Meelitan peavad välja siis. OP, Adonis. Paad julgeb tulgevad alleaa. Tüübleid gloobida, peideti seal juuksega. Pikkade neelad. Nägite, üks täitsa selle karvase. Tulge välja, raisk. Ma olen üksi ka mullideile, raisk. Taolisedel kurask. Tiiki res rehku prill. Sellel tüübil Isamaa tütre mahla lisa sisse. Ka endale juuksed, maa, laulupeod leitud. Raadio kahes stuudiosse on jõudnud näitleja Märt Avandi, tere tulemast. Märt Ma pean ütlema, et sportlik hasart selle materjali ettevalmistamisel oli päris suur. Lihtsalt selleks, et kokku lugeda, need piiksud, kui palju neid õigupoolest kulub? Jäigi kokku lugemata, aga kõlab endiselt maru hästi, mis sest, et seda filmitükki on nähtud küll ja küll märg. Kes veel ei tea, on see mees, kes valdisena pääses või langes sisse, et kas sellest rollist tagantjärgi vabaneda on olnud lihtne ülesanne või, või ei ole see üldse nii suur probleem olnudki, nagu mulle tundub, et võiks olla, sest see on ikkagi üks viimaste aegade suuri hitte ju olnud. Nojah, ma ma ei tea seda tegelikult sellepärast, et ei, minul ei ole sellega probleemi, muidugi minu minu jaoks on ta unustatud asi juba. Noh, kui nüüd praegu jälle kuulsin üle pika aja. Tore jah, aga, aga mina ei tegele sellega ammu enam küll, aga vist. Küllap ta nii on, et suurim osa eestlaste jaoks mind ikka teatakse läbi selle põhiliselt läbi läbi selle filmi, kuidas sulle tundub, kas see mõte, see idee, mida tulnukaga edasi anti, jõudis kohale ka? Ma arvan, et väga paljudele ei jõudnud väga paljud võtavad seda just vahva ropendamisena. Said võib-olla innustust juurde, eks ole, mitte ei saanud aru, et neid endid parodeeridatakse või nende endid on keeratud mingisse kastmesse võtmesse. Jah, jah, ma kardan küll, et see nii on vägagi vägagi paljude noorte meeste puhul Eestis. Aga Eesti inimesed on õnneks või kahjuks piisavalt tagasihoidlikud, et asi nii lamedaks pole läinud, et sa näiteks Pärnus või Tallinnas rahulikult kõndida ei saa. Oi, ei, ei noh, paar-kolm kordan ehk ehk tuldud niiviisi tänaval ligi, aga üldiselt üldiselt nad on mõnusasti tagasihoidlikud jah, selles osas küll. Me ei taha tänast intervjuud kaugeltki sellele tulnuka teemale täielikult pühenduda, on tore. Aga ühe ühe küsimuse küsiks sellega seoses siiski veel. Mis olid selle asja nii-öelda edu võtmed või mis töötas, mis pani sajad tuhanded inimesed minema internetis tulnukat otsima? Noh, ma olen selle peale mõelnud ja me oleme isekeskis selle üle palju arutanud noh, ta lotiga või ukuga või Rasmus endaga, eks ole, meri kauga siis. Ja ma ei tea, tegelikult selle filmi esilinastus oli augusti lõpus siis aastal 2006 ja ja niiviisi internetti sattus, ta hakkas pöörasel kombel levima alles kuskil. No ma ei tea, mõni kuu hiljem hiljem, et eks ta edu võti oli ikkagi see, et ta selle interneti media läbi kellegi kolmanda isiku sattus. Aga et ta nii pööraselt populaarseks sai. Mina ei tea ausalt, sest et noh, ega siis see ei ole piisav põhjus, et et küll naljakalt seal ropendavad või noh, kohati võib-olla ka täpselt mängime neid rullnokk arhid, eks ole, et seda on ennegi tehtud. Ju see ei ole, ei olnud ka uudne idee selle, selle filmi idee iseenesest minu