Stuudios on täna geoloogiadoktor Anto Raukas. Ennekõike väike elulooline õiend sündinud Tartus aastal 1000 935953 lõpetas keskkooli kuldmedaliga 1958 Tartu riikliku ülikooli cum laude. Kandidaadiväitekirja kaitsmine, 27 aasta vanuselt, doktoritega kaitsmine, 37 aasta vanuselt. Sektori juhataja, 29 aasta vanuselt, Teaduste Akadeemia korrespondentliige 42 aasta vanuselt. Ja nüüdse mees Anto Raukas kirjutab või õieti vastab ühes ajaleheintervjuus, nii. Minu tee valitud eriala juurde ei tohiks olla kellelegi eeskujuks. Mul oleks tunduvalt parem meel, kui ma saanuks siin kirjutada, et valitud eriala vastu tärkas mul sügav huvi juba koolipingis, nagu paljudel kolleegidel Ki. Et juba siis uurisin tulemusrikkalt geoloogia saladusi. Kas ei peitu siin väike vastuolu, et minu tee valitud eriala juurde ei tohiks olla kellelegi eeskujuks, mis siis veel 53, kuldmedal 58 cum laude 62 kandidaaditöö 72 doktoritöö 77 Teaduste Akadeemia liige. No nähtavasti kõike seda võib teha veelgi kiiremini. Ja eks me seda nüüd püüdlanegi näiteks oma õpilaste teaduslik ühinguga kumaa, samuti alustanuks kivide korjamist, rubla kuskil 10 11 aastaselt. Siis võinuksin ma nähtavasti juba Ülikoolipõlves kirjutada selliseid töid, mida siis aasta-kahe pärast saanuks kaitsta kandidaadidissertatsiooni na. Ja seejärel tulnuks ka doktoritöö kaitsmine kahtlemata veelgi kiiremini. Ja eelloetust tulenev teine küsimus, mille vastu tundsite huvikoolipingis. Koolipingis oli mulle huvide ring sedavõrd lai, et isegi väga raske on vastata. Ma võtsin osa kirjandusringi tööst ajalooringi tööst, geograafia ringi tööst sportisin. Ja ühest küljest muidugi selline laiali pillutatud kahtlemata mõjus mõjus halvasti, kuid teisest küljest ma olen alati selle seisukohal olnud et ka oma kitsamal erialal saab tööd teha vaid siis hästi, kui on küllaltki hea ettekujutus naaberaladest, naaber teadvustest. Ja samuti ma ei pea õigeks seda, kui inimene kohe pärast ülikooli lõpetamist läheb mingile kitsamale erialale ja töötab selles valdkonnas kuni surmani. Eriti meie esitingimustes, sest meie koduvabariik on üsna väike võimalused. Materiaaltehnilised võimalused pean silmas sageli üsnagi kasinad ja kui me tunneme loodusteadustest ka objekt piiratud. Ja kui me uuriksime näiteks Eestis koopaid, nende hulk on üsnagi väike. Nad ammenduvad kiiresti, uuriksime näiteks karstiprotsess väga hea uurimisobjekt, kuid samuti ma usun, et kusi 10 15 aastaga on võimalik tervel ringi peale teha. Ja siin tähendab, selles valdkonnas võime me pikka aega töötada, ilma et me kvalitatiivselt midagi olulist uut juurdamaks. Kui me aga teeme nüüd mingisse kõrvalepõike ja tegeleme olla 10 aasta jooksul mingisuguse teise küsimusega ja me saame ka näiteks karsti juurde tagasi pöörduda mõne rikastatumana kasutada juba uusi täiuslikumaid, uurimismeetodeid ja ka siin võib-olla seda küsimust edasi viia. Nii et minu arvates ma olen püüdnud ka praegu jätkata sedasama suunda ja ma arvan edukalt sellepärast et ma tegelen ka Waternari geoloogia valdkonnas, kuid täiesti diametraalselt erinevate probleemidega. Üks nendest on nimetatud litoloogia siis kreeka sõnast titt, osa logos, õpetus geenidest, nende ainelises koostisest, kujunemisest, levikust. Teine küsimuste ring on stratigraafia siin tulaadivaid ladinakeelsest ivalehtiveres pidame koolis hoolega, õppisime praegu oleme edukalt ära unustanud mis tegeleb siis tihti setete vanuselise järjest suurimise STT korrelleerimisega. Ja kolmas küsimuste ring on mul geomorfoloogia. See on siis õpetus pinnavormide kujunemisest, ehitusest. Ja kuidagi tekivadki sellised rütmid, umbes nelja-viie aasta klipid, kus ma siis ühes ühes valdkonnas pingutan, siis umbes 10-ks aastaks ära unustanud ja siis uuesti nende küsimus sulle tagasi pöörduda. Ja mulle tundub, et CD on tulemusrikkam. Laiendab enda silmaringi anaga teadvusse suurema panuse, kui tegeleda väga kitsa valdkonnaga. Eelnevast võiks olla teda õieti geoloogis ei olnud just sirgjooneline, aga mis siiski viis geoloogiasse või kuidas jõudsite geoloogiasse? Nagu