Et kuidas see kõik oli ja ja kuidas see kõik peaks olema, nii et et see nüüd nendele ülejäänud inimestele ka tähtsaks teha, sest meile endale on ta ilmselt ikka kohe hästi tähtis. No ja siis me leidsime kogemata sedasama albumi, mille kõik nii-öelda asjaosalised, mida kõik mäletasid, aga keegi ei mäletanud, kus ta on. Ja siis juhuslikult ühes nihukeses murelikkus kõneluses ma teadsin, et meie majas Jaan lont. Ta on aeg-ajalt pannud kõrvale ühte ja teist vana asja ja hoidnud alles. Ja mina küsisin siis kogemata püstijalavestluses Jaani käest. Janet, meil tuleb lasteraadionäitus Türil ja lasteraadio saab 80 ja et ega sul midagi ei ole. Ja Jaan tuli poole tunni pärast minu juurde tagasi ja kujutage ette, tal oli see album. Noh, see oli, see oli noh, see oli midagi täiesti erakorralist. Kõik tuli meelde jälle. No mis ma ütlen, Johaniga oli tore koostööd teha, kogu aeg helistasime edasi-tagasi, vahetasime infot, mina sain kohutavalt palju teada sellest, mille sees ma tegelikult olen ju elanud. See ongi selle muuseumi võlu siin muide. Ja selle koostöö võlu ka, et sa elad päevast teise teed oma tööd. Kokkolinu raadios ajakirjanik oma 30 aastat ja, ja lastesaateid tahtsin ma ikka aeg-ajalt teha. Sest see on midagi erakordset, see nõuab enesetäit kokkuvõtmist. Et teha laste saatusest, laste saab teha, on kõige raskem. Ja elada teediat oled ja siis äkki saad Johaniga kokku ja saad selle kõige kohta ka midagi olulist teada. Nii et ma sulle Juhan tahangi isiklikult suure tänu öelda selle eest, et ma olen nii palju meist endist teada saanud kõigile aitäh. Armsad lasteraadiotädid ja onud kes te siia olete tulnud? Vaadake, kirjandusel raadiol ja muusikal on väga tähtis roll kultuuris ja eriti laste kasvatamisel, sest need kolm valdkonda ei tee kõike puust ette. Lapse fantaasia võib näha neid saateid, mida eetrisse antakse, igaüks omal moel, nii nagu igaüks, kes loeb raamatut, võib kujutada ette Tootsi ja Teele kooliteed, nii nagu tema seda ise tahab. Ja minu esimene mälestuspilt laste raadiost on see kui üks niisugune, teise kolmanda klassi poiss Viljandis. Pühapäeva hommikul Läheb Kantri külasse tänava ristile, kus posti otsas seisab hõbedane valju hääldaja ja kell 10 hakkab sealt kostma selline laul. Algab saade mõistata, tulge lapsed kuulama, mõistatusi anna andma. Aga mis edasi? Kuulis ta, ta, nii, ja kui ma järgmisel pühapäeval läksin ja sain teada, et minu lehma pilt, mille ema aitas joonistada, on täitsa õige vastus, siis oli ma täiesti sillas. Aga esimese saate esimese intervjuu tegin ma üheksanda klassi poisina Pärnus koolis olles. Ja tead ausalt öeldes siiamaani ma ei saanud aru mikspärast Juhan Saar, kes tollal oli toimetaja ikkagi selle loo, kus küsitleti sajaaastast vana Pärnu elaniku laste raadiosse lastesaatesse toppis ma siiamaani ei ole aru saanud ja alles paar minutit tagasi ma selle salatus enda jaoks avastasin, sest see naine kes oli Pärnu muuli ehitanud oma kätega ja mina olen teda oma silmadega näinud ja nüüd teie näete seda inimest, kes on näinud seda inimest, kes Pärnu muuli ehitus, eks ole. Kui vanad me juba oleme. 1860 oli Pärnu muuli ehitama, et see naine oli neli korda käinud Tallinnas, ma küsin, aga miks te Tallinnas käisite? Aga ma käisin seal jala, mul oli põhjus, mis põhjus võis olla jala, käisite Pärnust neli korda Tallinnas. Teate, ma käisin oma poegadega kohut ma ei saanud teisiti. Tähendab üks selline juurikas eesti naine, miks pandi sinna sellesse lasteraadiosaatesse? See alles praegu sain aru, sest et reporter oli ju laps, kes küsis, reporter oli üheksanda klassi poiss, selles oli. Ei, see oli 1962. Nojaa, aga ma tegin siis tšelloga intervjuud, eks ole, ma saan aru küll, sa pead seda silmas, aga ma ikka võtan autori poolt. No vot, näete, kiiraga ei saa vaielda, kiirale peab alati tõve jaama, aga mul ongi siin mõned õied kaasas ja ma tahaksin tänada Kiira kõigepealt sind selle eest, et sa mind õpetasid seda tööd tegema, siis kindlasti tahan tänada Marit tarandit. Mari, sina saad need roosad õied, sellepärast et sa andsid mulle erilise võimaluse, et minu esimene töökoht üldse ametlik töökoht, kust ma ka palka saan ja kus on esimene sissekanne tööraamatusse, on need kuud, mil sina siis Kaarli tootasid ja mina andsin sulle võimaluse Kaarlit ilmale tuua ja samal ajal said lastehommikuid teha ja kolmandad õied, ma tahaks anda. Muidugi tahaks Reedale ja hageja kõigile anda, aga minu üks otsene õpetaja on maias turm kes õpetas mind linte lõikama, ise oli põlvini lindihunniku sees ja tema käed vilkusid. Ja eile me olime me kõik õnnelikud, kui meie käed samamoodi vilkuma hakkasid. Suur-suur, tänu teile, armsad õpetajad. Mina räägin teile oma esimesest ja viimasest käskkirjast, mis, mille ma sain 53. aasta jaanuari jaanuaris. See oli niisugune asi, et ma tellisin kontserdilastelauludest ja seal selles kontserdis esinesid Georg Ots, Viktor Gurjev meta, Kodanipork, veerand eluski olnud alles ja minu õde, kes siis juba oli Estonia teatris ka tööl ja laulis, mõtlesin siiditule, kuula kuidas kõik suured kunstnikud ja lauljad kuulsuseid laulavad lastele. Ja kontsert hakkas juba lõppema. Noh, kuna see oli v tähendab jaanuarikuu, siis oli seal ka talvelaule ja järsku niimoodi metafoor, park, ütleb Thekla Mullex, viimane salv halvasti, oleme selle uuesti ja tuleb uuesti, küll on kena kelguga hangest alla lasta siis laial luhal ja. Mul läks pahasti, palun teeme selle uuesti ja digiuuesti ja see kõik läks eetrisse. Oi, mamma Mia, mis siis oli, ma käisin, ma nutsin, ma mäletan, ma käisin igal sümfooniaorkestri kontserdil ja ma vaatasin seda meta, Kodanipork ja ma värisesin üleni, ma pean ometi minema ja vabandama tema ees, et kõik niimoodi. Aga siis oli mingisuguste ärevad ajad olid sel perioodil ja ja Peeter kodanipurgi onu sai õnnetult surma vist või, või kuidagi no ma täpselt ei mäleta enam. Ja siis ma läksin värisevate käte ja jalgadega Kodanipork juurde, ütlesin. Palun sügavalt andeks anda, mulle. Tema vaatas suurte silmadega mulle otsa, milles on laps, ma olin noor laps siis võrreldes praeguse ja mina mõtlesin niimoodi eetrisse läks siis ta võttis mult niimodi ümbert kindlasti, kallis. Ei ole vaja nutta, palju suuremaid õnnetusi on, aga see oli Stalini aeg, Stalin veel elas 53, jaanuar. Ja mina sain muidugi, Ülo, Koit andis mulle käskkirja välja, aga jah, Valdo Pant, vaimukas inimene, tegi Kapustiku välja väga so seda ei tea, et siis oli niimoodi, et monteeriti noh, mai teab ütelda, monteeriti, eks ole siis panderolliti, aga ei, panderollinud mitte toimetaja, vaid selleks oli komisjon, papa peri oli meil seal komisjonis ja papa peri muidugi jäi tukkuma alati tavaliselt niimoodi tukkus seal siis pandi panderolli ja siis see Valdo Pant ütles, et see on väga magus asi. Tegi siis niisugusega akustikat, mängis, mängis suubestit või Ma ei mäleta mingisugust sümfooniat ja siis pani vahepealt koera haukumist vahele ja siis tuli uuesti sümfoonia. Nii et ma andsin põhjust ka nii sihukesele Kapusliku sellele lõigule. Aga noh, täna tõsisest jutust ei ole mõtet rääkida ikka midagi naljakat, sest et mul on kolleegid alati öelnud, et räägi anekdoote. No need ei ole head anekdoodid, ma julgen nüüd rääkida. Või. Ei, aga, aga need on vene keeles. Meil oli vene saadete diktor Aleksander