Tervist minu nimi on Priidul peier. Ma loeksin teile ette oma luuletusi neljandast kogusta, mis ilmus eelmise aasta sügisel ja mõnel pool praegultki raamatukauplustes müügil. Pealkiri oli tal mustil päevil ja kogu on kokku pandud 88. aasta lõpus ja pealkiri on siis veidi prohvetlik välja kukkunud. Ei oleks uskunudki, et see 91. 92. aasta nii musta ja sünge tuleb, nagu ta meil on tulnud, aga Loeme siis ka mõned luuletused, Ta veidi laps ja veidi narr. Veidi laps ja veidi narr, veidi veidi pühak. Jah, ka kuradeid on muss kolm või 4000 mõnikord ka olles õrn. Rõvedusi räägin, vahel on mul mõistusest justkui puudujäägid, aga mind ravib piits, muuda armastuski, tulgu pealegi taas uus kibe pettumuski. Ega mind ravim muu peale külma haua ainult ajutiselt ehk kätel vange rauad, sest et olen tehtud nii veidrat narri moodu pühaduse öeldes neid naerma pean ühtsoodu. Ja üsna hiljuti, alles kolm-neli aastat tagasi sain teada oma kõrgest päritolust saksa soosta. Seni olin pidanud oma perekonnanime lihtsalt mõne saksa paruni. Veider oleks tujuks, kui neid munesid, jagati 19. sajandi alguses eesti talupoegadele. No siis ka päritolust. Üks luuletus. Olen sündinud kõrges paruness soost Movaaris, alangessweeerr mahtis, kõrbeluidete El Alameinis, jah, mind saatuse tuuled, Eesti on too kas Hamburgist või alamareenilt. Olen pärit Surtsugu, seikleja soost viimne hämarik, mandunud õis. Tööle rutamas, näete mind vastumeelt, harjunud mugava eluga, hällis arend suplema, piimas ja võis külma. Kunagi imesin rahva verd juba rinnapiimaga sisse aina nautides elu rõõme, nüüd mad paisatud, olen põrmu ja loen suutäisi ja v sõõrne. Kõigil vaarisad, võitlesid õigel pool mulda maetud araabia liivas, mis sest, et nüüd ihust ja hingest maa kannan Califreesid kalosse. Kuid mos saatus on määratud sellest, et mul oli kord mõisaid ja losse. Ja nüüd siis ka üks neist luuletustest, mis on kogule pealkirja andnud mustil päevil. Teener mustas anarhistid särgis, silmis sünge leek, ahju pillut, kirju, mida õgib leek musta salafistid särgis, mustad prillid ees, kes võiks taga nutta seda õudset meest, vaid naiivne kergeusklik, tütarlapse hing. Kui on une päält su tapnud voodis ving, erilise tagasihoidlikus, ega ei ole ma kunagi silma paistnud, siis mõned pildikesed idast. Pildikesi idast, teine. Voodis ütlevad mu naine mulle, et ta on krahvinna hookus, sai mitu korda järjest taga jäljetult kehastuda ümber doktor Richards Orgeks. Ei, sulle ei sobi see osa, ütleb mu naine lõpuks tüdinud. Nägime siis, et oled Mikado ise, ütleb ta. Ja see osa õnnestub mul kohe. Pildikesi idast. Kolmas sõidan pulmareisile Jaapanisse. Korjan koduaiast peotäie kirsiõisi ja suundun nendega magamistuppa. Sa nad üksteise kõrvale, niiet valgel linal tekib valgetes kirsiõitest Jaapani saarte sunneskond tuur. Päras küsin oma naiselt, kas ta tundis, kui Vutši jaama meie all purskama hakkas? Ta oli pidanud Vutši jäävad nõukogude õhutõrje raketiks. No see luuletus on vahetult kirjutatud peale seda, kui nõukogude õhutõrjelahi alla Korea reisilennuk. Paar pühendust luuletust tihtilugu olen pühendanud oma luuletusi sõltumatutele, inimestele oma tuttavatele kuigi nad mõnikord on neist luuletustes ka solvunud. Mul ei ole kunagi olnud kedagi kavatses solvata, vaid mul on väike lõõpimisel komme juuras. Omapärane huumori soon, võiks öelda, mida mõnikord mõistet. Et palun juba ette vabandust oma tuttavatelt, kellel need luuletused on pühendatud Stefani Väike-Maarja kolhoosist. Anule ehk Stefanile Stephanie, nüüd sõidad Pariisis, valge sall taga lehvimas tuules kogu maailma lauldes