Raamatuteadlane Voldemar Miller on sündinud seitsmendal veebruaril 1911 tagamõisas Saaremaal. Kooliajast peab ta kõige olulisemaks Saaremaa ühisgümnaasiumi kirjandusõpetaja Karl Taevi mõju. Pärast lõpetamist tuli töötada juhutöödel ja alles koduõpetaja koht Tartus avas võimaluse alustada õpinguid ülikoolis, mis said kesta jällegi olude sunnil vaid lühemat aega. Ja aga jäi mul muidugi ülikoolil pikk vahe. Saaremaale, ja ja nüüd oli olukord nii, et isa oli jälle haige isa ja saanud tööl käia. Ja see lõikas mu hinge nii hirmsasti, et ma läksin just neli pühiks kodu. Ja neil ei olnud neid kodus alati küpsetati, niisugustel puhkudel saia sepik oli, aga saia neil ei olnud. See lõikas mul nii kohutavalt hinge. Nüüd ma hakkasin isa asemele jälle uuesti hobusega veovoorimeheks. Nüüd veel üks, kümmekond aastat tagasi kohtasin siin ühte sealse juudi kaupmehe tütart, kes tuletas seda meelde, tähendab, ütles, et milline suur sensatsioon oli korras selles, et üliõpilane biovoorimis. See oli küllalt raske amet ka sel ajal mõnikord, sest osta tulid ju kõik ise peale. Sellest ajast on ka mõned niisugused mälestused, mida ma ikka tänapäeva noorusel tahaks ütelda. Et noore inimesele peavad olema vahest väga rasked ülesanded, sest see on tohutu ruum, kui seal suudad üle olla minu näiteks erakordne rõõmund. See, kui ma ükskord sain sellega hakkama, et ma purjelaevakailt võtsin tsemendi pütti sülle ja viisin, tähendab ma ei tõstnud teda maid. Ma sain ta samalt kõrguselt umbes ja viisin tema vankrile, aga tsemendipütt oli sel ajal neto 10 puuda ja bruto 11 puuda. See tähendab siis. No ütelge 16 kilo igavesi. Milline rõõm mul oli, kui ma sellega hakkama sain. Niisugused mälestused on sellest ajast ja siis sügisel, järsku pakuti mulle Kuressaare lehe Meie maa juure kohta küll väga armetu koht. Nüüd ma ei mäleta, kas oli 30 või 40 krooni, oli igatahes väga armetu balt, kui tihti sellest ilmus? See oli kolm korda nädalas ilmus ja meie tegime vahepeal siis seda suurt lehte küllalt jaanvorstiga kahekesi. Kusjuures mina lugesin veel korrektuuri ja tegin seda ekspeditsiooni tööd. Krepsi aadres peale saatsin välja. Muide, see töö oli kellal mõnikord kand, nii rasket talvist, raskem kui raske füüsiline, ma olen sealt mõnikord läinud õhtul kella kaheksa ära nii väsinuna, jalad käivad risti allmaa. Tagantjärele olen mõelnud, et need niisugused tööd, et mul ei ole peaaegu õiget lapsepõlve olnud, aga ma olen pidanud väga üle jõu tuid vahest ka tegema. Neil on pärast olnud üks suur kasu. Maa. Ei ole kartnud raskusi või kui ma olengi kartnud, siis ma olen alati tundnud rõõmu kunagisest raskusest lõpuks üle saanud ja sest see on väga oluline, kui sa oled algusest peale õppinud töötama, siis see on hoopis teine jõud, ei asenda seda. See on hoopis teine, see on see töö, vastupidavus ja kehalises tööl, isegi mao peab, olen kogenud. Et mitte ainult vastupidav võis ka veel üksi vaid kehalise töö tegemisel tekib teatav kehalised eriintelligents. Et käed-jalad liiguvad, lihased liiguvad, õiged lihased lähevad tööle õigel kombel. Kui sina lähed nagu mina läksin hädaabitööle vahepeal kraavi kaevama siis ma kogesin seda eriti teravalt. Ja siis ma sain just aru, et kraavi 20 suukunst, see ei ole lihtne töö. Meil ära abitöölistena oli lubatud teenida ainult tükitööga, kuna me maal oli ainult kaks krooni 10 