Ööülikool. Hääle ja sõna üheks saamine on maagiline toiming kellel on maagiline tähendus. Ta ei ole ainult kommunikatsioon tähenduslikkus mõttes, vaid just nimelt helitegu. Selles mõttes kõige otsesem interaktsioon. Ei koole. Minu nimi on Ülar Ploom. Ja ma olen filoloog. Kõik teavad ilmselt väga hästi, kes on filoloog ja ju armastab sõna. Aga Mul on küll niisugune tunne väga sageli. Filoloog armastab põhiliselt nagu võõrast sõna, et talle nagu meeldib suhestuda kellegi teise sõnaga. Ja seetõttu, kui ma hakkan nüüd rääkima inimese tunnetusest tahaksin püsida täna põhiliselt keele ja Kirjanduse peal etteantud raamides endale etteantud raamides. Renessansi. Enne kui ma seda tegema hakkan, tulengi kohe ühe võõra sõna juurde, mis siiski vist illustreeriks päris hästi, seda, millest ma täna tahaksin rääkida. Et kui 1901. aastal ameerika semiootik Charles Sanders vaatas oma koduaknast välja, siis ta kirjutas järgmised sõnad, tsiteerin. Ma näen aknast, kui kaunis on kevadhommik ja ma näen, et osaleja on täies õies. Aga ei, ei, ma ei näe seda. Ehkki see on ainuke viis, kuidas ma võiksin kirjeldada, mida ma näen. Kuidas see siis toimub. Keele kaudu. Keel on enne meid, me oleme sündinud keelde kui antusse ja ka kultuurimuidugi. Ja sellel keele ja Kirjanduse või kultuuriteljel lülitan püsida, aga ma pean kinni pidama ka sellest koordinaadistikust, mis ma sellele ööülikooli loengule välja pakkusin. Ja need oleksid siis järgmised. Kordan, esimene on selline homosumm humaani Nil Me Alienum puuto. Olen inimene, mitte miski inimlik pole mulle võõras. See on väga kuulus tsitaat tuleb Rooma komöödia graafilt Publesterentsus aafrilt, teisend sajandi kirjanikult, keda tuntakse väga hästi koos Plaotusega. Kaks kõige kuulsamat ladina kommeriograafi. Trentsus seondub vist Eesti ka veel seetõttu, et Ühte tema näidendit mängiti Tallinnas vist midagi 1519 või midagi niisugust. Sellest minu meelest töötab ka Jaan Kross kuskil äkki oma Balta sariloos, kui ma ei eksi. Trentsus kasutab seda tsitaati pisut teistmoodi kui mulle tundub, et viimasel ajal on hakatud seda mõistma Trentsise meelest. Inimene täites oma inimese rolle perekonnas ja, ja inimkoosluses läbi oma ametite, peaks jõudma nii kaugele, et ta teist inimest tunnetab just inimesena. Et siis inimeseks olemise üks viis on olla inimene inimeste keskel. Tõepoolest, see oli väga armas ka renessansi humanistidele, kes seda inimeseks olemise aspekti rõhutasid. Ja ka inimese aktiivsust ühiskonnas. Selleks et hästi elada, tuleb hästi toimida, olla aktiivne ja nii edasi. Võib-olla alles kusagil viimasel ajal. Ma tegelikult üldse ei tea, kuidas muundub see arvamus, et et vot seesama tsitaat hakkab märkima seda, et inimene võiks justkui anda järele nii-öelda oma loomulikele vajadustele ja instinktidele ja isegi jõuda kusagile niisuguse tõpra tõpraseisundi nii välja. Mulle tundub, et needsamad humoristid on siin niivõrd, kui nad seda inimese inimsustan ülistanud, et nad on seda ka sellega pettunud öeldaksegi, et renessansi kriisi avaldubki näiteks Shakespeari Tormis, kus prospero, kes on niisugune suur maake sõidab, ta alistab looduse ei suuda ometigi alistada kalibani. See tähendab ta just nimelt alistab ta paneb ahelasse, aga ta ei haridada, ta ei Studia, humanitaardisharidus, kultuur metslasest nagu inimeste idee ja ja enamus venessansi, suurmehi siin võiks väga paljusid nimetada, seal salutaati ja Jombal