Stuudios on Gustav Naan. Ma ei ole muidugi nii naiivne või nii suur optimist, et ma loodaksin, et oma viimaste aastate mõttetegevuse kvintessents tilgutaks just sellesse saatesse. Kuid oleme tänulikud võimaluse eest, küsitleda teda ja kuulata teda 60. juubeli künnisel. Ene andmeil peaks see päev saabuma seitsmeteistkümnendal mail. On teile andnud midagi mainimisväärset memuaarkirjanduse lugemine. Varajases lapsepõlves nähtavasti küllaltki palju, kuigi detaile taastata on loomulikult raske. Isal oli nimelt täiesti korralik raamatukogu, mida ta oli loek kogunud, sealhulgas oli hästi palju populaarteaduslikku kirjandust, teatmekirjandust sellest ajast peale hakanud lugu pidama entsüklopeediates. Ja siis ka memuaare, eriti teadlaste. Nii palju ma mäletan, et näiteks suurte väejuhtide elloloode jätnud pooltki seda, seda muljet, mis, mis ütleme, teadusmeeste elulaad kõige teadlased kirjutavad tähelt vähe. Ene annab teie sünnikohana Vladivostoki mõnest varasemast intervjuust olen ma lugenud, et te olete sündinud Vaikse ookeani ääres asuvas väikeses külas. Tähendab, sünnikoht on jah, ikkagi Vladivostok meta, ainult see haigla, kus ma ilmale tulin, Advokaadi vastakis vaid ka vanemad elasid sel ajal. Aga seis üsna varsti pärast seda, nad kolisid maale sealsamas läheduses otsejoones üle lahe, ütleme 40 kilomeetrit. Ja lapsepõlv möödus suuremas osas siis maal. See ei olnudki väeti küla, tähendab päris esimesed aastad olid nii, et et lähemad naabrid olid umbes kolme kilomeetri kaugusel ükskõik mis su kahes suunas. See ei olnud küll päris taiga, aga ütleme nii eeltaiga. Aga külanimetust kandis see paik? Jah, ametlikult kogu sellel hiiglaslikul territooriumil kos hõredalt asusid mõned üksikud talud oli ka küla nimi. Ja igal sellel sama seal krundil või kohal oli ka veel omaette. Et nimi, teie talu nimi oli. Hutar kultuurne. Kultuurne, imelik, ma ei tea, mõni maamõõtja nähtavasti oma äranägemise järgi need nimed panid, aga näed nüüd kõik oled nii ja külalised oli näiteks jooksva poodne vaba, tähendab küla aga hiljem siis juba tükk maad hiljem, siis oli rohkem küla moodi seal Linda küla ja seejärel Liivi küla. Lähikonnas elas siis teisi Eesti peresid. Jah, pärin tal, kosjas olid nad küllalt kaugel, aga Linda külas oliivikülas, seal olid ülekaalus eest lähedane. Mis tööd tegi, tegi eisaa. Ta pesa, nii põline meremees, aga siis, kui ma sündisin, oli ta juba 50 aastat vana ja jäi maalases, töötas kalades tahes. Tõelisena. Aga oma aja kohta oli tal päris ja möödunud sajandi 69. aastal sündinud, nii et tolle aja kohta ütleme Eestis saada kohust, Talvet alevist koolis käinud, seal ikkagi saavutas ja pidevalt Ani edasi õppinud, näiteks üks lapsepõlvest ilmselt omandatud harjumus. Harjumus pidevalt lugeda, isal oli kui tegemised vähegi loba, heid, nina raamatus nii-öelda jääk, lapsed omandasid ka täpselt sama. Suur asi selles mõttes. Kasvajad ei ole õnnestunud elu jooksul praktiliselt kunagi igavust tunda. Paneb imestama, kui keegi kaebab, et ma annan iga, ma ei oska õieti ette kujutada, mis, mis tunne see on. Et inimesed, kellega te vahetult kokku puutunud olete, on avaldanud kõige suuremat mõju teile teie elukäigule. Suuna määravalt või kuskil viiendast kuni seitsmenda klassini vestoli füüsikaõpetajaks üks ukrainlane ja väga nii. Oma ala suur entusiast väga edukalt tegi kõigile selgeks, et midagi paremat maailmas ei ole, kus ei, sekka. Püüdis juba viienda kuuenda klassi poiss harjutada. Eksperimendiga alguses vale entusiaste palju, lõpuks kuivas ring hästi-hästi