Kaunist jõulu ja lumeootushommikut teile kõigile. Mina olen Margit Kilumets, helipuldis on täna hommikul Margo Järva- ja minu vastas jutusaatekülalise kohal istub täna hommikul mees, kelle elutööks on olnud hoonete loomine. Tere hommikust, arhitekt Raine Karp. Üks moodus sinu saatesse meelitamiseks ja minu enda vaadates väga hea nipp oli lubada sul kaasa võtta oma muusika. Kas sa pead ennast suureks muusika sõbraks? Noh, sõbraks küll jah, kuigi kuigi ma olen muusikatarbijana niisukene tüüp, keda võib-olla tõsised muusikut ei salli, ma mäletan ma mäletan vene ajal üks väga kuulus meie helilooja ühes intervjuus täielikult townis nisukest muusika tarbimist, ma mõtlen taustamuusika kuulamist. Mina olen niisugune taustamuusika kuulaja, et ma ise viisi ei pea ja laulda ei oska ja ühtegi pilli ei mängi. Aga kui ma teen tööd, siis ma armastan kuulata. Ja alati muusika käib sinu sellise loomeprotsessiga kaasas. Vähem jah, ta on kuidagi juba niimoodi maast madalast harjunud ja ja, ja eks ta mõnes mõttes mõnes mõttes isoleerib ütleme, muust maailmast ja teises küljest ma isiklikult arvan, et küllap ta jälle omast kohast võib-olla natukene natuke stimuleerib ka mõtte liikumist. Kas jõulukuu sees kuulub sinu loomeprotsessi juurde jõulumuusika? No üldiselt mitte ainult loomeprotsessi hulka, vaid, vaid jõulumuusika on mulle kuidagi hakanud meeldima juba väga-väga ammusest ajast sest vene ajal ju seda võtta põlnud ja, ja, ja, ja kui siis juhtus nii, et pääses välismaale kuskil aasta lõpul, kui juba jõuluplaadid müügil olid, siis ma alati ostsin mõne vähese vene turistivaluutast mõne jõuluplaadi ja, ja, ja, ja nii see on edasi läinud ja praegu mul on päris päris arvestatav jõulu jõulumuusika koguja jama umbes detsembrikuu vältel teda siis kuulan demodi. Kas isoleerimise jutt kuulus sinna ka, et kui nagu telefon heliseb näiteks või naine hüüab, et Raine vii prügiämber välja, et siis need asjad nagu ei jõua sinu kuuldeulatusse, sest muusika mängib lihtsalt nii kõva. Ei. Nii hull see asi ei ole, kuulab ikka, kui vaja kuulata on, aga aga ta lihtsalt teeb niukses omaette mõnusa atmosfääri. Ma ma tõesti, ma luban, et ma lõpetan selle muusika jutu kohe ära, sest tegelikult me ju tahame rääkida hoopis muust, aga siiski, kas sa pead ennast mingi muusikastiili veendunud austaja, kas ma mäletan kunagi aastaid tagasi, kui me sinuga tuttavaks saime, sisse kuulasid tohutult palju kantrimuusikat, Kenny Rogers, Johnny Cash ja sellised mehed olid, olid hästi noh, popid sinu maailmas. Noh, ma olen nagu mõnes mõttes kõikesööja nii-öelda Mozartist kauntrini. Lihtsam oleks, lihtsam oleks defineerida seda, missugust muusikat ma ei taha kuulata. Räpi, see kindlasti ei kuule, ma vaatan sulle otsa ja ma sain aru, et räppi ei kuula. Jah, räpp on minu meelest tõesti üks mõttetu ajaviide. Ja teine asi, mis mulle on vastukarva, on see, mis praegu kõige populaarsem. See on see, mida Roku müra, mida rokkmuusikaks nimetatakse ja mis, mis selles saku plekist hallis toimub, kust linna redu hiljuti raijooks kõrvatkinud. Ja sellest ma saan aru, aga tänase saate jooksul me kuuleme veel jõulumuusikat, mille on kaasa võtnud Raine Karp ja nii naljakas, kui see ka ei ole. Järgmised kaks lugu, mida me mängime, on mõlemad saksakeelset. Kas saksa keel on sulle ka kuidagi armsam kui näiteks inglise keel? Ei, ta ei ole armsam, aga, aga ma arvan, et võib-olla