Sedapuhku võrust. Kui otsustada perekonnapea järgi, siis võiksime ütelda, et oleme pedagoogi perekonnas. Aga samahästi võiksime teada, Ta ta, et saade tuled kalamehe või jahimehe või kirjamehe või ajaloohuvilise või hoopis fotoamatööri perekonnast. Mida arvad Albert Ivask ise? Ühesõnaga ühest suurest konnast on tehtud perekond on täiesti küllalt suur ja väga laiali paiskunud. Töötarand mere ääres. Poeg on Tartus, teine poeg Tallinnas. Kuna pere on kõik laiali siis oli lihtne lihtsalt Tallinnas kokku saada. Kuna endal oli parasjagu asjatoimetusi. Meie valisime uue kalaspordiföderatsiooni presiidiumi ja tegime väga palju kasulikku ühiskondlikku tööd. Ajasime palju täis ja tühja juttu. Ja nüüd oleme siis siin poossete tutvustada natukene neid probleeme, mida igas perekonnas ülearu ja kuhjaga esile kipub kerkima. Eriti aga seoses pensionile siirdumise kaheksa, nagu rahvas räägib, pensionäri peale minekuga rändab edasi perenaise juurde. Ta on teha muud kui lapsi, kasvatada tavaline reapedagoog, see laste kasvatamine, see käib nii oma laste kui ka võõraste laste kohta. Just. Aga kõige rohkem meeldivad mulle ikkagi väikeste ka tee algklassides kõige huvitavam, sest pedagoog näeks särava töörõõmu, milleta ükski inimene vist hästi töötada ei saa. Oma laps on teil kolm, eks ole. Üks nendest on koos järel tulevad põlvega, siin. Mina töötan agronoomina Kohtla-Järve rajoonis ja Võrust juba üpris kaugel sellega ja epu käest, kui küsib. Kellena sina siis töötad? Fin esimeses klassis, täna on siin ülekaalus naisterahvad. Aga muidu teie peres on vist ülekaalus mehed puha kaks kanget poissi. Aado isasse läinud, see on jahi- ja kalamees. Aga Tõnu poiss, täna kolib parajasti uude töökohta Tartus, tõsi, EPA õppejõuks temast või tema on rohkem nii nurja läinud, tema on hakanud teadlaseks. Alles möödunud aasta maikuusse kaitses ta teaduste kandidaadi väitekirja ja saigi põllumajanduse Teaduste kandidaadi IT ja kolib praegu EPAsse õppejõuks. Ado hakkab Tallinna polütehniliste instituutide õpetama ja teeb parajasti oma diplomitööd praegust polütehnilises instituudis. Viies kursus. Projekt on käsil, käisin õppejõu juures, oli väikene konsultatsioon, pärast sai veel veidikene töö, kus üht-teist suveks ennast ette valmistatud, nüüd läks teie. Aga kui tal vaja aeg on, siis ta tuleb ikka Võrru. Siis läheb metsa, jahti, põdrajahti kalale ja ei ole teda kodus peaaegu nähagi. Kassai taevaks, kasvõi terveks päevaks. Ja hiljuti ta käis isegi õe pool Vokas, kus laskis suurele metsseale kolm pauku. Nii et siga saadi alles järgmisel päeval kätte kas oli nii tükkideks laskude teemal siis veel täpne, raske esimene pauk ikka hoiatuseks mööda siis järgmised pihta, muidu teevad, harilikult jahi, teevad vastupidi, lasevad ühe pihta, siis paar tükki hoiatuseks õhku. Aga temast jahimees seetõttu, kui ta ükskord Vagula suudmes laskis, umbes paarisaja meetri pääl mereparte D ja selle paugutamise tõusid kaks Detre teiselt poolt Roosi saart õhku lendasid üle pea. Ja kui ta siis pani parts ja parts kaks Detre kukkusid otse tema jalge ette vette. Nii et kui paadiga juurde jõudsin, siis oli tal kaks isa-tütre käes ja kohe näha tehtud jahimees algusest lõpuni. No kõva jahimees, seal, isa poeg, ema on vist objektiivsel, kohtuliksin praegu peaaegu et mõlemad, aga ema ütles seda ohkega. Aga egas temagi Aadigioon püüdnud spinninguga mäda ja eest püüdist suurema havi ja minul läks havi otsast ära ja tema loopis nii kaua pillingut, kuni suur kolme, kellel on ikkagi otsa, hakkas. Aga ilma nüüd jahimehe jututa. Võib-olla keegi tahaks kihla vedada, üks mees vedas, toogi kukkus sisse. Et ma olen siiski niisugune jahimees, kes on lasknud niisuguse linnu, mida ükski jahimees seni veel lasknud ei ole lastud lind on praegu Tartu zooloogiamuuseumis kui üks kõige haruldasem kõigist lindudest. See oli 1937. aastal lastud valge nõgi Hikas ehk musträhn. Sest teadlased ei ole avastanud juhtumeid, kus süsimustad linnud oleksid albiino astunud. Millest see on tulnud, arvatakse pikkadest jääaegadest. Aga igatahes mul õnnestus lasta maha terve talveküttimise peale jälitamise peale. Üks selline