Saates kirjutamata memuaare jutustab rahvakunstnik Helgi Reemets Mina olen pärit Tallinna linnast õieti, sest ma minu vanemad olid küll maainimesed, kuid noorena, kui nad abiellusid, asusid nad juba Tallinna elama sundinud seal ja mina olen Tallinnas sündinud, aga siis tulid väga rasked sõja-aastad ja vanemad siin Tallinnas ei tulnud kuidagi toitmise eluga toime ja siis äkki kuidagi tekkis niisugune olukord, et isa ostis siis maale talu ja, ja me läksime Tallinnast ära ja nii et mu lapsepõlve mälestused ja niisuguseid ilusamad ja helgemad päevad tulevad ikka talumiljöös, kus ma siis kasvasin ja noole viimseni sirgusid. Jah, aga kuidas te tunnete end, kas te tunnete end rohkem linna- või maainimesena? Teate, ma ei saa kuidagi ennast veel linnainimeseks tunda juba sellepärast, et mu kodu on sinilillekülas ja mul on see aed ja, ja ma kõigest hingest ikkagi väga olen siin nende lilledega seotud ikka väga palju kaevani ja teen seda mullatööd. Ja teiseks, mis veel kõige armsam jää, kaunima kodus on. Ööbik on asunud Maeda, pesitseb siinsamas suures sirelipuhmas, jääd kuulata tema laulu. Noh, see on lihtsalt liigutav, et meie linn siinsamas lähedal, suured majad ja meile ööbik aias. Kas nõuaks meilt palju kannatust, et püüda tema lauluga mikrofonis kuigi ta vist vihmase ilmaga? Mõte täna ongi niisugune vaikus, et nähtavasti üldse ma kardan, kas tal ei ole mitte pojad välja tulnud, tema seisa linnulaulu heiskamine, see ju lõpeb siis, kui emal juba väiksed seal toitu vajavad, siis hakkavad nad mõlemad kahekesi usinasti tööle. Küll mina olen proovinud, et ma teda ometigi näha. Ma kuulen nii selgelt ka laulu kahesakese tasakesi ikka samm-sammult ja ma kuulen ta kohe mul ligidal kuskil laulab ja ei ole mina teda näinud, pikenenud ei ole, kuss ei no ei ole lihtsalt siin mõnel madalal oksal ja hämaras ka sind, puu, tass puhmas, meile sirelid on Sõrve suure puhmastik Nende vahel kusagil tas pesitseb jää, vanad suured puud aias. Jah, meil ei olegi nii vanad, nad on muidugi kui ma mõtlen, et ma ise ka olen vana, ma olen ise nad kõik istutan vee, saime selle maa lageda heinama tükikese ja siia me siis oma aia rajasime. Istutasime siia õunapuud muidugi väga eksisime seal rajamiseks, sest nagu hiljem selgus, et 26 õunapuud, et nüüd olen ma lihtsalt kimbus külma meelitanud, sõprus sügiseti Jõulu viima, keegi ei viitsi tulla. Jää lihtsalt õun on niivõrd palju, nüüd asjatult istutasime väga palju puid, ei kujutanud ette puu juba viis, kuus puud oleks teisele perekonnale täiesti piisav. Aga meil on neid jah, siniet, nüüd ta muidugi vanaks suureks kasvanud ja niisama kui ma ise olen vanaks endana nupudki vanad juba kus kandis möödus töö, lapsepõlv. Minu lapsepõlv, mu lapsepõlv oli Albu vallas Järvamaal. Seal soode rabade vahel seal võrdlemisi suured talud, kuid suur osa selle talu pinnast oli kõlbmatu, maasood ja rabad. Ja põllumehed olid nii nagu Tammsaaregi kirjeldab seal neid lugusid, kuidas lehm jäi soosse kinni ja see mu lapsepõlves kõik. Ta vist mäletan ka, kuidas karjas käies seal lehmad jäid, äkiste rabasse kinni enam edasi ei saanud. Siis sai toodud laudu tehtud Agu neile ette ja tehti tuld isegi lehmale. Et ta ära ei külma, seal madalas loigus. Ikka see oli nagu kevadepoolne aeg, kui maa oli veel pehmem märjem, mil need lehmad vahetevahel soosse kinni jäid. Et te olete karjalapse eluga maitsnud? Nojaa, karjalapse elu ja igasugust maatööd olen ma tugevasti teinud, olen heina niitnud ja loogu võtnud ja ei sobigi maatööd. No ja muidugi terve pere, kõik olime ju talupidamisega seoses ja juurvilja kasvatamisel olid tol ajal väga palju kasvatati juurviljaloomade