Nüüd on nad igaüks omal tööpostil, kes võrus, kes Viljandis, kes Saaremaal, kes Jõgeval, kes Kohtla-Järvel. Jälle on, argipäev, on füüsikatunnid, on geograafia, matemaatika, eesti keel. Kui nad saavad jälle kokku Tallinna ja Harju mehed kaks korda nädalas üle vabariigi, toob laul mehed kokku korra kuus. Ja siis on neid ligemale 100. Laulusõbrad õpetajad, kes moodustavad Eesti Õpetajate meeskoori. Ma jälgisin neid kõrvalt proovi ajal paljud tuttavad näod, kellega omal ajal pedagoogilises instituudis sai tudengite meeskooris lauldud siis soikus laul, noored õpetajad läksid oma töökohtadele, uued tudengid ei vaevunud asja jätkama. Aasta tagasi aga tõi kutse paljud meesõpetajad, lauluhuvilised taas Instituudi saali. Sündis Eesti Õpetajate meeskoor. Ma vaatasin neid mehi päeval, tulv on neist läbi voolanud, nad on saanud asjalikumateks tõsisemateks. Aga üks nähtamatu närv on neis ikka järk. Pärast kontserti ühisel koosviibimisel pidi kaer andma improviseeritud eeskava. Oli nalja, naeru loeti vemmalvärsse. Ei saaks öelda, et kõik oleksid ettekandeid jälginud. Vahetati veel kontserdimuljeid. Aga kui üks kaaslaulja mängis oma loodud viiulipala või kui esines mõni ansambel, oli saalis alati vaikne. Seda tegi muusika. Ja siit tulebki otsida seda nähtamatut, erutavat ja ergutavat närvimuusika. See ühendab ja liidab. Nad on kõik nagu õpetaja Laurid, kes sümboolselt kingivad laulu kaudu oma õpilastele viiulikoori juhatuse esimees, Tallinna esimese keskkooli matemaatikaõpetaja Jaak, loonud. Minu arvates on väga tore, kui saavad kokku inimesed, kes mõtlevad, tunnevad ühtemoodi. Selle koori võlu seisneb kõigepealt selles, et need mehed vähem räägivad kui mõtlevad. Rohkem tunnevad, kui oma tegudes välja näitavad. Eesti Õpetajate meeskooriaastapäeva kontsert sai maha lauldud 18. aprillil Estonia kontserdisaalis. Kaasa aitasid Kehra keskkooli poisteansambel õpetaja Albert petiline juhatusel ning Nõmme laste muusikakooli viiuldajad ansambel õpetaja Raivo erendi juhatusel. Heliülesvõtete vahele kuulete mõlgutusi, laululustist, jutuajamisi kooliplaanidest ja tegemistest, dirigendialalt Uiboga koormeister, Erika parkiaga, lauljate Tallinna meeste Leo Viljandi, Lembit Andresiniga viljandlase Artur koordiga. Saarlase rüütel haljandiga ei puuduga kuulajate muljed. Pedagoogikakateedri juhataja Lembit Andresen, võib-olla see mõte on nagu vanaga oled ajanud teda veepinnale tuua? Jah, tõepoolest see nii ongi. Minu laulu armastus pärineb juba Rakvereõpetaja seminarist. Seal olid kindlad laureud traditsioonid, mida arendas lauluõpetaja Mari Kull. Juba seminaripäevil. See oli aastal 1946 rääkis sama lauluõpetaja unistavalt oraavia meeskoorist, kes sõidavad üle maa kokku ja laulavad. Ja need 25 aastat hiljem oleme meie juba ise. Need mehed kes sõidavad kokku üle Eestimaa ja laulavad on loonud Eesti Õpetajate meeskoori. Vanade traditsioonide tõttu. Arvan, et iga õpetaja peab laulma. Ja oma töökoha tõttu püüan ka mees üliõpilastele rääkida. Vaja on laulda. Kui see üliõpilane olin, laulsin pedagoogilisi insenerimeeskooris ja tahan seda traditsiooni taastada uue koori kaudu juba minu arvates. Tänapäeval ei ole ka võimalik olla õpetaja, kui sa ei oska laulda. Kui sa ei oska õpilastele edasi anda. Laulurõõm tuleb välja, et üheksa 10-st mehest 70 75 meest ongi vanad üliõpilased. Ja meie plaan on nüüd selle meeskoor juurde tõmmata ka üliõpilasi ja võib-olla tulevikus meie saame isegi siia oma kinda üliõpilaste gruppi luua ja selle kaudu uuesti taastada mingisuguses uues vormis juba, ega me täpselt ei teagi ka instituudi meesperele mingisuguse meeskonna. Mina seadsin oma eesmärgiks selle kõigepealt, et liia õpetajad kokku õpilastega, et nad üksteisest läbi nii-öelda põimuksid. Ja kuna Türnpu ja Ernesaks