Väga harva juhtub, et vana aasta laupäevaks on laud puhas. Käesoleval aastal ehk ei olnud seal laual palju käsikirju, see, mis eelmisel aastal käsile jäi, sai sel aastal lõpetatud. Mõtlen konkreetselt Kaspari triloogia viimast koera juttu, mis on neid loomingule üle antud ja koos eelmise, kahe koera jutuga küla traagika kojusõiduga üle antud ka Eesti riiklikule kirjastusele. Nii et sel aastal ma lõpetasin oma tunded ja suhted koertega. Vähemalt mõneks ajaks. Mu mõtted on ikka rohkem ja rohkem seotud räimega meie kõige väiksema, meie kõige igavam päevasema ja meie kõige tarvilikuma kalaga. Aasta, kui tagasi mõtelda, oli viljakas selles mõttes, et mulle ta osutus kolme raamatu aastaks. Silmus venekeelne valikkogu pealkirjaga Abruka, kus on ühtede kaante vahel sellestki visaatili väljaandel kogu pikem ja lühem proosa Aleksander Tombergi ja kenaadimoraavini tõlkes. Ja kaante vahel ilmus ka valik estraadimonolooge ja lühidramaturgiat. Ja neid siis aasta lõpu eel. Kordusväljaandena romaan Vares. Ühest küljest Anda tundub olevat täiesti niisugune rahulik ja normaalne töö tegemise aasta. Teisest küljest ma mingi kurbuse kadunud, see on üle mitme aasta. Ehk esimene aasta ilma naljata nurka viimane koera jutt nagu läks käest tõsiseks ja ka estraadile ei ole ma selle aasta jooksul midagi kirjutanud. Ma ei tahaks sellest ainevallast loobuda. Ma olen ikka mõelnud, et igal normaalsel inimesel vist on antud mingi kindel maht või vajadus nii nalja kui nutu järele ja kui ta seda regulaarselt ei pruugi ja tarvita läbi ei ela, siis on temas mingisugune igatsus või defitsiit ja ehk mingi kohustada selles situatsioonis siis aidata. Niisugust Igapäevaste osooni jagamist. Huumori mõttes. Võiksime meie kirjanikud endale pisut sagedamini lubada. Maga aasta sündmused ja käimised ja matad olid tõsisemad ja sellepärast üheks hetkeks jäi nagu huumori küll varju. Võib-olla aasta kõige emotsionaalsem sündmus oli ehk augustikuus toimunud sõrulaste kokkutulek Sõrve sääres kus kohtusid nii tänasel kui eilsel sorulased Mandri-Eestist üle 1000 ja kohalike siis ligi paar 1000. See oli niisugune juute meenutamise ja juurte tunnetamise aeg ja koht. No tore on vaadata, kui kaks 60 aastast meest vaatavad üksteisel pikka aega otse ja üks küsib, kas sa tõesti mind ei mäleta, et ma olen selle selle naise 14. laps, teine ütleb, aga et mina olen selle selle naise XII poeg? Siis on selles midagi liigutavat ja ürgset ja aidanud lisaks kõigele seda meeletut äratundmisrõõmu. Võib-olla tõesti inimesed ei olnud 40 või 50 aastat 11 näinud. Sõrulaste päev, see meenutas mulle nagu mingisugust iidse puu niisugust toredat kahisemist, egoismist tuules, kus järsku puu tunneb rõõmu sellest tuulest ja, ja merest ja tunneb rõõmu oma juurteni, sest tugevusest. Ja kuna mul see Räime raamatu idee nagu kangesti vaevanud painanud siis see päev nagu viis mitu head sammu selles suunas. Edasi. Ma ei tunne veel hästi väimehe hingeelu ja tema igatsusi rõõmusid või muresid, eks tal jätkub ikka piisavalt. Ja mulle näib, et räim võib osutuda ehk osutubki selliseks kirjanduslikuks võtmekujuks, kes ühendaks järsku kas või sajandit kas või põlvkonnad, kas või saatused, kas või kas või erinevad maakonnad, see on vist seda väärt, et temast kirjutada. Mindi suurde sõtta isegi niiviisi, et tõepoolest ei olnud, ütleme neegritele midagi kaasa panna peale seljakotitäie kuivatatud räimi. Ja niisugune asi jääb inimestel vist aga pikaks meelde, kui ta niiviisi Läheb oma seljakotiga kodust üha kaugemale kaugemale ja kuidas see ainuke, mis teda koduga seob, see kuivatatud räida jääb ka üha vähemaks ja vähemaks ja ma ütlen, milline hind võib-olla nendel viimastel kuivatatud kaladel seal seljakotis. Suvi andis sellega seoses ka teise elamuse, mis on ühendatud kuramaaga. Kaks kirjandussündmust Ventspilsis ühe aastaga. Maikuus võtsin osa Nõukogude kirjanduse päevadest Lätis ja meie üks väike brigaad kirjanduslikest briga Matthias sattus Ventspilsi. See on linn, kuhu juured tagasi viivad. Sest 44. aastal meie pere koos teiste sõja jalgu jäänud Sarulastega sattus kõigepealt just Ventspilsi, kus meest siis raudteed mööda edasi Saksamaa laagritesse veeti. Kui ma jäin Ventspilsis raamatukogus pärast esinemist kohvi, siis mul tuli meelde ema jutt sellest, et külmal oktoobri päeval Ventspilsi turul lageda taeva all külma vihma käes auravast katlast anti kohvi ainult lastele. Ja siis