See oli kõigi needee asjate, seda ei astutud. Muidu ei mindud tühjalt, ei tuldud. See oli kirikutee ja vallamaja tee ja kaupa ja kalmistu tee, suur kivi, tee nii seda kutsuti. Aga tee ääres öötsusid valged õbeude mees, hanemoonid. Me olime tulnud seda teed mööda. Ema jemine, maa madaluke. Ja põlvitasime nüüd kõrges kõmiseval kirikus hallidel jahedatel pisarais niisutatud paekiviplaatidel. Meie isa, kes oled taevas? Emane Berdas närtsu, mille sisse oli sõlmitud räha. Kroonilised ja kahe kroonilised. Higist kleepuvad soolased heinapäevade eest tulikuumad, tolmused, turbaaunad eest, jäised raudkülmad, mis puudutamisel sõrmedelt näha maha rebivad. Talvise metsatööga teenitud kroonilised ja kahe kroonilised. Ta tundis neid kõiki läbi õhukese koe. Ja ta huuled sosistasid rehkendades. Silgud ja suhkur, silgud ja suhkur, pearätik ja pastlad, pearätid ja pastlad igavesest ajast igavesti. Aamen. Suur kividee pikk, päikesest palavaks köetud kodutee keskendunult kõrvale vaatamata jalga jala ette tõstes astus ema sirge kahe kandami vahel silgupütt näidates soolvett. Ja korv, milles oli suhkrukott, pearätik ja pasta, nahk mägisest tasakesi ära teeääri söötsusid valget pikka varrelised animaanid. Ja kui ma neid otsides põõsaste varju kadusin huikab mind. Ema pahandas sest ta kartis, et jään maha. Võin ära eksida, ei jäänud, ma näha, ei eksinud eravaid tulin ikka ja jälle välja suurele pikale palavale kivi teele. Pihutäis valgeid kõbeude meis ane mooni.