haruldane lind nagu valge musträhn. Albiino. Mida ütleb nüüd nende jahi ja kalamehe kirgede kohta abikaasast? Kala on meil alati laua peal ükskõik millisel kujul tas toorelt, uha, aren, seongi toorelt või praekala. Ja peab ütlema, et kalatoidust mitte kunagi villand ei saa. Teda võib iga päev syya ja pealegi on ta väga tervislik. Maksusta rula metsakurus suures kõrge. Õhtust etno Joy on alati lõbus. Kuuse taevas silmi lahti puhutav, küllap. Eton tantsu nimeks, mida paneb imeks rock n roll võitri. Üksmeelses tantsuhoos. Ta puhub pilti ninal, uued prillid, loositi hästi. Trummi lüüakse Ilves nägu tähtsalt pilves libaikas. Otra, mass on põdrajulgemad, sõbrad, tutt kõrvu. Kõikuna kardavoid ükski pole pahur, kõrge kuuse. Kurvameelses tantsuhoos kaaru, Jenta kriimsilm, karuott järvega, veepoiss. Millal üldse viimati olid nii täielikult koos? Aga see polnudki ammu? See oli naistepäeval ja olimegi Helo pool. Vokas. See on ja käisime siis soome saunas, kus oli 140 kraadi kuuma sealt põrutasime kohe alla jääauku kus olid kahte kraadi külma, Voldaga vähemalt nulli rikkali vesi ja käisime seal mitu korda vees ja jälle sauna. Ja vaat niisugust kosutavat kuurorti tahaks jällegi korrata, aga kas teil endal kodus ei ole sellist koosolemist olnud need? Või on see niimoodi, et kui lapsed on kõik laiali, siis vanemad lihtsalt rändavad lapsed kordamööda läbi? Kui on teada, et kõik on enam-vähem korras, siis kui aastas korra kokku tullakse oli siis mõni juubel või sünnipäev või siis jällegi ikkagi näeme. Nüüd võib-olla edaspidi saab natuke rohkem kui kõigil juba põhilised töö ja elumured selja taga Laadoga kuhugi korterisse saab jaa, kui Aado korteri leiab, eks ta siis asetab ka perekonna pikaajale. Ado on siis ainukene, kellel veel ei ole perekonda, eks ole. Ja peaaegu niisugust statsionaarset perekonda ei ole. Aga ikka sinnapoole sinnapoole asi. Vägisi kisub. Miks teist keegi ei ole õpetajaks õppinud, kuigi vanemat mõlemad õpetajad võib-olla see õpetaja töö on juba liiga tuttavaks saanud ja selle tõttu siis see asi, mida juba liiga hästi tunnet, selle ametit, halbu külgi. Ja nagu öeldakse, et seal on hea, kus meid ei ole siis ka meie mõtlesime, et võib-olla on veel paremaid elukutseid kui õpetaja elukutse ja mina isiklikult küll sellepärast valisin teise elukutse, kuigi mul soovitati õpetajaks hakata mitte ainult kodus, aga ka koolis seal ei ole sellist mõtet kunagi tulnudki. Paras väljakutse, voolik nagu tuli, siis põrus esimene asi, gaasianalüsaatorite tehas pärast tuli kohe TPI järgi. Sellest võib Aitukaks õpetajatel perekonnas traditsioon olemas. Aga milline tunne üldse kasvada üles perekonnas, kus seal kaks õpetajat oma isa tunnis? Ma ei ole kunagi istunudki ja isa jättis alati õpetaja ametikoolimajja, nii et kodust ei olnud kui õpetaja. Eriti nii just selle koha peal. Koolilapsed ikka loevad õpetajast, et õpetaja nii õpetajana keelab ja käsib, aga kodus. Ei olnud seda nii märgata ja saime niivõrd hästi omavahel läbi, et meil ei tekkinud sellist õpetaja-õpilase vahekorda kodus vähemalt. Õpetajate pojad tavaliselt on ikkagi häige niisust pähe, kääntavatest kellelgi aega nendega tegeleda. Õpetajal on nii palju lisakohustusi, et oma lapsed jäävad sageli kahe-kolmesilmavahele ja nii võib neist teistele kasvatada jäävad objektid, subjektid. Et täiesti võib tekkida niisugune olukord, et õpetaja oma lapsed on kõige raskemat numbrit kooris. No minul pole küll olnud vajadust nende pärast koolis käia, aga ikka Helole sai alati südame peale pandud, ära õpi nii palju, mine välja, puhka natukene, teema kippusid vägisi õppima ja no mis sa teed, kui inimesel niisugune noh, iseloomuomadus Annelt kipub vägisi õppima. ADO nüüd kippus vahel selle koha peal deadraga kergem, jah. Adrenaliini kah lisaharrastusi. Et tema ikka kippus rohkem poistega välja minema ja Elo kalale ei käinud, Elo vist oma elus? Kardan küll on küll on, käisime Vagula peale ükskord talvel, mäletad, vaatasin läbi jää, veel vahtisime madala peal nelja talu käte, me vahtisime läbi jää siis, kui kalad all ujusid. Te ei õnnestunud saada, aga EP jõudis nüüd ette, et polivanaisa juures