Mees ja naine kahekesi seisattunud sillal üle uinunud 100-ni vee pealpool öise linna virvendavat heiastust kohal, mõttetud askelduste tee. Kuskil all seal valitsusi vahetub, keegi kuskil tarka kõnet peab. Kõigest eraldab neid sillal seisu lahedus. Uinunud 100-ni hingus jahedana, hea. Suudluseta sõnatult ses ümbruses õlul kerge läbipaistev keep. Nad kui meene, sellofanist ümbrises, mille kinkinud endale planeet. Ärgu andku jumal koduega, kasumit jäägu tundmata meil heaolu taak. Andku ainult, et kus sinuga ka asuksin, alati mees sillal seista, saaks silla all sell, mis ikka lõikub taevasse. Sillal, mille mõte pühaks jääb sillal sell, mis kummub üle aegade üle kõige, mis on tühine ja väär. Jah, need värsid kuuluvad Jevgeni Irtušenkoleb. Arvan, et ma ei liialda, kui ütlen, et Jevgeni Herdušenko on kaasaegse kultuuri maailma üks huvitavamaid laiahaardelisemaid ja mitmekülgse maid isiksusi. Muidugi rääkida sellise suure mastaabiga looja isiksusest ei ole sugugi lihtne. Kuid katsume siiski heita pilgu tema loometee algusesse. Ta on sündinud 18. juulil 1933. aastal varsti saata juba 50 aastaseks selle aja jooksul ta on avaldanud oma emakeeles rohkem kui 20 mahukat luulekogu. Viljelenud mitmeid muid kunstižanre, sealhulgas Fotograafiat esinenud Kino näitlejana. Kirjutanud proosat, jutustusi, romaane, esinenud tõlkijana. Kriitikuna ja nüüd on ta lõpuks kavas stsenaarium mida ta ise hakkab lavastama kino jaoks. Tema loominguline tee õieti Loomingu selline kuulsam ajajärk sai alguse 50.-te aastate lõpust. 50.-te aastate lõpp ja 60.-te algus oli luulejanune aeg. Nihe ja avardumine ühiskondlikus teadvuses ning tunnetuses, mis järgnes isiku kultuslikule surutusele, oli toimunud ja kolmineerumas. Lugeja kuulaja otsis uuenenud elule vaimset ja hingelist hinnet. Luule kui kõige operatiivsem kunstiliik reageeris kõigele sellele erksalt. Kirjandushuviliste arv kasvas järsult, poeet oli palju, neid tuli järjest juurde. Seegi kvantiteet pidi lõpuks kvaliteediks saama poeetide kuningaks aga luuletaja, kes kõige hõlmavamalt ja tabavamalt suudab kajastada seda ka tema enda aega fikseerida selles ajas elava, mõtleva ning hingava inimese hingeseisundit arendada tema arusaamist ja tundeid. Samuel marsak ütles ühes oma viimases surma tõttu pooleli jäänud kirjutuses, mis kandis pealkirja noortele poeetidele. Poeedile ei ole elu poeedile saatus. Jevgeni juhtušenko saatuses kujuneski olla ruupor oma eakaaslaste noorte tähelepanekule küsimustele, jaatustele, jäitustele. Temast sai poeetide kuningas just seal, kus muutus poeesiaks. Mõistmine, et pidupäevade Fanofaarset fraasid ei või ei pea, ei tohi maskeerida elu. Et armastuslaule on vaja niisama nagu armastustki. Et andestamatu on mitte märgata sõbra maski varjus vaenlast, kuid veelgi hirmsam tembeldada avameelsust vahenduseks. Et kui keegi puhub pilli valesti, siis pole süüdi muusika. Nii mõtlesid paljud, tema ütles selle välja kõige isiklikum magi tunde suutist oma luule prismast nii läbi lasta, et värssides väljendatult muutusse tuhandete tundeks. Nii lähedale hingel on Nõukogude Vene luules pääsenud vist ainult Jessenini ja hiljem Siimonov oma sõjaeelsel üürikaga temaga õnnelikult ühendatud Jessenini lik siirus ja südamevalu ning majakovskilik julgus ja oraatorlikus. Kuulsus mõistagi ei saabunud üleöö. Tema lapsepõlve