Kui mõelda tagasi mullusuvisele, rahvatantsupeole ja pealtvaatajate suurele huvile selle vastu siis julgeksin küll väita, et rahvatantsukunstil on küllaltki elujõudu. Aga kuna meie tänane saade on mõeldud just rahvatantsumuusika küsimustele käsitlemisele, siis keerasime kohe jutuga siis selle rahvatantsumuusika peale, ilma milleta muidugi meie tants ju eksisteerida ei saaks. Sest muusika ja tants ootamatus seoses. Ja eks me tänaseks päevaks oleme juba selja taha jätnud. Viiuli ja klaveriaja tähendab selle aja, kus oldi rahul ka viiuli või klaverisaatega. Tantsurühma esinemisel. Päris kindel, et meie tänapäeva rahvatantsusaatemuusika vajab teadlikku ja võiks öelda isegi maitsekad korraldamist, korraldamist selles mõttes, et ei tuleks niisugust nähet et kollektiivi rühm esitab vana rahvapärimusliku tantsu, aga saade on tänapäeva instrumentidele või koguni tänapäevase harmoniga. Või ümberpöördult, näiteks mõni rühm esitab uus loomingulise rahvatantsu ja selle saade on vana primitiivne, no ütleme kasvõi toru pillilt. Uusloomingulised tantsud tingivad muidugi teistsugust koosseisuni, seal võib lubada suuremat harmooniat ja moodsamat harmooniat teatud tingimustel muidugi moodsamad, kui seda näiteks vanade rahvapärimuslike tantsude juures võib kasvada. Võib-olla tuletaksimegi siin esialgu meelde, missuguseid orkestri või instrumentaalansambli töötame, viimasel ajal üldse olemegi tantsusaatemuusikana kohanud. No ma juba rääkisin, et viiul ja klaver on nagu, nagu selja tagant neid kasutatakse, tähendab viiulid üldse enam mitte. Klaverit kasutatakse veel harjutustundides, aga laval, mida me siis oleme näinud? Noh, kõigepealt, eks ole etnograafiliste pillidega saadet sealhulgas kasinust, moodsamat pill nagu akordion seda kohta päris päris tihti. Siis puhkpilliorkestrit puhkpilliansambleid oleme kohanud siis niinimetatud rahvamuusikaorkestri, need on siis väga mitmesuguse koosseisuga ja siis veel niisuguseid orkestrit, kus nagu suurem aktsent või rõhk on siis etnograafilistel. Pillide kui vaadata tagasi, millega saatsid vanad eestlased oma rahvatantse, siis muidugi teame, et seal domineeris päämiselt torupill. Ka tänapäeval tuleb torupill kõne alla, kui nimelt ere näide arhailisest muusikast arhailisest tantsusaatest. Vahepealne aste, mida me oleme nagu kahe silma vahele jätnud, on nimelt Härmooni. See on pill, mis ei sarnane mitte akordionil, akordionikujuline aga lahti tõmmates alati ühtemoodi heli ja kinni lükates teistsuguse nimetati neid viineriteks rahva hulgas omatamisel liikunud lõõtspilli nime all. See pill on aastakümneid valitsenud meie külaelumuusikat. Selle pilli saatel on väga palju tehtud simmanit ja nii edasi ja võib-olla isegi mõningad tantsud sobivad selle pilliga ette kanda. Muide, ma unustasin ühe väga levinud saate ansambli liigi, see on niisugune traditsiooniline kvartett, akordion, klarnet kontrabasskitarr. See on nagu kergema vastupanu teed minek. Et neid pille on ju kõige lihtsam saada mängijaid ka vähe, ainult neli meest. Aga mida arvata nüüd selle ansambli kõlasta tämbrist? Ja ei, see koosseis nagu hästi ei sobi. Niisama nagu rahvatantsus me rõhutame seda, tants peab kajastama selle rahvuse või selle rahva iseloomu, tema mentaliteeti, niisamuti nõuame seda ka rahvamuusikat ja ka orkestrilt tonni orkester, nagu meil juba jutt oli, muusika ja tants on lahutamatult, seega ka rahvatantsurifiorkester on lahutamatult. Ei ole mõeldav, et orkester esitab tänapäeva moodsas koosseisust, muide, see koosseis on tänapäevalgi. Ja sellega tehakse väga palju ist nihukest improvisatsioonilist muusikat. Siin peaks olema ikka tuleks otsida, vaadata ja leida mõnda niuksed rahvuslikult põhjendatud koosseisu. Sellepärast, et tõepoolest taolise kvaliteeti kõlavärv on ikka väga internatsionaalne, need, et