söödaks neid saiva, haritud ja vaeva nähtud nendega palju. Kas emal-isal ka mingit kunstihuvi või kunstikalduvusi oli? Ema oli mul väga hea joonistaja, ta väga ilusti joonistas kohe olgugi, et tal ei läinud see külakooliharidus. Aga isa oli meeleheitlik plaanide joonistaja ta muud ei teinud, kui joonistas, aga majade plaane. Ja need hiljem õest ongi saanud arhitekt ja ja me ikka naerame, et noh, et see isa kalduvus Esmesasti projekteerida ja ehitada. Et see on täiesti õde, on selle pärinud täiesti Pormeister, Pormeister, valve jah, tema minu noorema tee 12 aastat minust noorem, mina teda hoidsin ja püüdsin teda siis nii ikka väga tänavatel ja rasketele suve aegadel, mil väga paljud alustööd oli, siis pidin mina teda hoidma ja ma mäletan nii väga, kuidas ma ükskord jällegi hüpitasin käes ja mõtteta kukkus mul aknast välja ja mani nii hirmsasti ehmatuse. Sest ega see asi naljas ei jõudnudki, sest ma võtan ta, toon ta tuppa, ta karjub kui pöörane. Ta oli siis nagu pooleaastane ja ma näen, kuidas tal hakkab silmanähtavat kohuta muhk pähe, kasvama. Suur ja sinine. No ja siis meilt edasi, 15 kilomeetrit oli ka Lepisse arsti juurde ja siis ema. Ja mina kahekesi läksime hobusega Väikse kaarik vankriga kahe rattage käru moodi, niisugune sõiduk ja õde oli siis mul kõrvalt süles ja ema siis juhtis hobust ja ja siis jõudsime sinna Kaalepisse, arst ütles, siin ei olegi midagi, mina ei julenud muidugi ütelda, et laps mul aknast välja kukkus. Ütlesin lihtsalt, palun. Raviti siis see kohe ära, tähendab ta avas selle selles kõrge niisukese muhu, kuhu oli verine valgunud, laskis selle vere välja ja seoti lapsel siis pea kõik ilusti kinni ja läksime tagasi ja tõi meile koju ja ma olin juba, ma ei tea, kui vana ma olin siis, kui ma julgesin emale ütelda. Vot niisugune lugu oli, valve kukkus aknast välja, mul alguses lihtsalt ei ole, et ma olin 12 aastane, ma väga kartsin hirmus lugu, laps kukub aknast välja. Ja ema oli mul hea joonistaja, tema joonistas väga kenasti, praegu on 94 aastane, elab siin Valve Pormeistriga koos juures, tähendab. Siis hakkas nagu ärkama huvi joonistamise või kunsti algete vastu. No minul ikka see joonistamine ja üldse kunstis lembe suhtumine, siis hakkas ikka mulle juba väga-väga. Keskkoolipingis ma olin Kristjan Raua õpilane ja tema kõiksugu vanu asju tõi ennast siis neid joonistada ja Tallinna koolitüdruk panin Tallinna koolis tema juhtimisel. Mul tekkis huvi kunsti vastu alati viis õpilasi, kunstinäitustel me olime väiksed tüdrukud alles, aga käisime ikkagi vaatamas Meie tutvunemas tolleaegsete kunstinäitustega ja ja need olid, kõik vaatasid nagu huvi ja tahtmist endal ka joonistada, endal ka midagi teha ja siis ma, mis mind kõige rohkem hakkas, nagu tõmbama käsitöömustrite tegemine, hakkasin ise iga omale tegema ja oma sõpradele ja laudlinu aadele must. Siis ma joonistasin. Muidugi need olid nii ja praeguse selle kompositsioonitunde järgi ja võib-olla natuke veidras, aga, aga mõni asi on mul alles endalgi praegu, mis ma lapsena olen õmmelnud, oma fantaasiaga kujundanud ja ma pean ütlema, et nad on tõesti päris ilusat, et ei olegi midagi viga, ei saa ütelda, et nad oleksid nii väga naeruväärselt, et halvad või maitselagedad või kuidagi sobimatult tänapäevalgi kasutamiseks. Kristjan raud. Kristjan raudtee oli mul ainult kaks aastat aga tema mõju oli väga suur, ta oli niivõrd tugev oma distsipliini nõudmisega ja selle üldse suutlikkusega ja korra nõudmisega kõigiga tunnis ja, ja siis see väga suur mõju temalt see jäigi ikka niimoodi, et ma hiljemgi tundsin, et ma väga, väga tahaksin õppida kunsti. Tihtipeale joonistamine