Saates kirjutamata memuaare jätkuvad Ilmar Kullam mälestused aasta 1944 Nõukogude Liidu meistrivõistlustel korvpallis, Tbilisis osalemas kaks Eesti meeskonda, Kalev ja Spartak. Meie enam-vähem olime nii ühetugevused. Kalevi võistkonnas oli häid mängijaid, selles oli, mängis Tutkin Naarits. Piilberg, minu kraadov. Mängisid meie võistkonnas mängisid Aleksander Illi prink, mängis Kivastik kapterson, raamat, särg. Nii et enam-vähem nii olid võistkonnad võrdsed. Meie olime nagu nõrgemas alagrupis, meie pääsesime finaali, kaheksa võistkonda pääses finaali. Ja järgmised jahid siis alates üheksandast kohast mängima. Meie finaalis me kedagi ei võitnud, me jäämegi siis kaheksandaks. Eesti Spartak Kalev võitis finaalis kõikuma vastases Kalev jäi üheksandaks, nii et 809. koht oli siis Eesti korvpalluritel Nõukogude Liidu tagalas. Noh, kuidas neid mänge mängida oli seal? Muidugi see mänguvõime ei olnud veel täielikult taastunud, kuid juba ikka mäng läks juba, hakkas ikka järjest paremini minema. Ja, ja mäletame tilli veel ütles, et noh, et teil ei ole viga, sul läheb juba päris hästi, et kolme-nelja aasta pärast sa võid juba mängima hakata. Ma mõtlesin juba siis, et mis juttu sa ajad kolm-neli aastat, et ma tahaks ikka varem hakata mängima. Aga no eks ta nii umbes läks ka ikka paar aastat läksidki enne ära, kuni sai, nii kui hakkas juba nii näha, midagi koitma hakkab uuesti. Kas sõja ajal oli veel millegi poolest eriti? Meeldejäävaid mänge ei, neid teisi nagu meeldejäävaid mäng ei olnud, me pärast meistrivõistlusi sõitsime veel Rostovi Rostovi, mängisime, seal ei olnud midagi niisugust erilist meeldejäävaid mäng ei olnud meeneid, võitsime Rostovi võistkonda, sealt suurelt. Aga Rostovi just meelde, sellepärast et juba hakkasid Rostovi siis need Eesti Lõuna-Eesti avastatud kohanimed alati meie sõjateates illureerima ja, ja juba ei jõudnud ära oodata nüüd, et kuna ikka sinna Moskva saadate base koju saamine enam-il kauge ei ole, sellest jäi rohkem nagu Se Rostovi rinn meelde ja ja kojutulek ise. Kojutulek ise oligi juba augusti lõpul. Toodi siis meid lennukiga sinna kuhugile Pihkva lähedale ja sealt edasi, siis me sõitsime rongiga Võrru. Rinne oli sel ajal, oli, oli Tartu juures, oli just seisma jäänud. Ja seal Tartu oli küll täiesti vabastatud, aga sakslastel olid siiski veel suured jõud seal vastas ja ja põhiliselt tülikad, ootasime seda nüüd seda momente, sest me olime juba ära jaotatud spordikomiteedesse ja spordiseltsidesse, et, et hästi võimalikult kiirelt nüüd jõuda Tartu ja seal siis oma tööd alustada. No meie kolmekesi olime need endised Kalevi korvpallurid. Naarits, Kivastik ja mina, me olime siis määratud Tartumaa spordikomiteesse. Muidugi, nagu ma juba ütlesin, et ei jõudnud ära oodata, kuna me ykskord sinna saame. Esimene mees, kes meis Tartus käis, oli, oli sellest delegatsioonist puussepp, siis puussepp käis Tartus aga õige lühikest aega ja oli jälle Tartust minema aetud, öeldid. Rinne on väga lähedal ja ja mine sa tea, mis veel juhtuda võib, et parem on, kui need eraisikutel linnast ära lähevad maad lõbusad maadleja, puusse Edgar Puusepp. Tema siis tõi need esimesi andmeid Tartust täpsemaid andmeid, rääkis, kuidas linn purustatud on ja ja, ja et Vanemuise on hävitatud ja ja nii edasi seal ja rääkis ka nendest suurtest lahingutest, mis seal just Tartu külje all oli. Me tulime natukene hiljem sõitsime, Tartul sõitsime miski juhusliku transpordiga vastu tuli väga palju just saksa sõjavange oli suured kolonnid, olid neid