Kui saatus kolm päeva jõesuu ootel ning kui ta lahkus kelleril, jäi võlgu Teeerred. Kes käitud nii loobunny hullusti. Kelner vaevu jalgel püsis ja ütles maa karvane. Ja ütles, ma arvan, ei ja ütles, ma arvan, ei. Kui olete venelepetena tegema lolle kes need siin on? Ja ei kirjelda juuksekarvagi teie peas dialatamist kõigist kauem kuivõrd modeid tunne. Mitte kõigile selles majas öelda, et nad rahulikult maga läheksid rahulikult magama. Kas tunnete neid teatreid? On nad tellitu, võtavad? Neile, kes jälgisid Tallinnas rahvateadete ülevaatuse. Lõppvooru on need katkendid kindlasti tuttavad. Sest siinne kuuline Otepää, Narva, Tartu kultuurimaja, rahvateatrite näitlejaid esinemas. Võrdsetena, kuid ometigi täiesti eriilmelist enam. Neid ei saa omavahel segi ajada ega ära vahetada. Neil igaühel on välja kujunenud omaloominguline nägu. See loominguline oma nägu ongi minu meest üks iseloomulikumaid jooni, mis paistis silma käesoleval ülevaatusel. Võib teiselt rõõmustada, et kunagiste eest isetegevuseks näiteringidest on kasvanud ilujõulised ilu, rõõmsad, tugevad, edasi arenevad kollektiivid. Nende oma nägu on aga tihedast sidemest teatrikülastaja, sest teatavasti mitte lavastaja ei kujunda diaati oma näo, vaid teadlik külastaja. Nytiaadid on muutunud väga vajalikeks oma hindlusele oma linnale koguda joonile. Teatrid teevad suurt vajaliku kasvatustööd. Neil igaühel on palju ütelda oma teatrikülastajaile. Kõige selgemini saab sellest aru nende teatrite tööd. Nende oma kodus jälgides. Minge neid vaatama nende päriskodudesse. Alustagem Narvast, sest siit algas ka meie ülevaatus. Meid võtaksin vastu Gerassimovi nimeline kultuuripalee. See on suur avar saal. Kuid siia mahuks nagu palju rohkem sinu jaoks nagu kogu Narva koos sinu jaoks tunda, kuhu kasva ja töötava linna tüülitmi, tema pultzi edasiminekut, homsesse, kogu teoning mõttega kaasajas elamist. Ja selle nimel kõneleb teater oma võitlevat keelt, miinimisti, moraalse puhtuse, südametunnistuse ja nõukogude inimese paremate omaduste nimel. Tänase töö juurest tulnud rahvagagi näitlejad meestid oma erialal vaatavad elurõõmsa pilguga homsesse. Iseloomulik on seegi, et suurem osa rahvateatri näitlejaid mitte üksnes ei tüüta vaid õpivad pidevalt edasi. Homse nimel, sest homme nõuab veelgi rohkem, kui täna. Seoses sellega valis ka teatan oma näidendiks Germany romaani instseneeringu üks aasta, mis käsitleb meie tänase inimese kujunemist, võitlust tema parima, mina eest. Palumegi seltsimees Aleksiivid, rääkida mõne sadama Diaadist jaama lavastusest. Seltsimees Aleksejev ütleb, Narva Gerassimovi nimelise tuuri pani rahvateatri kollektiiv eksisteerib juba 12 aastat. No selle aja jooksul on lavastatud 50 näidendit. Peamiselt anti noorsooteemalisi näidendeid. Kollektiivile on see teema lähedane, kuna näitlejad ise on põhimõtteliselt noored ja noorte ideed ning mõtted on meile loomulikult väga lähedased. Üks aasta, Juri Germany romaani instrineering meeldis kollektiivile seepärast, et selles teoses esinevad suurepärased inimesed Nõukogude miilitsatöötajad, tagasihoidlikud inimesed oma ametialal kindlustavad ühiskondlikku korda, annavad elu oma ideaalide eest ja nii edasi. Eriti tuleb ära märkida lapsiini kuju, heasüdamliku, tahtejõulise inimese kuju, tema vaated elule, mida kannavad edasi tema kasvandikud