mälestuseks oli sõjaaegne tagala elu sügaval Siberis. Ta nägi rindelt saabuvaid haavatuid ja rindele siirduvaid ešelone. Ning nagu ta ise ütleb, ma sõitsin kaasa igas rongis, mis lahkus maha, jättes mind poisipõlve. Suurem elamus oli juhuslikult omandatud hõljernikovi luuletuskogu. Ometi ei saanud temast tollel luuleuuendaja jüngrit teatušenko luuletused kui uudseid riime mitte arvestada on traditsioonilised kuid juba algusest peale püüdis ta kirjutada värsse, mitte nii, nagu nõuti, vaid nii, nagu nad ise end paberile nõudsid. Tema esimene luuletus ilmus ajalehes Sovetski sport 1949. aastal, kui ta oli alles kuueteistkümneaastane ja käis, nagu ta ise kirjutab, Moskvas mööda toimetusi pakkudes oma luuletusi kord kaevurite, kord kehakultuur, laste, kord tankistide päevaks. Hiljem võtab ta oma nooruse aastad linna- ja maaelu kokku. Luuletuses läbikäigu hoov. Läbikäigu hoov saabki nagu, nagu tema enda elu ja tunnetuse sümboliks. Kolm aastat õppis Jevgeni juttušenko Moskvas Gorki nimelises kirjandusinstituudis. Tema esimestes luuleraamatutes oli üksjagu naiivset romantikat. Mõte ei suutnud veel murda normiks kujunenud trafaretti. Esines sõna ohtrust, mis tulenes ka eetilisest laadist kuid ainult väga suurtele poeetidele omase tõelise avaluse eheda siiruse idu võtke end sageli märgatavaks ja puhkes täies hingejõus 60.-te aastate algul luuletuskogudes käeviibe ja õrnus, mis küündisid tolle aja elus ja ikka veel noorte hulka arvatud kirjaniku kohta haruldased iraažini 100000. Loomulikult ei tekkinud tema luule tühja koha peal. Noil aastal ilmutas end terve plejaad noori luuletajaid, kuid juhuse või paratamatuse aja nõude ja ande vastavuse või lihtsalt oskuse tahte, usu ja julguse tõttu mittekaaslasi maha surudes tõusis ta selle luulelaineharjale. Õigemini tõstis laine teda ise. Barnassilon kitsas, väikestel suured ruumipuudust ei tunne ning mitte igaühel pole julgust kutsuda põlvkonnakaaslasi üles suurteks saama. Aga andes intervjuu 62. aastal ajakirjale maladoy kommunist hindas ta oma põlvkonda järgmiselt, pöördudes põlvkonnakaaslaste poole mõõtke endid mägedest, mitte mätast lähtudes joondugem suurte eeskujude järgi, ainult suurte järgi saagem suurteks. Sellise deklaratsiooniga ei tule iial välja keskpära. Nii võib deklareerida kas lootusetu grafomaan või vääramatult andekas inimene. Jätušenko Anne on vaieldamatu. Kuid selle andega kaasneb tohutu loomevõime, mille puhul loomingu tase paratamatult kõigub. Jätušenkot on süüdistatud nii selles kui ka liigses ruttakuses. Ta kirjutab sündmusest juba selle vältel lõppu ära ootamata ja elutõde ei jõua alati kunsti tõeks klaarida. Mõnede väga avameelsete armastuslaulude ilmumisel on teda süüdistatud isegi ebakõlbluses poleemika tuhinas enese unustamise puhul jällegi odava populaarsuse tagaajamisest. Küllap konkritiseerijatel õiguski olnud, sest luuletaja on ikkagi inimene kõigi temale omaste nõrkustega. Ja kui ta on isiksus, torkab kõik tema puhul veidi rohkem silma. Ta deklareeris juba ammu, et tal on maailmas kaks kallimat armsaim järevolutsioon armastus ja poliitika, kodanikutunne ja intiimne on temale loomingus orgaaniliselt põimunud. Ta on selgitanud. Mulle tundub, et kodaniku luule hulka kuuluvad kõik värsid, mis aitavad inimestel paremaks saada. Ka need, mis esimesel pilgul tunduvad olevat äärmiselt