maal nädal aega ja mis sa seal tegid, kalal käisid, käisid? No kui suur sinu saak oli? Aga sina oled ikka sealjuures, eks ole. Siis peaaegu et sinuga ka. Need on kaks. Vanaisa piibuga tillukese Tiiduga Roosna järvele. Vanaisa teepuuga sihukese Tiiduga. Ma. Kaspars sikuta, vat sakutavad otsa. Kes need on kaks ja. Et on kaks maana Vanaisa piibuga tillukese Tiiduga. Ma ise tunnen ennast Albertivaskit või arvan vähemalt tundma. Ja kui ma koolis käisin sealsamas võrgu töölisnoorte koolist siis oli ikka ainukene tunne see, et tema pea nüüd neid töölisnoorte muresid nii otsast lõpuni täis, et tõepoolest, mis ei osanud sinna juurde kujutada veel tema enda perekonda või siis muresid oma perekonna pärast. No töölisnoorte kooli on kõige keerulisem kombinaat, kuna seal õpivad need, kes õppida tahavad ja ka need, keda õppima sunnitakse. Ja kui, siis sinna juhtuvad veel ka need, kes tahavad ennast seal näidata, et nemad on juba selles eas, kus nad võivad käia töölisnoorte koolis, kuna need päevasest koolist välja pukseeritud või suunatud sinna siis muresid oli tõesti väga palju, ainult et vihastada nende peale ei saanud. Sest need õpilased, kes sulle kõige rohkem peavalu valmistasid need õpilased said kuni lõpuni armsaks, sest näis, et nendele oli abi tõeliselt vaja. Ja kui mõni õpetaja lihastab ja pahane väga tihti, siis mulle näib, et ta tunnetab, et palk, mida temale makstakse, on tema jaoks liiga kõrge. Ja kui keegi siis küsis, et kuule, miks sa siis kunagi vihastaga pahane siis ma ütlesin tavaliselt, et minu palk ei ole niivõrd kõrge, et ma võiksin selle juures vihastada ja pahaneda. Tarvis on tervist säilitada endal ja meeleolu õpilastel. Nii et kõige olulisem neist, et hoida kõrgel töömeeleolu pedagoogilises kollektiivis ja ka õpilastel, isegi neil, kes olid kooli suunatud ja kes pidid õppima välisel survel. Selles eas on stiimuleid mitte õppimiseks palju rohkem kui õppimiseks. Ja tõeline pedagoog, kunstnik on see, kes oskab luua stiimuleid õppimiseks rohkem kui mitte õppimiseks. Aga see on probleemile kallal, võib vaielda ja mis, mille lõpu meie praegu veel ei tea. Näib, et tööliskoolid on siiski väljasuremise ohus, kuna kõik niikuinii peavad omandama kaheksa klassilise ja varsti keskhariduse, seega töölisnoortekoolile ei jäägi enam kontingenti oma laste kasvatamisel oli karistust kurioosum, jäidet. Koolimajas käisid koos, noored käisid sport temast tookord juba isetegevuslased laulukoor käis. Küllap keegi oli siis andnud kõige vanemale poisile Tõnule juba suitsu näkida ja ükskord märkan, et tema oli võtnud siis võõra käest suitsu ja hakanud juba tõmbama. Ma ütlesin, et see ei kõlba võõra käest, suitsunurgad, läheme klass ja teeme ise ikka ükskordseks, kõva suits. Ja läksime siis tassima ahjusuu lahti ja istusime sinna maha ja tõmbasime ühe suitsu ära. No vaatasime, tõmbame ikka nii, et alati oleks kiskumist, paneme teisega, tõmbasime teise kaera siis kolmandaga juba oli tegemist, et no see enam ei tahtnud minna. Ja siis järsku Tõnu hüppas püsti, jooksis kööki ja hakkas seal siis hinge vaakuma. Ja vanatädi oli ka seal parajasti ütlesid nonüütatuse küllat särg. Aga minu teada teenud ost saadik ei kannata suitsu lõhnagi ega ole vist ühtegi suitsu tõmmanud. Milline aga on olnud kõige raskem moment perekonnaelus? Aado oli ainult kahenädalane ja jäi siis minu kui meesterahva käte hooldada kasvatada ja ema läks sanatooriumi, aga kui Aado oli kuu-poolteist vana, siis ta kunstlikul toidul püsis ja saime siis amme. Ja kui amme laps oli, siis kõrval nagu kerki saiapäts. Jama pildistasin Aado oli kõrval, täpselt nagu peale. Nii et küljekondid ja köik luu jakkuvad olid ilusti näha, aga elama jäino seal ka lausa imelisest väärtust lastehaiglast anti ta minule allkirja vastu välja surema. Ta ei suutnud enam häält teha. Tallali karjumisest kubemesong ja nabasong ja toideti ainult kummeliteega, sest seedimine oli lekkis. Ja siis ma vedasin temale rinnapiima viis korda päevas tsikliga naaberkülast viis kilomeetrit kaugelt kus oli ühel sugulasel rinnapiima, ülejäägi jäävad nii tuli toita. Aga et ta nüüd on ikkagi priskeks spordimeheks