Putškov, akovskin, Kribkov on elu julged. Tolia Kribkov, kommunistlik noor annab elu päästes oma seltsimeest. Need on inimesed, kes kindlustavad parteiliste põhimõtete elluviimist igas asjas, mida ta puudutab, nende käsi, mõistus ja süda. Kullake, stseeni Juri kirme romaani üks aasta instseneeringu teisest vaatusest. Metrochyni kabinetis. Lapsin Dmitri Aleksejev mitt, Rochin, Valentin Gussev. Pastor onnid, vot tak. Veel üks stiin näide vaatusest. Lapsini kabinetis. Lapsin Dmitri Aleksejev zmakinuses Libkin. Läheme lõuna poole oleme Tartus. See on ülikooli ja Vanemuise teatrilinn. Siin pole küll Narlameerunud ega ohjendid koske Emajõgi voolab aegapidi jää mõtlikul. Ja teadagi on hoopis teeni. Tartu kultuurimaja rahva, tead, oleks nagu Vanemuise noorem sõsar täidab edevad silma paista vaid kutsuti inimesi oma teatrisse vaatama-kuulama kaasa elama ja mõtlema. Rõhk langeb just viimasele. Ja siis need ka ülevaatusel esitatud tsehhi kirjaniku karvasin näidendi keskeemist lavastamisel. Lavastust iseloomustab järjekindel jälgimine, läbiviimine, ansambli tihedus, näitlejate mängulakoonisus ja kujude psühholoogiline hoolikas läbitöötamine stantslaski, juhtlause, miinimumvälist ja maksimum seesmist on see, mille poole tead oma mängulaadis püüdlet. See nädal ühtlasi toreda kasvujõu ja nooruse. Ühtlasi on kesklemisse olnud teatrile suureks pedagoogiliseks tööks. Terve rida näitlejaid on saavutanud suurt osa suurt edu. Näitlejameisterlikkusest. Agraskele leppnäitejuht hakkas seal külas sellest ise põrungalas. Käesoleva aasta rahvateatrite kevadel esines meie teatri Peeter karvastatud draamaga keskumissa. Selle draama võtis teater oma repertuaari sellepärast et autor oma draamaga paljastab ja võitleb väga teravalt väikekodanluse vastu. Samuti on draama kirjutatud väga sügavalt psühholoogiliselt mis nõuab lavastajalt ja näitlejailt, et autorimate vaatajani ulatuks väga tõsist ja rasket tööd. Seda draamat saak õieti kõlama panna. Ainult minnes teose mõttelist liini mööda ja täielikum allteksti avamise kaudu asutas selle raske ja vastutusrikka ülesande juure suhtusid tegelased oma töösse väga suurelt tõsituse ja püüdlikkusega. Ja on omamoodi rõõmustav, et nii mõnigi tegelane, töötades oma osa kallal, saavutas oma loomingus uue võidu. Kuulakem stseeni Pieter karvase näidendi keskemissa esimesest vaatusest. Sellest senson tegevad Valentin Aksel, kah Vilma meediumi ellips on Angela Tiiu looman Palo Armobiilipson käka, Tiiu lukk. Kogu aastani unistanud jõuluõhtukajastus. See on Mariann. Haava tõepoolest perekond peab koos olema. Sa oled sina. Tere õhtust, armule, preili, suudlen kätt. Kaart. Tere, lapsuke. Astu edasi. Olgu kiidetud Jeesus Kristus, ära hakka Kristust kiitma. Tahad sellega ainult mulle meeldida? Kodus ei, võtate terve aasta jooksul Kristuse nime suhu. Tere õhtust. Sead sa meile tõid tuua. Miks sa ei ütle otse välja, mispärast sa tulid? Aga kellelt siis ikka, kui tohib küsida, kellel siis ikka meie tuhkolt. Taela rästi katka hästi elab, ära muretse, aga kus teie seda teate, onu no miks mütt? Tal ju moemargita juures. Pole häda midagi, ta on soojas kõht täis, elab nagu linnukene oksa, onu siis ikka pole veel mitte midagi. Tolku on Bratislavas. Rohkem ei tea me mitte midagi, postid praegu halvas, aga ema. Mine nüüd koju katka. Aga