõtlesin viimane, võib-olla see köitis mind väga palju, kuigi jalgpalli oli samamoodi. Aga seal ma olin ikka võrdlemisi võrdlemisi maiasmokk peale löömisel ja väravate saavutamisel ja nii edasi. Korvpallis, aga mulle meeldis rohkem beta rohkem situatsioone tekitada. Ja Koit, ma mäletan, et ma olin üks neli-viis aastat isegi noorem kui need põhikoosseisu mängijat, aga mind võeti sellepärast, et ma kuidagi söötsin. Ja kuidagi soodustasin nendele snaiperid talle rohkem võimalust seal olid omad nimetasid kah nagu. Lutid terlipskide karlutid, luti kõige vanemad ja nendega siis oli päris mõnus mängida, sest ma olin suhteliselt nobe. Ja tihtipeale võib-olla ka, et olin juba enne seda jalgpallimängus, ma oskasin hästi püüda nende rahvastepalli, ma mäletan. Ma olin kuueaastaselt, kui ma mängisin päris 10 12 aastaste poistega ja ma ei kartnud neid metsikuid löökega viskeid kusagil püüdmise moment. Võib-olla kuskil ma seda nagu iseenesest õppisin või tajusin või ei mitte üht treeningutega või kuidagi iseenesest. Ja see aitas palju kaasa, kõik see tuli ilma spordikoolid või? Ei, mingi spordikooli olid? Ma mäletan, meil olid võistlused näiteks ka kergejõustikualadel 60 meetri jooks, see oli kartulijooks seal üks väga huvitav ja ma ütleks, et see andis ka väga palju poistele juurde, sest see oli kahe kivi nii teatud vahemaa peal viimine, tagasitoomine, seda teavad kõik. Ja Me võistlesime omavahel siin sikupilli ja torupilli. Siis me võistlesime kitsakülaga sibulakülaga Karu tänava poistega. Balti manufaktuuri ümbrus oli see sitsi kamp ja vot niisugused võistlused, niuksed, poistekambad, sest me meeskondi veel ei osanud nimetada, aga poistekambad, need võistlesid kõikidel tasapindadel ja mitmesse erialas siis näiteks hiljem, kui me olime laagrites ja ütleme sealsamas koitel laagrisse, käbisõda see oli päris meeltmööda kõikidele. Kuigi võib-olla mitte kõik, mitte kõik poisid ei olnud sellega päri ja tihtipeale töölusid meie laagri vana poole. Meie Herbert Miller, meie korvpalliisa Pitne raamatu autor rahvusmeeskonna treener ja ma olin laagri ülemaks pikki aastaid ja tema ei teinud neist väljagi. Jahma mängudes tegin vist kõiki alasid, talvel ma sõitsin meeleldi uiskudel, mängisime jääpalli sedasama Kadrioru tiigil ja ka kaleviväljakul. Nii et seal mängisime jääpalli. Mäletan, tipner oli see, kes oli meie jääpalli eeskuju, ta mängis ja palli väga hästi rääkima sellest Me jalgpallis imetlesime teda varavahina. Ja muidugi Hillamisest, Jaapanis tuli siis hoki. Te tegite mitut ala, kuidas ja millal siis korvpalli esikohale kerkis. Korvpalli esikohale kerkis vast aastatel 36 37. Mängisin enne seda ka, nii nagu on ikka koolipoistevõistlustel dekas meistrivõistlustel. Vot justkui me, kui 30 seitsmendat aastat võrrelda, siis. Puhkekodus seal, kus praegu on või tähendab tselluloosivabriku võimlasse, oli väga väike võimla, selle võimla. Nii mõõtmed olid kusagil 16 korda üheksa väga suure kuus oli ja meid selles samas pois spordiliidus juhendas meid kutsus sinna tol ajal puhkekodu kasvataja sellenoi, ka üks parimaid kohtunikke ka väga tugev treener oli. Kutsus sinna lihtsalt, tulge poisid meiega mängima, meie poistega mängima. Samas oli enne seda treening, kus jalgpallimängijad mängisid, sest osa rahvusmeeskonna mängijatest oli seal. Nii et me nägime seda pallimängu. Ja siit mull võib-olla nakatuse korvpalli, meil jäi primaarseks, kuigi otsustatud veel ei olnud, mida ma hakkan tegema, hakkas mängima jalgpallikuna, ma