Mihhailov. Tal oli niisugune erakordselt ilus hääl, et kui sa kuulasid teda siis nagu venelane ütleb Muraski CLUB praktika on siis tõesti, tal oli erakordselt ilus hääl ja kui tema teadvustas, siis kõik tal oli maagiline jõud, inimesi, telefon või raadio juurde koguda. Saska Mihhailov kolmandal korrusel ma ei tea, mis, kas oli mõni koosolek või niimoodi ja üks raadiotöötaja, teda ei ole enam elus. Meie keskel tuli ülevalt neljandalt korruselt alla, vanas majas muidugi lifti ei olnud ju, nagu te teate. Tuli alla ja, ja ka tema nimi oli tema rahulik. Kõik mis juurasse siis alles Tamara sai aru, et noh, et ta Venemaal alati kuigk. Telekülagi kôik. No see on niisugune. Aga no ma ei mäleta enam ühtegi anekdoot, ütle haage või mari. Koiduga asja usmaniga, lossid olid niimoodi. See oli lugu. Nii kui sisse tuled, nüüd on noh, kõik ümber tehtud, aga seal oli vasakul pooleli riietehoidja, selle taga oli kohe Uusmanni kabinet. Meil oli selles riietehoius oli vikati, Leena oli siiski, kes andis riideid kätte. Uusmannil oli number üks ja Ülo Koidu lüli number kaks, teise tulid nii, kes, kuidas. Ja siis ühel päeval oli hirmus palju inimesi. Aga nagu Stalini ajal oli, ülemused läksid alati kell pool 11 kell 11 ära töölt, sest oli vaja kaua töötades, Stalin töötas ka kaua ei tea, kas ta töötas, tuli põles aknast. Ja siis Uusman tuli alla, kell oli üsna hiline aeg. Ja vikati Leenoli, see olite mitte. Aga vana inimene ütles ikka härra, sellest tuli seltsimees. Ma olen vana inimene, täna oli nii palju inimesi siin, juulis segakoor ja estraadiorkester ja oli suur orkester. Sümfooniaorkester. Tead. Ja usun, ütleb, et ei no mis sest ikka on, nüüd. Tooge näidake siis, mis need, missugused need kalossid on. Härra Uusman, Mattoon, homme teile need teie õigegaalusitsiinum, vanad närud. Ja uskunud, et ei tohi ikka need Uusman võttis ka, lossid ei öelnud midagi, pani jalga, läks ära ka järgmisel päeval, tuttuued, kalossid olid, uskonnil jagas. No see oli niisugune ja ega rohkem ma ei oska midagi ütelda. Nii kaua ei tohi rääkida, aitäh. Armsad sõbrad kui mari Koos juba valmis mõeldud Indrekuga kõhus raadiomajja jõudis, oli tegelikult Reet Jõeots-Made juba ees. See tähendab seda järjekordadest. Reet tõesti on siin tegev lasteraadiotoimetajatest. Ma kiiras ei räägi, sest et Kiira juures käisime lapsena lugemas. Just nimelt, aga ma tahan seda öelda, et ma leidsin oma pabereid soridesse. Mõned veel. Ma olin Juhanile juba kandnud ja üks oli mul endalegi üllatus. See väike kiri, mis on aastast 1948, nii et neljakümnendad aastad saavad seega ka siin markeeritud, kolmekümnendad olid ja viiekümnendates on juba kiire, tugevalt 48. aastal Salme Luige saatnud, niisuguse kirjakese ma lugeda ei näe, aga mul on ta peas umbes et armsad Reet marianni juba tükk aega ei ole te käinud lasteraadios vestlemas. Mõtelge järele, kas teie elus on midagi huvitavat veel juhtunud ja tulge jälle sellest meile rääkima. Salme luide. Seal oli vist raadiotädi midagi alla kirjutatud ka. Nii, ja mul ei olnud see meeles, aga mu meeles on üks väikene mälupilt. Ja arvatavasti see ongi siis nüüd see, et ju me siis läksime ja ju me siis olime enne juba ühe korra käinud selle koha peal, kus praegugi on kuuldemängude kompleks. Kaheksas stuudio raadioteater oli tuba ja seal me olime ja pidime saadet rääkima ja teemaks oli käte pesemine ja puhtuse hoidmine, puhtus ja kord, millest ma ka hiljem kume, palasteralises töötasin ise, mõningaid saateid tegin aastat kõigest 15 hiljem. Aga seal oli niimoodi, et toodi sinna tuppa kohe pesukauss ja vesi ja me solistasime päriselt, no seal mingi käte pesemise koht ja vaat see on jätnud mulle kustumatu mulje ja no tol ajal ei olnud taustad nii kergelt arvutist kohe võetavad ja alla miksitavad. No ühesõnaga, me tegime seda niisugust väikest suurde mängu. See oli siis üks minu mällu jäänud niisugune esimene tõeline pilt, kus ma käisin raadios arvatavasti ka mõnevõrra sellest põhjustatuna, et mu vanemad olid enne sõda raadios töötanud, võib-olla et kuidagi ka sedapidi leiti unised lapsed. Aga siis järgmised siin Tallinn lasteraadio Ülo ja Jüri Tuulik Saaremaalt kirjutavad, et nemad panid juba kuldnokapuurid üles. Seda olen ma oma suuga lugenud ja mind ootas raadiomajas. Hea tädi, kiirabanova oli veel teine tädi, kes oli Veera Ivanova ja keda ma natuke kartsin. Ja siis oli seal hilja, vabandust, ma ei tea, kus Veera praegu hilja, just nimelt. Jah, aga tähendab see kark, mine või mittekartmine või tunne, see, see kõik on nüüd jäänud. Jäänud väga kaugele, on meelest sellofonist, kommi kotikene, mida siis lapsed Laseralise esinemise järel said. Kuid ikkagi töötame kohe edasi ja jätame kõik selle vahele, millest need, kes siin istuvad? Reet eeskätt, ja muidugi anne Silvi Anne nii väga anne ja äge ja kõik teised ja Leho, no ühesõnaga, võivad rääkida. Aga ma tahan siiski kahte asja veel rääkida. Üks olgu ta võib-olla sel päeval siiski räägitud. On minu tehtud lastesaade mingil aastal seal mingi tähtis ideoloogiline poliitiline sündmus, kas oli nõukogude liit 50, näiteks oleksid 72? No ma ei mäleta täpselt, mis asi see oli, minu teha oli ja toimetada pidulik päevakohane lastesaade. Tegin seda suure hoole ja armastusega oma parema äranägemise järgi, nii nagu oskasin toeks. Võtsin ajakirja täheke sama ajal vastavad numbrid, mis olid aasta jooksul ilmunud, kus täpselt samuti nendes tingimustes ja raamides ja nõudmistes töötasid väga head humaanset ja laps, siis on tal inimesed eesotsas Jaan Rannap ja teistega. Ja seal oli niimoodi, et oli tutvustad rahvaid, kes nõukogude liidus elavad lastele. Mina toetasin osalt sellele materjalile, osalt otsin ise ja tegin ringmängu, et lapsed no panin neile nimed oli ees ja, ja Mikola olid seal valgevenelase kuskil ja kus rääkisin linaõiest, mida kasvatatakse ja kus oli väike, ma ei tea kaja, nii näiteks Armeenias ja noh, niimoodi lapsed reisisid, külastasid ilusaid kohti ja laulsid laule ja nagu seda tehti ja muidugi ka ma ei mäleta, kas olid Andrei ja Nataša või mis nad need vene lapsed siis olid Moskvas punasel väljakul ja kõik pressade sellega, et nüüd Andres ja Anne jõuavad oma kodukohta Eestisse, mis on kõige armsam ja parem ja väike ja ehitasite lumememm Vakra all või midagi tegid. Ja saade lõppes Kersti Merilaasi luuletusega. Rannapääsuke tookord vist veel rahvuslinnust ei räägitud või räägiti, ma ei mäleta. Aga igatahes see oli laulnud Pääsukesest, kes ikka uuesti lendab tagasi ja ehitab oma pesa tormist see mu sünnima, no tormist tugevam on mu armastus. Nii tegin saate valmis ja läksin arvatasti tõttu sind koju kas lasteaiast tooma või viima või midagi seal tegema. Ja kui tagasi tulin, oli laua pealkiri ülemuselt. Ja pole tähtis, mis ta nimi on. Ja seal kirjutatud, et otsin teid igalt poolt ja kus ja saade tahtsin viseerida, võin ütelda teile. Kogu saade on kirjutatud ilusa punase tindiga, ainult lõpus on sinine punkt. Siis siis minu punane tint, mõtleme selle üle järele, minu punane tint oli minu meelest harilik tint, punane tint siis, võib-olla ma ei tea südameveri, mina tahtsin hästi teha, tahtsin sõbralik olla, tahtsin nendes tingimustes lastele head ja humaanselt õpetada, aga ette heid, aga sedagi siis ei tohtinud, või et lõpuks oma kodu oma suitsupääsuke ja oma maa on kõige