kitsaks, mina olin üks nendest, kes lõpuni vastu pidas ja kelle huvi pidevalt suurenes. Noh, võiks öelda, et trump kallale siis otsustav tähtsus panna selles mõttes. Ma ei kujutanud pärast seda enam loo teisiti hätte kojat hakata täppisteadustega tegelema. Noh siis keskkoolis juba lõpuklassides on üks väga tore komsomoli organisaator tarkoolist, tema nimi oli Kim järelikultaly karjalane. Ta püüdis teha kõik, mis tema võimuses oli, seal läks, et aidata edasi õppida, need, kellel selleks oli väljavaateid. Ma sain sõita Vladivostokist, ütleme Leningradi ikkagi ainult tänu komsomole oblastikomitee rahalisele toetusele. Muutmas Köödes Ülikoolis jäi niisugune mulje, jätad kõik, olid kõik õppejõud, professorid. Algul tundus isegi väljapaistvad inimesed pärast muidugi vanematel kursustel hakkad aru saama, et ta on teada vähe isegi siis, kui on väljapaistvad, ütleme, väljapaistvuse astmed. Erinevad. Aga noh, ma kuulasin otsast lõpuni ära, näiteks akadeemik fakki kvantmehaanika kurssusse luges seda väga originaalselt oli ikkagi omaette figuur. Siis dekaaniks füüsika korssusse algusest lõpuni, Logesiliseb korrespondentliige. Tema hämmastas mind kõigepealt sellega tähendab kui esimene tutvaminaali kõige. Isa nimepidi ja pealegi tähendab hääldas nime õigesti, ütles mete Gustavi Agannevitš nagu kõik enne ja pärast sõda vaid Gustav jagannelis. Võiks nimetada veel paljugi, ühesõnaga üldse ülikooli õppejõududest professoritest erakordselt head mälestused. Äärmiselt tore aeg. Oli selles ajas tol ajal üliõpilasseltsi noorte elus spetsiifikat. Hästi paljud tegelesid sealjuures suure entusiasmiga igat liiki sõjalise ettevalmistusega. Sel ajal ma õppisin ära näiteks mootorratta juhtimise tol ajal saali äärmiselt. Haruldane nähtus, ainult väga rikas, igal ülikoolil võisid olla omad mootorrattad näiteks ja ma mäletan, et meie spordiklubil oli, oli viis uut mootorratas, oli suur saavutus, aga veel rohkem ma tegelesin laskespordiga ja siis ühiskondlikus korras laskespordiinstruktorid kursused lõpetasin sealjuures mitme relvaliigi alal. Ja peale selle veel täiesti korraliku snaiperi kooli, nii et oli üks talv, käia vist kolm korda nädalas pidevalt harjutada, võtame asja. Ja siis terve suvi otsa ka veel. Aga sõja ajal muidugi kulus marjaks ära seast. Kusteid tabas sõda. 101. päev me olime, tähendab üliõpilasühiselamus viis isikut ühes toas, eelmine päev oli laupäeva oli vist mingisugune pidutsemine olnud, igatahes ärkasime väga-väga hilja, hakkasime arutama, ilm oli väga ilus pühapäev. Et mida võiks ette võtta Ta, kuhu sõita? Ei sakaid. Raadiost kostma. Et väga tuttavat signaalid, millega 39. 40. 41. aasta jooksul paanid kuulajad harjunud, see tähendas mingisugust erakordset teadet. Niikaua kui need signaalid, kas siis arutasime, et mis võis jälle juhtuda, siis malatoni kõne esimesest lausest oli selge. Mis on juhtunud nimelt, et selle lause keskajal umbes aleid kaks sõnani metskee fašiste kõne 39.-st aastast peale sõna fašism ja fašist oli kadunud Ani ainult natsionaalsotsialism siis nende sõnade võtmine leksikoni tähendas enne, kui lause oli lõpuni välja öeldud kõigile selge, et sõda Saksamaaga. Tuli see teie jaoks täiesti ootamatu. Kuidas need võtta suurte sõdadega on ikka nii, et tähendab üks teadvusse pool nagu saab aru et see on võimalik või isegi paratamatu, aga teine pool ikkagi kuidagimoodi ei usu. Ja see oli vist enamiku tunne sel ajal. Umbes nii, et, et seda on peaaegu paratamatu, aga vast ikka õnnestub ära hoida või isegi küllap õnnestub ära hoida. Ja nüüd, kui