Estonias sain mängida Estonia kolmandas jalgpalli ei olnud veel kindel, mida mängima ei anna. Teiseks, mis võib olla pani sellele aluse, 1936 olümpiamängud Berliinis. Nimelt 35. aastal koitter laagris tihti üleskutse, et kes poistest tahaks järgmisel aastal tulla laagrisse. Nagu abiks olla olümpia Kommeeskonnale kuid selleks tuleb teha kõva tööd. Tuleb rajada väljakuid, korvpalliväljakud, võrkpalli, väljak, jalgpalliväljak, ühesõnaga metsa maha võtta, tasandada ja eestvedaja oli jortiits kunagi spordikomitee aseesimees pärast seda pärast seda jah, peale sõjaline. Ja Meil tekkis üks väike brigaad ja me tegime selle töö ära, proovisime juurikat kõik välja võtta, mis me saime, tasandasime. Ja me saime õiguse olla olümpiamängude laagris. Sealsamas Covid laagris meie korvpallimängijatega kuulsustega nagu Altosaar, margiste veskila mahl siis Hammond, Nooni, Bernhard Illi. Nii et me olime seal siis oma väga hea sõbraga. Jevgeni tillinguga, selles laagrikoosseisus, kusjuures üks oli sauna mestani, oli siis pallipoiss kvaliteedist korras olema, zombid iga päev kütte tulema, sest mehed tegid kaks korda päevas treeningud. No me räägime siin moodsal ajal tehas kaks korda päevas ja kolm korda päevas, ma usun, et ka nendel oli kolm korda päevas hommikuvõimlemisele vana juhtimisel seal Milleri juhtimisel ei olnud sugugi ainult ergutus, vaid see oli oma ütleks omaette treening. Ja seal oli see, minul ka nakatus, peab hommikul nii vara tõusma ja niisuguseid harjutusi tegema, mis, mis nõuavad higistamist. Siis oli päevane treeningõhtune treening ja lõpetati alati tahtejõu kasvatamisega. Ei saanud keegi niisama lihtsalt treeninguid lõpetada, vaid pidi mingisuguseid harjutusi tegema, näiteks keskjoonelt sisse viskama. Ja see, kes viskas, võis ära minna, see ei ole niisama lihtne. Ja võib-olla pärast muidugi isegi suurendas, ütles, et kaks korda järjest. Nii et mõni mees nägi seal päris kurja vaeva, enne kui see asi treeningute ära, aga nad ei saanud, ei tohtinud ära minna. Nii et vot niisugune miljöö, see oli omaette stimulaator. Nonii, kui te olite seal olümpia eel laagris nii-öelda, siis kindlasti jälgisid ka Eesti korvpallurite mänge Berliini olümpial. Jah, neid mänge sai uuritud ja, ja kaasaelatud ja kõige huvitavam see et võib-olla olümpiamängude paradoks seisneb mängude loosimises või süsteemides võistlussüsteemides. Näiteks ma ei kahtle, kui meie meeskond 36. aastal oleks nagu ikka, seda öeldakse. Võib-olla esimese mängusel prantslastele kaudanud sõjaajalooline mäng nimelt esmakordselt olümpiamängudel võeti kaua ametlikult enne seda oli ainult demonstratsioonmängud ameeriklased, neist omavahel klubi meeskondadega, aga see 36. aastal ametlikult võeti olümpiakavva koriall korvpall ja esimene mäng toimus Eesti ja Prantsusmaa vahel ja sellesama avaviske tegi selle mängu leiutaja doktor James naismit. Nii et eestlased on. Just selles seisukohast on ajalugu teinud korvpalli vähemalt olümpia balli hälli juures korvpallihälli juures just just olnud. Ja nii et me jälgisime sellega väga suure huviga neid mänge ja hiljem meelde tuletades jäi mulje, et meie meestel jäi vajaka kogemustest. Te ütlesite, kui eestlased oleksid, oleksid Prantsusmaale kaudanud ja nad oleks sattunud niisuguse alagrupiks, oli vastased, mis olid väidetavad ja oleks minu arvates esimese kuuelgse und, sest Poola tuli neljandaks, kui ma ei eksi vist jah, oli neljas. Ja meie sattusin kohe peale seda kindlasti vastu ja kohe tagantjärgi Ameerika