on kuidagi nagu koolis kõrvalaine, missugune oli klassi suhtumine Christian rauda? Vaata tema suhe. Ma pean ütlema, oli võrdlemisi niisugune. Teda kardeti ja joonistatud sundi eriti ei armastatudki, aga tema niisugune korrektsus ja tema täpsusi, tema nõudlikkus ja kõik see siiski vägagi ergutas ja, ja lapsed olid ikkagi väga tähelepanelikud ja väga hoolsad joonistust tundide kuid niisugust, et nüüd rääkida, et nagu oleks meil üldine niisugune suure sümpaatia joonistuse vastu või seda üldiselt küll ei olnud, aga minul see siiski oli. Ma väga tundsin ikka suurt rõõmu joonistustunnist madal ja ootasin seda tundi. Püüdsin ikka kõiki korralikult teha, mida mul õpetaja käskis, juhendas. Ja siit me vist nagu jõuaksimegi juba elukutse valiku juurde. Kus see valikuga ma pean ütlema, et sellega nagu ma kunagi ei julenud mõtelda, et ma nüüd hakkan kunstnikuks, võib miinusteks kunstiks saama. Muidugi armastasin joonistada ja tundsin huvi kunsti vastu, aga vaat, seesama huvi tundmine ehk ma tahtsin kunagi endale kosta ühtegi keraamika vaasi, mulle väga meeldis õpilastööde näitusel riigi kunsttööstuskoolis keraamika väljapanek ja ma läksin Valli Elleri juure paluma, et kas käin müüks mulle ühte teatud õpilaste valmistatud vaasi lillevaasi. No ma olin juba siis ikka abielus ja noor inimene, juba. Tema ütleb mulle nii vastu, et kuulge küll on see imelik, et kõik tulla, vaata ka siia, eks tahab üht ja teine teist, aga keegi ei tule selle jutuga, mu juur, et ma olen nii väga huvitatud õppimisse, et ma tahaksin ise hakata keraamikat hoolima ja keraamika oleks mulle nagu elukutseks võiks kujuneda. Et seda lihtsalt ma ei märka kunagi. Mina siis ehmatasin päriselt ära sellest tema ütlemisest ja mõtlesin, et kuidas siis see niimoodi on, et neid keegi ei taha, et mina ju kohe tahaksin, ütlesin talle, et kuulge, et mina olen väga huvitatud, ma hea meelega õpiksin ka keraamikat, aga et kas seda siis niisama, et ma saaksin tulla õppima? Valli Eller ütles, aga loomulikult, tulge proovige, teeme siin eksamid ja vaatame, kuidas teie joonistusoskused on ja ja nii oligi minu sissepääsemine sinna kunsti kooli, millest siis ajavahemikul kujunes tarbekunsti instituut. Ja siis sellest peale olen ma siis seotud täiesti professionaalse kunstiga juba, nii kaua, kui ma õppisin, kui lõpetasin, siis asusin isikuna tööle ja nii ongi minust saanud vastu igasuguseid oletusi. Nii imelikul kombel läti kunstnik. Aga mis ajastul huvi kõigi nende rahvakunstiesemete vastu, selle rahva käsitöö vastu, mis meid siin kodus ümbritseb, teie kodus ümbritseb juba esikus jääb silm peatuma igasugustel lähkritel jälle nikutel ja mis teil kõik siin? No minul on siin vanad eesti kaljakannud on siin siis mul on vaalikurika, kas väga ilus, suure päralisi, rikkaliku hooli kaunistusega. Ja siin on üks puidust figuur väga hästi stiliseeritud ja omapärane. See ei olegi meie Eesti rahvakunstist pärit, vaid see on ühe vene vana talumaja fassaadikaunistusi. Aga need vaibad, mis siin on, need on kõik aja jooksul olen neid ostnud isegi komisjoni ärist ja, ja ka rahva käest maal kolades ringi käin otsides. Nii et see saue mane suurem vaipis siin praeguste Steni toas seinal on, see on Vigalast jõeäärekülast ja siin kõrval, eks, pikem linik. See on pärit karuselt Läänemaalt hanila kihelkonnas dieeti ja selle kõrval siinses suur sinistes toonides tikandiga vaip seal Muhu saarelt muhulaste vaip. Ja siis on mul üks väikene vaip siin kõrval, näete, see on Padarit Vigalas läbi verest. Ja sellega ongi kena lugu. Nimelt Mul on ikka meeles, kuidas see pereema, kes selle vaiba mulle andis, kuidas ta jutustas selle loo