kasvanud, see on liht lihtsalt lausa kummaline äraseletamatu asi. Tõepoolest ei ütleks, et Aados poiss on kunagi põdur olnud sporti ja tehnikaga paistavad teda tõesti põhjalikult köitvat, sest praegu kenaadol käes mingi metallist essee, millel peaks siis olema nii spordi kui ka tehnikaga. No see on vodka ülikool, arved vee alla, see väga palju õhku jääb nagunii sisse üks neli-viis kilo tina peab kaasas olema ja tinavööraskused peavöö külge tuleb luga ja siin siis veel ühtteist krõbinaid. Sellist tavaliselt lahkrism ei pea siis need, mis korstnas, rihmad, need ka ei pea merevees, vot sain kaks kitsast present, Riho, nendest sai tehtud võix lairis ja vastavalt pandlad ka, nii et kui need suvi tuleb, siis on jälle asja rohkem ja ülejäänud ikka ikka veel. Maskis on hea, turu on hea lestaga karmilt püsse on ka korras. Talvega vähemalt tuleva aasta uueks aastaks kutsuda angerjat, sööma praegult ette, asjatundmatule kuulajale tuleb veel ka sellised aatomiallveesportlane alfalandiga kala püüdmine keelatud. Ja ei ole mõtet kirtsest kala mulinat kardab ja akvalagi vedamine ilma isikliku autota, see on suur tükk tööd, sest see on üle paarikümne kilo ja seda seljas ei tassi juba nii kergelt. Mäda ilma akvalangist tähendab vee all käia seal vist hulga sportlikum igal juhul ja ega ei olegi meil tarvis nii sügavale kuhugi minna et akvalangi tarvis oleks, sest ega meie veed on ju üle kolme-nelja meetri, on seal pime ja külm ja ei ole seal midagi teha. 1000 meetrit korras? Kui kaua võib niimoodi vee all olla? Ega kogu aeg ei tarvitseks v Alundajatest pinna pealt ujudes näeb põhjas kala ära siis tuleb sukelduda ja saab lasta kaugele vedanud. Paras lõhuks kolm meetrit ja aitabki ka kalani vee väga ei karda, kala on küllalt julgelt. Tasakesi ujudes laseb üsna ligi haug näiteks on päris julge tuur seisab nii et vaata enne käega puutuda, kui püssiga lastud, lihtsalt vee all ei oska karta, sest ei tea jah ju ta vist peab omasuguseks. Poeg on kavalam, Kalameeskuise lisab, jääb ainult veeväest või olete ka proovinud pöial hanega proovinud, aga ükskord tahtsin ära uppuda. Lassile toru täis ja hingasin sisse, aga selgus, et ikka nii sügavale ei tohi selle toruga laskuda, et läheks veel sisse minna, kas tuleb vesi välja puhuda, küljes tüvedega? Mina tõmbasin ikka sissepoole. Tast saadik pole enam käinudki. Too oli siis. Järves proovisid, aga muidu on põnev küll, vaadata alla, kuidas veealune elu näib nii. Veealuste silmadega. Tahaksin hea meelega veel proovida, ainult minu meelest ollakse toru palju pikem olema, seega siis ei ju läbi tõmmata. Vesi pressib rinnakorvi kokku ega jõua Vialtada õhku tõmmata, nii palju lõngale, siis ikka tuleb pinnale tõusta. Ikka domineerib Klooduse teema, kas seal siis perekondliku, iga? Nähtavasti perekondlikke iga, sest. Aadi on ju põhiliselt looduse kaste, perekonnast. Isa, metsavaht, kolm venda, metsavahid ja nende pojad tahavad ka metsa vahtideks hakata. Seega täiesti metsavahtide dünastia. Ja eks kokkugi sai saadud jahikäigul ja niiviisi on loodusesse kandunud hobuse kõrval huvi peale töö ja tarituse. Kas abikaasa vaikne olek ongi siis kah metsast pärit? Peaaegu et jah? Ega muud ei taha nii palju ära teha. Ja, ja võib-olla, et meie elukutse ei tahagi väga kärarikast õhkkonda pärast teed. Õpetajad armastavad pärast tundidest tulekut vaikust. Mis nüüd, õpetaja elukutse juures, nii? Sellist, mis köidab seal. Sest me võiksime lugeda näppude peal vähemalt 10 asja, mis ei meeldi, kui ise oleksin õpetaja. Võib panna ka see kui sa näed, et sinu sõnad mõjuvad kellelegi paljutõotavalt. Nii nagu sa just tahad. Patsient võib olla aga siiski, aga oma lastega, kas nendega nüüd kõik mured juba murtud või on ikka sama palju muret nagu siis, kui nad kõik veel väikesed olid? Oh, nende oma murega ammu juba unustatud, nüüd on juba muret lastelastega nyyd juba EP niisugune paras marakratt, kes muud ei taha, kui aga vanaisaga mürada vanaemaga mürada tahab igasugust hilbud selga ja siis teeb Gazprey maskeraadi kutsud siis sõbratarid kokku ja muud ei ole, kui tahetakse ajaga mürada. Et nendega hakkab juba uus mure peale. Ju sellest