Lätit tüdruk, nii suureks kasvanud ongi seikleja võitlejal Leiljuki autoga järve. Kannu teed on pikad omalaadsed ja huvitavad. Reisitakse küll puhkajana käiakse teaduslikul komandeeringus turistina ja kõikjalt sööbib aastateks midagi mällu. Järgnevail minuteil alustame saatesarja, kes kus, miks? Selles kuuleme vestlemas meile kõigile tuntud rännumehi nagu suurmeister Paul kerest, professor Jüri Saar, mat, raadiokommentaator Gunnar Hololei, Nõukogude Liidu teenelist treenerit Evald Creed ja mitmeid teisi. Tänase laupäeva õhtuse saate teise poole veedame koos viimasega Eevalt kreega. Meie tennisistide võib julgelt öelda isaga viibitud on paljudes riikides. Ja kuigi me enne saadet leppisime kokku, et tennisejagu seekord rohkem mängijatele mängida kui täna jututeemaks, alustaksime siiski sellest kas on tulnud ühes või teises riigis täheldada erinevat suhtumist meie selle ala esindaja esse. No nii palju, kui mina olen sõitnud, ma pean ütlema, et meid on tõesti igal pool hästi vastu võetud ja ei ole kellelegi ega kuskil mingi riigi suhtes mitte kõige vähematki pretensioone. Ja raske on siin nüüd ühte riiki teisest eraldada, sellepärast et sportlased siiski on igal pool nii üksmeelne rahvas tenniserahvas on, on eriti nii kuidagi väga üksteisesse hästi suhtuv ja öeldakse, et paremaks kõige paremaks visiitkaardiks on tennisereket. Aga võib-olla mulle eriti südamlikud inimesed on meelde jäänud Jugoslaaviast kus me olime 66. aastal kaleeaa karikavõistlustel millegipärast seal reisse suhtuti kõigi teiste taustal veel eriti hästi. Toonane. Variety. Ootan. Soove kuune. Rubla. Üleeile keskpäeval saabusite tagasi pikemalt reisilt Itaaliasse ja see oli ka jälle sõit seoses tennisega. Seda muidugi toimusid Torinos nimelt esimesed Euroopa esivõistlused nendeni sihtidele, amatööridele kus ma olin kaasas Nõukogude liidu koondvõistkonna treenerina. Ja need sportlikud tagajärjed olid meil üsna head. Me võitsime seal nii võistkondlikult esikoha küllaltki suure ülekaaluga ja ka individuaalselt. Viies tšempionitiitlist kolm, kõik paarismängud kuulusid meile ja ka üksikmängudes medalid. Nii et sõidusportlike tulemustega võib kõigiti rahule jääda. Ja võistkonnas oli ka meie ema tšempion, talina tennisist Tiiu Kivi. Nii et siin ka väikese Eesti osa oli selles Euroopa meistrivõistluste võitmises. Eksport täitis kahtlemata võib-olla 90, isegi rohkem protsenti sellest seal veedetud ajast. Aga milline on teie silma läbi Itaalia? Itaalia on suur maa ja me olime ainult Torinos. Nii et selle tõttu on praeguseni Itaalia kohta Niukest üldpilti raske anda. Ehkki mul tõsi küll, on olnud muljeid Itaaliast ka enne sõda, ma olen Põhja-Itaalia läbi sõitnud 39. aastal. Aga no need muljed on juba nii. Õige vananenud 30 aastat vanad ja üksikasju eriti ei mäleta. Kas teistmoodi on itaallane ja tema Lin? Itaallane on ikka niisugune sõbralik ja seltsiv ja ekspansiivne ja ja siukene kiirete liigutustega selline elav rahvas, selliseks ta muidugi on kahtlemata jäänud. Sellised olid meie võõrustajad, ka neid. Prantsusmaa söögivist pole tundmatu maa teil Prantsusmaal, ma olen jah, viimastel aastatel viibinud võib-olla kõige rohkem nimelt siin kuuel aastal peaaegu järjest ja põhiliselt kahes kohas Vishiis, Kalea, karikafinaalvõistlustel ja Pariisis. Ja just Pariisi kolmel viimasel aastal Pariisi lahtistel esivõistlustel. Sealt on need muljed nii kõige eredamad. Milline on siis jällegi teie isiklik mulje? Prantsusmaast ja prantslastest prantsuse rahvas on kuidagi väga niisugune, noh, ütleksin mõnus. Südamlik, rahulik, küllaltki heatahtlik, nii alati abivalmis. Ja meil on nii kõige paremad kontaktid kujunud meie