distarberti ja teised jäävad nagu väga reserveeritud arvamusele inimloomuse üldiselt selle niisuguse nagu täiustumise suhtes. Aga enne kui ma tuleksin, pean kuidagi tulema nüüd selle teise koordinaadi juurde välja ka. Ja vot praegu nagu ikka niisuguse loengupidaja. Ma otsisin, et missugune see vahelüli võiks olla, muidugi leidsin see, kes otsib, see leiab. Selleks on renessanss üks suurmehi. Leon Batista Alberti ja marsilohvičino kõrval oli Lorenzo Maniifico Lorenzo toreda akadeemiast Firenze õukonnas 15. sajandi teisel poolel üks niisuguseid märgatavaid väga märgatavaid markantseid kujusid. Krahv Levani Picodelamyrandola. Ta oli selline mees, kes nagu ühendas religioone, eriti kristlust, Neublatonismi aga palistikat. Aga Jakob Burkharty renessansi raamatust, mis, mis eelmisel aastal ilmus. Seal on üks väga kaunist tsitaat. See on Ilmar venna tõlkes ja selle mõtlesite Ringo. Ja see on inimesest traktaadis Tignitaate homini inimväärikusest. Loomispäevade lõpul lõi jumal inimese, et ta tunnetaks kõiksuse seaduspärasid, armastaks selle ilu imetaksele suurust ei aheldanud looja teda kindla asukoha või kindla tegevusala või mingi paratamatuse külge, vaid annetas talle liikuvuse ja tahtevabaduse maailma, kes kohta ütleb looja Aadamale olen su seadnud, et sul seda kergem oleks enda ümber vaadata ja kõike maailmas sisalduvat näha. Lõin sind, et sa taeva ja maisuse surelikkuse surematuse vahealale jääva olendina oleksid iseenda vabakujundaja ning ületaja niisama hästi kui loomaks manduda, on sulle jõukohane taassündida jumala sarnaseks olemuseks. Ja vot siin ma selles tsitaadis tegelikult rõhutaksin kahte asja iseenda vabakujundaja ja ületaja. Ja see ületamine on ka niisugune asi, mis see on minul ka nagu nüüd selleks, et ületades eelmine, eelmine tsitaat, et olla inimene eelkõige inimesena, teine on see, et olla inimene väljaspool inimest olemist. Ja ega ma seda kuidagi niimoodi vägivaldselt nagu peale ei suru, sellepärast et Nendesamade renessansi humanisti ta üks niisugune antropoloogia võime nimetada antropoloogi kui teadus ilmselt sünnib palju, hiljem aga on räägitud renessansi antropoloogia Ast. Vaat nende inimeseõpetuse nurgakivi lähtub loomisraamatus Moosese esimese raamatu Genesise üks 27-st, kus on öeldud ja jumal lõi inimese oma näo järele, jumala näo järele, lõi ta tema. Ta lõi tema meheks ja naiseks. Omanistid muidugi tõlgendavad seda eneste jaoks väga meelepärasel viisil. Eelmise sajandi 20. sajandi üks suur renessansi uuri ameeriklane, Drink Houston kirjutanud tervele raamat In Aue imil anud laiknis meie näo järgi ja meie sarnaseks. Enamiku Hunanistide tõdemus on siis jah, et inimene on küll Aadama patuga läinud eksiteel, aga Jeesuse tulek on seda nii vägevasti korvanudesse. Patt oli üks väga hea ja õige asi. Et kui seda nagu mõtestada, et mis see siis on jumala näo järgi. See on eelkõige tan, loominguline. Suudab teha asju, mis on muule loodule. Jäta saamata. Ja kui inimene nii-öelda targasti toimib, siis ta on õnnelik nii selles elus kui tulevasest. No muidugi ei lähe see kokku nüüd kiriku õpetusega ametlikul kujul, sestap ka need suured sünkratistlikud liikumised nagu öeldud, Kabalaja ja Neuplatoonikud ja kristlus ja ja veel Biguurluski ja nii edasi. Aga ma tahaksin tulla nagu natuke seda kokku võtta, nii et korrates ülejäänud on kaks aspekti siin või kaks niisugune koordinaadistik, et ühelt poolt on nagu inimolemise