me räägime siin nii-öelda kirjutamata memuaare, siis kõige õpetlikum oleks muidugi just rääkida vigadest ja ta on alati kõige õpetlikum otsani. Maa ei ole vist üheski oma tõsisest vihastel jõudnud rääkida, need siis on ja sobiv Joos tähendab. Sõja algus oli Mäo jaoks seotud kohe distsipliini väga jämeda rikkumisega. Nimelt seda esimestel päevadel jagada vanemate kursuste füüsikutele välja. See näitab, et mõnes suhtes mehe kindralstaap oli vägagi ettenägelik, et paberid pidid olema valmis tehtud või vähemalt nimekirjad juba rahuajal igaks juhuks selle ühedeta keerutused Leningradi sõjakomissari allkirjaga. Teie ei kuulu mobilisatsiooni alla ja teil on kategooriliselt keelatud astuda relvajõududesse vabatahtlikult. Kuna olete ettenähtavat edasi täpselt ei mäleta, aga mõte oli, selline, tähendab sõjaväeakadeemiate komplekteerimiseks. See oli ajude hoidmine, ajude säilib. Hiljem oli selge, milles oli asi, tähendab, isikud olid ette nähtud. Tol ajal algas intensiivne raadiolokatsioonialaspetsialistide ettevalmistamine. Füüsikutes said siis nii-öelda tippklassi näedsuma lähedvokaatori spetsialistid, keda hoiti niivõrd ta püssirohtu, minu kursusekaaslased said esimest korda nuusutama rattalist ažeerimisel. Mitte isegi eesliinil, muidugi, aga ikkagi rindepiirkonnas 44. aastal. Me ettekujutus oli tol ajal küllaltki naiivne, noh, et sõdivad, need, kes, kellel on relv käes ja mis jama see on mingisugune akadeemia ja nii edasi, nii et ma panin lihtsalt nahhaalselt sellesamas paberitüki tasku ja niipea kui algas ülikooli ja kunstiakadeemia üliõpilastest, formeeriti üks paljudest partisanipataljonidest, mis alati rinde Parteis aineks edasi läks juba noh, enam-vähem nii. Tähendab kuidas saatus. Kujundab elu, see oli Leningradi oblastis, siis jah, esimesed suured lahingud pidasime maha siis juba vaenlase tagalas. Ütleme, katsena Kingissepp Sevast kuulajale midagi ütleb sealkandis ja pärast seda, kui puruks löödi, siis Leningradis ümber formeeriti, paisati üle Laadoga järve, jällegi vaenlase tagalasse Allaime lahinguid. Asse isolil rindel roodukomandörina, päris veel siis juba 100 lõpulijal Eesti partisaniliikumise staabis. Nii teie jutustuses läks see kõik üsna ladusalt, mis küll oli kõige kriitilisem päev tund minut või hetk? Nojah, jällegi, sellelt seisukohalt tähendab kõige traagilisemad momendid on ka kõige infarmatiivsemad üldse sõda on muidugi kõigile neile, kes õpetavad selle mitte vennashauas, vaid kuidagi teisiti. Väga suur elukool. Ja mida ägedamad näiteks olid lahingud, eks seda intensiivsem oli see samane kool. Näiteks kuule, partisani pataljon sisse piirati sakslaste poolt kvalifitseeritult sisse piirati kvalifitseeritud meeste poolt. Ja üldühelt puruks löödi, eks vahepeal oli ka kõigil niisugune tunne, et üldse mingit pääsu ei ole, aga siis väga informatiivne kogu tuleviku jaoks ongi see lõpuks kujuneb ikkagi selge arusaamine, et väljapääsmatu, et olukord üldse vaevalt eksisteerib. Ja siis muidugi mõned viskajad 200 koomilise maiguga, et ei saagi, et kui me olime juba kvalifitseeritud nii-öelda Laadoga järvest lõuna pool siis muutusime liiga julgeteks. Sätte vaatamatuteks kujunes niisugune arusaam, et sakslased tahavad meid kartma, meil neid ei ole üldse vaja karta. Initsiatiiv kuulub meile, eks siis ühel ilusal hommikul täiesti ootamatult rünnati meid hommikusöögi ajal. Moment, kus kõige vähem mist sõdida. Seal tihedas metsas võsas. Mingit linkorda ei olnud, mehed viskasid lihtsalt pikali. Sakslased tulistasid väga tihedalt omad vastu ka siis