on võitnud selle tüdruku kelmikad, huuled. Tule tagasi Stefani, Anu oma koju kolhoosi, kas kuuled seal sind ootavad ema ja isa ja poeeditsust värssegi luues truult seal ootab sind traktorist alla'l tema väärtuna, rohkem pank kiirest börsihaidest ja millal äärest nende armust saab pettud küll kiirelt. Ana ootavad Katsadekaalid väiksed pardid, kes praegu asuvad tiigis oli meil kord noor agronoom Anu Stefani tast saanud Pariisi. Nagu Neeme Järvi, Reinar Hallap. Nõnda sinagi. Anu, kas jääd Stephanie kuulsusel järel aknalt sirutad omagi käed nõnda Räpinas sirgunud tüdruk härtso kinnaks, ehk lõpuks veel saab, aga alla neil siiski Al, kallis kallim, alustki kodumaa. Ja teine pühendusluuletus oma heale tuttavale ja ka pikaajalise töökaaslase Tartu kunstimuuseumis Hannes Varblasele pealkirjaga hilisõhtune kauboi. Noh, nüüd ma annan, töökaaslased ei ole ja töötan hoopis Tartu kunstikoolis õpetajana. Aga sõdada südamlikud tunded oma endise kolleegi varblase vastu on ikka säilinud. Need üksildased tütarlapsed lakub prantsuse filmist käekott üle õla, lõikuga seelik seljas, uitamas hämaraid südalinnatänavail ja seal tuled, sina, hilisõhtune kauboi, esimesed hallid karvad säramas uljalt kikkis, habemes vastu puud õllevahu oma prilliklaasidele uudistades, salapärast ilmutust. Augusti lõpul elal hoolias. Näed, kuidas sire tütarlaps killudes kõrvale põikab, krabada kaissu, emban meeletult murra käed selja taha ja löö hambad otse ta lahtisest kaeludesse. Seda ta ju ootab. Aga ei hiilitast kaarega mööda koju kahe õllepudeli juurde. Külmutuskapis. Suurim probleem tekkis nende kahe õllepudeliga varblane on küll õllesõber, aga tal on alati kodus rohkem kui kaks pudelit õlut vähemalt kasti täis. Kinnitas ta mulle ise. Ja siis mõned sellised isamaalised luuletused, need on kirjutatud sellest laulva revolutsiooni palavus või, või isegi veidike ennem. Ise tundsin närvilist klõbinat juba poolteist või kaks aastat varem, kui need sündmused algasid. Ja imestan, et nii vähe sisse üks puhast isamaa lüürika teiste poeetide sule alt välja on tulnud, noh kui tuli midagi välja, siis üsna üsna keskpärast ja päris tundmatutele autoritelt. No mina läksin lolliks sõna selle rahva üldise vaimustusega kaasa, kirjutasin luuletused päris siiralt ja südamest. Endal nende pärast siiski häbi ei ole. Võib-olla mõnel pole teil nüüd ka onsesse ihaldatud, iseseisva siiski nii roosiline välja ei paista, kui ta sel ajal võib-olla siis tundus. Ennem tuleb ikka läbi katsumuste ja raskuste käte. Näiteks päädoffi, väetoffi, kaarnad, sagess vaariväljalt otsivad su laipa nemad luulast, miskit siis ja praegugi noh, ükstaskõik poeet võis suli, murdav räha cape, teie kehi kõruti, seal söövad maalsest happed püsib, leitsak kandub vina üle tata talgu, kus vaid kaarnad pidutsevad, silmad verd täis valgunud, postab kraaks tiivad lahti, otsivad su laipa, mille emakene maanpeitnud rohuvaipa, rohelist rohtu hukkunud nagu ookeanisse varjab Isamaa sind ennast pikka ootamisse. Etmeda haljad niidud kortsu, jälle sünnitaksid Jäneda orud ennast üles unest kergitaksid ja sealt tõuseks uusim malev mehi sinu tõugu Kerni kaua oodata on olnud hinges jõudu. Ja siis ka lootusetu. Ma armastan, ma armastan ja siiski tunnen valu, sest armastan oma maad, mis mind ei salli ega talu, kuid pole minna kuhugi, kui süda kuulub alla, ta võib mind tappa ometi kui kaitsetumat alla jään ustavaks, mis sest, et ta ei salli mind, Movaariu jään oma tundas surnuna või tema rüppe. Varju ma armastan, ma armastan ja siiski tunnen valu. Kuid ometi muud armastust ma endale ei palu. Aga kui