Ma alustan jälle kaugest lapsepõlvest. Esimene teadlik kokkupuude moega just toimus lapsepõlves ja mitte nende ajalehtede või ajakirjade kaudu, mis Postimees tõi vaid pööningult leitud vanade tsaariaegsete mingite ajakirjade põhjal. Seal olid joonistatud kaunid naised või mingid siluetis või rõivamoed. Need mõjusid hästi minevikulistena ja ma ei seostanud tol ajal sukki moodi selle päevaga või selle hetkega või kaasajaga. Ühesõnaga see mood sisaldas kaks momenti, et see on mingi minevikus olnud asi. Ja see ei ole päris reaalne. Moeajakirjades joonistatud inimesed olid nagu see inimese projekt, mille suunas inimnagu tahtsid liikuda. Niisugused vanad lapsepõlve muljed, ma isegi võisin võrrelda moeasju ajaloo raamatutes olnud piltidega Vana-Egiptuse piltidega, kus vaatasid ka stiliseeritud inimolevused, rind on meie poole näod. Jalad on profiilis. Sõjalise valdav esialgne mulje. Siin ongi päris mitu juba arusaamist moest just lapsepõlve taustal, sest mina olen pärit linna perekonnast, kus nähtavasti küll koodi tuli silmas pidada. Raba sealjuures oli ka teatav selline alalhoidlikkus ja kogu aeg olen mina lapsepõlves saanud moekõnelusi just selle kohta, kui paha asi on moenarrus tarvesse moes kui lähtusesse ilmselt kujulast, minul kohe silmapilkselt välja negatiivne selline eelarvamus. Ja alles hiljem kunagi noh, 20 aastaselt või vanemalt tekkis tahtmine näha ka moe tarkust. Võib-olla tuli endale otseselt kokku puutuda nende probleemidega loor nii hästi argielus kui ka juba tegeldes, ütleme vaimuelu probleemidega. Ja hakata siis jälitlema, mis on moes head ja mis on moes. Minu esimesed kogemused on ka see, et selles suunas et mood on üks halb asi. Lugu oli selles, et ema seletas ikka, olid kunagi siukesed käised õlgadel väga kõrge tooli. Hea, et oli väga hirmus vaadata. Ja sellest ajast tähendab mina leiad, et kõik moed on hirmsad vaadat. Ja kõik moeajakirjad vägavastikuda asjatud. Ja ega su vanal ajal mida kaugemale minevikku minna siis, vahe on ainult selles, et mõni kuidagi huvitavam vaadata näiteks keskajal kingad väga pikkade ninadega mõtelda seal, kuidas nendega inimesed kõndida üldse said ja kuidas keegi teisele varvaste pääle ei astunud. Või seal igasugused naiste katted, keskajal, mis on aetud nii kõrgele nagu kuskil majja indiaanlastele. Kate oli kõrgem kui inimene ise. Siis väga kauges minevikus muidugi. Kui näiteks vana testamendi aegu prohvet Jesaja kirjus kirub seal Jeruusalemma daame, kes käivad tippamisi ja selge ei ole, kuid mis asja pärast tippamisi käisid, kas neil oli spiraalselt ümber mässitud rõivas nii et jalad ei saanud liikuda või olid neil jalavõrud aheldatud kokku, nii et nad ilmtingimata pidid lühikesi samme tekkima, siis on ilmne, et vanal ajal samuti pahandati moe üle nagu van pahandatud kohukeskaeg, Otson muidugi. Kuigi seda kirjandust abilikult keegi ei loe, sest keegi ei oska kujutelma kimps moodi muud oli ja mille vastu seal sõditi ja sõdida tuleks ikka ja alati, aga mis laseme panna, seda ei oska keegi öelda, mismoodi siis inimene peaks riides käima või mismoodi peaks ta jalatsid olema? Minevikku ilman raske sisse elada, aga vahel on ka raske tänasesse päeva sisse elada, sest noh, vahel mõnel hetkel kui oled ennast nii parajasti moe järgi riide pannud ja lähed siis linna peale kõndima ja tekib, tekib niisugune tunne, et kõik on väga vale ja mõtled, kus moesundus välja mõeldakse. Kes on ta kehtestanud ja miks see