komandör andis käsu. Lõpetada tuli nii, et kas lähedal olid, kuulsid, käsklustest kaugemale ei kuulnud. Ja kohese ral tähendab. Testima naeral rünnakule hurra. Et psühholoogiliselt huvitav oli jällegi see, et ainult läheduses näevad mehed. Kuulsid seda, käsklust tõusid püsti, aga teised kuulseda turri karjumine käib, lamasid rahulikult edasi, koid kõigest väest, karjusid hurra. Kuna sakslased ei teadnud, palju meid on. Ja selline võimas hurraa käisid veel mõned valangud ja seejärel nad põgenesid. Seal oli niisugune huvitav lahing, kus ükski mees ei saanud haavata. Missugused olid funktsioonide Eesti partisaniliikumise staabis, kui tohib küsida? Te olete henna operatiivosakonnas? Üks tähendab operatiivosakonna ohvitseridest. Konkreetne ülesanne, peamine ülesanne oli tähendab partisanide vastav erialane ettevalmistus mis käis peamiselt konspiratiiv korterites siis maandumiskohavalik sellele grupile ja siis üle rindejoone toimetamine, mis tol ajal käis juba peaaegu eranditult lennukitega. Tähendab piirima ületasin lennukil ta partisaniliikumises, ta läks ees ära Võrru. Nii et Eestimaad ma nägin kõigepealt õhust kaart järgi. Jälgi, et millal see piir nüüd tuleb. Suure uudishimuga muidugi. Thin, kuidas ta välja näeb? Ülevalt vaadata. Ja veel suurema huviga hiljem. Püüdsin võrrelda neid kohti, tähendab, mis ma olin kaardi järgi valinud partisanide jaoks vaimusilma ees muidugi püüdsin nii täpselt kui võimalik ette kujutada neid kohti mõnes kohas käisin siis hiljem ära vaata ainet, kas langeb kokku? Hämmastavalt hästi langes. Vedasime ette, kujuta. Ja kuidas siis jätkus teie elu Eestis? Neil aastatel sõjajärgsetel aastatel? Tähendab alguses maalin õige lühikest aega. Partei Pärnu maakonnakomitee organiseerimisinstrueerimis osakonna juhataja. Tookord maakond haaras mitu praegust rajooni ja Pärnu linna ka. Aga parteikomitee oli äärmiselt väikese koosseisuga tööd tegemist oli, on hästi palju. Peale selle. Olukord oli tol ajal selline, et meie maakonnakomitee teine sekretär kallast sai näiteks raskelt haavata. Ühel sõidul. Mitmed partargid said surma. Ka nii-öelda komandeeringus olles ei tohtinud kunagi öelda koos ja nüüd edasi sõidad ja väljaspool asulat. Põues püstolipäral või siis selliselt, et võiks iga moment haarata, et romantiline aeg. Aga ma olin lühikest aega ja hädas saadeti õppima Moskvas, nii et tulin tagasi. Alles viie aasta pärast. Seis juba kateedri juhataja, instituudi direktor ja nii edasi, ühesõnaga 50.-st aastast ala lahutamatult juba teadusega seotud. 50 51, Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi direktor. Gustav Naan on kirjutanud, elu on meile eraldatud lõiguke plahvatava universumi ajaskaalal. Kõik sõltub sellest, millega seda täidame. Igaüks peab tegema. Kui lapsepõlvest peale oli kange tahtmine võimalikult rohkem teada. Ja siis õppimine läks kuidagi nii, et ilma, et ma oleks tahtnud olla tingimata ütleme, esimene või teine kuidagi iseenesest kukkus välja, nii et kuni keskkooli lõpetamiseni kõigis koolides igal pool olin olin vaieldamatult esimene, see nähtavasti kuidagi suunas köik Ühele poole. Et. Varem või hiljem pidi saama teadusse mees teadur. Jah, aga füüsika ajalugu, kosmoloogia. Kas need kõik asuvad ajas skaala ühel sirgel? Kuidas nüüd öelda, tähendab, ma ei mäleta ühtki hetke elust, kus mul oleks olnud nii-öelda ainult üks raud tules alati rohkem. See on mingisugune üks ala, üks probleem olnud nii-öelda daam, nõmme rõks, esimene daam, kellele kuulus kõige suurem austus ja kummardus. Noh, ja siis on jälle