Missugused mälestused on teil säilinud teie esimesest kodust lapsepõlvekodust? See oli Pärnus. See oli Pärnus ja minu esimene kodu oli täpselt selle koha peal kus praegu on kalakombinaat pabinitud jaama lähedal. Mina olen sündinud 1000 906. aastal ja tol ajal oli Evan. Mitu aastat oli isa seal pärnus selle Valtofi Vablikud? Ja sellest vabriku liikmetest ma isegi mäletan, et ma ütleme, kui seal küpsetati töölised siis maaga kusagil seal maja lähedal, mingi väike mängukäru ja labidas, jaga, kühveldasin ja koli seal palgapäev, siis ma võtsin oma tõest raha. Anti siis anti. Ja siis ma küsisin veel, et milline ma neid direktoreid teadsin ka kõiki nägupidi, et kes saatis mulle ja neis seda Deletasin väga viisakalt. Ühesõnaga, mul oli mingisugune niisugune olukord, mida tavaliselt lasteleivale No need olid ikka suured, mõni neljatuhandese tonniseid käisid seal meie meie maja oli just seal jõe kaldal, kus Segai ise meie maja juures see kai seal põhiliselt toimus süte laadimine ja tagasi minnes laev ei saanud sealt laadungit, vaid sõitis Pärnu sinna, kus praeguse kaisilla lähedal sellepärast panna oli sel ajal laevatatavad kuni Sindi Tõngini nõndanimetatud. Ja oli vot niisugune juhus, et ma olin isaga koos laevas kui laev hakkas ära sõitma. Ja kuidagi nähtavasti kapteni ettepanekul. Mina jäin laeva, isa läks maha. Ja siis mina sõitsin selle laevaga ja seal isegi kusagil, ma võib-olla on mul praegusi foto veel olemas, tähendab, ma olen laeva roolis. Madrusepluusis vana ma seal sain alla kuueaastane või midagi, niisiis sõitsin laevaga sinna Pärnu sadamakai äärde, seal kapten, lasime maha. Ja siis tulin jälle jõe äärt mööda jalgsi koju või. Nii et isegi need, need olid juba minu jaoks siis väga suured reisid iseseisvalt ette võetud reisid. Ma arvan, et mingil määral ma pean ennast üldse iseseisvaks inimeseks ja et see kuidagi sealt algaski. Ja ma mõtlen, et ma pean veel kord imestama just oma vanemaid, kes võimaldasid mul Mis oli teie esimene pill, mis teile toodud? Esimene pill võt. Lapsepõlve isegi öeldakse, et mälu töötab lapsel umbes kolmeaastast alates tagant. Aga ma olen tagantjärele kindlaks teinud, et mul on üksikuid mälupilte on, kus ma alla kahe aasta ja vot see ongi pilliga ühenduses, ma seda hiljem ema käest kontrollisin. Mu poolvennal oli mingi sünnipäev. Ja tema hakkas seal tema peal mängima, aga justkui eriti huvitatud ei olnud ja vedu ei võtnud. Ja mina võtsin ja mul on meeles, et ma olen täitsa lapse voodis niisugune pulkadega ja ja et ma suure mõnuga seda mängisin ja, ja kõik need laulud, mida ma tol ajal tundsin, need otsisin seal peale ülesse ka, et vanemad olid siis kuidagi nii üllatunud. Teised lapsed, keegi ei tundnud huvi ja, ja alla kaheaastane võib-olla see mingisugune musikaalsuse tunnus siis oli ja siis see pill, see on mul ka veel meeles, et mu vend ikka vahel tahtis mu käest ära võtta. Aga siis ema midagi lubas vennale midagi uut ja, ja nii et see Ja seal hiljem tol ajal olid olemas nist orkestripillide lasteimitatsioonid või kuidas võtta mingi oboetaoline puust aga siis klaveriklaviatuuriga ja siis ikka kusagil, noh, ma ei tea, palju neid üldse juhtus olema Pärnus müügil, aga siis mulle ikka toodi