Siin Estonia kontserdisaal sellest minutist peale kuulaja olete ka teie üks nendest, kes ütlemas hüvasti Voldemar Pansole NSV Liidu rahvakunstnikule, Eesti teatri Vargamäe Andresele, uudis maraadele, teatrikunstis tõeotsijale, inimesi, teatri vahekordades. Hüvasti, ütleb riiklik akadeemiline meeskoor. Mikrofoni juurde astub vabariigi kultuuriminister. Juhan-Kaspar Jürna. Kallis Voldemar Panso. Sa oled ise korduvalt meenutanud oma isa põhimõtet, kes tavatsevad öelda. Tehke palju, kuniks elate, siis saate väga kaua olla surnud. Täna oleme kogunenud sinu salga juurde ja me näeme, et seda, mida oled teinud sina on tohutult palju. Sa oled olnud meie teatripõllu Vargamäe Andres, eks sa oled oma põldu armastanud, teda hoidnud ja hooldanud. Ja alati temalt ka rikkaliku saagi meie rahvale toonud. Su elutee algas kaugel Tomskis 1920. aasta talve hakul. Kus möödunud teisipäeva öösel sa lõplikult väsisid? Nõmme mändide all möödusid koolipoisi aastad. Juunis 1941 sai sinust diplomeeritud näitleja. Pärast üheksa-aastast näitlejatööd sõitsid Moskvasse ja saanud sealt lavastaja teadmised Stanislavski Nemirovitš, Tantženko koolkonna parimatelt esindajatelt jäitsa ustavaiks neile põhimõtetele. Jaotasid oma loomingus realistlikku, kunstirahvaste sõpruse ja kommunismi ideaale. Su süda lõi ühes taktis ajastuga, mille probleeme soni täpselt tunnetasid. Eni sügavalt analüüsisid oma loomingus. 1957. aastal panid aluse näitlejate väljaõppele Tallinna riikliku konservatooriumi lavakunstikateedris mille eesotsas seisis 20 aastat. Vargamäe Andres suri õitsva õunapuu all nähes oma elupõlise unistuse täitumist. Sinust jääb eesti teatrisse elujõuline koolkond jäävad õpilased, kes tänaseks moodustavad juba kolmandiku meie draamanäitlejatest. Oma põllul töötasid sa hingetõmbed ja puhkuseta. Ja kuigi su lavastaja elu jäi ootamatult lühikeseks oled sa paarikümne aastaga andnud meile kunstielamusi, mis on jäädavalt mällu sööbinud kümnetele tuhandetele teatrivaatajatele. Sa oled lavastanud Draamateatris ja Vanemuises, Vene Draamateatris ja Estonias. 1965. aastal kajasid sa koos õpilastega Eesti NSV riikliku noorsooteatri kus algas lavastaja loomingu kõrgperiood mis jätkus Kingissepa nimelise Tallinna riikliku akadeemilise draamateatri peanäitejuhi kohuste enda kanda võtmisega 1970. aastal. Inimene ja inimene, inimene, revolutsioon, inimene ja jumal, inimene ja maa. Need olid teemad, mis läbivad koguse loomingut tegelesid seal Tammsaare või Smuuli, Shakespeari või Ibseni, kurki või freestiga. Alati kõnelesid meile targast rõhutust, otsivast ja loovast inimesest kes võitleb ülekohtu ja vägivallaga kes on koos oma rahvaga teoks tegemas neid eesmärke, mille poole on ajaloo vältel püüelnud inimkonna parimad esindajad. Eesmärki, mille nimel me ehitame uut ühiskonda. Lavastaja ja pedagoogitöö kõrval leidsid sa jõudu teatri teoreetiliseks uurimistööks mis vormistasid 1965. aastal kandidaadiväitekirjas töö ja talent näitleja loomingus. Töö ja talent iseloomustasid ka kogu sinu enese tegevust nii teatris, filmis kui ka kirjanduses mis on pälvinud kõrge tunnustuse Nõukogude Eesti preemia. Paljude teadlaste preemiate aukirjade ordenit Nõukogude Liidu rahvakunstniku tiitli näol. Sa olid meie kunstielus