tulnud mõni teine ta, mõni teine ala või. Probleeme nii need asjad on läinud, aga siis midagi ühendavat on kindlasti ka vaatamata sellele et probleemid on tõesti tohutult vähemalt esimesel pilgul erinevad. Aga tugev seesmine ühendav joon on ka. Mind on alati huvitanud nähtuste dialektilisus vastuolulisus ja see vesta sunnibki kas või juba see, kui ei oleks saanud metsikut uudishimu, kuidas ikka kõik on. Selleks, et endale ja teistele veenvaks ta, et tõesti möödunud ja elektrilised ei piisa mingist ühest probleemist või alast. Vanaema võimalus näidata, et et kõikjal on on dialektika Nonii kõigi lisadega, nii et lihtsalt mõni asi on ka päris juhuslikult ette sattunud. Olen püüdnud minimaalselt endale selgeks teha, mis nähtusse jätti on millega teda nii öeldakse, tarvitada tehakse või, või, või süüakse, selgub, et on vägagi põnev nähtuste valdkond. Siis tekib juba hasart. Jahime, hasart ja siis mõne aja pärast selgub, et on on võimalus näidata, et professionaalid Need, kes seal vaegon, sellega tegelenud, mitmed väga olulised asjad, jätnud silmapaari vahele või lihtsalt risti vastupidi, tegelikku sele tõlgendanud. Ja nüüd ma tahaksin puudutada küsimust mida võiks väljendada kahe sõnaga teie elustrateegia, loomulikult ma ei eelda, et te hakkaksite neid põhimõtteid siin esitama. Aga millal te hakkasite tõsisemalt mõtlema oma elustrateegia, Küle? Sondi Heta esmakordselt nii väga tõsiselt mõtlema. Ja pisut hiljem kolin roodu komandör, siis vastutas ikkagi juba 142 inimese elu ja saatus sundis veel midagi juurde mõtlema. Ja nii järk-järgult täpselt ei oska öelda, aga kusagil igatahes väga, küllalt vara kujunes välja väga selge seisukoht, mida võikski nimetada elustrateegia peamiseks põhimõtteks, mille eest ma olen elule väga. Tänulik, sest annab elule hoopis teise meki. Põhimõte on väga lihtne. Kui midagi läheb viltu, siis süüdista iseennast, ära otsi vaenlasi või süüdlasi või kuskilt mujalt. Ja sellel on üsna varsti selgub tohutu suur tähtsus, tähendab iga iga on informatiivne. Järgmine kord püüad seda mitte enam teha. Märkamatult tähendab nii-öelda. Lahingu ja elu kvalifikatsioon tõuseb ja tõuseb kiires tempos. Vähe on tõesti tohutu, kui tuletada meelde jälle sedasama. Snaiperi värk tähendab vaadata, see oli muidugi hiljem, kui hakkasin sõjastatistikat vaatama, selgub, et 10-st 1000-st välja lastud kuulist vaevalt üks tabab märki. Snaiperi kolmest koolist tabab märki kaks. Vahest isegi rohkem vahe on, võiks öelda fantastiline. Ja see viib mõttele, et kõiki teisi asju elus saab korraldada ka nii, et tähendab, kõik lasud nii-öelda oleksid võimalikult snaiper oli. Selleks, et ütleme 1000 väärast artikleid, auti mängida, ei ole sugugi vaja kirjutada 1001 artiklit, vaid piisab ühest kahest ühestainsast lausest, aga see peab olema tõesti siis naiperlik lause muidugi. Aastail 1951 kuni 64 lasusid teie õlul Teaduste Akadeemia asepresidendi kohused kogu probleemi rohkuses. Mida sel ajal tehtust te peaksite praegu kõige tähtsamaks. Sel ajal toimus võiks öelda fundamentaalne pööre Teaduste Akadeemia elus ja Eesti teaduses üldse, ma ei taha sellega sugugi sugugi öelda, et tänu menutegevusele, kui mind ei oleks olnud, oleks aimanud täpselt sedasama tööre, võib-olla mõned detailid oleks olnud teistsugused. Pööre oleks toimunud ja neil samadel aastatel kuidas seda nüüd iseloomustada, tähendab traditsiooniliselt teadus Eestis oli ikkagi väga Pravintsiaalne ja võiks öelda lakaalne seotud lokaalsete probleemidega. Ja nüüd siis neil aastail toimus lülitumine ülemaailmsesse