ma juba märkisin, koolipõlves oli mu huvide ring üsnagi lai. Ja ma isegi ei oska öelda, kummad ained mulle rohkem istriga reaal- või humanitaarained. Kuid just nendel aastatel, kui ma keskkooli lõpetama hakkasin, lõpetasin oli väga popp aatomifüüsika. Ja selle kohta juba oli kirjutatud üsnagi huvitavaid raamatu kesi. Ja nende mõjustusel maantee kavastasing endale validaadiumi füüsiku elukutse. Nagu te märkisite, ma lõpetasin keskkooli kuldmedaliga ja just sel aastal oli ka Moskva riikliku ülikooli meil eraldub vabariigile üks koht. Siis ilmselt mul erilisi raskusi ei oleks tulnud selle koha hõivamisega. Kuid teisest küljest, mulle on alati meeldinud reisimine, uute kohtade nägemine. Ja teatavasti just selleks pakuvad kõige paremaid tingimusi kolm eriala. Geoloogia, bioloogia, geograafia. Kuigi ma omal ajal tegelesin keskkoolis geograafiaringis, nagu märkisin oli mul siiski geograafiast kujunenud selline ettekujutus suuri avastusi, seal on raske teha. Geograafilised avastused eeskätt reisimise mõttes kuulusid veidi möödunud sajandisse isegi sajandi algupoolde. Samal ajal aga just eriti palju reise korraldasid seos maavarade otsimise ja geoloogilise kaardistamisega geoloogid. Ja siis ma läksin, omaaegse Tartu Ülikooli õppejõu praegugi tab ülikujuses Reineti juurde üks meie tuntumaid füüsikuid ja küsisin tema käest nõu. Ja olles füüsik, vastas ta niimoodi et kui nüüd on valida geoloogia füüsika vahel, noosis, valige geoloogias, on ikka. Ja seda oli mõisa hea sõber ja võib-olla siis see isegi langetas selle kaalu kaalukausi sellele teisele poolele ja muidugi mitte väga suure ülekaaluga. Ja nii must, siis saigi geoloog ja alates esimesest kursusest peale, eks ma püüdsin seal siis jõudumööda seda tagasi teha, mida siis minu virgemad koolivennad juba varem olid teinud. Ülikooli lõpetamine oli siis 58 ja täpselt nii juba tsiteeritud noorte hääle intervjuus Anto Raukas kirjutab. Töötasin praktikandi kahel suvel Lõuna-Uurali mägedes, kust kogutud materjali alusel tegin esimese auhinna vääriliseks peetud võistlustöö. Nii et kahtlusi mul töökoha valikus palju ei olnud. Olin harjunud, et lähen tagasi Uuralitesse, kus ootas jätkamist üsna suur vase leiukoha uurimine. Millal see vase leiukohad avastati, kuis ootas uurida? No sellel on ka pikk eellugu. Minu õnneks kui ma õppisin esimesel kursusel, tuli minu juurde selleaegne aspirant Herbert Viiding, praegune geoloogia instituudi teadusdirektor ja tegi mulle ettepaneku tulla temaga koos välitöödele. Ja selle välitöö käigus õpetas mulle selgeks kõik kivimid mis meil Eestis esinevad. Ja seetõttu olin ma juba kolmandal kursusel sedavõrd palju nagu majakaaslast kiimide tundmises üle. Et ma Uuralitesse sõitsin, siis ma tundsin vulkaanilise ja, ja magmakivimeid isegi mõnevõrra paremini kui noored spetsialistid, kes tulid sinna rihma tööle Sverdlovski ülikoolist. Ja selle tulemusena usaldati mulle juba siis kolmanda kursuse tudengile puurimisrihma töö juhtimine, tegelesin iseseisvalt geoloogilise kaardistamisega. Mis puutub aga selle vase leiukoha aastamisse sellega seoses meil väga huvitav seik nimelt väga sageli vasemaardlate kohal moodustavad niinimetatud raudkübarad okstreerumist protsessi tulemusena, siis maapinna lähedal kujuneb raudkoorik. Vase leiukohtade uurimiseks kasutatakse praegu mitmesuguseid geofüüsikalisi meetodeid, on aerogeofüüsikalist, tehakse geofüüsikat maa peal kuid paraku geofüüsikalised meetodid alati ei anna väga häid ja looduslikke tulemusi. Ja nii oli ka meie saadi väga keeruline pilt. Geofüüsikud seletasid seda liigestatud reljeefiga ja interpreteerimisraskustega, mingist leiukohana välja ei pakkunud. Aga samal ajal 1956. aastal teatavasti oli suur uudismaade hõivamine ega sinna piirkonda sõitsid traktorid. Ja üks traktoristidest Dahli sihuke uljas meeleolus nagu vahel meie traktoristid sõitis üle künka tõmbas adraga lahtise suure raudkoort raud, Tibar hakati puurima ja selguski saanud vase leiukohta. Teie sealviibimise teeb just täpselt niimoodi, ma sain isegi preemiat selle selle leidmise