noh, päritolu või, või, või, või lapsepõlve tõttu ma kuulun nagu rohkem saksakeelse kultuuriruumi, kui angloameerika kultuuriruumi. Ma ei oska öelda, ma kuulan ka inglisekeelset muusikat hea meelega ja ja, aga, aga. Aga mulle meeldib saksa keel. Mis see tähendab, päritolu tõttu või lapsepõlve tõttu laiendasid? Et noh, ma ütleksin niiviisi, et, et pärast sõda Kui ma olin veel hästi pisike poiss ja kui meil mingi noh, muusika mängis, siis isa kuulas saksajaamast. Kui üldse mingeid välismaajaamasid pärast sõda oli ju see kesklaine kuulata igasuguseid Euroopa jaamasid, aga ilmselt meie kodus. Kui peale Eesti raadio midagi kuulata, siis, siis isa kuulas, saksajaamasid. Kas sinu vanemad sinu lapsepõlvekodu on heas mõttes süüdi ka selles, et sinust sai arhitekt? Seda on raske öelda, isa oli mul mul tisler, nii et seal mingisugused kokkupuuted niukse ehituse poolega on ja ja kui ma ei mäleta, kui vana Moliniga, kui isal oli üks, üks krunt lillekülas, kuhu ta tahtis maja ehitada, ei kuhu ta tegi ise projekti, see projekt mul muide praegu alles. Ja ma pean ütlema, et täitsa asjalik projekt on nii-öelda amatööri kohta ja, ja noh siis siis võib-olla ma esimest korda nagu sant kohtusin niisuguste probleemidega, eks ole, et noh, et, et magamistuba ja köök on siin ja niimoodi-naamoodi, eks ole. Kas, kas midagi mõjuks, ma ei julge öelda. Sest ma tegelikult ju õppima hakkasin alguses teedees insenerikunsti. No aga ütleme nii, et arhitekti töö ja insenerikunst on üsna lähedalt omavahel seotud Nojah, nad on seotud küll ja üks ilma teiseta noh nagu nagu ei toimi. Ja kui me nüüd deme, jagame arhitektid niisugusesse skaala peal laiali, ütleme laia jaotame, et ühes otsas on niuksed arhitekt, kunstnikud ja teises otsas on arhitektid, insenerid, siis mina võib-olla kuulumisele arhitekti, inseneri poole peale. Mulle sobivad rohkem niisugused niisugused asjalikud ja, ja, ja ütleme niisugused, ütleme projektid või, või ülesanded kus on vaja niisugust, noh, ütleme, asjalikke probleeme lahendada, kaasa arvatud insenerikonstruktsioonide määramine. Kas sellise asjaliku ja üsna uudse ülesandena tuli sulle ka see suusahüppekeskuse lahendamine, kas see on üldse üks sinu viimase aja suurematest töödest? Defandy trehvanud suusastaadion ja defandy suusahüppetorn. Mahuliselt on muidugi võib-olla kõige suurem asi, mis ma nüüd teise vabariigi ajal olen teinud. Ja sa ei kõhelnud, ei kartnud, ütlesid kohe ja, ja kukkusid joonistama. Ei no mis seal ikka karta on, ega seal ju seal ju sisuliselt ju ju midagi nihukest ülesaamatut või, või, või arusaamatult ei olnud, sest see suusahüppe trump liini geomeetria, see on ju täpselt rahvusvaheliste normidega määratud ja see joon nagu sisuliselt anti muljet, et jah ja ja minu ülesanne koos inseneridega oli lihtsalt sellele anda mingi füüsiline kuju ja, ja ega ta arhitektuurselt ka nüüd midagi nii erilist nagu nüüd, viimasel ajal, aga moodne sõna on väljakutse? Väljakutset ei olnud, sest ega meie eesmärk või ütleme, tellijapoolne ülesanne meil ei olnud sinna ei olnud mingisugust erilist arhitektuurilist teost, et tekitada vaid vaid ütleme, see ütleme trajektoor füüsiliselt paika panna võimalikult väikeste kulutustega. Seal ökonoomsus oli, oli, oli põhieesmärk. Kui sa oled ühe hoone ühe ühe tulevase ehituse valmis joonistanud kas sellel hetkel, kui sa need joonised üle annad, tellijale lõpeb sinu suhe