isa oli meie käest palunud iga lapse tassi pealt ühe lonksu kuuma kohvi. Ma arvan, et sellised tunnete ja mõtete veiklemised läbi aastakümnete toovad mingisuguse püsivama ja, ja kindlama kujundini, nii, mis ka kindlasti leiab oma koha ja funktsiooni räimeraamatus. Ma räägin Ventspilsist Ventspilsis oma ideest ja ma olin ääretult üllatunud. Paar nädalat hiljem sain kuramaalt kirja kuseks, raamatukogutöötaja on mulle saatnud pool tosinat räime valmistamise retsept. Teine nüanss, pildiga seotud üritus toimus sügisel Läti riikliku merelaevanduse raamatusõprade ühingu ühine üritus, inimene, meri ja raamat, et ma tulin seal pisut nukra le järeldusele sellest aspektist, et meri on hiiglasuur ja, ja mere ääres ja mere peal vee peal ja vees jev toimub väga palju, aga raamatusse jõuab ta ikka kuidagi ehtsam jahvata. Arva katkendlikult? Ei, mitte sellise meisterlikkusele. Mida ehk sealt ootame. Ilmselt on merestiihia ja selles ürgsuses ka midagi nii raskesti tabatavad. Võib-olla teinekord ei julgust või tahtmist ja oskust niisuguse võimsa teema kallale asuda. Aasta on olnud tulevase raamatu totu ehk vähese lugevusega. Selles mõttes, et nüüd hakkad nagu otsima, vaatame kõike seda, mis seoksid sinu tulevase teema ja tulevase materjaliga. Ning pakuvad ehk huvi, vanad kirjad ja arhiivid ja vanad ajalehed. Hoopis teise pilguga sainid, loetud märguõitsvat merd ja kalliti karget merd, samuti seadonise minu kuramaad. Ma mõtlen, et olles küll väga ilus, kui saaks kuidagi ligilähedalt sellisele tasemele, nagu on seadonise kuramaa, seal on nii palju sellist armastust ja valu oma koduse maalapi või veeriba vastu. Mul saadavad sageli omi raamatuid kirjanikud teistest vabariikidest, kellega me oleme kokku saanud loomingulistest majades nendel nõupidamistel, ma lugesin siin paar nädalat tagasi Valgevene noore kirjaniku Giorgi matšuki kaasaegsete muinasjuttude käsikirja. Need on Polesje küla muinasjutud ja nad mulle jätsid niisuguse erakordselt värske mulje oma folkloor rikkuse ja lüürikaga. Ja niisuguse väljamõtlemise rõõmuga. Mida ja noh, eriti sageli ei, ei kohtagi. Ma käisin augustikuus ka, olin nädalal Valgevenes ja seal on palju sõpru, siis ma ajasin natuke jutuga Vassil pöökoviga kirjandusest. Muidugi tundis kohe huviga eesti kirjanduses seisukohti ja uudiste kohta. Ma rääkisin talle siis vedema näkiliste välimäärajast. Ta kuulas seda muidugi suure huviga, aga pärast jäi äärmiselt mõtlikuks, ütles mulle niiviisi, et kas sulle ei tundu, et et meil oleks vaja veel üks välimääraja kirjutada, see oleks siis kõiksuguste, sotsiaalsete kommunaalsete, kahjurputukate välimääraja lugemuse elamusse hulka, siis võiks panna ka kaks niisugust koduloolist raamatut. Mõlemad puutuvad sel aastal Saaremaad saanud Olavi testija, Külli Rikas, prosseer Kingissepa rajooni ajaloo- ja kultuurimälestistest ja ta teise raamatuna siis perioodikaväljaandel ja Toomsalu koostatud raamat Saaremaast ja saarlastest. Need on esiteks niisugused vajalikud abikäsiraamatut kõigepealt turistidele, keda üha enam ja enam Saaremaal ei käi. Aga teiseks sedalaadi kirjandust on sellele samale kodukandi inimesele ka enam kui vaja, sest me oleme sageli sellise paradoksi juures, et me teame praktiliselt kõike, mis toimub maakera kõige kaugemas osas, aga, aga me ei teagi, milliste väärtuste lähedal või otsas me ise elame. Koduloolist ja teadusliku kodupaiga kirjeldust käsitlevaid raamatuid võiks rohkemgi olla. Kui meil on tekkinud niisugune ärevuse kartused millestki ilma jääme siis sel hetkel me hakkamegi lausa teravamalt seda tundma, et millest me siis tõepoolest ilma jääme. Kui meil mingi asi iga päev käes on, siis me ei mõtlegi selle üle, mis meil käes on. Ja kui me ei oska, öeldakse, et võib-olla homme meil ei olegi enam tervet maakera või meil ei ole ühte maailmajagu, siis vaatame lihtsalt ärevusesse ja erakordse tundlikkusega tagasi või sinna suunda, kus midagi hakkab kaduma või mingi mingi hirm või häda toimub. Ehk kunsti- ja kirjandus ütleme üheks funktsiooniks võiks ju pidada seda tarvet vajadust või eesmärki, et me peletama inimesest eemale tema mõtteid üldse inimolevuse, ebatäiuslikkusest või, või inimsuhete haprusest või noh, sellest niinimetatud kosmilisest üksindusest ilmselt nüüd kirjandus on kohustatud esmaselt ja kõikide vahenditega näitama. Mis siis ikkagi selle elu tõelised väärtused on, mille nimel tuleb, tuleb kõigest jõust säilitada.