aga kui ta peaks kindlasti elumärki andma, ta sulle teatada, anna siis ka meile teada, eks ole. Kui ta minule elumärki annab? No ma tulin ju kohe siia, tulen kohe lennates. Mis uudist ka linnas? Mitte midagi head, Anu kuubis. Mitte midagi head. On siis halba juhtunud, täna ka. Täna viidi jälle vangimajast inimesi. Kolm autotäit. Kui meist mööda sõitsid, kuulsin, mida sa kuulsid. Nutsid kahesatus, nutsid kohutavalt. Aga kolmandas laulsid, laulsid. Laguuni viidi? No kust mina tean, lõhed räägivad kirjashiganti, teised Raspaki teadku, kes räägib, kes inimesed, inimesed teavad kõik miks ekstrakt viidi pärit iso küllalt rääkinud meile õest, katka hukkamisele viidi, viiakse väljalasse, kuul keresse, aetakse auku. Kas olitselgi merel sellest vähemalt 20 korda rääkinud? No aga mis buss? Paljugi mis inimesed räägivad, mõtlevad igasuguseid jõleduse välja. Inimesed ometi loovad, miks neid veidi ja keda nimetada. Ka inimese ja muidugi on meie nüüd katka. Kus koda? See ei ole tõsi. Kust sina tead? Jumala pärast, miks seda tehakse? See ei saa olla võimalik. Sabal aitab juba, see hakkab mulle tõepoolest närvidele käima seal kohutav, kohutav tragöödia. Mida võime meie sinna parata, mitte midagi, absoluutselt mitte midagi. Sõda, rinde hukkub iga päev kolm autotäit, vaid mitu 1000 autodeid, inimest. Ainuke, mis me võime teha, on säilitada kainet mõistust. Raskemas ootab veel meedial võib-olla ees mahtu täit tuha tohutu täita. Humala teota Valentin Hiimal jumala tahtmiseta ei lange lehikestki puu küljest. Kui jumal seda tahab, aga miks ta seda tahtis, liks, kas meie oleme tema üle kohtumõistjad? Seal inimesed räägivad olevat kõike auku. Maitkadka. Jumala teed on mõnikord imelikud, keerulised aga tema teab, mis ta teeb. Meie ainult ei mõista teda. Millal tapetud, see on väga keeruline tee minu arvates sedapidi tulema. Paaras inimesed läksid juba lausa kõlvataks. Ahnitsesid maist vara kokku, pöörasid jumalale selja, hoorasid nagu koerad tänaval. Nüüd on jumala karistus käes ja laskannata aitab emagi aitama. Jumala teed on õiglased. Kes elab Kristlikult, selle peast ei lange juuksekarvagi. Nagu ma ei tea, kuidas meid igal sammul taga räägitakse. Kõik aina räägivad mind, taganärakad, kuma, lihuniku juurde, lähen siis nad jäävad kohe vait. Aga ma loen nendest silmadest kõik ära. Ja las räägivad, mis mul karta. Kellel on jumal? See ei pea selles sinatses suures maailmas mitte kedagi kartma. Mitte kedagi. Katka elas. Stseen kolmandast vaatusest leitnant breker Aadam kini, Kink, Angela, Tiiu looman, palu arvu Vilipson. Mis küll on menu küll seejuures seisma, mille juures töö juures terata mulle midagi öelda prouadele, elajas. Ma usun, et me ei tutvunud täna hommikul. Elajas, mina toimin käsu kohaselt, seda ei ole mingi aiapidu mada. Ja teile pole saladus, et ma olen 14. karistusbrigaadi karistussalga ülemelajas. Nii palju kui ma mäletan, pole ma teile mitte kunagi püüdnud selgeks teha, et karistussalk veedab oma aega lillede noppimisega. Käes kohaselt. Kuuleb breke kassaga, et ühel ilusal päeval ühel päeval tuleb sul siit jalga lasta. Olgem valmis, päike, venelased peksavad pitsid minema. Me oleme küsimuses sunnitud taganemisest õigeaegselt läbi kaalunud. On veel midagi? Maiu Valk. Ja mina mõtlesin kunagi, sa võid kogu siis sigaduse kuus mundriga seljast