Minu nimi on Sten Teppan. Tere kõigile ja aitäh, et olete vikerraadioga. Arhitekt Raul Vaiksoo ütleb, et saatus ja jumal on teda väga hoidnud aga selle suhteliselt laheda elust nagu võist läbimineku tasakaalustaks. Traagiline sündmus, mida ta kellelegi teisele ei soovi. Oma poja matmine mälestusi, elu õppetunde, nii rõõmsamaid kui ka kurbi aitab Rauliga jagada ja meenutada tütar Nele-Liis Vaiksoo kõigile hästi tuntud laulja. Räägime sellest, miks isa oma tütre järel luuras miks tal alati viieeurone rahakotis kaasas on ning paljust muust algab. Käbi ei kuku head kuulamist. Tere tulemast vikerraadiosse, Raul. Tervist ja televiisor, näha tere Raul. Alustades sellest, et sa, sa pead arhitekti ametit kui lähedal oli see võimalus sinu jaoks, et karjäär oleks võtnud kunagi hoopis teised jooned. Ja ma viitan sellele, et sa oled põlvkonnast, kes sõna otseses mõttes saagis laudadest kitarre välja. Tõepoolest, see nii oli, see oli vist 67 68, saagisin kitarri välja, loomulikult oli tol ajal The Beatles pidurdasid siis see vaimustus, mis tol ajal tekkis, ma olin päris väike, tegelikult vanema venna eeskujul küll, kes ei hakanudki kunagi laulma ega, ega kitarri mängima hakka, tema krutis raadiot 64 tuli see siis biitlite hullus hakkas skeenbaimi laagrist selle looga. Ja siis ma hakkasin tegema kõigepealt lihtsalt muusikaga, hiljem hakkasin laulma, mängisin bändides alates sealt 70.-st juba ainult Tallinna poiss, olin haapsalu poiss ja hiljem siis keskkoolis läksime nõu keskkooli, mis Tartu ka sealse loomulikult bänd tehtud. Samal ajal oli ema veel Pärnusse kolinud, ka sealseid bänd tehtud, nii et ma käisin kohe mitme linna vahel. Ja, ja olin tõesti täiesti muusik, laulja ka minu sõbrad ja ümberringi oli noh, ka jätkasid hiljem, kui tuli disko, muus kui mina tulin tagasi Venemaalt, siis mul oli tõepoolest äkki mingisugune asi käis läbi pea, et oot, kas ma nüüd hakkangi nüüd samamoodi bändi tegevusega edasi tekkis selline tunne? Ei, ma. Ma ei, ma ei ütle, et see päris teadlik oli. Aga kui sa niiviisi küsid, siis tõepoolest ma otsustasin ikkagi, et ei, ma lähen hoopis arhitektiks õppima ja kui midagi kõrval teen, mida ma tõepoolest ka tegin, siin aga küll väiksemate väiksemaid kontserte, siis ma sain selle ree pealt maha ja ma olen üliõnnelik. Ma selle otsuse või et jumal selle tee peale juhtis, et ma olen ikkagi kas arhitektide kunstnike kujundaja, et muusikukarjäär, siis pead olema ikka väga kõva mees, pead olema kas Riho Sibul või, või Raul Vaigla või keegi niisugune, et kui ma oleks jäänudki Drea bändimeheks, see ei oleks mul kindlasti meeldinud. Nii et küsimust ei saa sel viisil püstitada, kas lihtsalt kirg sai otsa või sa oledki nii pragmaatilise mõtlemisega, et panustasid pigem nendele kaartidele, kus tulevik paistis helgem. Minu pragmaatiline mõtlemine on küll peaaegu nullilähedane, kui ta mitte miinustes ei ole. Isegi naerab, et sedasi mulle öeldi, et ma ütlen veel kord, et see oli mingisugune jumalik juhus või, või, või mine tea. Ma olen jumalakartlik inimene, ma ei hakka nüüd rääkima, et jumal oli, aga mingi saatus nimetame seda saatuseks. Või ma ei võtnud ise otsust vastu, nii ei ole lihtsalt oht, et oi, nüüd ma panen hoopis, ma olin enne seda ju ka ülikoolis käinud, eks ju. Lausa Tartu Ülikoolis. Meelelise, kuidas sulle kõrvalt tundub isa vaadates, kas ta selles samas teemas on endaga sisemise rahu teinud või aeg-ajalt tal lööb või on löönud kodustes juttudes noh, ikkagi see muusiku teema, pillimehe teema sisse ja, ja see ei ole niisugune minevik, mis on lihtsalt ära unustatud ja ja uus lehekülg on konkreetselt ette pööratud, et elada teiste elu. Ei sellist kahetsuse nooti seal küll pole kunagi olnud või mina pole kuulnud, et oi, miks nii läks, pigem ta ongi rääkinud vahel mõne naljaka loo või või siis, kui me juhtume olema mõnel üritusel samas seltskonnas ja läheb nii-öelda natuke selliseks peomeeleoluks, siis ta ikka võtab kas kitarri välja või ta sõbrad räägivad mõne toreda loo, kuidas nad on olnud mõnel koosviibimisel ja isa ikka alati võtab nii-öelda laulu üles, see kõigil hästi meeldib ja see on selline tore selline hetkel vist pigem seltskondlik ajaviitmise vorm tema jaoks. Ma arvan, ta saab selle nii-öelda selle muusikalise rahulduse või selle väljundi praegu nii-öelda täita siis kuidagi koos sõpradega. Üks asi on kindlasti geenides, mis edasi antakse, aga teine asi on ka otsene mõjutamine. Kas isal on mingi süü vastutus või hoopis pead sa talle tänulik olema selle eest, et sinu jäljerada on ikka viinud muusikasse väga ja väga. No selles suhtes ikkagi küll, et et vanemad panid mind laulma ETV lasteekraani muusikastuudiosse ja sealt edasi ka muusikakooli klaverit piima, et no ega ma nüüd väikese tüdrukuna, ma ei mäleta küll, et mul endal oleks olnud tohutu soovet pangement mõnda pilli või instrumenti õppima ja, ja isa minuga koos ikka kodus vahel klaverit harjutas ja õpetas noote selgeks ja, ja ka Lasteekraani muusikastuudios tihtipeale anti noot. Proovis puu ise seda ju lugeda veel tollel hetkel ei osanud siis isa ikka kodus võttis aga kitarre välja ja õpetas laulu selgeks ja siis päris palju ta aitas nii-öelda sinna muusika sisse või algusaastatel seda õppida. No lapsepõlvest me räägime ja räägime Raul kõigepealt sinu omast. Ja kui sina lased lapsepõlve mälestused oma lemmikkohtadega koduga, inimestega sinu ümber silme eest läbi, siis mis see, kes sulle kõigepealt meelde tulevad. Eks ikka minu oma Peretollane isa, ema ja vanem vend, kes on minust siis neli pool aastat vanem ja loomulikult see keskkond, see Haapsalu keskkool ma olin, elasin päris kesklinnas, kui keegi teab, Haapsalus on üks tuletõrje maja taga. Nii et kõik oli käe-jala juures. Algselt isegi minu esimese ja teise ja kolmanda klassi kool asus praktiliselt noh, 50 meetri kaugusel praktiliselt voodis paljajalu peaaegu kooli minna. Nagu ma lapsepõlves alati ütlesid, muide oma lastele Nele-Liisile Christopheri leia. No oli meil ikka raske lapsepõlv, ikka. Hommikul panime kaks kilomeetrit läbi lumekooriku, jalad olid verised, tegin nagu nalja, eks ju. Ja kõige hullem lugu jäigi see lugu meelde, ütles oi-oi, isa oli siis ükskord, kui ma nad Haapsalus viisi vaata, mis sa nüüd ajasid siin siinsamas kool ja küll see selleks ja siis see keskkond, et ikkagi korralikud poriloigud, midagi olnud, asfalteeritud, täiesti vaba mängumaa, autosid oli vähe, muide hakkasin lasteaeda juba kolmeaastaselt, hakkasin minema, lasteaiad on isegi natuke kaugemal, hakkasin minema üksinda lasteaeda. Ma tean seda kindlalt, sellepärast kui ma olin jah, juba kolm pool põles lasteaed maha, sellepärast ma tean, ma isegi arvasin, et äkki ma olin ikka neljale. Kujutage ette väikelaste laste praegu isegi viienda klassi poissi lasta välja vaid ema käekõrval läheb kooli. Aga haapsalu sul sedasi ma pidin ületama ühe, kus autod sõitsid, d olid ka teisi tänavaid, seal sõitis autosid üliharva ja ma läksin. Ja see on mul kõige esimene, ilmselt mälestuse supp. Ma mäletan, kuidas ma lasteaeda läksin, väga õrnalt. Aga kuidas lasteaed põles ja mõtle seda situatsiooni? Ma olen ju läinud üksinda lasteaeda ja mida ma tuletõrjeautod, mis alguses tundus jõle põnev olevat. Lasteaed on põlenud ja mina olen harjunud kogu aeg, minu sussid, minu sussid, minu sussid, eks ju. Mis laps oskab edasi teha? Väga lihtne, mul on kõik sisse õpetatud, selle poole aastaga lähen sinna, võtan sussid, lähen sinna pärast jälle tagasi, kõik toimib. Sinder, nahk lastavat põlenud, vot seda ma enam välja ei paaritud mina teha. Ja ema ei saanud ju teada, ema oli rahandusministeeriumi siis revident rahandusosakonnas Haapsalus ja tema siis ajas oma asju, ta pidi kuskil olema ja tuli töö juurde, aga