kuni mandoliini välja see oli. Klaver oli kodus ja kes teie peres klaverit mängis? Mängisid peaaegu kõik, aga, aga teistpidi ka mitte. Minu ema oli võib-olla kõige rohkem õppinud noores põlves. Aga no saate ise aru, kui ta oli kuue lapse perenaine kodus. Toitmine ja tööle saatmine. See asi õhtu kella seitse, kaheksa, kui ta jõudis koju. Kas ka teil oli luba klaveri taha istuda? Loomulikult ma istusin seal väga palju. Ja esialgu kuidagi. On meeles, et Simo mäng oli süsteemid? Tähendab, ma funktsioon ei tajunud? Ma ei teadnud, vot, saad aru, mis printsiibil neid seda kahe käega mängida ja kuidas saade tekib. Ja modulatsioonid ja aga siis oli, vot see oli jälle ka kusagil natuke vanem, olin üks tuttav, kes Leipzigis õppinud klaverit talle seal pooleli, üks kreeni oldi nimeline. Vaat ma mäletan, et see vaatasid, ta nägi, et ma ilmselt mul süsteem ei ole. Ja tema ühe peale lõunega Istusime klaveri taga ja ta hakkas näitama, kuidas siis tuunika subdominant, dominant, süsteem töötas, hakkas kõigepealt bassist peale ja meloodia no ja siis hiljem veel sinna juurde veel ka teine või kolmas hääl ka. Ja vot mul sai kuidagi järsku see imeselgeks. Ja võib-olla see oli minu esimene elu kõige suurem avastus muusika vallas. Ka need poolvennad ja õed, osalt nad olid, kes rohkem, kes vähem. Aga ma ütlen need suhteliselt vähe mängist. Ja selle tõttu ka repertuaar, mis esialgu noodi tulid ja nii kuma nooti vastuvõtjaks oli ikka teatud määral juhuslik, mis, missuguseid loodid leidusid, tõlgudus? Oi, seal leidus väga. Arvatavasti oli siis kõige tol ajal moodsa või oli Tšaikovski aastaajad. Sead Tibu mõõtis. Siis aga siis oli ka palju neid klassikalisi Isonatiine ja niisugust Mozarti, Haydni ja ja kõik see viini klassika ja aga see oli kõik, mitte mingi süsteemipärane või mitte mingit tagumikud või seal lihtsalt ikka juhuslikult kellegi õpetaja käskis, ostaja käskis mängida ja need olid nii tekkinud. Kolmandaks oli veel isa, ostis juhuslikult kunagi grammofoni. See oli ka ikkagi siis, kui ma päris väike olin. Üks suur reppika vasktoruga õli. Teistpidi oli veniewski viiulimuusikat veniewskima Surkatobertasse ja siis oli veel need palgimuusikad, mis ravite orkester, see, kes oli ka palgaline suvita. Kirikukontserdid ja aga esimene, võib-olla minu jälle kõige suurem elamus oli. Kui ma ükskord sattusin maalin kusagil viimastes klassides, aga mitte viimases tähendab kusagil, kui ma olin seitsmeteistaastane või midagi nii siis isa võttis mu kaasa Tallinna. Ja Tallinnas ma siis selle aja sees kaks väga võimast asja, mis mul võib-olla ka eluks ajaks mõjusid. Kuulsin. Üks oli Verdi Aida ja sellega oli veel niisugune lugu. Et see oli vana Karl Ots. Tuli just Itaaliast. Ja vot see oli tema siis see etendus, nagu ma hiljem teada sain. Ja, ja seal oli veel teine asi, mis mind labas ja kaua aega mul seisis meeles. Tähendab, Hansen laulis ülembri, et ja seal kusse müürimise stseen on. See on tegelikult väga jube muusik kus need sisse müülitaks. Ja, aga hiljem ma alatikuma ooperis aidad kuulnud, mul jäi juskui see koht tühjaks. Ma ootasin, et neid, neid peab hakkama, see mis mul nii-ütelda jõukarvad püsti tõusis. Ja ei, enam ei ole. Ja vaatasi oli