Möödunud aasta lõpp oli Nõukogude Eesti teatrikunstile väga valus. Lisaks kõigi aegade ühele silmapaistvale režissöörile Voldemar Pansole. Kaotasime ka aegade ühe silmapaistvama eesti näitleja Hugo Lauri. Tahaksingi siinkohal meenutada Hugo Lauri Voldemar Panso sõnadega. Kui vaadeldavat näitlejat ei oska kellegi teisega kõrvutada ja võrrelda siis on selge, et tegu on erakordse andega. Ta on ka Hugo Lauriga mis on laudis erakordset, võib-olla erakordne harmoonias lihtsuses, loomulikkuses tee tundes ja ilutajus. Kandle hõrkuses heliseb hääles sõnas hingamises. Selles hääles on Eestimaa metsade, kodunurmede, paepealsete, veeremängude põllukivide ja mereadude hõng. Hugo Laur sündis 20. märtsil 1000-ga 993. aastal Virumaal Salla vallas metsavahi perekonnas. Ta on haridust saanud Treffneri eragümnaasiumis ning aastail 1911 15 Riias kus õppis ehitajaks. Arhitektiks. Õppimise kõrvalt tegid kaasa ka ise tegevuslikest näiteringides. Ning 18.-st aastast, mil Hugo Laur kutsuti njasse sai näitlemine talle põhitööks. Omapärast ande laadi pandi kohe tähele. 30.-te aastate algul oli aga Hugo Laur tõusnud kindlalt Estonia parimate draamanäitlejate hulka. Estonias töötas ta 49. aastani. Pärast seda algas Lauri draamateatri ajajärk. Nõukogude ajal iseloomustab Lauri loomingut süvenemine realismi printsiipides pidevalt kasvav kunstimeisterlikkus. Tänu sügavale inimestetundmisele on tal õnnestunud luua palju kordumatut karakterit, diametraalselt erinevaid lavakujusid. Tema elutöö on tükike meie teatriajalugu. Meenutage Jaago hotellos Piibeleht, Bizuennas, Ozzy previdendis sele Brecofonubanias, Märt lagus kahes leeris Sauna Madis vargamees lible Tootsi-lugudes jonn tagahoovis. Nimiosa näidendis härra punttila ja tema sulane Matti. Oma rohkem kui pool sajandit väldanud lavade jooksul mängis Hugo Laur 318 osa millele lisanduvad arvukad tööd raadios ning televisioonis ning 24 filmirulli. Hugo Laur mängis peaosa professor miilast esimeses Nõukogude Eesti kunstilises filmis elu sitta sellist mille eest omistati talle Nõukogude Liidu riiklik preemia. Sama preemia kuulus tallega kehvik saamu rolli eest filmis valgus koordis unustamatu oli tema osatäitmine filmis jääminek. Rahvas tundis ja armastas Lauri. 47.-st aastast andis ta Eesti NSV rahvakunstniku nimetust. Suurte teenete eest Nõukogude teatrikunsti arendamisel on Hugo Lauri Audostatud Lenini ordeniga ja kahe ordeniga austuse märk. Ta pühendas kogu oma elu ja kunstirahva teenimisele. Oli valitud Eesti NSV ülemnõukogu ja Tallinna linnanõukogu saadikuks. 48.-st 50. aastani täitis ta Eesti teatriinstituudis näitlejameisterlikkuse kateedris dotsendi ülesandeid. 50.-st 53. taastani oli Hugo Laur Eesti NSV teatriühingu juhatuse esimeheks. Laur on üks neid lavakunstnikke, kelle loomingut atrid hindama ja armastama õpetanud väga paljusid inimesi. Oma talendi ning töökusega on ta olnud eeskujuks paljudele eesti näitlejatele. Tema töö on tehtud hästi tehtud. Meil jääb üle vaid teda täna viimast korda tänada. Avaldada sügavat kaastunnet Hugo Lauri omastele ning teda kaua mäletada. Mikiver astub mikrofoni juurde. Liiga lähedal teineteisele seisavad kaks päeva. Liiga suure tähendusega olid mõlemad lahkunud meie teatriloole. Et nii lühikese ajavahemiku pingeväljas täiel määral ja selge peaga endale aru anda, mis on õieti juhtunud. Seda enam, et Eesti teater toimib juba tosin aastat ilma näitlejate nimega Hugo Laur. Seda enam, et nii siia kui sinnapoole rampi. Nii tegijate kui vaatajate hulka on ilmunud terve hulk noori inimesi kes pole näitleja Hugo Lauriga otseselt kokku puutunudki. Need, kes sündisid näiteks 1953. aastal kui Hugo Laur ja kogu meie teatri avalikkust tähistasid populaarse näitleja kuuekümneaastast juubelit. Need noored teavad Lauri vast ehk ainult raadio laste lugemistundidest või siis tõesti päris viimastest lava sammudest. Aga nüüd on need noored ise laval. Ja seisavad nad keskendunult Sarga kõrval, kus lebab inimene, keda nad Eesti teatriajalooloengutel tundma õppisid ja kellest nii ajalugu kui ka vanemad