senti, kui linnad, siis oli aint kroon 80 senti. Ja teised ütlevad, et sellega ei saa ju tööle hakakegi. Läheme hommikul siis kaheksa ajal umbes sinna kraavia ühe ajal lõpetavad ära. Ja mina pesin, nii et nina tatine ja su ihust ja hingest teistega võrdselt teha, aga ei, ei tule välja. Ja siis oli üks kena mees seal Klaussonist, Sass. See oli üks tore mees, seal, väiksem minust, seal aga siuke sitke mees. Iga kord ta vaatas ja ütles mulle. Oot-oot, ma vihkan seal põhja välja. Iga kord ta tuli lõpuks mulle appi, siis me saame korraga ära minna. Sel ajal ei olnud mitte nii otse kaevad kraavi, kuidas kraavisein ja kraavi põhipidi olime sili. Ja minu käest tuli ikka konalini see põhja välja. Vihkamine oli mul väga suur töö, mul oli häbi ja tema jõuab ja mina veel nii et küll saab, et jõuaks ka teistega ühte aega tema kiilu kõrvalt. Näeb, et mina teen kiiremini, võib veel kiiremini tuleb ikka jälle viskab mul põhja välja ja siis ma nägin kohe, et seal on teate pärast ma olin kaevandusse olnud, ma olen ka seda näinud, et et on nimelt teatav mitte ainult harjumus, vaid seal kehalised intelligents. Kas te olite kraavi tööl enne või pärast lehetegemist, pärast lehe tegemist lastele tegevust? Ega te ometi kahe mehega lehti täis kirjutanud, küllap ikka kirjasaatjaid pärast oli meil kolmas mees tuli ka juurde, aga, aga kahe mehega ei kirjutanud, põhiliselt tulid maa kirjasaatjad. Need olid vanad kooli õppetööd, siis need olid vallasekretärid. Aga tasu selle alguses pärast tuli, alguses ei olnud iga kirja saatja 100 häid aastaks priilehe, see oli kõik. Pärast hakati maksma kontsentreerida ja neliga. Kas endal tuli Kaiaga sõnumeid? Hankimas? Käisin küll, aga ruumide hankimisega tegeles vormus kangesti kadedalt isi. Nii et ega mul palju ei tulnud, aga mõned asjad olid siiski huvitavad, üks asi, mis ei ole eluaeg meelde jäänud. Siis oli vorm sära ja siis oligi ikka ju üks rubriik lehtedel väga tähtis, mida väga loeti õnnetused ja kuritööd. Ja selle jaoks pidi ikka midagi leidma. Ja mina läksin siis kriminaalpolitseisse küsima, et kas midagi on, ütleb, et ei hooli. Aga seal siis üks teine mees järsku kes mind talis kaudselt tungis, ta lõpetas kolm aastat enne mind gümnaasiumi ja tema ütleb, et oi, et väga seal üks sissemurdmine võiks vargus nüüd Tartule kaasa leviks. Lähen sinna. Ja siis oli köögiakna kaudu sisse mindud. Täbar, eks vaatas esitlikumi, läksime, vaatasime ringi, siis vaatas, kuidas aken lahti tehtud, oli. Tükk aega juba ei teinud midagi. Mõtlesime, saabki temast mees aga ei, ikka isa pidi jälle uuesti vargile tulema, ütles kohe, kes käis ja mina küsinud, kuidas te teate, oh, neil on nii oma ettevõtet seal niisama ja kui ta oleks nimekaardi peale jätnud noh ja siis minul on sellest ajast väga meeles Jaanburghi toimetamise stiil. Sealt ma õppisin ühe suure kunstis on et iga redigeerimise juures on üks kole tähtis asi, kääritööjaan, Worfiloy, see niisugune osav tööd tuli maalt üks tükk, mina vaatan ka, et sellest ei ole ju mitte midagi. Tähendab, mees on kirjutanud võrdlemisi arimatult jupp siit jupp sealt lauset kõik segamini. Jaan Vormsi võttis kätte, luges ta läbilõikes kääridega tükkideks, pani õigesse järjekorda tegi mõned sõnad ümber ja millegipärast siis oli veel veel see fraktuur, kiri või gooti kiri tarvitusel tingimata kirt tegi pikkadestitsis ja tegi