selles, nagu ma hiljem kuulda mõtlesin, enda käest kuulsin, laulis Hansen sealt seda partiid väga paljudes lõikudes oktav madalamalt kuna Hansenil oli väga madal. Ühel pass ja see väga istus seal ja sellega ta saavutaski, selle kohutava mõju. Ja vaat kuidas võib ära rikkuda hiljem ükski pass enam mul selle koha pealt tuli meelde. Te ütlesite, et teil oli sellel esimesel Tallinna külastusel kaks suurt elamust, üks oli Verdi aida. Teine ja teine alli vaaritsa ja kui te neid võtate, see et see periood oli Estonia opereti, no ma ei julge praegu ütelda, et neid neid sellist ei ole, aga tolle aja kohta see koos seiskuma nimed nimetan sällik ja tolle aja need tähed agu lõidis ja greid sällik ja siis nad kõik olid veel suhteliselt noored ja värsked hääled ja ja ega ma tol ajal ei osanudki vahet teha, mis on operett või mis on ooper. Tähendab lihtsalt mõlemad olid võimsad. Muidugi aidaa mõjus teisiti dramaatiliselt see jälle lihtsalt otse. Kuuks ajaks meelde jäi. Missugune oli Pärnu muusikaelu teie koolipäevil? Nooruspäevil. Pärnu muusikaelu oli. Kooliorkester oli kõva. Kui me kunagi pidasime vilistlaste koosviibimist seal Pärnus. Ja naissoo mängis väga mitmeid pille ja Ojakäär ja no mina ja ja nii edasi. Aga muidugi see oli kõik nii-mugaval kujul, mis olid koolipeod jumalale. Ma tuletasin need hõlma hiljuti meelde, kuidas ta tantsis Pärnus säänse ansi muslannat minu saatel, see oli ka kõik, tähendab velgu, kool oli lõpetamata, meil mõlemil. Nii et vot seal juba siis tekkisid igasugused saatmised Aga siis oli huvitav oli see et Pärnus on seda jälle praegu vist ei teata üldse. Pärnus on see küll, mõtlesin enda, need vana park seal vanaparki jääl ringi tänav üks esimesi maju seal tänaval oli Finkide maja ja selle tõttu ta jäigi, aga eestlased hoidsid niidet puhast sakslased. Eestlased sõitsid sedasi ringi ringi ringi tänav ja nii ta jäigi vingi tänav ja tänapäevani. Vingi tänavas elas siis juba mitu põlvkonda sakslased, singid. Neid oli, neid, neid ma võin eksida-ist neli õde. Ja üks vend vend oli arst. Ja suvel olid nad kõik koos ja vot see oli üks imelik perekond tähendab neist perekonnast, üks õde oli Moskva konservatooriumis ta viis teid lõpetanud päris, aga ta oli küllaltki kõva pianist. Osa õdesid olid seal päris vanad ja seal perekonnas oli juba minu ema õppinud klaverit ja ja see oli üks omapärane huvitav perekond. Vot kuigi nad olid sakslased. Aga see oli mingi täieline internatsionalism, nende kodu. Ja see, see kodu oli veel minu jaoks veel jälle omamoodi põnev selle tõttu, et neil oli see oma maja, mitte keegi peale venna abielus ei olnud kõik vanad tüdrukud ja väga suured fanaatikud, üks õde laulis, see, kes Moskvas oli õppinud, see oli siis hiljem Tallinna konservatooriumi õppejõud ja seal oli siis niisugune huvitav kord selles majas et seal üks tuba ja veranda üldse lukus ei käinud ja sinna kunagi ei olnud vaja luba küsida, sinna külla minna. Kõikes muusika vastu huvi olid või kes oskasid mängida või ütleme, konservatooriumi õppejõud, kest olla luhtusid Pärnus olemas või? Tähendab sinna kõik läksid ilma kutsumata. Ja juhtus nii, et pererahvast ei olnudki see ütleme, see päev näeb kõigile avatud uksed. Näiteks Viinis