kolleegid räägivad kui erakordsest, näitlejast suurest lava, rüütlist, võluvast isiksusest. Mõisted nagu armastus, austus, lein ei saa siduvalt sündida abstraktselt pinnal. Ja ammugi ei saa nad olla kohustuslikud. Aga kultuur on kohustuslik vähemalt teatritegijaile. Ja vähemalt niikaua, kui teatrit loetakse kultuuriasutuseks ja teatri toimumist tervikultuuri protsessi osaks. Ning sellepärast olemegi siin noored vanad ja keskealiseks oleme siin. Et sündmuspaigal siin, kus see kõik pikkade aastate vältel toimus osa võtta aktist mis paneb lõpp-punkti ühe suure kultuuritegelase maisele teekonnale. Seesama sisemine sund mis toob meid teatrisse tema argija pidupäevadel on meid toonud siia täna teatri leinapäeval nii siia kui sinnapoole trumpi. On nimesid, mis muutuvad legendaarseteks pärast surma. Hugo Laur oli legendaarne juba eluajal. Teda tunti ja armastati nii tema kunsti kui teda ennast. Ta oli üks vähestest, kes õnnelikult ühendavad kuulsuse ja populaarsuse ning kes selle koorma iseenesestmõistetava naeratusega ära kannavad. Hugo Lauri puhul polnud üldsegi oluline lokaalne kuuluvus selle ja selle teatri näitleja. Ta kuulus juba eluajal kogu eesti teatrile väljaspoolt vabariiki saadetud kiri adressaadi märkega Eesti NSV. Hugo Laur jõudis kindlalt sihtkohta Viktor Kingissepa nimelise Tallinna riikliku akadeemilise draamateatrisse. Kõik lisandid selle nime ees tundusid mittevajalikele. Hugo Laur, Eesti NSV rahvakunstnik, Hugo Laur, rahvasaadik ülemnõukogus Hugo Laur, NLKP liige, kommunist, isegi näitleja Hugo Laur ei vajanud eraldi väljatoomist. Ta oli need kõik ja nende sõnade sisu oli kinni makstud ainuüksi nimekombinatsiooniga. Hugo Laur. See oli mõiste sama loomulik ja tuttav nagu näiteks leib. Sama loomulik ja iseenesest mõistetav on, et me oleme kogunenud siia suurele teatrimehele viimset austust avaldama. Ebaharilik päev on täna. Me saadame ja ühte neist, kes peaaegu Eesti teatri alguse juurest Meile käe ulatas. Ühte viimastest suurtest iseõppijatest oleme lõpetamas tervet peatükki meie kultuuriloos. Terav kaotuse valumis täidab kadunu omakseid lähemaid sõpru, kellele kuulub meie kaastunne on suurel osal meist asendunud keskendatusega vaiksele, mõtisklusele. Lahkunud on inimene kes astus oma ametisse siis kui meie professionaalne teater oli kõigest 12 aastane. Nüüd on ta 70 kahene. Kaks peaaegu kattuvad elukäiku. Hugo Lauri puhul jääb järele küll isegi midagi käegakatsutavat. Nimelt selle maja, kust me teda täna teele saadame. Selle maja juurdeehitus, mis tema kui kunagise arhitektuuri õpilase jooniste järgi paarkümmend aastat tagasi valmis. Me teeme seal proove. Kõik jääb inimestele. Nii öeldakse. Portreed minus ja minu ümber mis ka meile jäetud on, kirjutab Laurist muuhulgas. Ma pole elus vist ühtki nii suure siseamplituudiga inimest näinud. Neid äärmusi ei oskaks kuidagi kokku klappida. Arvame siia juurde lapsemeelsuse mängu, tahte mängulusti, huumori ja traagilise taju, poeetilisuse hea maitse, kultuuri, hariduse ning südamehariduse ja siia juurde loomupärase vabaduse ning nõtkuse plastilise keha ning plastilised käed. Erakordselt heliseva hääle, mis mahedaist pooltoonidest võib paisuda oreli Forteks. Pluss erakordne vitaalsus, noore lapse süda ja kõige juurde või kõige selle summana suur saali paiskuv lavaline võlu, intelligentne sarm, mis on teinud Laurist lavalaudade pühapäevalapse olla oma piirides piiritu. See on näitleja õnn. Sellest hiljuti lahkunud suure teatrimehe Voldemar Panso iseloomustuseks teise suure teatrimäe Hugo Lauri kohta peaksime mõistma seda, millest me ilma oleksime jäänud, kui Lauri üldse poleks olnud. Aga ta oli. Ja meile jääb mälestus guugolaurist, teatri, põllu, suurest künnimeest. On seda vähe või palju. Meisse jäävad tema heldest peost heidetud viljaterad, mis meis kõigis kolleegides ja vaatajais kogu rahvas idanevad juuri ajavad, neist läbi kasvavad ja meie tegude läbi ühtsesse kultuurilõik lõimesse põimuvad ka edaspidi on seda vähe või palju. Meie kutseala juures, mis ei loo materiaalseid väärtusi, on