kallim. Siis oli seal veel etteheide, et keda võtate oma ringmängu, mingisugune lugu oli seal, kuldsed poisid, meistrist, sõda, natuke, keda nad, keda need krutid seal tulistavad. Miks ei võiks võtta oma ringmängu vabastaja-sõduri? Jah, niimoodi seal reisis. Ma lõpetan selle teema, see on lihtsalt üks näide nendest oludest, sellest tööst, mida me tegime ja mida teised kõiguvad täiendada. Ei ole paremaid, halvemaid aegu, on ainult hetk, milles viibime praegu, nagu ütlevad Artur Alliksaar või ütles. Aga et lõpetada millegiga, mis mul väga südamel on, tahan ma meenutada hetkeks väga tõsiselt neid aegu, kus meil lasteraadios oli võimalik saateid teha, sest me kõik olime emad. Kiiral oli kaks poissi, heljulali kaks poissi, Reedal oli kaks poissi, minul oli kaks poissi, sealt kodudest tulid meile see tugi ja need mõtted ja ideed ei olnud veel Väikemann kasvamas, siis kellelt hiljem Mariossis sai lasteraadiolaps ja kes täna siin oma väikese Johannese istuks. Kes? Oma tarkuse, inimlikkuse. Ja soojusega suutis minu arust kõige viljakam alt ja kõige tasakaalukalt juhtida lasteraadiotööd. Nii tore on tunda seda halli muna siin kuskil põse lähedal. Igaüks meist teab, kui kaugel see võis tema isiklikust suust olla kas natukene paremal või natukene vasakul, nii et ei tulnud sisse puhumisi, et essid oleksid paigas. Et oleks selline soe suhe kuulajaga, sest et kuulajaid oli ju mingi loendamatu hulk. Aga tegelikult reporter, toimetaja raadioajakirjanik rääkis ühe lapsega oma kuulajaga ja ta naeratas tavaliselt, sest enamasti olid need saated ja optimistlikud. Sest et kui inimene räägib mikrofoni juures ja ta natukene naerab, tähendab siis tuleb tema hääl soojalt ja naeratavalt ka kuulaja kõrvadesse. Aga kuna siin igaüks räägib pisut iseendast, siis mina pean ütlema, et Eesti Raadio on olnud minu ainukene töökoht. Selline töökoht, kus on olnud minu tööraamat ja kus ma olen saanud siis iga kuupalka ja vahel ka enamasti alati iga kuu honorari. Ja see on olnud siis töötasu, aga me kõik teame, kes me siin oleme olnud, et see töötasu ei ole olnud meile kellelegi kõige tähtsam vaid me oleme olnud aateinimesed sõna otseses mõttes, sest et me oleme tahtnud seda tööd teha ja me oleme teinud seda südamega. Mina tegin siis seda ühe isanda teenimist 43 aastat jutti. Ma tulin Eesti raadiosse koolitüdrukuna, nii nagu Marigisin rääkis. Tema oli väiksem koolitüdruk, kui ta sattus raadiosse tulema, kuivõrd tõesti ta isa ja emagi olid raadioga seotud ja võib-olla see natukene tegi selle raadiomaja talle lähedasemaks paigaks. Mina sattusin esimest korda raadioeetrisse esinejana. Ja see lugu oli selline, et mina olin keskkoolitüdruk. Ja oli järjekordne üle-eestiline kirjandusvõistlus ja minu kirjandusõpetaja väga hea ja tore kirjandusõpetaja eestiaegse ülikooliharidusega, kes kasvatas meid ka oma heade tõekspidamiste vaimus oli võtnud minu käest küsimata ühe minu kodukirjandi ja saatnud sellele vabariiklikule laste või ütleme siis laste ja noortekirjandusvõistlusele. Ja sellel kirjatükil vedas ja ta sai auhinnalise koha. Ja järgmine päev, kui see ajalehtede silmused oli selline võistlus ja, ja sellised ja sellised noored olid tulnud seal kohtadele, helistati Eesti raadiost meie kooli ja, ja kutsuti siis mind, nii nagu ma hiljem palju teisigi lapse noori kutsusin kutsuti mind esinema. Ja see oli tõesti minule Tallinna tüdrukule, kes ma olin sündinud ja kasvanud Tallinnas esimene kord kokku puutuda raadiomajaga. Mulle seesama kirjandusõpetaja ütles, et sind kutsuti esinema, et ole nüüd hea tüdruk ja mina kohe otse koolist ja ma tulingi otse koolist. Ja siis, kui ma aadressi järel Kreutzwaldi tänaval raadiomaja uksest sisse astusin siis olin ma nii, nagu öeldakse, pahviks löödud. Ja võib-olla sellest esimesest hetkest oligi see saatuse sõrm, mis mind selle majaga sidus nendeks 43-ks aastaks. Vastasin sisse jääst suurest raskest uksest. Seal Alifuajee, mis tundus olevat suur, natukene natukene sünge, aga siiski pigem pidulik. Trepp, lai, ilus suur trepp läks üles ja mööda seda treppi lookles punane raske lüüs põrandariie. Ja sellest trepist laskus alla mööda seda ilusat põrandariiet. Ilus, noor noormees tali galantne, ta tuli ja kummardas. Tervist, minu nimi on Ivar Trikkel. Mina olen Eesti raadioreporter ja et teie pöördus teie siis kõik esinotanud, teie olete kivisse? Ütles minu nime. Et tulite rääkima oma kirjandist, mõtlesin, et ja ja esimene mõte, mis mul oli, oli see, et miks ma ei jõudnud küll kodunt läbi minna, et mul oli ju see kleit, see noh, niisugune lillakaspunane natukene parema kraega, et miks ma olen siin otse koolist tulnud nüüd et Me kandsime siis lisaks veel musti, põlesid, meil olid, kõigil olid mustad põlled. Me armastasime, neid põlesid, need meeldisid, aga sellel hetkel oli see põll kaugel igasugusest pidulikuses, sellest põrandariidest ja sellest kaunist noorest reporterist. Ja mõtlesin, et jah, ta ütles nii, et läksime üles mööda seda treppi. Suured rasked uksed olid igal pool, see oli kolmas korrus. Tuled, vilkusid, punased tuled, vaikus, saade, vaikus, saade kõik läks järjest põnev maks järjest müstilisemaks. Me läksime, avasime ühe ukse koridori, läksime edasi. Läksime ühe hästi raske uksega toa juurde tegime lahtis, oli hämar pimelaud mikrofon ja siis ütles kena reporter. Ehk te võtaksite mantli ära? Ma mõtlesin, et ohoo, seda küll ei juhtu, see must põlle kõik, ma ütlesin, et ei, et ei ole. Ja nii see ka oli, ma istusingi mantlis ja me rääkisime intervjuu, see oli üsna pikk jutuajamine, küsib ikka needsamad asjad kõik, et kuidas hakkasid kirjutama ja, ja, ja mis kirjutasid ja ja, ja teema oli väga kaasaegne selles mõttes ka praegu, sest sa rääkis koolivägivallast, see rääkis ühest koolikiusamisest ja laste probleemidest ja niisugune hingeline ja tõsine, tõsine kirjadega ka oli see. Nii et kui ma olin siis ära tulnud raadiomajast ja iseenda peas nagu hetkeks, nagu mõelnud sellele. Ja kuigi ma olin mõelnud juba enda jaoks valmis, et kunagi tahaksin ma saada arstiks, et veelgi parem kui kirurgiks, et see oleks ikka kohe päris päris hea elukutse siis ma tunnistasin endale, et kui ma kunagi saaksin raadiosse tööle, vaat see oleks koht, kus kohal ma tahaksin olla. Ja huvitav on, et mõnel inimesel soovid täituvad ja läks aega natukene veel ja kuulsin ma täitsa juhuslikult üht uudist, et kutsutakse Eesti raadiosse konkursile Noorte reporterite klubisse ja sinna konkursile maga, siis läksin, konkurss oli tõsine, Aados Lutsk, tolleaegne informatsiooni toimetuse peatoimetaja oli selle liikumise eesotsas. Oli selle konkursi korraldajaks, seal oli Valdo Pant, seal oli Lembit Lauri, seal oli ka toosama Ivar Trikkel, kes siis kõik kuulasid neid konkursse. Konkursile tulnud noori tüdrukuid poisse läbi, seal oli kaks vooru, esimene oli kirjalik voor, seda ei kartnud. Sest et kirjutada mulle meeldis. Ja, ja siis teine voor, mis toimus Eesti raadio kaheksandas stuudios, kuuldemängudes stuudios kus oli nii palju ruume, kus oli läbi aknaklaasi, vaatasid mingid inimesed ja konkursist osalejad olid siis seal teisel poolesse soonikas, sealses sai need katsed tehtud mikrofoni proovid, esimesed improvisatsiooniproovid ja nii edasi ja nii edasi. Viis noort inimest võeti sealt konkursilt vastu ja mul oli jällegi