Nõmme kirjandussõbrad täna on meil rõõm tervitada kahte nõmmelast kah nõmme kirjaniku Illi prohvetit Parvet. Jah, loeksin võib-olla sissejuhatuseks natukene värsse. Siin on varasemaid perioodika silmunud asju ja on ka mõned killud, mis on veel siiamaani tükki jõudmata. Luule ei ole iial lahendus, rida tehteid või ammuks jääk. Taan salamurede vahendusvalus, tõde, kui vaheaeg nutust, kurnatu häälega jahedus, hinge rebestab arutu torm, mõistvat ja sõprade leebe lähedus, puhas inimlik suhtlemisvorm, pikad pilved, puid, tohutut bakla. On laotusse laiali veetud. Vastu loojangud, lõõmavad Nad. Nüüd arved on endaga peetud, silman aeglaselt raugevat teha. Ei mõtle, peole ei aule. Ainult armsate jaoks tahaks teha veel veidike lihtsaid laule. Maateadus, sina, mu ainus Taevaskoda, verilaske ja matja maa. Risti Orjaku katku küla, Aravete või uljast, puhtaleiva ja Häädemeeste, lustivere ja Kärevere, Aruküla ja vägeva Ilumetsa ja Pühalepa Cinamo, Hellamaa. Kullamaa. Kõik on olnud kord kodukari kilter kubjas ja ei ta mees Jüri päevad ja suve harisandid ja harjurskid läve ees. Kõik need suutäied vaetud ja loetud tunne, et iialgi söönuks ei saa. Olgu kiidetud pind, kuhu toetud, 1000-ks tänatud, tuulema. Hing on valus. Toorelt löödi sinna julmalt püssi tikk. Sellest saati voolab veri. Ja mu piin on pikk. Sellest saati voolab eri ja ei kasva kinni haav, mis on kitsas, aga sügab nagu värske kaitsekraad. Tunud aia mõrkjaid, marju ja mõistnud eluga karmi argipäevast tõtt. Nüüd taipan, kandes kannul õhtust varju neid veel mul pidamata on üks sõnavõtt. Kas kõrtsilauas, kuhu ma ei kuulu kateedris, kus metall söanda peast või päästa endas valla nagu luulu Üht, kujutlust, ma kargan välja rahva seast, kes piduplatsil kuulatama tardub mu kuumi sõnu maast ja rahvast tõest. Rõdu ning on üksainus õnnistatud. Elate aus, kui vaatab oma jutlustaja poole, kes justkui vannet andes kukla heitnud pea on veenet sisendamas inimsoole kesta tuleb üle enda elu ja see minus inimene, laul, Harr käija, kõrget taeva all, lõikuskuu Valeval hommikul kost kuku, kantileen saabuvast varasügisest, kuhu ei küüni veel koltus, nukrused, erutus, valminud vilja tööle üksnes õikus kui eelne v puvalt aimatav erutus. Mälestus see luuletus on kirjutatud 1976. aastal. Ta on ilmunud minu luuletuskogus. Õnne valu ajendanud teda. Mälestus. 14.-st juunist 1941. Mälestus veelses ahastavas linn taas heidutatult ringilongid südameid, sõrmeline rinnad, jaamas üllatavad rongid või õpetad, kuid nagu käetu lehvitada sa ei suuda, oled piinleb siia jäätu. Tuhkagi ei muuda. Kaetud lootused ja püsimusta vaikusesse on ära mõtte mõtet, küsi, lahkus viimne. Lauluga vaevalt saab maailma muuta. Siiski võib laul üsna paljutki suuta. Laul ajab rahvat ja rändjalule, laul pakub leevendust leinaja valule. Laul aitab mägesid paigast lükata. Laule oskab sõbrana mõnusalt lükata. Laul suudaks salajast üllandust peita. Võib nagu kallim su kaela ainult heita. Ei maksa matta lauludesse nostalgiat ja kestvaid stresse, sest asjatu Joann vööripelgus, kui kõik ju ammuilma selgus, miks puhtad mõtted piinaks