see peamine, on kõik. Ja seda on palju. Kõik jääb inimestesse, peab ütlema Hugo Lauri puhul. Kallis Hugo. Mälestame siin täna ja mäletame kaua. Kui me täna Hugo Laurile viimast austust avaldades püüaksime silmade ette manada ikka elutee kõiki haruteid märkaksime paratamatult, et peaaegu kogu Eesti kultuuripõld on tema tegude jälgi. Täisteater, kino, raadio, televisioon, heliplaadistuudio, kontserdilava. Kõikjal vajati Hugo Lauri ja kõikjale kõikjale aga jõudis. Et mitte korrata eel kõnejate üldistavaid ja laiahaardelise sõnavõtte. Tahaksin peatuda ainult ühel lause lõigul ametlikust nekroloogist. 1918.-st aastast kuni 1949. aastani töötas Hugo Laur kutselise näitlejana Estonia teatris. Seega siis 31 aastat Estonias. Kuigi paljude tänaste teatrisõprade jaoks oli see kõik juba ammu ammu. Estonia oli asjaarmastajate näiteringist tulnud noorukile elu ja teatrikooliks. Siin õppis ta Theodor Altermanni, Paul Pinna ja Ants Lauteri eeskujude najal et juba mõne aasta pärast seista nende kõrval võrdväärse partnerina. Seejuures ei asunud Hugo Laur oma kuulsatest kolleegidest kedagi jäljendama vaid suutis isikliku ande ja omapära kõige ehedamal kujul publiku ette tuua. Kui keegi hakkab kunagi kirja panema Estonia teatri draamatrupi ajalugu tuleb tal paratamatult läbi sõeluda üle 250 osa lahenduse milledest Jaago Shakespeari hotellos Piibeleht, Vilde pisuhännast, polooniushi ekspiri, Hamletis sulase tüübid, Kitzbergi püüed, alus või Raudsepa vedela vorstis ulatuvad ilmselt kõrgemale ühe teatri või üksikute hooaegade tipptasemest. Pärast suure isamaasõja lõppu oli Hugo Laur üks kõige aktiivsemaid vanema põlvkonna näitlejaid kes kogu oma jõu ja ande pühendas Simonovi, Errnburgi, Jakobsoni, Sindi ning mitmete teiste kaasaegsete autorite näidendite publiku ette toomisele. Lisaks näitlejatööle tegi Hugo Laur Estonias ka mitmed tööd lavastajana. Kui tulla aga Estonia muusikalavastuste juurde, siis leiame kõigepealt Hugo Lauri nime deliibi balleti kopeedia kavalehelt kopeediuse osatäitjana. Nii et ka Meie balletihälli juures on ta jõudnud jõudnud ja suutnud seista. Paljudes operetilavastustes loodud karakter osad annavad tunnistust Lauri meisterlikkusest ka selles žanris. Kui mõnes operetis esinesid koos Paul Pinna, Hugo Laur, Arnold Vaino, Ants Eskola siis võis vabalt rääkida haruldasest ansamblimängust ka kergema kunstiliigi vallas. Kuigi ooperietendustes esines Hugo Laur ainult kõige esimestel tööaastatel ja sedagi üksnes statistina hämmastab meid ometi praegu kõiki. Kui lugeda Putšiini ooperipoeem eestikeelse esiklavastuse puhul 1925. aastal välja antud libreto raamatu kaanelt et selle ooperi on eesti keelde tõlkinud Hugo Laur Millal ta kõike seda suutis pis ja oskas. Tuletan veel kord meelde, et tema põhitööks draamažanris ikkagi üle 250 osa. On tavapärane, et kõik näitlejad koguvad materjale isikliku arhiivi jaoks laurikogule selles mõttes ei leidu vist võrdset kogu Eestis. Ent mitme aasta vältel oli temaga kogu Estonia teatri arhiivikorraldajaks hoidaks. Jätkates Toomas tundu ning Albert Üksiku poolt alustatud tööd ja säilitades tänapäeva uurijatele hindamatu väärtusega materiaalne kui praeguses leinavaikuses sulgeda silmad hakkab kõigepealt Hugo Lauri puhul helisema tema kordumatu tämbriga. Hääl. Ilma välise tule värgita. Suure seesmise veendumuse, mõtteselguse ja kujundlikkusega tuli lauri kunst iga vaataja südame juurde ning on jäänud sinna igaveseks. Ta on sündinud esimesel kevade päeval. Tähendab kevade poiss päikeselaps ja seda kevadet on ta enesega kandnud kogu oma elu ja puistanud ka võõraste hinge soojal talvel külmast teatris. Vabandust külmal talvel soojas teatris. Nii kirjutas Hugo Lauri kohta 1940. aastal 20 aastane noormees Osnap. Mõne hetke pärast pannakse Hugo Laur igavesele puhkusele metsakalmistu murukamara alla. Osnapi, Panso ja paljude teiste eesti teatri Päikesepoiste kõrvale sügavas austuses. Langetame pea ja avaldame kaastunnet lahkunu omastele ja kolleegidele. Puhka siis rahus. Suur tüürmees ja elurõõmus inimene, Hugo Laur.