see oli juba vähemalt pool tundi tund aega juba hiljem. Oktoobrikuu oli muide ja siis kuuleb, et kuule mis sul juhtus lapsega ja põles maha ja ma mõtlen, mis laste vahel. See on imelik küsimus, missugust ainult üks oli ju ei ole, venelastel on, oli ka ja tuleb siis sinna ta ikka ehmatust ütles surnuks, ehmatasin, ja tuli sinna ja mis on tuletõrjekäivad seal ringi, keegi til on minu meelest väga välja ja mina seisin sedasi sirge näoga kogu aeg, karjusin, minu sussib ilusussid, aga kohtasite nende süstidega ikka veel või jäi see põles maani maha, see oli muidugi puithoone ja. Kujutame nüüd ette ennast sisse astumas, sinu lapsepõlvekoduuksest, perekond, sina sealhulgas midagi toimetamas. Missugune see vaatepilt võis olla, mis seal pooleli parasjagu oli? Tema kogu aeg askeldas, isa oli suhteliselt, ütleme nagu eemal natuke temal kõva seltskonnalõvi, selline ja temal, toimetajad, tal oli pidevalt, kas sul mingid külalised oli ta ise kellegi juures külas ta mulle olnud küll suureks eeskujuks, aga ega tema näiteks hulle mingeid õpetusi jagamas, seda, seda seda ei olnud, sellepärast et teda polnud kodus või ei, ta oli kodus ka nagu ühesõnaga mina tema puudumist küll ei märganud, aga, aga linn on ju niivõrd väike ja ikka jälle kuskil, isegi kui mina olen linnapeal juba näen, paps juba paneb kellelegagi kuskil ringi kellelegi, ta räägib alati kuskil tänava peal või ta pani kuskile kõrtsu või, või seal oli tal mingisugust peod, nii et selles suhtes oli ikka vägev mees, kui me Uueski hästi palju külalisi tema kutsus ja emale tegelikult ei meeldinud. Aga no mis teha tol ajal, kui ta oli selline, see suhtlemine oli niivõrd tugev. Nii et seal ma õppisin väga palju asju ära. Et minu isa näiteks kui ta võttis, ma ei ole kunagi näinud, laual olnud või noh, tähendab lausa juua täis jäänud Tiksites Tiksitasid ja kui ma mulle meeldis laual nende jalgade vahel seal trügida, eksju ja siis, kui ikka mõni nägu sinna lauale kukkus plärakeni, vaatasin tükke fotot, mis see minu paps küll seda ei tee, siis ma sain aru, et vaata Mathambapsi moodi olla, eks ju, mina juba niiviisi lauale vedelema ei jää ja see mul elu eluks ajaks meeles, et ma võin ka ikkagi, noh, ma ütlen, et mingit eskarskele ma ei ole. Aga mind päris juua täis peaga ei näe mitte keegi. Aga see lapsepõlv, mida see tähendas siis, kui ma panen niisugused sõnad kõrvuti, mida ka siin saates sageli kasutan kasvamine ja kasvatamine, siis kumb sinu puhul pigem kehtis, et kas emal oli aega, jaksu, tahtmist tegeleda kasvatamisega olukorras, kus isal oli siis kuidas öelda muid huvisid ka ja palju toimetamist. Või te olite vennaga niisugused ise sirgujad ja looklejad? Puhas kasvamine 99 protsenti seda ema ütelnud, et ei, mitte mingitki suunitlusi mitte midagi, seda enam, et ka ema oli ju kogu aeg kodust ära, vahel oli, pidi isa meid hoidma. Ja vanem vend oli mul nii palju ees, sest ema oli ju revident ja see tähendas mööda näiteks rajooni kogu aeg ringi sõitmist. Peale selle oli tal pidevalt mingisugused, kuidas nüüd öeldakse, täiendus, täiendamised või sellised pidi välja sõitma lausa nädalateks kaheksat, näiteks ta oli poolteist aastat Leningradis. Kusjuures mina sõitsingi talle sinna küll ma olin väike poisike, taheti piletit rongile müüa ja igavese nipiga täiesti iseseisvalt, mulin tol hetkel siis 11 või 12 aastane poisike, pileteid ei müüdud, aga kuidagimoodi sain ja sõitsin Leningradi ema juurde, olin paar nädalat seoni, et Leningradi linna mul niivõrd hästi selge, sest ma käisin ringi ja ega seal ka emal ei olnud minuga aega tegeleda, sest talle ummikul hakkasid tunnid ja ta oli seal täiendkoolitused ja kuidas on, mina panin jälle linna peale 11 12 poisilik, muidu Germitaks täiesti selge, igal hommikul oli väike poisike, oli seal vaevalt Purtses vene keelt, aga üldiselt ikkagi vene keelt oskasin juba päris väiksena ja siis lõpuks hakati ilma piletit sisse laskma jälle mingisugune eestlane, poiss, tuleb väike poiss ja nii huvi, tead kogu selle kunsti vastu nii et. Ja oli sõjamuuseum, kus ma käisin zooloogiamuuseum siis kunstkaamera kõige põhiliselt muidugi Ermitas minema ja Leningradi kesklinna, ma tegin tal nii metoodiliselt selgeks paari nädalaga, et see oli siis koolivaheaeg ja natukene gaasis koolist äppist. Küsimus on Raul on ilmselt puhtalt minu rikutuse astmes, aga see, et 11 12 aastane klutt läheb Leningradis mööda muuseume kõndima ehk ta leiab sellise viisi oma aja sisustamiseks kõlab natuke isegi uskumatult. Kõikvõimalike muud oleks võinud ju korraldada, kaasa arvatud sigadused, pettused ja hulkuda hoopis põnevamatest kohtades. Ei ole mina mingisugused pettused kunagi teinud, mul ei ole selleks aega olnud, sest ma olin väga väike poiss. Kui isa, kes selle ajalehe toimetaja tõi, tõi mulle trükimasina maha kantud trükimasinad, mõtle tol ajal õppisi kohetudki, vana nuiman raske löögiga. Tähtpuudus, selle ma pidin pidevalt pliiatsiga juurde kirjutama ja ma hakkasin lihtsalt kirjutama igasugus traktaat, et asju, mingisugused romaani katsetus, igasuguseid asju ja mul oli seal pööningukamber igavene vinge punker. Ja see on, ma lihtsalt trükkisin ja uurisin, mul on, mul on see uurimishuvi on niivõrd suur ja kujuta ette siis selle sees ma sattusin äkki Leningradi äkki äkki Ermitaažis, eks ju, oli tol hetkel ääretu Subioloogia huvi, nii et zooloogiamuuseum ka oli ikka, meil polnud ju sellist asja, meie loodusmuuseum oli kaks kala ja üks eks ju. Aga seal oli dinosauruse skelett, teeks võtle kunst kaamera peale, mis seal kõik oli, eksju, indiaanlaste vibamid olid pandud püsti, tohutu suured saalid sellest verbita, siis ma ei hakka rääkimagi, 10 kopikat oli lapsepilet, ma mäletan, see oli suur raha, ega see polnud niisama, vaata mis mul kõik meeles meeles, kõik need kolhoosis asjad, mul ei ole meeles, mida me seal väikeste poistega leerite seal sopalombis mängisime ja ja ma ei mäleta, et kuule, periks sigadusi, üks kord jah, pargid lasi mingisugused ekraanile, siis mina ei lasknud, ma olin teiste poistega, need lasid lahti ja kõik jooksid minema ja mina tundsin, ma ei ole midagi hullu teinud, jäin sinna loomulikult mind kinni ja mina jäin vahele, võeti kinni, et miks sa tegid, mõttes ei ole teinud ja valeta valeta umbes edasi. Nii et mind juba väga väiksel lapsel hakati miilitsasse tassima kogu aeg vot selles suhtes igavesel teinud, kui sa nimetad seda segaduseks haapsalu liidus, kus ma tunnen iga väiksematki krõpsu, eriti siis, kui teda veel ei olnud ümber ehitama, teadsin kõike, keldrid, kõiki asju. Ma olen selle vana linnusemüüri peaaegu 100 protsendi, seda mitte kõike, see on osa nii varisenud müüripealse läbi käinud. Mul dolla puudus täielikult, kõrvus Vartus praegu. Ma ei usu, et ma seda julgeks teha, miilitsamaja sealt nähti. Ja siis tuldi mind sealt maha, vot mina peitsin veel ühte korstnalõõri särases keskkaheksasse. Aga seal olid teised poisid ka. Ja üldiselt nad olid ummid, öeldi, et kes seal üleval käis, keegi tahtnud ütelda, et käis lõpuks siis üks nende seast, siis hakkas tule alla. Ma mõtlesin, hea küll. Ronisin, sest see on ikka väga iluristlik asi. Ronile kõigepealt seda lagune müür üles, tulin alla ja see väike poisike, kujuta ette 11 12 aastasena, panid mind pokri ja siis ma mõtlesin küll tol hetkel, et paganas, see on ikka natukene nagu, kuidas väikest last saab, nii koheldakse prantsuse pokri, rääkinud paar sõna juttu või midagi. Aga see vaatepilt, millest ma siin saateski palju olen kuulnud ja mis mul enda kodust meelde on jäänud, et kapinurga peale vits või et ikkagi sa teadsid väga hästi, missugune rihm isa vöö peal parasjagu oli. Täitsa tundmatu. Täiesti tundmatu maa täiesti olemas ja ma veel kord ütlen, et mikspärast ma võib-olla