isiklikud luuletaja. Puhtisiklikuks asjaks aga jäävad ka kõige sotsiaalsemad värsid, kui nad jätavad lugeja kuulaja külmaks. Siinkohal võib öelda, et jätušenko loomingut on tõepoolest maailma ulatuses mõistetud väga mitmeti. Väga paradoksaalselt. Mulle meenub isegi tema kirjeldatud seik lende aegses Tšiilis, kus möllasid poliitilised kired. Noorus pulbitses ja samal ajal, kui tema oli sõitnud Tšiilisse esinema. Ühel noorte kogunemisel ühel staadionil põletati tema sellist kuju inspireeritud kuju, mis kandis rinnal plakatit Nõukogude spioon ja teisel staadionil veidi eemal põletati tema samasugust kuju, mis kandis Reinar plakatit Ameerikas peol. Kuivõrd ta väga tihti käib välismaal, kuivõrd tema luule on hästi populaarne ja ta on isiksusena väga huvitav, siis tal on olnud väga palju kohtumisi ka Meie ajastu suurimate mõtlejatega riigitegelastega ning see kõik on ühest küljest pannud tema nime kõlama maailmas ka kui nõukogude mitteametliku saadiku esindaja nime. Aga teisest küljest muidugi on ta jäänud väga suure sellise ühiskondliku tähtsusega poeediks. Oma Itaalia-reisi tulemusena on ta kirjutanud mitu tsüklit luuletusi, milledest kõlavamaks võib-olla ma isiklikult peaksin pühendust kolosseumile, kus just nimelt ühineb, ühineb tema, selline intiimne suhtumine maailma suure kodanikutundega. Maid olnud kolosseum sind nagu põnevat muuseumi kaema. Nende killastma pole, kellel ammuli suuks on aega. Kolosseum me tunneme teineteist, aga ei lange kaela. Meie kohtume nagu kaks teineteist kogenud vaenlast. Ilmaasjata sina kor, minule soovisid hukku. Nagu näed, sinu mällu nüüd naasta, võtsin mongoli. Tulin siia kui paika, kus mu mõõga all tuhandeid kukkus ja kus tuhandeid kordi isematapetada olin. Sinul lõvid, mind küüntega paitasid, oli jubedast õudsem, see hellus. Gladiaatori saatus ei aita siin teine aekkimis uut toob ellu. Kaloosseum kogu hingest sa lootsid, et mitte, kui millegi heaks suren liival siin kaunimas poosis. Aga kaunilt ei Surda eal. Ja kui veriseks pistetud kozuna jäin maha kõris metslooma, ägin, maga pöidlas, mis üles osutas. Alla suunatud pöialt nägin. Nüüd tulin, kuid tasu tasunud topelt, su süü sai oodanud kolas. Värise nüüd. Ja ei tulnud ma päeval, vaid öösel, siis kui magavad kõik sul, libedad giidid, kui lehkab siin kõikjal vaid koera, uriin ja tuul, sinu päevaseid jäätmeid, kriivi. Aga iseenda, siin või hoiates kõksu, tunnen tänini kehas puurõivaid, mõõku, murdunud küüniste hirvi ja murdunud kirgi. Kuulen taas, kuidas kraaksuvad kristlaste luud ja tribüünidel kompvekid laste suus. Kalosseum vast võõrdunud sellest sa nüüd, mida pakutsa täna, areen ja tribüün. Rotid, suured nagu kassid, nii et selga võtab judina puuderdatud pederastid võlvi all teineteist mudivad seal, kus lõhnab veel mõrvast, kus luud mullas, põhjavee nügida asjalikuna marmori kõrval, prostituut tähendab seal, kus meid gladiaatoreid nägid, kõngemas tähed. Varri sosistab saatanlik Raiini Ast läheb. Säh kalosse mu tasu ja teretus oma saatust ära asjata nea. Valmis viljana tõuseb veretus, sest mis idanenud vere peal. Aga kõrvale heites iroonia, ma ei oskagi varjata. Ta kohkumist ainult väliselt näib, et troonita neeru jäänud maailmas Colosseumi-is. Lõhestataks muidugi aatomeid, läbistatakse taevalaotust, kuid publikuks ja gladiaator Eikstani ajani maailm jaotub