Muusikat kuulates on sageli üsna lihtne kindlaks teha. See on. Vene muusika. See. Eesti muusika. Mis siis ühendab näiteks Glinka, Tšaikovski, mussarski ja Prokofjevi loomingut kelledest kõigis, kas ainult kuulmise järgi? Ära tunneme vene heliloojaid mis on sarnast Heino Elleri, Mart Saare, Gustav Ernesaksa, Eugen Kapi, Eino Tambergi ridades kuigi igaüks neist heliloojast on ju üsna omapalgeline. Selleks ühendavaks jooneks on rahvuslik helikeel mis tuleneb rahvaviiside või rahvuslike intonatsioonide kasutamisest. Rahvamuusika on kõikjal olnud selleks toitvaks pinnaseks, millelt võrsub heliloojate looming. Et aga see looming saaks võrsuma hakata, et saaks tekkida rahvuslik koolkond muusikas, selleks on vaja peale pinnase ka soodsat ilmastikku, päikest ja vihma. See tähendab on vaja vastavaid ajaloolisi ja ühiskondlikke tingimusi. Need pole ka igal pool ja alati ühesugused olnud. Mõnel maal on soodne kliima tekkinud varem, teisel hiljem. Nii võimegi Itaalia või Saksa muusikaajalugu mõõta aastasadadega vene rahvusliku muusika tekkest. Eeskätt seoses Glinka loominguga on möödunud peaaegu poolteist sajandit. Eesti rahvuslikust muusikast võime kõnelda aga alles käesoleva sajandi algusest lugedes miks ühel või teisel maal rahvuslik muusika tekkis varem või hiljem. Sellest kõnelemine, miks pikale, aga järele mõteldes antud maa ajalugu meelde tuletades peaks üldjoontes niigi mõistetav olema. Te võite nüüd küsida, miks loen ma eesti rahvusliku muusika tekkeajaks käesoleva sajandi algust. Kas siis juba möödunud sajandi teisel poolel ei olnud Eestis heliloojaid, kas ei korraldatud laulupidusid, kas siis meie vana-vanaisad ja vanavanaemad ei armastanud laulda? Muidugi see kõik oli, meie vanavanaemad armastasid isegi rohkem laulda kui meie praegu. Ent siiski polnud tollal seda rahvuslikku muusikat, mis oleks välja kasvanud Eesti rahvalaulust mis oleks väljendanud rahva vaimset laadi tema minevikku mis oleks oma väljendusvahenditelt kordumatut omapärane. Ajalooliste tingimuste tõttu, millele eespool vihjasin oligi see võimatu. Rahvamuusikat heliloojat tollal peaaegu ei tundnud ja kui tundsidki ei suutnud selle olemas tajuda ning sellele rajada oma loomingulist meetodit. Kogu kultuurne elu oli tugeva välismaise mõju all peamiselt saksa paljud lauludki, mis kuni tänapäevani populaarsed on. Mida me mõnikord isegi oma rahva lauludeks peame on omal ajal saksa muusikast laenatud kasvõi näiteks tuntud üks kask meil kasvas õues, mis tegelikult on Schuberti laul, Schuberti laulu pärnapuu nii-öelda eestistatud variant. Eesti taluõues pärnapuid tavaliselt ei kasvanud. Sagedamini olid seal Gazett. Nii võiski selleaegset heliloomingut võrrelda mõisaparkidesse istutatud pärnapuudega mis on küll ilusad, kuid mis meie loodusele ei tüüpilised, nii nagu nad seda on Saksamaal. Kuulake näiteks Johannes Kappeli laulu moderetan sind hommik kirjutatud eelmise sajandi lõpul. Eks hooma sellest laulust magusad pärnaõielõhna. Laulu iseenesest ilus meloodia on aga ilmselt saksapärane. Vastuolu viisi ja eesti keele vahel tekib juba esimeste sõnade laulmisel mateeriat. Tantsin hommik, kuulame nüüd võrdluseks. Mart Saare hällilaulu. Kas pole see kevadiste kaskede tasane sahin kuskil karjakoplis või heinamaal? Võib-olla need hellad lapsepõlve mälestused, mis mulle selle laulu väga lähedaseks teevad. Vahe eelmise ja selle laulu vahel peaks aga ka ilma taoliste mälestusteta ilmne olema. Ma ei tea, kas autor on siin kasutanud puhtal kujul rahvalaulu või rahvamotiive võimita. Igal juhul on see aga täiesti uus väärtus eesti heliloomingus. Uus helikeel mis on tekkinud eesti rahvalaulupinnal. Mis on sellest otsekui läbi imbunud. Pöörake tähelepanu laulu meloodiale. Eriti lause lõpus. Kudeviisi käikudele. Sellise laulu ja teiste taoliste laulude kirjutamine sai võimalikuks ainult pärast rahvalaulude põhjalikku tundmaõppimist ja läbitunnetamist. Mart Saar mõistis, et eesti rahvalaulu