maha visata. Mis minusse puutub, siis ei tee ma enesele illusioone. Sa oled mind esimesest silmapilgust peale vihanud. Perse otsast häiris mind pisut. Siis hakkas meeldima madaam. Ühel ilusal päeval hakatakse su peale näpuga näitama, et sa lõid lusti saksa ohvitseriga. Kogu linn mõistab sind hukka iga meie öö eest. Aga sa tulid ikkagi mu juurde. Sa teadsid väga hästi, et ma armutult tapan su venna, kui ma ta kätte saan. Et ma võin teid kõiki teise ilma saata. Kas lasen teid teise ilma saata või mitte? Ma olen korduvalt säärane mõte pähe tulnud. Miks pole sa mind kööginoaga juba ammugi surnuks pistnud, Sul pole asi kinni, eks. Aga kas sul ei ole kunagi pähe tärganud mõte breke, et sa võiksid mind kaasa võtta? Joon see mõte ei ole mulle tõepoolest mitte kunagi pähe tulnud. Sa oled elanud kogu oma elu tohutus elu, Jaanus, Angela. Mida halvem on elu, seda kõvemini inimesed ripuvad elu küljes isegi siis, kui nad elavad päevas vaid mõne minuti. Ja mida visamad nad on, seda hinnalisemad on neile need paar õnnelikku minutit. Muide, miks ei hakka sa mind juba paluma, et ma teid ellu jätaksin? Ah või nii, on lood. Ma ei kõlba sulle sellepärast, et ma ei ole sakslane, mul on endal naine ja tütar, aga, kuid pole see tähendab. Pommitati dast, küündi tena, pommitatakse täiend ja homme ja ülehomme seni kuni lõpuni raid jama ja, ja, ja langeb pungan nende kaela. Sa tead väga hästi seda sa kogu aeg ainult mõtled sellele. Isegi kui sa mu vennahutamisele saatsid kitsa oma naist ja tütart varemetel. Surnult seistunult, kangistununa Nad on hüüdja päevases iimis ja kõige juures, mida sa teed mõtlizzassile hiilgusele, viimasele pommile just sellele, et ühel päeval jah, sul enam mitte kedagi, mitte kedagi. Ja mitte ainult mõtled, sa tahad sellist mõelda, siis see on ju sinu ainus õigustus. Igast sakslasest 10 meie inimest hakkas sinu hinge s 1000, kes sinu toolisest tuhati, veel toad. Ja kõige selle juures suudad sa siiski need, nad on ilus. Aga nad on juba surnud. Ja praegusel hetkel ei ole seal mitte kedagi, mitte parki palki, mitte kedagi, isegi mitte Mill. Loll. Koolist mõtlesid, et ma tuleksin sinuga. Isegi kui sa mu venna peole oleksid halastanud, poleks ma seda teinud. Isegi kui sa mind armastaksid, kas siis mitte mis sülitab mu peale. Jätan räpaniine. Pakossina, sina pole üldse inimene, issand, sülamas surmav asi. Õuduste masi, pisarate masin ja nautimise masin. Aga miks, miks sa, Mikk? Sellepärast, et tahtsin. Tahtsin jah, kõik. Igalühel on õigus neile paarile unustus hetkele. Mu vend on joodik. Mu emal on oma jumal, issand, niisama hea koht. Aga mida? Teid huvitab, kas jääb ellu või panema teid seina äärde ülearune uimarro, seal põhijoontes üks ja see sama. Aga kui sa teed nii väga huvitab, siis järelikult ei panema täid seina äärde. On veel midagi? Ahjaa, seda te ju õiguse poolest kardategi, kui tulevad partisanid või venelased, siis ütlevad nad, noormehe saatsid hukka perekonna päästsite sõnaga, reetsid teda. Mis ma peaksin küll teiega tegema, kas ma peaksin teid kõiki maha laskma või teid mitte? Ülejäänud, aga et ei leiaks alibi? Võib-olla teisi mitte puutuda teid aga maha lasta? Tõepoolest, see oleks loogiline. Teiegi olite ainukesena seotud ülestõusnute ka või see ei olnud nii. Pedage. Angela, kullake, ära mine akna juurde, sa võid kuuli