meelest ei olnud väga uudne. Siis me ei oska seda kommenteerida. No selle filmi puhul saab naerda mitmel erineval põhjusel päris pööraselt märtsa ise, kuidas sulle tundub, millise žanri mees näitlejana sa oled, kas sul enda jaoks on olemas selline ampluaa, kus sa tunnetad, et sa oled hea, sa oled tugev, see sobib, sulle meeldib seda teha, või on ikkagi tänapäeva Eesti noored? Palju õnne, toredaid näitlejaid viimasel ajal areenile tulnud kes tunnevad ennast hästi igal pool teevad seda, mis on vaja. Saavad hakkama, eks ta muidugi kasulik ole, kui sa tunned ennast nagu kala vees ükskõik mis žanris, et ma arvan ja loodan küll, et mul sellist ampluaad ei ole. Ja ma olen saanud ka teha siiamaani väga palju erinevat tööd, vöödiat kui olla ka esimene armastaja ja, ja muusika ligi on saadud. Ja filmi ja ühesõnaga jah, ma arvan, et mul ei ole sellist ampluaad konkreetset ja kindlasti päris kindlasti ei püüa ma seda endale tekitada. Mida, mida eriilmelisemaid tööd saad, seda, seda uhkem on. Üks koht, kus sind mäletatakse, kahtlemata Ando malevafilm, kus sa oled, Jurmala foogt hipoliit oli. Inimesi oli koolide koomiline roll malevafilm ise, eks ole, on tegelikult ju naljakas. Aga sinu roll seal oli ta selline. Kui sa enda jaoks seda rolli lahti joonistasid või lahti mõtlesid, oli ta selgelt, et sa pidid seda tegema nii-öelda piiri peal, et sul nägu ees on tõsine, aga kõik see, mis sealt tagant välja tuleb ja paistab, see aura ümber on see, et inimesed peavad naerma, kõhtu kinni hoidma. Jah, ma ütleksin, et ma võib-olla oleks pidanud seda mängima, seda foogti veel tõsiseltvõetavam ana, et lõpus, siis kui ta oma seal nähtamatuks end arvates muutub, et see, see kontrast oleks suurem, et natuke selle ülelugemisel see mingisugune selline teatav kõnedefekt ehk oli liiast, aga noh, see on, mitte ma kahetseksin, et see niimoodi välja kukkus, aga seal on mõtlemisainet. Ehk siis sellise filmi puhul on alati väga hea, kui üks tegelane on tõesti väga tõsine, kelle, kelle puhul üldse ei naerda, et siis muu seal kõik pääseks, paremini esineb see on selline kompositsiooni küsimus, et ma leian, et et see on tõsine roll pigem võrreldes kõige muuga, mis seal filmis on. Jäävad Märt sind mingid tehtud asjad, tehtud rollid tagantjärgi vaevama, ma küll annan aru, et teatris ei ole see, eks probleem, sa lähed jälle lavale ja sul on võimalus. Parandada teha nii, et sul südametunnistus puhkaks rahulikult öösel aga filmiasjadega või kuidas ta tundub, jäävad mingid asjad kripeldama? Jah, no ütleme, selle foogti puhul vahetult pärast, kui see film oli välja tulnud, siis mind natuke panin kripeldama küll seesama mingisugune pisikene möödalasku võid olla, aga nüüd nüüd juba on. No see on juba unustatud ja ja ma, kui ma meenutan, siis ma ikka hea tundega meenutan, aga filmi puhul võib see juhtuda küll täiesti vabalt muidugi, sest et siis siis ei saa enam midagi muuteks, kui ta on väljas sellisena, nagu ta sel hetkel oli, siis ta nii ka jääb ja selles suhtes risk on päris suurfilmi puhul muidugi. Seda enam, et eks ole, kui tehakse mitu duublit, siis sina ju ei saa otsustada, mis lõpuks. Jah, see tähendab puht tehniliselt õpitakse