kelle vaip see oli, tähendab, tema oma oli tema valduses, aga ta ei olnud selle vaiba ise looja ega valmistaja. Aga ta rääkis sellest perest, kus oli peretütar 20 aastane, kui vanemad said sinna, jäädi veresse kusagile lihtsalt tüki paemetsas ja nad tulid, asusid sinna elama, tegid niukse püstkoja koja, nagu nad on niuksed püramiid ja vormiga. Kas keskel tehti tuld ja seal siis oldi ka vihmavarjuks ja kõik, aga isa hakkas siis maja ehitama ja sinna kujunes siis nende esimene talu muidugi vaene vilets talu. Aga see tita selles samas vaesuses sai kusagilt perest teljed tuua ja kudus selle vaiba omale nagu pruudisõiduks vees saaniteki vaibaga või kuidas ta seda mõtles? Aga kahjuks jah, ta jäigi vanaks tüdrukuks ja ta ei abiellunud Ki ja, ja selle vaibaga päris siis see pere, kust mina ta endale sain, sure, rääkimisi. Ja muidugi nendele ka raha maksmisega, ega siis keegi muidu oma asju ära ei anna. Jah, seda ma kavatsengi küsida, et need on nii toredad ja armsad esemed ja väga palju hoolt ja vaeva ja tööd on nendesse pandud, et kuidas omanikud on saanud ja suutnud neist lahkuda. Vaadake, tänapäeval ikkagi juba osatakse hinnata, teatakse ikkagi selle käsitöö väärtust ja seda etnograafilist väetus rahvakunstis suhtutakse juba lugupidamisega. Kuid omal ajal, kui mina kunstiinstituudis tähendab 47. aastal ma kordselt, hakkasin instituudile koguma vanu esemeid. Kui Adamson Erik meile tuli direktoriks, siis tema kangesti ergutas ja andis nõu mulle, et ikkagi hakata rohkem ja rohkem neid vanu asju korjama. Milledel on mingisugune kujundus ja millel on ornament ja, ja kaunistus, et siis nende esemetega nagu õppevahendeid neid üliõpilastele anda noh, nendega eeskuju, õpetus selleks rahvakunstiornamendi edasiarendamiseks ja nii edasi. No vot ja siis tol ajal hakkasingi väga palju siis maal igal pool ringi käima ja sattusin ka setu küladesse. Setu külades korjasin ma väga palju kumaku rõivaid, need on need linikute pikalt linikute otsad punasele tikitud, väga peened, ilusat kirjad. Neid nad andsid ka vabalt, kõik muud võtke kaasa ja keegi neist ei hoolinud midagi. Nendest sai tehtud ilusad tabelid ja need on tänapäevani ikka meil tekstiilikateedris, seal, üliõpilastele eeskujuks. Vaipu siin Lääne-Eestis ja ka Muhus Karel ja nii neid igatahes keegi küll nii väga vabalt ega lahkelt ei anneta. Nende kui neid antakse, siis juba, aga ta on ikkagi tarbeese, kasvõi voodi tekkina kasutamiseks vajalik. Neid ikkagi pidi ostma Need kumaku rõivad setu küladest, neid ma sain väga-väga palju, need olid üks ilusam kui teine, väga peened värvid, väga kaunilt tikitud suure päralised, oskuslikult loodud ornamendid. Ja meeldisid ka nende setokeelsed värvide nimetused, näiteks roosa olime àra, näoline, punane oli veeerrew, roheline oli haljaskollane oli küll Lääne no mul ei tule kõik need värvid siis meelde, mida nad seal kõik kasutasid lõpmata leidlikult ja väga ilusti oskasid nad neid kokku kõike sinna paigutada, õmmelda, et ma tõin tõesti väga palju, ma isegi ei tea, kui palju üldse neid tabeleid kokku igasuguste kudumite ja tikandite ja kõigiga. Minust jäi igatahes instituudile küll üle paarisaja tabeli, kui mitte mitte rohkem kui ma enam ei mäletagi, palju neid sai kokku tehtud igatahes neid oli väga, väga palju, sest paljud näiteks kihnu saarelgi käies inimeste ei raatsi rabanud oma terveid uusi kindaid aga vanu katkisi kindaid andsid nad meeleldi, aga kindla seljad olid enamasti kulumata, siis ma lõikasin kindla seljatüki ja see oli nagu ilus ornamendiga kaunistatud osa juba kindlasti neid ma õmblesin siis tabelites kokku ja nii jäigi kunstiinstituudi üliõpilastele