Kui mina olin saali vaatajana, tema oli laval haigemaja mere ääres siis jäi ta mulle meelde seal mingi sümbolkuju. Aga ma ei teadnud, et see mandri, ma ei tundnud teda maalt linna tulnud ja tantsinud Tallinna näitlejaid, põhjarannikupoiss ja nii edasi. Ja ma ei mäleta, miks, aga teatrikooliõpilasena esimese kursuse õpilased on võib-olla mai. Teatris kohtusin, ta oli tulnud kolm aastat enne Ugalas draamateatrisse kui mina tulin draamateatrisse 61. aastal teatrikoolist. Oli terve rida vanemaid kolleege, kes tulid lähedale ja uudistasid sind ja siis mõni neist jäigi lähedale, nagu Franz Malmsten ja Jüri Järvet. Rõud Tarmo, kes aitasid natukene ja õpetasid. Aga mandri mandri jäi eemale, mandri vaatas nagu tundub, veidi nagu ülevalt alla meie väele. Noh, võib-olla see oli sellest, et olles ikkagi suhteliselt hiljuti Siberi vangilaagrist koostöö üle kuue aasta oli. Ja siis napilt neli aastat vist kolm aega tegelikult olnud, Ugalas toodi tööle draamateatrisse ja, ja see võib olla sellest, et inimene on sisemiselt ebakindel, aga siis välja näitab hoopis midagi muud, et ennast kaitsta. See asi ei olnud mitte päris niitnud. Panso teda hirmsasti kutsus noorsooteatrisse ei Pansonalit käes juba siis oma niisugune kindel keskealistest vanematest näitlejatest meeskond keda ta oli väga sihipäraselt valinud, kellega ta enamusega oli teinud enne enne suuri töid ja Ma olin juba noorsooteatris. Kuidagi me olime mandriga mingisugustes, jutuajamistes, kunstieelemite praktilistes tegemistes teineteist nagu natukene leidnud ja, ja siis minu kaudu õieti nagu ületulemise asi sai aetud ja ja siis, kui ta Vansuga tööle hakkas siis kõik need looduse poolt antud komponendid, need olid tal üsna kindlasse vormi jõudnud minna sel ajal Aja jooksul, sest seal salat, ta mängis, mängis peaosi, nii nii Ugalas kui ka jõudis nendeni välja ka juba draamateatris. Ja siis hakkas sukeldumises süvenemise maadlus ja, ja siin ma nägin küll siis ära, et see härrasmees veidikene playboy moodi meesterahvas osutus kohutavaks töömeheks ta veel kord sukeldumise võrdlust kasutada, siis sellised pärlid kätte saada, sest ta võis aina ja aina minna järel, nii et higi ja verepiisad välja tulid. Üritas ja üritas. Ja sealtpeale veeti, algabki mandri mäkketõus minu jaoks. Sealt peale hakkab pääle töömees, kes tööga laiendage oma ande piire ja sealtpeale toimus ka see, see muutus hilisema mandri on väga kriitiline kuskilt, ütleme 68.-st 69.-st kindlalt juba 70.-st aastast väga enesekriitiline, väga tagasihoidlik enda isiku ja panuse suhtes mingis õnnestumises ja väga õnnelik teiste õnnestumisele ja vast ehk ülatähtsustamas siis lavastaja osa tema õnnestumises. Kuigi tõepoolest, ma, ma pean ütlema, et mandri oli näitleja, kes vajas lavastajat. Selle lavastaja peab olema siis neist aastatest peale man, Reoksiks omandas ta, ta ei tohi olla pealiskaudne, ta peab tahtma pugeda inimese hinge, ta peab, otsin ma ridade vahelt ja sõnade tagant. Paneme tööle oma mõistuse ja usaldama intuitsiooni ja kui ta on süvenemist tahteline ja, ja ka mingil määral võimeline, siis, siis mandri soostub annab ennast sellisele koostööle ja siis võib igal juhul ka midagi sündida, õieti