omapärasele metoodikale ei vasta nõndanimetatud klassikalise harmoonia seadused. Tootsis uusi värve, uusi akorde, uusi loomingulisi võtteid rahvalaulude kasutamisel ning leidis neid. Tema jälgedes aga terve rida teisi heliloojaid. Tänu sellele, et sajandi alguseks oli olemas juba hulk kokku kogutud rahvalaulumaterjali. Tänu sellele, et seda materjali hakati uurima ja loomingus kasutama et see rikkalik varasalv lõpuks avastati. Me võimegi nüüd rääkida Eesti rahvusliku heliloomingu olemasolust. Sellesse koolkonda kuulub väga mitme põlvkonna esindajaid väga mitmesuguse loomingulise isikupäraga heliloojaid. Mart Saare kõrval läksid sama teed Cyrillus Kreek ja Heino Eller. Neile järgnesid Eugen Kapp, Eduard Tubin, Gustav Ernesaks. Hiljem tulid Karsnek Tamberg, Jüri Salu, Naissoo ja paljud paljud teised. Rahvalaulu on loomingus kasutatud küll tervete tsitaati, täna küll üksikute intonatsiooni, täna küll lihtsalt rahvalaulu seadetena. Iga helilooja vastavalt oma taotlustele ja kalduvustele. Suur hulk koori- ja soololaule kujutavad endast lihtsalt rahvalaulu seadet, kus viis on jäänud selliseks, nagu ta rahvasuust üles kirjutati. Helilooja lisanud vaid saatehääled, harmoonia. Näiteid selle kohta on palju saare kreegi, Ernesaksa, Karsnek ja teiste loomingus. Meil on siin praegu käepärast Adolf vedro, Medri linnumäng. Kuulake alguses viisi rahvalauliku esituses. Ja nüüd naiskoorilaul. Kreegi koorilaul sirisega Sirbekesed võiks olla jälle näiteks selle kohta kuidas lühikesest rahvalaulust on välja arendatud suureulatuslik helipilt peaaegu sümfooniline poeem. Nagu sellest näitest võiksite tähele panna, on eesti rahvaviis sageli üsna lühike kõigest mõned taktid. Viisi pikkus vastab tavaliselt ühele värsireale, iga järgmist rida lauldakse ikka jälle samal viisil. See lühidus ning kordamisest tekkida võiv üksluisus. Monotoonsete tunne ongi peamiseks raskuseks rahvaviisi kasutamisel. Näitasin seda monotoonset tunnet, välditud meloodia läbiviimisega vaheldumisi kõikides häältes erinevatel kõrgustel helitugevuse kontrastidega, tempo muutustele. Kõik Kuko Rannap dramaturgiliselt. Sageli tehakse seda saatepartii harmoonia varieerimisega kuigi meloodia jääb kogu aeg samaks. Samasse kõrgusesse. Näide Mart Saare seatud tantsulaul. Klaverisaade on selle laulu igas salmis isesugune. Teinekord aga välditakse monotoonsus sellega, et arendatakse rahvaviisi meloodiate edasi kasutades antud viisile omaseid käike. Nii näiteks on talitanud Heino Eller oma 13. klaveripalas eesti motiividel. Selle tsükli kümnendas palas on lühikesest Kuusalu kiigelauluviisist välja arendatud pikem, ühtlaselt arenev meloodia. Rahvalaulust on võetud ainult esimene lühike motiiv. Aga kui nii võtta, võib-olla polegi vaja nii väga karta seda meloodia kordumist. Selles peitub isesugune võlu. Ja lõpuks on see nii omane rahvalaulule, eriti just eesti rahvalaulule. Rahvalaulu hästi tundes sellesse loominguliselt suhtudes võivad heliloojat luua ka oma teemasid, mis on rahvalaulule väga lähedased. Kuni äravahetamiseni sarnased. Selline on Mart Saare valuvõtmise laul lastekoorile. Eriti selle meloodia, teine pool sõnadel musta linnule, muu valu kõlab otsekui puhas rahvaviis. Kui eelpool toodud näited põhinevad üsna vanadel rahvalauludel siis tuntud kõrtsistseen Ernesaks ooperis Tormide rand. Kõrtsistseenis on tegelikult rahvaviisid ja tantsulood helilooja enda meloodiatega pooleks. Kuid katsuge neid ära tunda, üksteisest eraldada. Nii hästi on helilooja tabanud ajastuid ja tegemist koloriitne. Kuulame veel mõningaid näiteid rahvaviisi kasutamisest. Tuntud rahvatantsuviis, pikk ingliska kõlavia tortubina eesti tantsudest. Pange tähele, silon tantsuviisile lisatud heliline looduspilt, mille taustal me nagu kujutame ette eemal kõlab ainult tantsivaid noori. Eugen Kapi tasujate kooris. Ooperis tasuleegid kõlab rahvalaul mehiselt otsustavalt dramaatiliselt. Vastavalt ooperis. Karsnek on seto