jutt läks juba armastuse peale, siis tulevad jälle mängu naised, neile olen kirjutanud ka küllaga päris tõsiseid siiraid ridu. Tihtilugu on need tunded jäänud vastamata ja kas ongi neile Alatlust tarvis vastata olnud, ma mõtlen, et alati ei olegi tarvis vastata, seda rohkem luuletusi pole, teil sünnib, mida vähem on tal tegemist selle reaalse armastusega. Mõned näited siis sellisest abstraksemast armastust, lüürikast, abstraktne kui kõigest sellest, mis abstraktne konkreetselt avalduks hurm, nii nagu pilludesse päike tooks varasügisel satult, kuid sulle meeldivad just varjud ja pilvedesse kaduvhelk kõigi meeste teatud sooviks, oh mitte ainult pilk ning pelk. Aga samas just see määramatus, see ebakindlus nõnda hull su aastates on kõige hullem ja aina eksitav näib mull su jalge ees kuten Liastmeil, kus haamoreidral naeruhoos ma kuhjuda, nüüd laseks astreil, et viimseks Jah, tõesti, mulle on meeldinud kõik naised, absoluutselt. Sõltumata siis vanusest on peetavaid naisi igas eas alates siis keskkooli lõpuklassidest põnezis, lõpetades sügava pensioni eaga. Iga naine võib-olla veetleb, kui ta seda soovib. Ööbikud öös ei ole veel ööbikud tulnud ja kurbus mu hinges on suur, kui üle kassitoome, me läheme naeruga suust. Liig palju on tõkkedne vahel jälle tõdema, pean ja ennast ja oma saatust maa põhjamaa põhja vaid näol. Ah, tahaksin hoida su käsi villaste kinnaste sees ja suurendada neid selles koledast paka sees. Kuid isegi seda teha pole mul loba tuud, vaid naer tasude seltsis. Võin ennast see mulla vaid lubatud tuud, sest sinul on olemas juba kõik, mida ihaldab hing ja ümberringi on justkui välja surnud, ma ilm, ööbikuid lennanud ole jaanuarist Tartusse, veel laad alles on teel. Ja kui nad lõpuks on Tartusse jõudnud siis kirjutame sellise väikese luuletuse. Luban tulla lüüa suvila katuse üleni oma luuletustega, aga sina eelistad eterniiti? Arvan, et paari tabava naljaga võib parandada vannitoas veeavarii aga sina otsid torulukkseppa? Mõtlen, et talvel pannakse meile toidulaud aknalauale nagu tehastelegi aga sina varud keelt, keldrisse, kartulit. Ja siiski leian elu olevat poeetilise. Päris häda, nende luuletajatega oskad sina telefonitorusse ja see ohe kõlab nagu väikene luuletus. Nojah, aga milleks kõik mu värsid? Taas rändan mustal meelel dekadents sel moel, mis õnn on surra, jan, kui õhtu on soe ja suudlamata huuli, nii palju tänav viib must mööda hämaruses ja õlgel siid, ah, milleks kõik mu värsid, kui kired, lõkken, tavad ja saladus on suss. Sel õhtul dekadentne näid minu, üksin tus. No ja eks see valu on seal südames mõnegi veel teise jõhkra mägi luuletuse välja pursanud. Noorevertari laul. Heledasti paistab päike rõõmsalt säras täheke elus seal usku jäänud, minul üsna väheke, kui on teised kavalerid voodisse sul pesad teinud, mis siis, sest et pesast kukkunud linnuke on kisa teinud, kui on teistel jagunud armu mullu hoida rahakott til lüpsta, siis ma nagu vertar elust lahkumas sinu pärast küps paradiisis kaunistame, kohtume ehk rõõmsalt pea ainult et mul poleks lasknud nagu kaalikas, siis pea ainult sul. Ma ma rindu noa löönud meeleheite hoos ainult paradiisis, meie kaelakuti jälle koos. Noh, sellised need tunded on, eriti minu tundud. Lõpuks nad lõppevad ikka mingi meeletu vihapurskega ja siin siis lõpetuseks ka luuletus seisad seal, seisad seal ja aimad oma lauludegi, viimsed kõrgust ei riivanud laevast välja, purskab põrgust. Nad on su rinnaslaid, kus tiksud miski kella moodi asi, kui plahvatab, kortaa, kui plahvat tato põrgumasin, siis sünnibki su luule nii lihtsalt käib see asi.