Ühendriikide vastu. Praktiliselt oli selge pilt, et nende meeskondade tase oli meist kõrgem, esiteks tuli pillastuma temperamendiga kiirusega haruldase virtuoosliku pallikäsitlusega, seda võiks nimetada tõesti lendavast teks korvpallurit, eks nad olid rohkem õhus kui maa peal ja, ja rohkemgi tõusnuid, võtteid ja trikke, petteliigutusi, et ta võis õhus olles teab ettepalliga ühele poole peal ka teisele poole ja see tops sinna, kus keegi ei oodanud ameeriklased oma stoilise kooliga kindlusega. Pikkusega füüsiliselt valmis, sest nendel olid juba siis kahemeetrised mängijad. Ja see oli noh, teistele maadel oli lihtsalt võimatu nendega võistelda ja teiseks, Ameerika koor. Ja huvitav on see, et kui meie korvpallimängijad tagasi tulid siis neid muljeid ja, ja ma ütleks isegi suhtumist sellesse mängusse. Tihtipeale hinnati kriitiliselt, hakati tõesti juba ettevalmistusi tegema, jaga treeninguid läbi viima hoopis hoopis suurema pingega suurema intensiivsusega, neid ma mäletan, 37. aastal, kui ise lülitasin juba selle selle treeningutesse, siis me saime tunda, et suur vahe on sellega, mis oli 36 ja kuidas sõja ajal suhted korvpalliga kujunesid. Minul, sõjaaeg oli niisugune olukord. Kuni 23. veebruarini olin, mõtlesin ütelda 42 42 ja kuna jaanuaris jõudsime sinnasamasse Meie diviisi dislokatsioonikohta slotseerisime. Olin sanitar, roodus 350 neljandas polgus. Ja mina olin see, kes saatsin, väga palju rahvast. Tol korral juba meie valitsus mõtles Meie kunstiansamblite peale ja ma olin siis väikekirjutaja, kirjutasin siis välja ütelda vaikset tõendid, et sanitar, teenistus ei ole nendele vastu midagi, et nädala sõidavad, tähendab, terved ja nii edasi. Samuti toidumoona väljakirjutamine oli. Tihtipeale tuli öösel üles tõusta kohe otsemat teed selle suure pakasega pakanali kuni 30 kraadi seal Uurali mägedes. Ja 23. ootamatult. Ma jäin palavikku. Nimelt plekile soetõbi ja see viis mind kuni maikuuni haiglasse. Ja viis nii kaugele, et ma vahepeal põdesin kopsupõletikku. Siis kollatõbe ja isegi Garretti müokardi, see on peaaegu terve tervishoiu käsiraamat. Jah, see on niimoodi, et kui kui ma hiljem kuulsin, et mind oli juba pandud surnute nimekirja järgmisel päeval pidid viidemaka vastavasse külma ruumi enam päästmist ei ole. Siis hakkas endale kõle. Siis kui ma sõitsin haiglasse, minu kehakaal oli kuskil 79 kilo, sama kehakaal, mis sul praegu on, haiglast välja tulin, ma olin 53. Ja siis, kui ma tulin, mõned sajad meetrid, sain kõndida seljakotis mulle rohkem kui kuivikute back. Pesu jalakaltsud, nartsud seep, hambahari, hambapulber ja ma ei jaksanud seda kanda. Aga juba mai lõpus ma olin all. Me nimetasime nimelt all diviisis jälle 300 polgus ja ma võtsin juba osa korvpallitreeningutest, sest meid ootas suur kohtumine viisiga 249. diviis tol ajal ja sealt hakkas sisse korvpallimäng mul peale, kuna mul oli kaasas korvpallipall ja see tegi mul ka sõjaläbi. Ja nii tuli siis tervis tagasi. Velikije Luki lahingutes ma võtsin juba osa täie tervise juures. Kõikidel oli üks mõte kiirelt kodumaale tagasi, kuidas õnnestub, kellel õnnestub ja kas õnnestub. See oleneb väga paljudest tegurite teguritest, see olenest kolla õnnest võib olla olukorrast. Näiteks niisugune olukord, kus meil alampolkovnik Ermel juhatas sel momendil just Meie rünnakud sai ise haavata. Ja meie oma sõbraga taimeriga tõime ta välja lahinguolukorrast ja ainult õige täpne tegutsemine roomamine, nii et nina mööda maad vastu maad. Õnneks oli saav ainult