Ma tahaksin rääkida täna päris kaugest ajast, 50.-te aastate lõpust ja 60.-te künni, sest see on aeg enne esimese luulekasseti ilmumist 62. aastal. Mõned nimetavad seda aega kuldsete 60.-te, eks ja ma loodan väga, et nad teevad seda irooniliselt. Sellest ajast on pärit üks minu luuletus, Ta on kirjutatud vist 58. aastal. Pealkiri on kassetis, inimesed ilma tuleta. Aga see luuletus, millest mina nüüd praegu tahan alguses rääkida, oli pealkirjaga Nad ütlesid, kui seisin teelahkmel. Nad ütlesid, astu. Ja ma astusin, kuigi ühtegi tähist ei näinud. Siis nad lisasid, rutta. Jämarutasin kuigi senigi umbropsu käinud. Kui tulid tuuled, Nad ütlesid Rooma. Ja ma roomasin, sest maadligi tuul puhub tasemel siis nad lisasid, naera. Ja ma naersin, sest nii pole mõtet elaset. Kui olin õnnelik, Nad ütlesid, mõtle järele ja ma mõtlesin, kuni õnn lendas linnuna ära. Siis nad lisasid, unusta. Ja ma unustasin, kuigi päevad jäid tühjad, eks pärast kui saan vanaks. Nad ütlesid, sure. Kuid ma ei surnud, sest ma polnud kunagi elanud sellega, nüüd lõpeb siis luuletus, millest ma rääkisin, Nad ütlesid. Ma kirjutasin selle luuletuse valmis ja mõne aja pärast läksin kirjandusajakirja toimetusse, kaasas veel mõned lüürilised luuletused ja mõtlesin neid avaldada. Ma olin noorena üldse üsna lihtsameelne inimene. Ajakirja pea toimetab ja võitlev kommunist vaatas, luges ja küsis siis minu arust rangelt. Kes on need naad, kes ütlevad. Mina püüdsin siis midagi seletada, ta ei jäänud sellega rahule ja ütles mulle nii. Niisugune naad on luules alati tähendanud kehtivat võimu. Mina korjasin siis oma asjad kokku ja läksin koju ja mõtlesin järele. Ja ma mõtlesin välja, et ilmselt on sinna vaja midagi juurde panna. Otsisin oma visandid kokku ja leidsin ühe luuletuse, mis oli kirjutatud tuimuse pihta. See sobis üsna hästi tolleaegse moega, sest parajasti algas võitlus Väike-kodanusega. Väikekodanluse võitlemise mood hõlmas kõike, kõik peale tõelise vaesuse ja hurraa-hüüdmiseni võis tähendada väikekodanlikust. Nii me siis võtsin selle luuletuse, ma tõusin püsti ja hüüdsin teelu, lõikuspidur olete küll jaolised, kuid aegse teie ümber magab, on kõikide päevad nõnda ühetaolised ette ei tea, mis ees, mis selja taga. Te päev on tulus kauplemine turul ö hinge tõmbeks oma pehme surus. Töö selleks, et sind õigeks meheks peetakse ja tuli ja vesi. Et hüva rooga keeta. Tarkus see, kui mööda pääsed tormist, mis tugevam on igapäevanormist, til unelmad on selleks, et neid peita ja armastuseta ühte sängi heita. Ta on ausus, hoiduda vargusest kui mõrvast. Ja õnn on saada rohkem kui vaid leivakõrvast. Ma isegi ei küsi, miks ei suleta teele homse allikate juurde. Ma küsin ainult, kas teil pole külm inimesed ilma tuleta? Veel samal aastal küsis koduma toimetus minult üht kodumateemalist luuletust. Nagu teada, oli see ajaleht väliseestlastele Isamaa sõna ei kasutatud, sest Isamaa viitas järjepidevuse leia ebasobivatele isadele, nagu ma aru saan. Ma alustasin õhinal ja innuga kirjutasin nõnda. Nõnda ma tunnengi kodumaad. Sellest ajast, kui küündis mu vaade kukesammugi kaugemale koduste peenramaade tundsin ma koduma palet, rahulikku ja rõõmsat, nii nagu lapsesilmad näevad. Kodumaal tundsin, kus terved päevad sillerdas suvisel taevalael lõokese laulude lõputu pael ja kus metsad oktoobrikuus jahutasid hõõguvaid latvu õhus, nii karges ja tuuletus. Nõnda ma tundsin siis kodumaad lauludes paljukiidetud vaikset ja kase salulist. Kodumad Marudest niidetud tõsisse, südame valulist, karmi võitluse, ägedat aastate käekõrval õppisin nägema. Õppisin seda, et kodumaa Sibula maheteist toonidest, pilt karjast, kes kidural karjamaal sööb pole ka odav ja värvikas silk löömiseks igale maantee liidale, igale omaksanduks Ebidale kodumaa, see on tolmu sel teel rohmakas saabastes jalast. Lihtne naiivne marsilaul lapseohtu sõduri suilt kodus ootavast kallimast. Siia ma jõudsin nüüd oma kirjutamisega, see on minu meelest ehtne ja siiras osa, mida ma tegin õhinaga. Siin oli veel üks salm elust, mis olekski pooleks murtud kahele poole mereranda ja mis ometi jaksab kanda uuesti püsti pead. Vot sinnamaani kirjutanult ma näitasin seda ühele kolleegile, kes oli minust varem vanem ja targem. Ta hakkas õige pilkavalt naerma ja ütles, et kas sa ei ole mitte sõge. Et mis elus ja siis nüüd kahele poole mereranda on murtud ja kõik muud niuksed asjad. Jälle seesama lugu, ma läksin koju, otsisin, mõtlesin ja tegin siis tolle aja sümbolitega kommunismi sümbolitega, mis olid