Filotalistidest ei jääks vist keegi ükskõikseks, kui ta saaks kirja valgelt kontinendilt Antartisest. Saamaks sellist kirja, tuleb kiri tavaliselt ise kirjutada. Seda teavad hästi kogenud gelato realistid, kes koguvad marke ja templeid teemal Antarktika. Kuid kuidas ja kuhu adresseerida kiri, et ta tuleks jällegi tagasi adressaadile. Kui tihti toimub kirjade ärasaatmine ja millise transportvahendiga püüamegi kõigepealt nendele küsimustele vastata. Nõukogude Liidu nii-öelda polaarstaabikson Leningradis asuv Arktika ja Antarktika teadusliku uurimise instituut mis juhib iga-aastaseid, ekspeditsioone, põhja- ja lõunapooluste piirkonda. Instituudis on operatiivosakond Nõukogude Antarktika ekspeditsioon mis korraldab ka kogu korrespondendi saatmist antaktises asuvatesse uurimisjaamadesse. Instituudi maja küljes on tavaline postkast mis erineb teistest vaid selle poolest, et talle on paigaldatud plaadike, millel on pingviin ümbrikuga ja pealdis. Antarktise kirjade jaoks. Sellest postkastist ei võta kirju välja mitte sidetöötajad vaid eelnimetatud osakonna kaastööline. On selge, et Leningradi elanikel on asi lihtne. Tuleb jalutada postkastini ja lasta sinna keri. Mujal elunevatel tuleb aga kirjale kirjutad aadres. Leningrad tee 104 Naberežnaja reki fontanki 34 Arktika ja Antarktika teadusliku uurimise instituut ning vastava nõukogude Antarktise ekspeditsiooni number. Muidugi ei tule unustada saatja aadressi, kuhu kiri tagastada. Kirja tagasi oodata tuleb mõnikord paar aastat sest nõukogude Antarktise ekspeditsiooni laevad lähevad Antarktikasse üks kord aastas, tavaliselt novembris, detsembris või jaanuaris. Kui teie kiri ei jõua selleks ajaks pärale, lebab ta osakonnas kuni järgmise laeva ärasõiduni. Tuleb arvestada ka seda, et NSV Liidu sideministeerium toimetab kirja kõnes olnud postkasti ja sellega tema side funktsioon lõpeb. Edasise eest postitoimetamine antarktilistesse ja tagasi kokku umbes 15000 kilomeetrit vastutab juba Instituudi Antarktika ekspeditsiooni osakond. Esimeste ekspeditsioonide puhul, kui postitempel oli ainult mürnays, vastutas tema ees seal side ja raadionavigatsioonigrupi ülem. Hiljem kui templid ilmusid ka teistesse uurimisjaamadesse, sait templid, nende ülemad, andes need raadiojaamade ülemate käsutusse. Nii täidavad siis uurimisjaamade ülemad sidejaoskonna juhataja funktsioone. Radistid on aga postioperaatoreid ülesandeks korrespondendi töötlemine. See töö tehakse ühiskondlikel alustel. Töö mahust annab ettekujutuse Instituudi direktori Dresnikovi vastus ajakirja filateelia Essessajal korrespondendi vastavale küsimusele. Ta ütles Filatonistlik korrespondent saabub kotitäite kaupa sorteerida ja töödelda tuleb tuhandeid kirju. Raadiooperaatoreid tembeldavad neid jaamades päevast päeva kuid on juubel radistidel. Tema põhitöö. Polaarfilateeliahuviliste arv kasvab aastast aastasse ja vastavalt sellele ka korrespondent sihulk. Seetõttu pidime sisse viima korra, et ühele adressaadile kustutatakse templiga mitte rohkem kui kaks, kolm kerja. Vaatamata sellele saadetakse ikkagi 20 30 ja enamgi ümbriku lisades juurde pika instruktsiooni, kuidas tembeldada ja kuhu ümbrikud saata. Kaua oli lahtine küsimus, millal kasutati esimest korda templit antaktises Nõukogude uurimisjaamas. Erinevad filateelia uurijad andsid mitmesuguseid vastuseid. Praegu väidab aga polaarfilateelia uurija Jevgeni Milo Viidov et esimene tempel pealdisega Antaraktiida Mirnai valmistati 1956. aastal. Teise Nõukogude Antarktise ekspeditsiooni ka ja hakati kasutama 1957. aasta jaanuaris. Antarktika Posti üks huvitavamaid osasid on eelpool nimetatud instituudi poolt välja antud teenistuslikud ümbrikud. Esimene taoline anti välja kuuenda Nõukogude Antarktise ekspeditsiooni puhul 1960. aastal, teine 1965. aastal, kui alustati 11. ekspeditsiooni. Iga. Sellest ajast alates on kõiki Antarktise ekspeditsioone märgitud instituudi poolt välja antud teenistusliku ümbrikuga. Erinevus ametiasutuste teenistuslike ja sideministeeriumi poolt käibele lastud eriümbrikke vahel on selles, et teenistuslikele ümbrikele ei ole trükitud marki. Taolistele ümbrikele saab kleepida ise sobiva teemalise margi ja kui seal varustatud ka asjakohase templiga on selline ümbrik kahtlemata täisväärtuslik Filatalistlik suveniir. Antarktika templeid ei kasutata mitte ainult sealsetes uurimisjaamades vaid neid on rakendatud ka Antarktikasse sõitvatel laevadel. Nii väljus 15. novembril 1968 Leningradist antarktilistesse teadusliku uurimise laev professor Žukov millel oli nõukogude 14 10. Antarktika ekspeditsiooni meregrupp juhatajana. Üleliidulise Filatalistlik ühingu juhatuse esimees, Nõukogude Liidu kangelane Ernst Grenkel. Laeva sidejaoskonnas oli kogu reisi kestel kasutusel vastav eritempel. Eritemplitega on märgitud ka kirju, mis on saadetud antarktilistesse lennupostiga. Esimene lend Moskvast Antartisesse algas 15. detsembril 1961 kahel lennukil Il 18 ja Ann 12. Lennuekspeditsioon alustas tagasilendu järgmise aasta 24. jaanuaril jõudis Moskvasse teisel veebruaril. Korrespondendi kustutati eritemplitega. Teise transkontinentaalset lennu puhul juhtus eritempli kavandajal aga väike eksitus. Eri templil on lennukite Il 18 ja Ann 10 kontuurid kuid tegelikult lendasid antarktilistesse kaks lennukit kell 18 kuid Mirne jaamas ei ole alalist maandumisrada sellistelegi kantidele nagu hill 18. Iga kord tuleb rada uuesti ette valmistada, seepärast loobuti sellistest lennureisidest. Mõnel aastal toimetatakse ekspeditsioon küll lennukitega Austraaliasse, kust laev viib selle antarktilistesse kuid põhikorrespondendi toimetatakse Leningradist kohale siiski ainult laevareisidega. Lõpetuseks veel ühest templist, mida kasutati Moskvas 26. jaanuaril 1961 kui toimus Moskva üldsuse koosolek, mis oli pühendatud Antarktika lepingu allakirjutamisele. Templil on Antarktise kontuur pingviiniga ning tekst. Antarktise on rahu ja sõpruse kontinent.