selle majaga või noh, selle objektiga, ütleme siis nii paha sõna, aga siiski. Sageli on niimoodi, et annad projekti ära ja telia kaob. Teine tellija jälle küsib igasuguseid asju. Kui tal omal mõistus otsa saab siis tuleb, tuleb kuni ehituse lõpuni olla, sellega kontaktis. Aga kuidas sulle rohkem meeldib? Laisa inimesena sa tahaksid muidugi paberid ära anda, raha vastu võtta ja öelda. Ei ütleks niimoodi, eks iga arhitekt tahaks, et tema poolt projekteeritud asja asjandus ikka võimalikult võimalikult hea välja kukuks, võimalikult projekti sarnane. Ja, ja sageli on ka niimoodi, et tuleb, pole ehituse käigus veel midagi korrigeerida, kui on näha, et et midagi ei ole päris, nii et selles suhtes ikkagi ma pean ütlemata. Eramajadest rääkida siis siis siis just kõige paremini ongi lõpuks välja tulnud need majad mille tellija, kõige tüütum lihtsalt. Tuleb päraski veel mitmeid aastaid hiljem surub tänaval käpp. Nojah, üldjuhul olnud küll jah, et niimoodi, et, et nii sihukeste, kobedamate eramajade tellijatega on see kontakt jäänud. Noh, ma tea elu lõpuni. Aga selle suusahüppe värgendusega kas sa näiteks sellel hetkel, kui see asi kõik valmis sai ja toimus pidulik lindi läbilõikamine, võtsid auto ja sõitsid sinna või viilisin sinna lausa? Ei, ma ei teagi orkestri saata ja ma ei tea, kas seda on üldse veel toimunud seal, ah soo, võib-olla polegi valmise? Minu teada ta vist veel päris valmis ei ole hiljaaegu justkui justkui telekast nagu nagu oli sellest väike repliik ja ja öelda, et hüpata nagu päris veel ei saa Advarstika saada. Selge, sest noh, nii palju kui minu väike mitte nüüd kõige paremini spordiga kursis olev pea ütleb, on ju suured võistlused tulemas, jaanuaris saanud ometigi kasutavad seda siis juba seal või ei? Ei, see on teine asi, see, mis see, see suusatamise maailmakarika etapp, ega see nüüd ei, see sinna üldse ei ole, see ei ole ju midagi pistmist, ütleme selge, selge ma siis siis see oli minu viga oleks juba valmis, sest et. See suur suusastaadioniprojekt on ka valmis ja seda nad kavatsevad ka ehitada ja minu teada praegu vist hakatakse sellele tegema ehitushanget. Et see talve läheb ja nende vanade varemete vahel, aga, aga kui nad, kui nad raha saavad siis nad võib-olla ehitavad ka selle Suusastaadioni uuesti ümber. See on nagu natike tõsisem projekt, kui see hüppemägi oli. Kas selliseid asju juhtub ka sinu arhitekti töös, et tuleb inimene või tuleb firma tahab sinult midagi tellida. Ja sa ütled ära? Ja miks siis sellepärast, et inimesed ei meeldi? Igasuguseid juhuseid on, tuleb mõni mõni tüüp ja on joonistanud omale ruudulise paberi peale mingisuguse jama kokku ja ütleb, et joonistusele seni ta saab selle ehitusloa sellega. Siis loomulikult me teed lähvad kohe lahku ja ja on igasuguseid juhuseid olnud. Aga selline inimlik sümpaatia selle tellija ja sinu vahel ütleme, et selline keemia peab olema, et asjast oleks hea asi. No üldiselt on niimoodi, et nisukene, isiklik, isiklik, keemia, sümpaatia, see toimib ikka rohkem eramajade ehitamise puhul, et kui on ikka suur objekt on, ega siis siis siis siis nagu nihukest personaalset tellijat sageli põlegi, siis on mingi firma või, või ettevõtte ja. Noh, olenevalt siis sellest projekti sisust oma tehnoloogia ja vajadused ja normid ja, ja seal on palju-palju teisi tegureid Kui kompromissivalmis arhitekt sa oled, et kas sinuga on näiteks lihtne vaielda