Lehekülgi atele Rein dorfi juubelialbumist. Esimene lehekülg. Ja hiljem läks raskeks ja isa oli haiglane gaasis pidi emaga kuidagi sekka lööma. Siis meil oli üks vanatädi, siis minu isa õde, kes isele meiega. Kui meid oli palju väikseid lapsi, siis ikka keegi pidi kodus olla. Mina käisin seal Lutheri vabrikule, oli siis niisugune lasteaed ja, ja see oli siis mõeldud just nii, noh, tööliste ja teenistujate lastele see asus seal. Sel ajal nimetati lõuna tänav. Mööblivabriku justkui need kultuurimaja või kuidas teda praegu kutsutud? No vot nendes ruumides oli selle lasteaegses ja siis seal meile siis õpetati siis lugemist ja kirjutamist ja mängimist ja joonistamist, nii et ma seal sealses millegipärast just see periood, niisugune lasteaiaperiood on mul palju selgemini kuidagi meeles jäänud kui algkooliaeg. Need majad. Kahe kolmeaastaselt juba nagu lapsed ikka, hakkavad töödeldav, aga kas sealt midagi nüüd välja tuli, seda ma enam ei mäleta, aga siis nii et ainult niipalju ma mäletan, et mul oli üks onu, minu isa, üks noorem vend, kes oli no isa oli maalt pärit. Aga siis üks noorem vend saadeti siis linnamaalriks õppima ja tema siis muidugi õpetas ja näitas neid viguri silmis, temale õpetati seal tema töö juures siis meile ka. Ja tema oli nagu noorem ja sõnnikulastega kontakti rohkem. Seal on mul meeles. Tallinna kunstitööstuskooli õpilasnimekirjast 1915. Mina olin teine lendkunstikoolis. Nii et siis alles asutati ja ma tean, mul ei saa muidugi suunas mind isa, et lugesin, ma olin juba nii vana ja et vaat et paneme ühe lapsega mingisugust tööd õppima, et teised läksid ning keskkooli siis oli see kunstest kool, oli seal eestlasainestiku keskhariduse ja praktilise oskuse ja siis sellepärast nii. No ei saa, arvas, et, et ma võiksin proovida, paneme tasemel nagu oli, ja muidugi. Esialgu oli pikal tänaval seal, kus kanud kilde on seal seal majas ja siis hiljem tuli sealt välja kolida, siis oli meil siin, kus praegu on meri koolse, kui märts koolimaja seal all keldriruumid olivad Kunsuses kooli käes või oli kuskil ülevalpool ka mõni ruum, mul ei ole meeles, aga peamiselt keldriruumid. Ja siis juba läks Tartu maanteel ja siis oli seal see ennem seda oli see kroonugümnaasium, nende tütarlaste gümnaasium siis selle maja sai siis kutstööstuskool omale, siis tahab, nii on pikkamööda siis ta oli Estics muidugi ainult kahekordne maja, siis ehitati korrus peale. Ja siis nõndanimetatud akadeemiline joonistus sel korral nimetati niisugune noh, lihtsalt joonistamine nii esemeid pandi, seati grupp ülesse, hiljem pandi siis noh, niisugune kips, mingisugust kipsornamendid või mingisugune kapite eel või midagi, nii, kuidas nii edasijõudnute grupp No see oli nagu niisugune üldoskuslik, mees, joonistus sisesee, seal ei olnud mingisugust arvestatud kallakuga mingisugune noh, et kas sa õpid nüüd seda eriala? Nõndanimetatud akadeemilise joonistus, see oli noh, niisugune üldhariduslik nagu kõigile nagu kirjaoskuse õpetamine, aga hiljem tuli siis juurde Nikolai Triik Mõistis mõni oli küll võib-olla isegi jutukam Monikuid, riik aga ei saanud niisugust head kontakti, aga temaga sai kaheni. Ja tema, noh, nii nagu taipas iga õpilaseni ju oma eripära ja omadust oskas nii natuke siis seda nii süvendada või mingisugust kallakut nii süvendada või juhtida, nii selles mõttes, et see oli väga tore pedagoog, aga ta hiljem läks Kunses koolist ära. No seal oli võib-olla see õhkkond natukene, võib-olla õpilased olid nii ehk natuke noored ja, ja siis see kallak oli võib-olla ka nii seoses noh, nagu käsitööga, aga sel ajal oli siis Pallas oli ikka nii puht kunsti kooliast. Ta siirdus Pallase juurde. Alguses nimetati seda raamatu käid ja pakitöö ja siis hiljem