kasutamiseks terve suur tabelite kogum. Eks mõnelgi esemel siin teie toas mis on lihtsamat või keerulisemat teed siia jõudnud, on oma lugu. Ja ja neid lugusid muidugi on väga paljude lugude kohta Ta on juba hakkab nagu juba mälu nagu kustuma, ei mäletagi enam, kuidas ma kõiki Neid asju leidsin ja sain. Aga üks põnevaim ainult lugusi oli mul. Mis mulle meelde on jäänud, kumas sõitsin Ruhnu kunagi Ruhnus ma käisin väga palju kordi, aga Sist üks sõit on mulle meelde jäänud, Vilma läksin Pärnust, laev, ostak, kalalaev, pidime sellega jõudma Ruhnu, aga laev sõitis peatuma Kihnu sadamasse. Kihnu sadamast pidi õhtul edasi sõitma Ruhnu, aga mehed seal hakkasid väga seal lõbutsema ja pummeldama. Nad jäidki ööseks Kihnu ja hommikul, kui tahtsid laeva nüüd jälle käima panna ja hakkasid seal mootoreid käivitama, siis äkki see laev oli nii vajunud sadama mudas enam edasi ei saanud ja hommikul teate, tõesti oli päris mure, oleme lihtsalt enam mudast välja ei saa põhjaga kohe väga vajunud sinna imenud, nagu endasime taas sisse kinni hakkas siis ikka, lõpuks saime laeva käiku. Laeval oli peal suurt tsemendikoorem, tähendab ta 500 tsementi Ruhnu sadama ehitamiseks. Ja me jõudsime siis lõpuks ikkagi saare lähedal juba ütlesid mehed äkki meremehed seal, et teate, meil hakkab laev põhja minema, mina mõtlesin, et nad teevad kangesti imelikku nalja, et mulle see pole miski ilus nali nüüd rääkida, seal hakkab põhja vajuma hakkab, ma olin täitsa rahulik, sest ka mehed ise olid rahulikud. Aga kui ma nägin, et need mehed hakkasid laevalt tsemendikotte üle parda olete loopima, siis ma mõtlesin, et kas see on ikka päris tõsine tervesse tsemendilaadung. Nad loopisid kõik üle laeva parda, Merde aga laev hakkas ikka vajuma ja siis oli seal päästepaati ja me jõudsime siis selle päästepaadiga lõpuks Ruhnu randa ja hommikul olid veel laeva mastid nagu veidikene näha, aga noh, ta ei pea siis oli alla vajunud. Sedasi jää seal olles, siis oli meil väga paha, sellepärast et meil ei olnud enam laeva, millega Ruhnust ära sõites jäime ootama. Millal, ükskord, millal me ükskord jõuab üks, see paat või laev või? Neid nimetati suuremateks paatilistkümneid, kakuami, paadid, muud suurema, võimsama mootoriga ja lõpuks see ühe niukse kakuami ka. Me ära jõudsimegi. Ruhnus, aga teie retk ise õnnestus see saitide sealt saarelt tookord midagi jäi. Ma sain sealt üldse väga palju, sest et vanad Ruhnus olid ära läinud Rootsi, nendelt oli väga palju rahvakunsti, nende kaunid käsitöid, kõik oli väga palju maha jäänud. Ja neid ma väga palju tõin ära kunstiinstituudile. Et mis ma just seekord tõin või igatahes selt õnnestus mul palju kauneid vanu esemeid leida. Kas Ruhnu rootslaste rahvakunst erineb tunduvalt näiteks Kihnu või Läänemaa omast? Mitte väga võrdlemisi lähedane meilegi jah, võib-olla seal mõni niisugune ese on natukene nagu skandinaavia likum ja kui kui meie omad, aga võrdlemisi lähedane meie Kihnu ja Ruhnu rahva rõivaski ka püsti triibuline seelik ja sarnane meie mandri. Aga mis on üldse olnud kõige kaunimad rahvakunstiesemeid, mis on jäänud teie teele kogumisretkedel? No nendest ma pean küll, hakkame nüüd mõtlema, millised neist siis nüüd tõesti need kõige kaunimad olid. Mul on silma ees kohe need muhu kaunid pruudi toolid ja vaali kurikad ja ka vihnuski valmistatud vöökudumise mõõgad. Neid noored mehed valmistasid oma pruuli teistele, oli see siis see suur ilumeel või armastuse vägi, mis siis neid nii ergutas igatahes väga-väga rikkalikult kaunistatud, väga kaunid olid need kingituseks valmistatud pruudi toolid ja ka need igasugused vaali kurikad ja milliste ornamendid väga