Mina valisin tänaseks ettelugemiseks luuletusi viimasest neljast aastast. Et on üsna erinevad, aga ega need aastad kah vennaksed ei ole olnud. Pole Eestimaal praegu meietaoliste aeg ikka armastust veel ei saa vaenule vastu panna. Pole Eestimaal kunagi olnud meietaoliste aeg kõige tõttu ja kõige kiuste lihtsalt vaja on vastu panna. Ja kust võtsingi endale ülesande ja kus andsin priitahtlikult arstivande kõige ausamaks pidada, halastust, kõige peamiseks pidada inimelu. Au ja hiilgus on hinnalt kui lapsel elu. Kui nad kurja ei tee, las siis mängib kellust. Kui ma näen oma tõde lakitult, tundub sisugi, pole tal ehtne. On, kui kassipirukaid pakitud, oleks püha raamat kodulehte. Kui ma kurdan siis tähenärija, olen tundleja nälja ajal. Vangun heleda valguse pärija, oma tumeda varjuna ajal vaatab päike Se kõikide valguste isa ja poeg vaimusilmaga meid liiga ülevalt pole Eestimaal kunagi olnud leebuse lembene aeg. Seda lootes on alati mindud Alt. Milleks lõhestada sõber juuksekarvu? Varsti on nad niigi meilgi hallid, sellal kui sa otsid õnne arvu tühjalt mööda, tuhisevad kallid minutid. Nii minu kui ka sinu. Ükski neist ja kumbki meist ei kordu. Helbe kaupa, raskeid lumelinnu visatakse ülalt rahvamurdu, sadu helbeid sureb sellel retkel sadu sulab läbi mullasüle. Ainult oma langemise hetkel olemegi iseendast üle. Kord sest murest mitmekordsest leinakihil, hirmukihid, hirmukihil, lootus, hele, pääsed enesele pisid. Olen parem vist kui varem. Igatahes palju arem Salvama ja häbistama pilgetega läbistama, kõrkusegab imestama. Altim olen imestama, kohates mõnd endasarnast, nähes last, kes usku varmas puutumata vaenu mõjust. Kas ehk eluajaks mõjus raske mure hääleseadevääristades elus sõnu. Tead, et iga hetk võib tulla ootamatu rõõmu teade samuti kui surmasõnum. Tead, et iga hetk võib tulla lõpuks lõpuks saanud ongi üle läve ära niitu selle vanglas, selle kongi kõiges süütum kinnipeetu eksikombel vangipandu musta parve hulgas. Valge maapind paitab jalakandu, valgus langeb üle palge. Viimaks viimaks on ta vaba priiuseihast hammas verel. Sünge, tume varjusaba siiski lohiseb, ta järel. Ei kao enam eilsed varjud ruumis, tänaval ja rongist. Kust ja kellelt kaitset, karjud kõige leebem omas kongis kõige vaiksem vangimajas. Kes sust valgest musta tegi? Vabal maal ja vabasajas paistad jõhker, endalegi. Nii auklikuks tulnud maakera. Igas augus lamab inimene kust tõuseb ükskord üles vaimu sära, mis merest tuleb üle päästevene meie hingi päästma. Ning kas päästa laseb siingi ennast üldse soojast kõntsa tekist, kus ta ei vaja muud kui pehme taset ja plekkideta südamed on plekist. On õudne püsti tõusta, siin maakeral üksainus hele lootus, kübe hingel. Et pilk su pihupesatangud eral koos lindudega ligi lendab. Ingel, armastus läks üle noore keha ammu mürisedes nagu rong. Vaikus, vaikus, verevaene iha. Vist nii vaikne pole vangikong nagu jahe vabadus mu kohal. Aeg on tumm kui kirjavahemärk. Kaelus liibunud kõri vastu, keha liigub salalikult õnneser. Ah, kui sai just seda vaikust püütud taltsutades verekohinat naerdes kire kaasa kutset, töötut süütut nagu paganate pat mööduks, mõni keelgi läbipaistev, kahe tühja tiiva kaikudes. Seisan nagu metsloom, ohtu haister selles, mille eelses vaikuses tõsi taga. Kes tõestab jalutuled, seal pole jalgu ja hüüab pimedale, saju oled sõge ja abitule sajad teiste jalgu. Siis võib küll tõsi