mandriga, koostööst. Ma ei teagi, kas me koos või mina või kuidas, kuidas sellise vormeli välja mõtlemine või kuidas selle sünd toimus, aga lõpuks kõla kas siis meie koostöö vormel, mis mulle on saanud ka üldisemaks. Vormel eks näitlejatega koostööst etendust tehes oli niisugune, et pime juhib pimedat. Ainult et see pime, kes juhib teist või teisi, on kord sellest metsast. Kus ta nüüd teise juhi Pimeda jaoks ju tähendab ainult ühte teatud kogemust võtta teavet et sellest metsast on võimalik läbi minna, sest ta on kord seda kogenud, et seal on lagendike, seal paistis päike talle näkku. Ta tundis tõepoolest suurt rõõmuses ühisest edust noore kolleegi elust enda kõrvale etenduses, kui see oli edukas. Ja samamoodi niisuguses etenduses, kus ta ise kaasa ei teinud. Etenduses ei pruukinud olla üldse samas teatris üldse mitte seotud nende inimestega kellele nii või teisiti armastus, vaid suhteliselt võõramate. Teda tabas, ega siis, siis ta ei kavatsenud süüdistada ei lavastajatega kolleege, vaid vaid eelkõige iseennast elu lõpu poole. Viimased aastat muutus ta uuesti kriitiliseks teiste suhtes. Aga see ei tähendanud mitte seda, et tema enda enesekriitika oleks uinunud. Ei. See oli õieti kummaline seal kuidagi märkamatult juhtunud, nii et maale ainsana järele jäänud ei olnud enam neid eelviimaseid rüütleid. Karmi Eskolot Eskola elas, aga ei olnud. Ja küllap vist Ainol tekkis see tunne, see koorem langes iseenesest õlgadel, ta ei võtnud endale mitte kunagi sellist sellist rolli. Et ma olen nüüd kõige vanem, kõige auväärsem. Ma tulen niisuguste härrasmeeste seltskonnast, kust tões tõepoolest tuli, Estonias sattus ikka täielikult eesti teatri kooregi hulka ja tal oleks olnud teatud õigus. Nüüd ennast siis tunda veel nende meeste ainsa esindajana. Meie kõigi teiste hulgas seda ei juhtunud, aga juhtus küll niisugune asi, et ta muutus üsna, kuidas mõtleks pahest vaesperit, pahurakski, teatud etenduste, teatud näitlejat teatud lavastaja lavastajate pidevate ambitsioonikate ebaõnnestumiste suhtes ja ütles üsna järske hinnanguid nii oma teatri kunstinõukogu liikmena kui ka tõeste teatrite etenduste külastajana, kui need talle ei istunud. Ja see, kes teda ei tundnud, see võis ehk isegi ehmatada, sest et seal oli, oli sageli palju eitust, mis võiks kõlada niisuguse negatiivis minna. Ja mida oleks võinud hõlpsasti ehk taandada, sellele. Meie ajal oli ja praegu ei ole üldse midagi. Ja nii, nii muidugi muidugi ei olnud. Üldiselt temaga endaga oli niimoodi, nii nagu juhtub teatud meestega meesnäitlejatega, kes nooruses noh, on ka ja jäävad sealt noorusest meelde kui päris head. Aga siis, kui neid tagantjärele vaadata ja kontrollida, nagu on, on midagi filmilindile jäädvustatud siis sa märkad seda, et mida, mida vanem, seda parem. Aastatega läheb, aina paremaks kulub ja välimus muutub muidu kortsulisemaks, kulunemaks ja nii edasi ja nii edasi. Aga kuidagi veenvus aastail sisemine jõud füüsilise jõu kaole pöördvõrdeliselt kuidagi nagu, nagu kasvab. Ja tema oli ka selline näitleja. Me oleme olnud kohutavalt pikas koostöös, tegelikult kui ma rääkisin maal oma emale 74. aastal. Et ma lähen draamateatrisse, sest et Panso kutsub, kuna