rahvalaulu jätnud peaaegu puutumatuks. On ainult siin-seal väga täpselt ja stiilselt visanud mõne saate hääle. Selleks aga just ongi vaja asjatundlikkust ja meisterlikkust. Tamberg oma sümboonilistes tantsudes arendab rahvalaulu motiive sümfoonilised, nagu teose nimigi seda ütelda. Nii võiks tuua näiteid veel palju ja palju. Võib julgesti öelda, et rahvalaulu materjale on kasutanud kõik heliloojad, ühed rohkem, teised vähem ühed teadlikult ja sihikindlalt, teised, võib-olla isegi alateadlikult. Nüüd tahaksin rääkida ka oma kokkupuudetest, rahvalauluga rahvalaule omapärase maailma avastasin enda jaoks juba esimeste loominguliste katsetuste ajal. See maailm köitis mind tugevasti ega ole tänini lahti lasknud. Rahvalaule puhtal kujul polema palju kasutanud, olen rohkem otsinud seda oma helikeelt rahvusliku helikeelt. Mõni aasta tagasi aga sai siiski teoks ka otsene rahvalauluseade. Ja nimelt kooris hütt Kihnu pulmalaul. Juhtus nõnda, et sattusin Kihnu saarel ekskursioonil olles kohalikule pulmapeole. Kihnu aga on üks neist vähestest paikadest, kus vana rahvalaul veel elab. Ja peamiselt just kohalik pulmalaul koos muude vanade pulmakommetega. Seal siis kuulsin seda laulu. Selgus, et pulmalaul saadab kõiki pulmatseremooniaid, millised on suur hulk. Omapärane on see, et laulusõnad vastavalt tegevusele muutuva viisaga jääb põhiliselt samaks. Sealsest tarkaski. Mõte. Selle omapära võib ära kasutada. Kuna teadsin, et Tartu kirjandusmuuseumis on palju materjali Kihnu pulmakommete kohta sõitsingi varsti sinna. Koos muuseumitöötaja Olga Kõivaga. Täpsustasime tulevase koorisoidi plaani. Valisime välja sobivad omavahel kontraste meeleoluga tekstid. Kirjutasin endale materjaliks välja üle 50 viisi variandi. Ning töö võiski alata. Süüt pidi saama neljaosaline. Ülesanne seisnes selles, et igale osale anda muusikas erinev meeleolu ja raskus selles et tegemist oli ikkagi ühe ja sama meloodiaga ühe ja sama lauluvariantidega. Viisi põhikujuks võiks pidada sellist. Variant oli igasuguseid vähem ja rohkem üksteisest erinevaid. Näiteks selliseid. Need kõik on ühe rütmiga ühes taktimõõdus iseloomuliku peatusega igal teisel taktiosal kuid oli ka polka rütmis variante. Süüdi esimeses osas, mille pealkirjaks on ei või õnneta elada. Kasutasin neid viisi variante, mis olid meloodilisemad, rahulikumad. Nüüd oligi probleemiks, kuidas meloodiat edasi viia, arendada. See on ikka seesama probleem, kuidas vältida lühikese viisi kordamisel. Üks luisuste monotoonsus. Otsustasin kasutada rahvalaulikud endi võtteid, nimelt põhimeloodia varieerimist. Vastavalt sõnadele. Algasin lihtsama variandiga. Iga järgneva kordumisega lisasin mingi väikese muudatuse või õigemini täienduse meloodesse. Ja sellega viisin meloodiad nagu kogu aeg edasi. Ja nii edasi kui ei jätkunud sobivaid variante. Rahvaviisi üleskirjutuste hulgas tuli nii mõnigi Omalt poolt augu täiteks vahele teha. Nüüd ei tule veel saatehääled, selleks valisin rahulikult voolava liikumise. Teises osas, mis kannab pealkirja peiu pilkamine kasutasin elavamaid nurgelisemaid viisi variante. Kolmanda osa nimetus on Ilukauba õue pealt seal mõrseidkemine taganutmine kui teda pidulikus pulmarongi käigus koduväravast välja viiakse. Siin pidasin sobivateks neid lauluvariante, mis nagu nutu intonatsioone sisaldasid Nutule sarnane valgusmotiiv sai ka saatepartii aluseks. Kuna raadio fonoteegis on olemas just see variant Kihnu pulmalaulust siis kuulame enne võrdluseks sellegi üle. Neljas ja viimane osa söögelangud joogelangud on teistest erinevalt polka rütmis sest eks tüüta ühetaoline liikumine siiski lõpuks ära. Rahvalaul, see on ammendamatu varaait, millest jätkub aastakümneteks, aastasadadeks kümnetele ja sadadele heliloojatele, koori laurudeks, ooperiteks, sümfooniat, eks isegi džässmuusika põlgadega ära. Olgu näiteks selle kohta Uno Naissoo pala kuulujutt džässi süüdist number kolm millega lõpetaja meie tänase vestluse