õnne ja ma pääsesin raadiosse. Ja sealt algaski kõik seepeale kõigepealt informatsiooni toimetus ja esimesed reportaažid ja intervjuud päevakajale. Aga kuna minu sees istus ka too teine paine, et ma tahtsin kirjutada, siis ma vaatasin kohe lasteraadio suunas, sest et mulle tundus, et see toimetus vaat just nimelt see toimetus on see, kus sa saad teha nii seda reporteritööd, nii seda improviseerida sellesama väikese halli munakese kõrval. Kui ka võtta sulepea kätte, jääda hetkeks mõttesse ja midagi paberile panna ja nendest kokku teha ajakirju, raadioajakirju, siis kompositsioone põimikuid, oi neid žanre oli meil väga palju, mida me tegime, mida sai kujundada, mida sai hajutada, kuhu sai peale ja kokku mängida. Säärane on olnud raadiotöö ja see säärane on olnud lasteraadiotööst minu jaoks. Nii et aitäh kõikidele nendele, kes on sedasama tööd teinud ja võib-olla tihtipeale tundnud ka niisugust sisemist sõnulkirjeldamatut. Aga just seda, mis paneb tulema hommikul vara ja ära minema sealt majast, noh nii et kella ei vaata ja vahel ka öösel olema, kui on vaja, sest et raadiotöö on selline, et seal ei ole armu, ma ei tea, et kunagi oleks tuldud raadioeetrisse öeldud nii, et et hea kuulaja või et siin Tallinn kell on. Jätame selle saate ära, mis meil on välja kuulutatud, sess toimetaja ei jõudnud valmis või reporter ei saanud hakkama või esineja ei tulnud kohale. Ja kuna siin noh, lõpuks võiks ka väikse niisugusena nalja loosis rääkida. Just nimelt sellest, et saade ei jäänud kunagi ära ja ta pidi olema sekundi pärast kohal. Üks esimestest saadetest, kui ma raadios tähendab, lasteraadiotoimetajaks sain ja see oli siis 1961, kui ma sain koosseisuliseks lasteraadiotoimetajaks. Siis hakkasin ma toimetama raadioajakirja nädalavahetuse raadioajakirja ja lisaks ka teisipäeval eetris olevat laste spordisaadet ja laste spordisaates oli üks kindel rubriik ja see oli male sinult. Mida siis Jüri Randviir aastakümneid vedas, usinalt ja hoogsalt ja oligi järjekordne laste spordisaade, minul lindikarbiga kaasas, nii et mul olid lood pandud nii-öelda ühele Lindi kettale ja nüüd oli veel selles samas karbis peale lükatud, teine lindiketas väiksema lindiga, kuhu ma nüüd tahtsin nüüd veel lindistada juurde manu malesimultaani nüüd Randveeru, vudisin talle alla vastu sinna ukse juurde, võtsin ta ilusti viisaka toimetajana kaasa, tulime temaga jällegi sinna kolmandale korrusele, siis neljandasse stuudiosse, see oli seekord neljas stuudio ja mina jooksin siis kiiresti. Juhatasin esineja stuudiosse, sättisin ta istuma, kohendasin ta mikrofoni ja ise jooksin siis suure kiiruga nüüd linti viima, sellele foonikas olevale opera notarile. Ja nüüd selles ehkendamise sahkendamise juures. Läksin ise siis stuudiost välja, mind ei olnud vaja sinna juurde, sest et randveer oli juba suur professionaal, ta luge sisened. Berta neli lööb, anna viis tuli ja, ja need asjad sisse ja nüüd ma võtsin tagasi sinna Foonika poolele ja mida ma nägin siis tol ajal oli nii, et makk ei kustutanud korralikult ära eelmist salvestust, vaid seda tuli trosseldada, see oli üks niisugune suur jurakas elektrikontaktis ühendatud, mis t magnetiseeris siis selle magnetlindi. Ja siis, kui ma sinna sisse läksin, siis ma nägin, et, et see helioperaator oli karbist võtnud minu valmis laste spordisaun, kuhu oli juurde vaja panna nüüd ainult veelse randveerosa ja see drossel tegi viimaseid rõõmsaid ringe sellel sellel ühesõnaga see lint, kuhu peale pidin siis Jüri oma need käigud, see lebas rahulikult siin kõrval, noh ühesõnaga ma sain ainult teha väikese niisukese, väeti või midagi niisugust, ma tundsin, et kohe-kohe vajun kokku ja kõik, aga kus sa vajud sellepärast et kahe tunni pärast pidi minema, saad eetrisse, see oli veel see aeg, kus saade võis valmida viimasel minutil. See ei olnud veel see aeg, kus saade pidi kaks nädalat marineerima ja hapnema mingisugusel noh, riiulil enne et siis eetrisse minna. Ja siis oligi nii, et Jüri Randvirulõik oli mul siis selles spordisaates tõesti olemas. Aga muud saadet ei olnud reportaažlikku igalt poolt kokku korjatud kirevad ja see muu osa toimus siis niinimetatud praeguses politseipargis, tolleaegses pioneeride pargis, mis oli raadiomaja ees sealsamas platsil koos nende väikeste autode müdidel dekodinate kolinate saatel reportaažlikku ja igasugu vahva, nii et ühesõnaga õigel ajal läks ikkagi jällegi saade eetris. Kui te nüüd siin olete rääkinud, kuidas keegi ka sattusin Eesti raadiosse, siis minul oli enne seda, kui ma sinna lastesaadetes tulin, ikka selja taga, päris päris tükk sellist mehist tegevust ja ja töömehepõlve. Ja minu esimene kokkupuude üldse Eesti raadioga oli, oli selline, olin tööl tubakavabrik Ahto litograafiaosakonnas lito trükijana. Ja ühel ilusal päeval astub minu juurde siis selle tehase komsomoli organisaator ja ütleb, et vaja on teha raadios saadet sotsialistlikust, võistlusest, töölise noortest, et kas, kas ma ei teeks ühe lõigu sellest, kuidas me hästi tööd teeme ja sotsialistlikult võistleme? No mis sa ikka teed? Ega seal eriti kõrvale põigelda ei saanud ju. Ja mina siis tegin siis valmis, ma nägin seal hirmsat vaeva, sellepärast et ma ei olnud ju kirjutaja inimene midagi, ma tegin tööd ja läksin siis, paber näpus, sinna raadiosse tuli mulle ka üks noormees vastu ja nüüd öeldud päris galantne ja ilusti-kenasti r viisakalt tervitas mind ja ja, ja ütles, et väga tore, et tulite nõnda edasi. Ahah, siin on teie. Teie see käsikiri võttis selle niimoodi, vaata seda niuhti põrkistes taskusse, andis mulle teise paberi kus oli siis saade nii-öelda saatelõik peale kirjutatud ja minu osa siis piirdus sellega, et ma istusin seal mikrofoni ees, lugesin selle ette, mis pihku pisteti. Ja mõne aja pärast tuli mulle teade, et ma pean honorari järele tulema. Neli rubla 50. See oli esimene kokkupuude raadioga ja hiljem ma olen kaua aega raadiokuulajad, mul oli seal vahepeal igasuguseid ameteid. Ja see viimane amet oli siis nõukogude piirivalvur, kes tuli sõjaväest tagasi, kirjutas ühe novelli ja sattus Noorte Autorite koondisesse. Seal Noorte Autorite koondises olid kõik väga-väga-väga targad noored koos. Ma mäletan näiteks Teet Kallast, kes oli väga puhas, ilus särk oli seljas, krae oli natuke niimoodi üles tõstetud ja rääkis tarka juttu ja siis mina mõtlesin, et pagan, palju mul haridust mul kaheksa klassi haridust. Et need on kõik siin keskkooli lõpetanud inimesed ja osa seal käivad ülikoolis. Ma tundsin ennast halvasti. Aga sigemäe julgustas mind ja ütles, et Sa kirjutad, pole viga. Ja ma mõtlesin, et kirjanik minust ei saanud, aga äkki saab ka ajakirjanik. Ja ma asusin uuesti isalt õppima. Niikaua kui jõudsin, siis Tartu Ülikooli lõpetasin seal siis kaks kursust, siis ma vaatasin, et rahad hakkasid otsa lõppema, on vaja natuke teenida ka kusagilt, mul oli kõrvale pandud küll raha, sest ma teen, teenisin päris kenad raha, kui ma teeninduses töötasin enne ülikooliminek. Aga need lõppesid seal ülikoolis siiski kahe aastaga, otsesest seal oli sõpru ja tuttavaid, tekkis ja, ja nõnda edasi. Ja siis ma otsustasin, et ma hakkan otsima endale siis kusagil kohta. Mul oli kaks kohta, oli silmapiiril üks kultuurielu ja tenorihorisont, mida siis tol ajal loodi alles. Ja siis ühel ilusal päeval tuleb Gunnar