Armas, jumal, võta mind oma riiki. Ma tahan sulle kõik südame pealt ära rääkida, milline ma olen ja mis minuga peale hakata. Ma olen rängasti pattu teinud. Nüüd ütlen ma selle sulle üles, kes sa seda ka ise tead, aga kellel nõu võib-olla minu ausat ülestunnistust järele katsuda. Selleks anna ise mulle jõudu. Et mul miski meelest ei läheks. Karmas, jumal, kui ma olin veel meelemõistuseta laps ja esimest korda sinu nime kuulsin ja sinu poole kaugusesse vaatasin siis tunnistan, et ma sind ei kartnud andnud ega ise äraliselt armastanud vaid arvasin sinu kõikenägeva silmapettuseks, millega väikest tüdrukut sõna kuulelikuks painutati. Saatan minu pisikeses kehas sosistas mulle, et kas sind on võimalik petta mida ma elu jooksul ka jõudumööda tegin. Ma vaatasin sinu poole rõõmsa vallatusega ja mõtlesin, et elu on mulle siin maailmas veel ühe vastase valmistanud, kellega ma võitluses toime pean tulema. Ja ei olnud minus alandlikkuse raasu. Ütlen sulle siinkohal ette ära ka oma viimase ja kõige rängem patu, mis sünnib minuga praegusel sinad seal ülesütlemise hetkel. Ma räägin sulle, armas jumal praegu palvet, otsekui teeksin ma lambakaupa. Ja ma ei saa selle jõleduse vastu niisuguseks, oled sina mu siia maailma lasknud sündida. Nõnda oled sina mu vanade päevade sisse toonud, et ma ühtegi ei taha enesest üle tunnistada. Kuigi olen eluaeg olnud lihtne inimene ja naine, minu süda on samasugune tuksu ja kui igal teisel. Aga ta on minu verd pumbanud minu kehas ja see on, millest ma koos seisan. Ükski ei asenda mulle mu ihuliiget seda uhkust oled sina minus kasvatanud jänese kasuks, tunnistan, et ma ise oma patust aru saan. Loodan tõesti, et ma sinu abiga oma eksimised olen ära tundnud ka siis kui semu sisemust ei ole riivanud. Minu süü sinu ees on ikka olnud tegu teiste inimeste vastu ja need on enamasti minu lähedased olnud. Nii tõstsin ma kätt selle vastu, kes mind valuga oli sünnitanud ja kellele ma aiva valuga tasusin. Ma lõin oma ema. Ja ei ole mulle andeksandmist, kuigi sina olid teinud, et ema sel päeval ei olnud omaenese nägu. Ta oli joonud purju ühe jõleda mehe pärast, kes tema headuse hingeõhku ei olnud väärt. Ta oli süütu oma südames. Ja ometi süüdi vaata ja maailma ees. See polnud alatu tee, mis teda tõukas, vaid pikka lesepõlve hingenälg, mis sirutas iga peletise järele, kes imeliku pilguga vaatas. Minu löök raputas teda lahti uimastusest. Ta nägi, mida oli teinud. Ta tahtis mind tänada, tahtis suudelda oma ülekohtuse ja mõistmatu tütre kätt mis minu süü iseäranis piinavaks tegi ja selgesti kätte näitas, kui suur oli patt, et sinu palge ees? See oli üks minu hirmsamatest tegudest. Ja anna mulle jõudu, et ma teisedki suudaksin sõnadesse panna ja sinu ette tuua selles järjekorras, kuidas need mulle meelde tulevad. Ka ise olen ma maganud mitut keelatud magamist, mis magusad olid kõige armsam ja ju siis ka kõige patusem oli neist esimene. Et ma oma koorma suurust selgesti tundsin. Armas jumal, sa ju tead minu abielu, mis asi see oli ja mida ma pidin kannata tema kui ta tuli koju maani purjus ja samasugune naisterahvas kaasas ja nad võisid minu nutust punaste silmade all ennast paljaks võtta Ta. Ning joobnud tuimusega kõhtusid vastamisi panna. Mu ainus mure oli, et lapsed midagi teada ei saaks ja et ma nende hinge sees suudaksin hoida varastades kopikaid lakekrantsi taskust ja neid üha suurema leidlikkusega peita. Kes. Ja siis juhtus, et tuli inimene, kes mind vanaks räsitud nelja lapse ema vaatas ja minus naist nägi. Mees, kellel olid hellad silmad ja pehmed käed ütli, armas jumal, kas mitte sina ise mulle seda rõõmu ei valmistanud, et ma jälle korraks õitsele lõin, oma silmavee kuivad, ütlesin nõnda, et isegi mu väikesed lapsed märkasid, mis ime on lahti nende alati kuri ema naeratab ja ei pane nende Koerusi