ta kavatseb arstise ära minna ja tahab, et ma nagu harjuks selle teatriga. Ema, esimene küsimus. Köögis söögilaua tagaajalise, aga heina siis teeb? Ema ei olnud mitte väga suur teatrikülastaja, ta elas, eks ole, Loksal aga oli siiski üht-teist näinud muidugi, lugenud kõike, mida kirjutati, temal jäi siis niisugune mulje, et noh, me ainult koos töötamegi. Ja tõepoolest, kui tagantjärele vaadata, siis kroom villi loom on toot. Või major toot major, teised. Mis veel? Eugen Jannsen, Jaak tuulte pöörises, Kreutzwald, Viru laulik ja Koidula. Nüüd ma ei mäleta selle rolli nime, mis oli, oli vallamajas. Nüüd ilmselt ootas mind tagasi, võib-olla oli paus kaks ja pool aastat, ma olin ära ja ja see olin niisugune kohtumine, mis väga südant puudutab. Noh, talle head teeb nagu paitab aga teisest küljest kriidid või õieti noh, kriipis ju kogu aeg, kas inimeste, eelkõige kes olid sellises eas, ma teadsin, et tega vanemad mäe Väino Aren ja Heino mandri kaks meest, kellele ma mõtlesin. Nendega ma peaksin midagi tegema praegu õieti ja et kui ma lähen tagasi, siis ma midagi teen, siis ma leidsin, tegi ja, ja ma arvasin, et mõlemad peaksid tegema. Seal on kaks erikoosseisu, mõlemat meest teevad vana näitlejat ja Mandria pass teevad üheskoosseisus ja. Ma võin ka selle nimel, Nõmmik teevad üheskoosseisus. Noh, see kahekordne plaan jäi ära, täna sain hakata tegema Mandria passiga. Ja muidugi oli see sümpaatne kohtumine, ma sain aru, et oli oodatud ja ja mandri oma parimatel proovidel oli nii nagu koerakutsikas, kes vaatab sulle otse silma sisse. Ja on nii andunud ja nii otseühenduses sinu sisemusega pruugigi midagi eriti öelda, mingisugust märkust teha ega ka ei pruugi isegi sõrmega tõmmata ega näidata. Vaid su sisemine liikumine läheb otse temasse ja teeb selle teoks, enne mida sa mõtled või tunned, ilma et sa oleks sellest mingit märku andnud. Proovides hakkas juhtuma niisuguseid asju, mida ma ei suuda mitte iialgi üksi ilma tõmmata või välja mõelda. Edasi, mis juhtus selle, ma võtsin juba tema pealt, nii nagu teistegi näitlejate pealt ja, ja minu pakkumine ei olnud enam mitte minu pakkumine, vaid tema pakkumine. Mina kõrvalt nägin ollasse, see peegel, see sõbra silm, kes kõrvalt vaatab, korrigeerib, fikseerib sulle teatavaks, teeb Need, näitlejad ei jõua kuigi kaugele elus need, kes suudavad või tahavad ennast kogu aeg proovides ise kõrvalt kontrollida. Proove protsessile andnud nad ei saa viskuda ütelda voogudesse, nad peavad ennast ennast kogu aeg jälgima ja ja nii alateadvus ei lähe peaaegu kunagi töösse, aga aga suured ehmatavad asjad sünnivad ikkagi ikkagi nii et alateadvus töötab ja ja nii nii mandriga juht, ma ütlesin talle paar korda meie koostöö jooksul, kui sa näeksid ise kõrvalt, missugune sa, mees oled, kui sa seda stseeni mängid, Sempud, mille laam vabanes kõigepealt. Ja ehk eakkuja, et sa ei aima ka, et seal üldse selline võib välja näha. See on, see on ikka päris hea näitleja, kes ei karda laval armetu välja näha, abitu välja näha. Ja mandri oli selline, kes, kes seda ei kartnud. See, see on. Mets saab küpseks ja, ja ei muretse oma mehelikkuse pärast, vaid vaid andub. Neid mällu rohkem küll ei olnud, mida ta