nimeks, kelle kõigi tööde esinemiste vastu valitses alati raugematu huvi. Sa olid nimeks, kelle kaudu meie teatrit tunti tuhandete kilomeetrite kaugusel. Voldemar Pansost ei ole enam. See kaotus on eriti raske, sest meie kultuurielust on jällegi lahkunud suur mees, kes veel paarkümmend aastat oleks võinud ja pidanud oma tööd jätkama. Kuid saatus ei küsinud. Ja täna metsakalmistule pinna ja Lauteri kõrvale jäädes muutud sa homsest legendiks kellest räägitakse teatritegijate ja teatrivaatajate järgmistele põlvkondadele. Kui selle sajandi ühest kõige säravamast imest meie teatris. Lõunaks on langetanud pea kogu Nõukogude Eesti kultuuriavalikkus. Palun lahkunu lesele omastel vastu võtta meie kaastunne ja teadmine, et Voldemar Panso nimi jääb elama seniks, kuni Eestimaal teatrit tehakse. Lahkumissõnu tuleb ütlema Mikk Mikiver. Ränk on et sünni ees surmaga maksad. Nii halastamatult, sõnastab Henryk Gibson. Inimeksistentsi. Vajaliku piiratuse. Sünd peab lõppema surmaga. Teame seda. Ja ometi ei suuda sellega harjuda. Ikka tabab see meid ootamatult. Ikka Me võitleme lõpu vaikuse vastu. Õnneks ei protesteeri mäe surma vastu sünni vastu võitlemise teel. Teame, et neid kahte piirmärki ühendab ja lahutab elu mis annab mõtte ühele. Ja küllap siis ka teisele. Mida sisukam elu seda rohkem vääristab see sündi ja üle kohtusemaks muudab surma. Meie võit tundub muutuvat meie kaotuseks. Aga just siin peitubki pettus. Inimliku kaotusekibedus haarab meid sedavõrd, et tumestama hetkel kõik mille üle võiksime rõõmustada. Ja meie võimalik tänulikkus sünnifakti ees võib muutuda ainult surma sajatamiseks. Ehkki selle elu nimel, mille ta meilt röövis. Ma tahaksin täna siin kirstu juures seistes ja lõpuloomulikku vaikust lõhkudes esindades Eestimaa teatriühingu liikmeskonda, lavastajaid ja näitlejaid, koduteatrit, draamateatrit, teatrikooli õpetajaid ja õpilasi. Tahaksin manada silme ette hälli ja kõrvu vastsündinu kisa, mis natukenegi summutaks meis kõigis peituvat valu, karjatust. Hansu ja Iida poeg Voldemar Panso sündimise päeval ei osanud eesti rahvas midagi arvata. Paul Pinna Jans lautorigi vaevalt. Kuigi just neil olnuks põhjus erilist rõõmu tunda. Sündis ju maailma pois, kellest esimesena meie teatriajaloos pidi saama. Teatrijuht koguni teadlane Voldemar Pansost sai mees kes eelnevate põlvkondade kogemused üle võttis läbianalüüsis ja olles ise teadlikult süsteemi omandanud süsteemi teadlikult praktikasse rakendas. Kui valmis töö ja talent näitleja loomingus oli pinna juba lõpetanud. Aga oluline on, et ta oli olnud. Lauter sai isiklikult õnnitleda värskelt teaduste kandidaati kuid nüüd on Lauteri lahkunud. Ja täna saadame viimsele teekonnale Voldemar Pansost ennast. Aga mulle tundub, et järjepidevus on ammu jõusse astunud. Et Panso looja on ideaalselt sobiva kivi mürakana. Meie kultuurimüüri asetunud. See elu on sünnifakti surma omast kõnekamaks muutnud. Ning meile siin jääb kohustus elada ja toimida nii et järjepidevus säiliks. Et toimub lõputu taassünd. Et need, kelle sünnipäeval Voldemar Panso ei osanud veel õpetadagi et need otsiksid ja omandaksid temast maha jäänud süsteemi. Ja selle oma teatri tegemistes elustaksid. Läbi aegade. Lihtne on seda öelda nagu sedagi, et