Kanna inimeste varjupaik, see on küll nüüd paremast küljest, miks ta isegi mina armastan öelda varjupaik. Aga ta nimi on pans. Aga minule meeldib varjupaik sellepärast, et ta varjab meid selle ilmakära ja Räpina eest me olime nagu varju üksi. Ja teiseks seda ka veel. Et, et siit nagu ei ole enam nagu edasiminekut ja üks teine varing. Aga siin varjul on teil valminud nüüd 85. sünnipäeva eel nii ilusad ja sügavad luuletused, nii et te saate siin töötada, mul on ja ma ütlen sattudest siin ja ma olin üksi oma toas ja mul käis küll. Aga ja ma lugesin, pandi hakkab viimasel ajal mul nagu isegi lugemisega. Aga ma sattusin siia, sattusin täiesti uude ümbrusse täiesti uude keskkonda, täiesti igasuguste eriliste saada tõstega inimeste hulka. Ja see nagu minus mingisuguse uue vali dieedi tekitas, ma tulin siia 89. aasta kevadel märtsikuus ja nüüd juba saab, on 92.. Selle kolme aasta jooksul olen mina teinud ja terve kogu ja see kogu on mul kirjastuses ja sellel on olnud korrektuur tulnud ära, ma loodan Ta Enn minu sinivajas tahkumist varjuminemist, ehk ma näen teda. Ja peale selle ma olen teinud veel ühe proosakogumikku, selles on niisugune, kus on võetud üks varjupaika sattunud vana inimene kes on üksi ja siis ta hakkab. Ta tekivad need kujutlused oma minevikust. Est ta nimetab neid kohtumisteks Rälluks. Minusse ei tema hirm, mina nagu, ja ränd minevikku ja siis vahetub niiviisi, et on osa siin. Sealtsamast läheb selle inimese, tema kus on lapsepõlv ja siis ta läheb tähendab edasi noorus ja kunni sõjale puu ja siis sealt ta enam edasi ei räägi. Vot niisugune pealkiri on kohtumised libas käijaga. Aga kas need on täiesti väljamõeldud fantaasia? Veel omal elu? Siin on elupildid ja muidugi fantaasiat ka, sest et elupilti ta ikka dokumentaal, eks siin on väikesed niisukes nagu ikka igalühel tuleb, nii et osa episoode on ikkagi need, mida te tahate tulevikule alles jätta easena, nagu teie neid. Nagu mina, mõistsin, nagu nad olid, kajastub ühe inimese elu läbi 100, kõnnib praegus, ise hakkab niivõrd moonakaid, nii 10.-st 1910.-st aastast umbes peada üksikud episoodid. Ja kuni 1900 45. aastal. Ja see on ju ka olnud niisugune aeg, vaat me sünnime sel aastal just sünnime ja teie olete sündinud niisugust aega, kus on nii palju murranguid. Ja minu just ongi see, et minu elust on läbi käinud. Ma olen nii mitu vabariik ka üle elanud ja kõigi nende algusi näinud. Ja vait ja need kõik, need algus tundud rasked. Aga nendes kõikidest on siiski kujunenud ka, isegi ma eitan, elasime ära, kas selle nõukogude aja ja ka nõukogude aeg andis meile need inimesed, kes praegu teevad uut? Esimene luuletus, see on jube luuletus, kas üldse esimene mitte? See ei olegi siis trükitud, aga sellega, millega nüüd kirjandusse tuli? Ma oli nii, et see oli 35. aastal, ma olin kirjutanud omade patju küll proosat, küll luulet hakkama, kelle, kelle kuskil tõesti näida ühelgi isegi koodi ajakirjas. Aga siis oli, sel ajal oli, Eestis oli Eesti noorsooühendatud see sent ülenüütaks kutsuti ja neil oli kirjandusõhtu, Toompead, sellel esinesid selle aja noored tähendab seal Sinijärv ja Tolkasse branni. Ja muid nimesid ma ei mäleta ja see oli neil tehtud väga niisugune pühadi ja väga natuke müstiline hämarsaal küünlavalguse. Ja mina istusin seal, kuulasin seda kirjaõhtut ja siis, kui tolgus ranni tuli pulti luges. Luuletuse algus oli niisugune, ma loen selle luuletusega. Suuteisel