ja oma tahtmist läbi suruda? Ei ole ega. Minu seisukoht arhitekti ameti osas on selline, et tellija on täielik peremees ja käsuta ja selle selle asja üle, mida ta tahab ehitada ja arhitekt on olnud lihtsalt üks nõuandja, kes, kes oma projekti näol annab tellijale nõu, kuidas võiks selle maja ehitada. Ja, ja kui see tellija leiab, et talle see nõu ei sobi siis siis ei sobi. Et ma sind vaidlema ei hakka, lihtsalt annan oma nõutelje, vaatab selle üle. Ja kui ta leiab, et talle sobib noh, siis räägime edasi, kui ta leiab, et talle see ei sobi, siis otsigu uus arhitekt. Et mingeid selliseid ümbertegemisi ja tellijale vastutulekuid ja see põhimõtteliselt sinu töö juurde nagu ei sobinud Melchiori. Ei noh, ega siis loomulikult tellijad olid omad soovid ja kui töö käib, siis, siis tellija näeb mingisugust projekti staadiumis, mis on välja kujunenud ja, ja kui tal siis on tahab seal midagi muuta või, või on mingid objektiivsed tingimused, mis, mis seda tingivad. See on ju loomulik töö käik, aga ma mõtlen, et noh, niimoodi printsipiaalselt lugu. No sa oled mitukümmend aastat olnud arhitekt, kuidas sinu amet, et on nende aastate jooksul muutunud, kui sa mõtled iseenda peale ja ja kui me nüüd sellised tehnilised vahendid välja jätame, kunagi joonistasid pliiatsiga ja nüüd joonistad arvutiga, eks ju. Aga, aga et kuidas see amet sisuliselt on muutunud nende aastakümnete jooksul? Sisuliselt on ta kõvasti muutunud, sellepärast et sel ajal, kui enamik minu arhitekti elus toimus, olid ikkagi ju ühiskondlikud tingimused, hoopis teised. Praegu on tellijal ja tellija rahal ikkagi rängalt suurem osakaal, kui, kui see oli vene ajal vene ajal praktiliselt tellija, et noh, nagu nagu ei olnudki noh, niisugust konkreetset Aga praegu praegu on nagu. See see noh, ütleme, see tellija kapriis on palju tugevam ja raha ja raha võim on palju tugevam ja see noh, kui me vaatame praegu kogu seda kogu seda kinnisvaravärki, eks ole, mis siin ümber toimub, et pahad kinnisvaraarendajad muudkui muudkui Mäkerdavad siin ja seal linna kauneid koht ja ära ja heitavat männimetsasid täis ja ja, ja noh, omal ajal niisugust asja mõeldamatu siis oli, siis oli maa kõik riigi oma ja ja, ja kui oli, kui oli kuskil Mingisugustes üldplaneeringutes see, ütleme ümber tall, oli see roheline metsavöönd, sinna ei tulnud mingit mingit võimalust, et sinna midagi ehitataks. Ja mul on niisugune mulje tekkinud ka, et arhitekti nisukene prestiiž või ütleme tellijapoolne respekt arhitekti suhtes oli vene ajal suurem kui praegu. Praegu on see mul raha taskus, siis ma olen tark mees. Selge. See on nüüd vist see koht, kus tuleb mängida üks helge muusikapala sisse hingata, järele mõelda ja juba mõne aja pärast me jätkame jutuajamist arhitekt Raine karbiga. Vee Veneezes. Järjends Reinski. Kell on nüüd 33, minut, titt 10 läbi. Raine, sinu kodulinn on juba pikemat aega Tallinn ja sina kui arhitekt liigud linnas ilmselt ringi vaadates hoopis teistmoodi kui tavaline inimene. Mis tunne sul näiteks Tallinna südalinnas, kui me nüüd vanalinna välja jätame, aga ütleme sellises kesklinnas, kuhu Cityt tahetakse ehitada ja ehitataksegi. Mis tundega sa seal kõnnid, sõidad, ma tean, sa ei kõnni eriti palju. Südalinnas ikka kõnnin sellepärast, et parkida pole ju eriti kuhugi ja kui kuskile koha leiab, siis tuleb ülejäänud marsruut ikka jalakäija. Aga aga mis tundega uhkustundega