sees olla täiuslik inimene ja teiselt poolt on see üldse täius, on nagu seotud ikkagi ka mingi väljaspoolsusega. No ilmselt mitmed kuulad praegu juba aimavad, et vot niisugune süsteemne käsitlus lõhnab mingisuguse niisuguse targa semiootika ja tõepoolest ei saa ma jätta siin mainimata neile kõigile armsa ja suure semiootika patriarhi Juri Lotmani süsteemi analüüsi, isegi organismi analüüsi. Et süsteem on, ühelt poolt, ta peab olema nagu suletud süsteemina toiminud ja teiselt poolt peab olema ava. Et suhe väljapoolsusega on süsteemi avatuse tunnus ja see peab olema ka niimoodi inimese puhul. Aga et kuidas see siis nagu avaldub, et kuidas see suhe väljapoolsusega siis nagu avaldub? Ma lubasin rääkida keelest ja kirjandusest. Keele ümber on murtud piike ilmselt kogu aeg ja murtakse edaspidi ka. Ja siin on ka nagu võimalik, kaks lähet suhestades inimese. Kui indiviidi keelega ja keele kaudu siis muuga, olgu ta siis see muu siis seespool või väljas. Esimene on niisugune, lähtun jälle praegu tegelikult pühakirja tekstidest. Alguses lõi jumal taevajama ja jumal ütles, saagu valgus ja valgus sai. See on siis sõnadega Moosese esimese raamatu algul. Sellega on komplementaarne Johannese ilmutusraamatu alguses oli sõna ja sõna oli jumala juures ja sõna oli jumal. Ja teine seal on hoopiski hilisem ja ka juba renessaancistki tegelikult hilisem tikaarti seitsmeteistkümnenda sajandi koogitu ergo sum, tunnetan, järelikult olen olemas. Siin on nagu kaks eri lähete, esimene hakkab viimsetest asjadest rääkima, algust otsides ja inimene ei alusta nagu endast võt väljapoolt. Vat Umberto Eco on kirjutanud terve uurimuse, inglisekeelne pealkiri oli perfektlangus ideaalse keera otsingul. Ja Ma nüüd nagu ikka niukene, tubli filoloog, jõle refereerin võõraid sõnu ja võõraid mõtteid. Aga võib-olla ma natuke siis veel ka kommenteerinud neid, võib-olla tuleb mõni oma mõttega kuskilt. Paradiisiaias jumal andis Aadamale võime nimetada asju. Võime nimetada asju jaadameid nimetas Adam, on Nomoteet nimepanija ja mis ma tahan sellega öelda, et Aadam pani need nimed ära nagu niuhti ja meil on nad olemas, justkui tulen uuesti selle mõtte juurde kõigepealt, et et keel on nagu nagu antus. Või võiks öelda, et, et olemine on nagu ees fenomenoloogia, vot seal Heidegger ja teised ütlevad, et olen minnes ja nagu ilmutab ennast mõistmises ja mõistmine nagu ilmutab ennast keeles. Aga noh, ühesõnaga järelikult olemine on ees võib olla semiootikud, jälle ütleksid, et tekstid on ees. Mulle antud tekst ja kõik tekstid on juba juba ees, igal juhul juba on kõik ees, aga et mis kujul ta nagu ees on selgub, et erinevates keeltes on ikka asjad teiste eri moodi, et noh, kui võtta Eesti juust või, või vene, selgub, et venelastel on kaks sõnaselt Vorokk ja ja sõrm. Et keele täiesti erinevalt seda reaalsust nagu katavad. Me ju teame kõik, et hakkame sõnu nimetama, võtame sõnaraamatu ette, pärast selgub, et hoopis teine lind või loom, et ühtedel on rähn, teistel on hoopis mingisugune teine juustu üldse ka väga huvitav sõna formaas prantsuse keeles juba seal näitab, et formanson, see on täiesti tühi sõna sinna panna ükskõik mida sisse. Kusjuures mõnikord pannakse sinna veel teised nimed, näiteks kamber, kus seal juust on, seal on mingisugune vaht või mingi nimi, vormi sees on mingi nimi. Aga ma tulen tagasi. Selle tegelikult keskaja renessansitraditsiooni juurde, et alustatakse väljaspoolt