läbi aegade tegi kordades ja need olid, ma arvan, ma ei küsinud kunagi täpselt, aga need olid Estonia päevilt, et ilmselt pärit niisugused paar värsirida vemmalvärsi või siis mingisugused tantsusammud v või mingisugused nõksud Hatta pääle metallrahale ja pannakse laksuga otsa ette, kus siis see vahest ehk tundide kaupa ja nii edasi ja nii edasi kulutada mõõdu luula ainult mul ka siin täna luuletan kui masin näiteks, eks. Ma arvan, et tema oli isegi selle autor küll mulle meeldiv elu, eriti elu ja nii edasi ja nii edasi. Lustlik lustlik inimene, kes ei olnud üleüldse mitte pingutatult kortsus kulmu Lenema, et väga lahe ja lõbus sell ja maja. Koos olla ja, ja neid lugusid kunagi teine kord rääkida näit. Lustakaid, lugusid, mida on ka küllalt palju, sest need ei ole enam tsensuuri, nüüd võrduks kord nendega ka tegeleda. Heino oli alati nii valmis ulakusteks tempudeks, et kuidagi nagu ei kujutatud. Käesolev juhus tingiks eriti nooruses, Heino oli niivõrd särav ja uljas. Ja kui ta näiteks Hamleti Fortin Brassine lavale ilmus siis tal ei olnud õieti nagu vajagi mingit kooli ega mingit näitlejaoskust, ainult tuli lavale ja tüdrukud hoidsid saalis juba südant kinni, et see hüppaks, kõrisse heinud ei kutsutud tümite nalja pärast päikesepoisiks, ta oli tõesti väga päikesin poiss. Ja algul tõesti teatrikoolist tundus meile kõigile teistele, meie nägime hirmsat vaeva teooriaga praktikaga ja püüdsime ikka süveneda siiapoole ja sinnapoole. Heino ei olnud seda üldse tarvis. Tal oli nagu kõik tuli ise enesest, sest ta oli niivõrd särav, niivõrd sarmikas talle. See, see kõik oli talle jumalast antud, tal ei olnud nagu midagi ja õppida õppimise ajatele tulid hoopis hiljem. Siis kui elu hakkas vitsa andma. Siis, kui tal olid paljud niisugused rasked momendid. Kui ta istus vangis. Kui ta tuli vangist tagasi, siis üks väga keeruline periood võib olla kõigest sellest, mis elu talle oli ülekohut teinud. Ja kui ta ei saanud uuesti enam Tallinna teatrisse, tal oli niisugune tunne seal Ugalas. Ma ei tea, ma ei tunne teda sellest perioodist õieti hästi, aga mul oli niisugune tunne, et ta hakkas ennast korraga üle ja alahindama. Ja see oli seal ka üks niisugune väga meeletu raske periood ja enda kui näitleja ka tööle hakkas ta väga tõsiselt hoopis hiljem. Siis kui ta järsku tundis vist, et seda sellest särast enam üksi ei aita siis ta hakkas järsku väga lugu pidama teatrikoolist ja näitleja haridusest ja näitleja peab olema hea professionaalne, et ta peab oskama tõesti oma tööd teha, et see ei ole ainult, mitte et sa, et sa tuled ja võida, aga sa pead oskama tõeliselt tööd teha. Ja see oli see periood, Sein hakkas õppima tõeliselt tööd tegema ja see tuli tal ka hästi välja. Mina olen heinud tundnud ju ligi 50 aastat, see on kaunis pikk periood, ma olen temaga tööd teinud ja mis mina olen temaga tööd teinud. Meeldejäävamad olid kolme katku vahel, kus seinu arvates tegi väga ilusa rolli. Ja kus meil oli väga tore koostöö. Ja teine oli puunini öisel järel kus ta mängis koos Ants Eskolaga. Ja kus me juba ette kokku leppisime, et me teeme tööd, mitte selle järgi, kui palju meile kellelegi makstakse, me olime siis kõik punkti tasulised. Aga