Ööülikool tänagi võib minna Juhkentali ja liikuda mööda mälutähiseid just nagu mööda leivapuru mida maha poetanud keegi, kes tahab, et ta leitaks. Ei koole. Teemal joaoru teljed, üks Narva lugu. Kõneleb Viru maakohtu kohtunik Narvas Heilised. Loen teile esmalt mõned värsid luuletusest meie tänael meie tänav, mängupaik plangu äärja munakivid, takja puhmal päikselaik, vanad majad, kirjus rivis, vahib poodnik trepi peal, laseb ratsal päikest võtta, laisa näoga tukub, seal temal üldse aeg ei tõtta. Tuleb maaler jooma. Pealt hoiab kinni aiateibast patust keha koju veab kodus, lastel pole leiba, löövad kellad heledalt, pühapäeva hommikuti lauluraamat kaenla all sosistades teel on mutid. Meie tänav poriga vaikne elu, kus ei rutta kõike, näeb ja kuuleb ta. Ta võiks naerda ja võiks nutta. Ma tahan teid viia sellele tänavale tänavale, mida ei ole enam olemas, aga mis oli mõnel teisel korral mõnes teises kohas saaksin teha oma jutu elavamaks vanade fotode abil. Täna aga saame minna ainult sõnasid mööda. Niisiis on üks konkreetne tänav Narvas, aga mitte paljukõneldud vanalinnas. Tegelikult on jupike sellest alles ka praegu. Argipäeviti jalutan ma seda mööda tööle, enamgi veel, sinna avanevad mu kabineti aknad. Selle lühikese jupikese nimi on kiriku tänav. Leiate selle uulitsa jäänuki kenasti Narva Aleksandri kiriku uksest üles. Aga nüüd nähke seda tänavat ligi neli korda pikemana. Nii et see ulatub pikalt läände kuni õigeusu kirikuni välja. Sest just sellisest tänavast kirjutaski oma luuletuse Adolf Rammo. Rammo sündis Narvas 22. aastal ja elas kolmekümnendail just nimelt Juhkentalis linnaosas, millest ma tahtsin teile täna rääkida. Tema maja oli kiriku tänava ja kaubapõigi nurgal. Narva ajalooliste tänavate keelde tõlgituna tähendab see, et kohe õigeusu kiriku juures ka selle kiriku läheduse kohta on tal eraldi luuletus. Sellel oli tema 57. aasta kogumikus oma ajastu kohta riivatu Pealkiri kirik. Me tänavas on vene kirik, seal hõbe, cuplayl kumab koit. Miski külma kotta tirib kust näha küünlatule loit ja mosaiigid, maskina värav, ikoonid, nende tuhmist säras. Ja siis teisal ja jaanuaris hangest hangema aknast möödub ristikäik. Oneidekestel liikmed kanged kuid silmis kummaline laik pidi salas kustumatu mulje olema, et nõudis avaldamist 50.-te südameski. Kohta, kus Rammo elas, ei tarvitse teil täna otsida. Kiriku tänav sinna täna enam ei ulatu ja samas paigas on nüüd suur kortermaja. Et olla päris veendunud, et jõuate just sellele kiriku tänavale, mis jooksis pikalt ja põiki läbi Juhkentali siis astume veel ühe pildi sisse. Kiirendatud käigul astus ta siis joaoru suurt uulitsa mööda edasi, et varsti paremat kätt laia põik kuulitsasse käänata. Mis Aleksandri kiriku juurde viis. Kaks suurt ilusat pühakoda. Üks kreeka õigeusuliste, teine luteruse kogudusele seisivad siin otsekoheses sihis vastastikku teineteises tänava otsas. Mõlemate rasked võimsad kogud ujusivad praegu heleda päiksepaiste sees. Üks Punades, teine valgendades vene kiriku palju nurgelisi, vägevaid telliskivi müürisid kroonis halli katusega suuri Marikum särava kuldristiga. Teisel pool tõstis luteruse kirik Walkest paekivist ehitatud oma jämedat torni ja kandilist kummi sinav õhu sisse. Ann oli Narva jõudes esimest korda elus nii toredaid pühakodasid näinud. See lõik pärineb mõistagi Eduard Vilde 1898. aasta töölisromaanist raudsed käed. Siin astub kiriku tänavale Vilde tekstis nimetu lai põik kuulitz linna tööle tulnud maatüdruk Kansepp. Ei ole kahtlust, et see on sama pilt, mida Vilde ise nägi kui elas lühikest aega 1890 seitsmendal-kaheksandal aastal Narvas ja toimetas ajalehte virmaline. Tõsi, tema elas Peetrilinnajaos ehk siis Juhkentali ja prokse vanalinna vahel. Kippus oma kirjatöid tegema pigem kodus aga küllap ei pääsenud temagi aeg-ajalt toimetusest käimisest, mis aga oli minu teada siinsamas kiriku tänaval. Pealegi käis ta romaani jaoks Kreenholmis materjali kogumas ja deebeetreesid ennast sinna läks mööda mainitud joaoru suur tuulitsat. Võite proovida anni jalutuskäiku järele aimata. Hakake siit Kreenholmi linnaosast tänast Joala tänavat pidi põhja suunas astuma. Ületage raudtee, nagu sedapidi tegema ka on. Ja jõuate Puškini alleele, mis oligi Vilde ajal sellel lõigul tuntud jauru suure uulitsena. Mis te arvate, mida te näete, kui seisate kohas, kus Annegi vastastikku otsekoheses sihis kaht kirikut? Te ei pea ütlema, see on juba ära öeldud ja kirja pandud. Ma loen varsti sajandivanuse punaka bütsantsi templi sibulkuplid, upitavad ennast üle tolmhalli, paneelmaja mind kiikama. Miks oli vaja seda tingimata põigiti kahe kiriku vahele püsti panna? Minu