funktsioneerib nii võimsast tunnetasid, et see mood on kuidagi emantsipeerunud inimeste, mingi orjuse vorm ja siis tahaks, tahaks muidugi sellest orjusest jälle vabaks saada. Ja vot siin ühineb nagu kaks tendentsi ükson moe abil silma paista, vabadust või võimu hankida teiste üle. Ja teine asi on moe kaudu enese kaitsmine. Et olla nagu teised, et mitte oma mingi maha jäämusega või erandlikkusega silma torgata. Kaks minevik ja tulevik võitlevad kogu aeg ja tumedad mood on alati olev või funktsioneeriv asi. Kuigi ta on halb. Samal ajal on ta ka hea. Ja kui seda sõna veel analüüsima hakata, siis võib-olla saab kuidagi moe ÄRA rehabiliteerida. Uku Masingu olete oma pika elu jooksul paljude keeltega kokku puutunud, kas see eesti sõna, mood või olemine kellegi moodi on Eesti oma sõna või on ta üleni laenatud euroopa keeltest? Ma ei tea, aga päris kindlasti, aga ma arvan, et on keskladinalaen. Neid sõnu on eesti keeles kaunis rohkesti, mis otsekohe ladina keelest või vana keskprantsuse keelest on tulnud, noh, sinna käivad muidugi kõik need sõnad ka moonduma ja muunduma, sellepärast on raske öelda, kas eesti keeles on muu ja moodust ladina moodus 11 mõjutanud. Sest soome keeles tähendab moodu lihtsalt inimese nägu ja seda tähendabki Karjalas, laplastel ja romaani keeltes, kus ta sõna olemas veel on, see tähendab lihtsalt rvi vastuma. Ja kui keegi on kellelegi moodi, siis see on arvatavasti ikka üks ladinakeelne sõna, mis meile nii omaseks on saanud. Ja seda väljendusvõimalust teisteski Euroopa keeltes üldse ei ole olemas. Muidugi, mina tahan jällegi iseendast natukene täna üle hüpata, natukene seda halba moodi kaitsma hakata, eriti kui me jõuame välja võib-olla Kirjanduse maailm, aga ju siis peab ikkagi lähtuma jällegi sellest, mis on tuttavam just sellest samast riidemoest. Ju see kellegi moodi olemine ei ole siiski moe ainukene funktsioon, mood on siiski praegu üks ühiskonna institutsioone, moeloomine, moe järgimine, see kõik millega. Ta loob isiksusi ja tarku inimesi täiest ja milleks nad sisemastele peale ikkagi kulutavad, kas siin ei ole siiski tagasi meie psüühika üks ka põhiomadusi, et me tahame ikkagi uuele ta kogu aeg lakkamatult ja eks moel on olemas kindlalt määritletud see suund, ta otsib uusi võimalusi ja praagib välja seda, mis on kuidagi vala oma aja ära elanud, aegunud, isegi riidemoes võib ju? Meie kahekümnendat sajandit siiski mingil määral nagu revolutsiooniliseks pidada, sest ta meid natukene taastanud riietusest ja sellisest ebamugavast riietusest, millest Uku Masing äsja rääkis. Ja me ei olemise mõnevõrra mugavamaks teinud. Nii et kui moes otsida moetarkust, äkki on natukene võimalik. Seda ka leida. Aga ega ta päris ei vaba vabastaja lihtne riie just nagu vabastaks küll meid millestki, aga siis tuleb see moodsa riideostmise kohustus mis viib meid äri peale. Ja niimoodi me ostame ka isegi moodsaks, peetuid raamatuid, vot see autor või sedalaadi kirjandusel moes. Me peame ostma, selles on minu meelest, eks. Kommertskülg on, on see orjastav kelg ikkagi. Jah, aga selle kohustuse võtad ise, kui sa selle äärmuslikum aegulpusega kaasa lähetega, muidu seda kohustust keegi sul ei aseta, et sa pead moodne olema, tähendab, sul on endale ikas ise sund olemas olla, kas kellelegi? Baltic, kes on moekam kui sina või siis veel temast natukene moekam teda üle trumbata, kui May jõnger hakkab raamatuid ostma, see on ka juba natukene, olgugi, et