näitlejaks. Oled sa selle pealne Märt kunagi mõelnud, kas näitlejaks sunnitakse? Kui see annesul näitlejapisik sees on, siis, siis ta ikka on ilmselt kaasa sündinud jah, ikka, et see, mis kui sa kooli lähed ja, ja koolis käidi kooli lõpetad, see on selline. Seda ei pruugi olla palju näitlejaid, kes ei ole kuskil koolis käinud, aga nad ometi on väga head näitlejad. Kool iseenesest ei tee. Lavaka juubel oli hiljuti, seda tähistati ka ju möödunud reedel suurte pidustustega olid kohal, pisar oli silmas, oli see kooliaeg sinu jaoks selline noh, tõeliselt, et hästi elatud noorusaeg ja nüüd on raske tööaeg ja see oli selline noh, nii-öelda tagasi vaadates praegu ma ei seal roosa unistus, eks ole, aga noh, selline mõnus sõpradega koos pidu ja pillerkaar ja sinna juurde siis näitlejaks õppimine, mis kahtlemata ainult väljastpoolt, eks ole, tundub ka tohutu põnev seikluslik filmilik lauset. Jah, eks ta väljastpoolt paistabki natukene teistmoodi, mitte natukene, vaid kohe oluliselt teistmoodi, kui, kui ta tegelikult on, eks nagu ikka suurem osa asju, aga muidugi ma meenutan heldimusega ja no pisarat ei tulnud seekord silma. Aga, aga väga tore tuleb aastate pärast. Eno ehk tantsupeod on alati väga väga toredad peod. Aga kooliaeg ja eks ta väljaspidiselt võib-olla paistab tõesti niimoodi, et meil on seal hirmus tore kogu aeg viskama hundirattaid ja naerame, vaatame otsa üksteisele itsitama. Aga vähemalt see telesaade, mis oli seal kogu aeg, ainult seda, kuidas tõesti hundirattaid visata ja naeri Ja kõik on hästi rõõmsad ja õnnelikud ja suured sõbrad, kõik omavahel vennad ja õed, no võib-olla mõnes mõttes ka tõsi, on, aga aga tegelikkus ja tavaline argipäev, seal koolis on ikkagi päris raske. Aga sinu lavakas sattumise lugu on ju ka see, et sa läksid sõbrale toeks kaasa. Ei see lugu ei minuga ei olnud, sul ei olegi seda lõbu mulle seda lugu ei ole varnast võtta. Ja, ja väga paljudel on see lugu jah, küllap ka tõsi on, ega vaevalt, et keegi seda välja mõelnud. Aga meenuta natukene seda lavakasse jõudmise eelset perioodi, millal sa üles korjasid, selle mõtte, et ohoo, äkki ongi see minu tulevik, teater? Kuidas sa jõudsid lavakasse, mis enne tegid ma enne peale keskkooli lõppu ma läksin Tartusse ja õppisin aasta usuteadust Tartu ülikoolis usuteadust õppisin alguses mõttega, et siia ma tõenäoliselt ei jää. Aga aasta lõpuks selle aasta lõpuks oli juba jõudnud minuni ikkagi see teadmine, et ma võib-olla siiski tahan seda seda õppida ja seal lõpetada. Ja see lavaka idee, mis oli ka juba tiksunud mõnda aega aastakese ehk aga lavakunstikooli sisse saamisega ma ei arvestanud, et ma kindlasti tahtsin sinna proovima minna, aga, aga seda teadmist, et nüüd ma lähen, saan jaa, saangi näitlejaks, selle teadmisega ma sugugi ei arvestanud, ma ikkagi, pigem olles püüdes olla realist, realistlik, siis arvestasin pigem usuteaduskonna lõpetamisega tol korral. Mis plaaniga, vabandust, ma targem minevikust seal koolis olite ülikoolis just osateaduskond. Sul on selline perekond, sul on selline kristlik taust või mõned muud mõtted, eesmärgid, seal? Ei ole tegelikult sellist sellist tausta või, või perekond, aga ma ei oska