meelest põletas sõda siin platsi puhtaks, lage ala, ehita kuidas süda soovib, ju siis kellelegi oma soovis, nõnda tahtis ehk näidata oma sõjakate ateismi. Igatahes mõndagi rikkus ära. Kunagi kulges sirge promenaad vene kiriku altariuksest teise kiriku peaukseni. Jumalaga polnud sellel vist kuigi palju pistmist, aga laudset Joalat meie vana Juhkentali see omajagu eelistas küll. Peale kirikute siin suuremaid kivihooneid polnudki, kui välja arvata võõrastemaja otse jaama taga. Need read pärinevad Vladimir Beekmanni 1986. aasta romaanist Narva kosk. Romaani kangelanna ennesõjaaegsest Narvast pärit naine mäletas kiriku tänavat tervena just nagu Beekmangi, kes elas Narvas algkooli ajal kolmekümnendail. Raske mitte märgata eri aegadel kirjutanud autorite üksmeelt, seista seal tänaval, mille kummaski otsas seirab sind. Võimas kirik. Oli ilmselt kui seista mingil tuksleval hiigelsoonel. See kogemus ei lase sind ilmselt lahti isegi siis, kui ajastu reeglid nominossaid elamusi just ei soosi. Loen teile ette veel paar lõiku Adolf rammalt. Mälestused poisipõlvest Narvas pani ta kirja triloogia šahmadaan hundipassiga koolipoisse kibekäppade küpsetuskojas. Esimene neist diisikuse vikatimees aga käisid käsikäes, eriti kevaditi, kui jää läks ja loodusvalmistus ärkama. Siis veeresid läbi meie kiriku tänava üksteise kannul surnuvankrid enamikus valgete kirstudega ja väheste saatjatega. Neid sõitis läbi sulalume virtsa mõlemalt poolt, nii eesti kui vene kiriku ukse alt, moodustades Joala tänaval sihiga Siiversi surnuaed, sünge rongi. Ja teine. Järsku hakkas Eesti kirikukell lööma ja vene kirikukellad samuti juba jälle matavad, mõtlesin, ja peagi nägin mõlema pühakoja poolt mustade võrkubedega paarisrakendis hobuseid tulemas. Inimeste kobarad ja surnuvankrite kõikuvad kroonid, samuti mustad ja valged tihedalt kannul. Matuserongi Taiwa lähenesid ja vene kiriku poolt kurva kolonni ees alustas koor laulu mind loputama pannes. Sest niisugused müstilised pildid panid mind ikka seesmiselt judisema. Pealegi polnud nii palju surnuvankreid kiriku tänaval kaua aega veerenud. Viis tükki ligines neid vene kirikupoolselt teelt ja vastassuunast tuli ka õige mitu vankrit üksteise järel kõik, enamasti diisikuse surnud noored ja vanad, keda seal viimasele teekonnale saadeti. Kui paar meele olukamad pühapäevapilti. Meie tänavajumalakodade tornides kõlistati Kelly usklike vooris mööda Valendavaid pae kiviseid, kõnniteid ning kassid tulid välja maja treppidele päikest võtma. Ja teine Läksin ühel pühapäeva hommikul niisama lonkima. Jalutasin Juhkentali unistest agulimajadest mööda kuni kiriku tänava nurgani. Seal seisatasin natuke ringi vaadata. Vanamutid voorisid parajasti kirikusse lähedase pagariäri uksekella kaina tilises jõuks mürtsus. Usun, et nüüdseks olete saanud jalad kiriku tänaval üsna kindlalt maha ja tunnetate ümbrust juba nii selgelt, et teadvustate veel üht olulist tänavat. Vilde nimetas seda joaoru suureks hoolitseks. Adolf Rammo räägib Joala tänavast. Nad mõlemad peavad silmas üht ja sama tänavalõiku mida täna nimetatakse Puškini tänava alguseks. Tsaariaja lõpul nimetati seda ka suureks Peterburi uulitsaks. Niisiis Jooru suur tänavelik, Peterburi suur uulitz elik Joala tänav risti läbi kiriku uulitsa. Kui kiriku tänaval oligi töökodasid ja poekesi, siis dominantideks olid siin ikkagi kaks kirikut. Teebis pühakojast püha kojani, sidudes need lahutamatult ühe telje kaheks boonuseks. Seda sammusid pühapäevased kirikulised. Siit läksid matuse ja pulmarongid. Kreenholmist ja raudteejaamast Narva südalinna viiv Joala tänav jooksis kiriku tänavast täisnurga all läbi. Just sellel ristil, seisatas Ann. Ning silmitses paremal Aleksandri ja vasemal õigeusu kirikut. Seda tänavat mööda jooksis raha. Usun küll, et võime nii-öelda särki oli alalõpmata liikumist, aga seda liikumist tõukas taga ennekõike ärihuvi ja soov, kas kahandada võid kasvatada oma tengelpunga. Laenan jälle Adolf Rammo poisipõlvemälestusi. Seal tänaval asus kõige rohkem valmisriiete ärisid, vorstipoode ja Pagareid. Seal võis koguni kuld ja hõbeasju osta restoran Euroopa uksest sisse astuda võitleja teatrisse minna. Joala tänav oli õhtuti linna kõige heledamini valgustatud tänav. Pühade ajal olid tema vaateaknad hõbepaberipatja kulla-karraga kaunistatud. Lihavõtete ajal istusid šokolaadimunade vahel šokolaadijänesed ja korvikestes martsipani munade vahel martsipanitibud. Joala tänava hiilgust tunnustatakse ka kollasemas kirjanduses. Nimelt kogusamoromaanidega, Narva linnarahva liiderlikust, elust ja Baturkaist kahtlast kuulsust. Ell puskari nime all kirjutanud Ilmar ainelo. Tema 1933. aasta