saavad, miks seal ei kasva kinni avad, kui need ka igiaegu löödud. Miks hüva meelseist töödult möödud, miks kogemata Vihava aku võib minna vaenlastena laku, kust pärineb ükskõik see jäisus, aumeeste heitlik tuulepäisus? Eks kogemuste kuldne rikkus ja öelda, mis on inimlikkus. Vita öeldakse tõde ja õigus. See on kohustus haridama vaat et armastus tuleks või õndsus või jõud, millest teadlikuks saad. Tõde otsides iga põlvkond tavaline, polnuks see ainult Pegudes, iseenda on leidnud ja oma tee. Nii meestele järgnevad mehed ja rinnal tõstavad käe ja lausuvad ajast aega. Seal ta ongi see Vargamäe keelest luuletus on kirjutatud 1982.-ga aastal ilmunud 1984. aastal sirbis ja vasaras. Ja mul on hea meel, et Mati Hindi, meie keeleteadlase dotsendi Mati Hindi kaudu. Probleemid on nüüd tõstatatud laiema üldsuse ette, millest ma tol korral oma luuletuses kirjutan. Keelest nii tihti mõttest kõrgemale. Tõlk sõna- äkki rakatab ja sugeneb maailma kuule, mis hulle hulki nakatab või laob, kuid sallimatult pime ja vaibumatu viha laen, meil pole emakeelset nime, mis, nagu häired tõlkelaen end visalt käibefraasiks poetab ja selget tõde hajutab, ükskõiksust, sõnapruuki soetab ja mõistust lookab, ajutab et käinguks ütlemise onu tark rahvakeelne toekus kaoks ja üksnes tühje olmes sõnu jääks ületarbimise jaoks. Üks väikene niisugune sõna mänguline mõtisaile pärimine. Mida meil lastel on eelkäijalt pärida? Võib-olla midagi meilt Nadelt päri, ehkki nii aru kui vara võib pärida vastu võib-olla ja olla võib päri kurbeid, kui ei taheta üldsegi pärida, kui üksnes vooluga valguda päri. Ja üks väike kild, mis on sündinud 1976. aastal seal oli palutud esinema Librametiga Jõgevale sordiaretusjaam. Me Stasime sealseid imekauneid. Aed on nüüd juba mulla all, puhkava. Aleksander Ado, Daniel, Rudolf Tamme, aga ka paljude teiste aedu. Mul oli omamoodi nukrutsemise periood. Tehase kaunis aedade külastus ajendas käesoleva luuletuse kirjutamisele. Mis erutus astuda ja juba sügise eelisel end leida sel hallil ajal tunnil tumedam eelised ja rõõmuga aduda et kuskil on imema lävi, et kõik, mitte kõik ei hävi ega tarvitse kaduda. Et lillasid elulõngu on kobaras seintel veel ja teadmata lillede hõngu. Võid hingata. Õhtu eel. Mine pikk-pikk ja pime minevik oli oldav olevik. Tule, tule, pikk, tulev põlve tulevik. Mul on valminud uus luulekogu, selle nimi on õhtusel alleel, see on teine mõnuluulekogu esimene Liibel puu. Ja sooviksin teile tutvustada sealt mõningaid luuletusi mis jagunevad siis kolme ossa. Esimene osa oleks siis nagu autori eluvaatlused, teine osa võib-olla irooniliselt, luuletused ei tea. Kolmandaks isiklikud lüürilisema klientiinsemad agenda. Ma nägin unes raamatut, ma ei teadnud, mida teha. End raamat ise lahti, lõi, sõnas see, mis tuleb teha, tuleb teha. See Kõve otsas ripu maailm on väljavaade aknast see haiglaselt hädaldav maa on ainuke vaade aknast. Oled vait nagu kirikukell, kuid käid ja kogud kive. Suuri ja suuremaid ja nendest veel suuremaid oma sisekindluse jaoks. Sa seisad siin ja teisiti ei saa. 6000 aastat vana Ansuma, sa oled tema