Paal minu juurde ja ütleb, et kuule, et et kas seda raadiosse minna, vaata mis raadiosse. No et Tartu stuudios ootab seal Helju Jüssi, et ta otsib ühte meest, kes hakkaks poiste saateid. Noh, ma mõtlesin, mõtlesin, pagan, laste raadilt. Natuke imelik, selline magas nagu juba selja taga ja ja lõpuks läksingi siis ja rääkisin, ütles, et, et kuu aja pärast, siis võiks nagu tulla sinna. Ma tulin siis raadiosse kuu aja pärast ja. Ütles, et kõigepealt, et me proovime sinna ühe saatega, et toimetame selle ära, et see on valgete liblikate aegu, mingi luulepõimik oli, mis hakkasite seda tegema siis ma tegin seal ikka ära, aga no siis tuli see tõsine asi juba seal. Poisteklubi loomine, Eesti raadio poisteklubi loomine. Ja imelik küll, ma olin selle kokku kogu selle asja juures ja, ja tõepoolest meil olid need suunatud ju praktiliselt küll pioneeritööle need saated, et poisid ei võtnud pioneeritööst osa. Et me siis raadio kaudu oleks pidanud neid mõjutama ja nendes midagi on, aga see asi läks hoopis metsa. Sest poisteklubid hakkasid oma teed astuma ja ja kui me hakkasime tegema ka tõepoolest laagreid, see oli organiseeriv osa nii-öelda. Sest teatavasti tol ajal öeldi, et press peab olema organisaator, kollektiivne organisaator, no me seda tegime tõepoolest ja esimeses laagris, kui möll, luhavere, mitte lähemale kaevandust. Punamägedes tegime siis esimese laagri. Ja kui Heino Väli, kes olime vanematekogu liige siis tõrvikute saatel seal linnamäel pidas, ma võin ütelda ühe, ühe Eestimaa kõne isamaalise kõne. Siis hakkas mulle äkki koitma, et see ei olegi üldse niisugune mäng ja lastesaadete tegemine vaid vaid me hakkame siin tegema hoopiski eesti mehi kasvatama või tähendab jah, looma looma seda, seda vaimsust, mis mis meil peab olema, ega me ei teadnud, mis tuleb, eks. Ja ma pean au andma tõesti, Heino Välile, kes, Kirjutas teatavasti oma hundiga paraamataja ja ta oli niisugune fanaatik sellel alal, et praktiliselt me saime nii suurtes suurteks sõpradeks ja ja ta kiskus mind kaasa. Ja sellest kahest aastast, mis oli nagu minu mõttes, et ma seal Eesti raadios lastesaadetes olen, sai üle 30 Noh, selle 30 aasta jooksul on kogu aeg üks igavene rähklemine käinud ja oleme käinud matkamas, oleme teinud laagreid ja noh, edasi ma ei ole seda lõpetanud veel täna senisest, et ma olen skaudiliikumises sees ja möödunud aastal ma küll ütlesin, et ma teen viimase suvelaagris, oli juulikuus. Sest et noored mehed on tulnud, kes viivad seda asja edasi, ainult et meil ei ole enam eetrit. Me teeme seda ilma. Ja mul tuleb meelde veel üks asi, millega ma võib-olla lõpetaksin, sest kui hakkaksin rääkima kõik 30 aastat pikk aeg, palju asju on, on ju toimunud ja mäletan sealsamas linnusel oli üks väga huvitav mäng poistele tehtud, see oli niisugune luuremäng ja ja kui siis Heino Väli istus seal veeämbri juures ja poisid pidid kõik ei vabandust tema eest tema istus seal haavatuna maas ja poisid pidid siis veeämbrist võtma v ja viivad emale juua siis tema talvega ämber, sest tema pidi valama, ei sellest kopsikus pidi valama siis poisi märjaks selleks märgiks, et ta on sellest kontrollpunktist nii-öelda läbi käidud. Ja ma tahaksin just oma jutu lõpetada selle poisi ütlemisega. Hiljem noh, kurat, on meil niisugune sõna, mida iga iga poiss räägib, räägivad palju hullemaid sõnu veel. Kurat. Mina viin talle vett. Siin on mõtteruumi vist päris palju. Aga noh, ma loodan, et see poiss ka siis sõna võtab, ütleb, et kes temast saanud on, sest minu arvates Me kasvatasime seal ikka päris tõsiseid mehi. Nii kui siiamaani on kõnelnud kõik tegijad, siis oleks ka kuulajate nimel, ehk siis mina olen üks leo poistest. Kõigepealt väga meeldiv on, nüüd saab lõpuks nii-öelda häälepildiga kokku viia paljude raadiotöötajate suhtes, aga ma ei tea, palju, palju siinviibijatest on presidendi sugulased veel vähem, ma arvan, on olemas siin mõni presidendi vend, aga minul on see au olla Rapla poisteklubi presidendi vend. Ja tegelikult tahakski tänada Lehotja kogu seda Eesti raadiomeeskonda, kes kes meid siis väga raskel ajal kasvatasid, sest poisteklubi. Meie aastaid vähemalt möödusid siis, kui meil puberteedis ehk see kõige raskem aeg noorte meeste kujunemisel hoida neid rusikas, nad ei teeks lollusi, võitleks südameis, mehele kohane õpiks tegema seda, mis mehel kohane. Kuulsuste halli meil ei ole, kuhu särki üles riputada, aga aga meil olid omal ajal poiste klubil oma särk sinuni tulemuseks Rapla poisteklubi särk ja ja selja peal on siis ainuke nimeline särk. Teisi selliseid ei ole. Ma arvan, et ei tule ka. Taas sülle anda Leho lume ja samamoodi väike honorar. Et kui me käisime vanasti laagrites, siis meile anti päevarahasid kaasa. Annaks omalt poolt ka Lehola päevarahade, ta kulutaks selle külastades neid paiku, mis tal on seoses poisteklubi siin Eestimaal olnud. Aitäh sulle. Oli 58. aasta teisipäeval aga. Kes oli seal? Majas konkus. Ja meie direktoriga läksite viljas, raadiomajja on, kus oli umbes niisamasugune, nagu rääkis. Järgmisel aastal võeti vastu üheksa noort inimest Tallinna koolides. Ja esimesel koosolekul, mida juhtis, initsiaator jagas toimetustesse ja ma mäletan väga hästi Teie maid, maade lähed Eestis kõige soliidsema toime. Teie teada saanud kõige rohkem õpetust. Aga kohale jättis sügava mulje Eesti Raadio suured uksed. Viiendal korrusel läksime lasteraadio. Viieliikmeline toimetus, kes nohinal oma Uima seljaga ukse poole ei teinud üldse nalja. Kumbagi. Kui mu mälu ei peta parandanud. Jaa. Ja ma mäletan väga kiiva, vaatas ka üle, umbes niimoodi, nagu Mussolini vaatas Roomas Victoria ema rolli kuninga peale. Vaata südameid, aga kuna ta istus, tema vaatas alt üles Nii, ja siis oli nii toimelina, mis teie siia tulite? Tulime aha sea hakkab tegema päeva märkmikku, sina hakkad tegema spordisaadete õite ja meil on üks saates või ajakirja alati vaheliseks sinnani EDT pioneerilaagrites luks kõik. Ja kiige siis me seal, Rein Karemäe oli see, kes andis, õpetas, kuidas reporteriks Maxiga ringi käia ja kiigekogul. Mina pidin tegema päeva märkmikku, mis oli viis korda nädalas viis minutit mis suurel põhimõtteliselt koosnes sellest pioneer laadi uudisega. Viljar. Ara kuna Reet rääkis oma sellest rakendamisest, siis minu esimene reportaaž on umbes samast villast. Spordiala peal oli minu juhendajaks Rasades komsomoli staadionil, kus oli kolinud ja mine tee seal. 400 meetri jooks elus pole teinud 400 meetri jooksu umbes viis sekundit. Ma vaatasin, kuidas ta ringi ja lihtsalt lõppesid, oli raadiomajja tagasiained, on mitte midagi hea, vähenenud õnnetuna omale juurde, et ei ole. Ei ole, sa kirjutad, oskad. Vasakut kätt oli suur pri, kas mäletad omal ajal naerdud puus prügi väsnetlastes esimene sõrmenukk üles ja siis veel ja veel ja need on minu arvates noh, 40 sekundit minut reportaaže ilusti ära ja oli ka. Lasteraadio on niisugune koht olnud Eesti raadios rauaaeg kuidas inimesed on saanud ettevalmistuse vest raha 1900 tulevikus on aga tegemist saanud paber ja seetõttu ma tahaks loota, et nad olevat eestirahaks. Niisama lihtsalt ei saa, tulevad uksest sisse akt reportaaže tegema. Vaid samamoodi pead fiktsiooni läbi Kaarel Toomi juures suvel kivid või fordi suud. Ja, ja siin visatakse vette. Tiit andis märksõnad kätte, Ants Vain, mina lisaksin