nii palju tundnud seda, et vanemad on kuskil sõidus või mul oli vanem vend, eks ju. Ja, ja noh, kui oli, see söömisedasist Emalat jagas, mina pidin kartuleid koorima. Aga vennas tegi nagu söögi valmis. Mida või keda kujutas vend endast, sinu jaoks oli ta autoriteet ja omakorda tema oli valmis sind aktsepteerima, sest vahel juhtub niimoodi, et need väiksemad on ju tülinaks jalus. Oleneb, kui palju aastaid parasjagu vahet on ja teine, kordan, kaunis tüütu nendega tegeleda või nende eest hoolitseda ja kantseldada. Ja see nuhtlus ikkagi, kui sul on omad sõbrad kusagil ootamas, tahaks hoopis midagi muud teha. Ja siis see väike pätakas töllerdab jälle sabas. Ega me olime vahel ikka omavahel kaklesime KVs edasi, nii nagu ikka vanem ja noorem vend, aga tema oli minu jaoks ikkagi autoriteet, kuna tema oli vanem. Ja mis eriti nagu ma ütlesin, 64. aastal tuli see biitlite hullus ja tuli see taime laavia siis ta toiminud raadiot siis ta kruttida võttis. Ja kas see nüüd oli reidi, ollakse mingi niisugune asi, seotaksegi Paime laava hakkas pihta, lõppes ära, hakkas uuesti pihta lõppe, sõra hakkas uuesti, on minu meelest pool tundi politseis kur, neljandal üheksa aastane ja vot see jäi mulle ja ma küsin, mis asi see nüüd on täis ja sa oled ikka tol hetkel oli mingisugune, ma ei tea. Heli Lääts, Voldemar estraad oli, ühesõnaga, kui tuleb mingisugune selline muusika lihtsalt täiesti radikaalne, radikaalselt teistsugune ja ma küsin, mis on veel tähtsam. TWA TWA, kirjuta mulle kõik, TWh aastas sai kirjutatud siis teised veel olnud Rolling Stones ja niiviisi teadja siis Winatiive juhatas, läksin kuulide peal, vaikses on ju peeturusse, eks ole, head. Aga mul oli, seal jäi seniajani, ma ütlen alati Tseeveevaatlejasse mulle meeldis. Ja, ja sealt tuli see ka juba austus ja aga muidu jah, et Raika elas nagu omas viis aastat vanem täitsa teiste juures. Neli-viis, ma küsin vahele, kas sina oled oma isa vanematega oma vanaema-vanaisaga kohtunud? Vanemaga oled kohtunud? Vanaema oli minu jaoks ikkagi nii-öelda nagu vanaema ja Ma arvan, seda ma hakkasingi alles hilisema, selles mõttes, et ma ei taha, et on ju nagu noh, ma saan sellest aru küll, et minu isa, ema, aga minu jaoks oli ta selline armas proua, kes on alati heas tujus, radi tõotas külla, siis ta tegi maru häid pannkooke ja neid pontšikuid ja väga häid rasvaseid praekartuleid ja, ja siis kuidagi kaarte mängida, tegeleda ja ikka tahtsin talle külla minna ja ööseks jääda ja tema juures toimusid alati väga vägevad sellised sünnipäevade tähistamised, mis mulle alati meeldinud, et tulidki sugulased ka Haapsalust tulite Tallinnasse mu vanaema enne lahkumist, kuidas endast väikese sellise elu elulooraamatu või väikesed sellised meenutused, mida siis isa aitas tal kuidagi hiljem nagu kohendada ja seda oli väga huvitav lugeda, sest ma nägingi oma vanaema hoopis täiesti teistmoodi. Ta kirjeldab seal, kus ta oli väikene laps ja kuidas ka temal oli ka mingi lugu seal kingadega, et tema enda kingadest pommitati. Need jäid sinna ka sisse, mul tuli kohe sinu sussidega see lugu meelde, et et, et hakata hakanudki hoopis mõtlema. Tema on ju ka olnud väike tüdruk ja, ja teismelisena, milline oli tema teismeline teismelise elu võrreldes siis minu teismelise eluga et siis nagu kuidagi hakkad rohkemat, seal on veel kõik need tema kodukoha plaanid, isa oli teinud sinna raamatusse juurde, et kust see talu kõik ja mismoodi talle mesilased ja tõesti hakkan jälle mõtlema, et ega vanaemalt ma hiljem nagu väga mett söömas ei näinud, siis ma kunagi küsisin ka, et miks sa mett? Ei no ma olen seda elus nii palju saanud, et mina, mina ja siis pärast seda kõike saab teada kõik, mis tal on mesilinnud, seal on olnud, et et ja väga huvitav. Tuleb sul meelde Raul oma vanematelt näpunäiteid või nõuandeid? Selliseid, mis eluga kuidagi kaasa tulevad. Kuni 1964 muidugi mitte, sest minu isa oli kunagi partei liinis enne seda, kui tähele toimetaks hakkas. No mõelge ise Lukjal tulnud, eks ju. Tema vend muide, Albert, minu onu siis olid vastaspool rindel oli vabatahtlike Esseslane. Seadused on ikka väga rängalt haavata, aga vend välja tema vend, minu onu ei tulnudki välja ja tema arvas, ei loe mingit just siit, noh ei tea ju, mis toimus, teati ainult, et ta surma sai ja minu papsiga tõsiselt arvas, et tema oma venna on teisel pool rindejoont maha lasknud. Aga muidu Stahlil aeg, kõik värgid, kuigi mina sündisin vahetult pärast Stalini aega. Üldiselt meile räägitud ei sinimustvalgest ei jõulusid, ei olnud nii palju ikkagi kartus oli sees. Kuigi meil ei olnud mingisugust keelamist, ega mitte midagi sellist ei olnud. Ma sain selle kuidagi ise teada, aga siis kui tuli sula ju, eks ju, siis äkki isegi minu isa oli loomulikult parteile on, ta oli ju relv. Meelekoha peal oli ta pidanud seal enne rindele minekut pidi astuma parteisse. Ta oli ise nii hirmus riigivastane selle nii-öelda selle parteivastane või, ja siis tuli Hruštšov nagu võimule hakkas sula ja eks siis tema mõtles kahh, kõige hirmsam asi veel ei olegi. Et noh, nüüd sula ja et äkki ongi sellel nõukogude võimuga mingi inimväärne nägu olemas ja siis tuli 64 ohvrite maha, tuli võimule, siis oli asi selge, pandi sellele pidurit, pea, lind hakkab uuesti staarina pihta, see tuli imekergelt. See mõte tuli ja minu isa oli ilmselt esimene Eestis, kes avalikud põled seal oma parteipilet, see oli muidugi viinavõtu käigus, aga sellest ikka nii palju kisa tuli, et ta põletas ära. Ja siis mina astusin pioneeriks täiesti teadlikult, seda astutakse vist teises ja kolmandas klassis täiesti teadlikult, sotsialist kaugel. Meil ei olnud mingitki ideoloogiat, ma ei mäleta meiega pioneeripõlves. Skaudid käisime telkimas, ma mulle meeldib lapsepõlves tohutult ju seigelda, eks pandi see punane kaelarätt kaela ja mina mõtlesin nüüd ma olen vanem juba, tead see või vanemate inimestega minna reisima ja telkima, olen skaut, panin kõige raginaga kodu poole ja isa istub seal laua taga ja, ja siis ta vaatuslikud, poiss, mis sul kaelas hooldaps, tead, ma olen nüüd Gauck ning kaudselt sita sisse astunud. Ja vot see on nii hästi meeles, minu kommunistist isa ütleb ja mul oli sedasi, et ma tahan, nüüd homme lähen matkama, süto sita sisse astunud. Missuguse kogemuse Rausa Nõukogude armeest kaasa võtsid? Oi, see on minu lemmikaeg minus kõige paremad aastad olid seal. Seda kuuleb väga harva, võib olla küll, aga mina olen nagu saastatamine, relva ei näinud. Mind viidi siit jalust ära, kuna ma olin vanglast, vabastati selle klausel tegelikult isegi õigeks selle klausliga, et siit, Eestimaalt oled sa kadunud ja võimalikult kaugele sõjaväkke siberisse ära. Ja ma olin Siberis nagu huvitav koha peal. Kas see oli päris suur kiiritus, kuna see oli esimene Tšernobõl, aga seal ma kohe sain, olgu kunstnikuks, mis on, noh loomulikult ma ei näinud relva, ma ei olnud mingit rivistuse midagi ja teiseks 600 organiseeritud siis bänd ja mõtle tol ajal seal bänd, kus Venemaa oli tohutult maas, isegi Moskva, Leningrad olid ju tegelikult maas bändi tegevuses. Estraad, pealegi oli ju Venemaal oli rokkmuusika tegelikult keelatud, aga meie olime nagu sõjab liinis. Meid ei kontrollinud kedagi, nüüd tegime bändi ja ma panin niipalju kui meeles oli, mina mängisin, kidrat mängisin, meil oli seal küll muusikaharidusega, mehed olid siis välja arvatud mina selles bändis. Muide, see oli üks riiuli tsemendist lausa hammastega. Hammastega mängin, mängisin, saladus, põnevam ja oligi kõik. Põnevam. Ja noh, ja siis orelimängijal põhiline, mängisin laulu. Laulsin seal ette, tema pani noodid teiste jaoks kirja ja oimesis tuuritasime mööda neid väiksemaid ei olnud suurtes linnades väikestes Siberi linnades. Ja noh, see, mis