ang. Ja samal ajal muidugi liikus ka väga palju Nõukogude Liidu väeosasid sinna. Tartu alla oli näha, et varsti tuleb üks suurem niisugune löök. Ja see ju algaski seal Emajõe äärest, kuni löödi ju Eestimaa puhtaks. Käisime ka ükskord Tartust ja, ja uuesti soovitati meil lahkuda, nii et meie enam Võrru tagasi läinud olime kusagil siin rebase kandis taludes seal ja ootasime sisset, kuni sakslased seal Tartu külje alt lüüakse natukene kaugemale, millal elu rahulikuks muutub ja millal elu rahulikumaks muutub ja siis me võime oma oma nii-öelda tööd alustada. Ülikooli võimla oli põlenud, Ülikooli võimla oli ära põlenud, kodu oli alles kodu, minu maja, kus mina elasin, see oli alles. Siis me alustasime tasapisi selle oma oma, selle spordikomitee tööd. Esialgu see seisis põhiliselt just selle kahju kindlakstegemises mis oli siin tehtud kehakultuurile ja spordile. Samuti muidugi nende olemasolevat spordiväljakute ja spordivarustust ei üksikute, mis seal oli kuuli, ketta janek arvele võtmises ja siis nihukeste aktivistide ülesleidmine ja siis niisuke kollektiivide Rakendamine esimesed meil olid seal Rõngu kandis ja, ja siin tormasse olid niisugused aktivistid neid otsisid ise meid üles, kuulsid, et niisugune organisatsioon on loodud. Ja tasapisi hakkas nii-öelda tee teie käima. Muidugi ka treeningtöö siis, sest meil tulime tagasi, meil oli igalühel, olite paar palli olemas, need esimesed pallid, mis meil siin korvpallid, millega treening lahti läks, oli just need meie pallid, mis meil olid sealt tagalasse kaasa toodud. Millega te seletate Eesti korvpalli üsna kiiret tõusu kohe sõjajärgseil aastail? Eks see ole lähedalt seotud ka sellega, et siiski palju mehi oli, seal oli Nõukogude liidus korvpalluritest ja nendel oli olemas siiski sõjaaja kohta väga head treeningtingimused. Ja põhiline kaader, sportlaste kaader ja treenerite kaader ja nii edasi tuli sealt, need hakkasid kohe selles suunas tööle ja moodustati kohe võistkonnad ja treenite siiski algas kohe. Võistlused pidasime juba Tallinnast, sõitsime Tallinna, mis on üks ajalooline sõitjast, sellepärast et niisugust regulaarset ühendust ju Tartu ja Tallinna vahel olnud. Ja kui see sõit oli kokku räägitud, et see võistlus toimub, siis hakati siis mitmes jaos sõitma, esimesed mehed olid tavaline sõit, Tallinna sõit käis nii, et läksime siia Tartusse ja Peetri kiriku juurde või natukene sinna rohkem Tallinna poole vana Tallinna maantee peale ja seal siis ootasime, kui tuli, kui tuli mõni veoauto ja siis see pidas kinni, see oli nagu reegel sel ajal ja siis võeti, pean. No kuna see sõit toimus mitmes grupis, siis juhtuski nii, et et meie siin, kes me läksime, Kivastik mul ei ole meeles, kas naarits oli ka vist meiega, minu meie kolmekesi läksime tunduvalt hiljem, aga olime pärast, vaatad esimesed Tallinnas auto peale saades ei olnud ju selgelt nüüd, et kuhu see auto sõidab, ahvate sõidab kasvõi 50 kilomeetreid edasi, sinna Tallinna pool istuti peale, sõideti küll jälle järgmisega, saab edasi sõita. Aga meil trehvas nii kohe, et me saime auto peale, mis sõitis kohe. Auto sõitis kuni Tallinnani välja. Aga nii, et põhiline osa meie mängijatest läksime siiski võrkpalli ja korvpalli mõlemad sinna mängima. Need seiklesid seal Põltsamaa kandis ja Paide kandis igal pool veel õige mitu päeva ja vahetevahel käis jälle seal täitevkomitees või kuskil leivata Kaardi Norrimas ja anti neile siis kaartsaid leiba jälle edasi sõita ja nii edasi. Vile suurte raskuste jõudsid siis Tallinna ykskord ja