ütleme, kui sa seda kuuled seda muusikat, siis ei või ju sugugi öelda, missuguse rahvatants parajasti parajasti läheb, kusagil on sulle, kui sa ei tunne. Aga võib-olla räägiksime nüüd põhilistest suundadest, mis meil praegu siis rahvatantsu alal on. Et seda siis seostada ka muusikaga. Mulle tundub, et meil on praegu kaks nagu niisugust põhilist voolust. Üks on siis etnograafiline rahvapärimuslikke tants ja hea on siin nagu seda mainida, et viimastel aastatel huvi rahvapärimusliku tantsu vastu on tõusnud tuletame kas või meelde vabaõhumuuseumis esinevat rahvatantsurühmaks juba nüüd teist suve asub seal tantse esitama. Ja teiselt poolt selle kõrval põhiliselt siiski enamus tantse tantsitakse tänapäeval ju laval. Ja me oleme hakanud nüüd neid tantse, mida siis seal laval esitatakse ja on selle tarvis loodud. Oleme hakanud neid nimetama uusloominguliste tantsudega. No nende tantsudega on siis niisugune lugu, et neid luuakse lava seadusi arvestades. Ja ka see suund, nagu jaguneb omakorda kaheks. Ühelt poolt siis niisugused uued tantsud, mis siiski väga tugevasti on veel seotud rahvapärimusega, see tähendab sellega nende tantsudega, mida omal ajal meie esivanemad tantsisid. Ja siis teine nagu äärmuslik suund, on siis juba tugevasti läheneda kunst tantsule. Ja muidugi oleks siis ju loogiline, kui igale nendest suundadest, mida ma siin praegu nimetasin oleks kooskõlas ka see muusika, mis seda tantsu saadab. Eks sellised algupära omapära küsimused on meid kogu aeg vaevanud. Meenutame aastat 20 tagasi. Kuidas tookord leiti, et meie kannel, nimelt Diatuuniline kannel, see on siis kahe ja poole kuni kolme oktaavi ulatusega kannel, mis külas on kasutamisel olnud. Et see on liig primitiivne ja see ei võimalda enam tänapäeva vaimus ette kanda tantsusaatemuusikat siis hakatisen selle kandle põhjal konstrueerima. Mäletame tehti seal küll klahvidega, küll igasuguste kruvidega ja väntadega ja et saada täiuslikumat pilli ja hiljem tulime ikkagi selle juurde, et see väljakujunenud Diatooniline kannel vastab täielikult kohe meie tantsusaate muusikale. Rahvapärimusliku tantsusaate muusikale ei ole tarvis neid keerulisi vintisidega polti sinna külge. Ja nii ta on jäänud peaaegu edasi täielikult peaaegu väljasurnud me rahvamuusika hulgast näiteks grammatiline kannil väljas olnud seetõttu, et teda pilli oli ääretult raske õppida ja samuti ka mänguga käsitada. Ja seda enam, et traditsiooniline kannel on ju näidanud ennast suurepärase muusikainstrumendina sellel pillil. Üks hea meister võib ju teha väga head muusikat. Kui lubad, ma meenutan siin omaaegsed kandlemängijad, meil minu arvates meie suurimad kandlemängijad, soli, Kandle-Jussi, tema pill oli, oli kolm ja pool oktavi ulatusega teatuunilise häälestusega. Kui aga juss pani käed sellele kanalile peale, siis sealt tuli niisugust toredat muusikat mis sundis, mis haaras kuulaja kohe peaaegu jäägitult ja sundis kõike unustama ja lõi niisuguse meeleolud. Mida see muusika meile pakkus, et me saime täieliku suure elamuse sealt sellest sarnane kannel on ühtlasi võimaldab ka modulatsiooni nimelt teatud helistikus paralleelmi noore kasutada seal mõningate lisa niuksed sätte dist abil oli väga kerge ja rohkem ei rahvamuusika, tantsu sata muusika rohkem ei tingi. See jutt kuulub muidugi kõik rahvapärimusliku tantsu juures. Täiesti erinev on aga tänapäeva uus loominguline tants, mis tingib ja millele võib lubada siis ka moodsamat või suuremat koosseisu sattumist. Kaks ja näiteks võtame siin sedalaadi muusika, mida hea hulk aastaid viljeles kadunud Juhanseiger siinse stiliseerimise vääranseerimise aste oli kuidagi väga tasakaalus. Tähendab, selle muusikaga oli tema väga kooskõlas pida, Nad mängisid, esitasid ja see sobis ka hästi tantsumuusikaks. Selle muusika järgi oli väga hea