häbitundega ahastusega optimismiga? Raske öelda, ma kardan, et et viimasel ajal on see tunne niisugune tuim ükskõiksus. Ega siin noh mis tehtud, see tehtud siin parandada, midagi ei ole. Ja ma ei ole väga optimistlik ka selles suhtes, mis siin edaspidi toimub. Miks? Noh, pole põhjust olla optimistlik, sellepärast et kui, kui vaadata, mismoodi kõik need igasugused detailplaneeringut toimuvad ja kuidas, kuidas mis tasemel neid tehakse ja, ja, ja noh, ma olen siin nüüd see ei puuduta küll niivõrd kesklinnas, ma olen nüüd paar korda olnud nüüd selle piirita üldplaneeringuvaidluste ajal ja siis, kui ma kuulan, mis juttu, kõik need linna ametnikud räägivad ja noh, see on niukene. Mõnes mõttes tekib nihuke lootusetu tunne. Teisest küljest on ka see kurb, et. Väga suur osa arhitekte läheb sellega kaasa. Arendaja ja ütleb, et teeme meile, teeme meile Kadrioru Kadriorgu ühe väikse Lasnamäe kvartali arhitektid võtavad joonistavadki selle valmis. Mida sa siis veel ootad? Üldse, May sõimakski neid arendajaid nii palju, seda arendaja on ju oma olemuselt krokodill, tema, tema, temal on ajusse sisse kodeeritud, et ta vajab rahast raha tegema. Ja mida rohkem ta teeb rahast, raha, seda parem arendajad on. Ega tema ei peagi arhitektuuri pärast muretsema, selle jaoks on ju ju terve armaada kõikvõimalikke tüüp alates alates linnapeaarhitektist, lõpetades sellel selle kõige viimase joonista ega kes selle detailplaneeringu lõpuks paberile panna kaasa arvatud veel vahepealset kõik linna rajooni või, või linnaosa arhitektid ja halduskogud ja muinsuskaitset ja neid on nagu kirjusid koeri, kõiki neid, kes peaksid selle eest hoolitsema, et, et arendaja õieti arendab. Nii et selles mõttes pole mõtet arendajaid sõita. On meil siis mõtet täna hommikul rääkida veel üldse arhitektide ametiaust. No raske öelda, praegu arhitektide liit on ikka nagu natuke üritanud niimoodi õrnalt sekkuda, aga noh. Aga noh, tal ei ole ju mingit võimu. Ma kunagi vene ajal pahandasin ühes sõnavõtus arhitektide liitu, kui ma võrdlesin neid niisuguste vabatahtlike kudumisühendusega, eks ole, et noh, et nad võivad ju rääkida, aga ega neid keegi ei kuula. Nemad pahandasid sinu peale siis vä? Siis oli muidugi nendel veel vähem võimu, kui praegu. Siis olid, võin rohkem niisuguste riiklike institutsioonide nagu ehituskomitee ja ehitusministeerium. Praegu muidugi tahetakse uuesti luua niisugust ehituskomitee laadset ettevõtet mis aitaks siis seda asja parandada, aga noh, vaevalt, et see parandab. Eilses Postimehes kirjutati pikalt tänavusest arhitektuuriaastast ja selle Kiisateiste piisadest ma päris täpselt ei saa aru, mis need piisad, need halvad näited on, sest minu minu arvates piisa torn, üks väga vahva arhitektuuri nähtus ja, ja ta ei tohiks seda seda negatiivset poolt, et kajastada, aga hea küll, see selleks, seal nimetati kõige suurema läbikukkumise häbiplekki viimasest 2007.