see võistlus viidi läbi. Ja Eesti korvpallurite kõige paremad tulemused nendelt aegadel. Vahetult peale sõda. Suuremad võistlused, mis olid, oli siis kaheksa linnaturniir 45. aastal seal faktiliselt võttis osa Eesti koondus. Aga sealt me saime väga tugeva ettevalmistuse meil oliks. Kuu aegne treeninglaager oli Tallinnas. Aleksander Illi oli meie treener. Aga meil ei läinud seal just kõige paremini. Me jäime viiendaks. Ja põhilised, mis meid jälle alt vedas, oli see visketabavus. Olime küll treeninud ja valdasime hästi niisuguseid kindlaid liikumisi. Aga pealisemeid vedas alt. Nii et meil tookord jäime viiendaks. Samal aastal Nõukogude Liidu meistrivõistlustel Tallinna Kalev seal oli ka tartlasi sees, saavutas Nõukogude Liidu meistri võistel kolmanda koha. Need olid niisugused esimesed suuremad edusammud. 46. aastal oli Leningradis kaheksa linnaturniir ja sealt võttis osa siis Tallinna võistkonda lülitati Tallinna võistkonda ja selle võistkonna koosseisus me võitsime kaheksa linna turniiri, see oli niisugune. Võib-olla juba märkimisväärne edu sellest võita niisugune suurturniir. See oli küllalt suur saavutus. Ainukese tartlasena ainukese tartlasena ja olin mina selles võistkonnas iseenesest ütleb ju midagi. Kas, eks seal oli see ka, et võib-olla on tallinlased leidsid, et kõige rohkem on mind vaja ja võimet järel oleks sinna võinud nüüd nii mõnigi teine ka saada, sest selleaegne võistkonna koosseis oli ainult kaheksa mängijat. Edasime Eesti korvpallurid 40 748. aastal. Mängisime siis siin enne Eesti meistrivõistlused ja, ja võitja võistkond siis pääses alles Nõukogude Liidu meistrivõistlustele, nii et 47. aastal esindas Eestit Tallinna Kalev 48. esindas juba Tartu Ülikooli spordiklubil, see võitis Eesti meistrivõistlused ja segavõistkonnas, siis mängisin kamina Nõukogude Liidu meistrivõistlustel. Aga enne seda oli juba olid nüüd esimese teod, et esimesed võid õieke, õigemini teised pealesõjaaegsed Euroopa meistrivõistlused meeste korvpallis. Nendest võistlustest, sest ka ma võtsin siis osa juba nõukogude liidu koondmeeskonna ridades toimusid need toimusid 47. aastal Prahas. Ettevalmistus oli Moskvas, oli väga pikaaegne ja kaheksa linna turniiri põhjal, mis me 46. aastal ja kas siis seal nende eesti korvpalliaktiivi seal soovitusel Tutkin oli seal Jaroslav Tutkin oli teine treener seal. Ja see, see on nende soovitusel siis mind lülitatiga sinna võistkonda ja õnnestus sinna võistkonda ka sisse mängida, sest kandidaate oli sinna siiski tunduvalt rohkem, kui pääses võistkonda, pääses Lõsooliga Lõssov oli Kaara Lõssov oli kindel mees juba sel ajal. Aga minu küsimus oli väga-väga lahtine. Tervis ei olnud ka ikka veel kõige parem ja seal vererõhuga olin hädas ja kuni nii-öelda viimaste mängudeni ka viimane mäng, et viimased nii-öelda võib-olla kõige viimane viimased katsemängud oli just eesti võistkond kutsuti välja Moskvasse ja Eesti võistkond pidas kaks katsemängu. Esimese katse mängu, ta pidas Eesti võistkond ja kaotas väga suurelt. No ja siis öeldi, et mäng tasavägisem oleks, et et võtke Kullam ka sinna Eesti võistkonda. Nojaa, oma mängijate seas ma tundsin muidugi ennast väga kindlana ja eks need minu omad mehed seal võib-olla abistasid ka mind nii jaa, jaa, nii moraalselt kui ka tegeliku sööduga ja söötudega ja me tundsime siiski 11 väga hästi ja nii, et mäng klappis mul väga hästi. Ja terve see eesti võistkonna mäng klappis väga hästi oleks suitsu Nõukogude liidu koondmeeskonda võitnud. Nii et minu aktsiad just tänu sellele