õieti tuleks rõõmustada, selle üle ta meil üldse oli sest tema tegemised on nii oluliselt rikastanud meie teatrielu. Et teha suutis ta ilmselt suuresti rohkem kui haiguse ja lõpuks surma tõttu tegemata jäi ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Kahjuks või õnneks ei suudame kaine arvestusega kahte ossa lahutada töömees teatripõllul koos tema tegudega ning inimest sest inimese läbiv idee on tema tegude vedru, nagu rõhutas pärast Tammsaaret Pansoise. Õpetaja nii ei ole minulgi siin kerge seista ja teeselda, et ma tajun ainult teie tähendust meie väikeses kultuuris. Ja et ma olen vaba inimlikest emotsioonidest. Hoopis võimatu on see aga teie lesel õdedel sugulastele ja lähedastele. Neile kõigile kuulub meie sügav kaastunne. Arvan, et kellelgi, kes teiega kokku puutus, teie inimlikku kooslust natukenegi lähemalt tundis pole täna kerge teist lahkuda. Me kaotame elurõõmsa ja mehise Ausa ja ootamatult hellahingelise mehe venna, sõbra, kolleegi ja õpetaja. Umbes kuu aega tagasi saatsite mulle haiglast kirja, mis oli esimene, kirjutab roov pärast rasket haigushoogu. Esimesel päeval jääb kiri väsimusest pooleli. Te jätkate. Vahepeal tulid söök, väsimus ja öö kolm kuratliku asja. Söök ei lähe sisse, väsimus ei lähe välja ja ö ei saa otsa. Olen väsinud ja nõrk. Püüame selle kirjatüki valmis saada ja teil ära saata. Loodame, et praegu on veel aeg situatsioonis ümber orienteeruda. Muidugi see tüli plaanide segaduses mõistan, mõistan maid ihkagi kollektiivsesse vahele pista omaenese kahju. Vaevalt et kunagi tuleb veel sellist võimalust. Mul oli ideid nii rollid, rollide kui lahenduse magnetväljas. See oleks nõudnud muidugi eksperimendi tunglevat jõudu, mille puhul oleks Hanletina võinud öelda. Valmisolek on kõik. Ja rohkem me sellest ei räägi. Temuretsesite tõe ja õiguse esimese osa dramatiseeringus lavastuse pärast, mida te teha ei jõudnudki, nagu nüüd teame. Aga teie inimene ja inimene jääb nii kaua, kui jaksame meie. Ja teie teod jäävad ja ideed jäävad. Ja võib-olla õnnestub kellelgi meist need teoks teha. See oleks parim, eks. Õpetaja, ma ei jõudnudki teile eluajal öelda, et ma armastan töid. Nii nagu küllap palju. Juured, puu, õied, muld, uuesti juured, puu ja nõnda edasi. Lõpmata. Parafraseerides antuandesse, Õnneks priid. Voldemar Panso on surnud. Elagu õpetaja. Sügavas austuses langetan pea teie põrmu juures. Indrek olnud sõdak rööta kunagi näinud. Sest ta suri enne, kui Indrek sündis. Aga tema nime ja mälestusega puutus ta igal pool kokku. Kui ta liikus vargamäel. Indrekul endal polnud temast mälestusi vaid tema mälestas teiste mälestusi. Temal oli nii-öelda mälestuste mälestus. Ja äkki tundus talle siin kirstu ääres seistes et kogu elu polegi muud kui ainult mälestus ja mälestuste mälestus. Kõik muu on nii tühine, et selle võiks rahulikult loovutada. Kogu inimkond terve oma elu ja hädadega võitluste ja valudega. On pisitilluke täpp, Bekke. Kuskil vanas tuhmunud kirjadega kirstu nurgas. Ja mälestuste mälestus mõnest ammu kadunud naisest või mehest. See on inimese elu. Lahkumissõnad ütleb vabariigi meister, nõukogu esimehe asetäitja Arnold Green. Lugupeetud leinajad, omadused, seltsimehed siin rahvast tulvil saalis jätame täna hüvasti Nõukogude