viimastest asjadest ja ja tahtmine on jõuda selle Aadama sõnani. Et hääl ja sõna langeksid kokku, et siis on nagu õndsus käes, kui meil on nagu see niisugune hääl ja sõna kui me saaksime nad kuidagi ühte võtta keskaja etümoloogiat, sellelt lähtusidki näiteks seitsmenda sajandi esitoorusse viia, linnast kirjutas suure paksud raamatud, et demioloogikon, ütlemioloogiad, no seal üks niisugune tuntud näide on inimesest homo mida seostati mõistega hummus, muld, tuntud matusevormel, kõik filmidest näeme seal eriti kuidagi inglise, anglikaani armastavad seda. Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama siin ontoloogiline muld olemine antakse edasi Kaagnosioloogilises keeletraditsioonis, mis muidugi on sügavalt ekslik oma hummus, need on tõesti see on selge, et need on eri asjad. Ja see ei ole keskaja traditsioon, seesama nimetatud Picodela Mirandule koos risti uskunud, pöördunud juudi mitridaatesega üritab niisuguste kombinantuurikate pealt eriti arvestades juutide tähestikku, kus iga täht ka ühtlasi tegelikult midagi, nagu tähendab tähtedel on tähendused. Siis oligi niisugune arvamus, et vot nende juudi keeles on veel säilinud Aadama keele elemendid, et kui mingisuguse õnneliku kombinatsiooni tõttu saaks loksutada paika jumala nime siis loksuks paika kogu keeleline tunnetus ja sõna ja tähendus saaksid üheks. Sellega tegeleb Umberto Eco raamatus Baude linnu, juut Solomon kogu aeg. Et hääl ja sõna saaksid üheks. Vaat üks näide. Piikolt on sellest samast loomisraamatu algusest sõna- vereshit alguses, mis koosneb heebrea tähtedest, Petrež, Alleff, Shin j ja au. Ja nüüd kombinatoorikatega. Muidugi, kui neid võtta aluseks siin on praegu kaheksa elementi, kui need omavahel panna kombineerima, siis noh, see on tohutu hulk. See on tohutu, tohutu hulk kombinatoorseid. Võimalusi, mis siit annab. Ja piko jättis välja need, mis talle ei sobinud ja tuvastas seal igasuguseid asju, mis väga hästi sobisid. Leidis sealt niisuguse mõttepotentsiaali nagu isa pojas ja poja jaoks. Algus ja lõpp, see on muu, lõi pea tuli ja suure inimese alus hea lepinguga. Aga siin on tegelikult üks väga oluline moment. Hääle ja sõna üheks saamine on maagiline toiming ja ei saa unustada, et tegelikult sellega on kogu aeg tegeletud ja tegeletakse siiamaani. See ei ole mingisugune nähtus, mis on jäänud kellel on maagiline tähendus, tal ei ole ainult kommunikatsioon tähenduslikkus mõttes vaidlust, nimelt ta on helitegu. Ta on selles mõttes kõige otsesem interaktsioon. Ja minu teada ehkima islami traditsiooni üldse ei tunne on, kas seal koraani õpitakse pähe mitte selleks, et sellest aru saada, vaid selleks, et seda lausuda ja sellega aktiivselt mõjutada. Aga kui nüüd tulla kirjandustraditsiooni juurde, siis muidugi ei saa ma jätta jälle oma jumaldatud tantet sisse toomata. Dante, surev lingvistiline Stanton peaaegu nagu Lenin, ta teadis kõike kõigest kirjutuskeeles, ka tema ideaal oli see vähemasti noore poeedina, et puhastada keel läbi armastuse kontseptsiooni, ta esitab ennast siin mingisuguse niisuguse uue Aadamana. Ja mõte on selles, et kui kõik võiksid oma keele läbi armastuse puhastada, siis keel voolab vabalt. Ja mitmed näited, missugused on raamatus uus elu kus ta ütleb, et vot nüüd hakkas kyll täiesti vabalt jooksma. Ja kui ta saadab seal ühe oma ballaadi sellele samale Beatriiczile, siis ta ei saada teda otse, vaid ta lähetata kõigepealt Amori