hakati siis nii tõotuudi lahkasena juure veel. Ja muidugi esimene õppejõud oli Eduard Taska. Siis oli veel temal kõrval linnas meister köitja Kunda ja kes siis seda ala õpetas? Õliks jõgi nimeline. Taska oli õppinud Peterburis puhtist, köite ala ühes. Ja siis ta seda oli ka seal, no ma ütleksin vaid, et temal oli väga palju padi rõhku ja tema ise armastas nikute head tööd, ütleme nii korrektselt väljatöötatud ja sellepärast tema nii oli, kuna ta oli nagu esimene õppejõud, siis tema töötas ühisega kava välja ja see kava oli ka vastavalt siis koostatud, et kõik niisugused töövõtted, kuidas kleepida, kuidas lõigata, kuidas nahka servatana õhemaks teha, servad ja, ja vaat niisuguse puht selle välja töötuse peale jääb käsitöölise oskuse peale taban ikka väga palju rõhku, aga sealjuures tal oli ei saa öelda, et olid küll kuiv käsitööline, vaid mina leian, et tema oli väga niisugune erksameelse ja niisuguse tundelise kunstimeelega. Aga siiski ta ütles, et vot see praktiline oskus, et see peab ikka nagu eel käima, et et see, kuidas inimene ja kuidas õpilane sellesse suhtub, et sellest on näha, kas temast tuleb nisukest hääd kunstnik, käsitöölist, kes ise oma esemed ja oma kavandit nii teostab. Esimene sissekanne tööraamatust. Mina jäin kohe kooli juurde, aga kuna oli vaja ka mingisuguseid pedagoogilisi kogemusi, siis mina astusin tolleaegse pedagoogikumi juure, kus oli asutatud kaks ja pool aastat, kestsid sugune õppetöö mis andis õiguse kesk- ja kutsekoolide käsitööõpetajad, kutsekursused ja lunastuse sellega ja siis lõpetasin ühtlasi need ka, aga siis ma olin juba töötasin juba olin kutsekooli lõpetanud ja see andis siis Mullennanukese õpetaja kutse sisuõpet õiguse õpetada. Kui ma need lõpetasin ja siis hiljem jäin sus sedasama sõnade kursuste juure. Siis tahtsin minna nii, kuna ma olin veenis, olid, et viiner värkstete, need olid kanust, kuulsat köit ja igasugusteks tarbekunstiesemeid. Sõna ma kuidagi ei saanud, need, see oli rohkem niisugune äriline ettevõte ja ma ligi ei pääsenud, ainult näha sain. Aga, ja sellepärast ma läksin siis Saksamaale. Ja seal oli alguses purgis oli kaheks nõndanimetatud kunst, käsitöö, kool ja seal oli ka köiteosakond. Graafika ja köitekunsti spetsiaalmeeskonnaõppeasutus oli Saloriks professor Rimmeller väga tuntud. Sain just nihukesed köike. Pedagoogi päevaraamatust. Õpilase ja kolleegi silmade läbi. Kunstiinstituudi õppejõud Ella külm. Kuna Tyleri Eintrachti pedagoogiline tegevus on kestnud 40 aastat, siis selle pika aja vältel Tal on ta kasvatanud vea nahk eesti kunstnikke. Tema pedagoogi tegevus algas juba kodanlikul perioodil ja kestis kuni 60.-te aastateni. Kodanlikust perioodist võib märkida helda räimat altarijõest, et nõukogude ajast Aino Lehis Ja paljud teised Tyleri interli pedagoogi tegevus võib-olla on kaudselt tuletanud üle vabariigi piiride kuna tema õpilaste õpilased on olnud lätlased, leedulased valgevenelanna ja kaks üliõpilast Mongooliast. Nõukogude liidus on taolisi keskõppeasutusi aga ENSV riiklik kunstiinstituut on ainus õppeasutus Nõukogude liidus, kus õpitakse nahk ees tööd. Tyleri pedagoog oli alati väga täpne, väga range nõudlik oma üliõpilaste suhtes. Oma sead värvi maitset ja õpetas üliõpilasi austama materjali omadusi. Meenuvad Adeleri intergi sõnad Instituudi lõpetamise puhul enne tööle asumist. Adele Reinhard andis mulle kaasa eluks moto. Ta ütles. Püüdke oma tundeid mitte välja näidata. Seda võib mõista nii, et tuleb säilitada tasakaalukust ja mitte näidata välja oma momendi solvumist võib-olla ka pahameelt. Ja et jääks valitsevaks käitumises rahulikus võib-olla seesama foto on olnud ka Adelereintardil Endel juht nööriks suhtlemises oma õpilastega ja