on meie koorile ja see tähendab ühtlasi ka kodumuusikakultuuri kaks verstaposti olnud, siis ma leidsin, et kõige sobivam on just nende lauludega alustada meie kui koolmeistrite koori tegevust. Tõenäoliselt saab, olemegi meie niisugune lipukiri, lapsed, õpetajad, õpetajad ja lapsed. Sest et ma arvan seda, et on ju küllalt häid kontsertkoore nii sega kui mees- kui naiskond, voore, aga võib-olla niisugust laadi, nagu meie kavatseme kujundada, seni veel ei ole see tänanegi, katse on mõni arglik ja esmakordne merele ei tea, kuidas seda kujundada, kuidas teha, aga vähemalt püüdus meil sinnapoole on, ma tean, mis siin on head, mis siin on halva ega nagu öeldakse, üle saba ikkagi hüppa. Ja Ma arvan, et ka kuulaja ei suhtu meisse nii nagu vanasse kontserdikoori, vaid ta on ju meil alles formeerimise järgus. Sest et ega koori kolmveerand aastaga veel kokku ei tee ja kvaliteetseks ei sea. See on päris selge. Koormest Eerika parki ja kuidas on, kas praegu oleks siis ega tunne lavale minna laulma koos meestega ja kindlasti väga raske on kuulata, kui ise armastad laulda ja, ja oled harjunud kogu aeg laulma, kuulata kuskil kõrval. Olete rahul oma töökohaga siin selle kooli juures. Ja mulle väga meeldib meeskooriga töötada ja, ja iga uue edusammu üle nagu tunned ise topelt. Kas nad sõna kuulavad, kuulavad, ega kurja sõnaga küll ei saa, rohkem, nii naljaga ja ja, ja hea sõnaga, jaa jaa. Lõbusa näoga on see esimene suurem kool, millega tutud. Hea, esimene ma ei olegi kooridega tööd varem teinud, ise olen küll laulnud lapsest peale koorides, millega meeste laulust võlutud meestelaulu nagu mehine ja ja samal ajal ka väga palju lõõrikat on nende häältes. Gustav Ernesaks, meie meeskoorilaulu patroon, kuidas uustulnuka nisuke esimene avalikum ülesastumine oli, noh, tavaliselt on ikkagi uus sündinud. Pistab karjuma, aga see laulab päris kenasid. Nii et ainult rõõm tunda. Et just õpetajate keskelt on kerkinud niisugune ilus üritus, saab ainult tervitada. Ja see ei ole ka mitte ainult. Vaid see on niisuguseks eeskujuks ja annab ajale ka natukene käesoleva ajale sügavust, ütleme ja ja võib-olla selle tagajärjel kerkivad sinna seal õpetajate koore ja kes siis Feldavad esimesed laulumehed olema kui õpetajad, nii et jääb ainult soovida. Head sisemist distsipliini, laululusti ja seda näib kõik olevat. Nii et jõudu. Rahva hulgas on levinud selline väljendused. Igavene tegu selle Viljandi sõiduga, kordan buss täis ja kord on mees ise täis. Kuidas Viljandi mehed saavad Tallinnasse proovida? No see on juba ettekavatsetud. Ja sinna peab minema, see on, see on nii nagu teatud niisugune kutse kohe. Ja jaan siia tulla. Sest kui siit ära lähed, siis tuleb sul teatud hindia jõud jälle juurde. Tipsin nooremaksjoni, tore on laulda niisuguses kollektiivis, teid nimetati kõige vanema kooliliikmena ise, olete kaua aega olnud dirigent, kuidas on nüüd teiste käe all laulda ja see on kõik meeldetuletus sellest, mis on möödunud ja hea on seda teha, sest kõik kooriliigid on peaaegu läbi dirigeeritud, siin on palju asju, mis sind mehi kuku, tood kenad mehedki su ümber, on dirigent haarata Uibovis nii emotsionaalselt ja kuidagi väga sügavalt oskab neid laule sulle nii ette tuua, toob kogu see õhkkond. Ja ma ei tea, mis siin on palju asju ausalt öelda kui kokkuvõttes. Ma ei oskaks öelda, mis nimelt, see on mingisugune salapärane jõud on sellel mis ikka alati kui proovipäev sa pead siia tulema ja sa siin tulemata või ei 100-le. Meeskoor pakub nagu just eneserahuldust, mis jääb nagu tööl puudu, kuna seal kohalikudes oludes meil ei ole sellist, nagu öeldakse, võimast meeskoore ja praeguse oludes üldse ei ole meeskoore kus oleks võimalus, ütleme, otseselt muusikaga nii põhjalikult tegeleda, nagu siin sai, tule