Narva uued saladused, esimene peatükk, öine kallaletung algab järgmise pildiga. Narva Hermanni kindluse torn vajus pikkamisi pimedusse ja vaatamata maigu algusele süttisid kõikjal põlema eredad elektrituled. Õhtu, mil narvalane poeb väsinuna koduurkast välja, et mõne tiiruga ümber linna parandada meelt ja hingata karget kevadet õhku, kopsudesse. Narvalasi armastatumaid, jalutustänavaid, suuria, Joala otse kihisesid rahvast. Joala ehk Peterburi tänaval kee säri. Kroonuasutusi siinkandis eriti ei olnud. Need olid Narva alevis aga kõikvõimalikud Bootnikud, käsitöölised, meistrimehed, apteegid. Rääkides apteekidest, siis Eesti kultuuriloo kuulsaim rohusegaja kirjamees luts maandus oma põgusal Narva perioodil just siia. Ja kui teile on jäänud praeguseks mulje, et ma üritan luua, sest paigast veidi idealiseeritud pilti, siis Teil võib isegi õigus olla sest luts mul mõnusa pildi loomise lapp ei tule, mis on mõneti ootamatu, arvestades seda, kui viljakas ja muhe aguli kujutaja ta ise oli. Luts alustab oma haput ülevaadet Narva episoodist järgmiselt. Ja juba jaanuari algupoolel, 1906. aastal saan Narvast joaoru apteekrilt pidermannilt kirja astugu platsi, kui ma olen see kohane mees sõidan Narva, linn on võõras ja võigas. Esimene mulje on niivõrd masendav, et pea kipub ringi, maja nutt kipub kurku. Edasi võite lugeda tema kuningakübarast Biederman apte kasuks, minu teada just Peterburi tänaval. Igal juhul on alust arvata, et kui luts räägib Narvas, siis peate selle all silmas ennekõike joaorgu. Rõõmsamaks ja lugu ei lähe ja luts kasutab Narvast jalga laskmiseks esimest võimalust, mis saatus talle pakub. Aga ehk ongi aeg tulla objektiivsete faktide juurde, mis koht see siis on, mis hirmutas ära suure agulikirjaniku, kuid jättis lummusliku jälje teiste kirjameestetöödesse? Teemal üks Narva lugu jätkab Heiliset. Niisiis Juhkental Joarg, varem ka Johims tal kolm nime, üks koht, vahel lausa mitu nime korraga. Ma ei kavatse rääkida Kreenholmi manufaktuuri ajaloost algusega 19. sajandi keskpaigas, aga Juhkentali linnaosa ajalugu on sellega lahutamatult seotud. Nimelt ei piisanud üsna peatööliste majutamiseks vabriku linna, kust peatselt kujunes töölisasulaga pisut põhja poole Narva külje alla Juhkentali. Nii Kreenholmi manufaktuuri tööstushooned ja kasarmud kui ka Juhkental kerkisid Vaivara valda Joala mõisa maadele. Nende kahe vahel oli Paldiski, Tallinna Narva raudtee ja 1870. aastal avatud Narva raudteejaam. Kui määratleda Juhkentali piire, siis saab öelda, et seda piiras idas Narva jõgi lõunas ja edelas raudtee ning loodes ja põhjas Narva Peetri eeslinn. Täna toonased tänavalt päris täpselt säilinud ei ole, aga tinglikult võib öelda, et Juhkentali ab raudtee ja Hermanni kindluse vahele. Ning loodes märgib selle piiri enam-vähem malmi tänav. Täna jääb piirkonna piiridesse ka niinimetatud joaoru puhkeala kohalikus keeles Liba vaja Janka mis tuleneb ilmselt omaaegsest nimetusest Juhkentali auk. Selle ühes ääres oli aastail 1879 kuni 1924 Osaühingu sinov BBQ masinaehitustehas, mille viies töökojas töötas kokku kuni 750 inimest. Ja täna meenutab seda malmi tänava nimi. Kase varustas joaoru elamurajooni asukatega. Ei saa lendajatena Kreenholmi õitseaega Juhkentalis midagi ei olnud. Olekotšanovski Narva-teemalise monograafia kohaselt oli 1723. aasta Narva plaanil praeguse Juhkentali idaosas näiteks Peeter Esimese favoriidi Aleksandr Mentšikovi suur aiaga maja. Nojaa, muidugi pärinevad kiviajast joaoru asulakoht jõe ääres, üks vanimaid asustusjälgi Eestis üldse. Olulisimad ehitised kerkisid joor kui siiski 19. sajandi lõpus ja nendeks ei mingit üllatust, olid kaks kirikut. Tekstiilitööstuse tööjõu vajadus kasvas ja nii kasvas ka siinkandi eestlastest elanikkond. Kreenholmi manufaktuuri luterlastel töölised moodustasid iseseisva koguduse ja vajasid omaette luteri kirikut. 1879. aastal otsustati hakata seda ehitama. Joala mõisa omanik Georg von Kramer kinkis selleks krundi joaorus. Erinevalt Narva linnast, mis oli tollal Peterburi kubermangu osa ja joaoru Eestimaa kubermangu territooriumile Se lahutatud, säilis 1900 seitsmeteistkümnenda aastani ja oli nii mitmeski mõttes oluline. Nii mõjutas see sedagi, et kirik joaorus ei olnud mõeldud linna ehk siis Peterburi kubermangu luterlastele, mistõttu neile ehitati Peetri kirik. 1881. aastal pandi oru kirikule nurgakivi. 