seal toimus, see möll, kuidas ikkagi lavad visati lilli täis, kuidas kätelt lavalt ära, noh, olin väljamaalane, ma laulsin inglise keelt, ma võisin pooled sõnad ei tulnud meelde, mis tähtsust olid, nad ei teadnud ju nagu ühtegi peale vene keele eesti keeles laulsid, selliseid laulad, natukene tõlkisin, tõlge pidi olema. Tead, sellist ilusat laulu, Jaak Joala laulis Marss. Kui koht on siin, on kurb meel, sa iialgi ei märka mind. See on Marss ja ma laulsin seda isetegevuskontserdi, nagu tulid tavalise naturaal kitarriga laulsin sedapidi tõlge olema, mina ütlesin. Kant, Astrid Asso, kui kohtan silma, tee minagi, kui kohtan sind pikalt sõjateel, sära, järelikult patriootiline laul, patriootiline laul võis laulda vennasrahva keeles, antud juhul eesti keeles, aga tõlge pidi olema sõjateemaline. Parss ei saagi, milles kuus olla saab, aga pärast kõik polgu kõik tegelast õpet ära tee venekeelset sõna eksmarss. Võitsin selle selle, selle konkursi. Räägime selle episoodi veel enne armeesse saatmist lahtise mainisite vanglat ja sa mainisid eespool ka seda, et miilitatega on seal elu jooksul ikkagi kokkupuuteid ja pistmist olnud rohkem kui küll. See vangla episood, miks sind oli vaja jalust ära saata. Tegelikult on see natuke liiga pikk lugu ja ma ütlen hästi kiiresti, et kaotasin ära, astusin ülikooli sisse Tartu Ülikooli geoloogiasse ja siis mingil hetkel ma kaotasin ära oma dokumendid ja nii, nii, nii halval ajal, et ma olin välja registreeritud ennast eelmisest ühikast, joon järgmisse ühikasse jõulud sisse. Vaata jaga praegu ära, mis on nõukogude võim, kui sul ei ole sissekirjutust. Ja siis ma püüdsin igatpidi seda saada. Ma ei saanud, läks kogu aeg edasi. Ja mis sellega kohe kaasneb, kaasneb see, et sõjakomissariaadist läkina mingil hetkel arvel ja sa komissariaat hakkaksid lihtsalt taga otsima. Aga mina ei tahtnud sellega kuidagi ega sõjaväkke elustavat üldse minna. Ja siis ma hakkasin ennast nagu varjama ja siis tuli see kõige suurem jama. Ta hakkas KGB minu vastu huvi tundma. Ma partisanid, kas te ei tea, mis ta partisanid oled kuskil lihtsalt mõnes ühikas vabas toas või kellegi juures kuskil seal ikka kuidagi elada. Ja mingi pidu oli või ma ei tea, ma padjapüüri värvisid guaš värvidega sinimustvalges võtle aasta on üheks üheksa, 74 ja lehvitasin selles aknast välja ja see muidugi ikkagi läks kohe kella külge, sest neid nukke oli igal pool ja siis lindistati ära minul, minul laulud, seltskonnas mängisin, mida ka mina muidugi. Kas peenikese häälega kaslane kordadel kommunisin päikest, bluff ja niisuguseid asju ja keegi sinder, nahk lindistas neid selles ühikas ja need olid kõik KGB käes ja, ja siis ma olin vanglas eeluurimise all, õnnet kuud. Mind lõpuks vabastati, selle taga on tegelikult üks mees ja see on minu kooli direktor Aigro. Tal oli väga palju tutvusi ja ta käis mind vanglas, külasid, oskusi, buss väljus oma mees, mina oma lõvikutsikaid hätta jätta ja eks ta tundis igas ministreid asju pärast seda suurt eeluurimist, mind lasti välja ainult selle klausliga siit jalust ära. Nele võtame sinu esimesed mälestused lapsepõlvest lahti. Mis arvate, mis on esimesed hetked, mida sa arvad end päriselt mäletavad? Need on selline segu paide veedetud aegadest. Seal oli minu ema, on paidest pärit, aga isa ehitas sinna sellise siis suve väikese sõbraga ja ma nii-öelda see oli rohelist värvi. Me kutsume roheliseks majaks ja seal oli jälle kergiga vist vahva, seepärast et mu emal on palju õdesid, nendel omakorda ka lapsi ja siis see on selline. No lapsel on alati tore, kui teised lapsed ka. Isa oli mul ka, küll ta pani kiigesin, riputas ühte kohta võrkige, teise kohta ta ikkagi kuidagi alati vaatas ka, et lastel oleks midagi põnevat kuidagi teha või alati midagi vahvat välja, et mis, mida lastega teha oleks. Ja siis loomulikult Haapsalust on mõned mälestused, kus siis nagu isapoolne suguvõsa oli seal onutütrega kuskil lakas me seal siis midagi mängisime ja ja, ja siis loomulikult ikkagi kalamajast on väga palju, kus ma pisikese tüdrukuna siis eelkõigepealt kalju tänaval olime. Elasime ja sealt kaljutänavast. On väga palju mälestusi, kuigi tegelikult ma olin ju ka kas kuuene, kui me sealt ära kolisime, et ega neid mälestusi saab olla üks, ütleme, üks üks kolme aasta jagu, aga ometigi nad on väga, mõned asjad on ikka kohe väga-väga-väga eredalt meeles. Selline tillukene tillukene tänav, ma mäletan, et ükskord me istusime sellise väikse nagu jõnksuga ja me istusime vennaga niimoodi, et ja kaks siis nii-öelda tööstuse ja soo tänav lähevad sisse üks ühelt ja teine teiselt poolt ja me istusime vennaga kõnnitee ääres täpselt nii, et üks oli nagu ühe jõnksu juures, et ta nägi seda siis Tööstuse tänavat ja teine niimoodi, et nägi soo tänavat ja me lugesime, meil oli selline mäng, et me lugesime mitu punast autot siis emmal-kummal siis möödub. Ma ei mäletanud, need numbrid olid üsna tillukesed ja need möödusid üsna harva. Selliseid autosid oli tol ajal ikkagi vähe ja et need oleks veel punased, siis ma ei mäleta, kas me ühel oli võib-olla kaks lõpuks ja teisel kolm, et siis me lõpetasime selle mängimise ära. Sellised mängud olid meil. No seda me teame, et sinu lauljatee algas üsna varakult ja, ja sa mainisid seda, et sind pandi ETV lastekoor oli selle nimi? Lasteekraani muusikastuudio oli tol ajal, mis siis hiljem kasvas nii-öelda ETV tütarlaste kooliks. Ehk alustasite varakult, sinu vaba aeg investeeriti kuhugi üsna kindlasse kohta aga sellest ajast veel, kuidas sulle endale praegu tagasi vaadates tundub politsei oma emale ja isale hea laps. Nii palju, kui sul jäi aega veel millegi muuga tegeleda, siis. No lapsena või päris pisikesena ma vist ikka olin hea, eks muidugi, teismelise ajal. Mul jäi korraks, lõi välja ka selline väike mässumeelsus. Võib-olla oligi see, et Ma mäletan teismelisena selliste, no minu minu kõige tähtsam minu elus oligi ikkagi kooris käimine. Tollel ajal muidugi, see oli hästi põnev, kõik, kõik need sõbrannad, nad olid nagu õed mulle, seal salvestati nii palju saateid, see kõik oli väga põnev laulukarusselli eraldi muusikasaated, meil toodikust. See oli jube lahe. Siis, kui laulukoorist jäi aega üle, siis ma käisin muusikakoolis, kus sul on klaveriõpingud, sunud klaverieksamit, sul on muusikaale tunnid, solfi tunnid ehk et see muusikakool võttis väga palju vabast ajast ära ja siis kui ma jõudsin ka koolis. Ma käisin ka koolis või nii-öelda noh, eks ma koolis muidugi käisin, aga see ei olnud minu jaoks kindlasti prioriteet number üks, minu jaoks oli muusika läbi-lõhki ja ma mäletan teismelise ja ma ei vaadanud kunagi Telekat vahel nädalavahetuseti. Siis seda ma ka mäletan, isa ajas meid vennaga üles, tassisime, olime niuksed, unesegased, tassis meid telekat, et nüüd on multikaaeg, siis me saime vennaga multikaid vaadata, nädalavahetusel seda ikka tegime. Aga nädalavahetusel telekat praktiliselt üldse ei vaadanud ja ma mäletan, et klassis korraga kõlab selline sõnapaar nagu meil Rosblis. Ja kõik räägivad. Neljas kas sa ikka eile näkitseda Merlosbeisse kõik räägivad ja ma ei saa, ma ei tea üldse, millest jutt käib, mis asi see meil meil kas on mingi lastesaade või ja siis kõik, kuidas seda Melrose Bliss ikkagi ei vaata, kuidas sa ei tea ja ma tundsin ma täiesti ja siis mul hakkas nagu kovi tulema, et mis, mis Melrose Place on. Aga nui neljaks, see oli täpselt neljapäeva õhtuti, sellisel ajal, kui minul oli siis kooriproov tegelikult ja mina ei saanud seda mitte kunagi ja kooriproovist puudumine ei tulnud kõne allagi, said põhimõtteliselt puudutantsis, kui sa olid nagu suremas, kui sul palavik või sul innum nohu köhasetsee vabandanud üldse. Ja tegelikult, ega ma ei andnudki lapsena ka väga