esielanik. Kui paesse kivinenud sisalik võis sinna kinnistanud raske ohe või pühapilt, kus Jüri tapab lohe. Seostamatus töömesilast sinust ei saa, kes söödaks vaklu ja ehitaks käegadki, ise kestaksid vaid kõigest poolteist kuud. Sellist õit ei tolmeldaksa, mis kõik kellemmatavalt sigiks teiste õhumuldade viljade arvel. Välja pääsukes. Seina Essein. Seina sees, sein, sinu tagasein, sinu ees, sein sinus sees. Sei ette tõuseb sein, tahak jah, kipssein seinakarvale sein, kahekordne sein. Sellest petik, aken selles petikuks. NATO ajalugu tõestab, et ajalugu võib kõike tõestada volte. Kui sinu hing on avali ta ees taas läbipaistvalt helemärklauaks, muutub otsekohe see ta lähilaskudele. Tammeri jookseb jõkke ja maha põleb rada. Eks võimu eeliseks just ongi vaid kõike õigustada. Suurem Küng, suurem külm, suurem leib, suurem suu. Kas siis maa on kui heliasse jahupakk, mis iial tühjaks ei saa? Montega otsaedel veits. Ta on nii väike ja alandlik ning keegi ta käest ei küsinud, et kuidas ta ometi vastu peab ja kaljude ripakil. Rästikulatvade igijää kui mõistuse ümber ahel niisama sügaval kovistik kui öeldu ja mõeldu vahe. Selle pealkirja Ta laulu pealkirjaks võiks olla kain, tappis Aabeli või siis vennatapu traagika. Nii magusast tasu ihas sektantlikus julmas vihas. Su kirves teeb oma tööd. Ent hommikupoole ööd lõhkates külmas higis Sanyaatsasseedistadentsa Kaiatad looja vägi. See oli mu lihane vend. Anud armastada, ta armastas ainult vint. Need olid ta omakasupilti inime, trumm ja pasun ning vaimne hermafrodiit. Võib aga juhtuda sedagi, et keegi ei armasta kedagi. Iidne fragment. Kui koletu on inimene kui inimene on inimene, kui kaunis, siis inimene. See paat saab pikk, kui Eesti talumaja malastinud sinna, mis on vaja laulu Tormise Me vaimu hoiused jääb maha kõik, mis ajalik ei võta kaasa pudulojused ei kukulindu keske ab hukku, nõuandvat kontorit, mis pole üldse vajalik ja keeran sissepääsulukku. Tuvi tõuseb lendu käelt, paat läbi nuhtlus. Vihma randub kodu. Ja nüüd üks väike seletus ühele luuletusele, mis on kirjutatud samas vormis, mis on Radopopescul nimelt ühel meie Isis reisil Rumeeniasse olime ühes väikeses linnakeses, kus meid võttis vastu kirjanikke Liidu osakond ja tema osakonna juhatajale istungit koga tuppa pesku, kes on praegu meine Kirjanike Liidu esimees temale Ankidzee vastuseks, protest tema luuletusele ja Dumitru väedopopescu luuletusele kastel infanta puhul kogust sineleid fosfor, fosforkoer ja see luuletus on pühendatud minule ja siis mina nii-öelda vastasin, et samas vormis temale. Tegelikult oli asi nõnda Kluusis pika laua taga presideeris Nahkuues ruumitu kratud Pottesku dema musketärid, jäik mineraalvett, aga lõbutsesid nakuteri Malcio pidusöögil. Ka mina tahtsin millegagi sillata, Natšernoosid, kui jutustasin, et soovunelmad on ülimalt vähenõudlikud. Kõigest väikene villa kolonni metsa serval või lossike orus. Kõigest mõnikümmend tuba, rosaarium, bassein, autojuht, aednik, kokk, sekretär, valitseja, tallimees kaks ratsahobust, teine Raifile. Taksikoer ja bokser ning et igal hommikul ilmtingimata no