õige on, sest ma kuulsin, kui ema küsis Epu käest, et milline pöördel kõige rohkem vanaisa juures meelde ja mis oli siis? Epp arvas, et see päev, kus vanaisaga sai hommikust õhtuni mürada sest teistel päevadel nähtavasti jäised aega vähemaks ja kodus ei ole ka kellelgil nii palju aega, et kõike seda võiks pühenduda ainult lastele, sest mõlemad me käime abikaasaga tööl ja töö on küllaltki pingutav. Mina töötan agronoomina ja agronoomi tööpäevad on nii suvel kui talvel küllalt pikad ja tööpäev üpris tihe ja sellepärast kui koju tuled, algavad veel. Niisugused igapäevased majandusmured ja lapsed peavad siis rohkem olema iseseisvad ja siis omavahel ka mürama ja mitte vanemaid siis veel oma mängutesse kaasa tõmbama, neid päevi jääb õige harvaks. Sellepärast on parem, kui tulevad küll aga vennad, kes siis lastega müravad ja need päevad on ka lastele nagu suuremaks pidupäevaks. Sellepärast ma vaatan, need igas perekonnas siiski on hea, kui ei ole ainult üks laps. Mul on meeles, kui ma olin veel väike, siis vaatasin nii mõnigi kord, et kui toodi linnast midagi kaasa, siis me jagasime need kõik võrdselt kolme hunnikusse ja jagasime omavahel ära. Ja ma siiski mõnikord mõtlesin, et vaat nüüd ma pean kolme hunnikusse jagama, et võib-olla kahte oleks parem olnud jagada. Aga nüüd, kui ma suureks olen saanud, siis ma olen tihtipeale sellele tagasi, mõtlen ja vaatan, et vaat kui tore, et siis ikka jagasime kolme hunnikusse, nüüd on hea, tulevad kaks venda külla ja meil on väga omavahel hea läbi saama ja need on sellised toredad päevad, kui vennad külla tulevad ja selle üle siis rõõmustan nii mina kui ka minu lapsed. Kas te puutute tihti kokku? Mitte just eriti tihti, sest igalühel on oma töö ja kui juba tööl oled, et ega siis see vaba aeg on juba küllalt napp. Aga need korrad, kui me kokku puutume, need siis on ka küllalt meeldejäävad. Ja tõesti, kõik on sellised loodusehuvilised, minu abikaasa ka. Ja tõesti, esimene jutt ka, kui kokku saadakse, ikka hakkab umbes sellest, et milline oli viimane kalalkäik või kus sa viimati jahil käisid ja mulle on ka see miljöö juba lapsepõlve kodustatud Ta ja nüüd see teema jätkub oma kodus täpselt sama hooga, nii et ei oska enam pahandada või rõõmustada, kuid sinipahandamiseväärset nagu alul tundus ka, et on rohkem selle tõttu lihtsalt, et mees oli kogu vaba aja ikka laupäev, pühapäev jällegi jahis ja omal ei ole aega sinna kaasa minna. Aga muidu tahtmist oleks küll ja sellepärast, et niisugune vaba aja veetmine looduses kellel selle vastu siis midagi oleks? Et meil pole tarvis Söödud saatjaadi mull. Vanaljaka. Lehtla. Laide. Päritud meid on noh, kes sellist noosi kannaks. Üks päev Kalavetel võrdub kahe nädalaga kuurordis sest tulles kuurordist peab paar nädalat kosuma, et uuesti tööle võiks asuda, tulles kalalt, magad öö ära ja hommikul lähevad niisuguse isuga tööle, mida varem pole lähtudki, aga selle arvestuse järgi tuleks välja, et Albert Ivask on 120 aastat kuurordis olnud aga sinnapoole veab, kes ikka vähegi elu ja tervise juures on, ega need mujalt seda tervist pole saanud, kui kalavetelt ja jahimaadelt ja praegu ka. Ega muud, nii meelelahutust ja tervisekosutust ei kujutagi ette, kui üks korralik kalalkäik või jahipäev. Kuid jahimees muutub pikapeale niikuinii kalameheks. Vala sportlaseks. Sest põdraga võiki jooksmine juba nii 60. eluaastatel muutub natuke küsitavaks. Võib-olla Aado saatmets jagaja põdraga võiti joosta, aga. Mulle muutub seega sügava lumega juba raskemaks. Mille vaator viimane jahipäev oli. Viimane oli minu meelest siis, kui elupuul kolmed, ilvese jäljed olid päev otsa sai suusatatud ning jahipäeval oleks ta küll kirjaga tahtnud. Viimaste äravõtmine on praegu veel seal kolm tükki. Kas isa on kogu aeg selline olnud, nagu nüüd on? Minu mäletamist mööda küll sest esimesed mälestushetki on seotud ikka jällegi kaladega. Kuigi sellest Te näete, ei saagi me lahti ja tundub siiski, et isa nagu ei olekski vanemaks saanud kas selle tõttu, et me ise koos temaga kasvanud ja vananenud, aga isa oleks nagu sama nooreks jäänud nagu sel ajal, kui alles mäletama hakkasime ja ei tea, kas siis