ainult hilpudele mõtleb, nii et kui selline moeterror kusagil tekib ja selline sundus selles midagi halba ei ole muidugi sel juhul tekkivat moekirjanikul, kus on natukene halvem moekirjandus. Moekirjandus on väga vana asi juba vanas Kreekas oli üks eriline pool mida nimetati asi Anismiks. Sellepärast, et teda harrastasid just väikaasia kreeklased. Seda stiili harrastati väga kaua ja üks kujukas näide mida iga inimene võib aastas vähemalt ühe korra kuulda, on Chrysostumuse ülestõusmispüha ööjutt. Võitlus. Seda kreekakatoliku kirikus loetakse seda iga aasta. See on üks tööga Traasi Anismi alal ja sellepärast, kes tahab teada saada, mis asi seadmise võid selle ära kuulata. Kreekas ta suri pika pääle küll väljuks, õige kirjanik teda ei kasutanud. Aga seesama asi tõusis umbes 1000 üle sajapaiku Araabias ja siis tehti kõik vanad asjad ümber. Keel pandi täis ebatavalisi sõnu ja lauset ka niisugustes lihtsates keeltes nagu araabia, pärsia keel aeti võimalikult keeruliseks. Ja noh, ma võin siin ühe näite kirjutasin, see ei ole muidugi kõige hullem, kõige hullemat, seda stiilinäited on küljendus. Aga see seisab ühe loo lõpul ja seal on nõnda öeldud kui võimukuse vaip, kuninga põrandal, vullitakseko kui nooruse kevadpäevade asenevatalvistega, mida pakub vanuse pakane. Kui vabandus siirdub Vavitsevaine järglasele, siis eluküünal hakkab tilkuma ja lootuse lambi kustutab surma tuulispask. Selles stiilist tuli terve jutt, et ajada. Ja seetõttu vanad lühikesed lood läksid võimatult pikaks ja kohati väga ilusaks lugeda, aga kohati ka väga raskeks. Sellel stiilil õpetas islamimaailmas mongolitega rünnake mongolite valitsus. Pärastpoole harrastati teda edasi, aga see oli juba nii degenereerunud 1000 600 paiku, mõnikümmend aastat ennem tuli seesama stiil Euroopasse. Kes ta õieti alustas, seal oli üks inglane, lilli. Ja hispaanlane kangu, aga ja itaallane Maviini. See läks ka näiteks üks Chambatistabasiile, esimene raamat muinasjuttudest. Selles kõik inimesed räägivad sedasama stiili ja säält ka siis üks näide. Kui siis öö see must Mauritav ilmuse esitama oma ving mängude tedega siis kuningas ei saanud sulgeda silma vaid mäletses mälu, povi, hammastega mansi Ella kaunidusi. Või siis pisut enne seda, kui koidik väljus nõudma jootraha päikese eest päevatöölisi põllul. Selle stiili mõju on isegi muidugi Šexpyril ja see on terve seitsmeteistkümnes sajand läbi. Kirjutati anda ja üks õige inimene kirjutas mõjuka ainult landa. Umbes Swifti ajast pääle hakkas selle stiili pilkamine. Ja nii on vist kirjanduses ikka olnud, et kirjandus teeb niisuguse stiili mida inimesed ka peavad rääkima. Kui palju keegi räägib, see sõltub nüüd sellest, kui palju ta moekirjandusega tuttava Võib kahelda isegi, kas Balzaci pikat iraadid On Balzaci väljamõeldud või vääkisid sel ajal inimesed tõesti nõnda. Meie iseeneste kohta öeldes, me teame väga hästi seda ka muidugi, et ega keegi nõnda räägi, kui ta kirjutab. Ja eesti kirjakeel on hoopis teine asi, kui eesti kõnekeelsest eesti kirjakeel on ikkagi väga saaksik. Kõnekeel ei ole. Ainult kõnekeelde tuuakse siis üksi lugu igasuguseid moesõnu, mis keegi on avastanud näiteks et autod hakkavad tunnetama Tallinna tänavaid, see seisab Eesti looduse Tallinna numbris üks kord tunnetanud, mismoodi need tänavad või lehm tunnetab. Kuidas lüpsja temaga käitub, et ühele piima ja teisele anda piima või põleda talasid, ja kui alla tagasi ja kui anda. Et