Meie külaliseks on täna riikliku akadeemilise meeskoori dirigent, Eesti NSV rahvakunstnik Olev Oja. Räägime temaga laulust nendest lauludest, mis on ole pojale meelde jäänud oma lapsepõlvest. Millised need laulud siis on? Kui rääkida üldse tarust kodus, siis kodus lauldi võrdlemisi vähe. Ma ei mäleta üldse, et minu vanaema oleks laulnud või vanaisa oleks laulnud. Ei mäleta seda ka, et isa oleks laulnud, kuid ema siiski meile mõned laulud õpetas. Ja need on ka teised lastele kõigile väga tuttavad. Näiteks lauldi meil juba linnukesed. Hiir hüppas ja kass kargas. Need laulud, mis te praegu koolis laulate, Ta laulis ka minu ema juba üle 35 aasta tagasi. Kus kohas teie kasvumaa asub? Minu kasvuma asub Viljandis. Õieti päris lapsena elasin ma Viljandimaal Viljandist 12 kilomeetrit, et välja sõita, kus oli vanaemal talu ja kus ma siis põhiliselt suveti alguses talveti olin. Ja õppisite siis Viljandis, õppisin Viljandis Viljandi teises keskkoolis. Ja pärast õppisin muusikat ka natukene Viljandi laste muusikakoolis. Aga need laulud, mida te nimetate oma lapsepõlve lauludeks kust on neid siis rohkem pärit, kas kodust või koolist? Need laulud, mis ma juba nimetasin, neid õpetas minule ema aga koolis see oli pärastsõjaaegne aeg, õpiti laule, laulu, mis tundi, kui sellist peaaegu ei olnud ja hiljem kui õpiti, siis õpiti juba. Sest üldtuntud laule nagu Kungla rahvas. Ja pärast sõda olnud väga populaarseid laule, nagu rindäärses metsas ja mõned sellised laulud, mida ema meil kodus veel laulis, oli veel niisugust laulu kaugel, kaugel seal, kus mu kodu postipoiss siis oli Emajõe peal, seal, kus rukkiväli lagendikul Helju ja need laule mulle meeldis ka väga laulda, üldse karjaskuma karjas käisin. Lapsepõlves tuli mul kolm aastat iga suvekarjas käia, suurt karja valvata. Peale selle veel kaks, kolm aastat vabalasin väiksemat karja ja siis kuna ümbruskonna talude teised karjamaad olid meie karjalast eemal, siis ma olin seal üksi ja mulle meeldis väga laulda ja just selliseid laule nagu kaugel, kaugel seal, kus kodu seal, kus rukki veidi haljendab, mets mühiseb. Viljandi paadimees sai karjas peaaegu iga päev lauldud. Kuskohast need laulud teie koju tulid? Seda on väga raske ütelda. Kuskohalt tema need õppis, aga ma arvan, et sel ajal need laulud olid plaadi peale lindistatud ja eks ema kuulis neid kuskil või siis kas siis naabrid laulsid või kuskilt nii niisuguse koha vältonid. Temale nad meelde olid jäänud. Kui Teeba karjas käisite, kas te siis ainult laulsite seal või mängisite, tegite ise omale vilepilli, mängisite vilepilliga? No suurem osa kulub siis käest ikka laulu peale, pärast aga vilepilli vilepilli sai ka tehtud vilja pilli peal ma ei oska suurt mitte midagi mängida, ainult vilepillist on üks väga hea mälestus jäänud. Kunagi sõitsin linnast vanaisaga maale koju, oli väga ilus päikesepaisteline ilm, vaikne. Linnud laulsid ja järsku kuulsin metsast ühte neist nukrat vilepilli meloodiat. Ja vot seesama vilepille meloodia on mul tänapäevani nagu kõrvu jäänud. Aga isema vilepilli, kuigi paju sai tehtud, mängitud küll, lisanud suurt. Kuivõrd palju ta üldse lapsepõlves muusikaga tegelesite peale selle etena karjas laulsite? Mina moosiga hakkasin tegelema pärast kümnendat eluaastat siis ma olin juba