mängule tõusid nii kõrgele, et mind võeti ja seda mitte ainult kaasa, vaid juba kindla mängijana, kaasPrahaised. Erinevalt arvamusi oli, et kas me tuleme võitjaks? Ma mäletan veel küsitud seda Oskar Ericssoni, küsiti, et mis tema arvab, kas nõukogude liidu koondmeeskond võidab Euroopa meistrivõistlused Oscari. Eriksson ütles, et kindlasti väidab Meelak lööte ta tema käest nii uuritegaatama, saarlastest võistlustest osa võtnud ja tunneb seda Euroopa taset ja ja, ja tema oli väga kindel, selles peaks võitma. No ja nii tegelikult ka välja kujunes, niiet Nõukogude Liidu meeskond võitis kõiki vastaseid seal ja võitsime neid kindla ülekaaluga. Ja erilist tunnustust nendele mängudele just saavutas just Vlassov oma sihukese virtuoosliku tehnikaga. Sest ta olla tema söödutehnikale oli tõesti väga hea ja. Põlvkonnale või oleks seal muidugi sealt palju õppida, kui oleks niisugust ette näidata tema selleaegset mängu, aga no neid nisukesi nähtavasti neid filme ja kroonikad ja sel ajal on siiski napilt sääraseid momente, visti võimalust ei ole. Aga tema sõitis aga väga hästi ja äratas oma mänguga suurt tähelepanu, nii et tema sai Euroopa parima mängija nimetuse nendel võistlustel Euroopa meister 1947 ja edasi järgmine kord järgmine korts Euroopa meistriks tulime alles 1951. aastal sest 49. aastal need Euroopa meistrivõistlused viidi läbi Kairos ja valmistasime aiete nendeks meistrivõistlusteks väga intensiivselt ja Tbilisis. Me treenisime seal kuumaks köetud saalis, imiteerisime seda nii-öelda imiteeriti, nagu kujutati seal loodi selle mänguolukorra mudilat, et Kairos on sellel ajal väga kõrge temperatuur ja kõrge temperatuuriga harjuda. Ja treeningud olid väga kõvad ja meeskond on heas vormis, aga no ei leitud vajalikuks meid saadeta ei saadetud sinna. Ja järgmised Euroopa meistrivõistlused siis olid 51. aastal Pariisis, need olid siis meile teised meistrivõistlused. Nendel meistrivõistlustel need enam nii kerge, et niisugust võitu meil enam ei toonud. Kui 47. Tulime nii hakanud mänginud Slovakkia meeskond. Bulgaarlased olid tugevad, muidugi prantslased oma kodus mängisid, lootsid oma viskunud võitu ja need mängud läksid nii-öelda tasa vägisemalt. Ja nendest mängudest on ka mul niisugused, noh, eriti nisust eredad mälestused jäänud. Kohtusime kaks korda Tšehhoslovakkia võistkonnaga, esimene kord me võitsime neid kindlalt. Kui ikka oli, esimesel poolajal oli suuri raskusi, nad esialgu läksid juhtima, kindlalt juhtisid seal 10 15 punktiga alles meieni aktiivne mänd. Sel ajal nimetati üle välja katmiseks seda moodsad väljendist, pressingut veel ei tuntud. Alles selle kasutamisel me suutsime esimeses mängus siis tšehhid nii-öelda kindlalt maha lüüa. Finaalis juhtusime teist korda kokku, kuld oli mängus, kuld oli mängus ja see süsteem oli siis sääraselt tehtud, et nemad jõudsid nagu särts teisest alagrupist uuesti meile vastu ja siis oli nagu otsustav mäng esimese teise koha. Ja sellest see mäng oli väga põnev ja tasavägine ja ja publikut oli ka väga palju, viidi läbi sisevelodroomil Pariisis, maht mahutas kusagil 20 25000 pealtvaatajaid. Missugune on olnud teie enesetunne, mängu eel sellistel suurvõistlustel enesetunnet nüüd kohe nagu raske meelde tuletada. Aga ega sel ajal ei saanud teist tunnet olla, me teadsime, et me Peame ära võitma ja ja, ja et me oleme teistest tugevamad ja olime ikka enam-vähem kindlad oma oma võidus ja, ja nüüd, kui vastu ootusi läks nagu raskeks esialgu ei olnudki, läks kõik nagu ladusalt. Aga kohtunike