juurde. Ja pärast tuvastab, et vot nüüd see keel räägib otse. No seal on veel väga keeruline küsimus selles, et enne Danton kasutanud Browanssi luulemudeleid on kasutanud variisikuid ja selgub, et see ei tööta. Tegelikult keel peab kaduma. Ja vot 20. sajandi fenomenoloogidest lähtuv Haide Krist lähtuv herme neut, suur herme, nõutika spetsialist, anski orkaadameronilist öelnud seda et keel on nagu inimeste vahel ühtlasi sildi, ühtlasi tõke, et selles nagu olemine ilmub ja, ja ka varjub ilmutades ühte aspektide, varjutab teisi aspekte, kõige parem on kui keel kaks, aga keel on paraku vaheprodukt. Ta on mingi vaheruum. Nii et tantideaal oli, et see vaheruumiks kaduda. Viittonova viimases sonetis, mida ta teeb, ta saadab Beatriidset välja kontempleerima Kohke. See on nagu jumal, kes hingab Aadama ninasse. Ja nüüd sellesama elu Dante oma hingeõhu saadab Dante välja. Aga vaatasin, paratamatus on see, et ta peab hakkama seda pärast ikkagi nagu seletama, mis ohe see on niisugune ja kuude läheb ja kuidas ta tagasi tuleb ja ja kuidas te siis mõistate, kuidas ei mõista. Aga vaat siin on üks huvitav moment tegelikult keele juures, millest ma tahaksin rääkida, ehkki ma ei ole sellega väga palju tegelenud, seda targad nimetavad Teixiseks indikatiivselt sõnad indikatiivselt sõnad, mis on tegelikult tühjad. Need tühjad sõnad on juba Asesõnad, eesti keeles on niisugune hea sõna asesõna ase ainult mina, sina siin-seal, siis see välja ja nii edasi. Me võime need asendada mis tahes asjadega. Mina olen siin, igaüks võib pugeda sinna minusse ja võib ka sinna sisse pugeda. Aga ometi mulle tundub, et vot siin on nagu nendest eksistes on ühtlasi see võimalus tõepoolest, et ta näitab seda, milles me kokku lepime. Aga teiselt poolt on ikkagi mõned eksis, et võimalik, et see on niisugune subjektiivne, praegune arvamus, mis tõepoolest on rohkem nagu avatumad kui teised. Kui me võtame näiteks peal vahel, siis mulle tundub, et need on nagu konkreetsemad, aga välja või üles eriti ma lähen välja. Et need jäävad. Ja ka niisugused asjad nagu välja mõtlema. Noh, võimalik, et ma siin praegu antud teemat arvestades lihtsalt mõtlen asju välja. Aga ma arvan, et see on asjakohane. Ja näiteks sellesse Dante nimetatud sonetis. See algab sõnaga ultra teisele pool. Nonii, aga tuleme siiapoole ikka tagasi. Üks märkus siiski veel on see, et ehkki keel naguniisuguses algkeele otsimise printsiibis on viidud välja inimesest algkeskkonnana siis teiselt poolt jälle inimene, tõepoolest, nagu Pikkogi ütleb, on tulemaiuse maailmasüsteemis koos maailmaga maaga süsteemi keskpunktis. Täiesti huvitav. Hiljem tuleb täiesti vastupidine nähe kosteegaartiga, vähemasti kui mitte enne. Tunnetuslik kese tuleb inimesesse. Aga maailma kese viiakse hoopis kusagile päikse juurde või, või võib-olla praegu ei olegi seda kuskil. Aga enne, kui ma Carti juurde jõuan, veel paar mõtet, mis puudutab historiograafia. Keskaegsed kroonikad algavad just nimelt loomisloba. Kui keegi kirjutab oma linna ajalugu, siis ta algab kõigepealt algusest. Ja isegi pate, Umberto Ecol on kaks romaani, Roosi nimi ja Baudoliina. Ja tegelikult siin on ühes on ühesugune traditsioon ja teises teistsugune traditsioon. Melki Atso Roosi nimes alustab just niimoodi. Alguses oli sõna. Aga Baudoliino, kes peaks olema 12. sajandi tegelane, alustab hoopis niimoodi, mina, Baudoliino Kaljaudo poeg, aulaaride soost, kelle pea on nagu lõvi