eest, kuigi muidu me võtsime muidugi pärast traktoristi avasse kohe ei tule, ega me nüüd siis nii ülemustele kirjutavad sellest, kuidas tegelikult toimus. Ja järgmine aasta oli siis selle eeluurimine ja lähematel aastal seisis siis ka detailsem uurimine kusjuures väga sageli seoses vasega esineb ka kulda. Nii et ma olen väikesi kullatükikesi ikkagi oma käes hoidnud. Ja loomulikult selline väga selline soodne võimalus sinna tagasi tööle minna. Oli mul kogu aeg silmade ees. Mida on õnn või võimalus või juhus olnud veel avastada? Noh, rohkem on ikkagi 500 teaduslikke avastamisrõõme kui otseselt nüüd kulda ja kalliskive. Kuigi muidugi ma olen oma käega neid korjanud, korjanud mõlemaid kullaterakesi väikesi poolvääriskive, suuremaid aga ikkagi sellised sellise suured avastused, kus 20 kilogrammised, kullakamakad või muud asjad, sellised on muidugi minu vaateväljast mööda läinud ja ega ma väga selle üle ei nuputsegi. Aga üldiselt, millist osa mängib juhus või õnn maavarade avastamisel? Varem oli maavarade avastamine üsna juhuslikku laadi kuigi me ei tohiks kaugeltki alahinnata oma kaugemaid esivanemaid Est nende esivanemate tööde tegemist, me võime näiteks jälgida arengumaades, võtame kase šiilangal, kus siis teatakse üsnagi palju kalliskivide leiukohti ja neid otsitakse ikkagi täpselt samasuguse uurimismeetodiga nagu kaks-kolmsada aastat tagasi. Kusjuures siis isad parandavad poegadele oma teadmisi edasi ja nii edasi ja nii edasi. Sama toimub ees, võtame Kolumbias smaragdi leiukohtade tuultes, naftaleiukoht avastamisel ja nii edasi ja nii edasi. Nüüd on maavarade otsimine omandanud plaanipärase iseloomu ja selleks on olemas geoloogidel rohkesti tunnuseid. Geoloogide töö on mitmeetapiline. Kõigepealt koostatakse geoloogiline kaad kos erinevates mõõtkavades. Selleks käiakse siis mingisugune ala läbi, kas siis iga 500 meetrise joone kaugusel, kusjuures proovi vedas iganes, 250 500 meetri järel võib siis nende liikumiste vahekaugus olla. Kaks kilomeetrit võiks rohkem olla. Ja selle alusel joonistatakse välja geoloogiline kaart, mille on peal siis nii kivimid kui ka kiimite omaval kehad, ühend möödu, kujuneb välja geoloogilised struktuurid. Ja kujutame ette olukorda, et kõrvuti satuvad kivimiselt näiteks graniit ja lubjakivi. Siis geoloog võib üsna suure kindlusega väita, et midagi seal peab peituma. Väga sageli peituvad seal näiteks siis rauamaagi leiukohad nagu näiteks kuulsas mahindokovski leiukohas. Ja seejärel hakkab siis juba teine töödi etapp. Püütakse kindlaks teha, kas ta maavara esineb tööstuslikus hulgasamit. Kui selgub, et tööstuslikus hulgas kaevandamist väärivas hulgas siis rajatakse sinna juba terve linn. Ja algabki siis maavara valude täpne kindlaksmääramine, mis hiljem läheb üle siis juba tootmise kaevandamise. Nii et kogu selle musta töö enne tööstuse rajamist teevad raju geoloogid sisuliselt. Ja seetõttu, kuna see tegevus on sedavõrd plaanipärane siis loomulikult kase juhuse osa jääb tunduvalt väiksemaks. Kuid ma valetaksin, kui ma ütleksin, et see juhus osa ei ole ka praegu küllaltki suur. Eriti seniste maavarade avastamisel. Milliste leiukohad pole mitte eriti suured või toome siin samuti jällegi näite nendest samadest kalliskividest vääriskividest? Nende otsimine on ju üsnagi üsnagi keeruline, kuna nad kujunevad tavalise kiimides olevatest Ühemikes. Ja need Ühemike peale sattumine on üsnagi juhuslik. Et väga lihtne on avastada kivise maardlat. Väga lihtne on Kiise maardlast kindlaks teha, kui suured varud seal peituvad, selleks isegi ei ole vaja, ma usun, et et keskkooli lõpetaja teadmiseks neid varusid siis lõpuks kindlaks määrata pulse hulga augu ära korrutad, korrutad pindala ja paksusega ja ongi see asi enam-vähem käes. Aga samal ajal vaat selliste maavarade otsimisel on õnnel praegugi veel küllaltki suur osa. Ja seetõttu võib-olla mõningaid selliseid maavarasid meil ongi vähevõitu. Uuralites kogutud materjalide alusel tegite te tookord esimese auhinna vääriliseks peetud võistlustöö. Mida see määraste edasises elu käigus