Liidu rahvakunstniku Voldemar Pansoga. Suurt lavastajad, näitlejad ja teatripedagoogi leinab kogu Nõukogude Eesti kultuuriüldsus. Paljud paljud tuhanded inimesed viibivad siin mõtteis täna koos meiega visandades oma autoportreed, kirjutas Voldemar Panso. Arvan, et õnne allikaks on võime luua. Ja tõesti, Voldemar Panso oli õnnelik inimene, temal jätkus loomevõimet tema õnnest, tema loomingust said osa paljud ja tõesti ei tea, kas leidubki meie vabariigis inimest, kes poleks saanud osa Voldemar Panso tööst tema kunstist inimest, kes keda poleks erutanud, rikastanud ja õnnelikuks teinud, see, mis sündis teatrilaval tema osavõtul ja juhatusel. Ega pole vist ka neid, kes ei oleks lugenud mõnda tema sädelevat end alati probleemi, tihedat raamatut, novelli või reisikirjeldust. Panso oli mees, kes ise oma tahtejõu ja visadusega sepistas oma õnne. Olulise tähtsusega tema kui lavastaja kujunemisel olid õpiaastad Moskvas Ronald sarske nimelises teatrikunsti Instituudis. Seal juhendasid teda väljapaistvad vene teatriteaduse suurkujud Stanislavski Janemiroovist, Tantženko õpilased ning kaastöötajad Aleksei Popov ja Maria needel. Panso ise on kirja pannud. Kikkis tähendab kõige pööravamat ööristlikumat, kummalisemad ja rikkamat lõiku mu elus. Maailm ja kunstimaailm avanesid ja avardusid. See on mulle aeg, mille kohta võin tagantjärele ütelda. Viivad akadeemia viivad professores. Moskvas kujunes välja fantaasiarikas ja novaatorliku lavastaja, teatriuuendaja ja nüüdisaegse teatri mõtte kandja internatsionalist, kelle looming haarlast nii klassika kui kaasaja nii Tammsaare kui Smuuli korki kui kivi, seikspiri kui Brehti ning Jelmani iidseni. Tema lavastused tähendasid ikka kõrget lavakultuuri ja kvaliteeti. Alati põhinesid realismi ideedel avasid lavateoste filosoofia. Need olid lavastused, mis määrasid paljudel hooaegadel meie teatrikunsti kõrge nivoo. Selle jõu tarkuse oskuse armastada ja hinnata teiste rahvaste kultuurisaavutusi ja tuua need lähedaseks meie rahvale. Ammendas Voldemar Panso oma armastusest oma maa ja rahva vastu. Sellest ürgsetest loomevõime allikast kui sümbol katab täna täna tema suri kirstu. See kaunikirjaline muhu vaid. Voldemar Panso oli andekas inimene, kuid ta oli ka suur töömees. Mitte juhuslikult ei pannud ta oma kandidaadiväitekirja motoks. Stanislavski sõnad. Tahtke tugevasti. Tehke läbi säärane töö, õppige tundma oma loomust, distsiplineerida seda ja kui teil on annet, siis saatis suur näitleja. Panso arendas oma annet, oskas arendada ka teiste annet. Kui ta midagi tegi, siis tegi seda täie hingega. Oskas täie hingega tööle panna ka teisi noorsooteatri rajamine, draamateatri peanäitejuht 20 aastat konservatooriumi lavakunstikateedrit ning ka kõik sellele eelnenu. Need olid lakkamatu pingelise tööaastat. Palju jõudis Voldemar Panso ära teha, kuid nii palju tegemisi jäid tegemata jäid lõpetamata. Meid kõiki andistab see, et haigus viis teda kõige parimas loomejaos. Lubage mul Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi ja vabariigi valitsuse nimel avaldada kõige siiramad kaastunnet lahkunu abikaasale, õdedele ja omastele. Lohud tagu meid, see teadmine, et oma elutööga jäädvustas Voldemar Panso oma nime alatiseks eesti kultuuri ajal.