pikkadestid sisse ja läks jälle läbi. Ja need olid niisugused, noh nagu väljaspoolt vaadates öeldi, et, et vorm, stabika ärkamisaegset lehte, ta ärkamise aegne. Aga kõlapsi lugeja tase oli just täpselt niisugune, sellepärast et see meie maa läks järjest kõige loetavamaks. Ja seal olid ju Põllumeeste kogudel oma häälekandja, pil sotsidele oma häälekandja. Kõik need kadusid ära jääma, mida Jaan varss tegi? Võistles nüüd surnuks, mitu lehte ilmus Saaremaal, siis vahepeal ilmus kolm, kolm eestikeelset ja peale selle veel saksakeelne. Väga palju selles mõttes. Aga meie maa suretas teised välja kõik, ja tegelikult suretus veel muidugi oli, tollal olid head puljetunid väga lihtsad, niisugused külajutu moodi põletonid olid Jaan vorbsiljendad. Aga sealt oli maal veel mitmeid üks näiteks, kellega pärast kohtasin, üks oli taga mõise Tõnu nime all ja need olid siis igalühel oma niisugune varjunimi. Ja need välja tulid, olid hulga olla? Jah, kui me nüüd tänapäeva jälle kirjanduse mõõdupuu, kui öeldakse, et ta pole kirjanduslik aga nad olid väga selleaegse lugeja tasemel ja neid loeti väga hea meelega. Ja siis olen mina ka juba hädapärast kirjutanud. Ühe või paar põletoni. Igatahes Vormsi hõljetonitega suurt rahul ei olnud, sest minu stiil oli ikka natukese teine väljend, palju olen ma hiljem üsna korduvalt kirjutanud. Millal avanes võimalus ülikoolis õpinguid jätkata? Kaks aastat nalja hädaabitöödel seal jah, see juhtus nii. Et minu vend oli seal Tartus lehekorrektor, minu kandja, Rein Nurkse. Aga sel ajal oli üldse nisu komme need peatoimetaja siis oli ju see pätsu rezhiimi aeg, kus noh, ikka võidi kergesti ka ajalehtedest karistada. Ja siis oli üldiselt säärane komme, et ega peatoimetaja toiti. Ja sellepärast see oli üldine termin, oli eraldi sitsredaktor keegi väike toimetuse töötaja, kes siis kirjutas vastutava toimetajana alla ja kes siis kandis karistust. Ja mingisuguse kirjutise pärast sai siis minu vend, kes tegelikult oli ainult korrektoragasitserveraktorina Laidoneri käsk otsusega kaks kuud arestitee vend Arnold, minu vend Arnold. Ja, ja siis noh, mina sel ajal olin veel Saaremaal hädaabitöödel. Ja vänt siis kutsus mind, kuna vend oli isegi muuseas korrektuurim esimest korda lugenud minu juures meie maa juures Anvar mõndapidi, isegi venna õpetaja selles osas Kutsus siis leppis seal kokku, et mina tulen niikauaks tema asemele ja meie Rein Nurkse ka siis kahekesi olime nii kõva korrektorid. Ja ühtlasi siis astusin ma uuesti ülikooli. Ja huvitav küll, mina olen sel ajal. Vanemuises teatrietendustest niisuguseid võiks ütelda, mitte retsensiooni Bay nisust. Võib-olla retsenseerivat informatsiooni, nii et sellest ajast ma sain väga suure teatrihuvi, ma olen kogu aeg istunud siis Vanemuises ja teinud seda ülevaateid selles ja, ja iga etenduse puhul. Mis aga on muidugi mind pärast on mulle ka paha teinud. Ma kaua aega ei osanud teatri etendust õieti vaadata. Nii kaasaelamisega ma pidin kogu aeg ikka vaatama, kus ta vea teeb ja mis oleks pidanud teisiti olema, siis mina olin niisugune noh, nagu mittekoosseisuline reporter ja see oli nüüd ju townis tavaline asi, et läksid kohtusse ja kuulsid, tegid sealt mingisuguse informatsiooni. Mingisuguse kriminaalprotsessist. Noh, üks juhus oli, kus mul seal suurem asi oli, ma tegin, oli üks poliitprotsess ka. See oli selles