tuli üks kammerlaul ja väga ja kes selle ringiga seal laulis, sel ajal? Meil seal mängis seal isegi kuradi triller on meelesee. Mina olin siis alaline seal käia. See oli see kõige noorem õde, see pianist ikkagi hakkas mind nii-ütelda tõmbama, ikka rohkem ja rohkem klaveri poole. Ja ise õpetas mind ja. Ja ma ei tea, aga, aga ma usun, et ega kas mu isal oligi nii palju taipu, et ta kuidagi tasundudeks. Ma olen eluaeg ilmselt olnud mitte tratsionalist. Ma ei ole mitte õieti elus mitte midagi ette võtnud selleks, et raha teenida nuku. Kui, kui aga teenitud siis on hea, kui, kui on ja, ja see on rohkem tulnud, siis kui sa midagi oskad ja selle eest siis saad. Aga, aga ma võin kinnitada, et, et no näiteks, kui ma Pärnus, siis kui lõpetasin selle keskkooli ja kui isa küsis, et aga, aga no millega sa nüüd tahad elada, aga hakata millest. Ja kui ma ütlesin, et ma isegi lähen, kuigi ütleme, üldse raha ei olnud, temal ei olnud võimalus mul midagi kaasa anda. Ja mina sõitsin lihtsalt sellesama Fingi Fingi upitused, nii-ütelda ta kuntsi sisseastumis eksamil sain sisse ja ja kui isa tundis huvi, aga millal seal raha hakata teenima või millega sa hakkad, teeni? Sellepärast ma ei teadnud, siis ise ka veel mitte, mida. Ja ega ma tänapäevane ei tea, mis maale muusikateadusmuusika, ajalugu, peanism siis helilooja, ma ükskord püüdsin kokku võtta palju maa, näiteks aineid õpetanud lemm konservatooriumis, professorina, dotsendina ja nii edasi. Ja ma sain kätte, mida oli 11 või 12 andjat. Ja kui ma siis mu käest püsti, aga miks sa siis vahetad? Siis ma hakkasin ise ka mõtlema, miks ma vahetan. Ja siis tuli välja, et, et mõned asjad, mid töitasidela vot eriti need, kus mina pidin rääkima. Ja kui ma tundsin, et ma räägin juba mehaaniliselt analüüsid või lihtsalt pähe õpitud või pillide tundmine või ja, ja selle esimese nii-ütelda õppetunni andis see, et kui ma küsisin ükskord, miks õpilane üles ei kirjuta, mis ma räägin. Ja kui see ütles, et tal on eelmise aasta olemas konspekt eelmist aspekte ja vot see pani mul kohe, siis ma kohe jätsin jäljed. Ja vot siis isale. Ma ütlesin, et ma tõepoolest ei tea, millega ma hakkan elama või milles ma hakkan elama. Aga mul on niisugune arusaam, aga midagi ikka olen võimeline ka korralikult tegema. Ja et kui ma midagi korralikult teed, jumal siis peaks ka kunagi võib-olla mitte nii ruttu, aga kunagi ka korraliku tasu saama. Isa leppis teie vastusega, isa leppis. Isa ütles, et minul see asi küll ei meeldi. Aga sa oled küllalt juba vana, et ise oma tulevikku nii-ütelda. Ja ütles veel nii, et kui minul mingi võimalus on loomulikult alati sind toetunud. Kelle juurde te läksite konservatooriumi, kes teid vastu võttis seal? No ikka seesama Fink ja ainult siis Fingi juures ma olin midagi aasta või poolteist siis Fink läks ära Riiga ja siis läksin ma juba jälle ilma, et minul midagi oleks vaja rääkida olnud. Artur Lemba juurde. Ja vot siis ma jälle keerutasin Artur Lemba ja Artur Kapi vahel Artur Lemba juures klaveri klavess ja kapi juures kompositsiooniklassis. No ja no vot, ja kuna ma siis siis ka selle ka veel, et neid ära elada ja osalt isegi kodu toetada, siis ma juba tol ajal hakkasin kõrtsides mängima ja