rikkalikult välja töötatud ja väga omapärased olid. Paar seletavat sõnavöömõõga ja ja selle pruudi tooli kohta. Pruudid huulel lihtsalt iste, ainult et ta oli nagu kaunim ja üks niisugune erakordne, et tavalised istmed olidki väga lihtsad. Ma tulid hästi madalad õlgpõhjaga tavaliselt mõtlema mandril õlg, Põhja-Muhu saarele olid rohkem toomingavitstest põhjaga aga laduma ehituselt jama, kujundusel politvat võrdlemisi lihtsad, aga pruudi tool seal oli rohkem ornamendi ja rohkem nagu kaunistust. Ja samuti ka need vöömõõgad, sest vöömõõt kasutab noorik või neiu, kui ta hakkab Ta vööd kuduma selle vöömõõga ots on terav puidust mõõk ja sellega ta kogu aeg loeb neid, nagu võiks ütelda, lõimelõngu, mis on tal üles pandud nii pikalt, kui ta soovib seda vööd kududa nende pikkade lõimede lõngade vahele, arvestades juba vajaliku ja kujundatavat mustrit hakad tema mõõga terava otsaga otsima ja leidma neid väikseid vahelikke, kuhu tema siis pistab selle villase lõnga. Need Ta on lõpmata ilus kihnu mõõgad, midagi üle 30, ma olen neid kokku toonud kunstiinstituudile, need olid seal väga moes ja ikka väga ilusti kaunistatud, need olid nagu kingitused siis ka ühtlasi sellele neiule selle noh, tema tulevase abikaasa poolt. Ja samuti vaali kurikat, ka vaali kurikad olid ju väga suure päralisid ja kirjatud ja väga kaunid. Neid oli Ruhnu saarel kõige ilusamaid, need olid lõpmatult Orementeeritud suure päraliste mustritega ja sinna juurde veel ei kuulus ikka selle tütarlapse nimiga kandmine lõikesse noormees sinna kurika puidu sisse, mis domineerisid seal. Väga palju oli Eliisa sinu Ruhnus olid juba Rootsi päritolu käe, nemad valdasid omapärast Ruhnu keel kuna rootsi keelele see väga lähedane küll oli, aga ta öeldi nii, et isegi rootslane õige rohkem ei saa, sest Ruhnu kellestki arugi. Aga nimed olid neil muidugi siukseid skandinaavialikku. Just María Eeva. Elizabeth. Hiiumaal ja Kihnus on üks levinud nimi on ingel ja seda ingli nime, seda näiteks Kihnu saarel on nii palju inglid, et hingeload ei, näiteks on Kihnus mitte praegu, aga noh, sel ajal, kui mina seda saare vahet käisin, öeldi, et on kuus ingel, oadi. Oad on täitsa tüüpiline kihnu nimi Kihnus üldse väga palju perekonnanimes ei olegi, aga üksteisega väga suguluses olles on seal palju oade Köstereid sutt ehk siis leasid ja nii edasi. Neid hüvesi oli teatud hulk, mis esinesid nii ühes teises, kolmandas, neljandas talus, näiteks kui hinge loadile tuli kiri, siis oli seal kuu singel Roadi ja kõik nad siis hakkasid mõtlema millisele inglile see kiri need on, kellele ta neid kuulub, kesta niidavad, nüüd aga peab ütlema, et seda ingli nimi esines ka väga palju Hiiumaal ja Muhu siiani ja ka Lääne randades. Ja mul tuleb meelde üks Hiiumaa nali, mida seal räägiti. Kuidas ingel oli suure nutuga jooksnud külasse. Mitmes Ma olen nii õnnetu, hirmus hirmus, mu mees suri, teised ütlevad. No kuidas mees sul nüüd suri, et ju oli ikka terve mees ja kuidas nüüd äkki suri? Ingel ütleb, et oh, et ehitis järsku voodi pikali ja hakkas kaebama, hirmsasti vaalud ja valud. Ma läksin ta juurde, kulla mees, segas ometi veel surema ei hakka. Aga tema ütles, et ei tee ja ma esimest korda see oligi surnud. No see nii-ütelda hiidlaste Mali. Eks neid rahvajutte lugusid muidugi kuuleb väga palju sellistel retkedel, kui saavutab hea kontakti muidugi. Teatesse lähenemine, see on lihtsalt, inimesed on nii armsad, nad on nii kenad, nende taludki ja nende kodud, need on nii pühalikud ja nii suured rahalised. Ja kui sa siis lähed ja leiad ühe niisuguse tõesti kauni vana kodu, kus sa need vanad ilusad esemed veel säilinud, siis kannid juba