seda öelda selles. Selles mõttes, et ta tundus huvitav, oli huvitav ja ongi huvitav. Aga selliseid aatelisi võiv. Ühesõnaga, ma ei teadnud, mis ma selle, mis ma selle haridusega tahan peale hakata või kuhu ma jõuda tahan, sellega ma lihtsalt tahtsin seda õppida ja siis tuli teater ja siis tuli teater ja siis tuli ootamatult, ma sain sinna kooli sisse, jah. Kas kooliteater on ka mingisugune koht sinu jaoks kunagi olnud? Ei, ei olegi olnud täiesti nullimehena lollimehena oskamata, aga küll aga oli mul jah, palju sõpru ja tuttavaid seal kooliteatris, et aastane rannalaager rannal Sis Peipsi ääres, kus kooliteatri selline need, kes on selle sees olnud, need teavad suurepäraselt, millega tegu ranna laagris rase, ma käisin seal niimoodi lihtsalt Jelkumise kõlkumas, sõbrad olid mul seal ja siis kooliteatrist osa, ma ei ole jah kunagi võtnud. Et tegelikult sul on ikka sõpradel kaasas käimise lugu nii-öelda olemas, ainult et see ei olnud mitte lavakas sisseastumisel, aga see oli nagu sellele eelnenud Näiteks võime nii-öelda siis jah, hea küll, hea küll, ütleme see ikkagi sõpradega kaasas. Ka esimene aasta ei lükanud ümber unistust soovi tahtmist end teatris filmis kunagi teostada. Ei tulnud seda šokina, sa oled selleks valmis. Sa said seal kenasti hakkama. Seletamatuid raskusi ette veeretatud, eks selline idealism, mis sellega sellega kaasas käib, et sa sinna lavakunstikooli lähed ja nagu seda sisse saad, siis see kooli alguses kohe kiiresti võetakse maha tehakse sai kiiresti selgeks, et sa ei ole maailma naba, sa ei ole kõige andekam ei Eestis ega kuskil mujal näitlejana teinekord maandumine väga raskel ajal, jah, eks ta natuke ongi. Paneb vähe mõtlema ja reaalsemalt olukorda hindama, jah. Alguses sa lähed ikka sellise või vähemalt mina läksin küll sellise mõttega, et ma olen ikka päris kõva mees ja ja ikka väga andekas, väga hea ja kes ma kõik saan olema kunagi Eesti üks kuulsamaid, paremaid ja targemaid ja noh, selline noh, nii lollid ideed, need kohe tehakse sulle kiiresti selgeks, kui loll sa oled. No siiski ma ei julge öelda, et sa väga valesti oled mõelnud vähemalt see tee selles suunas on väga ilusti pihta hakanud, mingid lennud lavakast saavad külge templi tagantjärgi legendaarne. Kuidas sina oma lennule vaatate, praegu on seda veel natukene vara kindlasti teha. Et natuke vara, aga, aga ikkagi minule tundub, et meil on vägagi tugev lend ja mida aeg edasi, seda, seda rohkem ma saan tõestust sellele, keda eesti laiem üldsus teab, meie kursalt on, kindlasti on, on Mirtel Mirtel Pohla siis. Rasmus Kaljujärv, Indrek Ojari, Ott Sepp, noh, ma võin neid nimesid. Riina, Riina Maidre, Marja Haabel, Jaak Prints, Kristjan Sarv. Kas keegi sellest seltskonnast on ka juba elukutse mõttes kaotsi läinud? Ei ole, tähendab, kõik tegelevad ikkagi oma erialaga. Nii, nii lavastajad kui näitlejad, küll aga ei ole paar tükki meist lihtsalt teatris palgal, mis ei tähenda, et nad teatriga ei tegeleks. Kui lihtne muuseas on teatri palgale saada, et kui sa oled värske lõpetaja, siis Eestis ei ole teatri teab kui palju neid, neid on üksjagu, aga seal on ju ka inimesed ees, eks ole, et sa pead nii-öelda ilmselt