tantsida. Ja peab ütlema, et Juhan seeder ei olnud niukene otsija, tema ei, ei eksperimenteerinud, vaid tema võttis, ta tundis rahva maitset. Ärme unustame ta liiga suur rahvaviiside koguja. Temalt on ilmunud monograafia Eesti rahvaviiside kohta. Ja ta võttis selle muusika ja andis seda nii, nagu rahvas on seda loonud ja nagu rahvas sellest aru sai, sellepärast tema muusika leidiski niukse toreda tee rahva hulka tema orgestratsioonid, kõik need on suurepärased. Aga muidu on ju ka tänapäeval ju väga rahvalikke, väga populaarne pasuna muusika kas siis ütleme nüüd pasunapoiste niisuguse koosseisuga või ka siis suur puhkpilliorkester ja on meil ju terve rida üks liik kohe uusi tantse, mis nagu baseeruvad teatud määral nendele tantsudele, mida tantsiti sajandivahetusel. Ütleme seal terve rida, pulkasid Areilendreid ja eks ka tänapäeval, kui on ilusasti orkestreerinud ja hästi esitatud siis on see niisugune puhkpillimuusika ka ju väga toredaks saateks. Ja peab ütlema, et puhkpillimuusika, rahvakeeli õieti pasunakoorid on väga rahvalikud ja leidnud tee meie rahva hulka. See meeldis küla elanikkonnale. Lõõts nagu oli selleks sissejuhatuseks lõõts oli juba tugeva häälega võrreldes kandlega võrreldes viiuliga. Ja kui siis puhkpillid jõudsid otsaga külasse, siis võttis rahvas neid kahel käel vastu. Seetõttu ongi puhkpillimuusika või need pasunakoorid meie rahva hulgas eriti olnud. Ongi kahjuk praegusel ajal, kus meil on ju tõesti väga palju häid puhkpilliorkestreid, et vahetevahel see kontakt ütleme rahvatantsurühmade ja puhkpilliorkestrite vahel nii igapäevases elus ei ole väga tugev märkame seda kontakti, ütleme küll, suurte rahvapidude, ütleme seal tantsupidude ajal, kus meil ju alati võtavad pilliorkestrit osa aga tegelikult ka nii-öelda igapäevases elus ka oma kodus antud kontserditel võiks nendelt kollektiividelt, see tähendab siis puhkpilliorkestrile ja rahvatantsurühmal olla palju suurem kontakt. Tihti on niimodi. Ühes kultuurimajas on nii puhkpilliorkester kui ka rahvatantsurühm. Aga ega need korrad, kus siis koos esinetakse, koos kontserti antakse, need ei ole siiski veel saanud endastmõistetavat, eks. Nii et jääb nagu soovida. Et hea puhkpillimuusika, palju rohkem tulevikus seostuks rahvatantsurühmade tööga. Kui nüüd vaadata kaugemale ette, siis me tahaksime näha, et rappa saatemuusikaks kujuneks välja üks niukene eestipärane orkester, seejuures orkester, mis jõule rahvas mitte kaugele läinud ei oma seadesse tähendab harmoneerimise poolest ei moodsat teeakordide, heliakordide ega teisel teel, vaid, mis põhineb ikkagi rahva maitsele kannab laiadele rahvahulkadele ja see oleks siis orkestri niisugune tüüp, kus on kandled esitatud viiulid esitad meloodia pillidest, samal ajal aga ka rütmipillid hulgas. Mulle tundub, et selles mõttes on leedulased meist mõnevõrra ees sest kui me kuulame leedu, kas külakapell või siis neid orkestrid, mis mängivad tantsurühmadele saateks, siis seal me just näeme nende printsiipide ellurakendamist, milles sina, Ullo Toomi siin praegu just rääkisid. Sest esiteks on need väga hea rütmiorkestrid, see on niisugune tore kõla või tämber, mida me nagu oleme harjunud nimetama leedud ämbriks. Ja Nad teevad head tõesti head muusikat, tantsuks kusjuures ühelt poolt see ei ole nii primitiivne muusikaga, teiselt poolt ei ole sega liiga kunstlik muusika, ta ei lähene Soogi sümfonietile. See orkestri koosseis ja ka see muusika, mida nad siis teevad. Tule kõne allagi, näiteks et leedulased kasutaksid seal Atonaalset muusikat või mõnda muud niisugust. Ultramodernsed. Jah, praegu ei ole juhtunud küll seda kuulma, võib-olla leedulaste puhul tundub mulle ehk liig sinna see, et nad nagu püüavad uuesti leiutada juba olemasolevaid sümfooniaorkestrit, Pill tähendab ühesõnaga kõla poolest, see tähendab