iseenesest kohe huvi, et milline see rahvas siis on, mees, käsitööd, naiskäsitööd, et kõikjal nii rohkesti. Ja siis sa juba püüad nendele kuidagi ennast ka arusaadavaks teha ja püüad nendega rohkem kontakti luua, rääkida nende elust ja olust sageli lähedki sealt minema tühjade kätega ei ole keegi sulle midagi võib-olla ära andnud oma kodust ka nende mured ja vaevad, mida nad siis on sulle usaldanud ja kõik ära rääkinud. Vahest läheb niisuguse suure koormaga ja mõtled, et kui palju on maailmas seda raskust ja valu, et kui sa hakkad nendega lähemalt tutvuma nende eluga, nii nagu ütelda, rohkem kui sõbraks juba saad ja räägid nendega pikka aega jutusel. Et siis mõtled, et küll see elu on ikka, et siin kaugel kas saarel või kuskil läänes rannas või või kuskil Harjumaal siin alates majades. Et nii palju on neid lugusid. Need kontaktid tekivad täiesti just sellest, et inimesed hakkavad sul nagu usaldama haiges Kihnus. Rääkides Kihnu lasega, on huvitav see, et ütled nendele kõik ilusti teie-vormis räägid, et küsib, kuidas teil läheb ja kuidas ja nii edasi ja tunned nende esemete vastu väga suurt huvi nende ilusate rahvarõivaste vastu ja siis nemad, kuidas sa ütled neile teie siis nemad ütlevad enda kohta minuga rääkides omaenda kohta, ütlevad siis meie. Aga minule ütlevad nad ikka sina minuga räägivad, aga ise ütlevad oma koht, et meie, ehk nii nagu mina ütlen, teie, siis nemad ütlevad meie kõige rohkem, mis mulle siiski ka on, nii nagu südamesse läinud, teist nagu isegi vahest olen mõtelnud, et oma hinge harimiseni jõudnud on see maaelu kodudes ja iga looduses lõpmata ilusad on ikka need küladel tahavad ja ja lähenemine külalegi kuule läheb juba kuskilt ühte rada mööda. Rada on nii astumiseks nii siledaks tallatud ja ma ei mõtle mitte mingisuguseid suuri kruusatud autoteesid, vaid ma mõtlen just seda nihukest, päikest, rajakest, mida mööda nii mõnusasti lähen, et nii ühele kui teisele talule ja mullane meeldiks väga liigutav lugu, kuidas ma läksin lepapõõsaste vahelt rinka vonka läheb teerada ja mina ikka kõnnin seda rada mööda häkkima, märkan, et midagi on nagu tee peale kirjutatud, tähendab kas puuoksaga või terava kiviservaga või on kratsitud tervel teepinnale ja ma hakkan lugema, lapselik kiri. Jälle loen seal suurte tähtedega suurte ilusate tähtedega, ei, mitte seda, et oleks ainult suured tähed ikkagi algab täheke edasi teevad ikka nii nagu koolilapse kiri juba võib-olla kaheksa üheksa aastase noore lapse kiri kirjutab niimoodi hakkab peale, et minu isamajakene, mina lähen ikka sammun edasi ja tunnen, et ma ei või peale astuda õieti selle raja peal enam kõnnin raja kõrval olen minu isamajakene linnupesa sarnane, edasi loen, sest ma nagu linnukene, igatsen ta järele jairaja teeraja peale, jah, niimoodi kratsitud, niimoodi läheb see laulukene ja lähen ja serva mööda ja jõuangi sinna. Võsastikus servale juba põllud paistavad ja seal ongi väike tüdruk, istub seal kuskil nii põlved lõua kaldal ja väikene niisugune rätik üle õlgade. Sama edasi põlluserval, seal on küll aed ees, aga seal on lehmad söövad seal, niiet väike karjalaps ja tema oli sinna rajadele niisus ilusa laulukese kratsinud. Mulle see nii väga meeldis mulle see ikka meeles. Et kui üllatavalt armasse oli. Kui palju te olete nii mööda Eestimaad rännanud? Seda ma pean küll kahjuks ütleme, et ma lihtsalt ei tea, aga muidugi võib arvata, et ikka väga, väga palju, sest kui ma hakkan nüüd mõtlema neid aastaid ikka aasta aasta järgi, kõik suved mätta jälle sai kusagile sõidetud, vahest sai ka talvelgi käidud ja toodud asju ja nii et tõesti, seda mul on kohe raske. Praegu ma ei oska