võitlema ja ja siis on palju käima ja koputama. Jah, see oleneb, eks ole, mingisugusest mingist ajahetkest, kus kus maal mõni mõni teater on teatrit noh, ikka mingil hetkel teevad mingisuguseid vahekokkuvõtteid ja ja inimesed lahkuvad teatrist ja tuleb jälle uusi ja, ja meie, meie sattusime sellisesse hetke, kus oli väga segased ajad teatris, mis veel mõjutab seda näitlejate arvu ja kas võtmist või, või mitte, siis võtmist mingi rahaline seis, eks ole. Ka selles suhtes oli kaunis segane aeg. Meie kursaga juhtunud seda, et see, et peale lõpetamist kas viiel või kuuel või koguni seitsmel inimesel ei olnud tööd, pakkumist ühestki teatrist keegi huvi ei tundnud, mina nende kaasa arvatud ja siis igaüks hakkas vaikselt otsima siia-sinna, kes, kuhu ja mina oleksin Rakverre, kus Üllar Saaremäe suurima rõõmuga mind vastu võttis. Aga Rakveresse edasi liikunud? Vanemuine ette jäänud mulle Vanemuine hetkeks jäänud ja ma sattusin Vanemuisesse ka kaunist segastel aegadel seal peanäitejuhivahetused toimusid ja ja sellest johtuvalt. Ta oli ka väga suur segaduses repertuaaris, peaaegu samal hetkel kutsus Madis kalmeti Endla teatrisse väga konkreetsete pakkumistega tööpakkumistega siis rollidega ja otsustasin selle kasuks, liiatigi veel, et minu perekonnal oli ja on Pärnus oluliselt lihtsam, kuna Liisu, minu, minu naine on Pärnust pärit tööd ja, ja meil on elukohaga, oli seal palju lihtsam. Ühesõnaga kõik ikkagi lõppude lõpuks kaldus Pärnu kasuks. Nii et selles mõttes olen ma Eesti teatris omamoodi fenomen, et ma töötan alles neljandat aastat teatris ja seal mu kolmas koduteater. Selliseid asju vist pole nähtedega kuuldud enne. Aga on see nüüd sinu pikem projektik, et sa tead juba vähemalt paari aasta peale ette, mis rollid seal tulevad. Paari aasta peale ette ei tea kunagi seda küll, aga umbes aasta ja hooaja plaan on reeglina paigas, jah, tean, et, et ma sinna nüüd mõneks ajaks ilmselt ikkagi jään, mida suudate selle koha pealt täis, mida ma nüüd järgmise paari aasta jooksul teen kunagi tavaliselt ei ole see kunagi täppi läinud. Ma oskan ka mõelnud. Kas näitlejatöö on selles mõttes selline pidev nii-öelda pingesolek ka, et sa pead mõtlema, et sa pead kõik need rollid sooritama ideaalselt mitte ainult publiku jaoks, kahtlemata nende jaoks loomulikult ka ja enda sisemine tunne peab olema hea ja nii edasi, aga nii-öelda teatrijuhtide jaoks, et sul see koht oleks, eks ole olemas, sest ühel hetkel nad vaatavad, et ei, et see noormees mängib küll hästi, publik plaksutab, aga noh, ta ei ole ikka päris Nevad imet ei taba. Eks ole. Ja enesetõestamine on jah, eriti näitleja puhul ikka igapäevane nähtus, kui sa sellega ei tegele. Seal on nüüd oht saada sellest valesti aru, et näitleja kindlasti tohiks püüda meeldida kellelegi, küll aga olen ma jah rabama nii palju tööd, kui, kui vähegi jaksab ja selle juurde jah, enese enesetõestamine on üks oluline märksa minu meelest. Näitleja puhul peab tegelema sellega tõesti peaaegu igapäevaselt, seal oli endas eelmisel nädalal esietendus. Mis lavale jõudis ja mis rolli sina seal mängid? Electronic City on selle näitemängu nimi. Krister, selline nüüdisdramaturgia saksa dramaturgia