Riivov ja kõik läks hästi meilga. Kus siis korvpall oli? Lahingute ajal lahingute ajal oli ta mul seljakotis ja nii et kui lahingud lõppesid Siis me olime Velikije Luki all, tal muidugi ei mõtelnud selle palli peale. Aga aprillis jõudsime kui ma vist armunud pestavasse, seal oli diviisi staap ja mind viidi üle keemiateenistuse ülemaga tusse. Ja mul oli seal võimalus hommikuti reipalt tegutseda hommikuvõimlemisega ja seal oli ka korvpalli laud üleval, nii et seal ma sai kasutada korvpalli sedasama palli. Mul tuli ootamatu ülesanne hommikuvõimlemise aeg. Polkovnik Lessel hommikuni, lihtsalt jalutuskäigul koos kümnendad Allikuga jäid peatuma võrdlemisi lähedal, kus ma tegin mulle omatehtud rööbaspuud, turnisid, nende peal kutsuti. Kes sa oled, mis oled muidugi kandsin ette, kes olen. Vaat niisugune mees ja mis teed hommikuvõimlemist ja polkovnik klasserites, nii, homse hommiku homme hommikust peale on tarvis meie diviisi staabi koosseisu läbi viia, hommikuvõimlemine tuli alustada sellega. Ma võtsin küll südame rindu ja proovisin ütelda, et selleks on meil siiski spetsiaalettevalmistusega ja kõrgema kehakultuuriharidusega. Fret kudu. Nimelt ta oli just käsundusohvitser ja ratsamees ja tema teab seda väga hästi. Kas vaieldakse käsule vastu, sellele ei ole midagi ütelda, järgmisel hommikul siis orkestri saatel. Ma muidugi ei tea, kuidas need meie staabi koosseis suhtus sellesse alguses. Hiljem aga kuulsin tänusõnu. Ja Aadu Tarmak oli see mees, kes ütles mulle, et kuule, ole kena. Luba mul omaette teha, mul on siin ketas olemas, nii et Aadu tarmakul oli ketas. Et natuke loobin seda jaa, jaa, proovin siin. Oma jaoks. Ma siis olin kani natukene pabinasse, palun, palun, milles on küsimus, milleks üldse lubabisid talu Tarmo kalmistu juba siis, et võistlusteks ja nagu te teate, täpselt samal aastal, 43. aastal oli temal meistrivõistlustel võimalust näidata oma võimeid ja ta tuli võitjaks. Peeti arvestataval tasemel korvpallivõistlus, millest osa võtsite. Ma usun, et niisugust arvestatavat taset vast ei olnud sel ajal, kuid Leningradis oli mul võimalus seal 44. aastal naistepäeval, kaheksandal märtsil osa võtta võistlustest, mis olid tasemel. Vastamisi olid Leningradi viimane tšempion. Selge see, et nendest olid väga paljud juba oma sportlikku vormi minetanud, kuid Tõnu blokaadile Anu blokaadile, kuid ka paljud lahingus surma saanud. Aga sel Ivanov naabutuv hilisem spordireporter, korteri ja rahvusmeeskonnad, nõudeid rahvusmeeskonnamängija jalgpallis ja tema on ikka nüüd manalasse varisenud. Tema mängis leskov, valindin Jegorov. Nii et need olid need, kes olid, tähendab neljandal aastal tulid Nõukogude Liidu meistrimeistriks viimaseks Nõukogude Liidu Nõukogude Liidu meistrite meeskond. Juhus oli järgmine, kuna mina tulin Leningradi peale luuret Narvas, panin keemialuures nimed. Peale seda luuret teatasime, et ei tea, kas nüüd sakslased kemikaale kasutama hakkavad. Aga vastavalt ettekannetele oli tarvis muretseda, vastu ütelda vastumürke. Ja mind saadeti siis Leningradi prospekti peale, oli sisseladu, laadisime kaks autotäit vastavalt siis nii mida tarvis meil oli. Ja tulin komandeeringusse tunnistuse peale, lähedus kirja peale pitsatit ära sõita. Jaa. Ning tappis kinni Rünk, Aleksander ta kohe Lähme, aga siitsamast Boris kummi juurde, tema spordišeff ajame juttu ja tuligi välja, et samal päeval õhtul oli ette nähtud Eesti, Leningrad, seda nimetust oli kohe Eesti Leningrad. Noh, mina olin siis võrrelises