haige tihtipeale, nii et kooriproovid oli alati ikkagi minna. Ja siis ma mäletan, teismelisena jõudis sinna asju, ma elasin siis mul tekkis küll vahepeal protestetma vanematele ütlesin, et ma käin muusikakoolis. Aga tegelikult ma läksin sõbranna juurde, Melrose Place natuke arvutimänge mängima. Tollel ajal ega ei olnud ju telefone ja meil ei olnud kodus ka telefone, ehk et see kunise siis jõudis minu vanemateni siseinfot, ma tegelikult võttis üks-kaks-kolm nädalat ikkagi aega, no tänapäeval kohe e-koolis või kuskil info olemas. Ja siis ma sain küll nende käest, et kuidas ja isegi mitte sellepärast, et ma ei läinud, vaid vist see, et ma olin neile valeta, et see on mul nagu. Ja siis isa ütles ka, nüüd lähed klaveri, nüüd järgmine nädal lähed ja neelad selle häbi alla ja tuleb edasi käia, et vahet ei ole jaoks, kuidas ma sinna klaver sündinud lähen, nii piinlikum klaveriõpetaja Aarne Saluveres seal laulukooris on nii piinlik, et kuidas ma lähen, sest et see kolm nädalat tundus ikkagi meeletult või see tunne kui kolm aastat, et ma pole käinud ja keegi nagu midagi ei teadnud ka. No ja siis käid seal esimese korra seal ära, elad selle häbi üle ja siis mul on nii hea meel, et nad ei, vanemad ei, ei lubanud, et ah jäta siis muidugi pooleli ja hakkasin telekat vaatama ja olen nagu sõbrannadega, et nad ütlesid, et lähed ikkagi muusikakool, tuleb ära lõpetada. Laulukoorist tuleb käia ja see on oluline ja mul on nii hea meel, et nad seda tegid tagantjärgi. Kui me kodusele korrale mõtleme, siis tuleb sul veel midagi meelde. Ema või isaga seoses olid kodus mingeid reegleid, mida tuli järgida või lasti nagu isa oma elu kirjeldas, ka üsna niimoodi omapäi minna ja kulgeda. Ja üldiselt ma pean ütlema, et on nii, nagu mu isal oli jällegi nüüd vanemana ma tegelikult mulle meeldib see et mu vanemad on lasknud Mil mul nii-öelda olla ja teha valikuid, mis mina olen tahtnud teha, kas need on siis õiged või valed olnud, nende jaoks ei ole tegelikult väga minuga pahandanud või mind noominud või tagantjärele targutanud, et minu noh, mis sa nüüd siis nii tegid, et võib-olla nad on midagi niimoodi, isa, eriti isa, on öelnud väga niimoodi vahel väga napisõnaliselt üks-kaks lauset, ma olen aru saanud tema mõttest, kes on sinnapaika jäänud, mul on selline tunne olnud, et on oma seisukoha ära öelnud. Ja siis kuidas me seda enda jaoks tõlgendan, et see on nagu juba minu enda asi ja need on alati olnud pigem mõjusamad, need on mulle rohkem meelde jäänud kui see, et keegi kärgib sinuga võib-olla pool tundi või tund aega lihtsalt karjub su peale ja ütleb, et nii ei tohi teha, sest tegelikult iga inimene ise ja teeb ise oma otsuseid. Ma tagantjärgi olen mõelnud, et issand, mida nad kõik on pidanud üle elama. Siis tuleb see emotsioon ka umbes sellisena kuidagi tuttav ette? Ei mina ei ole Nele-Liisiga ammugi mitte midagi pidanud üle elama ka minu väike poiss Markus Raul Markus, ei tea, et oleks Christopher no võib-olla Christopheri kõige ei ole minul ühegi minu lastega ei ole mul mingisugust probleemi, et ma olen pidanud midagi üle elama. Ma olen kõigil lasknud rahulikult olla. Minuga on lihtsalt lapsepõlves juba nii palju juhtunud, et sind ei Üllar mulle meelega seljatada miski, kui veel hullemaks on mul näiteks vanem poeg Christopher temaga on küll, tema on näiteks Ameerikas vangistatud tulud ja tema samamoodi nagu mina omal ajal vene ajal hipina seiklesin mööda nõukogude liitu, siis tema sõitis täpselt enam-vähem sama vanusena nagu mina olin tollal seits, Ameerikasse sõitsin, ma ei tea, mingi 50 osariiki läbi, oli täpselt samamoodi nagu mina vene ajad ja seal oli muidugi ikka sattus miilitsasse. Noh, kui sai seal kuskil põõsa all või kuskil elada, kui mina omalajal et selle hipielu on tema 20 aastat või noh, siis 30 aastat hiljem täpselt samamoodi teinud siis Ameerika mandril. Aga selline, ma arvan, paljudele lapsevanematele tuttav tunne äkki sulle ka Nele-Liis kus silme eest läheb mustaks, et küüned peopessa ja noh, olukord on ikkagi nii endast väljaajav nõrgem annab alla ja, ja olukord läheb füüsiliseks oma lapse suhteliselt, aga see ei ole sulle isana kunagi ette tulnud olukord. Minul kohe kindlasti. Sa ei ole seda tüüpi inimene, ei, üldse mitte. Sina ise lapsevanemana, neljalis. Ei ole, ma tean, ma olen oma lapsele üks kord tõesti, me oleme vitsa koos toonud ja ma ei teagi ausalt öeldes ronil minu meelest ma ikkagi lõppkokkuvõttes vitsa ei anna, sest ma olin ka lugenud, et ega see vitsa andmine tegelikult ei tee nagu mitte midagi head. Aga ma olen oma last ikka kasvatanud ka selles vaimus, et no päris selles suhtes, et päris kõik siin elus ei ole lubatud. Et kui sa eksisteerid koos mingite inimestega, siis sa ei saa kogu aeg, et sinul on ainult sinu oma tujud, sa võid teha ainult kõik oma tahtmise järgi. Et ikkagi sa pead arvestama teiste inimestega. Ja ma mäletan, see situatsioon tookord oligi lihtsalt see, et ma olin palunud viisakalt, palun lõpeta nutmine, palun lõpeta, karjumid oli väga tilluke, muide kahe kolme sa räägid, röövid hea, aga see ja see inimene lihtsalt. Ta ei ole kompromissi nagu aldis. Et siis mul kuidagi tekkis, et noh, sa pead nüüd aru saama, laps, et niimoodi ei saa. Ja siis ma mäletan, aga ma ei ole ka vitsa ei ole andnud. Mõned asjad tahaks Raul veel sinuga seoses kronoloogiliselt lahti rääkida. Sinu elu on läinud niimoodi, et sul on olnud mitu kooselu, mitu lahku minemist, kuidas sa oma need elud nii-öelda olete koos eksisteerima pannud? Ma mõtlen ka seda vendade-õdede küsimust. See on iseenesest lahenenud, nii et ei ole ju sellega mingeid erilisi probleeme olnud. Oleks praegu antud juhul siin Nele-Liisi olnud, see oli teismeliseiga või, aga ta on, me oleme sellest rääkinud, mina jäin alles, ega ma käisin, samamoodi oli peod, mingid jõulupeod, mina käisin seal ja võib öelda, minu meelest läks väga rahulikult kõik, et mina ei mäleta, et oleks mingisuguseid nii-öelda erilisi Essesse. Pigem oli see jah, tema ema poolt nii-öelda, aga meie kui lapsed Christopher, et nemad üldse ei tundnud, et üldse midagi on juhtunud tema peal sel hetkel juba sõitis Ameerikasse. Niietei minu poolt küll ei olnud mingisuguseid, mina arvan ka minu laste poolt mingisuguse erilise selliseid kui vana sa olid 14, kui isa-ema lahku läksid, Eestist? 14 14 või midagi sellist, aga ma pean jällegi ütlema seda, et maalin Nicolas lapsena ma praegu mõtlen ikka täiesti kosmos. Kui ma mõtlen, mil maailma lapsena eksisteerisime, maalin ikka kogu aeg mingisuguses omas maailmas selline välismaailmaga kontakti saamine on pigem tekkinud pärast kahekümnendaid, ma olin kogu aeg oma mõtetes ja keegi ahah, keegi läheb siin lahku või keegi ja loomulikult mingid asjad on, lähevad hinge ja sa mingeid asju elad üle. Aga üldiselt mul palju tegemist oma selle laulukoori ja nende klaveritundide ja, ja tagantjärgi praegu mõtlen, et ma näen, et kuule neid koolikiusamise teemasid ja ja kuidas ma ka mäletan, lapsena ikka vahel halvasti ütles, aga mul ei läinud üldse selles suhtes korda, sest et mul oli selline tunne, et ma olen nagu omas mullis ja kõik see nagu põrkub kuidagi nagu sellest mullist tagasi, et mul olid mingi väga selline huvitav mingi kaitsesugune asi ümber, kust ma ei. Mitte, et mind ei oleks huvitanud, aga ma jah, oli, mul oli iseendaga nii palju tegemist, et Ma ei üldse. Sa ei mäleta olukorda, kus sa oleks pidanud tegema valikuid või et kas käia isaga läbi kasvõi suureks jäävad suhted emaga. See ei olnud küsimus. See ei ole üldse kunagi küsimus. Ma arvan, mina olen selline, mul on tunne, et isa on ka, et, et noh, nagu te siin ka rääkis, et ta on selline isekasvanud, sa küsisid, et kas tema oma vanematest nii-öelda puudust ei tundnud, siis