teadvusesse eesti teadosse muutumine eelkõige muidugi NSV Liidu Teaduste Akadeemia lahutamatuks koostisosaks ja selle kaudu siis ka maailma teadvusse koostisosaks meelde kehed tänapäevas siis ikka enne seda oli, võiks öelda koolis füüsika Eestis kodanlikul ajal nii-öelda. Astronoomia oli pisut paremal järjel, aga siiski lootusetult vananenud neil aastatel. Tähendab, hakati ehitama Tõravere observatooriumi meloodia arvutuskeskus, tekkis küberneetika, mille lõhnagi Eestis ei olnud enne seda veel mitmed teised asjad. Tõsine pööre teadosses. On mõni teie eluajal tehtud avastus või leiutis kuidagi kallutanud. Nihutanud teie peamist tegevussuunda? Eks ikka jah, näiteks. Muidugi sümmeetrilise universumi hüpotees ei oleks tulnud kõne allagi, kui ei oleks olnud avastust mis läks ajalukku. Nii võrdlemisi dramaatilise nime all kõige paremini tuntud kui baarsusse hukkumine. Ja see tõesti, jättes teadlastele väga sügava mulje. Tegemist oli seadusega, mida peeti absoluutne läks. Ja kui ta siis ühel ilusal päeval osutus kaugeltki mitte absoluutseks paratamatult jätab väga sügava mulje ja paneb tahes-tahtmata mõtlema. Umbes selles suunas, et mis nüüd edasi või mis sellest võiks tuleneda. Gustav Naan, kirjutanud 1964. aastal pakkusin välja hüpoteesi, mille kohaselt meta galaktikale peaks vastama omapärane anti metagalaktika objekt, milles aine on asendatud antiainega. Ruum on pahupidi ja aeg jookseb tagurpidi. Meie aja suhtes. Tahaks kangesti piiluda kardina taha. Tähendab huvitaks selle hüpoteesi sünd kui protsess. Aeg, mis selleks kulus, oli see mõte, plahvatus või oli see evolutsioon? Tõenäoliselt evolutsioon, mis lõppes plahvatusega, tähendab ikkagi pikemat aega. Mõtlen selles suunas ilma kavatsused mingi kosmova, kelleni hüpates selles teha, vaid lihtsalt tahtmine aru saada. Kuidas nüüd siis maailmaga jääb? Psühholoogilisi eeliseid võrreldes enamiku ka et ma ei uskunud enamik oskusi, tähendab mingisugused vahepealsed lahendused, päästavad olukorra. Ma ei uskunud algusest peale vahepealseid lahendusi, et ainult mingisugune kardinaalne Lahendus saab olla õige. Ei saa olla näiteks nii, et nagu arvati Noh, kõige varem variant muidugi, et võib lihtsalt antiaine aine antiaine vastu vahetata saame ilusa anti maailma siis hilisem variant, et ei tohi väänata aega ja ruumi eraldi, aga kui teha seda koos, siis ei ole tähtis, kes seal on naine või antiaine. Kuidagi algusest peale tekkis niisugune kahtlus, veendumus et kõike peab väänama korraga ja umbes sama laadi mõtet küpsaid, nähtavasti ka teistel, sest ma tegin ettekande Moskvas oma sellest hüpoteesist 64. aasta päris algul. Ja siis. Kas aasta teisel poolel või ei, siiski vist 65. aastal, aga igatahes juba järgmisel aastal ilmus teine, järjekorras tähendab hüpotees väga sarnane ja hiljem hakkas neid tulema mitmesugustes variantides lihtsalt raginal. Te kasutasite siiski sõnu evolutsioon, mis lõppes plahvatusega. Kas plahvatuse hetk on fikseeritav? Mingil määral jah, tähendab päris kirjapanek seda ma mäletan isegi kohta ja kus see oli? Seali tähendab lõunas Kaagras. Aga siis enne seda oli vast umbes nädal Meskane. Tunne Jutajat kõik on korras, aga siis samal ajal hirm, et kui ma nüüd istun laua taha ja hakkan seda kirja panema, siis selgub, et midagi on jäänud kohutavalt silma vähele või mingi metsik vastuolu, mis rikub kogu selle ilusa konstruktsiooni ja seisan tahtmine sedasamast lemmik lapsed nii-öelda hukkumise momenti kasvõi natukenegi edasi lükata, tähendab jääda selle võib-olla illusiooni juurde, et on