Lugupeetud seltsimehed lahkunu omaksed ja töökaaslased surma halastamatu ja karm käsi viis meie hulgast 60. eluaastal väsimatu töömehe Eesti NSV teenelise kunstitegelase hea kolleegi Aarne Roosi. Sündinud ja üles kasvanud Tallinnas Kivimurru töölise perekonnas pühendas Aarne Ruus kogu oma teadliku elu ja tegevuse laste- ja noorsookasvatamisele meie rahva esteetilisele kasvatamisele. Lõpetanud 30. aastal Tallinna Õpetajate seminari oli Aarne Ruus aastaid kooliõpetajat kooli õpetajaks paljudes koolides. Tundes huvi juba varakult näitekunsti vastu. 1941. aastal Tallinna lavakunstikooli mõned aastad varem, eriti aga pärast lavakunstikooli lõpetamist valis Aarne Ruus omale näitleja ja näitejuhi tee tema poolt loodud osat draamateatris uues teatris. Varem töölisteatris. Noorsooteatris jäävad meie mällu kauadeks paljudeks aastateks. Aarne Ruus oli ka andekas näitejuht. Töötades teatri näitejuhina ja lühikest aega Lõuna-Eesti teatris peanäitejuhina. 52.-st aastast rohkem kui 17 aastat töötas Aarne Ruus Eesti raadiusnäitejuhina. Tema poolt ettevalmistatud kuuldemängud. Leidsid sooja vastuvõtu ja poolehoiu arvukate raadiokuulajate poolt. Kõrvuti näit juhi tööga. Õpetas ja kasvatas Aarne Ruus. Meie kolleege raadio televisiooni komitees õpetades kõnetehnikat, olles noorematele kolleegidele alati abiks nõu ja jõuga. Kaheksateistkümnenda aastat. Kulub Aarne Ruus Nõukogude Liidu kommunistliku partei ridadesse partei liikmena. Inimesena kommunistina. Võttes aktiivselt osa parteiorganisatsiooni tööst parteiorgan seal tuli tegevusest tunneme tundsimaalne Ruusi samuti printsi, pealse, energilise ja teovõimelise seltsimehena ja kolleegina. Surmis Meie kaaslase töökaaslase Aarne Ruusi meie hulgast ära parimates eluaastates. Kuni viimase ajani mõtles ta eelolevale tööle eelolevatele, uutele kuuldemängudele, lugemispalkadele, raadios ja nii edasi. See töö, mis Aarne Ruus on teinud Eesti raadios jääb kauadeks aastateks püsima. Meie raadio fonoteegis, tema elutöö paremad näited, parimad kuuldemängulavastused, Need kõlavad ikkagi uuesti ja uuesti eetris. Aarne Ruusi kõrvuti viimaste aastate töökaaslastega leinavad kolleegid teatritest leinas arvukas tema endiste õpilaste pere, kellele teleAarne Ruus andis esimesi nõuandeid eluteel. Kahju on lahkuda. Raske on lahkuda heas töökaaslasest. Kuid meie, kes saadame täna Aarne Ruusi Teame, et see suur elutöö mida lahkunu jõudis teha ja tegi sellel elutööl on püsiv väärtus meie rahvakultuuri varasalves. Ja see hea, mida lahkunu andis meie kollektiivi töösse. Sellest heast õppivat tema kolleegid, tema töökaaslased ja uued kuuldemängud, mis kõlavad eetris. See on ka osa sellest tööst millele pühendas viimased kaheksa seitsmeteistkümnendat aastat oma elust. Aarne Ruus. Hüvasti, kallis kolleeg ja töökaaslane. Meie raadio ja televisiooni komitee kommunistide pere on jäänud ühe seltsimehe võrra väiksemaks, üks. Surm julm paadimees kelle vastu meie inimlikud võimed soovid, arstide tarkus ja püüdlused sageli osutuvad veel võimatuks ja võimetuks on viinud meie keskelt Ühe meie seltsimeestest üle Leete jõe sinna maile, kust tagasipöördumist täna ei ole. On väga raske ja väga kurb nendel viimastel hüvastijätuhetkedel rääkida seltsimehest mineviku ajavormis kes alles äsja meie keskel oma tegudega rikastas olevikku mõtles tulevikule. Ja seda enam, et ühist teed olnuks veel palju koos käia. Nüüd on see tee lõppenud. On jäänud korda saadetud teod ja mälestused. Kui miski maailmas inimlikku leina lohutada suudab siis vahest ehk see teadmine, et Aarne Ruusist järele tühja kõledat kohta tema tegevus ja elutöö on rikastanud meie teatri, kuulajate, teatrisõprade ja raadiokuulajate vaimset elu. Meie parteiorganisatsioonis tundsime Aarne Roosi tagasihoidliku sõbraliku inimesena. Olgu see suurematel parteilistel kõnelustel või siis kitsamatele parteiliste foorumitel nagu parteibüroo istungitel, mille liikmed liikmendada aastaid tagasi oli, kui oli tarvis teada saada tema arvamust ja tema seisukohta nende probleemide üle, mis meid kõiki ergutasid, siis ütles ta temale omase tasakaalukuse ja tuumakusega oma arvamuse, oma mõtte, nii nagu käskistuda tema kommunisti südametunnistus ja selle südametunnistuse hääle järgi toimis ta oma igapäevases kunstiinimese raskes ja keerukas elus, mis nõuab inimeselt kogu tema hinge. Nendel leinaminutitel langetame sügavas kurbuses pea oma parteikaaslase oma seltsimehe Sarga juures, et öelda talle viimased tänusõnad kõigi selle hea ja kauni eest, mida tema elutöö meile järele on jätnud. Meie organisatsiooni 150-lt 150 südant tunnevad siiralt kaasa Aarne Roosi omaste murele ja jagavad. Lumi tuiskab. Mina laulan, laulan kurba laulukest. Lumi keerleb tuule hooka. Minus süda valudest. Lumi tuiskab. Laulan kuni ise kaetud olen jääs ja lumedest. Ei, ma mõista palvet teha. Ei ma mõista paluda. Talveks enne saab ju süda. Kui ma hakkan paluma sinu eestma palvet, teeksid taluks vaga meelega. Aga juba põue põhjas oled ise palves. Kallis koolivend. Kallis Aarne. On möödunud aastat sellest ajast kus me kõik noortena astusime ellu esimeses riiklikus teatri kooris täis helgete unistustega, alustasime oma teatriteed. Täna. Kallis Aarne, oleme meie sinu koolivennad-õed ja õpetaja sind saatmas sinu viimasele ja lõplikule teekonnale. Me mälestame sind. Kallis Aarne Ruus kui alati head, sõbralikku, elurõõmsat ja optimistlikku koolivenda kolleegi, jagasvaidlejat usuaarnetele kahjual. Kahju on selles eas, kus veel luuakse, kus veel võideldakse elul raskustega. Sina. Pidid jätkama oma teekonna ja oma töö pooleli. Igaveseks hüvastijätt, helge mälestus sinust. Sinu sõbralikult laervad, kavalad silmad. Sinu alatine mõnus, tore lohutav bass. Jääb kauaks meelde, mees silmisse jagaros. Puhka rahus, kallis koolivend.