ilmtingimata ilus kammerteener, tooks kohvik ja Prançaia mulle voodisse. Trummitu Radopescu kirjutas mu ülimalt tagasihoidlikkus soovunelmast luuletuse. Kuid selle panin ta küll omalt poolt juurde, et mina olen tedretäpiline. Sinivereline Eesti kartul, Maddox. Lutter vapustas Saksamaad, kuid paratsist väik rahustas meid. Ta andis meile kartuli Heinrich aine. Tugevamalt pasunakoor protsentide võidumas ennekuulmatut suu on salvedest, saak kiidub, laksud, kargavad mullimasinast otse mu kööki, kus istun ja koorin ja Gavin ja lõikan mardika puretud titaaniks kasvatatud kartuleid üha pisemaks. Ja nüüd sisse intiimsem osa. Surud kaua ja hellalt mu kindlasse nööbitud kätt, on see tagasipöördunud noorus või sümboolne hüvastijätt? Raamatu viimne lugu, kahe eluloo Maest läinud vähk? Ei, see on hoopis hoopis Me aiavärava võti seal kitsad anter, puuduse märk. Meile katuselt langenud osaks, see, mis vana ja see, mis uus kyljetiine Jani hõlmatkijaga vaid, ja saetud oksi puus. Elu määratult loksuvas meres peab olema isiklik saag. Olgu väike, ent kuhu mahuks üks armastav vanapaar, metsa vaagub, läheb jälle verre. Eks kahane ja kasva jälle kuu. Ent olla õnnelik on raske ja vahel lihtsalt võimalik. Salohutad jätta kõik mured ära, loodaki pidulauda, pole karta, et iialgi keegi saanuks heita võõrasse haude. Salked väheks võid saada, aga paksuks ei maksa minna. Pane tiba pähe, lähme, linna on eluvaiTunemine keldris kah teeningul käik. Kuid linn on täisliit, pöiapilte, kõik poed pakuvad Lilte suur suvi on käes. Muideks seks väikese kommentaari ja mina olen küll me oleme elanud nõmmel, kui kaua, 35 aastat. Jah. Ja ka minu väga varajane noorus on möödunud nõmmel idatänaval siis Pärnu maanteel ja siis metsa tänaval. Isa otsis ikka odavamat korterit ja niimoodi me siis rändasime ühest kohast teise, siis ma olin väike, siis ma läksin juba kooli, ma käisin kaks aastat nõmme koolis. Ja hiljem me kolisime linna ja meie elukohaks sai Dunkri tänav. See on praegune vana Tooma tänav, aga ta on nüüd uuesti tagasi saanud oma endise vana nime nimelt Dunkri tänaval saanud raekoka Hans tunkeri järgi. Sellest tänavast olen ma kirjutanud jutustuse üksi, kus ma ka üksikasjalikult kirjeldan seda tänavat, missugune ta on, missugused inimesed seal elasid ja kuidas nad elasid, sealhulgas ka. Minu isa prototüübina Kaspar eksi, sellel tänaval elas kunagi Vilde, Eduard Vilde, Debora Vaarandi minu isal, Aleksander Promet ja Verdi Sanna mees, skulptor. Ja selle majaga on minul erilised suhted, sest see ma seda maja ei ole, aga tegelikult tema laim on olemas. Ja tema niisugune minule kummituslik maja. Nimelt Ma näen teda oma korduv unenägudes ja nähtavasti vist kogu elu. Nimelt kui ma evakueerusin, siis ma võtsin kaasa toa, me võtsime emaga kaasa toa võtmed siis korteri võtmed, siis suu, ilmatu kolaka. Kangialuse väraval ütleme, et noh, sõda ei kesta kaua, võib-olla kuu aega või kahe nädala pärast me tuleme, teeme ukse lahti, keerame, võib-olla me tuleme õhtul, siis on värav kinni, nii et need mõlemad uksed, võtmed peavad olema kaasas ja nii ma tulingi nende