ladiaatorist, kahju mul lihtsalt. Neile kuulub mu arm ja lein. Pealtvaatajaid südamest vihkan. Neero elus on igas neist verd nautivad vileoraatorid, kelle kõrides haiseb. Teile meeldiks, et meie gladiaatorid tapma 11, alati jääks oma ohutuid istmetel röötsakil, mitte haistudki, mis on risk kogu kõrist meile julgustust, röögite, et saaks kaunis neid läbistav pist. Neon, Neero ja neerude žeste. Aga teadmiseks, lõkkega see timukad ja ohvrite keskel leidub ilmas ka võitlejaid veel. Lonkan välja aegade häguse eest, mina vendlusti, janune vend ja Moria unenägudes uus Spartacus ilmutab end. Seis on jälle ma saali ees laval, saal kui saatana paradiis, olen läbi, ei kanna mind, jalad, kuti kuku, poleks halastust, siis saal Uraku hüppel, tiiger, hämus küünte ja kihvade pill vastu Kidajaid, küsimus piike. Olen ise oma ainuke kilpkae kalosse ja aplodeerib nean ära, tribüünid, areeni ja aitäh. Sinu õpetust järgin sinu kohale, kire julm trall. Tõstan käe keset võikamat lärmi, pöial halastamatult. Nagu juba öeldud, on ta pöördunud mitmete teiste kunstiliikide poolda ning Photoshop parati hakkas ta kasutama just sellepärast nagu ta ise ütleb, et ta ei oska joonistada. Kuid kõiki visuaalseid kujundeid ei saa siiski sõnaga edasi anda. Iga andekas südametunnistusega inimene peab oma annet maksimaalsete ekspluateerima, ütleb ta ning leidma endas uusi andeid. See kõik on nende huvides, kellel endal väljendusvõimalus puudub. Selle mõistmine Viistaga proosa juurde on proosavõimalused ja publik luulest siiski laiem. Kolm-neli menukat jutustust kirjutas ta juba hulk aastaid tagasi ja seitse aastat kirjutas ta kõige muu kõrval romaani, mis nüüd on paisunud 400 leheküljelise eks ja vajab veel võib-olla mõningat töötlust. Kuid proosa küll päris kirjanduse juurde, kinnitas ta. Seolkovski osatäitmine saava kulishi filmis lendutõus. Filmi esilinastusel ütles juhtušenko reporteritele. Seolkovski elu töösse süvenedes mõistsin, kuivõrd vähe olen mina ise suutnud suurt korda saata. Esimesel pilgul võib selline avaldus hämmastadagi üks luulemaailma nimekamaid mehi edukast debüüdist, filminäitlejana rääkimata, kurdab vaatajate asjatult elatud elu pärast. Tegelikult aga tähendab see avaldus vaid selle lihtsa tõe mõistmist. Et see, kellele palju antud, peab ka ise palju andma rohkem kui talle antud seediastushenkol. Mitmekülgse andekusega kaasneb tohutu töövõime, on selge juba ta loomingu põhjal. Kuid filmirežissöör Sava kuulis jutustas mulle, kuidas juhtušenko filmivõtetel ja võtete vaheaegadel töötas. Ta jõudis käia planeeritud esinemistel redigeeri, see pani kokku oma esseede ja kriitiliste artiklite kogumikku ning kirjutas uue sajaleheküljelise jutustuse meie mõistes lühiromaani. Nüüd on see jutustus ilmunud ajakirjas Juunost. See on küllaltki huvitav ja väga veenev ja mõtlemapanev jutustus. Niimoodi saab töötada muidugi ainult sel juhul, kui hoida end kogu aeg loomingulises vormis ühendada kõik elutöö ja looming üheksainsaks mitmekülgseks loominguks. See on pikaajalise harjumise ning treeningu tulemus. Kuid see rajaneb füsioloogiliste ja psühholoogiliste eeldustel. Šenko ütles kord, et noorena tarvitses tal vaid kolm tundi magada, et seejärel kolm ööd ja päeva kirjutada ning deklameerida. Sellise pideva loomingus oleku toiteallikaks on talle inimesed üha uued tutvused. Sava