saada. Tule. Jumal, issand jumal. Ärge kartke midagi saa, mina tunnen neid meiega mitte midagi juhtuda, meil on ju mees, joovad, joovad. Kaart ka meie katka. Tere lapsukene. Tere. Tere, seltsimees maalissova. Kui te teaksite, kui rõõmsad me oleme, jälle elusad ja terved, olete meie hulgast. Jeesus olgu kiidetud. Vähemalt Siinagi katkakene. Tere hommikust. Tere hommikust, katka. Jää meie juurde oli nagu kodus. Emake, sa pakud talle midagi süüa? Sul on kindlasti kõht väga tühi. Ma ei tulnud, sellepärast meie Turku. Tean olu, meie tegime kõik, mis suutsime, mügatsin ohvičüraosto. No kas sa tead ju, ma oleksin pidanud maha lööma ja, ja me andsime kogu raha viimse kui krossini. Aga midagi ei aidanud. Troll, veri, meie verest katk, korrad, narrakad, nukkude katkavoti, akti, mida meie siin kõik läbi elasime. Meid alandati, häbistatud, rööviti paljaks, madiaaniga telgi seal kerge olnud, aga siin Turku tapeti, Marian viidi ära, Ongi laul rööviti. Mütsin köitlede katk, kes oleks seda võinud uskuda? Ju ometi on nad kultuuriinimesed nagu meiegi ja mitte mõned metsalise. Aga nüüd kaht ka. Nüüd peame kõigi ilusasti kokku hoidma, nagu üks perekond kunagi kristlikus armastuseks. Jätke juba. See oli tema Türko, kes tapeti temale tähendas Turku sedasama, mida meiegi. Tema armastas Turkud samuti nagu meiegi. Koos leinan teda koos kanname oma muret. Ja koos elame edasi. Mis teie kontselses maalisse. Meie ootasime teid kui päästmist. Võib-olla ei usu meid, oled sa seen katta? Kõik on korras, fašist ei ole. Ei ole. Fašiste siin ei ole. Läheme veelgi lõuna poole jõuame Otepääle single narvatega Tartud. Väike linnake, nagu oleks surutud põldude mäe kuplite ja metsa tukkade vahele. Otepää rahvateater on siin sirgunud ja suureks kasvanud nagu omamoodi ime. Nagu ma teatriimi kustutate oma kasvõi jõu edasiminekuoskuse on ta korduvalt üle vaatasin silma paistnud. Küllap see on tema suur rahvalähedus, millega sa tead ennekõike tähelepanu köidab. Tema teatripublikuks on ümberkaudne maarahvas. Teinekord lib etenduste tee aga üsnagi kaugele, teinekord läbi talveilma, teinekord läbi suvesooja. Nagu tartlased nii tahavadki, otepää, lased oma külalistele kaasa anda nii südamele kui ka mõttele. Kõige paremini saaks seda teha aga siis, kui teatel oleks ja rääkida kaasajast. Meie lähedasest tänasest ja siin muidugi jäävad ootama otepää, lased nagu paljud teised vahva teateid, et me tamatulgid hästi palju neli kirjutaksid ja hästi palju nende teatele tänast toitu annaksid. Sel aastal tulijaga teatril läbi ajada Beatvalt Brehti näidendi härra punttila ja tema sulaseid mati lavaletoomisega. Sellele vaatamata, et puldil on kirjutatud saksa autori poolt ja tegevus toimub Soome oludes kõlab lavastus ometi meile väga lähedaselt, nagu näeksime silme ees meie eesti olusid. Otepää rahvateatrielu ja kas või jõud on kindlasti ikka tema kollektiivi suures teatriarmastuses. Ja lõpuks on Otepää lastel hästi vedanud, et need olemas. Lavastaja Kalju Ruuben. Väliselt tagasihoidlik, napisõnaline ei, võikski arvata et see sõna kehvas inimeses peitub nii palju tund tahet, otsinguti, jõudu ja päevast päeva teatele elamist. Ta nagu vaikselt, sina istud pillimeest, kuid kuulake teda ja hoidke alt, kui ta pilli lahti lööd. Ja veel ühte joont tahaks rõhutada nii Otepää laste kui ka narvalaste