Kaadumal kiir siit on täna õitsele. Kuid su silmis näen ma surma ja hauataguse. Ja siis ma ei tea, mis kiisk mulle peale tuli, ma tõusin, kui see väike paus tulid. Tõusin püsti ja läksin sinna, et nad istusid esireas. Et sind sinna esiritta ja palusin, et kas minaga võiksin ühe publiku hulgast ühe oma värsk ette kanda. Ja nemad pidasid aru ja küsisid publiku käest ja publik muidugi nõustus. Ja ma loen selle veel uurida, kas stiilis näi kinnid, roit taakerdan ja luid liivalt vaevalt vaevalt paist erksalt kuulates ja Eestis takja põrsast lõhkenud potis silku rappeidrovis. Punud korjas päikes dras põue, tuimaal tuimalt, vahtis õue. Äkki märkas rappe kauss vait. Kas on nii ja naa, aga mis reaktsioon oli saalis oli nisukene, aplaus. Nojah, see oli Edali nii suur kontrast. Ja sealt ma jäin neile meelde ja seatad otsis juba teatesse, läks Ma sarmad aastal läksin, tead siis nad otsisid üles, sest peale selle mul oli neli, viis asja, Eesti, no nii, et see oli minu nii-öelda loo. Aga ta oli, ta oli siis, oli väga palju ilutsevad. Nendel oli seal Tolgasse poliis väga, ta noored oli erakordselt ilus noormees, Maitland, aku noorloole, luulejumal olite seal puldis, et lokkis juuksed ja see on niisugune natukene elevandinägu ja sirgsunnistavalt silmad. Ja ta on mul selles kogumikus sees, proosakogumikust, sest see, see nii akas lähemegi neid ei ole. Õde läheb liiga pikk ja, ja nüüd kui teil ei ole selle vastu ma nendest uuest kogust loeksin mõned luuletused tehke nende hulgast, siis see on kogu ma toon kööke peal kogu avaluuletus. Oh, mindeeblast elu varblast sirgu, kes siis sulle meeldis? Silt simma maasitiivse tantsinud, talveki tõsisse, aga talved taga nabis, kingivad nutiivakes, et Jaanbivad mu jalakesed nõuab. No Vannarrilane ka Sirtsiltsiltsumist, karglemistki kangest ikka otsin elu herneid. Korjan kerjan kestvakesi, kas või kadu Lagoyaski. Vaatanud loojuva päikest, mis kaob juba hõreda lehtmetsa taha. Ja kaski, mis poetavad hääletult hääletult oma viimaseid lehti, ma. Mõni üksik veel Lipendab raa kudenud hea tausta nagu muster piitsiil. Mis parata, oleme põhjamaa. Ja Levee leinaaeg on kitsi. Maalinla ja läksin mööda teed, tee kruusast leidsin sädeleva neiu, mõjuksin ema juurde, ema nina, leidsin kulla. Kui tema naer. Rumal, rumal laps, pole kull, vaid ränikivi, kyll. Neid ränikilde oma Eedeedelt olen leidnud veel ja v. Ja e-kaika korjan nad üles. Sest see leides minule on kuld, on kuld ka siis kui teistele see kiibi. Vennad, ärge riie, Õed, ärge olge õelad. Aeg kontselks nii küürike dolla, ainult tigedad ja kadedad ja sõgedad ja seista elu purretel, kui see kuut sarved siruli silm silmaava. Sest mõelge, mõelge sellele, et Meil on liiki illes ja eettgandiigemisse mõistmine. Nyyd liigemise armastuskime ja kama. Ja nüüd tulevad need kaks viima. Seisan surmajärjekorras äraäärses majas üle ukse taga, näen Ma auku minu vajas. Seisan surmajärjekorras, mõtlen aiaaugu Aukonna. Kuid taamal Aimlen kuumendavad kaugust. Seis on surmajärjekorras, keegi trügib ette? Pahandanud kõik kergendatult, ohkan oma. Ma teen äramine viimse piiri taha. Kaad mida kaasa võtta, mida jätta, ka maha kaasa võtta, mõned lilled, pihutäied, liiva, maha jätta. Mälestus, mis kedagi Eyriitsiba. Nii et köige looja kirjast saaks need kustu Tatu jääb ta iiki igatsus, laste hinge ei igatse maak olla sealpool viimset piirli. Gide maamuna lastearmastaja emaga