mõttes naljakas. Et ma esimest korda õppisin selgeks, mis tähendab poliit protsess tähendab et ega seal neid seal ei maksa. See, mis õige on, seal ei maksa tunnistajaid ka kunagi seletada. Seal näiteks sellel protsessil ajal oli üks lepikoli üliõpilane ja kui selle kohta siis poliitpolitsei ülem seal kohapeal rääkis, kuidas tema kõik teadis, kus tema oli, jälgis ja kuulen pärast kuluaarides teine vana valetas, nii et suu suitses. Ta ei teadnud midagi, ta arvas kogu aeg, et Lepik Venemaal. Vot niisugused asjad ja seal ma kirjutasin ka mõned puljetonid ja niimoodi. Aga siis ma sain uuesti ülikooli ja ülikoolis, ma olen siis ikka kogu aeg nii käinud. Üks semester sees, teine väljas. Seal ma sain alguses, et vend oli ka veel Tartus, teda oli kirjastuse looduskeeleline toimetaja korrektor ja siis vend maksis alguses korteri. No ja siis jällegi üks niisugune huvitav lugu, mida praegu ei oska ette kujutada, seal neid mehi küll, kes istusid terve talve käisid ülikoolis. Aga kui tal ei olnud ülikooli õppemaksust vabastust, siis täna esimesel semestril sügisse meister ei maksnud. Fuajees bla Madrikuleerid kuidagi keegi ei keelanud teda loengutel käima ja õppejõudude kokkuleppel sügisel jõulueeli eksamitki ka ära, aga ta ei saanud neid sisse kanda. Ja teisel semestril maksis eksami ära ja teisel semestril tegi siis jälle kõik eksamid korraga härra, tuli odavam välja ühe õppemaksuga. Minul oli ka natukese seda, aga pärast ma olin õppemaksust vabastatud, kuna ma olin nii ajutiselt ikka käisin, ma ei julgenud isegi seda vabastamise avaldust anda. Aga siis seda vabastamist otsustas ülikooli juhtkond oli juhtkonna poolt esindaja siis dekanaadi poolt esindaja ja siis üliõpilaskonna edustus esindaja. Ja mul üks sõber, üliõpilane, kes ise oli seal edustusest poolt, seal, selles komisjonis ütleb mulle, mis on siis. Saime õppemaksust vabaks, siis ei olnud seda mängu vaja. Käisin suvel tööl ja, ja talvel mõningal määral tegin ma siis. Ükskord näiteks elasin sel kombel, et mul oli üks sugulase sugulane oli tisler ja mööbli polsterdaja, aga suud joodik. Vahest tuli ta joomise voodil, mina käisin temaga, mina elasin siis nende juures tema ema juures, selle eest, et ma käisin teda vaest abistamas sest oli ka suur kasu, ma olen vahepeal, pärast oskasin päris ilusasti omal niisuguse diivani ära polsterdadada. Aga muidu tähendab oli korter küllalt kallis. Sel ajal inimene elas möbleeritud toas. Obleeritud tubade hinnad olid harilikult 15 krooni. Kõige vähem 12 krooni olime jubleeritud, tohinud ja kõige odavam, mis häid, et võtsid kahe peale möbleeritud toad, siis said kahepeale 20 krooni. Ja noh, kui oli natukese 15 krooni selle kohta juba naerdi üle selle 18. See oli siis mugavustega tuba, seal oli siis vana diivan, nimetati mugavustega toaks. Pärast elasin sõbraga kogu aeg, nii et kahe peale kokku 20 krooni maksime. Seda andis ka vahepeal ei olnud meil kummagil joonud sissetulekut. Ma olen vahest ikka rääkinud, et kui öeldakse tsi vaese inimese elu on ikka raske, siis mina olen teistele õpetuseks. Millal saab ühel miljonäri pojal olla nii palju õnne? Nii suurt rõõmu kui näiteks minul seal samal ajal ma rääkisin, kui tükk aega ei ole kusagilt raha tulnud. Perenaine jätab juba ahju kütmata. Maksad vürtspoodnik poes võla ära paneb viis krooni sinna veel ette, söödu ja lõuna. Suitsetate