kohvikutes ja nii edasi, kuidas juhtus. Ja siis konservatooriumi tolleaegne direktor tamm jälle leidis, et ma lihtsalt raiskan oma aega liigselt. Et ma lihtsalt tühjalt seda restorani tööd ei teeks ju nad ikka kuidagi minus midagi nägid ka. Ja see tahtis mind panna õppima löökriistu. Ja siis õppigu kompositsiooni või klavereid või mis mulle meeldib. Seda ma muidugi tegin, rumalast, et ma nii ei teinud, sellepärast et minu selle tolleaegse taseme juures ja kohvikupraktika jõudis see noodi lugemine. Ma oleks selle löökriistad. Aga see oli mingisugune minu jaoks oma meelest justkui ajaraiskamine või mõttetu ajaraiskamine, et ma teen seda veel, mis mind ei huvita. Aga oma poega matid ma panin siiski kohe trummi õppima. Mati õppis kõigepealt trummiala ja sellest tuli tal väga palju kasu. Ma tahtsin seda trummi kaudu seda erksust, rütmi, erksust, seda kätte saad. Kuidas see nüüd täpselt läks, aga kapakas kutsuma mind enda juurde? Põhjusel õppemaks maksmata siis antud crap maksis selle omast taskust. Täna mulle ütlemata. Küljest oli see õppejõu ja õpetajate suhe tol ajal väga sõbralik, aga teistpidi. Võis õppejõud lasta tekkida sõbralikku suhet sellepärast et me olime väga aukartlikud, nende vast tähendab ei tekkinud mingisugune selline olukord, et seda ära kasutada ja, ja, ja siis ma käisin siis kapp ja Lemba, kusjuures arvestage see oli ka omamoodi delikaatne küsimus. Nadolid nimelt see periood, kui ma õppisin, Nad olid võrdlemisi halvasti, soid läbi, omavahel. Ei tahaks isegi neid asju rääkida. Aga vimm madin sees ja see igal pool lõi, lõi välja. Ja muidugi ma esialgu kartsin isegi. Aga vot kuidagi ma oskasin niimoodi ära elada. Et ma mõlemaga sain hästi läbi. Ja mõlemaga olin sina peal isegi. Nii et ikkagi mul oli selles mõttes ja õppida ja ja siis mõne aasta vahega lõpetasin siis mõlemad ja see oli kõik nii-ütelda, noh, niisugune plaanipärane. Missugused võimalused olid tol ajal oma heliloomingu esitamiseks? Avaldamiseks esitamiseks no niipalju kui Kultuurkapital. Vaat mina olin tol ajal need nooremaid, need pätsid ja kõik, need olid vanemad. Nii et ma olin seal saba lõpus ja siis jõudsin nii kaugele ja siis üx hällilaul seal Mäeletamise trükiti. Nojah, ja ega nii väga esialgu justkui ei pidanud ennast nii suureks võib-olla et pretendeerida või ma ei tea, siis ma ütlen, see vahekord kuidagi teine. Ja, ja ikkagi oli, tundus järsku, et kui praegu ütleme julgen väita, et noored arvatavasti peavad. Neid vanemaid Jubasclerrootikuteks ja, ja loomulikult nende omad peavad esimesse järjekorras mängitud ja nii edasi. Siis ma ei tea. Alal oli teistmoodi tunne. Mis oli teie esimene suuremale publikule esitatud helinud? Seda ma isegi praegu ei oska öelda. Trükkimise mõttes oli esimene asi, mis trükiti, olisid hällilaul tšellole kolmekümnendatel aastatel. No ja siis ehavalgel kõik on kokku unenägu või kus ta sealt on? Üks lõik käia üles pöördud valgel ehavalgel suitsu sadadele suitsusõnad, see läks vist Velvale. Mulle jäi ta selle tõttu meelde, et kui see raadios ette kanti sain ma suitsu, õnnitlus. Tähendab, kas lillekimp oli postkaardil ja suitsuvalgel? Nojah, ja siis oli hiljem juba need koorilaulja ja koorilauluvõistlusi oli