tähele. Need teised korrad neidki tead sina sest sinu tahtmata ei lange juuksekarv peast. Ei olnud niisama helged. Võib-olla oli nendes kättemaksu, mõrkjat, maitset, kartma Dust ja lootust ja ikka seda igavest ajutisuse tunnet, mida sa meisse oled külvanud. Kas ma pean sulle neid nimetsija kohatzi üles lugema või ei ole sulle seda tarvis? Ja siis tuli kätte, et ma mehe matsin. Riina töö on raske, töö sellega kaua vastu ei pea. Minu pat on seegi, et ma mitte kahju ei tundnud, vaid kergendust. Ja kui ma truult haual käisin ning selle korras hoidsin, siis ei teinud ma seda hiljaks jäänud tunde pärast. Mitte nende kahe esimese aasta kenaduse pärast mille elusse ja abielusse veel usk kooli ja ammugi mitte teiste inimeste pärast, vaid sellest samast kergenduse tundest, et mees on nüüd seal all ega saa mulle enam sigadusi valmistada. Nii pikaks venis mu andeksandmatu pat, et alles hiljem kustus kibedus ja haual käisin ma vist üksnes, et kujutleda kuidas ma ise peagi tema kõrval laman. Võib-olla on seegi kujutlus, üks patuplaan. Sulle on paremini teada, minu poolt on öeldud ja mingi eriline kirjatundja, ma ei ole. Ka varastanud olen ma ühtelugu, kuidas muidu sain joodiku kõrvalt oma lapsi toita. See põhjus oli, ei vähenda ometi mu patukoormat. Töötasin söögimajas ja kandsin sealt pangega solkijad siga pidada. Oli nõutav, et kokad mõistaksid ülejääkidest teha uut toitu. Aga eks oleks see suli töö olnud inimeste vastu kuigi eeskirjadega korraldatud. Ja nii oli õigem ülejäägid minema visata. Neist jätkus meile kõigile. Söögimaja ei olnud minu soovitud elutöö, aga nõnda said lapsed kõhud täis. Olgu jäägid, olid need ometi palad, mida ma tööpalgast poleks suutnud neile pakkuda. Kuda vargus see oli, sest oli keelatud, mõnigi kord pudenes meile kõige paremat ja mitte ülejääki. Peakokk elas ise ja laskis teistel elada. Niisugune on üks vana ütlus ja see käib sinu tahtmise vastusest närutab meie südant ja silmavaadet. Teinegi patt on seotud söögimaja ajaga. Seal vandusin ma valet otse kohtu ees, kui trusti suured tahtsid meie head peaagu ka teha oma sulitempude eest vastutavaks ning ohvriks tuua, et tema nimele kõik puudujäägid kirjutatud siis vandusingima koka kasuks, valet mõttes kaks sõrme piibli peal. Väga kahju oli mul sellest toredast inimesest. Ometi astusin ma üle sinu käsust. Muhud väiksemat valet on elu jooksul üle minu huulte tulnud nõnda palju et kui see korjata luuletamise raamatuks, siis saaks väga paksu. Ja ei ole õigustust. Sest iga öeldud kõverus Teebika kõveramaks meie hinge, mis peaks puhtana ja pulksirgena sinu aujärje ette jõudma. Või oled sa ise seda teinud, et inimesed teinekord headuse ja armastuse mõnu ja viisakuse pärast peavad ütlema teisiti kui mõtlevad ja palju peavad ütlemata jätma? Eks salanud Peetruski poja tema kasu pärast nõnda nagu nõder inimene sellest kasust aru sai. Ometi ometi on sinu käsud selgesti öeldud ja kõik minu valed on minu patukoorem, olgu see teada ja tunda. Niisamuti olen mina himustanud oma ligemise koda ja varandust sest must kadedus on mind täitnud. Ja kui see teoks ei ole saanud, siis mitte sinust sisendatud õiglase meelepärast vaid et mul selleks liialt vähe osavust oli. Sel ajal kui mina oma nelja põngerjaga pidin pisikeses kõmisevas laud pugerikus vaevlema elas mõni uhke, kes teiste seljast oskas rasva nülgida heledas häärberis, Lõsutas pehmetel vaid Patel pidas peeneid pidusid ning kasvatas oma ainsat last veel kõveramaks, kui ise oli. Aga see jäägu tegijate patuks, ei ole minul praegu enam sellega asja. Mina vastutan oma himude eest, mille süü väiksem ei ole, kui ise tegu. Mina andsin elule neli inimest, keda sünnitasin, ja kolm nendest on praegu elus, sinu tahtel. Ühte ei osanud mahoida. Lapsena surida, hirmsas, kolmest on üks oma isa jälgedesse läinud