mina. Ma olen ka, et mitte, et ma nüüd ei tunneksime vanematest puudust, aga ma ei tunne, et ma iga päev peaksin kogu aeg küsima, kuidas sul täna läinud on, mis sa nüüd siis täna tegid, et me suhtleme küll, aga, aga sellist igapäevast vajadust mul ei ole, oma vanemate järgi ma tunnen ja mul ei ole seda tegelikult kunagi väga olnud, et ma mul oleks nii. Loomulikult on hetki, kus helistad isal, et no nüüd on ikka täitsa nässus siin elu, et mis ma siin teen või no siis alati aitavad, aga nagu jah, sellised kogu aeg peaks suhtlema, seda vajadust ei ole minu minu poolt küll kunagi väga niimoodi olnud, et ta siis tekivad jälle mingid mingid ajad ja ikka vahel ma helistan. Kuule lähex, mis sa täna teed, läheksime, saame kokku, lähme käime söömas, siis tavaliselt alati käime kusagil muuseumis. Ma olen isalt kindlasti kaasa saanud sellise muuseumide armastuse ja vaimustuse, et alati kui ma ise ka reisin, siis ma alati tahan minna muuseumitesse ja ma vaatan, et vaikselt on hakanud segaronile külge jääma, et see on küll väga hea. Mis mulle väga meeldib ja selline vanalinnas jalutamine ja no lihtsalt, et Sa vaba aega võid sisust, aga sellega ongi, et sa käid, naudid arhitektuuri, naudid kunsti, naudid ilusat ilma ja sa lähedki käib pärast lihtsalt söömas, natukene ei räägi, te veedad see neli-viis tundi, võib-olla koos on minu jaoks palju olulisem, on see palju rohkem meelde kui siis see, et me kogu aeg võib olla igapäevaselt järjepidevalt suhtlesime. Ja laps on ikka oli vahelised isas nii. Homme hommikul kell 10 kohtume ukse, siis oli alati teada, et isa võtab lapsed käekõrvale, siis me käisime tavaliselt kas siis olidki näiteks vahel ka kinos, isa muidu vist väga kinos ei käinud, aga salati lastega lapsepõlvest ma mäletan, oli selline. Kas see oli ka filmipealse Neverending story? Seda Me käisime mitu korda minu meelest vaatamas. Oi, see mulle meeldis väga, ma ei tea, palju neid film üldse tollel ajal siin kosmoses üldse näidata, mida seal üldse valida oli, aga see oli ka jällegi eriline hetk, et siis nüüd isa võtab ja viib siis kinno alati pärast tehtigi, siis nii-öelda vahelgi osteti, mis siis vaja oli, kas kingad kellelegi või püksid või pluusi ja siis mindi, tehti, liigud alati pärast, käidi söömas ja, ja neid kordi on ikka päris palju erinevaid meeles. Sa oled Raul isana ja lapsevanemana üle pidanud elama hetke, mida lapsevanemate ei tohiks kogeda, ehk matma oma lapse. Kuidas sa sellest ennast tervena välja tood? Nii füüsilises kui vaimses mõttes? Nojah, ega ma ei ole sellest ju seniajani üle saanud ja Nunez ja mõtlen. Kuigi ei tea, paljud on möödas, on varsti hakkab 10 aastat saama. Nii palju ei ole seitse-kaheksa aastat. See oli muidugi hirmušokia, et see oli šokk ja see, see, see kõik tuli nagu hoopis veel hiljem, kui hakkad mõtlema kuhu me oleme tegelikult jõudnud oma igasuguste arvutite asjadega. Esimene asi, kui ma sellest kuulsin, tekkis sokk. Ja siis mul esimene asi mõtte. Ahah. Teen nagu nalja, aga tõepoolest, mul käis mõte üles, kus andu nupp tagasi võtta ja kus on too nupp? Roy, seda ei olegi ja siis ma hakkasin seda nuppu, nägime pidevalt unes, ma näen, kuidas ma lähemingandu nupu juurde ja vajutan ja kõik tuleb uuesti tagasi. Aga jah, see oli hirmus minule kui noh, kõigile loomulikult. Su vend olid 10. klassi poiss, vist neljaliseks. Üheteistkümneid. Kas te teate lõppkokkuvõttes, mis juhtus? Enam-vähem see on küllaltki triviaalne ju, tegelikult lugu kuueteistaastane poiss oli vist 16 ja et igavene sihvakas ja, ja, ja vägev vägev mees. Ja esilaulja koolis mängis klaverit perfektselt, muide õppis minu silmal jube kiir nopiti endale kitarri mängima, kohutava kiirusega õppis kõik tuurid asjad ära ja ma andsin talle muidugi kitarri, kõiksugu asjad, klaveri ostetud, kõik ta oli, ta oli niivõrd populaarne juba tüdrukute seas, aga see viis muidugi selleni. No ma räägin nüüd üht-teist versiooni, siis ma arvan, et see on see, mis et armus kõrvuni ikkagi endast vanemasse tüdrukusse. Ilmselt mingi kaheksa toimus, aga siis ta sai korvi ja kui kuueteistaastasel poisile selline asi siis ta ilmselt lihtsalt närvisüsteemi ei pidanud vastu ja selle tegeles. Nii et meie ei ole absoluutselt, käis pärast temaga rääkimas mitte mingisugust pretensioon selle vastu, see on lihtsalt. Mina ei ütle, et mina olen enesetapu lähedal olnud, aga mul on tõepoolest väga väikse lapsena, ma olin siisist väiksem 14 15 aastane on ka üks vanem tüdruk on mulle nagu ära ütelda või õigemini ta ei ole nagu ära ütelnud, vaid hakkas hoopis teise poisil käima ja ma ei maganud ega õide maganud. See on kõik, kelle närvikava on tugevam ja kellel mitte, aga armastuse pärast on oi-oi kui palju rumalusi tehtud. No ma näen lihtsalt see on, see on koht, mis kisub haavad lahti ja ja vend oli sulle oluline. Kui sa temale tagasi mõtled, siis mis sulle kõigepealt meelde tuleb? Koos oldud aegadest? Oh, no neid on palju, väike armas poiss, tuleb kohe esimesele silme ette, mäletan, kuidas ta esimest korda käima õppis sellised suured toredad koera karvased sussid ja siis ma läksin nagu tema eelsed tahtis neid kätte saada. Et jah, ta on võib-olla siis nii-öelda esimene ja ainuke inimene, kelle, keda ma olen näinud nii-öelda sünni sünnihetkest kuni siis surmani välja, et rohkem selliseid inimesi ei loomulikult sokke. Ja sel hetkel, kui see uudis tuli, siis see ongi nii veider, et kogu see aeg või kogu see uudis tegelikult jõuab sinuni, edastatakse sulle kahe, kolme sekundiga, aga sellel hetkel see aeg nagu Stretsib kuidagi niimoodi, et see tundub nagu ma mäletan absoluutselt igat detaili sellest kahest sekundist ja see tundub nagu see oleks 15 virutanud. Et noh, kõik see, see, see hetk, et mu oma laps oli ärganud tollel hommikul üles joonistanud nimeliselt minu vennale pildid oral hommikul, mis on noh, teadis humalast, kuidas ta käitubki, mida ta hommikuti teeb, see on täiesti ebatavaline. See on, taaneta, võib joonistada, aga see, et ta joonistab pildi, mis sinna pildil oli joonistatud, väga ilus pilt. Ja see on pühendatud siis minul sellele vennale, et ja ma ärkan selle peale, et mu laps küsib, et kuidas ikkagi täpselt nüüd Henry kirjutada, kas ta on kas tee või Bron oli tollel ajal ju nii väike, et olles tähed selgeks saanud ja kuidas ta on kirjutanud ja siis järgmisel sekundil tuleb mulle see kõne, et kogu see hetk on täiesti, oli nagu eba ebarealistlik, aga. Aga jah, Heino, eks igast asjast ju mujalegi olen pigem seda meelt, et mis ei tapa, teeb tugevaks ja sellistest kurbadest sündmustest see, kui sa sellest jälle välja tuled ja nagu isad, kas sellest üldse ülakunagi saab? Ega ei tea. Aga eks ta on inimesena meid, meid kõiki väga palju, ma arvan, kasvatanud, keda sa siis on puudutanud nagu sündmused keda suuremal, keda vähemal määral ja ma arvan, et ka need koolikaaslasega klassikaaslasega nemadki sellest kindlasti päris puutumata jäänud, et eks nemad elavad seda ju ka teistmoodi kuidagi. Edasi läheb. Kuidas sinu puhul see oli, mõtlen selle selle teadmisega kuidagi leppimine või sellest arusaamine, et kas see on küsimus, mis tuleb enda sees läbi mõelda ja ja need vastused leida ja ja edasi minna või peab keegi sind selle juures aitama, kuidas sina sellega hakkama said? Ei aita, ma ei pea selles suhtes, et ega ma ei ole väga, et ma ei ole nagu sinna kinni väga jäänud, et miks ma lähen, jällegi, võin peast lastelt, mida oleks võinud teha, oleksin nii või naa, sa kunagi ei tea, sa näed lõppkokkuvõttes teise inimese sisse, kui see oli tema otsus, siis ma ei saa mitte midagi enam teha. Ja ma ei teagi, kuidas sellega toime tulla, et lõppkokkuvõttes ega elus on olnud, on olnud ikkagi väga palju veel veel mingisuguseid raskeid, väga raskeid