auhindu, sõin ja ja niimoodi kirjutasite midagi Ringhäälinguorkestrile ja Need noodid viidi ära. Need läksid kaduma. Mul ongi see see omamoodi ja noh ma ei tea, kas neid Eesti rahvale õnnetus on, aga minule on, sellepärast et kõik ennesõjaaegne minu looming peaaegu, mitte midagi sellist pole olemas. Ja vot nii ta läks, endal kodus kõik põles ära, mis minul oli. Ja, ja nii et ma olin ikka puhas vend, olin 44. aastal ja siis oli isegi nii, et esialgu ma ees, kui saanud kenasti loojaks pidada ei olnud midagi ette näidata, justkui justkui selle sõjaaja sees jäi õelaks ei kirjutanud midagi, põld all ei olnud enam kirjutama. Kirjutajana Niiluse kirjuta siis. Enam ei tule. 1937. aastal te kirjutasite muusika Vladimir parveli lühifilmile, Vilsandi linnuriik. Kuidas teil need suhted tekkisid ja kuidas te sattusite filmimuusikat kirjutama? Ei no vaata, asi oli see, et ma tahtsingi ütelda, et minu helilooja töö hakkas õieti kõik peale filmidest, see on ka nii-ütelda. Ühtepidi minu õnn ja teistpidi minu õnnetus, sellepärast et õnn, see, et seal oli tõesti nüüd järsku ma tundsin, et mind vajatakse ja kutsutakse. Ja ka õnnetus on see, et välja arvatud see Vilsandi läksid nad ju kõik kaduma. Filmimuusika see on niisugune õnnetu muusika, mida hiljem justkui ei ole, vaja. Saab ju midagi sealt kasutada mõnda motiivi ja nii edasi, aga no ei paku justkui väga eriti huvi. Ja lööd käega ja sinna nad need, need noodid kõik jäävad. Aga siis see oli tol ajal kultuurfilm. Ja seal oli, ma ei tea, ma muutusin niisuguseks kodu heliloojaks või kõik, mis seal vaja oli, seal ma olin ainuke, kõik need lühifilmid ja need kultuurfilmi seal olid iga siukest süžeed. Nojah, ja siis nende hulgas oli siis see Vilsandi oli natuke teine, nii palju, kui ma umbes ette kujutanud võttis parvel lihtsalt selle aparaadi ülesvõte aparaadi ja labida kaasa. Läks vaika saarele kaevas ühe augu ja siis hakkas sealt õlgedega kattis kinni ja ma ei mäleta täpselt vist kaks päeva niimoodi filmis hommikust õhtuni kõikkimist, mis sinna augu ette sattus. Ja loomulikult oli see väga juhuslik. Siis tuli palvel tagasi ja me olime ju palveliga kogu aeg koos töötanud nende teiste filmidega. Meie palvel ka see ene enesest mõista poole, et kuule, et ma tõin neid ühe materjali sealt, et teeme sellest üks vill. Sellega oli veel niimoodi, et et ma pidin just ära sõitma Budapesti edasi õppima koda juurde. Ja selle ma seal vahepeal enne ärasõitu kirjutasin. Aga siis probleem selles, et palvel ise ka ei teadnud, mis selle materjaliga teha. No hea küll, linnud lendavad. Ja vahel ilu silme vahel alb ilma, eks ole, see filmiks on seda vähe. Ja minu idee oli siis, see oli juba minu ideed kul jätkuda ta korralikku muusikat saada. Et istu kõigepealt maha ja istume kahekesi ja katsume ära sorteerida. Kas me saame süzeesid? No ütleme näiteks linnu, armukadedus või poegade pärast kaklevad või teised kajakad tulevad teiste mune sööma või või siis keegi jälle ema ajab, kaitseb poegi, ajab neid. Või siis lihtsalt üks part mingi poseerib seal ja oma voodide balletiliigutusi ja vot saad aru, mina juhtisin seda asja nii, et vastukaaluks muidu muusikatele, kus lihtsalt noh, muusika on lihtsalt juhuslikult