1884. pühitseti terrorirünnakus hukkunud Aleksander teise mälestuseks. Kiriku arhitekt oli akadeemik professor Otto bioshipius Peterburist. Tema on projekteerinud ka Tallinna Kaarli kiriku. Et Kreenholmis töötas tollal 5000 luterlasest töölist, pidi kirik suutma kõik nad korraga ära mahutada. Kirikus olevatki olnud 2500 istekohta ja ülejäänutele seisukohad. Hoone tellijaks oli aktsiaselts Kreenholmi manufaktuuri osaühing ja maksma läks 184000 rubla. Või nagu Vilde on, ütles. Need kirikud oli joavabriku oma kulul asutanud mõlemad kokku maksivatel miljoni rubla ümber. Aga mida tähendas üks miljon Joa vabriku päratuma, rikkuse kohta? Kirikuid, nagu öeldud, oli tõesti kaks. Kreenholmi manufaktuuri õigeusklike töölistele rajati ülestõusmise Vaskressenski kirik millele pandi nurgakivi 1890. aastal. Aleksander kolmandajad tsaariperekonna osavõtul pühitseti 1896. aastal. Kirik ehitati Kreenholmi arhitekt Paul Aališi projekti järgi peamiselt kulgu tellistest ja see on ainus neobütsantsi stiilis sakraalehitis Eestis. Alisson oli muide ka see, kes vaatas reaalselt Aleksandri kiriku valmimise järele kuna hipi sisesiia eriti ei sattunud ja surigi enne kiriku valmimist. Alifi projekteeritud on muuhulgas ka see villa, kus ma täna kõnelen Joala 18, aga ka minu suur lemmik, pühakojana mõjuv Georgi vabrik Narva väiksema kose ääres. Nõnda siis saigi, et joaoru rajooni telje kummaski otsas oli kirik ja neid ühendas kiriku tänav. Nii ülestõusmise kui Aleksandri kiriku ümber kavandati väljak väiksena nelinurkne Aleksandri kiriku ümber avaram ülestõusmise kiriku juurde. Aleksandri kiriku asukoht arvestab teiste Narva arhitektuuriliste maamärkidega. Kotsionoscan oma monograafias oletanud, et selle valikul osales hipi või sisevõib aru saada küll, miks ta nii arvab. Ses Tzipiuse suhtumises kiriku ehitusse ei olnud mõistagi midagi juhuslikult nagu kinnitavad ka tema põhjalikud lausa filosoofilised kirjatööd sellel teemal. Üksipivuse veendumusi oli, et protestantlik kirik ei pea rõhutamaskeesi vaid peab oma ilult olema võrdne katoliiklikuga. Mõlema kiriku paiknemine määras ära joaoru rajooni kompositsiooni. Nad on hästi näha igaühele, kes rongiga linna sisse sõidab. Kaks kirikut, oma kontrass arhitektuuriga moodustasid ansambli ja kujundasid Narva siluetti. Üks kõrgusesse sirutuv printsipiaalselt nurgeline jaamast eetlikult jaheda värviline, teine pigem kaarjatele joontele üles ehitatud ja soojades toonides. Joaorurahvas seadis endaga vaikselt sisse Joala. Mõisa omanikud müüsid krunthaaval maad ja nii tekkis peamiselt üks puumaja teise kõrvale. Juhkentali 1897. aasta kaardilt on näha, et ligi viiendik kalevikruntidest kuulus tol hetkel Osaühingule. Kreenholmi manufaktuur. Oli suuremaid hooneid, kus üüris korteri paarkümmend leibkonda. Oli väiksemaid, kus pererahvas elas vaid ise ja pidas äri. Mahustateks oli kani Peterburi kubermangus pärit vene kaupmehi kui ka eesti talupoegi. Mul näiteks silme ees üks konkreetne 1884. aasta novembris eesti ja saksa keeles koostatud leping mille üheks pooleks on vennad härra grammerid. Ning teiseks pooleks Tallinna kubermangu kiikeli valla liige Jüri karja. Viimane ostab vendadelt krunt tüki number 26 Rakvere kreisis Johann Stahlis ehk siis Joala mõisamaast, mis jääb Narva linna rajade ja Paldiski raudtee vahele. 126 ja poole ruutsilla eest maksab Jüri 240 rubla raha. Joaru peatänavaks kujunes Suur-Peterburi, mille kaudu toimis ühendus raudteejaama ja Narva linnaga. Siia kogunesid ka kaubandusettevõtted, seejuures mitmed fotoateljeed. Joaorus oli läbi aegade kaks suuremat söögi- ja majutuskohta võõrastemaja restoran New York. Jaama vastas vaksali tänavas, mille head kööki kiideti. Joala tänava saga hotell, restoran, neuroopa. Kes siis Juhkentalis elasid. Joachim stal 1892 kokku 3304 inimest, neist mehi 1635, naisi 34 võrra enam. Luterlased 2427, õigeusklike 721, muid 156. Johtimis taldud 897 ehk viis aastat hiljem 4759 inimest. 1917 7781 inimest, peamiselt eestlased. 1910. aastal oli joaoru 7940-st elanikust kreekakatoliku usku 2345 evangeelse luteri usku 5227 roomakatoliku usku 170 muhameedlasi 95, lisaks 12 vanausuliste 14 juuti. Muide, üks tähelepanuväärseid tegelasi, Adolf Rammo mälestustes on tema moslemiperest pärit naabripoiss kah joaoru elanik. Mida see rahvas siis tegi, kui nad just kirikute vahet ei saalinud, tööd ei rabanud või sisseoste ei teinud. Üks kogukondlikke arhitektuurilisi tähiseid Juhkentali ajaloos on vaieldamatult karskusselts võitleja. Karskusliikumise organiseerumine jõudis Eestisse sügavaimal venestusajal ja seda toetasid ärksamad Eesti kultuuri ja hariduselukandjad. Narvas näiteks oli seltsis omal ajal aktiivselt tegev tulevane keeleteadlane rahvaluulekoguja, diplomaat ning ERMi juhataja Oskar Kallas toona aga 1893. 95. aastal noor Narva kooliõpetaja. Kui esimene karskusselts asutati Eestis 1889, siis võitleja aasta hiljem. Algul renditi ruume eraisikutelt, sealjuures raudteejaama vastas. Vaksali tänaval. 