tegevus ei olnud ka eriti objektiivne eritics türklasest kohtunik proovis igal momendil ikka meie kahjuks vilistada, kui vähegi momente oli, samal ajal teine oli prantslane, ta oli, olin ausam mees ja vilistas ausalt. Nii et mäng oli esialgu läks nagu minimaalse meie paremusega ja ei olnudki ette näha, nii raskeks läheb. Aga seal võistkonnast kukkusid välja üpris mitmed meie põhilised mängijad, just meie põhiline tsentri mängija brasiillane kurki ja kukkus välja vigadega vigadega ja ja, ja tema väljalangemine muidugi halvas osaliselt meie mängu. Türklased, kohtunik sattus, kao hoogu, vilistas seal jookse ja vigu meie meestele ja võttis meie käest korduvalt palli ära. Ja mäng läks vastu ootusi ikka tasavägiseks. Ja see vahe, mis oli vahepeal, oli seal ligi kümnepunktile hakkasid kokku sulama, kokku sulama. Me rääkisime, hoiame palli, sel ajal, palju hoidmine oli meil lubatud, olime seal paari punktiga ees, aga ikka ühel või teisel mängijal ei pidanud närv vastu, leidis ennast peal viskepositsioonil olema, aga viskas mööda. Nii et pallihoidmisest ei tulnud ka eriti midagi välja. Ja juhtuski nii, et tuli kooli, seal mõned sekundid olid aega mängida, siis mäng oli viigis. Et nadolid, tsehhid olid järele tulnud, meile saavutanud niisuguse initsiatiivi ja mängu lõpuminutitel oli mäng viigis. Nuia seis oli lõpusekunditel, seis oli. Ja sel momendil siis oli veel mõned sekundid olid nilt aega mängida. Enne seda olime just meie sooritanud pealeviske, ma mäletan siis üks nende mängija Kosak oli üks väga hea mees, oli ka üks Euroopa parimaid korvpallureid, oli, sai palli. See käänas kiirelt ennast sealt välja tegi, paar põlgatust viskas kaugelt pääle, nüüd sain, mina sain selles lauas palli, ma mõtlesin, et ma teen kaaselt paar põrgatust ja ja viskan seal tsentri pääle, sest iga moment oli oodata lõpuvilet. Just sel momendil, kui oli lõpuvile, käis kohtuniku vile ka. Ja, ja seesama Kosak oli teinud minule vea. Prantslasest kohtunik määras vea. Sel ajal oli see tähendab mitte viske peal tehtud iga nagu praegugi oli üks ise ainult ise tuli igal juhul viskamisele ja nüüd siis oli säärane otsustav moment, kus siis seis oli siis 44 44, mäng oli läbi. Kuna viga oli tehtud samal momendil, mil mäng lõppes, siis vastavalt määrustele viga tuli viskamisele. Ja kuna tuli kusagil keskjoone juures, siis needki hakkasse. Rituaal hakkas seal pääle sinna kõigepealt vabaviskejoonele kõndida, siis hakkasid mulle need mõtted seal läbi käima, kaasa läbi vaja. Ja esimene mõte oli need niisugune kohe, et oli seda pahandust nüüd vaja, see oli õudne vastutus, kohutav vastutus ja suur vastutus ja mis kõik sinu peale on pandud, sellepärast et nendel mängijatel seal meie võistkonna mängijatel ja mul endal oli ka niisugune piltati, mina vabavisked sisse viskad siis vaevalt seda võidame, seda mängu, sest nad olid järele tulnud ja meil olid mängijaid välja kukkunud ja kohtuniku tegevus olin säärane ja ja meie mängijad olid nagu oma kindluse kaotanud ja nii edasi väga raskel võitjana välja tulla. Ja mul on veel hästi meeles, et see moment, kui but autos mulle veel ütles, et Ilmar sinust oleneb nüüd kõik oli veel vaja öelda ja inhar, sinust oleneb nüüd kõik ja Lõssov. Tas oli veel väljakul. Lõssov ütles nagunii, viskab sisse ja muidugi anti mulle pall kätte ja siis ma proovisin ennast nii rahulikuks sundida. Vähegi veel sain, koputasin selle palli vastu põrandat, sättisin neid jalgasid. Ja sel ajal ju enamik mängijad viskasid kahe käega alt, mina kasutasin ka seda