taga olla, aga mitte tõde. Neid vahel nagu tõsimeelse au saaks see, kellel on kõige julmem sõnavõtt kuid ei tee haiget tegemine ausalt, miks. Sest ainult armastus teab Ta tõtt püüda seda päeva hoida, seda hetke hoida seda armastust hajuvat märgates maha ja kunstjärve vett, et päikest ja aatidki vajuvat uskuda narre on enam kui sina ja kuskil ei ole umbüksinad. Valusaid rindugi naljaka ninaga lapsed ja lootused eksivad. Just nagu igaveseks võtaks akende vahelt vati, just nagu igaveseks laseks lehviva taeva sisse, kuhu lõokest keerinud kerges keeles kevad, kumavalt kirjutati, korraga kergelt suhtuda oma toa vaimu, vaevad misse. Naerad nii enda kui teiste putuka tõsidust, järskust. Ajaleht, muide, on valge tühjust müütavad ärid, lapsikus avastuses äkki lohutav värskus. Et me maa nimega tähest päriselt oleme päri. Miniatuur, sajab, sajab jalakale tuleb pähe hele pale. Millelegi ülevale mõelda, tahtes, ütle lumi sära, hooletut ja kerget erapooletut ja karget valgub, valgub üle kõige. Kõik on elus õrn ja õige, läbi kauguse ja lumetrepikauguse ja lumelähedaseks läheb tõelus. Rumal, pisike ja tume, tundub enda kaitse õelus. Valges jalakate jume seistes oled hetkeks suur. Mõnekümne talve lumes mineja miniatuur, kes teenimatult annab seda, täna on ülev alandusi alla rüübata, see võõras naine, kes sind läbi sõimab, täna võib juba koridoris lõugu võõbata. Ta, ta kuulub nagu sina tänapäeva ja sõimest peale sõim on tema töö. Kuid sina, sina lihtsalt tänapäeva, et ta on, ta on mõnel pool veel ööajaleht, ajaleht, ajalik maadligi vajunud toetust. Äkki on hädavajalik suurte surnute toetus. Midagi salasäravat välgatas läbi aja välgu täis vaimuväravat lambiga hinge maja. Kohustav ühtaegu lohutav hääl läbi rusuva melu. Ilus ja raske ja kohutav oli, on praegugi elu. Ja siiski. Ka vaimustus saab äkki äriks, kui vaimuilma juhib prink, julm ärijumal. Drooni Eriksson, kunagine peksupink. Kurb kunstnik maalib raha, märke, balleti lahjad silmavett täis, söönud publikusse särke, striptiisi virutab ballett. Orkester mängib laada marsseblampaadasid ja Potkit naid. Ning pegasus noor Kebia varss, see on äkki kroonu kroonu loid. Kuid sellel segasemal ajal on üks kord ots ja täis saab ring. Mis muud jääb loota, luuletajal, hing vaevu sees. Ja siiski hing. Kestahes võib tulla kust tahes ja sopaga üle sind kallata ja nats, kesse Porfisinud tallata. Raudse riidena rippuvas Rahest sinu väed aga vägivallata peavad minema minema, peavad teedel sopastel maailmas taevatus. Muda Auguski teab, kelle kaevatus peavad uskuma, nemad teavad praegu kangelastegu, on naeratus. Ainus kangelastegu naerab. Mis maksab üks porisse tallatus või sopaga üle kallatus. See annab ehk maha veel pesta. Aga ahasta vägivalla tus kuigi kaua ei kehti kesta. Systat kangelastegu on naeratus. On ajalik. Me laul, ükskõik kui ilus meil pole tema üle kauaks oli ka see, kes silpe sadu kordi silus teeb ükskord viimse laisa riimi oli. Oli oli ehataevas hele kui pehmeid sõnu KUI aurus suudelt KUI MEIE odavaile mütsidele kuldmünte kukkus igavest delt puudelt. Ei müü oma hinge, ürghaljast ja kallist ta polegi kindlasti väärismetallist. Aga ikka ei müü. Ennem viskan või tulle. Iga raha ka auraha odav on mul. Hing kiiskab ja kriiskav ei kuule, ei kuule, kuis viletsaid kvalituis läbi raudtuule on koduteel lapsed. See tuul on hull, vinge, kes selles jääb püsti, ei müü oma hinge.