1898. aastal osteti puumaja joaoru teisse serva. Jäärakkujasinovjevi tehase lähedale võitleja oli muide esimene Eesti karskusselts, kellel oli oma maja. 1899. aastal ehitati samasse uus maja millele omakorda ehitati 1908. aastal juurde saal. Kõik see asus umbes seal, kus täna kultuurimaja, Ruugodif ja mis seal toimus. Küsige parem, mida seal ei toimunud. Seal olid erinevad loengud, sporditegevus, malest maadluseni peod ja muidugi teater. Kavilda raudsetes kätes vastandus see asutus mõistliku ajaveetmiskohana ümbruskonna kõrtsidel. Aga seda enam, miks Oskar siis nurises? Nojah, loen teile lõigukese 1899. aasta ajalehest kõige viinsemates küladeski, soodes ja saartest püüavad inimesed, kui mitte muid teesid, siis ometi kirikuteesid ikka korras pidada. Aga miks peab Narva joaoru kirikuteedest uulitsatest ütlema? Need uulitsa, iseäranis see, mis päev hoolitsust Aleksandri kirikuni viib seisavad juba kiriku ehitamisest saadik vihmastel aegadel paksu mulisema, mudal talviste sadude järel hangede all sula korral must ja kollaka sõnniku all põua ajal niisuguste tolmupilvede all, mis majasid vaatajast, varjavad nii kui juuliks niisama pahad on ka kõnniteed. Õigusega peab tunnistama, et terves linnas nii viletsaid uulitsaid, mida mööda rahvas suuremal hulgal käib, ei ole kui Aleksandri kiriku pää, uulitsa ja ka veel teised ümberkaudsed. Ja siis muidugi tänavavalgustuse probleem. Loen 1907. aastapäevalehest joaoru elanikud elavad siiamaale sügisestel öödel, iseäranis siis, kui kuuvalguspuudus pilkases pimeduses. Majaperemehed, kelle kohus oleks olnud uulitsa valgustada, seda ei teinud. Kes ennast pimedatel õhtutel tõukamist täiest tahtis kõrvale hoida, pidise laterna kaasa võtma, ainukene hoolitsemise voorus valgustatud sai, oli suur pea uulitsemis linnast Kreenholmi viid, seal põlevad pimedatel öödel auverelambid aga see sünnib Kreenholmi vabriku kulul. See olukord ei muutunud drastiliselt ka järgnevatel aastakümnetel tasuvaid Narva uute saladuste kangelannal heledalt Joala tänavalt valgustamata põiktänavale astuda, kui ta juba teisel lehel uimaseks löödi. Kaabakate ohvriks langes. Adolf Rammo meenutused muutuvad sellest fenomenist kõneldes melanhoolseks. Kõige valusam, halastamatu Mariaga kitsikuse ja tühjuse tunne. Siiski sügiseti neil märgadel kottpimedatel õhtutel, mil armastuski oma sünnilinna vastu kippus kaduma. Seda elast läbimist iga Narva poiss ja tüdruk, kui ta rohkem valgustatud Joala tänavalt mõnikümmend sammu kõrvale käänes. Ühtäkki oli kõik jälle lootusetult tühi ja kõle. Ainult turuplatsist jaamani ja jaamast turuplatsini, jätkuski heledamat maailma. Ja see mälupilt seostub aastaga 1940. Ja muidugi oli üks ajastu probleeme hügieen, millest johtuvalt ei läinud koolera sellest kandist kunagi mööda. Sellega seostus omakorda kurikuulus solgi rend, mis jooksis Eestimaa ja Peterburi kubermangu piiril malmi vabriku ees ilmselt kusagil tänase raja tänava kandis. See tekitas kahe kubermangu vahel mitmeid tülisid, kus üks süüdistas teist oma solgilaskmises kraavimis voolas välja just naaberkubermangu veevõtu kohta. 1906. aastal läks asi lausa nii kaugele, et Narva linn kaebas Juhkentali peale ja mõlemad kubernerid käisid koos tohtrite ja ametnike delegatsiooniga uurimas kraavelmis Juhkentalis Narva jõkke jooksevad. Tüliõunu oli teisigi, näiteks võib arhiivist leida 1896. aasta kirjavahetuse, mis näitab, millist kurja vaeva nägid Peterburi kubermangu ametnikud ja Narva arstid Eestimaa kubermangu veenmisega selles, et Juhkentali prostituudid tuleks allutada arstlikule kontrollile, nii nagu Narvas nimelt ei olnud Juhkentalis arsti narva arstidega sealseid tüdrukuid enda tööks ei pidanud, kuigi joaoru neidude ameti tegevuse kõrval tagajärjed avaldusid mõistagi ka Narva linna piirides. Tõsisem probleem aga oli ilmselt veevärgi puudumine Juhkentalis. See mure hakkas lahenema alles teise maailmasõja eelpõlengud olid Juhkentali puumajade puru puhul, kui kasutada rammu ütlust igapäevane asi mistõttu veevärgi puudumine ei olnud üksnes hügieeni, vaid sõna otseses mõttes elu küsimus. Miski ei tõestanud seda paremini õieti hirmsamini kui kogu Eesti vabariigi ajaloo suurim põleng enne teist maailmasõda. Mis toimus just siin, minu juttude Juhkentalis. See juhtus 25. aprillil 1919. Sellel öösel oli punaarmee pommitamise fookuses Juhkental joaorus põles ära ligi 200 ehitist, mille väärtust hinnati toona 24-le miljonile Margale. Peamiselt töörahvamajad. Tuhanded inimesed jäid peavarjuta. Esmalt võtsid tuld üksikud jõepoolsed elamud. Saabusid kohale tuletõrjujad, keda võimaluse