teie, teadlased veel või ei olnud seal olulist tähendust. Tuleviku seisukohalt natukene oli selle võistlustöö nimi, oli kvarts porfüüride süstemaatikast ja kujunemisest Karzborfirizonhed vulkaanilise kivimid, mis olid selles Uuralites piirkonnas laialt levinud ja peale selle on neid üsna rohkesti ka meil rändkividena. Kusjuures nad on esinevad siin nimetatud juhträndkividena. Milliste põhjal on võimalus siis kindlaks teha omaaegseid mandri ja liikumise teid suundi ja peale selle ka üksikuid settekihti omavahel vanuseliselt eristada. Ja hiljem, kui ma ülikooli lõpetasin, mulle tehti selline ettepanek astuda kohe aspirantuuri, sel ajal oli see üsnagi selline tavatu ettepanek, sellepärast et et tavaliselt geolooge kui rakendusliku suuna esindajaid vahetult aspirantuuri ei võetud. Mulle tehti aga selline erand ja pakuti välja kandidaaditöö teemana meie põlevkivi tuha mineraalse koostise uurimist. Ja väga huvitav lõugas, inimeste elud ja saatused läbi põimuvad. Praegu mul osakonnas töötab teadussekretärina Johan last, omaaegne meie vabariigi parimaid käijaid. Ja tema ei lõpetanud ülikooli paar aastat varem ja töötas sama teadusliku juhendaja parvesottilactorski all küllaltki lähedase probleemistiku ja mina läksin siis temaga vana tuttava juurde, küsisin, et mis sa sellest teemast arvad, et kas siis tasuks seda hooga kätte võtta või ikkagi tulemuse saamine seal üsna raske. Tema siis, ega seal suurt ikka välja ei tule, noh, proovida võib, aga Egavistiga suurt ei tule. Ja seejärel mina pakkusin ise välja omale kandidaaditöö teema meie põhimoreen ide litoloogiamineroloogia uurimise kusjuures sellele ideoloogia alla kuulus ka siis juhträndkivide uurimine. Nii need kvarts porfüürid, et seal oma osa, nii et ma arvan, et seetõttu oli tal jällegi minu praeguse tegevusega üsnagi tihe seos. Loeksin nüüd ühe katkendi Lennart Mere reisiraamatust tulemägede maale. Istume Antoga lõhe keisri ääres ja mõõdame purske kestust. Meie vaatluspäevikud on täis sekundeid ja sentimeetreid. Ja siiski tunduvad need arutul hulgal taevasse tõusnud aurusambad niisama salapärastena nagu saabumise õhtulgi. Varjud tühjenevad siin meie jalgade ees on avatud maailma süda, siin on tematuksed kuuldavad ja nähtavad. Värvitu äri, pulseeriv järskude pahvakutena sööstab kõmisevast sügavusest horisontaalsete või püstjate jugadena. Häälitseb nagu keeruline masinavärk oma urinat, sisinate ja sahinate täpse järjestusega. Selle kobrutama ja aurava katla kohal tõusevad Kaljumäe, et Maiesteetlikud ja järsud. See oli siis Lennart Mere reisiraamatust tulemägede maale. Reis ise toimus aastal 1960 ja nimetatud antu on teadupärast Anto Raukas. Millise kirjatöö või uurimuse teie kaasa tõite, sellelt Expedia. Tsoonilt Meie ekspeditsioon son vabariigi noorteadlaste esimene Kaug-Ida-ekspeditsioon andis küllaltki hea tehase kui tulemuse ja tal oli ka küllaltki suur propagandistlik väärtus. Kõigepealt me tutvustasime nende eksootiliste piirkondade elanikele oma Eestimaad, millest nad paraku väga vähe teadsid. Teisest küljest me tutvustasime koduvabariigis väga arvukate loengute ja esinemistega nii kaugeid eksootilisi piirkondi. Sealt toodi kaasa teatavasti kaks kinofilmi ja peale selle kogud sealt rohkesti teaduslikku materjali, mida praktiliselt kõik ekspeditsiooni liikmed oma teadustöös ära kasutasid. Pida mina ise seal konkreetselt korda saatsid meie ekspeditsioon Olymelt case'ide orus, millest see lõik oli võetud üldse kolmandaks teadlikuks ekspeditsioonil. Seejuures ekspeditsioonide toimunud väga pika ajavahemiku järel. Ja seetõttu me mõõtsime seal case'ide režiimi, mis aastate jooksul oli oluliselt muutunud ja see oli väga oluliseks vahelüliks nüdziismatudekspitsioonidele, võimaldas oluliselt täpsustada keesite purske mehhanismi. Pealse täiesti puudusid andmed keesi, toru geoloogia kohta. Ja minu jaoks Dios artiklites, mis siis ilmus ka kuskil nüüd ma usun, kuskil 63. aasta paiku oligi siis pealkirja all G sideoru geoloogia, kus ma andsin ette ettekujutuse üksikute kivimikihtide lasumus, vahekordadest