-st aastast ikkagi seda auku seal selle Sakala maja kohal ja olgu öeldud siinkohal, et seesama palju pahandust ja paksu verd tekitanud Sakala maja oli ja on ju sinu joonistatud, et et kui, kui niisugune asi juhtub, nagu juhtub, siis, siis kuidas sa seda elad läbi üle? Mööda vist väga ei taha sealt minna või. Ma ei oskagi öelda kõik seda mu käest jube palju küsitud, et kuidas see sulle mõjus ja. Võib-olla ma olen sihuke tuim inimene. Kalestunud kalestunud? Et ega ta nüüd teab, mis väga hirmsalt minusse küll ei mõjunud. Ja, ja ma ütlesin juba otsast peale nendele Sakala arendajatele. Et ärgu nad neid sellepärast pabista, kui et ma hakkan siin mingisugust autoriõiguse jura ajama või, või, või midagi siin skandaalitsema. Sest ma olen siiski selle sellel seisukohal, et maja on omaniku oma mitte selle poolt projekteeritud arhitekt jama. Ja kui Ja kui see majaomanik ehk Eesti riik kultuuriministeeriumi näol Oli nii loll, et ta kuulutas välja niisuguse konkursi, et 1300 koha siis saali panna 1800 kohta ja ja, ja noh, konkursi tingimused olid ju need, et maja jääb ju põhiliselt alles, eks ole, oma põhikonstruktsioonide kanded saab ja kui on 1800 kohta Et kui nad niisuguse konkursi välja kuulutavad, noh. Sealt ei, seal ei saagi muud juhtuda kuid see täiesti maha lõhkuda. Seal on veel palju olulisi maju Tallinna linnas. Linnahall postimaja, raamatukogu. Ma tean, et arhitektide käest tegelikult ei, ei ole ilus niimoodi küsida ka ikkagi mind huvitab, et milline sinu loometeel nendest suurtest-suurtest objektidest ütleme siis konkreetselt Tallinnas on sulle kõige rohkem tähendanud. Raske öelda, kui sel ajal, kui sa objekti projekteerid, siis nad kõik tähendavad umbes ühepalju, et sa teed neid nii hästi kui sa oskad. Tagantjärgi muidugi on linnahalli nagu kõige rohkem kiidetud. Ma ei tea, ma ütleksin, et et võib-olla raamatukogu ma tegin veel nagu tõsisemalt või noh, ütleme seal oli võimalus teda teha kauemat aega, kui linna linnahall läks ikka lõpuks igaveseks rabistamiseks. Kuigi noh, linna, et võib-olla ma idee poolest on nagu natukene teistlaadi raamatukogu on, peetakse niukseks fašistlikuks arhitektuuriks. Postkontor oli nendest võib-olla kõige kõige nigelam, sest et nagu poole projekteerimise käigus tõmmati kolmandik mahtu maha ja ta on niisugune ütleme, suurema ja kujuga, väike maja. Aga noh, küllap see postkontor varsti maha lõhutakse, see pilt selge sest detailplaneering näeb sinna ette, tähendab, lubab sinna seitsmekordset maja ja ja, ja küllap ta kunagi sinna ehitatakse seitsme korda. Rõõmsamad noodid ei taha ju advendiajal sellist ainult kurba juttu rääkida. Kas sul on, kas seal on mõni piirkond mõnitsioon Tallinnas näiteks või mõni teine väike tore Eesti linn, kus sa ennast väga hubaselt ja turvaliselt tunned just arhitektuur ses mõttes mitte sellepärast, et pärit oled või seal on sinu sugulased või mõni tore restoran. Aga sellepärast, et seal on nagu lihtsalt mõnus. Ei tea, ma ei olegi nii hirmsasti nendes teistes linnades käinud, et ma neid tunneksin. Nii jah. Pärnus ma olen võib-olla kaks korda käinud, ma kunagi tegin siin ühe maja. Tartus ma olen nüüd paar korda käinud seoses sellega, et, et need need Otepää objektid olid koostöös Tartu projektiga. Tartu projekt oli see peaprojekteerija, mina tegin Alt arhitektuurse osa neile ette. Nii et ma selles suhtes neid Eesti lind tunnen üsna vähe. Nii aga välismaa linnu, läheme siis keerulisemaks reisinud, sa oled, see on kindel. Jah, olen et mis linn seal kõige kobedam. Just just kuhu alati tahaks tagasi minna ja, ja kus on õdus? Kus on õige tunne? Õdusas Põdusust või niisugust asja turistid vaevalt tajub, sõjaks peaks linnas rohkem elama. Aga kui sa küsid, et kuhu ma tagasi tahaksin veel minna, siis ma ütleksin, Kyotos. Nii mina ei ole seal käinud. Kirjelda nüüd pannakse proovile sinu kirjeldama. Ja seda on nüüd võimatu teha. Ta