ning tartlaste puhul see on enesega, mitte rahuldumine. Isegi ülevaatuse käigus oli märgata lavastuste kui ka üksikute kujude määratu suurt kasvu kuulakaga, mida kõneleb Kalju Ruuben ise oma trupitööst. Otepää näiteringil Anti isetegevusliku teatri nimetus 1957. aastal. Teatrinimetuse saamine kohustas kogu kollektiivile väsimatult tööd. Meil ei ole olnud kunagi kerget repertuaari, mis on aidanud näitlejatel jõudu katsuda päris raskete rollidega. Näitlejad on meil põhiliselt üle 40 ja kui tuleb tegelastest puudu, võtame kusagilt linnast juurde. Proovid toimuvad iga päev kella üheksast teistkümnest 23-ni. Töökoormus on küllaltki pingerikas, ühe tüki teevad ühed tegelased, siis vahelduvad jälle teised tuleb väike puhkus, ka. Dekoratsioonid kavandab ja valmistab oma kunstniku Udo Jäär kostüümid, alise Milk. Valgustuse eest hoolitseb kultuurimaja direktor Heino napp lavatööd, teeme kõik kollektiivselt ise. Ühe lavastuse õpime selgeks kahe kuu jooksul ja vahel läheb ka rohkem aega. Lavakõne ja liikumise, teeme kõik valmis proovidega, kellega see asi läheb aeglasemalt, sellega teeme tööd rohkem. Konkursiga ei ole veel õnnestunud ühtegi näitlejat saada, sest senini keegi pakkunud ennast kõik oleme pannud kohe osa peale, sest inimesed on nii tuttavatelt juba teame ette, mida ta suudab ja mida ei suuda. Uued inimesed, kes tulevad tööle Otepääle. Nende vastu on huvi suur. Ja neid proovime, missuguse Osabele nad sobivad. Meie rahvas on väga püüdlik, kollektiiv on terve, alati meeleolukas. See, mis meid edasi nihutab, on kogu kollektiivi püsiv ja visa töö. Kuulete katkendeid Bertult Bristi rahvatükist härra punttila ja tema sulane Matti. Oi, naine on õitsejad ja. Temaga koos nähtavale alla, alla kanadalast alla. Katkendis teisest vaatusest esimesest pildist on kaastegevat Mati Heldur Rämmal Emma Olga määrand lüpsitüdruk Mare Jurma apteegipreili valve pungar telefoni, Sandra Helmi Kraukas. Oot daamil, egas mõlemad daamid on kurgele? Seal näib olevat küll pruute nagu ema varblasi märtsikuu hundile. Kas teie olete ka kurgele? No sellisel juhul ta ei ela siin, ma tean seda, olen ta autojuht. Minu nimi on Lizzy hakaramonen sile, härraga kihlatud ja tema võib ka seda tõendada. Hundi maadi, härra punttila pruut ja meie. No teil on aga terve hulk ja ma tunnen juba hulkade alt ma teen ettepaneku asutada härra punttila pruuti. Aga kas me peame seda tema niigi ütlema, ma tean, et siin on ikkagi tegemist ühe küllakutsega, mille härra point isiklikul tegid nad neljakesi. No see küllakutse mõjus temale küll, kui möödunud aastane lumi teed võiks võrrelda soojaarved lendu tõusnud metsonidega pärast seda, kui jahimehed on juba koju. Laeva Genuga, Kranich, tere tulema, midagi tantsida. Selle kuulge kui silmapilk on suhteliselt valitud, võib, kõik kestis. Kui mehed on purjes, oleks nalja. Reigi ilmub täies koosseisus kui pruutide Lynelja, lauldes sädelastel laulu ja lehvitades aluskleidist valmistatud. Kordee Laasner Krahvinna rootslaste maal ilus kaane ja ohmets sukapaela lahti on läinud, lahti läida ei lähe. Kummardame neid ja korda. Graaf linnani, ärge vaadake. Nii leiba ju siin see on ka. Teie rinnad on valged, kuid kirves on küll ta on, küll ta on. Arva on mülva kuus, kuid surm on. Ja meedias müük sealt põgenes, sama ei ratsuta rannani ta oma laevale, laev