tõesti nüüd panna see värske õhu ja kalastamise arvele sest raskem on panna seda nüüd õpetajaameti arvele. Ma arvan, et ikka vist tuleb panna tublide laste arvele. Nemad ei ole minule veel ühtegi südamevalu valmistanud. Alles lõunaks toores saabuv lohutuuri, adru. Naerdis kõrkjas algab ja selge ongi, kõik pesu peseb vastaskaldal sagrispäine. Nädal hiljem sinnakanti kalamees ei pea, löödi ainult kaasas poolele, anti taskus komplekti abil, mis siis ikka lõpu järgi, selge on ka loo moraal, kalal käies särgid paremad. Võru keele iseendast väga murrete rohke ja kõige põnevam on ikka Põlva keel. Põlva keelest on mul meeles kunagi kirja pandud lugu taevas kohale sean tõestisündinud lugu noortest entusiastide diplomaatidest Pealkirjaga Taivas kohale. Et ime myyläheme Taiwaskvale kaema Guysnoliina mehena õngitsemis massinidega Kallo püüdva. Ahtsust kui teid kõiki massinidega madala Kaia kosta, Soborud sinna jäi, kas lehma heinama otsiti seakartulid, saetu ime manada lubast tähendab veski hainatuv ja me oleme tagasi Nigulistes litsi ennegi. Ime viigem, eks kõrre Suklevaka hõõguv vesi juba Lämmi nagu San kaegleti vulgaar näos tagasi oled. Lehmad tulevad, tähendab neisse ja teed olisi vaja Sämblaisi kaitsma. Juhan pera, põrguline uskuse süümaigu hüürlaste pessa. No nüüd kah nagu maru, ei pea väsky elajaid, paiga vaskpära põrguline karaski juba üle aiamulgu kaks taluma sisse ja kõik üteldud ka kostioolite telejumalad jätit. Kui osa kah lubas, siis võid tegev Esa ime käskse miljöö, virde kaeva minna Guysnoliila mehelaide õngitsemis massildega Kallo püüdva, et muutku ajava õnneid, vändast ümbre ja viiputase vappa ja õngaise kalla jõkkerite takka, niikaua kui kätte saab kassa kaalupatise. Tahan mulkus, tuul on mõni jutt, aia kolesi Kaio vaja midagi tütart, adju, aelade ümbril jagu, mõõtsalised, Aegeti brokmusestansse, hulkmise põravates jäätet ja kui vesi külmuma, tohid suplema, jaht minna. Hea küll, hea küll, tuleme ökoväega ruttu tagasi. Osvald truu Kristjani luu, nii juba lääme taevas kohale ja siis oli ruttu mindud, nii kui üks udujutt. Sukleva see pole ainukene jutt mulle. Kirja olete pannud isegi emakeele õpikusse, On olemas Albertivaski jutud sees. Sina ükskord oli veel kuuajaline seminar töölisnoortekoolide direktoritel ja parajasti oli kuulutatud välja noorsoo jutustuste võistlusõpiku ja klassivälise kirjanduse jaoks. Ja eks ma siis võtsin kah sure kätte ja kirjutasin mõned lood. Ja kaks neist tulidki auhinnaliste kohtadele. Keegi ütles, et iga inimene peab oma elus vähemalt ühe raamatu kirjutama. Et ma olen kolm-neli tükki kirjutanud ja kõige suuremal veel praegu pooleli ja kirjutamata ei ole lihtsalt aega. Mis asi siis praegu pooleli? Vaat seda ei saa praegu nii täpselt ütelda, sest juttu on muidugi oma isa mälestustest, sest temal oli väga palju ameteid. Ta liikus Peipsist, Võrtsjärveni puutus kokku väga-väga mitmesuguste inimeste ja küll parunite, pastorite, apteekrite, kaupmeeste, suurte kulakut ja pisikeste boksidega. Kuulis seal väga palju huvitavat, nägi veelgi rohkem ja kõike, jutustas ta neile lastele. Ja vaata, need mälestused ja need jutustused on kõik nii pooleldi kirja pandud, aga viimistlemata. Et sellest peaks suurem töö saama. Ja kui nüüd halvad ilmad tulevad, kalale jahti minna ei saa, siis tuleb jälle istuda töölaua taha ja ka teha. Ajaloohuvist on üks raamat, pärit seal Võru, eks ole. Nojah, Võru linn seal kõige viimane väge. Esimene oli kunstnik, kirjanik, surnalist, pedagoog, kalasportlase Jaan Vahtraga kahasse tehtud ja üldse nõukogude korra ajal esimene raamat, mis ilmus, oli taevaskoda ja valgemetsa. See oli küll koguteos, aga meie Jaan Vahtraga andsime ta välja oma kulu ja kirjadega. Ja seal oli juba siis nõukogulik pass taga, nii nagu varem neid raamatuid ei olnud. Kuid kahjuks see raamatu pealadu hukkus esimese sõjaaasta tules Tartus. Igale Võru rajooni koolile kingiti küll üks raamat haridusosakonna poolt ja see on praegu muutunud kaunis rariteediks. Järgmine oli siis Haanja maa, millest anti kakstrit ja venekeelne tõlge. Siis pisike Rõuge-Haanja Vastseliina turismialane brošüür. Ja kolmas oli