siia juurde veel Hannes Heroodes. Ma tulin, kui Reet ja Tiit olid noorte reporterite klubi esimese lennukasvandikud, siis mina tulin teise lendu ja ka mind saadeti lastesaadetesse ja tegema neid kõige tähimaid saateid tänapäeva mõistes pioneerisaateid. Aga ma tegin neid lõõmu rõõmu ja, ja, ja suure lustiga, sellepärast et tänu nende pioneerisaadetele, mis käisid kõik deviisi all mööda Lenini radu ja seal oli midagi seitse või kaheksa marsruut, üks nendest oli tunne oma kodupaika. Tänu sellele ma sain käia läbi terve Eestimaa ja peaaegu kõik Eesti koolid. Ja ka minu esimene reportaaž on seotud just sellesama tunne oma kodupaika ja mööda Lenini radu marsruutidega. Mind saadeti enne vastlapäeva kohutavalt külm oli, palju lund oli tegema Pärnu-Jaagupist lugu. Ja saadeti hõbehalliga. Hõbehalli juht oli siis anskruusel ja tehnik oli kadunud Arno Ventsel ja Hannese ruudes kadunukene Jants Vain siis eelmisel õhtul mind õpetasid, et teadventsel tõmbab su liistule, mina mõtlesin. No mis ta ikka siis liistule tõmbab, ütlemenstil on väga oluline diktsioon. Tee terve tee neid harjutusi, Peepa, Peepi pooppuu? No hea küll, eks ma süsteem ja läheme, jõuame siis sinna Pärnu-Jaagupit, Jaagupisse, seal oli üks mingisugune küngas. Noh, muidugi ei olnud seal mingisugust vastlasõitu enam, see oli juba ammuilma, ma ei mäleta, kas tehtud või kaugel ees, aga see tuli improviseerida. Lastega pioneerijuht muidugi andis mulle lapsed kaasa, lähme meie sinna künka otsa hakkame rääkima, mina ikka kogu aeg niisutan huuli väljas, külm, mitukümmend kraadimine, niisuta, nike uuliat. Mul oleks diktsioon korras. Ja tulen sealt tagasi, sain lõik raha tehtud ja siis ütleb mulle, Vents on niimoodi nii. Mine nüüd sinna tagasi ja alusta uuesti. Maha löönud Sass ja kuidas ma saan alustada, lapsed läksid juba koolimajja midagi, kutsu nad sealt tagasi. Ja kui sa veel ükskord oma küsimust alustad sõnaga, tähendab siis see tähendab seda, et sa alustad nii korda ning palju kordi, kui sa enam ei tähend. Vajunud absoluutselt niisugust asja ma ei osanudki üldse seda tähele panna ja ma tõesti hiljem, kui ta andis mulle seda linti kuulata, iga küsimus algas mul sõnaga, tähendab. Ja usute või ei, aga ma tegin 11 korda. Alustasin ja lõpetasin, lõpuks ma hakkasin nutma. Te võite üksainus kord mõelda, mida siis Ventsel minuga tegi. Ei ole nüüd kommida, ei andnud sulle midagi, ma olin läbi külmunud, ta sättis mind sinna kruuseli päha hõbehalli ette pingi peale istuma, tegi oma selle luugi, mis tal seal taga oli lahti ja pistis mulle ühe asunikud. Ütles, et kui sa selle nüüd ära jood, siis sul ei tule enam mitte ühtegi. Tähendab. Ja kui ma siis tagasi tulin ja ma Hannese ruudesele ütlesin, akule hannes, et mis jama sa mulle suust välja ajasid? Mul ei olnud mingisuguseid Pipape Pipopoosid vaja teha ju. Ja siis vaatab mulle ruudes otsa, ütleb niimoodi, et aga sa said niisuguse kooli, et see jääb sulle eluks ajaks meelde jutt jumalast õige. See, mismoodi õpetati noori reportereid ja õpetasid kõik. Muidugi visati kõik nagu kassid tundmatus kohas vette. Aga kui sa siis selle täis veeämbriga sealt välja tulid, kuidas siis sind hakati õpetama. Ja kui oli näha, et sa ikkagi jääd vee peale ujuma, siis see oli lummav. Ja terve see aeg. Ma tulin raadiosse 63 ja läksin ära 96, terve see aeg suhtliti seal niimoodi oma kolleegidesse ja eriti noortesse. Ja selle eest olema küll piiritult tänulik. Ja muidugi vedas mul ka tänu sellele, et ma sain just oma ristsed laste raadiost ja sealt laste raadiost sain maga tuule tiibadesse, et minna sealt edasi muusikasaadete toimetusse ja hakata tegema laulu ja tantsupeo otseülekandeid. Esimene kord, kus ma sain, puutusin kokku muusikaga. Oli just nimelt lastesaadetes. Kiira võttis telefoni, helistas Uno Uiga Tartust, ütles Tartu poistekoor sõidab Moskvasse, kas ei taha keegi kaasa tulla, Kiira ütleb mulle. Ütle talle ja mina võtan telefoni, ütlen hea. Peale. Kuusel ma siis kuupäeva, kellaaja ja vaguninumbri, mis kell ma pean olema Tartu jaamas Moskva rongi peale ja teinekord oli see, kui Eda neideri lapsed saadeti Artekki, needsamad daamid, kes täna tulid raadiomajas minu juurde ja ütlesid, et me oleme sellest ansamblist, kes käis Artekis. See see oli tõesti südantsoojendav hetk ja see jah. Ja see oli noh, võrratu ja kui palju ikka oli raadios laste laulusaateid, kui palju tööd tegi Eda neider laste laululastega? No see on hindamatu väärtus ja mina nüüd lõpetaksin oma tiraadi siin ära just palvega, et Eda, olge kena. Tulge, meenutage oma ansambleid. Võib-olla oleks kõige õigem alustada seda äikest sutust öeldes, et ükski prohvet pole kuulus omal maal. Tähendab seda, et kuidas nasid Äradusel sattusin muidugi tahtnud Kierale peale seda, GM Karjus ütles lastest ära, tal oli suure tüdruk, tema ei tahtnud väikseid. Siis julges paluda minu õpetad Jüri varistused, kes oli tol korral raadiokomitees Ämari dirigent ja minu minu õpe joodustasi ka, et kas tal pole kedagi pakkuda ja temal oli jälle, Jüril oli julgust mind pakkuda ja mul oli julgust minna sinna. No julgusest kasvas välja 34 pidevat tööd salajas. Kuidas see töö kulges? Ärme sellest räägime, see oli. Ma ei oska, raske mitte, sosistas mulle meelepärane. Aga ma ütlen seda, 34 aasta jooksul ei olnud raadiomajas niisugust nimetust ametlikud Eesti raadio lasteansamblite juht, palgalehel niisugust asja ei eksisteerinud, sest teda lihtsalt ei olnud, eksisteeris ainult vot mina olin, aga, aga niisugust ametikohta ei olnud nii, seda ta Kiera väga hästi kõik oma nahal, mismoodi seal pidi käima. Hiljem teadis age seda, kui me muusika läks alt. Ta läks ülesse muusikaosakonna juurde. Noh, jäägu see must värv sinnapaika, aga fakt on see, et nende selle 34 aasta jooksul oli meil siis viis täis ansambli, kes alustasid kolme-nelja-aastaselt jälle klassid kuni keskkooli lõpuni käisid. Nii et kui üks ansambel sai siin, ütleme, neljandasse klassi, siis oli bussil mudilasi vaja jääl võinud ta juurde muretseda ja vot niimoodi viis ansamblit oli kuni siis 24. aastal või 21 aasta lõpuni, kus siis olid seal aitab küll, aitäh, on juba tehtud ka ja kõik. Aga siis ma tahan seda öelda, et need minu töö seal, ärme räägime sellest, vaid tähtis on see, tähendab kellega meie saime tööd teha. Lastest rääkida fantastiliselt. Ei olnud tulnud kõne alla, ei tuleproovi, ei sulelats, ei tuleproovi, see pole midagi erakorralist, ei tulnud sinna. Nii teiseks, kellega meil oli võimalus teha tööd, tähendab Meil oli saatepundid. Üks asi, ma tahan veel öelda seda, et paraku kuna muusika omaette, siis toimetusega meil ei olnud ju nii tihedat kontakti, ütleme, lase raadiosele, sest meie olime stuudios meeleldi oma lauluvärgid, meil olid muud asjad, nii et meil kõik, me olime väga head tuttavad, aga mitte niisugust, noh, nagu siin, et ohohoo kuskil omavahel suudlesite. Aga meil oli nii kohutavalt suur rõõm, kellega meie oleme saanud koostööd teha, lindistada suured nimed, meil oli Arvo Pärt, klaverisaatjate kujutate ette, eks ole, siis hiljem Raivo Tammik ansamblist läbi Riho Sibul, kõik on praegu, ta on nimekiri, seal ei ole mõtet mainidagi. Siis tuli Nils Peterson nisukene pianist ainult et teda ei sära. Asi, eks ole. Siis oli Alo Mattiisen, Need tähendab ja kõik, mida ma tahan öelda, et nad tulid ja