prantsuse kolleegidega prantsuse tenniseföderatsiooni tegelastega. Ja selle tõttu sinnani alati sõidameni. Väga hea meelega. Kas on mõni eriline moment ka Prantsusmaa külastamisest meelde jäänud nende paljude aastate jooksul ja kõige eredamalt võib-olla jääb meelde möödunud aasta, kuna juhtus nii, et prantsuse lahtised esivõistlused langesid ühte selle suure streigiga, mis kahtlemata veel kõigil meeles on. Ja nii me siis sinna sõitsime, kõigepealt lendasime mitte Pariisi, vaid Moskvast lennukiga Brüsseli ja sealt meid viidi eribussiga Pariisi, kuna igasugune muu liiklus oli halvatud. Pariisis nägime kõiki neid demonstratsioone ise pealt. Olime tunnistajateks ümber lükatud autodest ehitatud barrikaadidel. Nii nägime pommide loopimist. Nägime, kuidas mitmel pool suuri kvartali piirasid mustad politseimasinad, natukene ebaharilik jah, oli küll, muidugi transport, linnatransport seisis nii, et raskusi oli iga liiklemisega siiski bensiini juba müüdi sel ajal ja eraautod sõitsid ja nii me saime ka sõita väljakutele ja tagasi meid autodega viiri, kuid igasugune muu linna liiklus seisis. Ja sellega seoses. Mul oli ka muidugi üks ebaharilik seiklus, mis võib-olla võiks nii mida võiks ehk esile tuua. Nimelt siiski, kui me olime seal juba mõne aja olnud, siis metroo läks liikvele. Metroo esimesel päeval ma otsustasin täita seda ülesannet, mida mul palus Eesti entsüklopeedia toimetus. Nimelt ma olen neid varustanud Euroopa linnade piltidega ja just öiste piltidega ilus pilt Londonist Pikarillist. Samuti andsin neile ka pildi Pariisist Mullen Ruurist öösel. Kuid see ei olnud kõige paremini tehniliselt teostatud ja nad palusid seda. Võib-olla ehk saaksid parema neile toimetatud. Seda lubasin teha. Niipea, kui metroo läks käibele esimene päev otsustasin siis õhtul sõita Bigally Mulähen Ruri juurde, seda uuesti üles võtta. Sain sinna, kell oli pool 11 ja küsisin veel spetsiaalselt järele, kui kaua metroo liigub, öeldi kella üheni. Läksin, ma lähen Ruuri juurde, kuid see ei töötanud, streik kestis seal edasi, kõik oli pime, võtet teha ei saanud ja läksin siis tagasi metroosse, et hotelli tagasi sõita. Selgus, et metroo ka enam ei töötanud. Kõik teenistujad ei olnud tööle tulnud rongijuhtidest kontrolöridel oli puudus ja kell oli küll vaevalt 11 läbi metroo enam ei töötanud, taksod ka ei tööta, ükski linnatransport ei liigu ja vaata seal peaaegu südaöösel, kuidas sa siis sealt koju saad, oli ainult kaks võimalust. Kas minna jala. Nii, ja teine võimalus on muidugi kasutada nendel päevadel seal õige populaarset autostopi käsi ülesse ja eraautod siiski pidasid kinni ja inimesi vedasid. No ma siiski otsustasin jalamineku kasuks ja nii ma siis seal Pariisis öösel täiesti nii kõige kiirkäigus tund aega tegin kiirrännakut, enne kui ma jõudsin hotelli tagasi. Ühelt poolt see tekitas muidugi meelehärmi, sest et aega nagu pärismaalasel välismaal ikka vähe. Aga teiselt poolt, ega see vist ainult tuska tekitanud, sest et see streik oli ju vahendiks, mis tõstis mõningal määral prantsuse töötajate, selle ala töötajate elatustaset. Nojah, seda kahtlemata muidugi eriti alguses oli seda tunda, aga muide järgmisel aastal juba küsisime ka, kuidas on nüüd siin, nojah muidugi ikka see streigi mõjul muidugi nendel seal töötajate elutase mingil määral paranes, aga tervel real kaupadel hakkasid hinnad kaele tasapisi tõusma ja nad ütlesid, et noh, et mõne aja möödudes ja õige pea uuesti on see asi jälle nii tasakaalustatud ja, ja kui palju sellest nii kasu on, seda veel näeb edaspidi. Prantsusmaa on eestlaste jaoks olnud alati mõningal määral niisugune kultuuri ja kunstikeskus. Eriti Pariis ja