teeme tööd nii palju, kui, kui me peame tarvilikuks. Me tegime tõesti väga kaua aega proove. Ja siis mul oli tõesti niisugune tunne nende kahega töötades, et just eriti selle töö lõpuperioodil, et nagu viiuldaja on kätte saanud strativaarius, et mul oli hea nende mõlemiga töötada ja see pani mind ka ennast kokku võtma, et mis, et et mul oleks neile olnud midagi ütelda, et oleks midagi, millest nad oleks saanud jälle kinni võtta ja ära teha, järgmiseks prooviks tõesti. Tegid seda mõlemad suurepäraselt, nii et mul on sellest prooviti perioodist jäänud võib-olla kõige paremat muljet üldse, mis ma üldse näitlejatega olen tööd teinud. Eks igalühel ühel meist on oma saatus ja Heino oli ju väga, väga tihedalt seotud teatriga teatrilavaga ja, aga ma kuulsin, et ta olevat olnud oma tütrepojale ka hea vanaisa. Esmane sein oli ikkagi teatriinimene ja kuna nüüd mõtlen järele, et ta meie hulgast nii ootamatult traagiliselt lahkus Enne enne surma viimasel pühapäeval ja me keegi ei aimanud, et ta tõesti ennast nii halvasti tundis, sest ta pidi ennast halvasti tundma, tal olid juba valud südames, siis me ei saanud mitte midagi aru. Me rääkisime suvalisi lõbusaid lugusid ja kellelgi ei tulnud üldse pähe ka, et see on viimane kord, kui meenub, vestleme. Me rääkisime sellest, Heino näitas mulle oma rehabiliteerimispaberit. Nii ta ei, ta oli alati ütelnud, et tema ei lähe seda kerjama, et talle ei ole huvisele paberi vastu, aga kui see talle siiski ise kätte saadeti, siis. Ma arvan, et see oli tal siiski tähtis, et ta seda mulle näitas. Ka täiskasvanud külas, kui ta raatsi seal käis, oli kaastaga. Aga tore mälestus, saime väga ühte juttu ajada. Rääkisin palju kirjandusest, ta rääkis, mis ta oma rollidest, mis sa tead, on teinud. Aga enamasti sai alati nalja. Einoga oli alati hirmus lõbus, temaga ei olnud kunagi iga. Ja ma tahaksin veel kord tulla tagasi selle juurde, et Heino oli läbi ja lõhki teatriinimene ja ta tundis ennast kõige paremini laval ja ainult laval. Ja kui nüüd mõtelda seda, et tema lahkumine oli väga traagiline aga ta lahkus siiski otse lavalt, lahkus selle töö juurest, mis tal oli kõige armsam. Igal asjal on kaks külge, kui meile see on nüüd nii kurb see tema järsk lahkumine, et nii palju häid rolle jäi tegemata ja me jäime ilma nii toredast kaaslasest siis temale oli vist küll parem minna nii otse töö juurest. Ta ei oleks iialgi tahtnud jääda voodihaigeks. Ma olen vist tema 60. sünnipäeva puhul meenutanud seda mõne mehe Eestis, kes ei ole üldse kavad, nutt, dramaturg olla. Ja ma mõtlesin sealjuures esmajoones iseennast. Ja seda tööd tegi minu Eugen Jannseni kujutamisega ma ei usu, see oli vist mast ehk isegi juba enne tema tööd Jannseni kallal. Kui ma asetasin oma teadvuses mandri kuidagi kuidagi mingisuguseks niisuguseks etaloniks ma ju otseselt lava jaoks suurt midagi kirjutanud, aga mängitud tekste on ja suurelt osalt just mandri poolt kujutatud Tuina tegelasi kõigist oma vanemaealistest meestest, kui ma neid teinekord mängult kujutlesin. Lavalaudadel kõndi väina tähendab dramatiseerinud, kuis kõigist neist olen ma esmakujutluse loonud just just mandri kehastatutena näiteks mõtlesin. Mõtlesin, et