tegid, see oli noh, tuleb inimene, teed ära, aga nad tulid lastele, nad ei saanud nii palju ka tasu selle eest tasu keera ütles kenasti kenasti, et see on nagu püksirahana. Püksiraha sai sellest, eks ole, et nad käisid meil iga kord, kui lindistamine. Ansambli juht oli ta Sist inspedas, oli ta Tammiku Raivo Nad tegid saade monokodus praegu vuntside viisi, mis olid tehtud, eks ole, pillid ja pilli jaoks ka ära selle, et see tähendab seda, et nad tegid seda tööd tahtmisest lastega teha sellest mitte sellest, et nad oleks õudsad, tasunud ära seda. No see on tõsine jutt, võib-olla paar niisugust natukene mitte, see ei ole just väga lõbus. Aga kui vend sai, siis kui kallim üleval? Muusikaosakonnas meil oli väga tore niisugune tsükkel oli ahel nääri perioodil meil olid ka 18 kontserti, näärivaheajal olime Estonia kontserdisaalis 18, et meil oli osa, Taivo, oli kolm kontserti päevas. Nii see oli koos, see oli koosseisu vaes, tähendab seal estraadiga, kus olid siis Raimo Aas ja Lembit Sibul ja ja no seal oli palju neid. Ja noh, siis juhtus mõni niisugune piinlik moment, mida õnneks siis saali saadud aru, kui näiteks Lembit Sibul viidi saali või tähendab lavalt ära, sest ta oli niivõrd purjus lihtsalt ei olnud võimelised midagi rääkima. Teene kontsert? Paraku täpselt samast, sest seesama korral oli nii Nikaksess pidi hakkama kontsert peale Nils oli neis Petersoni tol korral olime siis ansambli juht ja nii edasi. Kell on kolmveerand 12 KEDA POLE intsi, vale kontsert tuleb, ei ole ansambli juht ja tema oli Tõnist, eks ole, ei saa ilma selleta ja ei tulnudki ja siis oli niisugune lugu, siis oli Tõnis Kõrvits oli ka seal siis me kahepeale me siis saatsime, mängisime ära, sest siis puhkas kodus. Juhtus niimoodi, eks ole, ja tal on need sihukesed asjad tulid bega esile. Aga, aga üldiselt, mis ma tahan öelda, et kahju on sellest, et see lastemuusika on kuidagi, ma ei tea, ta tõrjutud seisundis, milles aga ega eriti seda lastelaulu ei armastata, raadiomäes ei leia pärast ja teine asi veel, mis, ma tahan öelda, et need lapsed, kes on meil käinud, need pikad aastad ütleme MTV3 kolmandast klassist kuni keskkooli lõpuni, eks ole, nemad jäidki kooplitaks. Neid ei tea keegi. Aga näidake mulle, see pole niipalju, kui teil. Kõige esimene ansambel Belba tervikuna töötas kolmandast vastast kolmandast eluaastast peale. Esimesed paar aastat oli ta ta nagu ikka, suure puksi ei tulnud midagi head välja, aga juba terve ansambel ei käi. Siis on meil kaks vaprat naist. Reet, Marika. Kes oli teel, on see Realile, need võib-olla kunagistest mäletad ja Marika Tomberg alati linnadega. Niisiis järgmine ansambel on siin, minul sobrades, nüüd ei ole siia unustage iga-aastane. Meelesime, niisugune suhe ja munas õudsad jääb, olen halligi. Siin ma olen näinud, tähendab, ma ei tea, ma ei räägi aastakest. Aga tänu talle tegi täna nii kena ja armsa artikli kuidagi lehes, et ma hoian seda siiamaani ja see on praegu kuskil siin teie valduses. Läks matkade reel jõulatwalgangega aimugi ei ole, need olid ja seal on asi, mis kandis ei käi sellele lapsade järele. Need oma ei käi. Ja kapsa tihele rei. Ja mis me just mõtlesime, et mis selle saate nimi oli? Mina olin, mina olin Kärk, ei, olin kõigepealt tuli, see oli mõistlik ja kas oli või ei olnud. Olavi, kes aias, autor Ellen Niit ja mari oli kolmeaastane ja Andres, käis juba koolis, oskas lugeda, aga mari veeretas autosid ja Salme Reek, kes oli režissöör, ütles, et nüüd tegid nii, nagu ma ütlesin, istugu pudistades natuke ütelnud õigesti. Jälle veeretas ja niisuguse hobuse kannatusega Salme Reek, keda me täna peaaegu üldse ei nimetanud, sest Salme oli noh, mis me räägime, eks ole, nii et et need olid, see oli üks aasta särgis laiali. Püssi tegi Anneli ja kes see teine poiss Priit Jõerüüt ja, ja Marie Andres olid siis Ellen Niidu lapsed ja teil oli üks õde veel, vanem õde sul ei ole meeles? Ei ole, aga kuskil oli üks koer ka. Nii jälile, mina olen Indrek ja Reet kaudu, õigemini Ilon kõigega kleebis, kutsus nii nagu juhuse tahtel kuidagi olime juhtunut, siis oli Reet ja aastatel 78 81 kaks ja migri veski. Keda lasta? Mina olen Leho laps. Tere, jah, mina olen Tiit 90.-te alguses, kõigepealt oli vist saade seigad, seiklused ja peale seda, kui jaan ära läks tegime veel paar saadet kiiker kava koos. Ja, ja siis natukese aja pärast tuli Martin kiiker kava ka tegema, nii et kuskil 90 91 kuni kuus. Tuli. Jah, noored eradetektiivid oli selline asi ja ja ja eks me tegime seal raadiomajas päris palju, et meie jaoks kujunes selliseks ringijooksmise toimetamise kohaksed. Martin vist lõhkus mail isegi puldi ära, mingil ajal ma mäletan Aga jah, ennem siin räägiti mälestustest, minul üks vahva asi, mis ei meeldi, me tegime kõikvõimalikke põnevaid asju, ükskord tahtsime teha oma saate laulu ja sõnad olid olemas ja mõtlesime viisiga. Jooksime seal raadiomaja peal ringi, nägime, et mingi mees klimberdas oma süntesaatorid, ütlesime talle, et äkki ta teeks meile. Tundus tore mees, ei teadnud, mis mees on, et äkki ta teeks meie laulule viisi. Ja siis, kui see kuidagi meieni jõudis, disläbi Leho, see viis, siis selgus, et mees oli Alo Mattiisen. Jah. Jah, nii et selles mõttes jah, vahva oli, aga. Meie seda signatuuri sisse ei lugenud, jaan luges tule siia. Kiigel. Leha. Puberteedi eas, siis mina lõpetasin oma pikaajaline investeering kiigelaual hiline nähtus, nii, nemad kõnelevad 434 mis oli pikki aastaid ja, ja tegelikult ega, ega Leho mina sain jälle öelda, et Leho ei olnudki nagu päris esimene oli esimene, kes neid üles leidnud. Päris kogemata ja siis leidsin sulamina lehma koera üles. Teisel korrusel oli see kassaluuk veel. Käsi ja rahakaardid tulid postkontorisse, ma mäletan. Ja. Mina mäletan, seda on lastetusmaksu. Talveks tapeti mina niimoodi, et ise Tiit ütles, et kui ma tahan midagi teada riikide lippudest, siis ma küsin seda Tambeti käest. Vahuroogi jumala kaks venda, igatahes mina olen jah, Tambet ja, ja tean ja tunnen hästi reeturi riidu. Ja minu enda mälu järgi ma mingite kindlate saadetega ei olnudki seotud, vaid natukene üht ja teist ehk nii omast käest võtta, kes, kes osales nii signatuuride juures kui kuuldemängude, kui reportaaže-d ja nii edasi. Aga ma pean seda ütlema, et selline rääkimine ja esinemine ei ole mulle raadiomajas kunagi meeldinud, aga, aga mis mulle kõige rohkem seal majas meeldis, oli, oli sellel ajal veel, kui olid lintidega see monteerimine suure maki juures ja seal, kus lasti seda linti edasi-tagasi ja monteeriti tähti ja sõnu välja. See oli seal majas kõige huvitavam tundu tunduvalt huvitavam kui mikrofoni rääkimine. Just just. Rohkem. Ja tegelikult selle kraami tol ajal olid, aga aga meie saime kuidagi ja meil oli need, kes oli neli, oli seda liinid liinil. Magus oli. Jogurti, ja ma mäletan seda, külmkapid olid täis šokolaadi ja jogurtid toimetuse duaalsele toimelised Fazeri šokolaadikastid ja see oli ikka väga-väga peen. Ja siis me hakkasime mingil hetkel ka juba ju otsesaateid tegema, sest meil sai juba sisse helistada ja ja reisinud, meil lubati öelda etne, selle aeg on Tallinn. Me oleme natukene välja üheksa. Kella viiest olime meie neljapäeval vist ei ole, mäletan just konkreetselt vaata, naerdakse artikkel, mis meil oli õhtulehes. Sõime metsiku roosiga, samal