piirides püüdsid abistada kohalikud elanikud. Mitmesse majja oli peidetud laskemoona, mis nüüd süttinud majades vahetpidamata lõhkes. Päästetööde käigus lasti omakorda kvartalite kaupa maju õhku, et tule levimis pidurdada, ent tuli leegitses veel tükk aega, enne kui lõplikult rauges. Hulk rahvast leidis tulekahju ja jätkuva pommitamise eest kaitset ülestõusmise kiriku keldrist. Ligi 500 inimest sai aga varju Aleksandri kirikus, mis nagu teinegi kirik imekombel puutumata jäi. Keset tule märts seisvasse kirikusse päästetud varanatukesega varjunud inimesed olid justkui karpi suletud. Kiriku kiviseinad läksid kuumuse käes tuliseks ja aknaklaasid kehakkasid sulama. Ööseks Joarg lage, ainult varemed püsti. Maha oli põlenud raudteejaam. Terve Aleksandri kiriku ümbrus, vaid riba majasid Joala tänava ääres ja kirikuõpetaja maja oru kaldal olid puutumata jäänud peavarjuta. Rahvas veetis külma ööjoa uruaugus kraami natuke sealsamas kõrval. Võib etteulatuvalt öelda, et kuigi linnaosa taastati osaliselt kahe maailmasõja vahelisel ajal kannatas kõvasti 1941. aasta pommitamisel ja põleski teise maailmasõja ajal taas pea täielikult maha. See sõda Aleksandri kiriku suhtes enam nii armuline ei olnud. Samas tasub mõelda, et suur osa tühjust, mida täna luteri kiriku ümbruses näeme see ei ole teise maailmasõja tulemus, see on vabadussõda. Veel 1937. aastal, kirjutab leht. Vist üheski teises linnas pole nii palju varemeid kui Narvas. Kohe jaama taga niinimetatud Juhkentali linnaosas kerkivad taeva poole varemete sakilised servad ja haigutavad vastu tühjad aknaavaused otsekui välja torgitud silmad. Sõja kurb mälestus, mida ei ole suutnud klasterdada 20 aastane kosumis aeg. Endised omanikud ei jaksanud hooneid taastada ja nii said varemed justkui loomulikuks osaks linnapildist. Ilma Raine loo 32. aasta romaanis rohelised silmad veedab elu väsinud ja alkoholi uppunud minategelane seal lausa öid. Jalutasin joaoru varemete vahel ja püüdsin kuhjunud mõtteid endast eemale peletada. Eevi Taela toredas mälestusteraamatus oma lapsepõlve Narvast leiavad varemed koha meile juba tuttava stseeni kirjelduses. Kui Väike-Eevi oma isa ja vennaga. 1929. aasta paiku on teel supluskohta Juhkentali augus. Nad tulevad Joala tänavat mööda vanalinna poolt jõuavad meile tuttavale ristile. Kiriku tänava ristmikul keerasime vasakule. Meie ees paistis suur ja vägev Aleksandri kirik. Aga mina vaatasin veel papa kukilgi tagasi, sest selja taga tänava teises otsas säras pisike armas üleni heleroosa ja valgetriibuline vene kirik nagu jõulupräänik. Mis asest vahidega sina sinna sisse ei saa, meie oleme luterlased, ütle seinu. Küll ta saab, kui ta tahab, ütles papa. Kirikusse saab igaüks sisse. Sealtsamast kiriku tagant, Juhkentali linnaosa vabadussõjaaegsete varemete vahelt läks diagonaalne rada alla jõeorgu. Aga olgu, et ühes otsas olid varemed muutumas, selle lahutamatuks osaks kerkisid teisal piirkonnas moodsad elumajad. Eriti 1900 kolmekümnendail. 1935. aastapäevaleht kirjutab, et Narva südalinn tühjeneb ja suuremad ärid on kolinud üle Peetri platsi ümbruse või Joaru linnaossa. Suur hulk kivimaju südalinnas on peaaegu täiesti tühjad, seevastu Joarg paisub. 37. aasta lehtedest võib lugeda, et kerkinud on juba 60 uut elamut. Enamikul kahekordsed moodsas stiilis avarate akendega ehitused, mõned ka kolmekordsed. 1939. aasta lehtedest võib lugeda, et joru varemete asemele on püstitatud sadakond uut maja. Südalinnast on võrsumas vaeste patuste alev, kuna ennesõjaaegne töölislinnaosa joaorg on muutumas Narva rahakama kihi elukohaks. Päevaleht märgib optimistlikult, kuna joaoru linnaosas on korterid nõutavad ja seal makstakse üüri märksa enam kui mujal Narvas, siis on ette näha, et selline ehitustegevus veelgi jätkub. Järgnevatel aastatel ja vabariigi juubeliaastal 1943. aastal on Joarg märksa nägusam. Kui oli see linnaosa enne suurt tulekahju 19. aastal. Olukord on kujunenud isegi niikaugele, et juba siis üüritakse kortereid, kui uuele hoonele hakatakse alles rajama alusmüüri. See asjaolu on küllaltki kummaline, sest Narva on üks neid väheseid linnu, kus elanike arv on pidevalt vähenenud. Südalinn on praegu üsna armetus seisukorras ja see tühjeneb vastavalt joaorus teostatava ülesehitusele. Nägu Joar uute majade omanikud kõnelevad tuleva tüürilised seepärast joaorgu. Et see linnaosa on kujunenud praegu Narva tsentrumiks jäeti inimeste nõudmised korterite suhtes on märksa muutunud. Ei lepita enam kasarmu stiilis ehitatud korteritega ja samuti pole vastuvõetavad elu korterid vanades kivimajades südalinnas. Joaorust oli seega kujunemas uue sõja eel taas kihab ja kodune puitasum. Lisaks tegeleti tõsiselt jõeäärse alaga, sest kui kasutada Adolf Rammo sõnum, siis eks ole ju nii, et Juhkentali auk on ju lihtrahva Riviera, kus on roheline muru, õhku ja kärestiku kohinat. 