eestlased, paljud meie tuntud kunstitegelased on seal oma hariduse saanud oma praktika saanud, võib arvata, et oli seal kohtumisega eesti rahvusest inimestega nende aastate jooksul. No üksikuid oli jah, kas või täna vastagi nimelt meie näitleja Ada Ungariga kohtusime ka täiesti juhuslikult, Parisid luuris. Nii et Pariis tuleb välja, on ka veel väike linn, kaks eestlast võivad seal juhuslikult kokku saada, see on nii nagu meremees ütleb, et sinna sadamasse, kuhu ma sõidan, üks eestlane on seal kindlasti olemas. Jah, kui rohkena kõike ühe eestlase enamuses ikka kuskilt leiab. Sõidame edasi, võib-olla siis üle La Manche'i Inglismaal tenniseemamaale, muidugi, kui inglismaalt rääkida, siis esimesena siin siin ei saa enam mööda nii-ütelda sportlikust küljest, ehkki me seda siiamaani pole peaaegu üldse puudutanud. Sellepärast et keegi Inglismaa sõitudel esikohal siiski püsiv Wimbledoni turniir ja mull sellelt turniirilt ikkagi kõige kõige eredamad. Mehki on veel terve rida suuri, teisi turniire, aga nii oma tähtsuselt oma organisatsioonilt oma pealtvaatajate hulgalt, kõigi sellelt pidulikkuselt, kõikide traditsioonide suhtes muidugi ükski nendest ei suuda võistelda Wimbledoni või ja selles mõttes muidugi kogu selle kõikide nende sõitude keskpunktis on see turniir ise, ehkki selle kõrval muidugi olen näinud ka ühte ja teist ja ülla paljugi huvitavat, kusjuures peab märkima seda, et mänguliselt siiski kõige paremat tennist ja kõige huvitavama tennist. Siiski ma loen, et ma olen näinud Pariisis Prantsusmaa lahtistel esivõistlustel. Ja seda sel põhjusel, et, et tennis muru peal, nagu ta toimub Wimbledonis siiski nagunii tennisespetsid seda teavad ja tenniseringkondades on sellest palju juttu. Mõnevõrra muutub, muutub üksluiseks. Ehkki mäng on väga kõrgel tasemel selle tõttu, et ainult mäng on väga kiire palling, pallingu vastuvõtt ja pall mängus ei püsi Pariisil pehmetel liivaväljakutel. Me näeme mängu selles kõigis faasides ka tagajoone mängu, igasuguseid taktikalisi kombinatsioone ja selle tõttu näiteks see mäng, mida ma tänavu aasta nägin Pariisis, Pariisi lahtistel esivõistlustel kus koos oli absoluutselt kõik maailma paremik, nii amatöörid kui profid, seda mängutaset praktiliselt ei ole vist võimalik ületada ja see on nii kõige õpetlikum ja kõige huvitavam. Kuidas udu ja Dennis kokku sobivad, kas on olnud juhust? Ei, uduga ei ole kokkupuuteid olnud, sellepärast et meie oleme alati olnud Inglismaal. See on juunikuus juuni lõpp, juuli algus, saan südasuvi ja selle tõttu ei ole seda kuulsat, Londoni udu ei ole oma silmaga näinud. Küll aga oleme seal vihmakimbus, oleme küll olnud üksikutel turniiridel üsna nii palju päevi, kus on olnud palju sademeid ja on tulnud mängud katkestada ja ära jäänud ja nii edasi aga õigeks ajaks ikka kuidagi lõpule viidud ja nii suurt takistust sellest vihmast ka ei ole olnud. Aga udu ei ole kahjuks või õnneks näinud. Inglismaal peaks teadupärast elama umbes paar 1000 eestlast. Kas kokkusaamisi oli ja mõne üksiku inimesega on olnud Wimbledoni turniiril maja niisugused juhuslikud kokkupuuted, aga siiski ma ütlen, igal pool, igal mõni üksik inimene ette juhtub ja mõne tuttava tekivad lisaks sellele sulle kodu, igatsen selle, mida kõikide juures võib tähele panna ja mida meie sealolek küll nii väga vähesel määral aitab leevendada. Nii, ehkki muidugi on väga arusaadavalt kõikidel väga nii mõnus kokku saada inimestega kodumaalt, siis nende ühte niisugust noh, kuidas öelda, võib-olla selliseid ütelda, nälga me saame siiski ei kustutada sellega, kuna musta leiba kaasa võtame ja nii on mõned tuttavad, eriti mul Prantsusmaal üks tuttav inimene, eestlane