ja samuti kandilisest koostisest. Ja peale selle Egeesite ümber meid väga siis köitsid väga ilusad kivimid. Paalist koosnevad kiimikkeizariidid mis olid väga kauni mustriga ja üsnagi erineva värvusega. Oli seal küll kollakaid, valgeid mustreid ja rohelisi ja koos Karl Orvikuga Ansimis nende case'ide morfoloogilise klassifikatsiooni mida ka praegu kasutatakse, muidugi mitte täpselt samal kujul, kui meie seda andsime. Aga samal ajal ta oli igavese esimeseks katsetuseks ja üsnagi õnnestunud katsetuseks. Kui suur on teie teaduslike artiklite kirjutiste tööde üldarv praeguseks? Kaudu ma olen püüdnud küllaltki selgesti vahet teha oma teaduslikke, populaarteadusliku publitsistika kirjutiste vahel. Ja teaduslike artiklite arv on mul umbes 190, ma arvan ja monograafiaid on mul kokku seitse, kas siis ise kirjutab kaasautorlus? Kus teie töid on avaldatud, teod trükitud väljaspool Eestit? No neid maid on ka üsna palju, ma püüan kasvõi osaliseltki neid siis meelde tuletada. Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Uus-Meremaal, Norras, Rootsis, Soomes, Prantsusmaal, Saksa föderaalvabariigis, Saksa demokraatlikus vabariigis, Rumeenias, Poolas. Nii et võib-olla veel mõni tuleb juurde, aga ma ei ole ka päris küsimuse kohe ette valmistatud, nii et raske on vist kõiki kohe loetleda. Edasi esimese aprilli ajalehest 1972 geoloogiadoktorikraadi vääriliseks tunnistati eile Eesti NSV Teaduste Akadeemia keemia ja geoloogia mineroloogia teaduste nõukogu koosolekul geoloogia instituudi Gwaternari bioloogiasektori juhataja Anto Raukas. Väitekiri Eesti pleistotseeni ehk jääaja setete ja pinnavormide kujunemine käsitleb viimase aasta miljoni kõige suurema geoloogilise tähendusega sündmust mandri jäätumist, mis Eestis on andnud näo praktiliselt kogu territooriumile. Ja kuna Eestist kui väga selgelt mandrijäätumise tunnustega alalt välja kasvanud teaduslikud üldistused on alati olnud teadusmaailma huviorbiidil võis ka selle uurimuse puhul eeldada elavat vastukaja. Eriti praegu, mil mitmed uurijad on loobunud moreenide senise liustikulise päritolu tunnistamisest ning hakanud seda sätet käsitlema jäämägede sulamisel mere põhja settinud materjalina. Nii kui lapse viimane osa vajab siis kommenteerimist, sest ma arvan, et ega meie koduvabariigis keegi selles ei kahtle. Et kunagi oli suured jääajad ja need setted ja pinnavormis esinevad, need on siis jää setteid ja pinnavormid. Kuid paraku mitte kõigis piirkondades ei kulge see vaidlus niivõrd üksmeelselt, kus vaidlust tegelikult ei olegi, kõik kadedad ühest ja samast. Nimelt 1950.-te aastate lõpus, kuuendate aastate alguses hakati tõsisemalt uurima Lääne-Siberi tasandiku. Lääne-Siberi tasandikul leidus teatud vöönditena künkaid, kühme, seljakuid ja neid siis kogu aeg püüti seletada mandrijää kuhjava toimega, et omal ajal see on siis vana mandrijää serva moodusiste vööde. Ja kuna mandri ja toob kohalt kohale kaugelt mitmesugust materjali, siis tundus, et nendel vihmude seljakul pole mingisugust muud praktilist väärtust kui see, et sealt võib siis kaevata liiva ja kruusa, mida saab kasutada teedeehituseks. Aga siis jällegi tuli paar nutikat, mees otsustasid siis need künkad läbi puurida ja mitte ainult läbi puurida, selliseid selgitab liiva ja kruusa minna sügavamale. Ja selgus, et enamus nendest seljakutest küngastest kujutab ennast tegelikult tektoonilise pinnavorme kerkeid ja nende all esineb naftat. Ja seoses sellega nafta, geoloogid, kes omal ajal pataljon regioloogiat võib-olla üldse ülikoolis ei õppinud ja küll abi õppinud granaadi on mäe instituutide lõpetajad. Ütleme siis niimoodi pat, kui palju on nüüd teadlased kahju teinud rahvamajandusele praktikale? Kogu aeg uskusime, neidasin, jääajad olnud, tegelikult pole siin mingeid aegu olnud, et kõik on need tektoonilise struktuuriga seotud siis maavarade ja naftaga. Ja sealt läkski lahti selline buum, kus hakati eitama esmalt mandrijäätumise Siberis ja pärast seda siis automaatselt kanti need asjad ülega Tiidu Euroopa osale eeskätt tasandikule siit juba tasapisi ka