Ma loen selles saates luuletusi oma kolmest kogust koduaja, tuul, kalade, kuninga, maa ja teekond madude saarele. Väravale isa ja ema kirjamärgid mulle lõikasid ja läksid enne mu sündimist kirglikult neid lugeda, ihaldanud loorist, ent väravat varjavast ei jaksa veel tungida läbi. Kõrb hobune lumme viskub öö taeval heiduta linnuteest. Ta rakendi keerab kummuli. Lumme variseb jäätunud ajaja, mees. Loom hullunult, valus, viskleb ürgvalguse külma kiirgu sees. Sinu pilkuma kõikjalt otsin sinu sõnadeks, paotuvad suud. Sest sina tead veel, kuhu on maetud miljoni aasta eest puhunud tuul. Kes sind saab tundma, see muutub selleks, kes armastab sind. Ka mina ei, ärkvele ei maga. Armastus tummaks põletab mind. Nii põlen ma pikad aastad tuhaks tolmuks viimne kui luu. Jah, sina teadvel, kuhu on maetud miljoni aasta eest puhunud tuul. On retkele läinud Asiisa kate uksel on tõmmatud ette tühi veegan riiulil kirjutustahvel onunud vööri vaid põrandale. On retkele läinud Asiisa tolmuse välja servalda. Hütt on kord siin kividel istudes kirjatahvleid koos, vaatasime oma käega mu pea peale, pani vennaks ja õeks meid lausudes on retkele läinud Asiisa ta vööpaela hoian peos, seintest ta soojust, otsin. Bambusmattidel istujad, kassisilmne mees rääkis mulle selle loo kohutava loo, ilusa loo uskumatu loo. Loobus ei juhtunud midagi. Loo bambusmattidel, istujaid, rahvast, kes elab oma roonides ja tasaste silmadega, vaatab, kuis vihm ja tulvavesi ujutavad üle nende põllud kuis nood jälle välja ilmuvad ja taas vee alla kaovad. Nõnda jutustas kassisilmne mees jutustas pika loo, mida ta ei jõudnud lõpetada, sest laskus õhtu ja vaigistas pikkamööda kõik sõnad. Me istusime ja siis tuli aeg magama minna. Ent mina ei suutnud uinuda. Nõnda oli mehe lugu mind vapustanud. Meelitasin liblika oma käele ja nägin, et taevas ja meri, metsad ja mäed on maalitud ta tiivale. Nõnda on su tiivale maalitud väike liblikas, metsad ja mäed, taevas ja meri. Kas tundsid seda, kes maalis? Küsisin. Liblikas ütles. Ühel hommikul olin olemas, olin olemas tiibadega, olin olemas. Liblikana. Öösel oli kunstnik käinud. Öösel oli ta maalinud. Võib-olla oli temagi liblikas. Igavene kevad laskub meie sõrmedele ja siseneb neisse. Kogu maailma, kevad siseneb meisse müütilise jõe kujul ja meie oleme võtnud oru kuju. Kõik maagistakse Mulla alumiste kihtide nii paljaks, sest jõgi kannab laskudes kaasa kõik lahtise ja selle, mis nõrgalt maa küljes kinni. Meie ümber on poriseks läigivad nõlvad. Kogu maailma kevad on need meis. Igavene kevad liugleb kerge valge linase lina kujul läbi musta maailmaruumi maal. Paat libisemas allavett nii tasa ja meie kõik seal sees 11 läbides öeldamatul viisil ning sügaval üks teises pilgud rahus nii pimeduses kui ka valguses. Mõtted peegeldumas vees. Võib ma hingan seda õhku. Võib ma vaatan nende taimede lehti. Võib ma puudutan su silmavaadet. Võib ma armastan sind. Võid ma läbin sind nagu ei miski. Võib ma olen lumi. Lumi, mis langeb puuokstele, su pea kohal. Võib, ma olen valgus, mida sa näed? Võib ma muudan ka sinu valguseks. Mitte sulle andeks antama, vaid sina pead andeks andma. Mitte sinu vastu ei pea käske täidetama, vaid sina pead teiste vastu käske täitma. Mitte sind ei pea tänatama, vaid sina pead tänama. Mitte sind ei pea armastatama, vaid sina pead armastama. Sa ei pea mitte kurjast pääsema, vaid kurja heaks pöörama. Vanemate käest ei pea Saabi halastust lootma, vaid nende pattude enda peale võtma. Inglite mõõk, tabakuzu laupa ja raiu tükkideks su keha. Et sa enese ja teiste meelt parandaksid.