ja suitsu jood pudeli õlut ka veel peale, et millal saab üks miljonäri poeg niisugust rõõmu õnne tunda? Ma elasin mitu, vastad kuuse huvitava mehega, ta suri nüüd Ameerika Ühendriikides, oli seal ühe meditsiinikooli õppejõud pärast Paul Anniko. Temaga oli niisugune imelik lugu, et tema oli väga andekas olnud, ju oli olnud assistent sisehaiguste kliinikus ja siis läinud professor Masinguga tülli kogudes tema eksamil läbi. Ja nüüd tema põhimõtteliselt ei võtnud ka kodust enam toetust ja elas ka, käis neid esmaabi kursusi andmas ja ja nii et kui ennem, kui ta läks, ta oli väga kohusetundlik, nii et minul on kõik lahased, kõik asjad võimalikult minu poole peal ennem ära proovitud. Või siis tähendab emade ja lastekursused olid nii, et. Nukme oli seal kaheses, selle mähkimis tulin ma küllalt näinud kaasa ja, ja nõnda edasi, vahest ei olnud meil kummalgi raha. Aga tema oli üks hirmus hea perenaine ja arvestaja. Sel ajal oli hooajati mõned asjad väga odavad. Ja meie olime võimelised mõnikord päris hästi söönud olema. Kahe peale 30 sendi Krist. Tundub imelik, aga see oli selle arvestusega, näiteks kevadel oli räim väga odav. Võtsid räime, võtsid kartuleid, see oli ka odav ja võtsid veel margariini ja ja teed sinna juurde ja leiba ja olid väga odavasti söönud. Mõnikord sõime ka luksuslikumal näiteks latikas. Väga hea kala, seda oli sel ajal seda väga palju, kusjuures latikal oli näiteks niisugune asi, et kilone latikas tõusis kõvasti linnas kohe järsk piir oli. Aga kui ta oli alla kilu, siis ta hind oli üsna väikene. Ja me siis otsisime paraja nii 950 100 või 980-sse latika ja panime selle siis margariiniga ja ja kartulitega ahju ja oli niisugune luksussöök hapupiima sinna juurde ja see kõik kokku oli päevas 30 sentigi vahetada, aga muidugi kui siis jälle aeg tuli, siis elasid jälle teisiti. Üliõpilaskonnas oli ju ka arvestatud, sellega niisugused ajad on. Üliõpilassööklas oli ju sel ajal, noh, üks nõndanimetatud viiesendine supp. Harilik supp maksis pool portsjoni, kümmesin ja täisportsjon 15 senti. Aga oli viiesendine supp, mis oli täisportsjon, väike tirin kohe. Harilikult oli sealiha kruubi ja kartule ja midagi niisugune talupoja supp ja leib oli kiilmatult laua peal. Nii et kui ära väga käes on, viis senti leidsin ikka. Üliõpilaskond maksis muidugi sellele juurde, aga see oli see viiesendine. Sukk oli häda vahel, mida aga üliõpilased ise ka teadsid seda. Mis huvi või vajadus viis teid arhiivi. Arhiivi viis mind hädaabitööd. Arhiivi direktor Otto Liiv oli väga suur oma arhiivi patrioot ja võitleja selle positsiooni eest. Ja tema väga tahtis seda arhiivi propageerida. Sel ajal olid olemas nõndanimetatud intelligentsi hädaabitööd. Ja mina sain arhiivi ainult selle tõttu, et mina olin kirjanis. Naim kirjutanud, mina läksin tööle arhiivi 37. aastal, sügisel, kuupäeva ma ei mäleta. Ja kuni nõukogude ajani olin mina kogu aeg ajutine tööjõud. Kroon 80 senti päev seisnes arhiivi korrastamises. Töö seisis arhiivi korrastamises, selleks ülikooli juures oli eraldi arhiivindus, ka arhiivinduse kursus tuli ka läbi teha. Eks nii palju oli siis kasumi vanast ajakirjanduslikust tööst, et mina nagu oskasin dokumentides näha huvitavat seal, kus teine lihtsalt nagu bril pane trite ja korda. Ja sellest oli ilmsesti kasuga arhiivile. Nimelt oli sel ajal riigi ringhäälingus arhiivi