on üks kõige mõnusam nendest jaapani linnadest, mis ma olen näinud jaapani vana pealinn ja seda, seda, seda ürgjaapani vana arhitektuuri on seal kõige ehedamal kombel kõige rohkem näha. Ja see kuidagi. See kuidagi on niisugune noh, see tundub kuidagi kodune. Jaapani arhitektuur Päris naljakas on niimoodi mõelda. Näiteks üks talumaja kuskil jaapani põldude vahel on hämmastavalt sarnane meie selle pika rehielamuga. Nende suhtes eri maanurkade sele samades tingimustes võib tekkida küllalt sarnast asja. Aga mida sa vaatad, kui sa reisimas käid, sa vaatadki ainult maju. Üldiselt elan muuseas, need need reisid on olnud ju kõik niisugused noh kus ma olen käinud. Vene ajal olid nad Moskva arhitektide liidu Spetsialiseeritud turismireisid vastu võeti alati kohaliku arhitektide liidu poolt ja, ja programmid olid alati ääretult tihedad, seda peab nendele nendele venelastele kiituseks ütlema, et need, need need vene arhitektide liidu välisreisid olid oma oma programmilt, et niisugusel tasemel, mida praegu ilmselt ükski Eesti turismifirma pole veel saavutanud. Need olid muidugi puhta ehituslikud kõik. Ja nüüd nüüd õuel teise vabariigi ajal, et ma olen paar korda käinud, noh ma üksi ei viitsi reisida, ma olen käinud niuksed Germalot ja kes need on, need igasugused turismifirmad, eks ole, nendega. Ja noh, eks nad käivad ka põhiliselt mööda linn. Rooma, Veneetsia-Pariis-nik, ega nad ka käivad ikkagi linnad ja muuseumid ja. Päris omal käel, noh, võib ju ka reisid, aga aga see on, see on omaette töö, mulle meeldib reisida niimoodi, et öeldakse, et hotelli eest buss läheb kell üheksa välja istudes, kus sind viiakse ja sa puhkad bussi, tagaistmed. Lülitad ennast köögist välja, kui ise peaks reisimas käima, siis on ilmselt sul kaart ja kell ja ja, ja mingi kodutöö ja jumal hoiamis kõik. Jah, ja, ja väike selline närv kogu aeg sees, et mis nüüd juhtub ja mida ma avastan? Aga nihukese grupiturismiga on, on see niisugune niisugune puhas puhkusevärk? Jah, et ütleme nii, et selline väga ekstreemmees ja siis ei ole ei taha, et juhtub ootamatusi, et jääd kuskile koopasse kinni ja ei saa nädal aega välja. Jah, või jään, jään kuskilt rongist maha ja siis lennuk lendab minema, kus mul oli pilet ostetud või nii edasi. Ei mingit nalja ega elevust elus. Raine, sa oled tegelikult vist juba selles eas, et sa võiksid nüüd selle mõttelise pliiatsi nurka visata ja hakata nautima pensionipõlve. Oota, mis see tähendab? See tähendab seda, et sa võiksid selle joonistamise. Et te ei, ma mõtlesin, et mis nautimine tähendab Noh, see tähendaks seda, et, et sa tõused üles, sul on täiesti kohustustevaba päev. Et sa võidki kuulata muusikat, et sa võid lugeda raamatuid, et sa saad abistada oma abikaasat kodutöödes näiteks, või ma ei tea, mehed lihtsalt seda aega igatses eriti. Aga neid asju tuleb ju niikuinii kogu aeg teha. Aga nendega tervet päeva kuidagi ära ei täidab. Et see töö on ikkagi nagu vajalik sulle selleks, et väga igav ei hakkaks. No ikka kujuta, kujuta ette pilti, näiteks sõidas Kanaari saartel väga hästi, kujutan osoon ütleme, ärkad hommikul ülesse, sööd hommikusöögi ära, mis edastid, sured igavuse kätte. Noh, minusugune telesureks süsteets. Läheks matkama, vot teekski endale mõne ekstreemsuse vaataks-uuriks, koopaid ujuks. Mitte ainult ma nüüd natuke utreerida, ma lihtsalt mõtlen, et, et on ju terve hulk inimesi, kes unistavad