võtma. Ega ka maja ei olnud, sest. Kaheksanda märtsipommitamisel see kas põles maha või sai ta osaliselt tabamuse. Ja nyyd pärast seda ma olen korduvalt näinud seda maja unes mitte maja, vaid see seda, et ma otsin seda maja Dunkri tänaval ja mõtlesin seda meeleheitlikult, aga kõik majad on tuttavad, ainult seda oma kodumaja mina ei leia. Ja kui ma ta lõpuks leian, siis ma olen tohutult õnnelik ja ma ärkan alati suure õnnetundega, et ma olen selle maja üles leidnud, et see on nagu koduluuletuse pealkiri ongi. Kodumaja Dunkri tänav 13, kuus. Seal levi tänaval ei tule üldse lõppu. Kõik majad justkui teada, tuttavad, kaev, sügav kõlalõhn ja hämarus, üksainus maja puudub. Kui arvan, leidvat ta siis kahtlus küsib x põlete veti, kus on ahi, miks kinni müüritud on ups? Kui palju inimesi ees on suletud ja mina olen otsija, kes lõhkeb näljast leiva lähedal vee ääres janu kätte sured veel mitte miski, teatab see. Ja mina usun. Nüüd mäletan nii täpselt, kui palju astmeid koju viib. Jäätmeuks käib seestpoolt haagis ning imab pimedus käe haardekaugusel mu kannul käiks, kui mingi inimastud on ta jälki hävitavat hingust, tajun. Ent jooksu meeletuses jõuan siiski ukse lahti tõugata ja hooga lüüa kinni tema eest. Hirmunub. Kõik on möödas, olen kodus, kuid tean, et pruugib väljuda sellest toast teist korda jälle oma kodu. Ma ei suuda üles leida mitte kunagi. Siin toas on olnud alguseid ja lõppe, ent viljatute õitega tapeedi On seinast samad ja kuppel laes kui lahti löödud päevavari. Ka padjarullidega töösti, diivan, jagamatut, teetažeer. Mu enda treitud saristamforeid ja kõrgeid vaase. Ma püüan äratada sõrmeotsa puutega. Sellest sõime suppi, räimi ja kompoti. Teist sellist täpsusriista pole olemas, mis valutundlikkuse piine mõõdaks, kui meie ümmargune perelaud ja neli tooli. On seintel samad maalid, kõik alles viimseni, kõik tormi, sinised ja muret täis neis Gazett hooldunud rajukat ub hoolimatult lehti. Vaesooli häda üksiku üle ja nägu mustas raamis. See mu isa ei puhtmist imestust, ei usu varemeid, ei tulevikku kassatsioonikohtuootust, ma leia tema ilmest. Ent tema lõuenditelt tilgub alla leinakasemahl. See kitsas tänav on nagu sügav kraav. Ma istun aknalaual, jälgin valget vägevat tardenni, kes toidupoodi Rotermanni leiba veab treinialevasse maalin portselani ja meie valge riidekapi peegli ees ovaalid. Näen kui kuldne on muidu uus emps, mul ei ole enam selle tunnistajaid. Me linnast läbi Wuovi mastad onudki Kanteum ent tunneb koduselt mu kodutuse tänaval. Tal pean juba söögisaalis ning ahmib rooga, kuid tema võimas saba vankleb ukse taga väljas. Nüüd minu kadunud kodu asemel on aga bella. Kuid sellel püstandil ei ole ühtki akent, kust vaataks näkku sajandite nägu. Ta kivi katustelt ei tõuse lendu, hõbekaelsed tuvid ja siit ei paista vastasmaja, kus särgis Anna mees sangliinik haarab ja poodiumile sel hetkel astub Valendava ihuga modell. Ma olen elul vaid külas või üürikest aega tavang. Ma tahaksin olla nii leede kui naeratav August Sang ja rõõmudest rõõmu tunda, nagu tema just sedasi jälle hommikul üles tõusta ja elada edasi. Täna.