pooltund igas kuus üks pooltund, kuhu liiv siis oma inimesi saatis rääkima mingile üldhuvitaval teemal. Ja nii sattusin mina ka juba 38. aasta kevadpoore esimest korda. Raadius ja liiv ise oli väga hoolas selle eest, et kui keegi midagi kirjutaks, et tema siis ka ilmuks. Näiteks minu arhiivinduse proseminaritöö oli suurest katkust Viru-Nigula kihelkonnas. Ja liiv ise jooksis kohe ja see ilmus rootsi keeles viu Est toonikasse, ma ei oska teda enam lugeda. Mis teemal oli teie esimene raadioesinemine? Esimene oli vist rannaröövist, see oli soola salaveost, siis oli minu teada Venemaale väljarändamisest, siis oli mul veel üks pooltund, oli Jansen ei müüda, kus, mis nüüd praegu. Tagantjärele, millest on suured tulemused olnud? See oli juba 80 aastat vaieldav küsimus, mille ma nii möödaminnes ära lahendasin ja te panite lõplikul kujul juba siis kirja või hiljem täiendasite ja ei, ise oli nii, et kui ma selle ain ära rääkinud, siis tuli kohe järgmisel päeval tuli professor kruus. Hans Kruus ja tema oli ju minu õppejõud, muidu tuli minu juurde, tehke see eesti kirjandusse, mille toimetaja oli siis nii, ilmuski ära seal. Ja siis ilmus temalt teine järg pärast veel teistki, kuidas Baltisakslus Eesti ajakirjandust teisile, ajalehti mõjustas rahaga ja nõnda edasi. Sealt tul sellest sai kaks niisugust artikkel, mis on nagu minu teadusliku töö peaaegu algus olnud. Ja siis ta jäite tööle arhiivi ja seal arhiivitöö üks huvitav küll, oli muidugi see, kui sakslased ära läks, baltisakslased. Keerulisemad asjad olid igasugused lepingud, mille järel nad ei võinud kultuuri varasi välja viia. Mille pärast tollikontrolli loid kultuuri, head eksperdid, kunsti alad siis tähendab musikaalsed esemed, kunstiloo käis seal neid palju läbi. Aga siis, mina olin siis arhiivi parade ekspert ja ma olen selle pärast näinud enamikku baltisakslaste lahkumise momenti siin see oli ka Tallinna sadamas sadamalaos põhiliselt olen olnud sadamalaos ja neid kaste mis siis kontrolliti, muist pisteliselt kontrollida, ega kõik ei kontrollitud. Kas esines ka hinnaliste arhiivivarade väljaviimise katseid? Mitte eriti palju, mitte eriti palju, sellepärast, sest et need päris arhiivid olid juba arhiividesse saadud ja kuidagi nagu nüüd mõisade arhiivid. Mõisade arhiivid olid enamasti omal maal juba jäänud, väga laokil. Aga mõnedes osas oli siiski seal huvitav, ütleme näiteks, millest võiks rääkida näiteks see oli see Sagadi Pokkimineka, Sagadi Pokk, tuli, tal oli mitu kasti, oli kaasas arhiivi, Sagadi Pokid olid imelikud mehed, nad olid omal ajal hirmus suured kirjamehed. Tema selle mõisaarhiivist osa oli juba ajaloomuuseumis, on praeguse Savon rakastar ja see on ka rakas, mis ta siis tahtis kaasa viia. Ja nad pidasid hirmus palju arveid, igasuguseid. Neid on kusagil 19. sajandi algul tahtmine kangesti oma mõisad nii ja, ja niimoodi rikkaks ajada, nad ajasid laevandus ja seal on siis väga täpselt arvestatud iga inimese koormus, et mõni küla olid purjeõmblejad, teine olid madrused, kolmas olid miljonid. Kõik niisugune dokumentatsioon oli ka nendes kastides. Siuke väike vaikne mees oli ja tuli ise sinna juurde ja mina ütlesin, kiil. Need on siiski kuuluvad nagu maa juurde ja need ei ole vist õigust neid mõõdetaile raviljoneidia ja ma ütlesin, et mina arvasin ise ka, on ta, aga ma mõtlesin, et et kui nad siia