Mullu mina, kuid siin mullominaad Harry aas, issi ei tillukene väljekkele hull tali all. Mullu mina karjas. Siin ei tillukene välja, ekkele kulda ei kaldal rull nominaalkarjas. Täna räägime siis taas laulust, mis on saatnud paljusid meist lapsepõlvest tänasesse päeva. Meie külaliseks on Eesti NSV teeneline kunstnik Kalmer Tennosaar. Öelge palun, mida tähendab teile laul? Jätame kõrvale selle fakti, et praegu on laul üks osa teie elukutsest. Mida ta teile üldse terve elu jooksul on tähendanud? No küllap ikka päris palju. Võib-olla see, et lauluga nagu kasvasin üles, tõepoolest, minul oli niisugune väga laululembeline perekond mulle ema laulis väga ilusti ja laulsid ka neli vanemat õde. Ja keegi nendest ei olnud muidugi õppinud muusikatega laulmist. Et niisuguse loomuliku muusikalise andega Nii et jah, laul oli küll, meie peres, võiks öelda nii leivakõrvane või alaline nisugune külaline ja seltsiline väikeses peres. Ja teiselt poolt väga ilus loodus, Ahja jõe ürgorus, kus mu sünnikoht on? See ka omalt poolt nagu pani kõik helisema. Kõik need loodushääled ja looduspildid ja. Millised olid siis need laulud, mida teie peres armastati laulda? Tunnelilt, need olid üpris lihtsalt niisugused rahvalaulud põhiliselt. Noh, kas või näiteks see, et oh, mina väike geene põlve poisilik Hei aat lõholi, vaat luguoli õlvee ööbiku poisike. Või siis jälle teine laul, mis ma mäletan, kui ema võttis sülle ja ja leivaasjas lõhnasselt ahju kõrvale söed hõõrusid ja siis ülesse ikka kiigutas mind ja külas näiteks niisugune laul juhu lapsena lusti. Halloo ma mängisin kaskede all. Sinisoo oli simus, ööda nibu. Kui halli ikka veel Ekrist? Ei, see oli ööda neid. Kui hall ei. Ja üldse peab ütlema, meie küla oli niisugune laulurahvas väga palju oli niisugust tegevust, nagu siis nimetati seltsimaja. Niisugune ühiskondlik tegevus, seltsimaja tegevus, seal oli laulukoor, näitering, pasunakoor, kõik minu naabrit, minu ristiisa Valter ja ja naabrinaine, Hilda ja Järvisse poisid ja olid väga niisugused suured entusiastid. Muusikaarmastajad igas peres oli ka kannel ja, ja pasun ja ja laul ja siis muidugi külakiigel ja ja siis võeti mind ka kaasa poisikese põnni ja poetati, nagu juba segakoori ridadesse seal õpetaja Hernits oli koorijuht. Ja usaldati isegi üks soolopartii, ma mäletan, see oli peale ja seda nõukogude võimu taaskehtestamist meie maal. Kui juba tulid ka Nõukogude laul meie nagu orbiidile hakkas kõlama väga-väga ruttu võeti ta omaks, ma pean, ütleme näiteks Katjuša oli väga populaarne kohe. Ja koor laulis Katjušat kitarride saatel, seal on huvitavalt saetud ja siis kahe poisiga siis antiks soolopartiiga. Meele, vot mina hakkan mäletama kusagil jah, pärast. Tähendab 30.-te aastate lõpu 40.-te aastate alguses, siis siis hakkasid niisugused peod juba kus oli niisugune segakava jah, kus oli koorilaulu kõrval kõrval ka ansambleid. Sõja ajal olid ju omad laulud ja ja sõjajärgsed laulud. Need olid juba hilisemad, aga seal seal hakkas domineerima juba nagu nõukogudelaul hakkas meile jõudma, seal hakkas väga huvitavaid asju tulema Tunajevskilt. Et Volga-Volga sellest filmist ja Molczanovilt seal sammub sõdureid teilia. Jaa, Novikovi, tõmmu, neid, niisugused asjad siis juba rahvamajad hakkasid tööle siis ma mäletan, ma olin ka veel poisike, siis olid domineerivad just niisugused laulud. Ja samuti ka au sees oli ikka rahvalaul ka. Mäletan siis ma olin veel poisike ja siis