ja lavastaja Sven Heiberg. Noor Viljandist tulnud lavastaja, mis on siis tema Endla professionaalses teatris esimene töö, mis peab ütlema, et läks üle kivide ja kändude, aga asjadest sai lõpuks sellest lavastusest sai asja, aga see, see ei olenegi tihtipeale lavastajast. Kas prooviprotsess on selline, läheb nagu lepase reega või või üle kivide-kändude, seekord üle kivide ja kändude seal. Aga minu meelest tuli ta välja vägagi niisugune omamoodi kiiksuga ja sürr värk, aga päris tore, mina mängin režissööri, olengi režissöör, filmirežissöör. Kas sellist nüüdisdramaturgiat on, on kuidagi teistmoodi tunne või lihtsam näiteks teha kui mingit vana sellist, nii-öelda klassikalist Hamletit, eks ole, mida on tuhandeid kordi enne sind tehtud. Noh, sul on ilmselt sees nagu inimestel mingi selline rolli ootus sulle endale on ka selline arusaam asjadest, et noh, et Hamlet on olnud selline, ma pean olema ka selline, aga nüüd nüüdisdramaturgia puhul noh, mida keegi kunagi pole kuulnud ega näinud, sa saad nagu ise võib-olla lahendada rohkem asja. No see aspekt on jah juures või pigem on seda sellist täiesti Hamletit mängida oluliselt keerulisem just nimelt sellepärast, et seda on niivõrd tohutu, palju mängitud. See oleks täiesti absurdne lähenemine näitleja poolt, kui ta tõesti mõtleb, et Hamletit on niimoodi mängitud, järelikult ma pean ka püüdma niimoodi mängida vaid vaid pigem just vastupidi, sa pead otsima uusi ideid, uusi variante. Sina oled ikkagi see, kes mängib, mitte mitte Ants Eskola, Marko Matvere, püüdes neid jäljendada, see oleks, see oleks täiesti jabur. Ja niimoodi ei saa ka öelda, et nüüdisdramaturgiat lavastada või mängida oleks lihtsam vaid lihtsalt seal ainult näitemängust lihtsalt konkreetsest ja näitemäng on, on tohutult erinevaid ja igal näitemängul peabki erinevalt lähenema. Oled sa mõnes trollis näiteks ära öelnud ka sellepärast, et sa tunned, et sa ei ole päris õige või noh, et sa ei suuda näiteks üht või teist tegelast siiski hästi mängida, sa ise leiad? Ühele filmirollile ma olen ära öelnud ja polegi praegu oluline, mis oli, aga see oli, aga sa ei kahetse seda. Sära ütles, et ei, see oli mõtliks usulistel kaalutlustel, teatris on see mõnevõrra keerulisem. Aga siiski jah, ütleme, on mingisugused just nimelt näiteks üks, üks asi, kui sa tahad tõesti rollist ära öelda, siis see võib olla usulisel kaalutlusel on see võimalik? Neid variante on vähem, mis kaalutlustel on see võimalik, aga, aga üks on see, kas sa teatris sa oled jõudnud ka pealtvaatajana viimasel ajal vähe, tegelikult peaks käima teatris. Ükskord Rain Simmul ütles väga õigesti. Mina noore näitlejana ma mõtlesin, et ma käin väga vähe teatris Rain Simmul, kes on minust oluliselt vanem, eks ole. Kes siiamaani käib, lausa sunnib ennast minema oma kursakaaslasi vähemalt näha ja ütles, et see on ääretult oluline näitleja puhul, et ta näeks ka teisi, mida teised teevad. Ja loomulikult on tal õigus ja peakski, näitleja peab teatris käima ja ma püüan ikkagi seda teha. Nii palju, kui vähegi võimalik, aga pere kõrvalt ei, töö kõrvalt on tihti väga raske. Sinu viimane parim elamus teatrist. See mõttepaus lõigake pärast