jäävad, siis nad kaovad ära. Ma ütlesin, et ei, et nad lähevad siis keskarhiivi, kuidas viha. Ja selle peale temaga rahulikult Nomahlannad siis keskarhiivile. Aga pärast selgus et see Pokk tema ära sõitis, teises järgus minek, back ei olnud tahtnudki ära minna. Aga tema äraminek oli eraldi kuidagi saksa saadiku rooveini hoole all. Tema pidi tingimata minema ja kui siis selgus, et tema, nüüd kastid on kinni peetud, siis mina olin parajasti haridusministeeriumis, kui proua end. Tema oli niisugune suur mees, kole tähtsaks pidasinasti olla tähtis siin kooli punaste lamp Astridiga nagu kindrali lappassidega, ta käis ringi ja tuli hirmsa kisaga haridusministeeriumisse. Et kuidas oli see lubatud, et see oli perekonnaasjad ja perekonnaasjad võib välja viia ja õnneks ei tea miks, kuidas tulisi Fokk ise sinna ja ütles, et ei, ma kinkisin need keskarhiivile. Ja see oli see asi sellega lahendatud, see oli muuseas väga väärtuslik materjal. Mõned teised niisugused juhud olid ka näiteks selle Maardu omaniku preverni Bergamendid tants ise keskarhiivile, kui ma ütlesin, et ma ei saa lubada neid välja viia. Aga ta tahtis neist koopiaid. Pärast oli ta demokraatlikul Saksamaal ja minu taskuraamatusse kirjutatud lehe põhjal nõudis koopiaid ja nõukogude ajal käis see asi Moskva kaudu ja nõukogude ajal saatsin mina juba siis Tartus seal keskarhiivi juhataja Diana temal need koopiad ära. Kuidas mõista teie taskuraamatusse kirjutatud lehe põhjal? Mina kirjutasin talle täitsa taskuraamatusse. Tõmbasin ühe lehe ja kirjutasin, et olen vastunud nyybidu pärgament sellest ja sellest ajast keskarhiivile lubadusega. Seal vastutasuks saadetakse talle fotokoopiad. Arhiivid on üldiselt väga tundlikud sõdade ja ühiskondlike vapustuste suhtes. 40. aastal, kui need seltsid nyyd likvideeriti siis olen mina olnud see, kes arhiivi poolt. Ta võttis vastu üliõpilasorganisatsioonide arhiivid ja koguduste arhiivid. Kusjuures need koguduste arhiivid kõik sõltus sellest, et pastorid käisid minu juures olnud napilt Kindla nimestikku tegema ja nad oleksid selle materjali palju paremini üle andnud. Aga see nõudmine nimestiku järele, selle asemel, et need nimestikud ja nad lihtsalt ei teinud ja nii läksidki suur osa kaduma, see oli natukese nagu üle jõu nõudmine. Mõningatel puhkudel seal oli igav, üks teine asi, näiteks üks erakordselt väärtuslik arhiiv oli Tartu Maarja koguduse arhiiv. Magahjatasin seda sellepärast eraldi veel, eriti et minu käes oli siis veel toimik mis tõestas eesti kooli olemist Tartus seitsmeteistkümnenda sajandi algul, mida praegu ei teata. Selle toimikud veel kõik. Selle kirikuõpetajaga kokku tegime nimekirja ja kõik. Ja siis järsku selleaegne praost kuusik, keelas tal üleandmist ja ütles, et see ei ole õige, kirik on riigist lahutatud ja riigil ei ole õigust nõuda. Jäigi üle andmata, siis algaski sugune sõda. Kirik hävis ja kui sõda algas, siis mina mõtlesin ka, et see on üks kõikuma suures kivimajas, ta on ja hävines kirikuga koos, see oli erakordselt väärtuslik materjal. No vääris, suur asi oli, mis ma tegin, oli siis 40, lõpp 41, ajasin ma seda juba Tartus? Üldkasulik, majanduslik selts kui ökonoomiline sotsi, Tiit. Ja see oli üks ja erakordselt tähtis selts 18.