meie Baltimaadele. Ja näiteks Läti NSV-s töötab edukalt geoloogiadoktor, on asja tema tuntumaid, söö geolooge, kes hiljem tuli oma vanaduspõlve veetma Lätimaale, kus on ilus ja rand ja nii edasi. Ja temaga on kirjutanud suure paksu raamatu, kus ta siis kõneleb, et mingisuguseid jäätumise ei ole siin Lätimaale ka Eestimaal olnud. Ilma ta ise väga tõsiseid uurimist sõitsin, läbi oleks viinud. Ja seoses sellega kahtlemata minu tööle oli teatud osa selleks, et siis tõestada mandri jäätumiste esinemist vähemalt Ida-Euroopa lauskmaal. Ja muide, kaks aastat tagasi toimus meil Tallinnas üleliiduline nõupidamine, see oli pühendatud just nende moreenide ainelise koostise uurimisele ja seal tuli murdavad üsna palju piike ja ei saa öelda veel, et see võit oleks lõplikult võidetud, kuid ma arvan siiski, et et kahtlust erituses edukas lõpus ei ole huvitav märkida, et see on puht meie kodumaineprobleem. Näiteks välisriikides kõik väga imestavad, et huvitav, et rohkem kui 100 aastat tagasi juba van teadusteooria saavutas lõpliku võidu, aga et siin ikkagi veel mehed võitlejad olematu vaenlasega. Mis on praegu teadushuvifookuses? Mul on huvid aegade jooksul muutunud. Ja viimase kolme-nelja aasta jooksul on mind köitnud nimetatud Eesti aluspõhja reljeefi. See on siis see reljeef, mis asub paternari setete alla. Ja peab ütlema, et eks tagasi tulime jala veel tunduvalt liigestatum kui praegu. Sest ust enne Gatenari neogeenis oli väga intensiivne maakoore kerkimise periood, kandicine, vulkaanilise tegevuse periood. Ja sel ajal lõikusid maakoorde sügavad orud sügavus Eestis ligikaudu 200 meetrit on ka näiteks lõuna poole minna Leetu ja Saksa demokraatlik vabariik või 400 meetri sügavusi orge mis on kõik täitunud siis Kvatenai sätetega. Ja kõigepealt nad on muidugi väga olulisel kohal mees veevarustuse seisukohast ja samuti me teame väga hästi, et positiivses pinnavormides, Cannes ehitusmaterjalid omi lõppu korral samal ajal, aga nendest mattunud orgudest on võimalik üsnagi palju. Palju liiva ja kruusa ammutada lüüakse, näiteks, võib tuua ka Kohtla-Järvel kohtlede rajoonis olevat pannjärve leiukohta, mis asub nimetatud Vasavere mattunud oru kohal. Ja kust, mis on praegu üks vabariigi rikkalikumaid, kruusa, liiva, leiukohti ja võib-olla et asi selgem oleks. Vaatame kujutame ette nüüd Tallinnat, tallinn osaliselt on pae peal väga kindel alus. Ja samuti suhteliselt kindlaks aluseks on ka isegi paekalda ees olevad küllaltki sellised tihedad liivakivid. Aga vaatame neid mattunud orgusitsi, seal toimub üks igavene suur nõiatants. Nimelt kui me võtame sealt näiteks hoolega vett kogu nädala siis maapind reedeks laupäevaks on juba üsnagi tugevasti vajunud. Ja kui me siis nende orgude peale veel ehitame suuri kõrgeid maju, 900 korruse maju, isee veelgi tihendab setteid. Ja selle tulemusena nende orgude kohal esineb suur vajumine, samal ajal kui piss kohtades seda ei ole. Ja selle tulemusena kujutage ette riikliku Neuepride võrku või näiteks, kui me ehitame karistile nende orgude mingisugused mustade torustikud või ka siis veetorustikud. See tulemusena tekib üsnagi suuri häireid. Ja kui me vaatame näiteks Tallinnas sadama ümbruse Sola piirkonda sisse, on vajunud viimase paari aastakümne jooksul liigudu poole meetri võrra ja võib ette kujutada, missugust pahandusse toob ehitustegevusse need paar näidet selle vana reljeefi uurimise tähtsusest. Ja nüüd mul sel aastal, ma usun, kuskil juuni juulikuus peakski kolleegeevitavaski ilmuma monograafia eesti vanareljeefi kohta. Maa rikkus ja mure. Nii pealkirjastas Maret kaik noorte hääles umbes pool aastat tagasi intervjuu Anto Raukas ega millest loeksin? Et rahvusvahelise Gwaternaar ajastu uurimise liidu pinkva setete geneesi jälitoloogia komisjoni tööpaigaks. Komisjoni asepresident on Anto Raukas. Oli valitud kaljumägedeeelne piirkond rock, Springsi ja Jackson'i linn said geoloogid teaduse ekskursioonidel uurida rusuvoolubasseine kanjuneid, keisrid. Enne kui paluda lähemat seletust selle viimase teadus komandeeringu kohta, küsiksin