mind võta ja viivad ta vii võtaadi. Kaldasse. Oli guugee ja Rebase armastuse ta armastas. Mind ju ka, oli ju maaliga õhtu Kohoidki päev koitis, päev koitis ta. Veel üks katkend teisest vaatusest. Eeva-i liider Mati Heldur Rämmal. Miks te ennast ei kaitse? Me teame ju kõik, et ta purjus alles annab oma rahatasku teiste kätearvete maksmiseks. No ta ei mõistaks, miks ma end kaitsen ja olen märganud, et härradele meelde, kui teeni ennast kaitseb. Ärge teeselge pühakut ja ärge olge alandlik maikannatadena, nalja, Teie kihlud, atašee skulptuuris. Vaata, see on ju väga armas inimene, kuid mitte abiellumiseks. Ma olen seda sageli märganud, et ükski naine ei saa abielluda kõigi armsate inimeste kõigi jatas. Ta teab ühe neist endale välja valima. Mu isa jättis valiku minu enda hooleks. Te, kuulsite seda? Ta ütles mulle, et ma võiksin abielluda isegi teiega. Kuid ta lubas Mugejatas seenega taha enam pärast isi ütlemisi nagu ei peaks oma sõna. Arvestan seda ja listabi ellunudki temaga, niisiis seisata kenas umbtänavas, ma pole und tänavas kui labaselt väljendite. Ja üldse ma ei tea, miks ma teiega nii peenetundelise asju arutanud ja see on ju inimlik, mille üle aru peetakse. Suur arenguaste, millega inimene erineb loomadest. Näiteks kui lehmad oskaksid omavahel kokku leppida, poleks tapamajadel enam pikka iga. Mis ühist on sellel minu väljendiga, et ma tõenäoliselt ei saatesse õnnelikuks? Kõige parem oleks, kui ta kihlusest ise loobuks. Aga kuidas seda mõista, anda, ega aiateibaga äigamiseks aitaks, oleks tarvis palki. Mis te sellega mõtlete? No mina arvan, et ma võiksin talle seda mõista anda, olen ju toores inimene. Ma ei kujutle küll, kuidas teie võiksite mind nii peenetundelise asjas abistada. Miks mitte? Tooksin ära teie isa, sõbralikud sõnad, et võiksite abielluda minuga, nii ta vist purjuspäi ütles. Teid aga kisub minu poole, minu toores jõud. Meenutage näiteks Tarzani. Atašee tabab meid ja ütleb iseendale. Pole mind väärt, ta jookseb ringi autojuhile. Aga ma ei võidelda nõude. Ma võtaksin seda nagu oma tööd, näiteks nagu auto puhastamist, selleks kulub ainult veerand tundi. Tarvitseb ainult näidata, et millal soe. Kuidas seda teha? Ma nimetan teid tema juuresolekul eesnime pidi. Kuidas näiteks Maiken, Eeva, Su pluus on eest lahti? Kinni ja tegelikult ei proovi. Ja ei mõjuks talle. Ta ei ole nii hell selleks enda võlad, liiga suured. Võiksin oma taskust kogemata taskuräti asemel välja tõmmata teie suka. Ta näeks ja see on parim. O meenobee laulude tralli loetavuse eest ja taadu külma oo meenu, jooge tulla kegaaluli, vaata mulle korra. Lima. Laula tuul ka ei kõlba jai luudelt laule anud julge seada. Laulan turule tulla avalge teel kuulamine on ju? Laulavad ja valgekuulamine, onju? Katkend kolmandast vaatusest härra punttila Leomeniste Mati Heldur Rämmal, Laina Hildega Jurma fina, Tiiu Bauman punane Surkala, Aleksander niitaja Sulkala tütar Mare juuruma. Mis mina joon, seda nimetatakse puder või kaks, hävita selle kuluks, mida normees vajuta sellele vaimule otsa, nagu lihtsalt Peetrusele pidavat igast sõnasabast kinni. Vaadatakse teie tsitaat. Panustage mingi Pullastaks, aga ärge kasvage lõiklasteks. Seda soovitab teile pointile. Tütartükki lõpetama Debudel lahtimati. Loodan, et pulss on hea, mille jäljed EKRE-le ka nagu hiljuti, kus