pea ja nii edasi. Selge on, et mõlemad on tegelikult modernsed romaanid keskajast teine aga on postmoderne veel selles mõttes, et et siin on teadvustatud anakronistlik lähenemine. Tegelikult see, kui ma juba võõra sõna juurde jään, siis tegelikult oli see Mihhail Lotman, kes mulle selle Roosi nime ja Baudoliino alguste erinevuse näitas. Baudoriina algus, mina pautherina Gaulli Audo poeg Alarides soostun tegelikult huvitav selles mõttes veel, et et see on nagu kogu see esimene peatükk, nagu on seotud itaalia keele ajaloolise itaalia keele rekonstruktsiooniga, mis on tegelikult tsivilisatsioon üldse esimene itaaliakeelne tekst on mingi 960 mingi neli erinevat varianti. Benediktiin ide maavalduse dokumendist, mis ütleb umbes niimoodi, et mina tean, et need maavaldused nendes piirides kuulusid kloostrile ja nii edasi. See on juriidiline tekst ja tõepoolest võiks öelda, et siin on ka mina tean. Aga huvitav on siin pigem see, et see tekst itaaliakeelne üldse arvata. Esimene itaaliakeelne tekst. Niivõrd-kuivõrd ilmub ladina vormelis mis on järgmine ja tema, hoides käes nimetatud dokumenti ja puudutades seda teise käega, andis järgneva tunnistuse. See vormel on peaaegu nagu armulaua jagamine. Ma tahan sellega seda öelda, et algselt keskaja keeles kultuuris lähtutakse ka stiilitunnetuses ja vormelites lähtutakse algsetest elementidest. Aga kus siis murrang tuleb või kas üldse? Ma isegi arvan, et tegelikult need mõlemad printsiibid on tänapäeval samamoodi olemas. Tulen korraks selle koogitu ergo sum juurde. Tunnetan järelikult olen olemas, polet olen järelikult tunnetab, vaid tunnetan. Järelikult olen nüüd prantsuse psühhoanalüütik ja postruktoralist hinnatada nimetavad. Shaklagaa on koguni näidanud siin, et mitte ei ole see, et ma tunnetanud järelikult olen, vaid kirjutan. Järelikult olen lakkaanetleb, et subjekt kui niisugune tekib alles kirjutamise käigus, kuid tähistaja, kui tähistaja hakkab mööda seda asja, mida ta tegelikult tähistab, et ta hakkab nagu järgnevalt üha üha rohkem seda tähistunud, otsides ühest sõnast ühest tähistatud teise juurde edasi libistama ennast. Ja nüüd tulen uuesti selle näite juurde, et see pole just see, mida ma näen. Aga ometi on see ainukene võimalus, kuidas ma saan seda väljendada. Erinevalt tantest võiks öelda, et Itaalia kirjanduses on selle niisugused tähistajad diskursuse, kus keel mitte ei kao kus tekst ei kaovad, kus tekst tõepoolest lausa kivineb. Keelekasutajate vahel selle esindajaks on Francisco Petrarca, kelle sünnist möödub sel aastal 700 aastat, nii et suur kiitus kivikaarele Petrarcale Petrarca diskursuses keelekasutuses. Keel muutub kohati tähtsamaks kui väljendatu ise. Kõige naljakam on see, et see sageli nendes tekstides, kus nagu põlgus maailma asjade vastu retoorika vastu on kõige suurem näiteks esimesest sonetis, kus teemaks on suur tühisus, inimelu suur vanitas tühjus ja see, kuidas ta on oma eluajal poeedina olnud teiste kogu rahva niisugune pilkeobjekt. Et kogu see vorm on nagu niivõrd kaunis ja niivõrd kõlaliselt helise viad kokku kõliseb, et tekib küll kahtlus, et kas see pole mitte sama tähtis eesmärk. Seal on isegi sees niisugused sõnad. Ma hakkan ka nüüd otsima ikkagi neid algasju, sealt on niisugused sõnad nagu Soonosuono ja Sonia mis on väga tähtsatel kohtadel, seal on kuskil vist esimene, viimane ja veel vahepeal riimumates sõnades olen ja helisenia unelen eesti keeles