sellest, et, et saabuks pensionipõlv ja nad lõpuks ometi kellad heina peale. Nad ei tea, millest nad unistavad. Kui nad selleks kätte saavad, siis, siis neil hakkab põrgu igav. Ja muide, ma olen ka seda tähele pannud, et siis nad surevad ära. Kui inimesel niisukene, noh, ütleme see vedru enam ei ole pingul. Siis ilmselt organism haihtub. See on sageli see sadades ja tuhandetes kordades kinnitust leidnud, et inimene, kes on töö lõpetanud, vanadekodusse läinud, ta sureb palju rutem ära. Ilmselt seal toimib mingisugune sisemine niisugune mehhanism, mis hoiab sind püsti. Kas oled vahel mõelnud, sa oled elus joonistanud endale, kui mitu maja endale nüüd ühe? Oma maja või? No ühe jah, kuigi see oli, see oli vist ma vist teine või kolmas projekt, aga, aga noh, selles mõttes, et ma olen ühe ehitanud ja. Kui sa võiksid praegu oleksid väga rikas mees ja sul oleks kõvasti aega ja energiat joonistada endale veel ühe maja. Kusagile. Eestisse Tallinnasse siis siis mis koht see oleks ja mis oleks need materjalid, millest sa tahaksid, et see maja oleks ehitatud? Oi, see on väga raske küsimus, sellepärast. Ja sul on kolm minutit aega umbes viis ütleme niimoodi sõnadesse vormida see. No see natuke sõltub ka sellest kohast No aga vali koht, teeme Raine karbi unistuste maja. Ma ei tea. See koht muidugi peaks olema kuskil mere kaldal, kus mereõhk liigub, sellepärast ma selle merivälja krundi omal ajal valisin. Miks see mereõhk nii tähtis on, mõnus hingata, seda näiteks nõmmele ma ei tahaks elada suvel. Aga muidu on raske öelda, ilmselt see sõltub ju sellest ka, kui vana sa oled ja praegu ma teeks ilmselt selle maja palju väiksema ja palju ökonoomsem on see, mis mul praegu on tehtud, seal tehtud niukses noor Suljuses klaasseinad ja suured pinnad, mis nad suured on, need praeguse aja mõistes praeguse aja mõistes ikka väike maja, aga aga ilmselt ma teeks midagi väiksemat kompaktsemalt. Aga kas on mõni materjal, mida sa kindlasti tahaksime, selles majas oleks palju, ma ei tea. Armastad sa paekivi dolomiit, kui vaadata neid asju, mis Tallinnasse on ehitatud? Ei noh, eramajas. Ei tea, võib-olla ikkagi. Arvestades niisuguseid välistingimusi, tuleks ikkagi teha kõvast materjalist, kuigi mul praegune maja on puust ja, ja praegu ka väga palju propageeritakse puumaju, aga ma omale siiski puumaja ei ehitaks päris puumaja lavale arvatavasti valaks betoonist. See küll väga romantiline, täiesti, mis teha, kui nii romantiline hing nagu mul on. Nüüd on jõuluaeg ja, ja ma tean, et sellised tööle orienteeritud inimesed natuke kardavad neid pikki pühi ka. Et siis tuleb kingituste peale mõelda ja, ja on on palju pikki päevi, kus keegi helistaja ei taha sinult midagi saada. Kas, kas seal on mingi niisugune jõulutraditsioon, ilma milleta jõulud sinu jaoks, Raine ei ole jõulud. Ei ole eriti, eks jõuluaeg on ikka nagu kõigil teistel inimestel, kuus pannakse tuppa ja. Midagi midagi vapustavat ei ole noh, võib-olla ainult see, et mul siis nagu CD-mängijas on ainult jõuluplaadid. See oli ilus, lõpetasime, tegelikult ei olnud seda kokku leppinud, et see saade niimoodi lõpeb, aga, aga meil on täna ka CD-mängijas ainult jõuluplaadid. Ja nüüd tuleb sinust inspireeritud ja sinule mõeldes veel üks ilus saksakeelne jõululugu. Aitäh sulle, Raine, et sa tulid jutusaate stuudiosse ja teile kõigile, armsad kuulajad. Ilusat ilusat pühapäeva aitäh kutsumast.