situatsioone. Aga sa ikkagi õpid, et kui sa nagu kuidagi ka maja kuidagi see siis eksisteerib ja mingil hetkel nagu see elu ikkagi normaliseerub. Loomulikult see mingisugune üle elatud sündmus jääb kuidagi sinuga ikkagi sa kannad seda kaasas. Aga tegelikult ongi see, et elu läheb edasi, minul on ka laps, kes vajab samamoodi, et me muutuks mingisuguseks kartuliks kuskil diivanil, vaid et see on see, et. Ma ei taha õppida. Ma ei tea, mida, aga eluga edasi minna. Ega me isegi ei oska ju elada, ega ma ka ei tea, mis on ju hea või õige või vale selles suhtes, et ma ka ju samamoodi õpin ja arenen isa ise igapäevaselt, et siis edasi elada ikkagi. Ega muud ei olegi. See sündmus Raul tõenäoliselt ei saa ju niisugust edetabelit moodustada, aga midagi raskemat enda jaoks ette kujutada vist elus on üsna võimataks. Ja muidugi ma ütlen isegi nii, et mul on elus ikka raskusi olnud päris vähe, mind on saatus ja jumalike väga hoidnud, et kolm korda sülitan üle õla, aga aga see oli ikka selline pauk, et ta nagu. Vaatan praegu seda kraanat siin aknast välja, et seal täpselt samamoodi, et ilusast, eks puhas no ok, läinud kogu aeg, mul ei ole mitte midagi. No loomulikult on mingisugust väiksem suuremaid muresid olnud ja sisedki tuletsevad raske vastukaal, sellel kraanal tuleb teisele poole, mis on nagu tasakaalustatud selle minu suhteliselt laheda elu läbi või mineku, ma ei taha mitte kellelegi nii jubedat. Aga noh, on olemas ju, sõdasid ja on olemas ju hirmsaid asju maailmas, nii et ei ole veel mina see kõige-kõige rohkem peksa saanud. Seda öeldakse rahvakeeli, kellest hullemat ei saagi vist olla, olen ema matnud ja isa matnud ja kõik, noh, see ei ole kaugeltki selles arvamis oma lapse matmine. Kui sa mõtled oma laste peale, siis oled sa vahel niimoodi peast läbi lasknud etappi, kui erinevad inimesed nad võivad olla, kuigi isa on üks või et et kui sarnased nad ikkagi mingis mõttes on. Ei midagi, on kõik ikkagi ühistunnen neis kõigis iseennast ära loomulikult ka nende emasid või? Kolm last on ühe naisega näiteks ja mina olin nii rahul oma laste, kui üldse veel olla saab. Et nad teevad kõike, mida mina tahan, ma ei ole pidanud neid käskida, ma tean neid sõimama. Kõik on kõige vanem, kõige noorema lapse vahe on ju üle 20 aasta, nii et, et noh, see on ikkagi tohutu vahe, tegelikult. Et mul väike poiss on praegu ju issand jumal, palju 17 või 18. Aga noh, vanema nüüd Christopher on juba 40 eksi vist sinul. Kõige lähemale lehma jäänud on, see on 40 jah, aga nemad omavahel suhtlevad kõik, kõik siinsed lapsed kõik, loomulikult jah. Et olid sa nii-öelda ise hakkama salaja tüüp ka oma kooliasjadega näiteks ja kui oli vaja näiteks vene keelt õppida või midagi muud lõbusat Ma mäletan seda, kui ma kooli läksin, sest mina läksin ju niimoodi, et lasteaia viimane rühm oli nii-öelda nagu nullklass või, või ma ei teagi, kuidas ja mina läksin, kui ma kooli läksin, vestolmis masin kohe nagu teise klassi. Ja ma mäletan, kui mul on see lasteaia viimane klass, muidugi tähti kõike juba õpetati. Ma ei mäleta muidugi esimesest septembrist mitte midagi absoluutselt mitte midagi. Aga seda ma mäletan, et paar päeva enne seda ikka vanematelt küsisin, et et kui ma, kui ma sinuni kooli lähen, et aga äkki ma ei oska midagi, et kas te siis ikka aitate, mäletan vanematele loomulikult aitama. Tule siis küsi. Aga mulle tundus, et kuidagi see lasteaiast kooli üleminek tundus, et järsku ma olen nagu nüüd nii palju suurima pean hakkama endast nagu ise vastutama ja, ja mis siis on, et kui ma jäängi hätta. Aga ja vene keelt ma olen ikkagi busserda, no ma tean, aga isa ka oli põhiline asi oli alati, ma mäletan, kui ma pidin kuuendas klassis tegema esimesel referaadi ja meile kodunegi esiteks välja nagu raamatukogu, meeletult palju igasuguseid entsüklopeedia, gened, Enekesed ja, ja noh, igasugu loodusraamatuid ja mis meil seal kõik olid. Juturaamatut muidugi sinna sekka, aga ja tollel ajal üheksakümnendatel ka, et ei olnud internetti, kus sa saad selle seda infot toonase pisike minema raamatukokku, aga mul oli kodus kogu kõik oli lihtsalt võtta kodus leiaga raamatut. Ja mäletan, kuidas ma ütlesin isale, et mul on nüüd vaja teha referaat, rikast isa läks nii põnevalt soovitas mul kõik teha, ta tõi veel töö juures sellised ilusad mustad kaaned, mulle kesin nii soliidne välja. Isa läks õpet nii siit kuidas üldse referaati teha, et võtad lõigukese, vaatad siit, et ega sa ei tohi lihtsalt maa kirjutada, et võtad ühe lause siit või mingid lihtsalt jupi, sa pead ikka uurimustöö tegemata, vähemalt 10 allikat on vähemalt vaja. Siis ta tõi veel töö juurest, et mul on siin mingi ajakiri Horisont, sul horisondist leidsin sellise munnid alati muneid, referaadid olete viis pluss, sest mul oli tõesti Need pildid olid sinna kleebitud. Horisondist, ma pidin kunagi kosmoses tegema. Isal oli foto, kuidas siis duši all käiakse siis nii-öelda seal üleval kosmoses et siis kõik, ma olen klassikas, kus sa sellise foto oled saanud? Paks horisondi ajakirjast välja lõigatud, mulle selle, ehk et seda ma küll mäletan, et isa oli hästi ja ma olen ise ka mulle väga meeldib teha selliseid, kas töid ja ma näen, et oma lapsel praegu tallad vahede uurimuste niga, nii, milles, mis teema sul on? Nii? Kas isa või ema on sinu pärast pidanud koolis käima vaiba peal? Ei, sinu pärast kohe kindlasti mitte. Christopheri pärast on tema vanem vend siis ja nooremal vennal olen ka, ükskord on öeldud, et on teil üliaktiivne, mõtlesin, no mis siis vigane siis on korras. Et, et olen käinud ja ma olin täiesti veendunud, et minul poisil on õigus. Eino Nele-Liisiga ka kindlasti ei ole, ma ei usu seda. Seal polnud nagu võimalusega, mis pättust ta sai teha seal kogu aeg muusikakoolis, mis ei klaveri. No poisid, see pidigi olema päituse pärast, kindlasti võis olla puudumiste pärast, sest tõesti, mida klass edasi siis lõpuks, kui ikkagi ma hakkasin kaasa tegema muusikalidest ja muusikaliproovid paraku on nii, et nad on hommikust õhtuni ja sa ei saa väga nii olla, hommikustes proovides ei käi, et nad on koolis käima, et seal siis tuligi kuidagi ühildada niimoodi, et ma vahel käisin siis hommikul umbes ühe tunni pidi sain koolis käia, siis ma pidin jälle proovi minema. Loomulikult, ega koolis keegi ei oota sind, et kas sa teed siin tohutult nii-öelda tööd, eks ole, et oma asjad tuli ikkagi kõik ära teha, et kui üldse, siis võis olla millegi sellepärast. Aga sellist mingit sigadikuma nagu sigu tikuma koolis küll ei teinud, et ma oleks, ma ei tea. Ma olin selleks vist liiga arg või ma ei, mul oli lapsena muideks üldsegi täiskasvanud inimeste kartus meeletult suur. Ma ei julgenud või võõraste inimeste kartus. Ja sellest ma sain üle alles mingi 20.