Tallinnast pärit proua, seal elab oma prantslasest mehega. Vend on, lasin tainas ja oleme tuttavaks saanud ja siis muidugi esimene küsimus ja palve ja soov on see, et sinna minnes tuleb musta leiba kaasa võtta ja see on hästi arusaadav selle tõttu, et tihtipeale nii On omalgi must leib kaasas ja ehkki muidugi köögid on igal pool omaette ja omamoodi maitsvad prantsuse köögi, Itaalia köök ja ja võib-olla veel mõned eksootilised köögid, mida võimalus on olnud proovida ja maitsta. Aga muidugi nii-ütelda ikkagi oma kodulaualt midagi kaasas. See ikkagi on väga meelepärane. Kõikides Euroopa riikides, kus on olnud võimalus viibida, ei jõuagi pikemalt peatuda. Vast loetleme. Siin on teil kirjas Belgia, Prantsusmaa, Itaalia, Inglismaa oli juttu Poola Austria, Jugoslaavia, Saksa föderaalvabariik ja Šveits, 1969 võib-olla viimasena roopast paar sõna Soomemaale, kus siis kõige rohkem on käidud. Jah, Soome on mul täiesti nii, sinna ma lähen, ei, ma ei ütlekski nagu välismaal ja sinna ma lähen niikuinii, kui oma koju. Sellepärast et soomlastega olid meil enne sõda juba väga tihedad, sportlikud kontaktid. Nii tennisistide kui hokimängijatega, need hokimängijad mullegi võõraks jäänud, aga tennisistid on kõik tuttavad ja sõbrad minuaegne generatsioon. Ja pärast seda need sidemed nüüd uuenesid seal enne sõda, kui ma käisin Soomes, olen 15 korda käinud, see arv on mul kuidagi nii meelde jäänud. Siis nüüd pärast sõda on olnud seal võimalus viis korda juba viibida selle juures kaks korda kuu aega treenerina töötades nende juures. Nii et tõepoolest, seda ma nii nagu välismaad enam ei vaatagi ja, ja sinna tõesti läheb nii suurte sõprade ringi sisse ja igal sammul tuttavad ees. Vahetame mandrit. Aafrika? Jah, Aafrikas oli mul väga huvitav sõit, 1963. aastal väikene Nõukogude Liidu tennisedelegatsioon, kaks mängijat ja mina kolmandana, külastasime Ugandat näit toimus Moskvas Kairosse. Kairos oli meil üks päev aega, püramiidi sai erakordse püramiidi, katsume ära, K4, selle sõitsin ka ära. Nii, meie käsutuses oli saatkonna auto, nii seda täiesti kasutasime maksimaalselt, juhid vahetusid, üks ei pidanud vastu. Meie pidasime vastu hommikust, kuni isegi hilisööni. Spordimehed peavadki pea, nii et vaadata Kairot, niipalju kui selle lühikese aja jooksul siis nii vaadata jõuad. Ja loomulikult muidugi esimene sõit päeval oli kohe püramiidide juurde ja kõigi selleni lühikese Aja jooksul üles muidugi jõudnud ronida. Väga kahju oli, aga see oleks võtnud palju aega. Ja nii et siiski käisime, käisime seal ära, sõitsime ära, aga no see oli nii läbisõidul. Peaeesmärk oli muidugi olime Uganda, seal sõitsime edasi lennukiga, teisel päeval jõudsime Ugandasse, kus kambalas toimusid Uganda lahtised meistrivõistlused. Võistlustes seal palju rääkida ei ole. Seetõttu, et võistlejate koosseis oli seal küllaltki nõrk ja meie mängijad seal väga kergelt võitsid esikohad. Aga võib ühte kui teist muud huvitavat ja võib-olla isegi uskumatut rääkida. Uganda asub täiesti ekvaatoril, ekvaator läheb läbi Lukvanguganda ja minul oli ka nii-ütelda võimalus oma jalaga kõndida mööda ekvaatorit, seal, kus ta üle maantee läheb, on triip põiki peale tõmmatud. Mööda ekvaatori kohta. Oli võimalus seista ühe jalaga Lõuna ja teise jalaga põhja poolkeral korraga. Nei. No see käik on nii, kas oli teistmoodi tulla, kui tavalise maa peal? Ei olnud midagi teistmoodi, kõik oli, kõik oli samamoodi sama asfalttee, ainult riit peal. Võib-olla uskumatuna tundub see, kui ütelda teile, et maksimaalne temperatuur Ugandas ekvaatori all aasta jooksul maksimaalne temperatuur on madalam kui näiteks Eestis Ugandas ekvaatori all, nii üle 27 kaheksa, no