niisugusel moel sõnad, mis nuhtluseks muutuvad, nõnda et inimene ise ei teagi, kastaneid kasutab. Ja nii võib olla igal ühiskonna osal niisugune oma moekeel sest ütleme populaarteaduslik keel, ettekannete keel, kõik teaduslik-fantastiline kirjandus, nagu käiks keegi maad mööda ringi ja peaks populaarteaduslikke loenguid. Kust see kõik alguse saab, kust kus moodsa valguse kui mina nii vähe ilma näinud vähem maailmas käinud inimene asja peale mõtlen, siis, siis mulle tundub, et et asi algab alati kusagilt kaugemalt. Et mood algab kusagilt välismaalt või, või see on mingi impersonaalne algus, kusagilt antakse meile De, see mall, mida mäki hakkame jäljendama. Näiteks uuema aja eesti kirjanduses on selgelt ju märgata, kuidas püütakse kirjutada nii, nagu kirjutasid prantslased või, või nagu kirjutas Kafka, nagu kirjutasid absurd testid siin nende väljendusvahendite otsingul või oma kirjutamise tehnika arengul õppimisel võetakse just mingisugused nendest välised mallid kus need jälle alguse said seal, kas neil oli ka oma välismaad? Küsimus? Araabias oli lugu lihtne, sellepärast et linnarahvas ei kõnelenud esialgu araabia keelt ja korralikku keelt, kõnelesid ainult pedofiilid. Beduiini, keele säilitamisega nägid filoloogid väga palju vaeva hakkasid sõnastikke tegema ja ja siis hakkasid muidugi kirjutama temaga selles keeles, et näida Pedueenid, sest see oli Kaulisem kui mõni põllumees või linnaelanik. Ja tulemuseks oli siis niisugune stiil, mis kubises aruldastest sõnadest. Kirjanik pidi ise oma teosele kommentaari kirjutama, kus need sõnad olid ära seletatud, mis nüüd õiges keeles tähendavad tõttu stiil arenes nii keerukaks, et ilusaks ka muidu küljest viimi patroosan anda kõlas väga hästi. Ja muidugi, kui eurooplased sellega natukehaaval renessansiaegu tuttavaks said siis hakati tõlkima Iraani asju kõigepealt seal armeenlased tõlkisid talle siia keelest ja seda stiili tuli siis venessaansi, aeguid Itaaliasse, esialgu ja halvatavast Itaaliasse pääle algas Maviiniga, just teised võttis Itaaliast üle. Ja itaalia keeles oli eriti lihtne seda teha, sest seal oli vaja ainult ladinakeelseid sõnu hulka panna keeldu, mida Avinlikus kõnekeeles keegi ei kasutanud. Itaalia ja kirjakeel on ju ka nii väga kaugel normaalsest tingimuse keelest. No ja ühte sellist konkreetset moetulekut kirjanduses ma olen, siin on võimalik reprodutseerida losel arvatavasti tagasitulek, sest et 60.-te aastate alguses, kui meil oli just luuleuuenduse sellised kired lõkendasid Tartus, siis jõudis meie teadvuseni ka see, mis väljaspool maailmas oli juba tehtud nimelt teadvuse voolu fikseerimine, ütleme luuletuseks. No ja siis üks noormees, hea sõber, mul veel tunnustamata luuletaja hakkas korraga eksperimenteerima, kirjutas siis üles suure hulga seda, mida tema teadvustada talle dikteeris, vormistas kuidagi vaba värsilisena ja siis käis kohvikus lauast laulda ja küsis nõu, et kas ikkagi olnud luuletus või see ei ole luuletus. Nojah, see alguses me teda siis kiitsime ja vaatasime ja aga see siiski tõi meie teadvusesse selle idee jällegi tavateadvusest, midagi sellist poeetilist on ja midagi sealt tõmmata muidugi parastada kurjasti luules seda teadvuse voolu ja isegi proosakirjanduse ekspluateeritud ja see selline ainuvaldav vahendit võiks olla siiski midagi sellist. Konstruktiivselt selle aja kohta positiivset selline eksperiment endas nagu kaid. Näiteks moetulek on märgatav ja noh, me