maa, kus te üldse olete laias maailmas teadusemehena geoloogina reisinud. Ka üsna paljudes maades Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Põhja-Euroopa maades mitmes Kesk-Euroopa maades. Peale selle on mul võimalust olnud töötada teravmägedel, nii et ka siin on see geograafia üsnagi lai. Ja peale selle on mul võimalust olnud viibida praktiliselt kõigis Nõukogude maa erinevates looduspiirkondades nii Kaug-Põhjas, Kaug-Idas kui ka siis Meie Kesk-Aasia vabariikides ja Kaukaasia vabariikides. Ning loomulikult ka kõigis nendes lähemates piirkondades Koola poolsaare Karjalas kuni Musta mereni välja. Nimetatud reisi ühendriikidesse oli teie viimane teadvus komandeeringus. Jah, teadis komandeeringutest viimane. Mille poolest see huvipakkuv oli? Arvan, et kaljumäed iseenesest juba on sedavõrd huvitavaks, looduslikuks vaatamisväärsuseks, et sellest võiks kõnelda kogu saate või vähemalt tunni aja jooksul. Ja kuna mul oli kallis võimalus kaljumägedes viibida, mida tavalise turistina vaid paremal juhul ütelda, kui mitte siis päris teaduslikul uurimistööl, siis teadusturistina, siis me loomulikult nägime rohkem, kui näeb seal tavaline inimene, toome kas või näitasid rahvuspargis nähtavas viibinud üsna mitmedki eestlased, kuid ma arvan, et sinna rahvuspargi rahvas olevat suure kanjoni põhja. Ma vist küll olen vasted pärast statel ainukene eestlane, kes on laskunud juba sellepärast, et laskumine sinna ei ole sugugi kerge. Ja ma arvan, et see, et ma olen tegelenud matkamisega ja natukene ka õige vähe alpinismiga aitas sellele küllaltki palju kaasa sest sinna orgu tuli laskuda nende vanade indiaanlaste radu pidi. Aga kuna sinust eespool viisada sõna rusuvoolud ja kõik muud asjad, siis paljudes kohtades need teed olid isal, rajad olid minema kantud tuli liikuda peaaegu vertikaalse pool vertikaalset seina pidi. Ja kuigi mul olid jalas meie matkasaapad ilusa mustriga, siiski südamalt ikka käis üsna mitu sihukest külmapõrinat läbida, et kui ühes kohas ühest seinast kriis või teie seas pidises jooksma kaoselaskumine kestis, laskumine kestis, ma usun ikkagi üks umbes kolm tundi ja laskuda ei olnud mitte väga palju, 100 400 meetrit õppe pidevate pidevat pinget. Jah, ja peale sellele muidugi tegime ka peatusi proovide kogumiseks, setete koos jälgimiseks ja näiteks üles, me tulime tunduvalt kiiremini üles, on alati palju parem. Parem tulla kui alla laskuda. Ja veel üks tsitaat samast reisist. Jälle Houstonis on ka karusid, teinekord söödetakse need autoaknast, kuigi see on keelatud. Teinekord söövad üles ärritatud karud ka mõne magamiskoti koos mehega ära. Just enne meie sõitu oli selline asi juhtunud. Seepärast on Yellowstone'i pargis igal pool õpetussõnad üleval, kui kohtute karu, ronige kiiresti puu otsa või teeselge surnut. Mulle tuli ka karu vastu. No ma ütleksin, karusid ma olen elus üsna palju näinud ja mitte üksnes selles tsoonis, kus tõesti neid on sedavõrd palju, et kui nüüd üks tunni tunni jooksul kuskil turismikeskuse ümber jalutada, siis kahte-kolme vähemalt kohta, aga ta on niivõrd sedavõrd ära hellitatud inimeste poolt, et nad tulevad tõesti kui pakutele apelsini tuleb siis enam-vähem käest võtma või siis pakutakse ka viinamarju, leiva, suure suure heameelega viinamarju. Kuid samal ajal loom on ikkagi loom, me teame, kui palju nendega õnnetus juhtub, mitte üksnes karudega ja seetõttu ka kurvad, sellised stseenid on paratamatud, kuid ma ütleksin, ka Eestis võib sattuda karule ja ma olen esisattunud karule sama lähedale kui, kui jälle Tonys. Kusjuures siin ma muidugi ei teinudki katset apelsini, pakkudes meiega aru, et võib-olla ei ole sedavõrd heasüdamlikud nimelt Rakvere lähedal männikvälja mõhnastiku sma, tegin ükskord orienteerumisrada ühe Leningradi kolleegiga. Tulime parasjagu metsasihti pidi ja täpselt metsasihi pääl tuli meile siis karuemakaru koos pojaga vastu. Me võisime talle käppa anda välja sedavõrd lähedal neljal jalal ja ja ma muidugi ei tea, kumbrid rohkem, ehmatas karu või meie, aga igatahes ma usun, et üks kümmekond sekundit. Me