turskega, vaatasin, et meie mängijad, need olid nagu tagalas ikka natukene kõhnavõitu masinaga. Ma ei ole tükk aega nüüd palli mänginud, ma olen seda niisama liigutanud proovinud. Aga ei tea, mis mängimas saab, ei ole midagi. Ja siis ma pöördtuletasin oma ülema juurde ülemuse poole, et vot niisugune asi on ja anti siis vastav korraldus. Meie ütelda sedasama ešeloni, sõidate järgmisel päeval, sel päeval tuleb siis mängida maha nii et ma mängisin samas. See oli viienda detsembri nimeline kultuurimaja, see oli võimla Instituudi lähedal Kirovi teatri otseselt seal taga. Ja selle mängu võitsime ja muidugi mul on siiamaani meeles muidugi oma punkte kunagi ei loe ja meie ülemnõukogu presiidiumi sekretär Voldemar telling soovis mulle õnne ja ütles, et sa oled kõige suurem korvikütt. Tema oled seda protokolli vaadanud ja et ma pean sind premeerima, andis mulle siis pakikese šokolaadikompvekid see, mis oli muidugi suurüllatusest. Sukradi kompvekid sel ajal eriti Leningradis, järgmise päeva õhtul tuli mul siis lahkuda, aga see pani ka aluse edaspidiseks. Nimelt seesama mäng võib olla. Aprilli lõpus, 20. aprillil vist algas turniir, kus osalesid Moskva Lokomotiv, Leningradi meeskond, Eesti meeskond ja neljas meeskond oli vist Leningradi teine võistkond, need kahe võistkonnaga Nad esinesid. Oli see Moskva kahe võistkonna täpselt pragunity, ei mäleta. Ja siis kutsuti mind mängima. Nii et see oli juba päristurniir ja me võitsime selle turniiri ära. Ja siit algas minu Ma ütleks kohe, noh suur tahe mängida seda korvpalli suur tahe, enne seda oli tahe. Siit algas see peale siis, kui juba edaspidine sõjakäik oli, nii et selline Tallinnasse ja Tallinnas mul enam sõtta minna ei tulnud, vaid jäeti kehakultuuri ja spordielu taastama. Spordis kaleviliinis hakkasin kohe tegelema meie noorte mängijatega. Võtsin need käsile. Samal ajal kui võrrelda niisugust mängu, kus oli küsimus Eesti meistritiitel ja mul oli absoluutselt noortemeeskond Sand 46. aastal. Viljandis tartlased olid kogemustega mängijat eesotsas kullami Laatsiga Haver seal veel paar vanad mängijad. Aga muldu riiu Kreevalt. Kruus ja ma ise me tahtsime tingimata meistriks tulla. Me tahtsime võita, sest sellest võidust olenes või tähenduses meistritiitlist, olenes, kas me sõidame nõudeid meistrivõistlustele. Aga need olid Kiievis, seda me saame näha kõiki parimaid võistkondi ja ise mängida nendega. Ja vot seesama mäng sattus nii, et teisel poolel hakkas sadamamäng väga tasavägine. Ja meie koosseis muidugi kogemusi ei ole kuigi noortekoondislased kõik mänginud sama, kes 44. aastal sõitsime varanduse mängima ja tulime seal esikohale. See oli noorte meistrivõistlused Pariisis, treeneriks ja võitsime Leedut ainult ühe punktiga ja see tagajärg oli 18 17. Ja nüüd 46. aastal sama koosseis, pluss ma ise siis treener mängime Tartu vastu ja viimased minutit mängida. Taktika oli meil küllaltki kindel, et kiire pealetungi igal juhul õnnestub siis rahulik mäng, palju isurite kaua. Ja me läksime juhtima täpselt samuti 18 17 mängida sekundit, kuid kauto palli, libe laad saab palli, murrab korvi alla ja kindlasti viskab siis, kuid libiseb. Live väljak. Viska mööda, me võidame selle mängu sama palju oma valdusesse, võidame selle mängu ära. Muidugi rõõm on suur. Sõidame nõudeid meistrivõistlusele Kiievis ja seesama noorte koosseisukohta. Ja seal me juba Kiievis demonstreerisime. Noh, ma ütleks, eksperimenti ei kartnud ühtegi võistkonda. Kuna ma olin nord ja seesama koos