oleks vist küll. Olen liilia luul või midagi niisugust. Et see vastandub niisugusele tunnetuslikule tühisusele. Vastupidi, ta toob selle veel tugevamalt välja. Keelelises stiilis kastiilon tähistaja toob inimene end. Ikka nendesamade antuste sees uute vormidena uuesti ja uuesti välja. Ja muidugi selle kohta on väga palju niisugusi näiteid, kandke renessansikirjandusest. Lorenzo õue, poeet Ansel opolitsianakse kirjutatud Orpheus loo Orpheus laskub põrgusse, et tuua sealt välja oma kadunud eurodike. Võtab Kitaara, laulab seal põrgulistele Pluutonile ja teistele. Ja kui ta seda teeb, siis ta paneb põrgulised vaikima, seal. Kerberos ei haugu enam oma kolme peaga ja sisafisse, jätab kivi mäkkeveeretamise katki ja kõik kuulavad. See on siis selline sõna läts. Ja see on teistsugune vägi, see ei ole see, et me leiame selle tähendusel. Päevaid keel iseendas on, on selline kaunidus, mis muutub väärtuseks omaette ja. Ja nii edasi ja võib olla, kui enne oli juttu sünkretismist, siis siin on väga oluline ka ühe renessansi kõige tuntumat filosoofi Lorenzo Valla mõiste või põhitöödest Devoluktaate naudingust, keel kui nauding. Muidugi valla kristlikus kontseptsioonis, kes vähendab Epiguurose ja kristluse lähtub ikkagi jumalast jumalanna esimene nauding, aga just seetõttu on ta andnud inimesele ka nautimis võime amaatsio Amazzia armastuse nauding, ülim inimkogemuse ja inimliku mõtlemise ja tegevuse motiveeria. Ja nüüd ma tulen korraks selle loengu pealkirja juurde, mille ma andsin, sellega on seotud ka üks naljakas lugu. Aga selle juurde võib-olla hiljem. Et amaatilised, mida me, mida me siis armastame, et kui me võtame nüüd selle kõigile teada-tuntud luulerea mail laagris like free three, rõõmus, kõigile teada-tuntud šveiks piiri, luulerea kõigile teada-tuntud Tom Stoppardi filmi Shakespeare in law, mis tegelikult Shakespeari luurerida üldse mitte pole vaid kuulub Robert börsile 18. sajandi šoti poeedile. See on siis siis see niisugune järjekordne Literöryndžeuk või postmodernistlikke nali. Aga kui me võtame ikkagi, sest noh, ta ikkagi sobib Malawis like rõõmus, et siis selgub, et see nagu töötab kolmes plaanis. Esimene on see, et minu armastatu on nagu Ruske roos. Teine on minu armastus, mina ise nagu Ruske roos ja kolmas veel, et ta on minu keel on nii Ruskne ja roosipõskne. Nii et nii mõelduvadki välja, nagu see tundub ject tunde subjekt ja tunne ise läbi kõikide rooside. Nii et selles mõttes isegi niisugune esoteeriline sisse mõtlemine, roos on roos, on roos, on roos. See on küll hilisem. Ei ole muud kui üks keeleline välja mõtlemine. Ja kui Eco Roosi nime lõpus ütleb Atso Statroosapristina nomine nomina nuudateneemus. Et kui roos küll on, on enne aga ta on kunagine, temast jääb järele paljas nimi siis see nimi on just nagu see kultuuriline märk mis on tegelikult enne meid antud. See on antud sõnana, aga mitte küll mingisuguse ühe keele Konkreetse sõnana vaid sõna kui võimalusena, kui vormina, nii hääles kui kirjas. Ja sellega me ennast suhestades Uuesti vormima ja välja mõtlema. Kõneles Eesti humanitaarinstituudi õppejõud Ülar Ploom. Loengu teema oli maa elaviis, laeke Reedvedrous ehk renessansiaja inimtunnetusest. Kõlas muusika Enders ruumi plaadilt. Monoliitsaadet jääb lõpetama Fred Jüssi salvestatud merehääled. Ööülikool tänab Eesti Kultuurkapitali ja Pädaste mõisa. Saate valmistasid ette Külli tüli ja Jaan Tootsen. Raadioteater 2004.