välja. Aga ma räägin selle mõttepausi täis. Mina olen vahelduseks endas leidnud jälle pärast mõneaastast pausi teatripisiku ja ma olen päris palju sattunud jälle etendustele. Sa võiksid äkki midagi soovitada, mida tulla endasse vaatama niimoodi, et sõit Tallinnast Pärnusse ikkagi ära tasuks selles mõttes, et etendusi on nii palju, mida kindlasti peaks Pärnusse vaatama tulema? Kui see sõit ette võtta, kindlasti peaks tulema vaatama. Nüüd kuu aega tagasi tuli välja Komissarovi lavastus kangelane, Kivastiku näitemäng, mis räägib siis soomepoistest selline ajalooline sõjatükk ja seda ma soovitan küll väga soojalt. Ma olen täiesti veendunud, et see saab olema elamus. Veel ma julgeksin soovitada. Nüüd tuli uus, just paar päeva tagasi oli kolmekesi kahevahel selline komöödia. Mõtleksin selline intellekt, Ovaalne komöödia mitte, tead selline jalaga perse. Ja, ja seda ma julgeks soovitada, siis on selline tükk nagu karge meri. Mis Kasterpalu lavastus? Seda ma julgeks soovitada. Electronic City Plaza julgeks ka soovitada, absoluutselt. Noh, neli Pärnu reisija on juba enam-vähem soola kalendrisse sisse kantud. Jõudsite vahepeal välja, raalida jõudsin hiljuti, ma käisin vaatamas Vanemuises ilma suurema kurbuseta, seal mängivad Kütsari ja Helena Merzin ja, ja Kersti Heinloo ja küll seal, nüüd on see vist Kersti raseduse tõttu läinud puhkusele vist. Ma ei ole päris kindel, see on üks väga hästi mängitud. Märt räägime selle jutuajamise lõpetuseks natukene muusikast ka eelmisel nädalal jõudsid sa mulle mõneti ootamatult leheveergudele kui noor Joala ja endale ka ootamatult või sildi mitte. Ei endale ka ootamatult helistas naisterahvas õhtulehest selline hästi, kuidagi ülevoolavalt rõõmus ja õnnelik ja. Nimetas mind Joalaks. Aga jah, see oli, see on äraütlemata ilus lugu, on Joala paigraim, Ljubov, mängime selle siia kindlasti jutuajamise lõppu ka Joalasid kahjuks sinu esituses seda ei ole, aga kuidas see sulle ette satas, sattus mulle täiesti juhuslikult ette ühes sõbra Kaspar Kaljas arvutis olise radarialbum, kus see lugu mängis, kus ühel peol kuskil nukuteatri saunas ja siis, ja siis ma kuulsin seda, mul tuli meelde, et ahah, jah, ja ma teadsin küll seda lugu ja ja ääretult ilus lugu ja seal Maarja küla kontsert oli terendamas just ees ja siis ma mõtlesin, et ma valin selle lugu pärit filmist teisikud originaalis. Jaak Joala näitlejatöö. Kuidas sa mäletad? Mäletan ikka jah? Jah, näitlejatel, naljakas seal seal filmis minu meelest sündiksilt üldse üsna jabur film harjunud kirjutada, kui mõtlen, et kuidas inimesed tulevad sellise asja peale, et peaks filmid tiks, filmi stsenaarium kirjutaks sellise stsenaariumi, kus on kaks meest. Täpselt, Ühed sugulased näevad välja, üks on rallisõitja, teine laulja arvavad ühesse naisesse ja see oli tohutute tohutult suurte prillidega, Merle Talvik. Ja pannakse ralli ralli kiiver pähe, mälestuseks komöödiakomöödiafilm Eestis on, on üks säärane komöödia, vees on vallatud kurvid, kus on ka ja ja see on ka, see on ka üsna jabur stsenaariumi, tõesti, on küll. Jah, aga need ajaga laagerdunud ja muutuvad väga armsaks. Sellised filmid, aitäh, Märt, väga meeldiv. Aitäh olija.