viset kahe käega Alt. Sopitasin jalad, vaatasin seda joont. Koputasin panniga paar korda vastu põrandat, vabaviskel avaviskel ja lõdvestasin ennast. Ja, ja asusin siis seda viisat sooritama. Publiku auks peab ütlema, publik oli paikne. Niisugune haudvaikus oli majas. Kas vaikuses on lihtsam sellise hetkel kui, kui vaar rajamise? Ma arvan, et see ei mängigi mingit rolli, sellepärast et mängija sellel vabaviske momendil peab ennast niikuinii välja lülitama. Ja kui ta ennast välja ei suuda lülitada, siis on see tabamine ka väga küsitav. Nii et ma proovisin ka ennast nii palju välja lülitada, kui, kui vähegi võimalik on. Aga mul see siiski see ärritus andis niisuguse suure jõu. Ja võib-olla võttis seda, vähendas seda lihastunnet, et kui ma tavaliselt viskan puhtalt, siis nüüdse ise läks tagalauapõrkega ja ajus korvi vajus puhtalt korvi. Ta prantslasest kohtunik oli see, kes mulle palli kätte andis, see oli sil vabaviske Joonas joone peal ja see türklasest kohtunik, see oli seal korvi all. Nii mõlemad fikseerisid selle saavutatud vabaviske ja, ja publica Ablodeeris. Sest moment oli siiski niisugune raske ja närvekõditav, närvikõditav ja, ja, ja enamik avaldas minule nii-öelda tunnustust, aga sel ajal, kui neid kõndisime, siit sinna sinna sekretäriaadi laua juurde. Me läksime muidugi sinna reservmängijate pingi juurde, kus kõik laual olid ja kõik mängijad hüppasid sinna meile kaela ja sel ajal nähtavasti see türklane mõtles ümber ja lasi ütelda selle diktoril. Et vabaviskaja rikkus määrust, vabavise ei loe. Ja vastavalt siis mäng jäi viiki ja tuleb lisaaeg. Läks muidugi publik Läks keema kohe ja ja, ja. Mis publikumi muud vaja kui põnevust, mis vead te tegite, mina ei teinud seal mingit viga, kõik oli reeglite järele, mis viga saab üldse vabaveskis vabasel veel teha, vabaviske juures võib ainukene viga, mis on, saab olla, et astud vabaviske juures joonele, see on kõige rohkem esinev viga, et mängija ei fikseeri oma jalge õieti astub, tähendab viske momendil või pealeviset. Vabaviskejoonel on altkäe viske juures. Alt visates ei saa pealeviset enam kuidagi astuda ja ka mina ei saanud astuda, sest mul oli see, see nii-öelda kõik see automatiseeritud see, et see jalgade sobitamine Altviske juures maha vaatamine, et sa vaatad seda joont ja asetad need jalad täpselt sinna joone taha. See oli, on kõik nii automaatne. Ja kõigil lõppude lõpuks kohtunik, kes seda viisat ei lugenud, see oli korvi all ja teine kohtunik, kes kes tähendab, esialgu lugesid küll mõlemad seda viisat, teine kohtunik oleks pidanud just märkima seda, sest tema seisis siin vabaviske juuresse, prantslasest kohtunik. Lasti välja kuulutada, tuleb lisaaeg. Õnneks meil oli kaasas meeskonna arst, tema doktor Kukkoleski oli tema nimi oskas prantsuse keelt natukene ja tema läks sinna selle Prantsuskohtunike juurde. Kas oli joone pandud, ütles, et ei olnud, mina ei fikseerinud, seda ta ei olnud, joonevise oli sooritatud reeglite järele. Tuleb lugeda nii. Nüüd tema võttis selle prantsuse kohtunikku ja läks siis korvpalliföderatsiooni. Ülemailmse korvpalliföderatsiooni sekretäri, Johnsi juure. Johns hakkas nüüd küsima, küsis seda prantslast, et kasvõi ise oli sooritatud õigesti reeglite kohaselt, prantslane ta oli veel peakohtunike antud vanemkohtunik, tähendab, sellel võistlusel ütles, et ise oli sooritatud õigesti, küsis seda türklast, türklane ütles, ei olnud. Ja nüüd siis jäi see viimane sõna tšansile. Johnson ütles, et et ütles selle muidugi selle nimed, teie