korstnat tellingud, saapad, rakkus, käed ja kirjutasin siis edasi kodumaa, see on laupäeva õhtul hämaral koduteel, tuikavad õlad nädal, mis Dinana liikmeisse raskus hinges, ent lõbusa viisina kõlab kodumaa, see on töömeeste jutt valju ja elava hääleline keset küünlaga. Hommikut. Ta on rõõmus ja koduselt soe tunne, mis minuteid, kellelt ei loe, mille eest tasu ei taheta ja mida mingite aarete vastu kunagi ära ei vaheta. Kodumaa silmanurka ka salaja poetunud aastate jooned. Sündinud naerust, mis valgustab rada murest, mis käsib sind kiirustada, otsida, leida ja edasi kanda muresti tika sul pähe anda. Ma usun, et väliseestlased, kes seda lugesid ja kellest mõned olevat isegi toimetusse kirjutanud ei tundnud ju tol ajal kommunismi sümboleid ja neile võis see kõik kokku olla ehk üsna ühtlane luuletust. Ainult mina ise tean ja räägin nüüd ka teile, mis sellega siis oli. Ja siis, 60. aasta sügisel läksin ma seiklema karjalasse löökehitusele. Olin seal mõned kuud, oli sünge vene elu kommunistlikus tööst muidugi midagi eriti seal jälge ei olnud. Aga romantiline nagu sünged asjad ikka enne ärasõitu, ma istusin siis seal maailma äärel ühiselamus ja kirjutasin ühe luuletuse. Ta jääb jälgedesse. Oma parimat laulu ma ei kirjuta üles, ta ei kannata, riime Kariimide otsijaid kuid lähen ära, jääb ta siia kõrgete korstnate halli suitsu, töölisasula tahmunud lumme väiksesse valgesse tuppa ja lapitud vatikuube, mida ehitaja oskab kanda nagu roomlane toogat. Ta jääb uutesse hoonetesse, mille tühjades ukse avades vilistab tõmbetuul ja mille härmas seintele on kirjutatud head uut aastat. Ja Vasja on loll. Ta jääb poiste hüüetise Hei, viira, liire hääldesse, mis on karedad põhjatuulest ja pakasest ja naljadesse, mis on karedamad häältest. Ta jääb tüdrukute lauludesse, mida nad laulavad südaööl särgi väel sängis istudes, saatjaks naabrite norin, et neile ei anta rahu. Ta jääb raamatusse ülesküntud uudis maasse, angaraasse isegi nunna, armastusse, mis ühiselamus rändavad Toast tuppa koos paljude sõrmejälgedega ja allakriipsutatud ridadega pisara purikaisse, tuulest kibedaid põskedel, õhtul bussipeatuses rõkvasse naeru ja katkise aknaga trepikojas sosistatud sõnadesse. Ta jääb jälgedesse, mis lähevad tahmaste hangede vahel ja päikesetõusuks tuiskavad kinni. See luuletus oli omal ajal ilma eriliste takistusteta. Ta sai trükitud ja 20 aastat võttis aega, enne kui tuli selle luuletuse naljakas lisalugu. Kuskil 70.-te lõpul pidi toimuma ENSVs parteifoorum ja mina kui kirjastuse luuletoimetaja sai niisuguse ülesande koostada selle foorumi puhusid üks kõrge ideelisusega kodaniku luulekogu. Selleks, et oma sõpru ja tuttavaid mitte üksinda häbisse saata, et see saadikutele kinkimise raamat tuleb nende luulest, siis ma võtsin ohvrimeelselt sekkaga oma luuletuse, sellesama, mis me äsja lugesin tõlgiti kahte keelde ja kahes keeles ta siis tuligi. Ja parteiboss ise juhtus seda siis, kui raamat oli juba trükitud, lugema. Ta leidis sealt rea asja, Tura. Talle tundus, et selles on midagi halba. Mida täpselt võis mõelda, seda meie ju ei tea, ei mõistnud ka mina tookord igatahes midagi halba seal oli. Ja see raamat ei saanudki selleks otstarbeks, mis ta oli mõeldud. Teda ei pandud saadikutoolidele, kui parteifoorum algas. Ja minul oli natukene paha, et ma olin teinud mingisuguse apsu. See ongi see lugu sellest veidrast vanast ajast. Ja siin on siis nüüd lõpuks luuletus elulugu, mis räägib sellest vanast ajast, uuel ajal, 88. aastal, kui oli võimalik rääkida tõtt. Nii ma siis kirjutasin. Oh, nooruse tähevalgus, luule ja hiline aeg. Kust tuli see tumevine, mis täitis õue ja toa? Meie ema jäi väga vaikseks ja leibki, imelik maitses, kui oleks keegi mürgitanud roa. Oh, kättesaamatu algus, luuleja, heline aeg. Nad, vihkamist õpetasid. Sisin mu noorust, saatis nii visalt, et harjus sellega, kõrv polnud see minu asi, ma naersin ja armastasin, kuid saatuse hetkedel kleepjas, kuid tursunud tõstsin, tõusis ja kobrutes silmadest saart. Siis taludes puskarit, jõime ja laulsime salatud laule. Me lapsepõlv põlatuks süüti, mehe vanemad olid meil vead. Me saalides vaikisine, kui määriti õilsate nime julmuse pilgarys, püstime hoidnud pead. Suur tumedus laskus Me perede vanale hauale. Meid, alandus panetas, viimaks tuimendas hingedetõbe. Oh, nooruse tähe valgust ju kaks korda keegi ei näe. On veed viinud mõndagi merre ja aeg toonud lupja merre. Nüüd elu astesse kahtlevalt, pistame käe. Kas on sealt võtta veel usaldust, julgust ja tõde?