kolis. Režissöör rääkis imetlusega kergusest, millega Järtušenko võitis sümpaatia kõige Paandunumas seltskonnas, võtteplatsil, kus tiitlid ja nimed ei tähenda mitte kui midagi ega keegi austa, keda paganadki. Aga igetušenkot ei hakatud mitte üksnes austama temast lugu pidama, teda hakati armastama armastuse agana austuse kõige kõrgem aste. Sealsamas võtteplatsil küpses juhtušenkoluuside. Ta hakkas kirjutama stsenaariumi oma sõjaaegse ja järgse poisipõlve teemadel. Selle stsenaariumi kavatseb ta ise lavastada, olles ühtaegu ka näitleja, filmirežissöör. Selle kinode kõrval on tal uus lootus osaleda filmis, mida hakkab lavastama itaalia Reisel Berto Plutši. Kuid selle kõrval on tal veel üks teine, ma ütleksin isegi mammutitee. Ta tahab kirjutada kaheksast köitest koosnevat romaanisarja. Se kavandatud romaaniseeria võib jah tunduda sellise hiiglasliku tööna, kuid tema töövõimet arvestades. Ma usun siiski, et et noh, kui mittetäieliku, siis mingisuguse osa ja mingisuguse aja jooksul me siiski saame kätte ja see pakub meile suurt huvi. Nii et temalt tahaks oodata, oodata lähemas tulevikus tõepoolest head filmi ja võib-olla ka ningaid, proosa, proosaraamatuid, praegu ta tõepoolest on luulest nagu eemal. Ma mäletan viimast kohtumist temaga Moskvas viimasel Kirjanike kongressil õhtul viibisime tema juures ja ta luges ette väga sugestiivse lüürilise tsükli, nimetades seda enda luigelauluks. Noh, ma arvan siiski, et ta kirjutab luulet ka veel. Ehkki ehkki ta tahab üldse oma oma luules teha sellist kapitaalset revideerimist, nimetas ka seda, et ta teeb oma testamendi, kus ta märgib tõepoolest ära ainult need asjad, mida, mis on ajaproovile vastu pidanud ja mida ta ise tahaks veel oma sellises suures kogutud luuletuste raamatus näha. Ja lõpuks ma tahaksin lugeda ühe tema viimase aja minu arvates parima lüürilise luuletuse Lepaurb kas pihu peal Urbama, vaatan, mis võbelev otsekui elus või kuulen, kuis rongistki üle käib kevatkema hääl jälle otsekui palga peal mõtlemast avanenud elust ja mõistmas vaid seda, kui lukku ta tuum siiski jääb. Selles kübeme tundes uut miskit ei saagi vist olla kuid ennast täis maailma nabast see siiski on targem, üks rahas pole enese väiksuse arukas tunnetus solvav. Elu tohutus seeläbi nukralt, eks hoomame taas. Urb pihul kui Ebe, mille hinguski minema pühib. Kuid kui tühjuks nii pihk, kõik Ilmäkid teisena näiks. Ja ei ole ju elusis ühti nii tühine, tühi kuidas viimne kui kübe on enesest enamat täis kõhn Lepaur pihul on enam kui prohveti ohe kes surmab või urva see endiseks jääda ei või. Ärgu täitugu soov muuta, teiseks, kõik maailmas kohe. Kuid kui muutume, meie muutub ikka ka maailmas kõik. Nii ei märkagi. Me, kui käes äkki teine, meil tasand ees tundmatu rand ja hoopiski tundmatu aeg. On lainetus, uus, kus suitsu me alul nii tasa siis vesigi, uus ja uhiuus, võõras on laev. Kui arstid kord öös, et harjunud kaist, oled valla ja usutud, koidud, kõik kaugeneb mälestus vai meeleheitele, sõber ära, jumala eest vannu alla usu, usalda tundmatut udu sees ootavat kaid. Elu hind, see on ainus, mis eal Pole kusagil kõikel hindlamatuna kõrget ju hinnata ümber ei saa. Oh, millest ma küll ju võttis mu häldima kägu, kes aastate otsa näe, ikka veel aastaid mul loeb ja Lepaurburvake pihu nii hingelist nägu, nii väeti ja värisev, elusalt valusalt soe.