seisis, sõitis järgmisel aastal 47 meistrivõistlustele tibliisi ja me olime populaarseim meeskond. Sest me võitsime ootamatult Moskva dünamo, kes oli kindel, et tuleb tšempioniks. Võitsime ka päikese käes. Kella kahe paiku oli see mäng välja, see oli umbes 40 kraadi kuumust ja diviisi rahvas Viismis käte pealt ära kõiki tõstis käte peale Viismine. Ja, ja kui me tulime Nõukogude Liidu tšempioniks, mis oli meie kõige ihaldatuma trofeed ja mänguri tasavägised, väga palju. Kuid siis Me nägime esmakordselt nii-sugust mängijat, mina olen teda enam näinud, aga suurvõistlustel pasjak Taevid mängija, kes on kaks, 32 pikk jalanumber 56, kehakaal 160 kilo. 164. Hiljem tuli Nõukogude Liidu koonduses katseks 52. aastal. Ta võttis umbes kaheksa kilo ühe treeninguga maha. Ja siis me nägime alati channi. See oli meeskond koostatud nimelt. Need armeenia rahvusest perekonnad tulid Armeeniasse tagasi, nagu oleksid Jan Prantsusmaalt, Ameerika Ühendriikidest Süüriast ja ta oli haruldaselt tehniline võistkond ja nautisime nende mängu ja me nautisime seda mängu ka sedasama kasahhi meeskonna vastu, kus asjad things. Sest tagajärg oli üks null. Armeenlased hoidsid sisu, võis hoida palli nii kaua, kui tahad. Üks üks. See on, see on fantastika, aga ta on nii. Jah, aitäh. Asjad ühest aitas ühest vabast viskest sellesse. Need nende poiste käest juba palli kassa ära ei võta. Tee, mida sa tahad, vigade puhul vaid palli, tsirkus, see oli jah, rohkem niisugune tsirkus, aga midagi ei olnud parata. Oli oli, oli selle kaasaelamist ja kõik, mõtlesin, kuidas see võib olla, aga see on niimoodi, et niukseid seikasid plusselle. Väga suur. Nii elamus on need festivalid, sest võtkem mina olen 47.-st aastast kuni 57. astme kõikidel festivalidel olnud noorsoo rüpes festivalid. Need kohtumised, näiteks egiptuse naiskond, see oli 53. aastal andis ennast üles, kui neid oli ainult viis mängijad. Ja sealsamas meie nõukogude liidu naiskonna vastu tulevad mängima. Paratamatus, et sul hakkab tekkima mõte, mis nendega teha. Kui olla sportlikult aus, ausalt mängida. Nii palju, kui suudate, võidate tüdrukud, mängija kuid samal ajal mõtled, aga milleks siis seda Waterloo teha? See ju traumeerib? Noh, selgelt nad mängisid väga primitiivselt küllaltki füüsiliselt nõrga ettevalmistusega ja veel hullem nad lõpuks kahekesti väljaku peale, see tähendab vastasvõistkonna mängija vaipa või võistkond. Peaksin viie, kes nende vastu mängib, alati lühendasime võistlejate arvu neli, nelja vastu, kolm, kolme vastu. Lõpuks kaks kaevast, kaks kahe vastu. Mäng oli niimoodi, et meie poolt mängis Sildra ustute garamusuva hiljem Nõukogude Liidu võistkonna, nii üteldakse tugisammas ja Maie otsa Fischnjova. Täpselt sama. See oli väärt lei ehk aus mäng ja vaat niisugune moment ka siis nad varasem tüdrukud tulid ja Emmasid, meie naismängijaid nutsid, andsid nendele suveniire ja soovisid, et nad oma elus ütelda oleksid samasugused, nagu nad on selles mängus. Missugustesse aastatesse teie hindamist mööda mahuksid Eesti korvpalli hiilgeajad. Pärast sõda, no ma arvan, et võib-olla kaks etappi oled hiilgajad, üks on peale seda kohe 145 kuni 53 väikeste mõõnadega aga siiski siiski väga tugeva alusega. Kui me isegi kohtade järvega vaatamisneljakümne viiendal aastal olime kolmandad 46. aastal 80 turniiri võitjad. 