kunagi võiks Eesti lava ehk nii kaugele jõuda, et vana Russowit Ja ikkagi niisugust purunematutelu rõõmusele säilitava arvussovi sõnast teoks, hääleks ja liikumiseks võlub tegemata jääb see nüüd niisama nagu ka teisi niisugusi mandri figuurida. Häälega ja žestiga seotud. Reisija surmast on näidend kirjutatud. Ma ei tea, kas näitleja surmast on näidanud, et. See on mu meelest mõnevõrra teistsugune surm kui teiste ametite esindajate omad. Näitleja on oma olemuselt Fasse ja sureb vastavalt mitmekordselt. Suured mitmekordselt selles mõttes, et tema surmaga kaovad või lähevad, lähevad minevikku kõik need rollid, mida ta on täitnud ja ühe, ühe surma asemel. Me kogeme kümneid ja vana ja pika lava tööga. Näitleja puhul eriti suurt hulka surmasid. See noor poiss automanni enne päikeseloojangut võime lisest näidendist, kes oli minu jaoks esimene lava mandri pärast seda, kui me olime 10 aastat ühes koolimajas ühtede ja samade õpetajate kantseldada ja modelleerida olnud. Mitte küll klassivennad, aga paljukest seda vahet meil oli kaks aasturitava minust noorem, nii et enam-vähem sama ajaloo ja ühe ja sama kooli vaimsuse kujundada olnud. Muidugi näitlejal on selle mitmekümne kordse suremise tasakaalustus, eks ka midagi maailmas, onju? Kuskil asjade Peedul. Üks niisugune tasakaalu printsiip. Seesama näitleja, kes mitukümmend korda kõigis oma rollides sureb ja teatriajalooks muutub Seksamaks teatrikultuurilooks, muutudes ometi ka niisama paljude paljudes rollides niisama mitmekümnekordselt säilib. Ma ei ole väga suur optimist selles mõttes, et et mandri osutuks postmark kauniks erandiks ja me võiksime öelda. Ja me oleme teinud kõik, et säilitada tema tööd kõigis neis tehnilistes vormides, mida tänapäev selleks juu pakub. Meil on temast nii ja nii palju filmilõike tema filmirollidest ja meil on temast nii ja nii palju heliplaate ja linte ja jäädvustusi. Vaevalt me oleme ju nii hoolimatud oma oma meie eneste näo kujundajate suhtes. Mäe aplodeerib neil mööda minnes teatris. Mõnikord oleme ka natuke napilt vaimustuses nende tööst. Aga ega me palju rohkem ei mõtlema asjade mööduvusele, meie kohustusele need neid säilitada. Nii et ma usun, et meil on selles suhtes ka mandri vastu suured võlad. Tegelikult oli, kui ta pikkadeks aastateks oli laavatööst eemal eemale surutud mingisugustel totratel motiividel, mis ei olnud õiget, nagu mitte kellelegi välja mõeldud, aga aga nii paljude poolt lihtsalt rakendatud. Ma ei usu, et mandrielutöö jäädvustus meie materjalis oleks põhjalikum, kui ta meil keskmiselt on. Ja sellepärast tahaks soovida. Selle aine kiiresti koondaksime kokku võtaksime. Et leiduks arutusti inimesi, kes tahaksid ja suudaksid selle elutöö meile ühe väärika graafia kujul lugemislauale ja raamaturiiulile asetada. Igaüks, kes eino mandriga lähemas professionaalsus või, või muus niukses eluloolises kokkupuutes on olnud, kellest eeldada võiks, et sealt võiks tulla. Mandri käisid pluss lisa peaks aegsasti selle peale mõtlema. Milleks lasta unustusel seda materjalid töödelda ja pleekinud täna testime seda jõudumööda varsti. Et tasuda oma võlga nende lava kõrge elamuste eest mida mandrilt ju kahtlemata kõik oleme saanud.