juba võeti, arvestati ka mind juba nagu nagu peo kaasosalise või kaastegevaks ja siis mul oli niisugune ülesanne täita, mina laulsin siis Thompsoni seatud rahvalaulu Kannel. Kaalnele Armoska on lesk Ann Elgol. Ja, ja siis ma mäletan, selle laulu järgi oli säetud siis üks rahvatantsu, ta ei olnud puhas rahvatants, vaid stiliseeritud või kuidas uus loominguline. Neli näitsikute tantsisid mingisuguse linaste riietega selle laulu saatel, siis. See oli niisugune üks esimesi ülesastumisi peale selle Katjuša, need heina jäikesis, ainult ainukest, eks. Oh ei. Siis oli ju. Seda lauset ja siis ka solistina, eks, ja, ja ega kust üldse selle peale tuldi teid solistiks panna, kas see oli nüüd siis kodust õhutatud või oli siis kõrvalt kuulajaid või oma selline soov ja tahtmine ette astuda? Oma tahtmist võib-olla siis ei osanudki nagu nagunii tähtsaks teha. Küllap ikka vist märgati seda? No õed nagu julgustasid ja ja küllap koolipapa Hernits ka laulutunnis ikka kuulad ära, et poisil on Elle hääl. Et võis proovidega Hüdsindaja. Ja küllap sealtkaudu. Ja ristiisa Valter ja ja need naabripoisid nüüd julgustasid, nendega sai ju ikka külasimmanil kahju ka, nagu nagu kaasa löödud oma register lahti. Ja hiljem, kui ma Tartusse läksin õppima õpetajate seminari, siis oli ju vastuvõtukatsetel kohe ka üks niisugune muusikaline katse, kus pidid laulma ühe laulu. Ja mis laulate laulsite. Mina laulsin seal, kus rukkiväli lagendikul hõljub. Need laulud, mida te siin ennem laulsite ütlesite, et ema teid süles hoides ja kiigutades laulis teile neid juude, olite siis nii väike, et vaevalt teie sellest ajast neid laule mäletate? Ilmselt need laulud siis olid teie kodus ka hiljem, kui teie pani oma teadliku lapsepõlves teadlikkus lapsepõlves ringi jooksja. Ja kahtlemata ma ei mäletagi täpselt, milline nüüd see päris esimene laul oli, mis minus nagu kinnistus, aga ma ei tea, kuidas öelda, eks ma olin nagu üks väike Käsm, kes imas endasse kõik need laulud. Ja siis, kui ma jah, teadlikult hakkasin juba ise viisi pidama ja ja heietama neid laulusid siis nad olid mul kõik kusagil juba olemas, kusagil salves. Ja need olid ikka just need ema laulud, rahvalaulud, looduslähedased laulud ja tolleaegsed koorilaulud isegi millised need siis olid veel? No need olid ikka, minge üles mägedele ja, ja kõik need lastele koolilaulud olid siis juba linnuke, see. Väljas laulava geenad kaasa Eke, see hingulgasva lumi on ära sulanud. Talvekülm on mööda läinud lapsed, kes kui vangis olnud kolleaa. Muud murul käinud, varem käinud? Vaat niisugust jah, neid ei tulegi kõiki meelde ja mullu mina muidu karjas käisin ja ja ikka ikka taolised laulud. Ma ei oskagi öelda, mis, milline just niisugune kunstlaul või esimene olimis. Seal, kus rukkiväli lagendikul Keljub võib-olla, või või näiteks üksikmajakene põllu sees, mida nüüd hiljem on olnud minu repertuaaris ja mille üle on vaieldud deta pole üldse meie rahvalaul. Ühed ütlevad etav kusagilt Rootsi päritoluga teised, et Soome või koguni saksa laul, sest need mõjud ju kõik, olite meie laulu arengus olemas, need liiderdafid ja üksik. Majakene põllu ees sooja männimets, talu, seal maa möödas, Aadsin noorushääl, mu kuldne mälestuste maa. Hääl, mind ema hellalt kasvad. Pulgi kuut seal Magarias käisin teistega häälma, laulul laadseks laksud. Aga meie kant küll ma pean ütlema, see Lõuna-Eesti siiski päris visalt hoidis nagu puhtana selle oma oma laulu