47 Euroopa meistrivõistlusel. Me Kullamägi olime ütelda Euroopa meistrid 48 võib-olla väike mõel 49 olime Nõukogude Liidu meistrit 50 80 tuli nii võtjad ja hõbe 51 olime 80 turniiri, teised ja samal ajal pronksmedaliomanikud Nõukogude Liidu meistrivõistlusel 51 Euroopa meistrit, jällegi Kullam. Pluss veel üks mängija juures Kruus. Ja 52 olümpiamängudel kolmekesti kruuskulland, mina et need olid kõigest tõus aastaid, samuti ka 53 veel, kus Euroopa meistrivõistlustelt gruusia kulla toovad kuldmedalid ära minaga, siirdun juba treeneritööle Nõukogude koondnaiskonna vanemtreeneriks ja õieti olümpiameeskonna treeneriks. Nii et need on need Hilgajad. Siit aga algab väike tagasiminek. Algusesse tagasiminek, kuid hiljem ta maksab ennast kõvasti kätt. Meil tuleb võidelda, et mängida kasinast esimesse liigasse 57. aastal olles küll treenerina, aga Tallinna kaleviga mängime ennast teisest liigast esimesse liigasse Nõukogude Liidu meistri meisse kõrgemasse liigasse, siis jaa, see mõõn kestab. Ja vot 61. teisel aastal, kus kaldub sugune kaalukauss sinnapoole, et kulla võtab Juhtimise oma kätte hakkab jälle tõus ja see tõus on küllaltki rahulik. Võib-olla natukene nii akadeemiline, kuid ta on. Sest juba järgmised mängud näitavad, et meeskond on tugeval alusel kullami, sihukene, pedantne töö, nõudlikkus, oma eeskuju. Ja see kõik andis, tagajärg. Tuletaks nüüd mõne sõnaga meelde ka veel neid Euroopa meistrivõistlusi. Meistrivõistlusi võiks kahest aspektist meelde tuletada 40. See, kus me võtsime esimest korda osake, kus meile ei ennustatud suurt võitu vaid kuna esimest korda ja, ja raske ütelda, kuidas me suudame selle koormusele selle pingele närvipingele vastu panna. Seal ütleme, tulime auga välja. Meie raskeim mäng oli esimesel mail Egiptuse meeskonna vastu. See meeskond oli ette valmistatud Ameerika treenerite poolt õidi nende treenerite poolt, kes olid sõjaväes tol korral. Ja teiseks, see oli esimesel mail suur püha meile eriti tähtis. Ja kolmandaks president peres. Ise tuli seda võistlust vaatama Tšehhoslovakkia president seitsmendal aastal. Ja see oli Prahas oli Prahas ja nii et siit sellest mängust, see oli võtmemäng, võitsime selle mängu 14 punkti, kuid väga raske mäng oli. Finaalmäng Tšehhoslovakkia ka ei olnud nii raske. Ta oli küll teatud pinge all, kuid me ei kartnud me igatahes selles mõttes, et me saime sellega julguse kätte, meie võitsime Ameerika kooli, kui ma ei eksi, teie olite meeskonna kapten, siis jah, meeskonna kapten oli küll ette nähtud Aleksejev. Aga kuna mina olin sidemes, kes treeneritega pidas sidet ja mind pandi mängujuhiks sellest turniirist peale võtsin uuemale õuapla praktiliselt olla niinimetatud mängiv treener, kuni siis oma lõpu ütelda aktiivse sportlasena. Ja Tšehhi Me võitsime Tšehhoslovakkias, võitsin viimases mängus võrdlemisi. Ma ütleks julgelt ja kindlalt ja tuli Euroopa meistriks ja teine Euroopa meistrivõistlused päris. Kuna Prantsusmaa lubas esimeseks Euroopa meistriks tulla 35. aastal, sest ajast peale selle meeskonna liige, mis Jefferson, jäänud kabet. Ma tulin Euroopa meistriks ja alles siis on habeme viis, 35 ei tulnud 37 tulnud 39 tulnud 46 ei tulnud 47 tulnud 49 ei tulnud ja 51 Tauliva meeskonna treener. Ja 55. aastal, kui ma surusin ta kätt, mõtlesin, mis Jefferson, teie habe. Ja kui ta ütles, et sa mäletad, möödunud aasta olid mu juures külas ja me kihklusime. Ja minu tulevane abikaasa ütles, kas habe või mina, nagu näed, ma olen abielus, mul elab, et 51 ta oli ka veel siis habemega ja mängisime. Ma ütleks rasketes tingimustes, sellepärast et. Me ei olnud favoriidid, kuna fabriidulid, prantslased ise koridori tšehhid, kes