värvi poolest ütleme seal uuesti leiutada, ütleme üks Leedu rahvapärane oma poe või mõni mõni muu pill, need otsingud vast jooksevad tühja, sest kui üks kõlavärv või pill on juba olemas siis ei ole mõtet teda ju uuesti leiutada, see on seesama jutt nagu jalgratta leiutanud, eks ole, mis sa tast ikka enam leiutad, kui ta juba olemas on, need orkestriliigid, mida meie viimasel ajal oleme väga palju kuulnud ja ka tantsurühmad on omale saatemuusikana kasutanud. Mulle tundub, et võib-olla see meie kallak sümfonietta orkestri poole ka orgestreeringutes, jaga palade kirjutamisviisis. See võib-olla läheb siiski rahvatantsuks natukene ka sellest uus loomingulisest rahvatantsust vast liiga kaugele. Ja kui sellele nüüd kaasneb ka veel niisugune liiga akadeemiline ja külm esitusviis siis on nagu vähe tuge sellest muusikast, rahvatantsule, kaasajal. Ja peab olema mitte ainult üksi tugev muusikateadlane, seda asja edasi. Arendavaid peab olema ka tugev psühholoog, psühholoog selles mõttes, et mitte libiseda oma orkestratsioonidega oma esituslaadiga välja nii-ütelda rahva omapära valdkonnast. Ka nüüd on veel üks küsimus. Õige tihti on hakatud nüüd viimasel ajal praktiseerima mehhaanilist muusikat, see tähendab, et hea orkester on mänginud sisse muusika ja tantsitakse nüüd siis selle lindi järele. Ja mulle tundub nii, et see on siiski ja jääb hädavahendiks. Et kui ei ole omal võimalik orkestrit välja panna, et siis noh, häda korral me saame siis kasutada seda linti jumal kontserdil, aga ikkagi kõige parem lahendus on see, kui kontserdist, kus tantsijad esinevad, võtavad ikka osa orkestrid, võtavad head mängijad osa ja kaunistavad siis kogu seda üritust. Muusikaelaval kujul ja see on omaette probleem, mille juurde tuleks kunagi veel tagasi tulla. See võib olla kahe otsaga asi, näiteks rahvatantsujuhtidelt, tema hõlbustab suurelt, muusik on kindel, pan ainult lint peale, tempo, kõik on püsivad, kõigega ollakse harjunud ja see ei muutu elaval kujul muusika, see tähendab otse esineb orkester allub aga teatud ikka teatud niuksetele meeleoludele. Vaest esimese puhul on ta natukene erutatud ja tempo on kohe märksa kiirem, kui oli proovidele, seda aga niisuguse nõndanimetatud mehaanilise muusika kaudu. Meie kaotame ära muusik, emotsionaalsus ja me kaotame ära selle teguri, mida meie saame vaadates tantsurühma esinevat tantsurühma ja, ja koos orkestriga. Esimesel juhtumil, see tähendab mehaanilist muusikat, meil muidugi orkestrid sealjuures ei ole. Või muidugi, kui me, kui me läheme sarnast teed mööda nagu möödunud rahvatantsupeol, kus torupillimehed tulid välja, aga muusika juba kõla, silmad meestel orist pilliotsad suuski olnud see tähendab ei olnud meeste tegevusi olnud sünkroonis helilindilt tuleva muusikaga. Meie tahaksime siiski näha ikka, et elavat muusikat ei asenda mitte plaadid. Olgu proovidel küll, aga suur esinemistel seal tuleb ikka, mõlemad peavad mõlemad komponendid olema koos, üks täiendab teist teineteist ja kahepeale kokku saame suure palju suurema elamuse kui mehaanilise muusika kaudu. Ja nüüd oma jutuajamist nagu lõpupoole, viies teeksime nagu väikese kokkuvõtte et olenevalt sellest, mis laadi tantsuga meil tegemist on vastavalt sellele peaks siis olema ka saatemuusika etnograafiliste tantsude, nende seadete puhul peaks olema võimalikult rahva pärimuslikelt pillidelt ja hästi rahvalähedane ja väga rahvalik. Juba arendatud tantsukompositsiooni puhul võib kõne alla tulla siis ka teatud stiliseerimine ja orkestreerinud väga mitmesugused võtted ja ka erinevad orkestriliigid, mis siis antud tantsule sobivad. Aga kaheldamatult peab see muusika olema hästi esitatud. Ta peab olema igati tantsud toetav, sellepärast et praegu me siiski veel ei suuda tantsu ja muusikat lahutada ja ilmselt puudub ka selleks vajadus.