-st sajandist peale, kes juhtis tegelikult kogu Eesti Liivi osad ka Kuramaa majanduselu. Ta oli nagu teine nagu Nende rüütelkondade majanduslike esindus. Tema andis välja muuseas põllumajandusliku ajakirja patise vohh Frift. Peale selle ta on omal ajal toetanud ka eestikeelsete raamatute ja kalendrite väljaandmist ja organiseeris põllumajanduslikku haridust üldse. Ja selle fond oli Tartus siis ta oli vist lossi tänav üks seal Ülikooli tänava ja seal nurga all. No sega taheti välja viia. Jälle Otto Liiv, siis oli väga aktiivne. Mina olin üks neist, kes käisid siis seal ja vaatasime üle, leidsime, et teda ei saa välja viia. Ja siis jäi ta, niiet ta see juba nõukogude esindaja seal selle pitseriga pitseeritud uks kinni tähendab, uks kinni, ta jäi sinna pärast, kuna sealt oli ikka mõningaid asju, lihtsugustati seda asja mina arhiivipitseriga panin jälle kinni, kui vaja oli midagi ja nii nad olid minu hoole all. Jäine sõda, jõudsin siiski mina selle arhiivi tuua ära arhiivi ja see on säilinud ja see on väga väärtuslik. Aga selle raamatukogu, mille väärtus oleks palju suurem olnud, see selle põlemisel hävines. Aga siis okupatsiooni ajal oli niisugune lugu, et sakslased esialgu olid ikka väga kindlalt ja aga kui tundus, et seda võib siia jõuda, siis üle maa selgitati välja vanad mõisahooned, millel olid tugevalt keldrid. Ja siis evakueeriti neisse olulisema osa. Eesti riigi keskarhiivi praegust kirjandusmuuseumit, Ülikooli raamatukogu, graafia, muuseumi varadest neid olid tuhandeid neid kasti ja siis, ega siis transport oli karaski, puugaasiautodega veeti neid laiali ja nii nad seal nad olid, aga alles 44. aastal tekkis neil tahtmine ära viia. Siis nad nägid, et nad siia ei käi, siis viidi Tartust keskarhiivist kaks vagunitäit, mis hiljem saadi Tšehhoslovakkiast tagasi. Ja Tallinna linnaarhiivi põhilised suured väärtused, mis praegugi on Lääne-Saksamaal. Aga peale selle veel siis kolm vagunit viidi ära ja pidi viidama Saksamaale, aga jäid hiljaks ja mina olin sunnitud nad pärast sealt veel isegi hoiutasu eest välja lunastama sadamaladudest. Ma küll püüdsin protestida, et nõudke Hitlerilt, tema panin sinna tema piinad ära igava filmi toime tasuvaks siis sadamast kaugemale jõudnud olla. Pahandust tegi see, et kui pärast sõja likvideeriti, siis ta nagu uus asutus ei pidanud seda ei meile millekski mitte millekski. Ja oli üks arhiivide määrused, et arhiiv ei tohtinud ilma nimekirjata vastu võtta. Aga need asutused ei hakanud seda vaeva nägema. Selle asemel ütles, et meil ei ole. Ja oligi kõik. Nii läks selle tõttu väga palju kaduma, mis Tartus oli nimi Tartust maha ikka klassi sinna kokku. Ma pean ütlema, et mingit muud võimalust ju oleme, vedasime käruga ülesse sinna toomemäele, et sinna, kus Juhan Liivi neli on, mina olen ise neid käruga sinna küll vedanud. Ja nii et ma olin 44. aasta detsembrist kuni 50. aasta jaanuarini, olen ma siis selle arhiivijuht olnud ja ma pean isiklikult ütlema, et kui ma arvan, et mul on mingit Teene tihti kultuuris, siis see on vist siiski kõige suurem. Et mina sel ajal võitlesin selle arhiivi eest väga rasketes oludes. Ja tagantjärele alles mõistnud, et ma sellepärast nii endast hoolimata seal võitlesin, et väga hästi teadsin, et see oli minu käes oli ja minust olenes kogu Eesti ajalugu. Sest kui see materjal oleks hävinenud, siis Eesti ajalugu peaksime meie edasi kirjutama vanade baltisaksa ajalugude põhjal. Sest põhidokumentatsioon oli kõik minu hoolia.