olid väga palju reisinud ja väga tõesti nimekas meeskond. Aga meid kardeti ja needsamad ajalehed nimetasid Prantsusmaa, Tšehhi pole Egiptus, kuid egiptuse isa polnud ja ainult vaikse pealkirjad, Nõukogude Liit võib midagi saavutada ja vaat sedasama panime heit vihastama. Ja mängisime kõik mängud väga hästi. Ja ma ütleks mitmekesiselt näiteks itaallaste vastu, kus mängis kaks koosseis, üks koosseis, viis mängijat, mees, meest, kohe vaheti terve viisik välja. Juba tol ajal mängis maala, mängisime nende vastu, nii et me ei kartulit, 19 punkti oli vahet, me võitsime puhtalt. Viimane mäng tsehhidega oli kõige raskem mäng siin. Võib-olla natukene Gatendentsik, vilistamine türklase kohtuniku poolt, Sestakas natukene noh nagu nagu, nagu nagu nägib, tasavägine mäng on. Teiseks meie treenerite strateegiline viga hakati meeskonna mängijaid vahetama, mida me siiamaani ei teinud, me mängisime algne isikuga, kuni lõpuni on, vahetevahel keegi tuli sisse. Samal ajal, aga meie treenerit leidsid, et nad olid rohkem vahetusi teha, seda valel ajal. Ja seesama eduseis, mis meil oli üheksa kuni kuni punkti, hakkas kahanema, kuni peaaegu miinimumini. Teiseks, korkia ei saanud oma võimeid mängu panna ja siis nagu meeskonna kaptenina ütlesime, tuleb mängu tulla kulla, mil rahulikum, see meid võib-olla päästiski. Me mängisime hoopis paremini taktikaliselt ja me olime jällegi eduseisus, kuid ikkagi juhtus, juhtus see, mida me kõige vähem ootasime. Nimelt. Tšehhid said oma käte oma valdusesse palju, kui tagajärg oli 44 44 ja mängida sekundeid. Ja sel momendil viskas mängija sip viskas peale, mina hoidsin teda. Ta viskas väga kaugelt. Ma jõudsin kullamile hüüda. Ma blokin blokeerinud seda. Rasekid sest laskurid, kõige kardetav mängija, keskmängija, parim keskmängija nendel võistlustel. Ja proovime veel, et ühesõnaga mõttes proovil midagi teha ja palli tõesti sai kulla, mina blokeerisid klaasliku ära, Kullam sai palli, meil oli kindel süsteem oma ütelda välja kujunenud Budops jõudis kiirele pealetungile oma kombinatsioone, kombinatsioon jah, ja Kullam söötis talle, kuid talle hüppas vastu sip käskini käis vile prantslase poolt ja tunnistati veaks, see tähendab, tuleb vabavise. Tol korral oli ka üks vabavise, kohe lõppeskadisest signaal. Napp 44 44. Oleneb sissevise tšempion. Me oleme nii-ütelda Euroopa meistrit möödavise, mis aeg mis saab edasi. Ja siis, kui Kullam läks viskama, siis ma patsutasin tallani vastavate kohtade peale. Lase käia, vaatasin ise ka Pealt. Kulla viskas, selge, et ükski mängija ilmenerveerimised ei lähegi viskama ja kui ta ignoreeris, ta ei viska ka sisse. Väike närv peab olema pingul. Ta viskas kuigi raskelt, aga viskas sisse selle palli, pall põrkas ostudega lauda korvirõngast uuesti ajus siis 45 44. Võitsime selle mängu. Prantsuse publik, kes siiamaani oli nagu tšehhide poolt otsemat teed, orienteeru ümber, tšehhid said kõva aplausi, aga meid ikka võeti väga sõna tõsises mõttes väga hästi vastu, eriti saime auhinnad, me saime siis auhinnad kätte sest siis anti rasekylandi parim keskmängija siis vutt autos sai parim snaiper ja mina sõin, kui parim strateeg, see tähendab selle mängu noh võib-olla juht ja nii edasi sellesse kolmiks pärast tihti meist igasugust fotosid ja autogrammi võitja ja nii edasi. Ja Kullam oli siis mängijad number üks, kelle otsustada oli siis Euroopa meistritiitel, sest tema viskaks avaviske, siis see oli nii-ütelda siis kõik meie saatkonna vastuvõtu juures kõik küsis, et.