ajal Haapsalu. Ja temaga siis kell kuus jah, aga igatahes viieminutilise, aga viie minutiga, head uudised. Null viis. 17 null viis oli juba. Õhtulehe artiklis on ühest küljest või rääkisime, metsik roos oli läbi saanud, see oli kuu aega. Kuulatada, tõusis siis tuli kodus. Õhtulehes oli terve suurleheküljeline lugu, kas meid leiti üles? Vaata galeriist, kuidas me käisime lugu tegema, siis suur pealkiri oli. Tiiger kauboisid hädas metsiku roosiga. Ja annab selleks. Parim asi, mida te olete teinud. Ja ma kuulasin oma on ameerika raudtee, ma tahtsin. Mitte otse, küll aga, aga lindis, eks ole, jah, selles suhtes, et Liidub, istusime kõige tagumises vagunis Helsingis oli linnale. Ja seal oligi see preemia võib-olla jah. Fazeri tehases käisime ka, ma sõitsin esimest korda lennukiga Helsingisse või näinud lennukiga. Tulime lennukiga vist. Aga see oli pagari kuulata, seda pärast viimistluse, kuidas, kuidas näiteks sõitsime mäest ülesse ja kui siis hakkas alla minekuks hakkas kaugelt see kisa pihta, need esimesed laguneb siis kui lõpuks meie juurde meiegi saada pihta, et see oli nagu niivõrd võimas nagupäraste takkajärgi kuulata karakteri ihule. Väidetavalt keegi vist ei olnud. Aga igal juhul aitäh teile, teil olid emad-isad ja siis olid veel kraažist aia lisanud. Sellel ajal tunnus ei vaadatud, siis siis teie vaatasite. Ma tahtsin ka paar sõna öelda, kui ma selle pärast kas või et kui te vaatate, et mis ma nagu karu kaasa võtsin, ikka. Vähe imelik, mina ei ole koosseisuline raadiotöötaja kunagi olnud, aga noh, naljaga pooleks võiks öelda, et nad ei ole abielus, aga raadio on olnud mu armuke, Eva. See peaks ornar kohted. Mu esimene toimetaja Helju Jüssi siis laulvat. Kõige rohkem muidugi. Ja see, mis ma, see, see karu siin kaasas on need kaks põhjust, üks põhjus tuli täna välja, et kõige kuulatavam saade oli hea mudilased või, või, või mudilaste unesaade. Siis ta läks, üks nende ole juttude kangelasi ja ta laulud. Nojah, temast on, kui ma ei eksi, siis 149 lugu lindistatud aga neid on korratud, korratud, korratud, nüüd on järjest uuest korratud, nii et nii et tegelikult neid on, noh need on ikka väga palju olnud ja hästi. Mul on väga hea meel siin olla. Ja kui ma esimese valetasin, selle raamatumaal oma esimesed lood, tõlkisin. Nojah, ma olen näinud küll, aga ma ei, ei ei lugenud halvasti teiste otsitud või teiste kirjutatud või tõlgitud lugusid, vaid ma otsisin ja tõlkisin ja kirjutasin nädalat ise. Rohkem autor ka. Jaa, Anneleni meeldis see karu poolt vägistatud naised siis ma nagu ei saanud arugi, et päris tore lugu. Ta ütles, et kuule, kas ikka veel on ja, ja mul oli see esimene raamat oli mingi kogumik, kus oli moskva võõrkeelde selle instituudi väljaanne ja siis ma hakkasin uurima ja no mul sõbrad olid juba Ameerikas, siis hakkasid nad mulle saatma neid raamatuid, kuni ma sain terve komplektina umbes 10 ja kõik lood või ei ole tõlgitud. Ja tänu sellele, et nad nii palju raadius olid tundis selle vastu huvi ka Eesti raamat ja, ja siis on olemas kogumik sellest nendest lugudest ja valvega tänulik Annele kes vaatamata mõningatele raskustele lubas mul ikka estraadisaateid teha ja raadio on siiani minu südame armastus. Ja. Ma olen teinud muidugi täissaateid, lastesaateid olen ma teinud kõige rohkem, sest mikri tund kes lendas ja aime Pai teha. Kõik teavad ja ta kolleegid, et siin oleks siis ta ütleks, et et Anne käest kommipaberi peale saada või siis seda ise juttu rääkima. Pann on üpris raske. Mu suur iidol oli selles suhtes Lembit Lauri, kes saatis, peaaegu üldse ei rääkinud ja siis lasi teistel rääkida. Aga noh, mina olin raadiomajas väga pikka aega ja ja mul on meeles Heldur ruuduline kleit, kui ta mind suure hoovi peal istuma panija, mul polnud aimugi, et ma tahaksin ilusal raadiomajja teist korda tulla pärast seda, kui ma olen siin hästi palju paberite sisse auke löönud ja ja pärast augu löömist läinud ülikooli. Mina sattusin raadiomajja ja teist korda sattusin ka tänu heljule. Aga ma tahan suure tänu öelda saatusele mis on mind kokku viinud tohutult toredate inimestega, näitlejatega, looduse inimestega. Henrik on siin, igaühest võiks rääkida looma Mati Kaal. Georgi ei ole siin, ma ei jõua neid üles lugeda, need on kõik seal saadete sees, kõigi nende süda, kõigi nende mõtted, kõigi nende tarkus kõik see, mida neil oli teistele inimestele anda. Kõik on neis arhiiviriiulite peal karpides. Nad oskasid aru saada minu mõttest, kui ma ütlesin kellelegi, kes muusikat kujundas, et mul on sellist muusikat vaja siis ta tõi mulle selle muusika, kui ma ütlesin, mul on täna sellist muusikat vaja või sellist muusikat või sellist tausta või või seda siis siis nad tõid selle, kui Georg Vaherile või mati kaalule või kellele iganes otsa vaatasid ja ja ütlesid, et ma kujutan ette või siilile. Noh, see peaks olema seal saates, peaks olema see sees siis siis ma sain rohkem nendelt, kui ma ootasin. Malle, paljud teised näitlejaid ja kes iganes veel, meil oli pliiatsitädi, kes kirjutas, imeline Salmegi, see oli kõigile minu laps on noorem kui Siimu kolleegide omad, kes oli nagu vanaema õunapuu otsast meie lastele, kes ei unustanud kunagi ära meie laste sünnipäevi, kes raskel ajal, kui poes ei olnud midagi saada, alati oskas meie laste jaoks midagi tuua. Mina leidsin laua pealt pakikese, mis oli nööriga kinni seotud ja ja, ja ta ütles, et ära enne koju ära enne lahti võtta, kui koju lähed. Seal oli kaks sardelli ja ma nutsin, nii et ma ei oska seda öelda, kuidas ma kummuli nutsin, sest seal mõtlesin, et aga, aga ma sain selle ja, ja noh, teie lastel on nagu seda rohkem vaja. Nii et. Ja Helju, kes oli selleks ei ole sõnu, et öelda, mida ta kõike meile andnud on. Aga see on meiega kuni viimsepäevani, kõik see, mida ilusat headmi laste raadiost ja nendest inimestest saime, kellega me kokku puutusime. Ja sellist südamesoojust, arukust teisest inimesest lugupidamist, mitte lahterdamisi, vanuse, pikkuse, kehakaalu, tema mõtete ja vaadete järgi, vaid et kõik peaksid mahtuma siia maailma elama. Ja sa näed väikest putukat ja ei lähe suurest elevandist mööda ilma teda nägemata. Nii et selline tolerantsus ja, ja armastus elu vastu. Vaat see on see, mida mina laste raadiost sain. Ja kui mul on raske, siis ma tuletan alati ilusõnu meelde ja kui midagi välja ei tule, et las seisab, läheb paremaks ja, ja veel palju neid lauseid. Ja et ükskõik kui raske on, siis tuleb alati käppade peale kukkuda. Ja kui mõnikord oled öelnud niimoodi noh, et teine arvab, et nüüd on auk maha öeldud siis seisa jalaga oma teise varba peale ja järgmisel päeval mine ja ütled, andke, anna andeks, ma olin emotsionaalne või ma olin selline või teistsugune, et maailm on lihtsalt ilus ja värviline. Ja. Parošilov. Mõlemad kohal olla. Saue. Valla liha Alaver, ilmad. Linna, kus on Mina olin ta seda hulka inimesi, kelle esimesed 10 eluaastat vahvad täpselt kroonikaraamat. Ma ütleksin, et nendel aastatel oli raadio ja silu roll nooremate kujundamine, eriti luur. Tema väärtushinnangutele arusaamad ja tema fantaasia kujundamisel. Seda on raske üle hinnata. Ja. Soovides, et Saika Türile satuksin, et teeksid edasi, saate kaua ka nüri kastes. Antagu mulle andeks, kui ma väljendan ennast taas, aga millise kõige selle, mis minus on head, võlgnen ma tänu.