siis Võru linna ajalugu, olevik, kes tänapäev ja tulevik. Aga ikka kõige suurem, sellel on ikka praegu tegemata ja pooleli veel. Pole aega sest väga palju ameteid on, kui neid üles hakata lugema, siis kindlasti jääb mõni vahele sest praegugi minu hooleks on siis looduskaitse seltsi, Võru osakond Eesti NSV rahukaitsekomitee, endiste fašismivangide sektsiooni Võru osakond siis kalaspordiföderatsiooni presiidiumi liikmena, siis Lõuna-Eesti forellijõgede majanduse komisjonis siis loodusesõprade rahvaülikooli juhendajana Is vitriini lehe looduse kaitsel toimetajana ja kõik ei tule meeldegi, võib-olla on veelgi mõned, nii et tegemist on aeg-ajalt ülearu ja sellepärast kipub aega nagu väheseks jääma, peale selle igaüks ütleb veel, kuuled, sul ei ole midagi teha, et saale, Heari, see see ja too asi ära ja siis niisugust lisakohustusi tuleb veel igalt poolt juurde. Eesti aega. Siis, kui teel oli, siis ei saanud tööajast ikka nii palju Peipsile ära minna, kalal käia, aga nüüd kaob ära, niipea kui vaba aega saab, nii kaob jälle ära, ükskõik kuhu järve pääle. Elukalda galoppi jah, nukleiin ning said, seekord sain ma arva nii, jah. Selle okkalise pedagoogitöö kõige ookealisemast lõigust võiks ka mõne sõna rääkida, nimelt see oli Saksa fašistliku okupatsiooni ajal. Mild viidi üle aadistest naaberkooli juhataja kohustetäitjaks ja seal sain paar kuud olla ja just enne kalleid jõulupühi tulid reega kolm relvastatud meest ja nõudsid kilu kaasatulekut Võrru. Oli selge, et asi paista kuskilt head külge. Vaevalt vaevalt lubate riietada ja siis küüditati läbi põlva relvastatult saatel Võru vangimaja poole ja Põlvas kõik vahtisid nagu imeloomad, viiakse jälle järjekord meest ja tuli siis üks nõndanimetatud kaitseliidu pajalikuid vastu ja ma küsisin tema käest. Kuule, Johannes, miks sa lased ära viia? Johannes kergelt pööras, pea ütles, et ära vingu. No muidugi ma ei oleks läinud ja viiski, aga viidi Võru vanglasse ja pandi seal siis algul meestega ühte kongi. Kõige kurjem kuulsus oli Võru vanglal selle poolest, et kui seal ruum kitsaks jäi, siis viidi lihtsalt kongid tühjaks ja lasti küll konna metsas, küll mälestusmäel, küll võltsid aga parasjagu mehi maha, et uutele ruumi teha. Aga naiste vangistuseni jälle minu tädi. Ja temale ma saatsin üks kord kirja ja vii pesuna pesi, pesid meile maani kirja pesu sisse ja küsisin, et kui kaua tema on siis vanglasse määratud minule öeldud, kauaks mind on viidud vaid lihtsalt avaliku korra ja julgeoleku huvides paigutatud töö- ja kasvatuslaagrisse. Kuna ma rääkisin oma tuttavatele, no vaadake kasvõi kaardi pealt, et saksa oma võime pöidla otsaga kinni panna, aga Venemaad ei saa kahe kämblaga kata no kuidas siis Hitle saab nüüd selle sõja võita, no eks need jutud ja kõik muu kanti edasi, pealegi ma esimesel nõukogude aastal olin määratud ühiskondlikuks koolide inspektoriks. Ja ei olnud teada, kaua mina olen, aga siis tädi oli mõistetud pooleks teiseks aastaks sinna laagrisse. Asi kiri kukkus siis vangla võimude kätte, nähtavasti oli seal äraandjaid sees Jamiinid, siis kupatati nii maikuus koos suure eželoniga Tallinna keskvanglasse, seal mõni päev või nädal käisime ka tööl ja säält saadeti edasi Ellamaa turbarappa, kus pandi üliraskele ja tervist tapale tööle, kuna jalgupidi pidi olema kaunis jääkülmas vees, selja selga kõrvetas tulikuum päike, normid olid väga suured, pressi pääl tuli turbaid laduda. Ja seal haigestusin siis radikuliitide haigena saadeti uuesti tagasi septembrikuus. See oli juba 42. aastal, saadeti siis tagasi uuesti Tallinna patareisse, kuhu, kus paigutati just sinna kongi, kust vapsirk ära põgenes. Sirklist oli jah, see vapside ülem ja vanni sinna uude ossa ja sealt siis toodi Võrru tagasi, kus lasti, kui töövõimetut siis vallale ja perekond oli siis kolme pisikese lapsega kah säält Mooste koolist minema aetud ja. Oli leidnud korteri siis taevaskoja raudteejaama juures ühes eramajas ja otsisin seda siis käega taga, enne kui kätte sain. Sealsamas taevaskojas lesknaise juures varjas ennast poolenisti ka kunstnik, kirjanik, pedagoog, surnalist Jaan Vahtra, kellega, kui endise õpetajaga