maksimum 30. See on juba väga haruldane, aga igal asjal on muidugi oma põhjus ja seletus. Seletus on muidugi lihtne, selles mõttes, et Uganda asub umbes üks kilomeeter merepinnast kõrgemal. Seda üks ja teiseks asub otse suured Victoria järve kaldal, mis tegelikult pole ka enam mitte järved, võid väikseks mereks nimetada. Ja vot need kaks asjaolu kokku moodustavad niisuguse olukorra, et Ugandas on kõige parem kliima. Me oleme palju kuulnud troopika halvast kliimast, sealt toodetest kuumustest ja, ja, ja vihmasadude eest ja igasugustest haigustest ja nii edasi. Ja samal ajal peab ütlema, et Uganda on kõige parem koht Aafrikas, nagu me seal kuulsime nende kohalikud elanikud käest, kes Aafrikat hästi tunnevad. Kõige parem koht eurooplasel elamiseks, seal on terve aasta jooksul, pühib võrdlemisi ühtlane temperatuur võrdlemisi väikeste kõikumistega kuskil 20 kraadi piirides ja kõik need troopika ebameeldivused ja hädaohud seal peaaegu täiesti puuduvad. Nii et Uganda on siis selline koht Euroopa selle aasta ringi nagu eestlasele Pärnu suvel umbes midagi taolist, jah. Rändame siis Aasiasse? Jah, oli ju võimalus üks suurem võistlusreis sooritada mööda Indiat. See oli 1000 964. aastal jällegi ainult koos kahe mängijaga, kahe meesmängijaga. Lendasime Moskvast teelisse, see oli südatalvel. Meie mõiste järgi muidugi Moskvas oli seal 20 kraadi pakast. Teelis oli jällegi meie arusaamise järgi paras suvi. Ja meiereis teelist kulges lõuna poole, alguses mängisime madraasi ligidal kultuuris. See on India idaranniku ligidal, mitte päris rannikul. Ja seal siirdusime veel edasi täiesti India lõunatipu, viimasesse lõunatippu, tri, Vandrumi linna. Seal oli juba nii-ütelda põrgupalavus, mereliiv, käisime ookeanis seal ujumas, oli nii kuum, et selle peal seista ei saanud. Fund hammustama ei haisid selles selles, et see oli niisugune hea varjatud laht, seal Hay hädaohtu ei olnud, aga muidugi üldiselt nad seal ookeanis liiguvad ja seal me tundsime tõesti niisugust põrgupalavust, mängud toimusid hommikul vara kaheksast 10-ni ainult. Ja siis jälle peale lõunat, sest vahepeal ei olnud lihtsalt võimalik. Ei olnud võimalik suure kuumuse tõttu mängida. Mida India kohta öelda? No India on imedemaa ja nagu öeldakse ja paari sõnaga siinse kõiki neid tohutuid muljeid ei ei oskagi nii järsku edasi anda kui no eriti eriti meeldejäävad, näiteks seal trivandumis. Öösel sõitsime mööda ookeanikallast mööda seal neid jõgesid, mis siirduvad ookeani palmisalude vahel kookospalmide vahel, see on täiesti niisugune, paistsid seal mitmesugused haruldased värvid, kui päike loojus ookeani taha. Kui kuu tõusis, on tõesti nisukesed, maalilised niuksed, eksootilised muljed, mis jäävad meelde nii elu lõpuni. Ameerika mandril on antud, ei ole Ameerikasse ja siis Austraalia need kaks kohta on, on läbi käia Antartis ja Arktika, no nendes kohtades tennist ei mängita ja sinna nüüd vaevalt tee vastu ehk viib, aga võib-olla et Ameerikasse ja Austraaliasse ikka võib veel küll rännu nii-ütelda laev meid viia selle tõttu või õigemini lennuk, sellepärast et need on üldiselt tuntud kõige suuremad tennisekeskused, meie mängijad Ameerikas on juba käinud, Austraalias küll nii võistkonnaga ei ole, aga Toomas Leius käis seal ise nii-ütelda oma algatusel, möödunud aastal käis ära ja mängis seal. Ja noh, on vägagi võimalik, et paari ligema aasta jooksul, mil need kontaktid tihenevad ameeriklased, austraallased on meil tihtipeale käinud mängimas. Ja nii et loodame neid kohti ka veel näha. Berliini eestina miinimum viinud need olid minuti tennisistide Tennekaima kasvataja Nõukogude Liidu teenelise treeneri Evald kreega sarjast kes