vist küll kõige kaugemal tagatuled kapreesemateemialasensaaremalt tihti lennuk ei käi. Ülesandeks on vahel jäänud tulemata ka sellepärast? Jah, eks ta ikka üsna tihti juhtub nii et lennukeid enda Kassai siin enne kontserti nädal aega siin jälle oli võimalus tulla sõita Tallinnasse, kuid samal ajal pidin sellest loobuma, kuna lennuk ei lennanud terve päev. Ja kuna prooviaega möödas, siis õhtul viimasega ei olnud mõtet tulla. Ja nii vahel näiteks tänage kontserdile tulles igaks juhuks tuli sõita liini autobussiga hommikul kell viis välja, selle asemel et tulla lennuk lennukiga on ikka siiski riskantsem sõit. Milline tunne oli piletid tagasi müüa? Piletit tagasi müües oli selline tunne, et nagu nagu jääd millegi ees võlglaseks, et ei, ei ole suutnud kohale tulla. Õpivad dirigendi käe all, aga kaupmehed peavad selle töö kõik ise oma käe nii ära tegema. See on, see on, ma ütleksin, üks suursugune innustav eeskuju tervele koorile, kui tuleb Iisaku mees ja Saaremaa mees ja võrumees Viljandi mees tulevad kohale ja kuidas siis sina, Tallina mees ei saa siia tuldud. See on lihtsalt sul nagu aastapäeva puhul, saite täna kõik kätega, mees oli märgid, kindlam tunne on, et sa oled nagu igaühe kindla kollektiivi täisõiguslik liige sind nagu rüütliks löönud ja ja siin-seal juba mees, kes peab endast vastutama mitte endast, vaid terve kuuri eest. Õpetajate meeskoorilaulja sai täna rinda puhu rinnamärgi ja kontserdikuulutusel oli ja üks mõnus Jannsen-aegne koolipapa, mis peaksid sümboliseerima õpetajate meeskoorikunstnik, Heinrich Valklas. Koolipapa kuju rinnamärgil ja afizzil. No sellega ma tahtsin natukene võib-olla rõhutada või, või kuidas täpsemalt väljendada seda pidevust tänapäeva lauljate, koolmeistrite ja nende kaugete eelkäijate vahel, kelle kohta on öeldud, et nad kunagi laulsid vabaks eesti rahva. Kuidas tunne oli kontserdil esitada? Kontsert üllatas mind sellepärast, et kuigi ma kuulsin möödunud aastal nende esimesi laule, siis ma nagu hästi ei uskunud, et aasta vältel võib nii suure ära teha ja, ja mehed panna kani tõsiselt muusikat tegema, mitte niisama laulma vaieldavalt musitseerima ka laval. Tänapäeval on üks suur häda on selles, et masinamuusika püüab seda tavalist naturaalset muusikat püüab lämmatada ja seal väga kahju, kui inimesed ainult nii tehismuusikaga tegelevad, lapsed kaasa arvatud ja sellepärast meie koori üheks eesmärgiks on ka sidemed tehniliste lahedate sidemete loomine kooli õpilaskonna me väga tihti esineme koolides kontserdite, kahtlen, et kontserdid ei ole tavalised kontserdid, Need on, pigem ma ütleksin, niisugused loengkontserdid, kus natuke tutvustatakse meie kooritööd ja natuke koorilaulu üht huvitavamaid aspekte. Ja siis esitatakse ka kooli poolt näiteid kooriloomingu kohta. Selliseid kontsert on meil juba toimunud, terve rida. Mitmes koolis Tallinna koolidest, olin esimeses keskkoolis, oli Keila keskkoolis, oli Kehra keskkoolis ja mitmes teiseski koolis on need toimunud. Need on väga menukalt, peab ütlema, et need on väga menukalt kontserdit kulgenud. Muide, lapsed on ise omalt poolt ka vastukavaga esinenud. Kehras oli see niimoodi Keilas oli ja see kujunes niisuguseks väga meeldivaks kokkusaamiseks koori ja publiku, kusjuures mõlemad pooled olid aktiivsed, see ongi tähtis Taginoliga vastuvõtja vool. Postis muide ongi väga tähtis mitte kunstipakkuja, vaid kunsti vastuvõtja peab olema aktiivne, õpilase ja õpetaja vahekord on tihtipeale niisugune rangelt asjalik. Aga seal ta kaotab selle seal Rammuse piiri ja seal tõepoolest õpilane näeb, et õpetaja on ka hoopiski hoopiski midagi muud. Võib-olla, kui ta seal tunnison kaob see piir nagu õpilase ja õpetaja vahel ära, me tahame leida uusi võimalusi ja vorme, et õpilastele lähemale pääseda.