lõimeli parimad sidemed ja käisime kalal, mängisime malet ja hoidsime ennast võimalikult võimude silma eest kõrvale. Et toidutseki saada, siis registreerisin ennast, ravimtaimede korje jääks hiljem aga saadeti metsa tööle, kus kõva puudu, norm tuli lõigata. Ja õige lõpus sain siis töökoha Põlva lähedale meiereisse pearaamatupidajaks kura Jaan Vahtra ris niisugune mees, kes ükskord tema pool käies järsku küsib minu käest, et kuule, mees, kust sa raha saad? Mina ütlesin, et kuule, et raha ma kuskilt ei saa, aga selle rahaga pole ka suurt midagi teha, et punkte on vaja. Punkte anti igasuguste villade ja, või, ja kõigi tööde ja muu eest ja siis vahtra ütles. Kuule, ära sina räägi, et rahaga ikkagi on vaja ja siis kortsutas paberi kokku ja pistis mulle rinnataskusse ja ütles, et ära sellest kellelegi räägi. Ja kui ma kodus siis vaatasin, see oli siis üks saksa kõige suuremast rahatähtedest, kas oli 50 marka või mis ta oli vahtra ütles, et aga mina elan praegu oma õlg katusest, mina müün sakslastele need maalid maha, mida mina ise millegiks hinda, aga nemad maksavad mulle palju markasid. Temaga on meil nii väga head suhted koos kalal käimisega, kuna tema Leaks õilsamaid forelliküte sai tema forelli kätte taevaskojas, siis ütles, et nüüd aitab, tehti tuli maha siis süte ja tuha ulikusse pandi siis rapitud forell koos paberitega 15-ks 20-ks minutiks võeti sealt välja, siis oli maailma parim sakuska ja tema siis kah tutvuste kaudu kuskilt sai oma väikse pusa piiritust võttis siis lonksukese piiritust peoga vett peale ja seda forelli ala Jaan Vahtra. Ja siis ütles, et vot see on tõeline rõõm ja kui mõned ütlevad, et Jaan Vahtra armastab Viila juua vale puha igasse viina joomine ise midagi ei ole, aga moletamine sealjuures healiisis tema ei sallinudki, kui oleks v kuskil napsuvõtmise juures, kelle üle käte mindud või midagi rõvedat või roppu räägitut. Tee puhul, millest viimane 15 aastat sai oldud töölisnoorte kooli direktor. Võrus sai mõned liigutused pedagoogilised tõekspidamised osalt kirja pandud, osalt aga meelde jäetud ja kõige põnevamad neist olid niisugused tõekspidamised ette. 40 aastat sai õpitud, et kuidas õpetada, kuidas kasvatada. Ja kui siis juba koitma hakkas, siis oli aeg pensionile minna. Ja kõige tähtsam õhtukoolipraktikast oli ikkagi tõekspidamised. Kõige ohtlikum on vägisi targaks tehtud loll sest haridus on relv Jaaguannase ikkagi. Lolli kätte siis, kes teab, mis võib juhtuda. Õpetus ja kasvatus ilma huumoriga. Ta on nagu Esseltsid kontsert, traadid ja maitseained lahjendamata kujul. Ja tõeliselt rumal on ainult see õpilane, kes ei oska ennast isegi välja vabandada. Kunst ei ole mitte õpetada ega õppida, vaid kunst on hästi vastata. Paistab, et ühised huvid liidavad erinevaid põlvkondi ja liidavad erinevaid perekondi. Ja ka meie peres on nii, et kui isa tuleb külla, siis leidub kohe ühine jututeema ja ühised huvid, toovadki teda tihtipeale minu poole. Ja tulevikus on loota, et ka vendade pered saavad olla olema samade huvidega. Ja siis on põhjuste vanematel käia meie kõigi pool kuna ühised huvid liidavad. Isa loodab kindlasti, et poja naised oleksid ka leebe suhtumisega kalal käimises juba algusest peale keeraks mitte uksi lukku. Kui mehed tahavad kalale minna või jahti siis oleks tal põhjust iga kell tulla nende poole külla võime suhtes läksite lootuselt, Pöide? Paistab küll, seda on juba tema tuttavadki ära märkinud. Arvo arvab, et meie jutule oleks võinud pealkirjaks pannud. Juttu on saarma perekonnast, kes puha räägivad kaladest ja kala saakidest, aga ega tegelikult seda saaki nii palju polegi. Seal on rohkem põhjuseks välja loodusesse minna, võta fotoaparaat kaasa, võtta filmiaparaat kaasa. Head sõbrad ja yhist juttu on kala ja jahimeestel alati. Aga muidu kaldub see jutt liiga spetsiifikasse. Igaüks räägib oma kutsaalast oma kutserõõmudest ja muredest ja see muutub tavalisele inimesele igavaks, tüütavaks ja pikka palli tahetagi kuulata. Aga kui niisugust looduse lapsed kokku saavad siis on alati juttu ja sündmusi, millest üksteisele jutustada, pärida ja niiviisi on meil alati lõbus rõõmus kohtuda.