1936. aastal ehitati joaorgu Hermanni kindluse Aleksandri kiriku vahele tenniseväljakud ning alustati töid suure moodsa ujula ehitamiseks. Supelbasseini rajamise käigus loodi siis jõkke kunstlik neemik, millest aastakümned on kasvatanud tänaseks armastatud jalutuskoha lippov ka saarekese oiga plaanemis teoks ei saanud. Nii näiteks kavandati 1937. aasta projekti kohaselt Narva hüdroelektrijaam joaoru järsaku servale, 300 meetri kaugusele Hermanni kindlusest. Selle kanal oli aga mõeldud jooksma risti läbi joaoru otse Aleksandri kiriku eest, umbes seal, kus täna on esimese mai tänav. Õnneks seda ei juhtunud. Sõltumata 1919. aasta hävingust oli joaorg ikkagi see tervik, millisena ta Kreenholmi hiilgeaegadel sai planeeritud peamiselt kahekorruseliste puitmajadest koosnev korrapärase tänavavõrguga madalale, mille keskelt jooksis läbi kiha äritänav ja teistpidi laiu lits mille mõlemas otsas vaatasid teineteisega tõtt. Kaks kirikut. Ja need kaks. Nad ei välistanud teine, teistega tõrjunud teisemeelseid. See aimub Eevi taela mälestuskillu seespool. Ja näiteks kuigi ei Vilde on ega Beekmanni minajutustaja ei kuulunud õigeusklike sekka on nende mõlema suu läbi saanud kirja unustamatu mälestusena. Just nimelt värvikas lihavõtteöö kogemus Osgressenski kirikus. Mis siis rääkida veel kodususest, mis meenub selle kirikuga seoses Adolf Ramole. Kirikuplatsil oli hea lohet lennutada, vibu lasta ja muidugi saada võis vabalt traavida ja kivirahet õhku heita, ilma et kuskil oleks Akenglerisenud aimata ehk nüüdseks miks võlub just selle agulilugu mind enam kui kuulus barokne vanalinn? Minu meelest on Juhkental sünnist peale kuidagi oma. See kerkis koduks eestlastele justkui monumendiks maarahvaliikumisele, linna Nende edenemisele ja saatuselöökidele. Tal oli minu arvates algusest peale just nagu tervikuks loodud just selline linnak, mille kohta Ameerika linnaplaneerija Kemilinds ütleks imidži poolt. Eesti keelde on seda omadust imidži piletile chi peleti tõlgitud kui loetavust ette kujutletavustete kujutatavust. Lents defineerib oma raamatus vimidževdassiki loetavus kui füüsilise objekti sellist omadust, mis tekitab olenematta vaatlejast suure tõenäosusega tugeva kuvandi. Linnakeskkonna loetavuse suurendamiseks on tema arvates oluline tugevdada selle visuaalset identifitseeritavad suktuursust. Mulle meenub siinkohal Beekmanni mainitud sõna õilistamine. Sellisteks ehitusplokkidest, mille abil on võimalik luua linna tasandil selged kindlakujulisi struktuure on rajad, piirid, piirkonnad, sõlmed ja maamärgid. Need on ka ühtlasi Lindschiviis põhimõistet. Võib ilmselt öelda, et enne teist maailmasõda ühendusid Juhkentalis kõik viis nii-öelda tasandit armooniliseks tervikuks. Olulisemad rajad ehk liikumisteed tulid juba alguses jutuks. Joala ja sellega ristunud kiriku tänav aga muu tänavavõrgustik, mis oli tollal geomeetriliselt mõistetav ja selge. Piirideks, mis hoidsid piirkonda tihedalt koos, olid muidugi jõgi raudtee ja põhjas raja tänav, mida täna sellisena enam pole. Aga õnnetu solgirenn. Joorus võis märgata aga eraldi piirkondi, milleks olid alad ida ja lääne pool, Joala tänavat, aga ka joaoru. Jäärak olid ka omad sõlmed, nagu näiteks kiriku ja Joala tänava ristmik. See tasakaalupunkt, millest alustasin ja muidugi maamärgid, kaks kirikut, aga näiteks ka võitleja maja ja raudteejaam mis kõik olid kahe peatee kaudu üksteisega ühendatud. See kõik oli tänases joaorus, me sellist tervikut ei leia. Mis siis juhtus, võiks küsida. Parafraseerides kunagise Narvaga küsimust Beekmanni romaanis, miks oli vaja tingimata midagi põigiti, kahev kiriku vahele püsti panna, kirikud omakorda kõrge elamute vahele uputada. Veel 1945. aasta üldplaneeringu kavas, mille autor oli Anton Soans, kavandati joaorgu kahe kolme korruselised elamud. Madis Tuuderi artiklis ehitatud ehitamata stalinismiajastu Narva mööndakse et üldplaneeringus peegelduv plaan taastada ja korrastada Juhkentali linnaosa kirikud säilitades nendevahelise ühendava lülina kulgeva kiriku tänava näitab nonde aastate ideoloogilist vabadust. 