Minu nimi on Hannes Vallikivi ja ma räägin ühe loo. Võiks ju arvata, et ma juristina räägin mõne loo sellest, kuidas ma kaitsjana kellelegi või advokaadina kellelegi õigeks rääkisin kohtus või kui ma sain mingi väga suure hüvitise, mis minu kliendi kasuks välja mõisteti, aga ma ei räägi üldse mitte õigusest, vaid. Mulle meeldib võrrelda juristi või advokaadi elukutset, arsti elukutsega ja juurat. Natukene arstiteadusega. Ja üks lugu, mis mul meeles, pärineb hoopis meditsiini valdkonnast. Selle rääkis mulle võib-olla üks kümmekond aastat tagasi üks arst üks tuttav arst. Ja neil oli selline juhtum, et üks inimene patsient toodi haiglasse ja tal oli soolesulgus, tehti operatsioon, kõht lõigati lahti, vaadati, et kõik on must, gangreen siin ei ole midagi teha, õmmeldi uuesti kokku ja inimene jäeti lihtsalt saatuse meelevalda. Selle haige lähedased ei leppinud selle olukorraga ja et tõid sinna haiglasse või tahtsid tuua kellelegi teadjamehe või, või siis posija. Alguses olid arstid sellele vastu, aga sa ei ei keela sellist asja, lõpeks suriele. Ja siis toodi see posija sinna. Ma ei tea, mida ta täpselt seal tegi, ma ei mäleta enam, võib-olla ta seal kasutas pendlit ja midagi muud, ta soovitas panna madratsi alla fooliumi. Jälle arstid olid sellele vastu ja ma mäletan, kuidas see arstid on kõik materjalistid. Nad ei usu sellistesse asjadesse, ma mäletan ehedalt seda, kuidas see mu tuttav arst seda rääkis, kuidas nad pidasid neid lähedasi, tundsid kaasa neile tegelikult, et nad sellist asja üldse usuvad. Aga no lubasid siis panna selle foolium sinna voodi alla. Ja paar päeva hiljem see patsient, ta kõht hakkas läbi käima ja ta läks haiglast ära omal jalal. Ja see lugu tuletab mulle meelde, et inimene on müstiline olend ja nii nagu arstid ei uskunud imedesse. Nii, ma arvan, juristid on küünilised, aga ma arvan, et me kõik tahaksime seda meeles pidama, et inimene on müstika.