kolleegidega. Sest töö selles ei ole ainult rõõmupäevi. Tihti tuleb taluda ka mittemõistmist. On väga tähtis suuta säilitada taolistel momentidel tasakaalukus ja rahulikkus. Juubelialbumeid teistele Riia linnale Rooma paavstile, Tartu ülikoolile, Tadžiki rahvale, Inglise kuningakotta, Leningradi linnale, Jossif Stalinile. Suurele teatrile ja mujale ja mujale ja mujale. Töövihikust. No mul on siin ka ikka väike töölaud sisse seatud ja nii aga. Lülitan ennast välja, minul läheb alati vaja natuke vennast isoleerida ja, ja et mul mingisugust teised mured ei sega ja ma mõtlen, et meestel on selles mõttes nagu lihtsalt ma mõtlen just oma abikaasat ka, et aga mina mõtlen, et ma pean lõunaks minema vaatama, kas ma saan seda või teist parajasti kätte ja mõte keerleb nii ühe ja teise ümber, nii et te ei saa ennast nii alati nii välja lülitada ja koondada ja teised mõtled kõik välja lülitad, selles mõttes on küll hea, kui lähed kodunt välja, lähed nii tööl, ruumi või töötuppa või siis noh, nii nagu millegile muule ei mõtle. Ja muidugi minu viga see on, et ma seda võib-olla nii vähe Teeenneid eriti kui suvel ning kasvõi kuuks ajaks kodunt ära lähed, oled nii. Nii enda ja oma töö jaoks, siis on, tulevad paremad mõtted ka ja nagu aega, aga nüüd on ikka nagu lükkad edasi, nagu ootad mingisugust paremat aega, mingisugust paremat tundi, noh, millal ta saab nii täiesti viidel. Aga tahtmist ja mõtteid nii on ja noh, nii nagu niukse kihelevaid käsi on küll olemas, et tahaks nagu teha, aga aga võib-olla natukene üks iseloomu. Rangus nii enda suhtes võib-olla on vähe. Pariisi linnas kahe elasin ja siis ma lihtsalt tundsin huvi mis seal tehakse sellel alal ja, aga otsekohe ma kuskil asutuse juures uni õppimas õelas käiendamas või seda ma muidugi ei olnud, aga aga lihtsalt mind huvitas, noh, mis seal tehakse. Köidet ja siis no nii et ma lihtsalt vaatasin neid, see ala on jäänud täiesti niiskuse klassilisele pinnale, nii et midagi niisugust moodsat või nagu mujal noh, nihukese tarbekunsti osas, no kas või võtame mööblikujunduses või vaipade alal või on igatahes suguseid, eks eksperimente tehakse ja moodsaid lahendusi, aga seal on jäänud siiski lihtsalt klassilisele oma ajal välja kujunenud niisuguse tasemele see muidugi väga hea ja niisugune väljatöötlus ja head materjalid peamiselt kurandamisega ja ühesõnaga valmis olevatest vaske stampidest nendest koostatud mustritega, aga ikka lihtsalt klassilisele. Töötaks sõnnik käsitsi välja lihtsalt vabakavandi järele, aga sealsed need kaunistused olid tingitud nendest olemasolevatest karpidest, kes on niisukene maitsekas käsitööoskused, aga nihutust vaba. Väga hea kvaliteet, selle karbantimatuks rõhku muidugi ma väga kahetsen, et ma valga prantsuskeelt ja ja, ja nemad ei räägi midagi peale prantsuskeele. Nii et vitriinides nägin ka vastavas salongides, kus olid ja siis ühes väikses töökojas, mis on neiu, säilitab veel Omaryskse, väiksed ruumid ja kõik, nii väiksel viisil tehakse seal ja muidugi väga kalleid. Mainin on ikka nii hapnik kättesaadav, nii tavalisele inimesele karni kingituse eksemplari no ikka on, aga seal oli, on ikka nii, et peab ikka olema kõva rahakott, külastas. Kahjuks ma olen siiski muidugi pensione aastates, olen käinud, aga siiski ikka pähe oleksin muidugi pidanud rohkem tegema ja. Aga kuidagiviisi aastat nii jooksevad ja ma võib-olla ei ole oma aega nii. Pudeneb aeg nagu ära. Aga mul on ikka kaval, ma tahaksin selle aastanumbri sees ikka nii-öelda kokku koguda Eesti ja teist, mis ma olen käinud, kellel väikese väljapaneku organiseerida siin kus salongis siiski oma. Nii et midagi midagi ikka võib-olla maar suudan kokku hankida. Näitan avalikkusele ka veel summavima strateegiast.