paar aastat karjas käinud ja mingi tahtmine muusika tegeleda oli ja siis selle sellest rahast, mis ma karjapõlves kares käimises teenisin. Sülest osteti minul siis väike akordion ja selle selle pilli peal ma hakkasin siis oma esimesi muusikalisi pärast ütelda samme tegema. Aga ma hüppaksin teie lapsepõlvest tänapäeva kas teil tänapäeval on olemas üks mõni selline meloodia mida te võiksite nimetada meelis meloodiaks? Iseenda jaoks? Eks need meelismeloodiad ole sellised et ta võib meeldida aasta ja ta meeldida kaks siis temast nagu tüdineb ära Nebeedist meloodiad paratamatult nagu. Vahetuvad, mis mul praegu meelisimeloodi ütelda on? Väga raske ütelda, tegelenud koorilauluga ja eks nendest lauludest ole ka mõni, võib-olla mulle teatud perioodil kõige rohkem. Meeldejääv võib mitte meeldida, nagu kõige rohkem meeldib. Nimetada on raske. Teie töökoorijuhi töö seisneb põhiliselt selles, et õpetajate meeskoorile laule. Kas teil on tulnud õpetada rammile mõni selline laul, mida te oma lapsepõlves, kas ise olete laulnud või iseõppinud või mis on teile lapsepõlvest meelde jäänud? Vaat siin palju ei vastanud küll ei, ei ole ühtegi sellist laulu tulnud õpetada meestele mis mulle lapsepõlves oleks meelde jäänud või mis mul lapsepõlves. Meil kodus lauldi. Aga kas RAMi repertuaaris on mõni selline laul, mis on teile oma lapsepõlvest meelde jäänud? Niisugune laul nagu kuldrannake seda meil kodus ikka vahel lahusti. Kust on siis saanud alguse teie senine armastus koorilaulu vastu? Te ei ole võib-olla võrdlemisi keeruline. Esiteks see, et lapsepõlves juba kuidagi tahtsid midagi muusikas väljendada, siis hakkasin akordioni õppima. Siis, kui ma koolis käisin, oli koolis meil väga tugev muusikaring. Muusikaringis tegutses puhkpilliorkester. Kümneaastasena hakkasin seal mängima, siis oli oma koor, koolis oli oma väikemeeskoor koolis. Peale selle, kui juba keskkooli lõpuaastaks Dell ma mõtlen siin 90.-te 11. klassi, siis sai võetud osaga üle linnalistest kollektiividest kollektiivide tööst estraadiorkester kultuurimaa juures puhkpilliorkester kultuurimaja juures ning laulsin ka segakooris Koit. Eks siit sai võib-olla mingisuguse tõukekoorilaulu juurde, teiselt poolt jälle see, et Viljandit külastas ka siis oma koorm elama, praegu juhatan. Ja see kontsert Gustav Ernesaksa juhatusel jäi mul väga meelde ning mu südamesooviks südames tekkis ka sellist kollektiivi juhatada. Ja eks siis nüüd on mul see südamesoov ka täide läinud. Aga kas te tolleaegsest repertuaarist, mida RAM siis laulis, olete saanud mõnda laulu nüüd juhatada isega? On kindlasti, sest neid laule, mida lauldi siis nagu laula ja hõiska ja pilvedele ja vetiku kuu ja nüüd on juba tulnud sadu ja sadu kordi juhatada. Teie lapsed, kas nemad tegelevad muusikaga? Mul on kaks last, poeg ja tütar. Tütar on veel liiga noor, et ütelda, et tegeleda muusikaga. Poeg õpib mul 21. keskkooli muusikaklassis teise klassis lõppedes teise klassi ja õpib klaverit. Need ta mõningal määral siiski muusikaga tegeleda. Aga milliseid laule te oma lastele näiteks õpetaksite õpetate? Mina õpetaksin lastele just selliseid laule, mis aitaks lastel just isteetilises mõttes ennast väljendada, emotsionaalselt väljendada ja sellised laulud, nagu ma juba nimetasin, need on minu väga