kalakauplusest ega ole ettevaatlik. Alul võtan üsna pisukese lonks välja sülitada kui midagi plastikut märkan ilmasele harjumuslikku ettevalmistuseta vaid igasuguse sõnniku alla neelata. Jumala eest ja pudel lahti joob. Püüdsin oma otsust viinast loobumise puhul ja see otsus ei muuda mitte kunagi, sest kõik lillekesed tulevad veelast seoreerimiseks Sõrkale. Tähendab, ta võib nüüd siia jääda robotile. Kas peale seda siis nüüd rääkima sellele vabade vahel? Ma olen sinus pettunud, Lätti, Sõrkale ise ei taha ka siia jääda, tallel puntilas, kitsas jeru, oleksin tema asemel, mõtleksin täpselt samuti. Point'il oleks minu jaoks lihtsalt üks kapitalism ja tead, mis temaga teeksin? Ma saadaksin ta soolakaevandusse, las õpib tööd tegema. Selline parasic. Kas mulle võlaõigusSurcale jätta Iisakus, aga härra punttila? Tahame siia jääda. 10 hobust ei suuda teda ka kinni pidada. 10 marka, arvan, vana, oli ikka röömised. Sul on niisugune isa, kes on nõus oma veendumuste eest vastutama. Sina hella, kui vanem tütar oli talle toeks. Nüüd jätame hüvasti läänela ja paneme makaronid kokku. Et me kuulsime Kaitmis, meil punt elas. Kuulda oli lään. Minu kössi Burnit olid küllalt. Kas sa nägid maid? Ma lootsin lahkudes mõne sõna, ütleks, aga seda ei tulnud. Kõik tabureti, jällegi mats, ehita jõudele, heida millelegi aru, võta kõige suuremat röökad, muide, saartel ma nägin kunagi valmis ja meil pole väljavaadet, kõik saab tehtud. Pointi. Ratase laul, tahvelmamäega kellelgi valmis, kui täidad minu korraldusi, mina tean, mida on tarvis ja mida pole. Mäelile pole väärtustamist laulda ja ma vajan niisugust teed, mida mööda tahaksin oma mugavalt ülesse vinnata. Muidu sülitan su mäe peale. Kui halvasti see mõte töötab, mina tean, mida on tarvis ja sina ei tule. Toimemägi on valmis ja nüüd võite üles ronida. Esmalt paistavad põllud Jaanus siis momentidega, mis sirguvad kallidel, keeravad eimillestki. Lausa ime, kuidas nad, kuidas nad võivad kasvada sellisest kestvusest näitas nii-öelda ideaalse sulase. Ronime kõrgemale Matti TVd mäki. Unusta nüüd kõik tühised mured ja pühendu ülevatele muljetele. Sa õnnistatud. Nüüd läheb veel tarvis suudes vilinat nähes õlu täies ulatuses otsa ka, et ma olen alla ja toone. Ma küsin sinult, kas sa suudad mõista selle paikkonna hirm? Kas oled äärest jahvale siis küsima sinult, kus mujal näed seal sellist taevast kui äris? Ei, mitte kuskile. Kuulutatav teisal olla sinisem. Kui. Vaata, seal on minu metsseal neeme rasvaseid varsti maha võtta. Ma tunnen 10 kilomeetri kauguselt värske puidu lõhna. Kas sina tunned robotitele ja üldse lõhnad näiteks kassilehele, kui tuled saunast ristimast? Oh, kuidas tunne, et seda veel hommikulgi roots. Nad ujuvad järve, vanem tütar ei 60, sa näed, seal sõidab rong, kui teritab kõrvu, kuuled piima. Nõudlik levila kütteritade kõrvu. Mida näed, saab parimal ja millal. Veljo Veldi muidugi kuulaga silmulata, pikap, põllud ja põlv metsad punti. Loomad juhatasid, rabasid seal muld rammus nagu või. Lehmad Sillaristlikusse, vaid neid kolm korda päevas lõksa teravilikassal seal mehele rindu. Laseme laulu lahti, võeti. Töö ja temaga Raivo atele ma näen jälle, ütleme, kauss laulge kaasa. Kas teil ei ole siis põrmugi isa Narvesturist? Jah, rammus südamed tuliselt tuksuma, kui nad teie metsi näen, rapultila.