vahtisime, vahtisime üksteisele otsa, siis tõusis emaga ruh tagumistele käppadele, vaatas tükk aega meie poole ja siis pani liduma poeg järel. Ja kõige toredam oli see, et Leningradi meestest kesisest, sest kes see oli. Ja ta ei suutnud kuidagi uskuda, et Eestimaal võib leiduda karusid karusid ja peale selle veel metsas kokku sattuda. Aga mis muidugi puutub, näiteks ma teise piirkonda teatas, Kamtšatka all on väga palju karusid ja oma sellel samal 60 aasta ekspeditsioonil oli meil karudega väga palju kokkupuuteid ja need lõppesid meile väga edukalt, nimelt karuliha söömisega. Meil oli kaasas praegune Tartu riikliku ülikooli psühholoogia kateedri juhataja Harry Ling keda mees kutsus karutapjaks ja tema tegi mitmel korral meile maitsvat karuliha, mida me ühel korral käsiskeerites kehisid. Siis keetsime ja endale lasime naisteväega väga suure mõnuga. 1981. aasta noorte häälest Eesti NSV Ministrite nõukogu keskkonnakaitsekomisjoni liikmena tuleb mul aga sageli tegemist teha vägagi ebameeldivate faktidega. Endiselt on lahendamata liha- ja piimatööstuse heitvete jäätmete utiliseerimise küsimus. Sageli satub pinnasesse ja veekogudesse õlijääke. Sageli käiakse maavaradega ebaperemehelikult ümber ja nii edasi. Geoloogide osa ühiskondliku arvamuse kujundamisel looduskaitse seisukohalt on suur ja peaks kahtlemata olema veelgi suurem. Kuid tähtsamaks pean ma geoloogide vahetut osavõttu looduse kaitsmisest ja maavarade ratsionaalsest kasutamisest. Viimases osas on geoloogid vabariigi elanikkonna ees veel suured võlglased. Nii Anto Raukas. Läinud aastal on seda võlga suudetud vähendada aasta jooksul. Ma vastaks küllalt kindlalt ja, ja mikspärast ja sellepärast Meie Teaduste Akadeemia geoloogia instituudis viimase aasta jooksul oluliselt tugevdatud maavarade uurimist. Meil üsna hiljuti moodustati maavarade sektor. Väga võimalik, et tuleb moodustamiselega põlevgi geoloogiasektor ja kõigis nendes sektorites, nii nagu instituudis tervikuna pööratakse väga suurt tähelepanu keskkonnakaitse küsimustele. Ja nendega me puutume oma elus pidevalt kokku, ma toon ühe näite ainult kogu aeg, me olime arvamusel, et väga oluliselt rikub meie keskkonda maavarade lahtine kaevandamine. Me kõik teame neid pahandusi, mis toimuvad meil siin Maardust näiteks diktüoneemakilda isesüttimise näol järgi inetud karjäärid ja kogu aeg tõime eeskujuks just maa-aluse kaevandamise teadmata, et ka siin võib väga oluliselt keskkonda muuta, väga oluliselt keskkonda rikkuda ja peaaegu täielikult ühte või teist piirkonda viia välja inimese tarnimise sfäärist. Milles on küsimus, kui me varem põlevkivisid, kaevandasime isegavena toimus nimetatud jõhvi lavamaal, kus pinnakate täielikult puudus. Kui need põlevkivi alt ära võeti, siis loomulikult toimus ka mõningane maapinna vajumine. Ja kuna see piirkond on ka üsna lõheline, siis kõik vesi, mis siis kas siis pinnavesi või sademete, siis tuli, see läks alla vanadesse kaevanduskäikudesse. Nüüd, mil põlevkivi kaevandamine on nihkunud lõuna poole, kus pinnakatte paksus on suur pea seal pinnakattes vett, mitte läbilaskvat moreen ja savikihid. Loomulikult, kui selles kohas tekib mõningane vajumine, siis kuuse veel ikka minna on, ta läheb sinna kujunud nõkku madalamasse kohta ja kui vee alla jääb ka siis mets, põllumaa või heinamaa, seda paratamatu lukku. Ja samasugune pilt toimub ka meie soodega, hakkab tegema kujunema tegelikult jällegi taandareng ja rabataimestik hukkub. Ja selle tulemusena tekitatakse meie rahvamajandusele korvamatut kahju. Ja praegu näiteks töötav komisjon, mille tööd juhatab meie instituudi direktor Dimitri Kaljo, kus just püütakse siis minimiseerida seda võimalikku kaevandustööde mõju Meie looduskeskkonnale ja seid näiteid muidugi võib tuua väga palju, sest ma ei uhkustab oma, ütleksin, et siiski kogu meie koduvabariigi sotsiaalse majandusliku ilme suurel määral määravad geoloogid määrab see maavarade kaevandamine, mis on ette kavandatud. Kaevandamist tuleb teha minimaalse halva mõjuga meie keskkonnale selle keskkonna, kus me elame.