oleme harjunud sellega, et mood on pidev uuenemine, aga siis me märkame ka, et mõned asjad mõned nähtused jäävad kestma tükiks ajaks ja hakkab nagu traditsiooniks kujunema, kus lõpeb, lõpeb mood ja kus algab traditsioon, iga mood ei taha kinnistuda. Minu arvates kirjanduslik pood ikkagi natukene erineb ütlemisest riviaal, moeliikumisest või kunstimood üldse sellel puudub nagu propagandaaparaat. Kirjanduse moemaja meil olemas ei ole ja selle tõttu kannavad seda siiski tugevat loo loovisiksused, sedamoodi, kes suudavad ennast maksma panna konkreetses olukorras. Teiseks vist ei ole kirjanduse kunstimood nii tugeva dikteerimis võimega, et ta kohe kõik enda ümber häda hävitaks, mis varem on olnud, taastub küll sellise tugeva impulsi nende vanemate kõrvale, aga nende vastu nii suurt agressiivsust lausa ilmud. Ta on olemas mingisugune avangard, nagu teda Prantsusmaal nimetatud. Mis kogu aeg liigub selle moevoolus tingimata, et aga on ka alalhoidlikum pool nende vahel on teatud konflikt võimalikud. Aga nähtavasti see on ikkagi sellised. Mitte väga sõjakad ja mitte väga veriselt üks, 11 lausa maa, sellepärast ta. Minu meelest oli asi nii, et kahekümnendatel kolmekümnendatel aastal Euroopa elas selle aja üle. Aga see teadvuse voolumood dada tõde ja sül realistide ajal. See ei olnud tol ajal veel Ameerikasse jõudnud. Ameerikasse jõudis ta alles peale teist maailmasõda ja säält võetides Eestimaale tagasi. Nii et ta on ülest tagahoovist toodud teise tagahoovi kuigi Euroopas teda võib-olla keegi enam õieti ei harrasta. Sest ega seal need mehed nagu koduootajad ja säärased, need ei kirjuta õieti see stiili enam. Absurditeatris võib kõiksugu asju kui ajada. Aga see, et üks asi absurdne on, see on omaette kammut. Kas teadvuse voolus ei tarvitse üldse mõtet küsida? Seal on see autor ise ainus suur väärtus selle hingeliigutused ja hinge vaikimised on otsustava tähtsusega ja lugeja peab neist lugu pidama. Sisu ei tarvitse sellel asjal olla üldse. Selget sisu. Pidevalt. Tõepoolest, meil on, need välismoet jõuavad pärale suure hilinemisega, selle tõttu ilmselt kirjandusteoreetikute kirjandus teadlastesse, meie väike moeliikumine tundub isegi selline kentsakas provintslik olevat. Aga mis parata, ilmselt seda oma Kuue genereerimise võimet ei ole ju, ikkagi tuleb mujalt ka vaadata, mis seal tehakse. Ja küllap sealt midagi ülevat. Ta ka. Aga siin kõrval on ka meil oma sellised väikesed moeliikumised minu arvates kirjanduses olemas, eriti tähelepandavad nad muidugi luules, mis on selline aktiivsem, kergemini paigast nihutab ühest äärmusest kasvõi teise viidab, võtame kas või selle meie uue vabavärsilaine kuuekümnendatel aastatel mille järel tuli tagasilöök vabavas asendus jällegi hakkasid paar tugevamat noort poeeti nelikutes luuletama põhiselt, leidsid palju järel tekkivaid, praegu on Meil meetriline värss igatahes ülekaalus vabavärsi üle ja vabavärss ikka tagasihoidlik positsioon. Ja minu arvates selliseid liikumisi on üsna kerge sedastada. Ikka jälle, mis on täiesti meie enda omad ja mis ei pea üldse välismaailmaliikumistega kooskõlastama. Kõiksugu asjad või nähtused, mis mujal tehakse, võivad olla sama naeruväärsed, kui nad on naeruväärsed. Need veidrused siin või seal on võrdselt viletsalt oli meie meie moenarrus ja ta ei ole sugugi teist masti. Minu meelest. Kui eesti luulet silmas pidada, siis praegu ei ole selles niukesi võimsaid tendents on minu meelest märgata