Ma loeksin kõigepealt luuletusi. Ja neid luuletusi Ma olen kirjutanud päris ammu. Nad on jäänud, amet tegi mulle armsaks. Esimene luuletus on, et aina pean asustama maailmaootuse, neile heite ja vastupanuga. Aina lükkama teda liik vele õiest õide keskhommikust, keskhommikusse. Aina harjuma päikeseloojangu ka aknakardinatega sinu tulemise ja minemisega. Üleharjumuse üle jõu vaatama, olemusitsi, veerima alk keelt ainsat tühiskeest tuhmu vaid kirjamärke teineteiselt. Enne kui paberon, tolm. Silmad on paber. Mööda õõtsuvaid sulis mõtteid üle andide, unerahu, astumisargust, istumiskindlust, maamesilase maa, mee, korjamist, kindlust või mis pidi lähed ehk tuled? Ikka oled kohal aja metsa põlemisel tantsimas tulega vaistu, tantsuolemise läbipaistvus. Päev lahtub minust ära, majade viilud tõusevad taevasse ja toolileen. Lill annab teada toas mõtte uit nähtamatu mere peale ja tagasipäev lahtub minust ära, võtab asjadelt erisuse tegemist silt otstarbe, sõnadelt, tähenduse. Hingan õhtut sisse ja välja ühte ja sama teadmist. See päikesepaiste meie õlgadele juuene. Päev on kukkuma sülekaela. Nüüdsest võib ta veel paista meid näkku. Lõpuks astub ta meie vastu, aga langev laotus laseb meid veel läbi. Ja edasi ma loeksin mõned oma luuletused, mis ei ole kirjutatud nii ammu luuletada kriimustada ränikivi keset vete sõudu, talitseda igaviku toorest tumma jõudu. Võtta näidet, loitsi, tule mürgi mõrkjas tuhast, tunda ennast sündivana omaenda tuhast. Saada vilka looma kombel nägevaksja haistvaks igaviku aasi paistel päris läbipaistvaks. Tormi pillutaval venel pööris maru kesta, ise oma hingekoorest, vilepilli, vesta, kurdina ja sõgedana usaldada aimust, lasta ennast juhatada hinge tõest ja vaimust. Keset kõike lämmatavat vilinat ja vingu äratada luule, kõne, inimsoine hingus. Öölindude õhtu. Kus hingab kõik õhk ja ilm öölindude hõiskamis vaevas. Me oleme niisama lahti nagu sa taevas. Kui hingab kõik õhk ja ilm ja ennast ja olemist jaatav. Meie peale on kõiksuse silm meist endastki vastuse vaatab. See pilk on täis piiritut, headust, nii kõikjal ikonda puut. Nii et sa korraga tead ust, kus hajub sind ahistav ruut. Kõik ses lindude õhtust, avatus alglooduseks ulatub. Välgu valgusel näed oma avatust, aimad, kuhu see ulatub. Minu isa ja minu laps. Üks on nii väga vana ja teine, nii verinoor. Nad, mõlemad on mu meelest, kui jahuke munakoor tuksatas meile koht liigub laukudel, nahk on peaaegu üle jõu ühes hoida neid kaht. Üks, kui praguneb koor ja teine koore all nähk. Iseendaga hoian kinni, hoian kinni neid kaht. Praguse koore all taas ennast liigutab, aim kuju võtab ja vastu säratab vaim. Edasi, ma loeksin ette mõned mõned oma luuletõlked. Viimasel ajal kipuvad luuletõlkijad jääma tööta, sest kirjastused enam ei taha nende tööd ja sedaviisi ähvardab kõiki luuletõlkijaid ja mind ennast omamoodi kvalifikatsiooni kaotamine. Seepärast ma kasutan seda raadiaega ja pakun edasi mõned oma luuletõlked. Esimesed kaks soome luules cirka torka ja Eva-Liisa manner. Ma olen need soome naisluuletajat tõlkinud peaaegu 15 aastase ajavahega. Ja ma ei väsi imetlemast, kuidas küll eri aegadel ja eri maade luuletajad ikka ainult ühest ja samast asjast kirjutanud. Circadurka. Sest pole midagi, kui sulesepp nina täis tõmbab ja klaveri alla põõnama poeg. Või tuiskab ringi, käed õieli, restoranid päikesetähnilise terrassi mööda. Kui ma olin Prantsusmaal, seletasin ühele iirlastele, et misasja ma siin teen. Ei kao kuhugi siin maailmas, kus tuul viib lendu peaaegu kõik, ainult müts püsib peas. Mooses ei luba pöörduda surnute poole. Jutlustaja ütleb, et surnud ei tea midagi. Kust jutlustaja seda kindlasti teab? Igaühel meist tuleb kord saata, igaühte