käidi juhuslikke korve kaasas. Aga seal ma mõttes sättisin muusika aluseks. No ja, ja siis andis juba vormi reisid ja siis film lõi läbi. Siis oli see, et ma justkui pidasin seda juba nüüd seda muusikat selle vääriliseks, et seda jätta. Ja tegin esialgu süüdi. Aga kuna oli kõik ära põles seda materjali mäletasin jälle, siis ma tegin ta juba ilma filmita, saad aru, juba esikohal muusika. Nii et see on kolmas variant, mille te kirjutasite pärast sõda ja see oli siis minu esimene teos, mis mul siis jälle tekkis. Aga see lõi siis võrdlemisi läbi ja teda väga palju mängiti, nii et ta isegi töitasinimest. Ka omamoodi kurioosne ka see, et kui ma hakkasin teistmoodi kirju, no tänapäeva vajalikumate siis ma sain väga palju selle Vilsandi autorina sõimukirju. Et kuidas võib helilooja, kes on võimeline kirjutama Vilsandi muusikat, nii nii inetumat järsku kirjutama hakata. Kas te oleksite nõus meenutama, kuidas teil avanes võimalus sõita täiendama Budapesti muusikaakadeemiasse? Seal olid juba olemas eestlased ja vot see käis kuidagi neil vaikselt, nemad olid teada saanud, et et Ungaris oli ka seal konservatooriumi listi akadeemias ka mõned kohad ette nähtud plaani eestlastele. See need olid siis niisugust kohad ei olnud sisseastumiseksamid. Ega muidu poleks julgenud minnagi, koda ei olnud. Vaat ma pean enne selgitame üldse olukorda ja miks masina tahtsin minna. Olukord oli selline, et ma istusin kaua aega kahe muusika vahel. Üks oli see, mida ma pidin tegema. Ja see, mis ma pidin tegema, seda ma ei tahtnud teha. Ja see, mida ma tahtsin teha, seda ma enam ei saanud päris hästi teha, sellepärast et mu stiil oli juba rikutud. Kõrv oli rikutud, see restorani jättis kohviketsi oma jäljed ja seal ma mängisin rohkem kui kujutleme konsis. Ja siis tekkis esialgu niisugune olukord, et ütleme, ühtepidi ma teadsin küll, mida, kuidas ma kirjutada ta teistpidi, vot see see kergemuusika lõi sisse. Aga ise ma jälle teadlikult püüdsin jumala pärast mitte kergemuusikat teha. Ja siis ma mõtlesin, et, et ma lähen neid Budapesti ja seal kodaile, tegin lihtsalt selgeks oma olu olla. Et teate, kui te praegu ütlete, et ma pean kirjutama seda või seda et siis ma ei ole võimeline. Ja, ja vaat huvitav, et ta sai mu jutust aru ja ta küsis kõik, mida ma tahan, ja mina ütlesin, et ma tahan puht noh, niisugust orkestratsiooni kõike, seda, mida hiljem vaja partituuri, mängu ja partituuri, Dianalüüsi. Ja see aga vat kirjutada, praegusel momendil ei saa. No vot, ja siis ma koda jõudes nii-ütelda, õppisin seda ja uuesti otsast peale seda peet kella, helilooja aga just seda, mida on vaja noh, nii-ütelda selleks, et olla hea ellu. Koday andis mulle otsekohe korralduses, tähendab, milliseid partituurid ma pean läbi töötama, tundma õppima ja, ja ka kirjandust ja jaa, pale streinasti. Ja kõik niisugused asjad ja seda võitšin siis ansamblimäng siis dirigeerimist ja mind lasti ja seal majas, mis ma tahtsin. Ja vot siis, kui ma tagasi tulin ja kui ma jälle jalad alla sain, vaat siis ma ei oska, tundsin, et ma nüüd midagi saanud teha. Aga no teistpidi on mul see nagu, nagu siis nüüd on selge, ega kohutavalt palju mõttetud just et kas see on raisatud aeg või? Ei oska ütelda?