ette. Et meil ikka domineerisid rohkem rahvalaulud, kuigi jah, kui juba esimene grammofon tekkis külasse. Ma mäletan. Ristiisa, siis hakkasid meile ka murdmine donna Klaara ja ja Paula, sul on poisipea. Ja need käive äärmiselt väga põnevad laulud. No need on sellised laulud, mida tänapäeva lapsed, teadlast, teavadki üldse neid. Paula, sul on poisipea, on nüüd Tarmo Pihlap i duaaris uuesti toonuta nagu pilavormis. Ja aga teised laulud on niimoodi, et ega neid ju ei laulda tänapäevane, eriti enam. Jah no siiski, nüüd, selles mõttes oli huvitav huvitav töö. Boris Leht, Laanel, kes tõi nagu välja, et vanad omaaegsed laulud alates seal, kus Läänemere lained ja ja või mina alles noormehel oli, see oli see jah, temalt. Et tema tõi väga huvitavalt need uuesti välja ja moodsamas sõjades natuke kaasaegsemaks rüüs ja, ja miks mitte. Ja ma mõtlen, et isegi tänapäeva noorus leidis sellest ohoo. Vaat kui toredaid laule oli alasti. Kui mina, noor noor no. Lapse. Ei mina tea, mu, ta mu. Mees mina. Ma aga. Elo noore noori lapse Ei mina teadnud. Ela. Külma aga, aga. Laste lauluhääle lauluhääle, kauniva. Ei tea, aga me tahame, kas me saame siin kokku, kuule, ma. Ta venna. Kurvas turvas. Poisike. Olin poisike. Mina tean Aga vaadake Läheb elama. Prooviga koorte lauda. Kooliaeg möödus mul kiidervel tähendab neli klassi, seal oli neljaklassiline algkool. Nii kas need laulud seal olid siis samad mehed kodus laulsite või oli seal nüüd jälle mingisugune uus repertuaar? Ikka põhiliselt seegamis koduski sest õed olid minust vanemad, nemad olid juba nagu kaugemal oma koolis käimisega ja nemad tõid koolist ka need need laulud koju. Aga mõtsin, koolilaulik oli. Ja see oli, see oli see laulik, mida mul ema tuletabki meelde tema ütleb valesti, et Kambja, aga, aga see oli Kampmanni Kampmanni koostatud koolilaulik. Seal oli väga palju toredaid ilusaid laule, mida mul emagi siin ei jätab ja me alles hiljuti mul õnnestus enne tema äraminekut veel salvestada mõned tema laulud ja ja seal on väga toredaid, huvitavaid laule. Ühte ta tuletab meelde. Mhm ja. Pleen puus kuus, Jaan Sööt saata, no see ilmus ka. Uus ka. Midagi taolist, et nüüd talve karmi talve maalitsus on Laanest, lahkun ohud ja DNA-d. Tulemas, või midagi? No see on juba selline laul, mida tänapäeva lapsed haavalt ja kindlasti ei ole paljud isegi seda kuulnud, näiteks mina kuulsin seda esimest. Sest see on, eks ilmselt tolle aja laul, mis oli tõesti koolilaulikuid ja mis sinna ka jäi, aga mis rahvasuus edasi ei läinud ja selliseid on võib-olla palju. Võib-olla jah, võib-olla kindlasti jah. Ja seal on vist toredaid leide. Ma usun, et on, kindlasti keegi tegeleb sellega näiteks tormis võib olla ju korjab väga agaralt usinasti rahvalaule ja võib-olla mõnigi mees. Peaks vaatama neid vanu koolilaulikuid ja laulikuid, mis seal on. Mitmendas klassis tütred käivad. Minu vanem tütar käib, lõpetas nüüd kuuenda, läheb seitsmendasse klassi ja noorem kolmandasse klassi. Kas te nende koolilaulikuid olete kunagi sirvinud? Ojaa Me nüüd noorem, aga eriti kadriga. Laulame seal, tema õpetab mulle meeleheitlikult joolemii süsteemi, mina seda süsteemi ei tunne. Ja siis ta päris hädas minuga õhtuti ikka temal on kõik märgid ja ja, ja need laulud selle süsteemi järgi käes ja ja siis mulle nüüd mõned laulud neile tuttavad seal sealt laulikust mis meil päris hästi koos läheb, on, on see meenubeli Verevi puu virvi, puhu ja värvi puuööle, näed