jälle, helistasite kogu aeg teatud tendentsiga, eksisite palju kordi Nõukogude Liidu võistkonna kahjuks. Ja esialgu te selle fikseerisite selle vabaviske Babamise loeb, jääb lugema ja nõukogude liit võistkond on need Euroopa meistrivõistlused võitnud. Nii et see täpne vise jäi kehtima. Esialgu Kell publikumi nagu ei olnud nõus selle otsusega, sest tahtsid nii-öelda verd näha veel. Aga pärast rahunes maha ja enamik muidugi ajakirjandus ja kõik tunnustasid ka seda ise oli sooritatud reeglite põhjal ja ja see prantsuse kohtunik tegutses õigesti. Ta jäi oma esialgse otsuse jura ja luges seda vaba, vist on see siis ollut ka üldse kõige vastutusrikkam momente je korvpalluri karjääris. Noh, kahtlemata, sest, aga vastutusrikkamad momente on ju raske ette kujutada ka vastutusrikas mäng ja säärane moment, kus mäng on läbi ja need kõik oleneb siis sellest ühest viskest. 1952 te mängisite Helsingis 1952 olime jah, Lõssov Kruus ja mina eestlastest olime siis Nõukogude Liidu koonduses ja mängisime siis Helsingi olümpiamängudel. Need olid üldse esimesed ja mängud, milledest võtsid osa nõukogude sportlased ja üldse esimesed võistlused. Esimesed kohtumised olid ka meie võistkonnal Nõukogude Liiduga kohanud viskel korvpalli koonduiskonnal ameeriklastega. Nii et need olid ka väga meeldejäävad ja eaniseks tulised tulised kohtumised, tulised mängud, sealt tuli hõbe. Selle nendest mängudes tuli jope ja me mängisime kaks korda ameeriklastega alagrupis. Seal kaotasime kindlalt nendele. See kaotus oli ka põhjendatud, sest et esiteks, nemad olid pikkusest meilt väga palju üle. Nende keskmine kasv oli nii palju 193 sentimeetrit, kui meil oli kõige pikem mängija. Meie võistkonna keskmine kasv oli 183 sentimeetrit. Nendel oli seal kolm, neli üle kahe meetri pikkust mängijat, kõige pikem oli tsentri mängija Kurland, seal oli kaks 13. Nii et meil oli väga raske nende vastu mängida, arvestades veel selleaegseid määrusi, kus ei olnud kolme sekundit, ei olnud teine mäng, meie valisime siis finaalis. Valisime selle taktika, selle palli, külmetuse taktika. Söötsime hästi kaua barritsesime ja ei visanud, ei otsinud lihtsalt enne pealeviskevõimalust, kui juba see oli nii-öelda täiesti kindla peale seal kusagil korvi alt. Kuna ameeriklased esimese mängu võitsid, siis nad loomulikult kui me hakkasime palli hoidma, hakkasid meile varsti otsa suruma. Ja meie käest nad pall enne kätte muidugi saanud, kui meie tõmbasime nendest mööda ja siis sooritasime sealt kusagilt korvi alt selle rünnaku. Ja mäng püsis väga tasavägise, noh, esimene poolaeg oli just lõpu eel õnnestus alles ameeriklastel ühe punktiga juhtima minna. Esimene poolaeg oli 15 16. Ja teisel poolajal jätkus ka tasavägine mäng ja meil oli nii sihukesi reaalseid võimalusi kindlalt juhtima. Me isegi juhtisime paar korda oli kindlalt juhtima minna, aga vabavisketäpsus vedas meid alt. Ja korkia kukkus jälle vigadega, venna. See kõik teataval määral halvas meie mängu. Nii et me läksime selle viimastes mänguminutites seal, nii et me olime mõne punktiga taga ameeriklastest ainult paar punkti oli ainult vahet ja nüüd hakkasid ameeriklased palli hoidma. Meie tükk aega seisime seal, ameeriklased seisid sind taga, meie seisime seal taga seisis niisugune seisu moment, mis sel ajal oli üsna sageli resinas tasa, vägistas mängudes. Ja siis, kui meie treener spandariaan, Nõukogude liidus teeneline treener, teeneline meistersportlane, tegi meile korraldusse, nüüd ameeriklasi hakata lähedalt tapma, siis õnnestus ameeriklastel vahet natuke suurendada, nii et nad võitsid. 