1900 viiekümnendatel tehtud joaoru piirkonna projektides Peeti rajooni teljeks Puškini tänava algust, mille mõlemale poole kavandati neljakorruseliste elamute ehitamist. Selleks aga, et säilitada piirkonna senist risttelge kahe kiriku vahelist joont, kavandati ehitada neljakorruselised majad katkestustega. Majadevaheline katkestus oli plaanis ühendada võlvkaartega läbi mille avanenuks siis vaade kirikutele ja ülestõusmise kiriku ümber oli kavas säilitada park. Kui Aga Puškini tänava vasakusse külge neljakorruselist hoonet ehitama hakati, siis katkestusest loobuti. Maja planeeriti mitme sektsiooniliseks ja see tehti ühes tükis. Ja nii murtigi 1960. aastal kahe tänava rist. Sealt edasi läksid asjad juba nii-öelda libedalt. 1970. aastal valmis pikk madal poehoone siluett, mis jookseb piki Puškini tänava alguse paremat külge. Samal perioodil ehitati sinna tänavapoolde kolm üheksakorruselist elamut, mis varjasid vaate Aleksandri kiriku läheb Puškini tänavalt. Aleksandri kiriku ümber säilis lõiguke vanast tänavast ja 19. sajandil planeeritud väljak. Ülestõusmise kiriku ümber planeeritud väljak teoks ei saanud. Seeasemel kuhjus sinna Ridamassiivseid, hooned ja garaažid. Kadudor tunnistab, et asumi kunagise terviklikkuse lõhkus Puškini tänava algusesse planeeritud alleed, mille äärde kavandatud hoonestus lõikas läbi kahte kirikut ühendava asumiselgro kiriku tänava. Tänaseks on kahe kiriku vahel põiki lausa kolm hoonet. Justkui oleks tahetud sellega kustutada isegi mälestustänavast, mille abil kaks kirikut kunagi tasa kaalustasid. Õilistasid tervet asumit. Ja kohast sai ebakoht. Just nagu oleks keegi selle meelega hävitanud. Lint Jon muuhulgas kirjutanud oma raamatus ka ohtudest, mis kaasnevad keskkonna kõrge loetavusega. Nii möönab ta näiteks, et maagiliste tähendustega laetud maastik võib pärssida praktilisi tegevusi. Maatüki tarbimine on hõlpsam, kui selles suhtes puuduvad liigsed tunded, sentiment. Seetõttu oleks tema arvates hea, kui need rikkalikud eredad kujutlused, mida keskkond peaks esile kutsuma oleks ühtlasi hõlpsasti kommunikeeritavad ja muutuvatele vajadustele vastavalt kohandatavad et saaks sündida uued tähendused. Uus poeesia. Eesmärgiks võiks siis olla loetav keskkond, mis oleks ühtlasi avatud erinevatele lähenemistele. Ja võib-olla tõesti oli Juhkental iselaadne tähendusväli nii intensiivne ja ühemõtteline et seda ei saanud sobitada teatud aja nii-öelda muutunud vajadustega. Ateismi ajastusse on raske sobitada linnaosa, mille tervikluse tagavad kaks sakraalehitist kõrgumas üle madalate puitmajade nähtavad igast olulisest sõlmpunktist ja neid ühendav kiriku nimeline tänav. Nii maetigi linnaosa arhitektuurilise müra alla või teisisõnu selle süda lõhustati. Muidugi võib küsida veel paljut. Kas kahe pühakoja nii-öelda eesti ja vene kiriku avatud dialoogimurdmist, nende sideme mitmekordselt läbilõikamist saab sümboolselt üle kanda mingile hilisemale kultuuridevahelisele lõhele. Kas sellel on mingi märgiline tähendused tänasel Narva üldplaneeringu lõppe biooru linnaosa läänes Puškini tänavaga ning õigeusu kirikut sisaldav pool jääb sellest üldse välja. Või mida järeldada sellest, et Juhkentali tervikluste hävitanud mitte sõja Protaalsus olgugi et kaks sõda põletasid selle peamaani maha vaid rahuaegne teadlik planeerimine? Vastused neile küsimustele sõltuvad ilmselt igaühe isiklikus kujutlusvõimest. Mina ei pea mõttekaks unistamist sellest, et taasluua olnut või rännata minevikku. Aga üht pean võimalikuks küll. Tänagi võib minna Juhkentali ja liikuda mööda mälutähiseid just nagu mööda leivapuru mida maha poetanud. Keegi, kes tahab, et ta leitaks on kaks kirikut. Üks keset 1919. aasta aprillist jäänud lagedust. Teine uppumas kõrgete kortermajade vahele on jupike kiriku tänavat, Aleksandri kiriku ees on too punkt Puškini alleel, kus kummalgi käel kõrgub kirik. Ja nad ei kao kuhugi, isegi siis, kui keegi neid parasjagu ei näe on koht jalakäijate ülekäigul raudtee kohal, kus Kreenholmi selja taha ning linna poole vaadates näeb korraga kaht suurt kirikut üksteisega tõtt vaatamas. On ju haru kassid, kes sind peremeheliku pilguga eiravad ja kellel on täiesti ükstapuha, millises linnaosas nad parasjagu on, kas puidust või millestki muust. Ja on üks vana puumaja raudsilla Juhkentali tänava nurgal, mis meenutab nagu nokkloom või sipelgasiil kunagist välja surnud puumajade puru ajastut. Muide, see haruldus on praegu müügis, nii et kui keegi selle ära ostaks ja sinna väikese joaoru muuseumi teeks, oleksin ma esimene külaline. Mu loengu esialgne pealkiri oli, miks armastada Juhkentali? Muutsin selle ära, kui liiga sentimentaalse. Aga nüüd ma võin öelda küll. Need ongi kõik need asjad, miks armastada Juhkentali. Teemal joaoru teljed üks Narva lugu kõneles Viru maakohtu kohtunik Narvas Heili Sepp külas Itaalisema rookovi klaveripala ärkamine. Loeng on salvestatud Narva kunsti residentuuri hoones. Täname Ann Mirjam paiklat. Saate panid kokku Külli tüliga, Hedi Rosma raadioteater 2018.