tõesti midagi ütelda, kas ongi käimatu kohti? Oi ei käimata kohti on väga palju, sellepärast et käimata on ju kõik meie paremini üles haritud ja jõukamad ja paremini välja ehitatud rajoonid. Sest seal enam ei ole ju vanu esemeid. Mina käisin ainult neis mahajäetud külades. Mitte mahajäetud, vaid mina käisin ainult nendes külades, kus lootsin ikka veel vanu esemeid ja need olid ikka vaesemad bändid ja nii et nii et rikkad, Lõuna-Eesti suured küla, et need on ikka käimata nendes ma ei ole käinud, sest sinna ei olnud mõtet minna, seal enam neid vanu esemeid leida ei olnud. Kas omal ajal sai siis ka neid tööriistu sealt kaasa toodud, ütleme kangastelgi ja mõõtkadest oli juttu, eks ole, ja ja. Vaali kurikad, neid vanu tööriistu, mis ma kaasa saingi kuskilt tuua, need on kõik kunstiinstituuti jäänud vanu kerilaudu ja. Aga ütleme telgi näiteks kas. Ei vat niisugust asja, kuhu seda paigutada, ta nõuab suurt ruumi juba üles seada. Tedelge Voce ka Hocke ka keegi naljalt ära ei anna, ilma niisama. Ilma rahata, aga mul endal on kaks voki siin, need on mul vajalikud ja nendega ma ise töötan, kumama kobe, läänesin koondi. Siis mul on ja võin mõnikord lõnga lihtsalt korrutada ja ja selle tõttu on muljed vokid olemas. Aga see telg, mis te näete siin, kui see ei ole üldse mingi kudumist helis nägudelt, maal on ilusad suured, toredad teljed, kus naine istub telje taga ja süstikuga viskab lõnga siia-sinna. Jääjalgadega isegi tallab ahelike ja kõik, kuidas ta seda vanglast seal nii toredasti loob, seda tööd ma ei tunne ega ei oska, ma pole õppinud kunagi kudumist. Aga see suur raam siin, see on niisugune lihtsalt ülevalt alla Tulevad lõimelõngad, need on hästi pingule seotud ja nende vahele taha poole vastu seinaraam on vastu seina vastu seinal mul joonistus, mida ma jälgin vastavalt joonistusele ja oma fantaasiale, massis põimi nii edasi-tagasi. Neid. Ränikirju vastavalt, kuidas neid mulle oma kujundusel joonistusel vajalik On, mis tööd on teil praegu käsil suve hakul 1980? Minul on praeguste siin jah kaks suurt muret, üks on Tallinnaga seotud leping meie kultuuriministeeriumiga ja teine on üleliidulise kultuuriministeeriumiga leping. Noh, selle teema on mul niimoodi mõeldud, üks niisugune hiiu nali Käina vallas kohus. No see on juba kujundatud ja vastu võetud, see kavand. Ja ka siis kõik need kohtumehed istumas, kohtunikud laua taga ja see õnnetu mees, keda, keda on üks laeva kapten kohtusse avanud oma kitsega ja nii ongi ja laev on kaugel merel ja ja selle vaiba ma pean jõudma valmis 15.-ks detsembriks juba käesoleval aastal. Aga ma pean tema, sest ma pean ta ammu varem valmis jõudma, kuna Moskva leping ootab täitmist 15.-ks jaanuariks ja tööd on palju ja tööga Ühes ikkagi ka palju siis seda rõõmu ja ja loodan, et mõlemad vaibad ikka õigeteks aegadeks ka valmis saanud. Vaibunud. Teine vaip on mul muusikatund. Tütarlaps klaveriga keset vanalinna tänavat, ümberringi on siin niisugused suured keskaegsed viilkatustega majad ja tumeduses hämaruses on siis need valged klaveriklahvid ja tütarlapsi mängimas. Muusikat on üldse teie vaipadest varemgi seal pasunakoor ja ma isegi imestan, et kuidas see muusika mulikkeli kasse ööbiksi laias alalõpmata igal kevadel laksitab ja kas tema on süüdi ja kõike mul on tõest tulnud, mul on juba, ma ei tea, mitmes vaikne muusika teemal see muusikatund nüüd on. Esimene, mul oli esimene, mul oli öömuusika, see oli üks suur kontrabassiga mees, Teine oli peremängukoor. Kolmas oli juunikuu, kus tütarlaps ja noormees jaanitule all noormees, viiuliga tütarlaps kuulamas ja nüüd on siis juba neljas vaip jälle muusika. Õe tööle sees.