36 25. No need mängud olid kahtlemata ka nagu ajendiks, et muuta korvpallimäärusi. Õige pea hakkas see 30 sekundi määrus ja õige pea tuli sisse kolme sekundi ala. Suurendati seda järk-järgult, nii et praeguse kolme sekundi alansarena trapetsikujuline kumbun oludele huvitavam olla aktiivne mängija või olla treener? Hea meeskonna treener. Esialgu Bastis mulle sellisena, et see treener nagu ei, ei ole nii oluline komponent selles mängus ja ja, ja treeneri elukutse ei ole muidugi kaugelt nii huvitav, kui olla mängija. Noaga, kui hiljem tegem mängimisest loobumisel pärast loobumist treeneriks asusin, siis muidugi veendusin vastupidi ja võib ütelda, et muidugi nüüd ma olen sellest nüüd raudkindlalt veendunud, et treener on muidugi märksa tähtsam kui juhiks kui üks hea mängija ja treeneri tõekspidamistest ja ja treeneri oskustest ja muidugi oleneb rohkem kui ühest heast heast mängijast. Kui palju kulub aega, et Eesti korvpall veel kord jõuaks liidu kolme esimese hulka? Mõtlesin, et see on ka niisugune küsimus, millele on ka siukest pärased. Vastust on raske anda ja ei saagi anda. Sest et oleneb jälle siin õnnelikudest momentidest, et tuleb, mõni leitakse, mõni kass on, leitakse, on, võib kõige õigem sõna. Kasvab kasvab ja mõni säärane andekas noor korvpallur. Eriti kui ta on just keskmängija, siis on säärane kuju, mille ümber saab koondada juba neid teisi mängijaid ja saab luua säärane kõva võistkond. Peab ütlema, et praegusel momendil muidugi arvestades seda Eesti võistkonna praegust koosseisu ja neid viimaseid mänge on momendil seda oodata üpris raske. Samal ajal peab jälle ütlema ka, et et võistkondade mängutase on ühtlustunud nagu antud momendil võib-olla vähe, parem on teistest Moskva AK-s k jaa, Kiievist, Roliitel, siis ülejäänud võistkonnad on täiesti võrdsed. Ja neid võistkondi hea mängu juures meie Kalev või veeta. Nii et kui Kalev parandab vähe kaitsemängu parandab vähe ründemängu siit ja sealt leiab nisukesi Sõrve nii-öelda sisemisi ressursse siis võid ta järgmine hooaeg, ma ei imestaks, kui ta mängiks tunduvalt paremini. Samal ajal kui asi läheb selles samas joones, mis on nagu praegu läinud, et annab siit natukene järele ja sealt natuke järele. Muidugi siis läheb isegi kõrgliigas püsimine. Vaatamata võistkondade arvu tõstmisele läheb raskeks. Sõbrale sõber ka pani üle, keskjoone jääb veel 40 sekundit. Saver heidab korra pilgu tabloole, nüüd söödab ära endonile ja ilmselt püüavad nüüd kalevlased mängida kindlale korvile endena tõvele omavahel söödavad sõber ei kiirusta praegu. No siin on vaja siiski meestel liikuda, mitte seisma jääda. Saab palli randalana endale, mängib endonile ende sõbrale Sõversa palli, aga siidi ise kukub praegu ja on vaja visata veel üks sekult ja kalevlased praegu. Oi, siin tuli pealemise ennelilt, aga see oli hädavise lihtsalt 30 sekundit, aeg sai täis ja ei saadudki teha. Heal positsioonil viset lihtsalt ei vaadatud ajanäitajat, nüüd jääb siis 15 sekundit uuringule. Kas te ka praegu veel elati üle kalevikaotusi? No muidugi sellepärast, et Kalevi korvpall on mulle ja üldse Eesti korvpall on ikka jäänud mulle sihukeseks lähedaseks ja võistkonna käekäik on mulle ikka ja ikka niisugune kallis ja ja, ja kui võistkond võidab, siis ma rõõmustan koos nendega võistkond kaotab siis noh, olen ka üks nende seast, kes ikka leiab säält vigu ja säält vigu, et see on hästi ja ja too ei olnud hästi, oleks võinud paremini teha ja seda oleks võinud paremini teha.