nagu proosas, mida me võiksime moemõistega siduda. Ma märkan, et luules, näiteks pärast seda vabavärsi kadumist on niisugused väikesed tehnilised asjad silmatorkavad, mida ei oska moeks nimetada. Et on taandunud võib-olla niisugune tegusõnaline lause. No kui Alliksaar kirjutas, kes mängib masti, saab purjed, pealekauba on tegusõna, on, aga näiteks seal Jüri Üdi on juba läinud natuke selles suunas, et väga palju on nimisõnu ilma tegevuseta seisundeid, selle äärmuse on nagu välja arendanud Jõerüüt. Aga need ei ole nii nii väga võimsad nähtused, aga minu meelest hoopiski proosas, võib-olla lühemas proosas on, on näha mingite poodide või tendentside levimist, ma mõtlen niisugust proosat, mille kandjateks on hunt, Jõerüüt või et või Toomas Vint. Vot see on, see on niisuguse teatud ühetaolise tehnikaga läbi viidud proosa peenelt juba välja kujundatud stiil. Kas see on praegu veel mood või on juba eesti kirjanduse mingi stiil või mingi traditsioon, mingi etapp kui hiljem vaadata? Ühesõnaga ma tunnen, et kui me räägime moest või moekasulikust küljest, siis mulle tundub, et see kasulik produktiivne tasand on just see tehnika taset kirjutamise tehnika. Kahtlemata on siin teiste kirjanduste mõjud olemas. Üks teine tasand on, kus võib aimata ka moemõjusid. Akus seda produktiivsust ei ole, vaid kus tuleb välja mingi versus see, minu meelest on see tasand, kus mingi aegunud kontseptsiooni järgi kirjutatakse lugusid, kas ajalooteemalisi lugusid kirjutamise tehnikad, lausestamise tehnikat ei ole nagu õpitud vaid kontseptuaalselt lähenetakse mingile teemale, kirjutatakse seeläbi minu meelest sellisteks autoriteks on kaljus Haabergis mingite euroopajuttude mallide järgi käsitleb viimast ilmasõda või sõjaeelset aega. See ei ole õieti lokaliseeritud pool fantastiline literatuurne miljöö, veidi konkreetsem miljöö näiteks tuleb ilmsiks Silver Anniko romaanis rusikat käsitab kolmekümnendaid aastaid ütleme seda kodanliku Eesti aega, aga kontseptsioonid, see ajalootõlgendusviis on, on kuidagi anakronistlik ja, ja mingid moderansustega, moodsustega ega uudsust romaanis ei olevat. Mõjub kuidagi väga veidrana, see on, see on ka mingi vana mood, just see temaatiline käsitlus, aga seier produktiivne. Mulle ka ei meeldi see eesti keele noomelistamine põrmugi sest eesti keel on ikka verbi keel. Vastupidi indogermaani keeltele see noomenistamine on ülemaailmne häda ja kantseleikeele häda. Kantseleikeel saab läbi kolme, nelja verbiga. Kõik muud on noomeniteks tehtud, nii et see kirjandus, mis noomenitest koosneb, see ei ole, kirjandusse on loetud minu meelest. Seda tehti vanasti sõnastikega. Sumerlused kirjutasid kõik maailma asjad, rida pidi ülesse aga hullusse. Ja siis igaüks võis lugeda tükikaupa järele, nihukesed, taimenimed olemas on või millised loomad ja nende abildis. Ja kui sind juba kirjanikest juttu on, siis. Mida keegi pole nimetanud sund Nikolai pata tuulik see mees mulle meeldib. Nimelt sellepärast, et seal on kõigepealt minu sees, mis eesti keeles võimalikud on. Aga mida keegi ei ole enne näinud, et need võimalikud. Ja teine asi on ta stiil on ka mulle väga meeltmööda, mida ma ei saa öelda ajalooliste romaanide kohtusest. Neid peaks ikka kirjutama Vastava aja stiilis. Kui tahetakse kirjutada piss 1000 600 paiku kirjutada, siis tuleks ilmtingimata selles Mavilinistliku stiilis kirjutada siis oleksid nad väga lõbusat lugemist. Sest inimesed pidasid seda sel ajal.