ja sa näed minu ahastust ja süüd sellepärast, et ma ei ole oma kohusega toime tulnud. Aga kahest on saanud tublid inimesed, üks neist koguni haritud teisel jälle omakorda kolm last, mis meie ajal talle kiituseks. Olgugi, et tähtsam kui hulk on, mis nägu ja karva neist inimesed tulevad. Selle jutuga ei taha ma hoobelda, see oleks hirmus patt. Aga suurmehi ja isa ühel rahval olla, kui ei ole rahvast inimeste hulka ka, kes neid endi keskelt kõrgele tõukavad. Suuri mehi minu lastest tõepoolest saanud ei ole. Too omal jõul haridusele trüginugi, vaevab ennast ühises kontoris ja täidab ilma mõtteta pabereid, nagu ise kinnitab. Aga vahest on tema süda enesega rahul, et ta on oma tahtmise saanud? See on pikk arutlus, ma ei peaks sind sellega tüütama. Aga et ma oma elu patused küljed sinu ette toon, siis olgu muudki kahtlused välja öeldud. Sina ise oled lausunud. Saagu teid palju. Ja oma risti peame me kandma. Ühel on see raskem, teisel kergem. Oleks ülekohtune Tunne hüüda, et minul on kõige raskem olnud. Ometi ei ole ma ennast võrrelnud enesest väetimatega, vaid ikka nende uhketega kelle mured minu jaoks üldsegi mured ei oleks. On juhimu ja kadedus, kas sinu keelatud rasketest pattudest? Mina olen olnud selle küüsis ja ma saan aru. Ahnuse oled sina ometigi ise istutanud inimese hinge? Ei ole seal minulegi määranud alandlikkust, vaid aiva isekust. Vähe minu muudest himudest, isegi pühadust järele, olen sirutanud oma saatanast suunatut, kätt. Mul on olnud elus üksainus sõbratar kelle poole mu süda on hoidnud headuses ja lahkuses. Ometi olen ma kõik need aastad vaadanud himura pilguga tema mehist abielumeest ja kui nälg minul ese päevadel talumatuks kasvas, otsisin tema seltsi ja tahtsin, et ta mind võtaks. Aga tema ei saanud sellest aru. Pulide oma vägevale väljanägemisele vaatamata vilets mees. Tublimad oled küllap sina ise nõnda teinud, et nad kipuvad ennast kõik, kelle laiali külvama muidu jääksid vähe. Nägusad vananevad naised üsna ilma sellest, mis looduse poolest neile ette on nähtud. Aga loodus, looduseks oma himu suurust tundsin ma patuna sinu ja sõbratari ees, et ma talle silma ei julgenud vaadata. Ta neil päevil, kui mu sisemus kõrbes tema omandiks peetu järel. Millistest pattudest tuleks veel eraldi rääkida? Pühapäeva ei ole ma tõesti saanud pühitseda, mu armas jumal, olen kõik puhkepäevad rühmanud pisikesel põllulapil, et toita suupärasega oma lapse karja, sa näed seda ise küürutades mulla kohal. Olen ma sinule mõelnud ja multki minu sõrmede all on olnud otsekui sinust oma sigitamise võimes. Pühapäeva hommikul kuulasin ma kaugeid kirikukelli ja teadsin, et sinu tem veel on see kõrge sinine võlv. Sinu altari vaibaks on pehme muld ja taevaseks muusikaks lindude koor või õhus kumisev ime. Kõikidest koletutest pattudest on ehk üks, mida ma teinud ei ole. See on tapmine. Aga kas seegi on kindel? Kui ma mõnikord kauge aja ja maa pealt mõtlen oma kadunud mehe peale siis kas ei olnud mina omamoodi tema tapp, pea, et ma temalt nõudsin ja nõudsin ja tema oma nõrkuses pööras viina poole, mis sai tema üle võimust ja lõpuks hauda viis. Küllap on selles kübeke tõtt, kuigi asjadel on palju põhjusi ja need ei ole ühe lausega seletatavad. Ometi tulgu seegi üles minu vastu, kui pat sinu eest tõestust leiab. Sest kas ei tapa me iga päev vähehaaval oma ligi mesi, kui me nendelt aiva nõuame seda, mis neile üle jõu käib? Olgu kehalist või hingelist laadi asju. Nõnda olen mina sulle üles öelnud oma patust läbi põimunud elu. Ja kui koormat vaadata ta, siis tuleb seegi lisaks, et ma praegu vist küll ilmaasjata sinu nime suhu võtan sest ei või olla andeksandmist niisugusest tehnikus ja pimeduses. Ometi ütlen ma sulle seda, mida kõik patused enne mind on sulle öelnud. Anna mulle andeks ja ava minu vääritu ees oma riigi väravad.