neist saadetakse ükskord kui sa pihta saad, kukud põlvili. Aga mis siis, kui hoop jääb õhku rippuma ja muudkui ripub pea kohal ja märgleht sügistrepil parastab pealegi. Aga on ju veel olemas rõõm valust vaevast, kapseldumisest, kuni kaarna sümboli, linnu pea on läinud halliks ja sõnad vajunud vetekivina ujuma. Eeva-Liisa manner. Sest sina oled vastuseisja, kaitse meid sel ebatasasel pinnal, kuhu oleme heidetud läbiavaruste sätendama lumes vastu aeretust. Kaitse katki murduvate linnade, papist riikide, iga roiskunud rooma eest. Kui ajalugu väsib ja rahvad kaotavad peakaitse neid hämarustajasselguste, luuletaja ja kirjatarkade eest, kaitse meid kõikide pettuste, nii juudi kui Kreeka rahvaste Kristuse eest. Sest sina oled vastuseisja kotkast, keda tiibadest kinni naelutati. Mitte see kurb mees, suur lohutus, pettus, keda jäljendataksest Tigmatsioonini välja. Kelle etapid need lootosesööjad mässivat niiskesse, mesi, keelsetesse sõnadesse. Hoia meid asjatutest unelmatest. Hoiame tarbetutest koledustest. Ärata meid alati nägema oma igapäevast süüd, mida sina ei lunastanud. Ära anna meile liiga nobedasti andeks. Hoia meie keha surematuse kiusatuse eest meie hinge hoia kordaminekute ja rahu eest. Meie mälu inimliku nõrkuse eest. Et meil hakkaks otsima küsimust, mille ise oleme vastus. Ja lasemeid leida mitme tagant üks mille olemust me ei tunne, mille kaunidus ei käsita. Mis mõjub meisse alati. Ei, see püsib muutumatuna. Mis on olendite süda ise olematu. Mis on hundi ja linnuhing ise hingeta? Eelviimase tõlke luuletusena tahaksin lugeda umbes endavanuse kasahhi luuletaja Anna fari saan karssonova luuletuse rändkarjaste vere pun. Selle ma olen tõlkinud ja avaldanud kümmekond aastat tagasi. Ja siis veel ju ei olnud nii raskeid eri rahvuste läbisaamise probleeme Nõukogude Liidu lõunaosas, aga mulle näib, et Harrison karssonova on tõepoolest prohvetlikult ette näinud ja õigupoolest kogu aeg teadnud niisuguste ränkade kokkupõrgete võimalikust. Tan sellest luuletuse kirjutanud minu meelest suure südamevaluga. Rändkarjaste verepulm. Üks suguharu teist ei talu, neid lepitab vaid tapadalg. Läks meelest õnn ja nälg ja valu. Nüüd põrmu tuim on, iga palg. Ei tunne vaenu, tüli piiri, ta alla neelab ilmama. Ma pagen üle silmapiiri siin enam elada ei saa. Lööb kondi, ragin luku, kõrvad ja pärani on põrgusuu, kui verised on venna mõrvad. Kas kiskjad kihk on nõnda kuum? Need kallistus, tööd said läbi, on silmis paljastuska vaid. Ja üksnes pime surma häbi jääb märgistama, mõrtsukaid, luid, tume Hirmooni painab, see tapjatelt ei võta süüd. Jep, sigimatuks tapja naine ja vaibub hõimu sõjahüüd. Oh seda verest paksu pulma, oh kui romantiline viiv. Kas tõesti tappa tandrit julma? Ei kata enam ajaliiv. Ma tahaksin lõpetada 13. sajandi türgi luuletajaga. Kogust, mille nimi on, olen algus ja lõpp. Ja selle 13. sajandi luulet Ta Jonussemree. Oleme eesti keelde tõlkinud Andres Ehin iga kahe peale. Niisiis viimane tõlkeluuletus tuleb sellest kogust. Kõik ilma rikkused sul peos. Kõik ilma rikkused sul peos, kas hoiad neid? Nad võitsid kätte juba eos. Kas hoiad neid? Said saalomoni troonile, sa õnnelik? Siin neiud on kui imeteod. Kas hoiab neid vaid õiglane ja vooruslik neid hoida võib. Kui oled ahnepäts või reokuis, hoiad neid. Kõik talad sinu suus on läbi nõelutud. Kui kaua oma sülje leos, sa hoiad neid? Su nooled elu vibu peal on pinnas ju? Kui kaua pingsas vinna veos, sa hoiad neid? Sa oled vee all üle pea, vett, kopsud täis, su ihul hingel katkeb seos, kuis hoiad, neid? Kaob iga hingetõmbega käest. Elument, kui kaua suudad oma peos veel hoida neid? Su saatus oli armulikas teatsionos. Me hing on kõige hapram teos, kes hoiab meid.