olemas väga ilust hüpatees. Aga siis noh, paratamatult uudishimu ületab selle hirmu, formuleeritasi sära, veendud, et saab asja, et ei olnudki Ellosioon väga tore tunne. Aga muidugi see nakkab, see kõige suurem piinaperiood tähendab milles on õieti professionaalse mõtlemise ja nii-öelda asja armastusliku mõtlemise vahe. Tähendab, asjaarmastaja otsib, et kui tal on mingi idee kinni, tõsi sellele ideele professionaal hakkab meeleheitlikult otsima kõiki neid asju, mis võiksid kummutada selle hüpoteesi. Ja pärast seda, kui need on meeleheitlikult tükk aega otsitud ja ei ole ei ole leitud midagi või lükkad enda ümber, siis lükkad selle ümberlükkamise ümber. Kontrollid jälle uuesti, kõik klapib, koni meto mitu korda eest, lõpuks tähendab. Tuleb nõustuda sellega, et nähtavasti on hüpotees olemas, selles on ka tähendab hüpotees ja tühi panna oletuse vahe. Ühesõnaga tuleb täiesti niisugune masohhistlik enesepiinamise protseduur läbi teha. Üheksast. Oletusest saab vaevalt ühe hüpoteesi. Ja 10. hüpoteesist vaevalt üks leiab kinnitust. Te olete kui mitte kõigis paljudes oma kirjatöödes rõhutanud ütlemise tehnika, mõttelaadi, teatud mõttelaadilt tähtsust. Jah see on väga oluline nähtavasti eriti tänapäeval, kus maailm muutub pöörase kiirusega. Ja sellist võimalust inimestel enam ei ole, mis oli peaaegu kogu ajaloo vältel et ta mingi oluliselt uue nähtusega harjumiseks anti aega, näiteks seal 100 aastat, kolm põlvkonda vähehaaval harjuti ära. Et tuleb ka puhtprofessionaalselt, et ümber õppida elu jooksul paar-kolm korda mitte kolme põlvkonna jooksul üks kord, vaid kolm korda, ütleme, ühe põlvkonna elu jooksul ja mõtlemise tehnoloogial. Maailma suhtumisel on kalassaarne tähtsus kõigi inimeste jaoks, eriti aga muidugi nende jaoks, kes kes noh, näiteks teadvasse, vaid tehnikaga tegelevad. Millisel eluperioodil teie omandasite, selle mõtlemistehnika või milline periood elus on kujundanud ja arendanud ja lihvinud seda kõik? Kõik jah, inimene õpib, ikka, tähendab esimesest oaas peale kuni viimase Kohkeni oma elus. Vahe on ainult selles, et väga professionaalselt ütlema õpivad mõtlemist. Võrdlemisi vähesed. Aga siis pöördepunkt oli nähtavasti kuskil. Ülikooli esimesel kurssos seal või või veel täpsemalt tähendab üks kuu enne esimese kortslasse töö algost nimelt tähendab endale ülikooli vastu võetud koht ühiselamus oli eraldatud. Kuu aja pärast, esimesel septembril algas õppus, aga teha mul ei olnud midagi, kuna mul ei olnud vaja teha eksameid, teised tähendab, tegid see kuu aega, eksamid, medaleid oli tookord tuli, kuidas seisval medaleid ei olnud, aga keskkooli lõputunnistusel oli. Tunnistajal oli kuldraam ja need, kellel olid kõik ümmargused viied, nii et siis vabastati sisseastumiseksamitest. Ja see kuu aega tuli millegiga. Täita võõras linnas, ma ei osanud midagi eriti ette võtta, Leningradis hakkasin lugema. Ei mäleta, kuidas tähendab, sattusin sellise kirjanduse peale võib-olla seda kõige. Ja siis Marx ja Engels see kirjavahetus. Kuu ajaga ma tööta henna kogu tähendab sellesama asja kirjavahetuse läbi alguses lugesin niisama ajaviiteks, pärast hakkas huvi pakkuma. Seal ahinsesse. Heegeli poolt pestitatavad probleemidesse, kusjuures nii põhjalikult, et pärast ei saanud enam neist lahti tänapäevani jala lahti saanud. Tähendab, selle kuu ajaga ma lasen sisse järgmise, ütleme, kahe kurssasse jooksval töötasin heegeli suure ja väike koogika põhjalikult läbi. Ja kogu ülejäänud elu on nii-öelda treenimine selles ajude gümnastika ja mõtlemistehnoloogia valdkonnas.