sa, mõõda puulehe küünla, kauneim puu või midagi, ma ei pea neid sõnu. Aga sisselaulik on ees, siis me siis me ikka laulame ja siis üks ilus laul oli pääsuke või. See ongi mu k aega teeni. Teekaart, aga on hiinakas kaardo ei, me ei tee neid kaarte, aga on kõrghiinakas korda. Meid ei tee nii päiksetõusust, loojanguni. Saake. Ja sealjuures Siimatud säält laulus Ja seal ju Reisvee Siimatud säält laulus. Kadri ütles, et ilus lauljat, et natuke nukker ka Küsisin teie käest seda sellepärast, et teada saada teilt, kas te olete näiteks avastanud oma tütarde kooli laulikus samu laule, mis omal ajal teie kooli laulikus oli? No üht-teist on jah, seesama minu veli puu see on sealt kahtlemata. Ja küllap küllap on seal teisigi nüüd selles mõttes Kindlasti oli seal ka see, küll on kena kelguga ja ketrajad ja kõik sellised asjad teele teele Kurekesed ja, ja kas te olete neile oma lapsepõlve repertuaarist õpetanud? Jah, ikka ikka olen laulnud mullu mina muidu karjas käisin või siis näiteks. Mul on nüüd õetütrepoeg kolmeaastane ja kui me maal kokku saame, siis mina temale laulsin. Oh, mina väike geene põlve, Hebei Koboeezyhike, see talle väga meeldis ja ta ikka Norrusika onu, karm onu kalm. Oh mina väike mehekene. See laul nagu hakkas siis lastele meeldima ja seda, seda neid Kadri laulab ka. Tänapäeval on niimoodi, et kui õhtuti pere on koos, siis pannakse magnetofon mängima või siis pannakse plaat grafonile peale või keeratakse stereoraadio lahti. Ja sealt tulevad siis kõiksugused, poplood rohkem tuleb sealt ikka Bacaratia Tonyemm ja teab veel mida. Aga kuidas teie lapsepõlves siis maakodus lauldi? Nagu te ütlesite, et te olite juba küllaltki suur poiss, kui alles graafion ristiisa koju ilmus. Aga enne seda? Enne seda olid peres kannel ja ja lõõts meie peres ei olnud instrumente. Hiljem tulid viiul ja kui mul soovitati ka viiulit õppima hakata, aga meie prestiižne instrumentalist ei olnud isa isanud näiteks mul ei olnud muusikalise kalduvusega. Ta lõi küll vapralt laulu kaasuja kõvasti ja valesti, teinekord aga, aga põhiliselt ikka ema. Aga ma pean ütlema, muusika ei puudunud meie talutares ja mina pean selleks voki urinat. Talveõhtutel teate, kui vokk vurisi puuriseb, otsata pikk on õhtu, talvine Niendamisi tasas, laulab eit, vokk uriseb unin. Mis laulad sa, emake, laulad nii pikalt otsata? Tsee hõljub, kui kuldne lõng läbi. Jub kuulama. Lõng kullane imelik kullane lõng Mu heie pojuke. Ööd akudest pool päeval linadest pool nii kedratud südame. Kõik linad mulle olivad, valged kui päev kui läksin ketrama mu palged kui koit suvevalgel ööl ja süda kui õnnema. Kui te nüüd mõtlete nendele lauludele, mida te lapsepõlvest kodust kaasa võtsite siis milliseid olete te nendest saanud oma laulja repertuaari lülitada? No minu üks niisugune leib, kantus, mis ma pean, millega ma alustasin ja siiani püsib, ikka kuulatakse, on see väga lihtne rahvalaul, üksikmajakene põllu sees, mis ma emalt kuulsin? Mis te arvate, kas see, et te olite linnast niivõrd kaugele teieni need linnamõjud jõudnud teie kodus säilisid need vanad arhailised rahvalaulud ja viisid, mida rahvas pidas kalliks suupäraseks. Kas see oli hea või halb? Ma mõtlen, et ikka hea ma nagu säilitasinud kauem üldse seda kodu, kargust ja looduslähedust. Ma ei teagi, kuidas nüüd öelda, need juured võib tale või mahlased juured, kus, kus meie laul, oma mahlad on saanud, on ikka kusagilt maal pärit loodusest.