hästi mõjunud emani laule õpetaksin ka oma lastele. Need on siis need klassikalised lastelaulud, mis meil kõikides saadetes läbi on käinud, nüüd teele teele Kuretmiseks. Ja küll on kena kelguga ja karjapoiss ja uhtjuhtu kest ja juba linnukesed. Antud. Ja nüüd targad loomad, et neil eesotsas härra otsaga saab ka Kool on avatud. Ka nüüd on suur õuetööd, ma ju. Kuiva. Kas need laulud on teie poja kooli laulikus kõik olemas ka? No praegu nad ei ole tema laulikusse veel jõudnud, sest esimeses teises klassis tegeldakse põhiliselt astmete paikapanemisega ja need laulikud ning vastavalt sellele teooriaga võib olla koostatud. Eks ta osaliselt ole hea selles mõttes, et neid lapsi, kes võib-olla viisi ei pea, et nende väga hästi arendab astmete tajumist, seda ma tean omast praktikast, selles mõttes, et ka minu poeg enne kooli astumisest astumist ega väga hästi viisi ei pidanud, aga praegu ta Kahe aasta õppimise jooksul on juba väga hästi tajub kõiki astmeid ja harmooniat, need selles mõttes on ta hästi mõjunud. Kuid teisest küljest oleks ikka lastele pajaga selliseid laule, mis mõjuksid just emotsionaalselt. Aga kas need seda puudujääki olete püüdnud ise mingil määral korvata, olete ise talle õpetanud neid laule, mida kas siis teise lapsepõlves laulsite või noh, mida nimetatakse praegu lihtsalt klassikalisteks läbi aegade kestnud lastelauludega. Osaliselt oleme õppinud, õpetanud neil küll neid laule aga noh, võiks panud küllaltki kontserditel ja ja, ja proovidel ja peab ütlema, et tal on need laulud, mis mehed ka praegu vanas eas laadal hoiavad ka need hästi meelde. Kas on olnud, kas on olemas mõni selline laul, mida te olete oma lapsepõlvest saadik kuni siiamaani enesega kaasas kandnud? No võib-olla mis lapsepõlvest siiamaani kõige rohkem kaasas on käinud, on küll, on kena kelguga ja võib-olla ka sellepärast, et sellest ajast on kõige suuremad, kõige paremad mälestused. Meie Viljandi linnas elasime linna ääres, kus olid kõrged ja kõrged mäed. Sai iga päev kelgutamas käidud ja oli väga nii lõbus. Selle tõttu see laul on nagu mulle võib-olla kõige rohkem. Sööbinud, millist osa võib laule etendada inimese lapsepõlves ja milliste. Peaks tähendama iga laps tahab ennast emotsionaalselt väljendada. Ja laul on võib-olla lapsel kõige kergemini kättesaadav vahend, mille, millega ta võib ennast väljendada selles, kui laps hakkab õppima kas viiulit, ükstapuha millist instrumenti, viiulit, tšellot või kasvõi klaverit, siis Tal on alguses seda sealt mingi loo mängimine või noh, on seotud, kõik on seotud suurte raskustega ja ta ei saa sellest mingisugust emotsionaalset naudingut, aga laul on kõige lihtsam vahend just ennast maksma panna ja ennast nagu emotsionaalselt teistele. Kui te esimest korda Viljandis kuulsite Ernesaksa koori esinemas, tekkis teist selline salasoov ka kord seda koori juhatada. Kas te siis kujutasite seda teed, et sellisena või, või milline see siis üldse seda kooriuhideerita? Ei no siis ei oska ma selle koorijuhi tööd üldse ette mitte mille mitte kuidagi ette kujutada, siis ma olin siis väga väike laps tellima. Ei mõtelnud üldse selle peale. Aga see saan viinud teid siiski juhte, soov on siiski nii palju, on jah tehtud tööd ja vaeva nähtud, et siiski olnud. See südamesoov on täide läinud.