-te keskpaigas. Ma olen, ma olen, ma olin täiesti, et kui võõras inimene mind kõnetas, siis ma tahtsin ennast niimoodi kuskil hästi pisikeseks manna teraks teha, et mind tegelikult siin ei ole, et miks te muga räägite ja, ja siis kui midagi midagi ikka pidin vastama, kui küsiti. Aga üldiselt ma kartsin lõpetajaid ka neid väga toredaid õpetajaid ja ma julgen nendega kunagise midagi rääkima minna. Ma mäletan, kuidas ma oma esimest lepingut käisin Mikk Purre juures, kuidas ma seisan ukse taga, ma julge koputada ja ma olin koos sõbranna Lenna kuurmaa, kes lihtsalt koputas minu eest ja jooksis minema, ma olin lihtsalt sunnitud. Ma arvatavasti oleksin seal kas veel kaks tundi, noh, praegu mõtlen ester, mis pole nii tore inimene, et mul oli täielikke. Jah, täiskasvanud inimeste või võõraste inimeste kartus. Mis on ju hämmastav mõnes mõttes, pidades silmas sinu laval olemist pisikesest peale juba, et justkui niisugune suhtlemine ja teiste ees olemine on ju peaaegu sünnist saadik sinuga kaasas käinud. Ja, aga vot see ongi erinev, et kui sa lähed lavale, siis sa oled justkui keegi, mitte keegi teine, ikkagi ma esinen ka iseendale, muusikalides on veel selle võrra lihtsam, et või etem teatri rollis, et ma olen nagu rollis, ma nagu presenteeriti ja mul on tunne, et mul on selle võrra palju rohkem lubatud, et seal mingi olla avatum või, või teha mingeid asju, mida ma võib-olla iseendana siis nele liisina ei teeks. Et ja, ja, ja ei lava peal ei kartnud kunagi mitte midagi. Mul ei ole kunagi lavahirmu kui sellist või esineda kellelegi. Minul muide ka täiesti puudub ja neelelisel ma vähemalt kõrvalt vaatan, tal puudub lavahirm. Ei, ei ole nagu noh, muidugi mingi väike närvika vaheline lava on pigem selles, et kas sõnadega, et ma ei karda, aga jah, et siis kui sa tuled sealt lavalt maha ja siis keegi hakkas nagu rääkima, siis seal on nii, et. Miks ma, miks ma, miks ma ja see kõik muutus tegelikult siis kui ma läksin Saksamaale, sest et seal ei olnud mitte midagi, ma olin ikka täiesti totaalselt uues keskkonnas, kus mul ei ole mitte ühtegi sõpra, mul ei ole ka vanemaid. Mul ei ole mitte kedagi, kelle peale sa oled üksi. Ja siis mingi valik, et kas sa istudki niimoodi esimesed nädala ma istusingi proovis kogu aeg üksi nurgas, kuigi ma olin nagu peaosaline, kõik tulid kogu aeg rääkima, hakkan, ma olin. Noh, ikkagi sa tunned, sa oled nagu kuskilt Eesti vabariigis selline, et ma ei tea, mis nüüd on, kogu aeg oli. Mis nüüd siin mina ikka. Vau, et sul on peaosa, mina? Jah ja jah, et kuidagi õnnestus siin see sind nüüd saada kuidagi, et ma ise ka ei tea täpselt, kuidas ma selle sain, et aga jah, et on sul ikka hea meil? Ei muidugi on hea meel, aga ärge rohkem rohkem küsige. Ja see nagu muutis hästi palju tegelikult inimesena üldse lõpuks kuidagi peadel hakkama saama nende sadade ja sadade võõraste inimestega iga päev seal. Kes saksa keelt räägivad, mida Nele-Liis ei vallanud? Jajah, käisin tal Saksamaal külas, seal olid ma vaatasin rebase partituur ja need kõik, mis seal on, et saksa keele hääldused, siis tuli need rõhumärgid ja see oli punased, oli kirjutatud kuidas ikka kuidas hääldada ja siis ma lugesin seal mõnda seda, mitte isegi arvutust arvustust, vaid lausa ajakirjasid seal kirjutatud välismaa lanna kohv. Ta on väga hea saksa keele hääldus. Aga kujutage nüüd ette, kui. Meil on siin näiteks Eestis oleks samane mingisugune väga suur muusikal. Jäki tuleb läti laulja, tuleb ette, hakkab eesti keeles laulma. Ma ei saa seniajani aru, kuidas te sinna Saksamaale seal peaosa sai ja mis Sõõrumised võisid seal olla tegelikult tegelikult sellel telgi taga, kuigi mina käisin seal nendega kohtumas ja olin seal lava taga. Ma olin, nägin ainult, kõik on väga sõbralikud, aga ma ei tea seda. Ei, seal oli, aga seal oli väga tore. Konkurents on ikka hoopis teine, mis siin Eestis, et ma arvan, et et see, et Eestis siin mõni mõni primadonna niimoodi on, võib-olla väikest hõõrumist, et seal kohe esimesel päeval ma mäletan, meil oli trupi tutvumine, pidime astuma ette ütlema, kes me oleme, mis rolli me teeme. Ja see on loomulikult iga rolli peale on ka nii-öelda dublandid, aga seal ei ole nii, et võrdselt jaotatud, vaid on ikkagi sisse Peaosaline. Ja kui temaga, nagu ma ütlesin, kolm tüdrukut õpib näiteks veel Äravisel Kaulikud meespeaosaline kolm poiss oli veel ära õppinud, sest et kui aasta aega ilma puhkuseta gootlased sul on ikkagi vahepeal vaja anda kas nädal aega, puhkust või paar päeva puhkust, et hääled ja kõik saaks puhata, et siis sul peab olema alati inimene panna sinna asemele ja seal on täpselt teada. Mina olin number üks, mitte nii, et oli kolm tüdrukut, vaid oli tüdruk number kaks, number kolm ja number neli, ja nad on kõik sellest teadlikud, et mina olen nüüd see kolmas tüdruk ja mina olen see neljas tüdruk. Ja siis kolmas tüdruk tuli minule ütlema esimesel päeval, et vot minu nimi on see meeldiv sinuga tutvuda, aga ma ütlen sulle lihtsalt seda, et tegelikult peaksin olema mina siin sinu asemel, et aga noh, ma tean, et siin need, kes seda valikut tegid, et nendele ma nii väga ei meeldi, et aga tore, et sa siin oled. Ja mul oli alguses nagu täielik, noh, ma räägin võõraste inimeste kartus, et kuidas keegi niimoodi mulle tuleb, ütleb, et mis mõttes ma naguniimoodi ausalt pärast ma mõtlesin, et päris lahe oli, see selles suhteliselt oli väga selline, tuli ausalt, ütles põmm. Ma oleks tahtnud sinu asemel olla ja meil ei olnud nagu selles suhtes mingit selja taga pussitamist. Aga seal oli seal ikka kusagil sellist nagu naistel ikka vahepeal seal on. Et seda oli ka üldiselt ka tuleb lasta lihtsalt nii-öelda las koerad hauguvad, karavan liigub ikka edasi. Et seda ei saa tõsiselt võtta, sest muidu see sööb sind nagu ennast hakkab seestpoolt sööma. Mõnes mõttes mulle tundub, Nele-Liis on sinu saatus olnud õnnelik selles osas, et väga varakult. Ta on saanud justkui selgeks, kuhu sa liigud. Et nii-öelda traditsiooniline karjäärivaliku tegemise koht sinu jaoks vist ei olegi seda olnud. Et kusagil gümnaasiumi lõpuklassis küsitakse, mis kellestki nüüd saab, kes mida õppima läheb, et oma tulevikku kindlustada Salid juba tükk aega enne seda vist suurtel lavadel ja otseselt sündisid kuidagi loomulikult. Jah, ta on nii, ütleme niimoodi tõesti loomulikku rada pidi näinud, kuigi ma pean ütlema, et selline teismelisena mul oli ikkagi väga suur soov saada sisekujundajaks, et selles suhtes ma ei ole kunagi ise näinud seda laulmist kui tööd. Et jah, ta noorena võib-olla oli selline väga äge nii-öelda ka meelelahutust, see kõik oli väga uudne ja ma olin väga rõõmus, et mind oli kutsutud muusikalidesse, aga ma ei olnud tollel hetkel kunagi mõelnud, et sellest võiks nii-öelda igapäevane töö saada. Ega tegelikult mind, mind ennast ajab ka natukene naerma. Kui mulle pannakse kuhugi tiitritesse tiitele muusikalilaulja, siis tegelikult ma, ma ikkagi tunnen ennast eelkõige kui laulja. Lihtsalt laula, sest muusikale tehakse ikkagi tegelikult vähe korda aastas, võib-olla lastakse uus muusika välja iga aasta kusagil kaasa ka idee. Ja minu põhitöö on ikkagi kontserdite andmine kas Olav Ehalaga või tantsutüdruk tüdrukutega mingi show-esinemine kusagil või Olav Ehala bändiga, kus meil on väga kõvad pillimehed, Toivo Unt, Lembit Saarsalu, Toomas Rull, et, et see on tegelikult minu selline igapäevatöö ja seda ma naudin ka täiesti. Ehk et ma ei pea ennast kindlasti mitte muusikalilauljaks. Jah, ma olen nendes kaasa teinud, aga eelkõige ma olen ikkagi laulja. Lihtsalt rahule, kas sinus on pisikene karjäärinõustaja tütre koha pealt ka kunagi sees olemas olnud? Oled sa pidanud vajalikuks kaasa mõelda või kuidagi aidata nendel otsustel sündida, mida teha, mida peale hakata, sest see on jälle üks niisugustest lapsevanema muredest ma ei tea näiteks Nele-Liis, kas sina emana juba mõtled vaikselt selles suunas, et mida laps peaks ühel hetkel tegema ja pagan, kus tahaks, et tal läheks ikka hästi, et ta mis iganes see siis on, aga et ta saaks omadega hakkama. Kas see mõtteviis umbes sellisel kujul, Raul, sulle on kunagi tuttav olnud? Ei, no see, et mu lastel läheks hästi ja loomulikult kõigil inimestel läheks hästi ja seda muidugi, aga see, et oleks mingi nõustaja, karjäärinõustaja kaka naerma. Teadaolevalt ei ole mina ju Guinessi rekordite raamatusse ülekantud tähenduses kui maailma kõige halvem ärimees. Nii et mingisugust karjäärinõustajad ei saa tulla, aga see ta soovi muidugi ei ole ma isegi ütelnud, mine nüüd sinna või ei ole, ei ole, ei ole veel seal, kõik on tulnud ja ega siis merelise ise ju ka ei ole kusagil trüginud, tal on midagi nagu nagu minulegi olnud saatus kuidagi ette mänginud. Isegi see, muide, me oleme seda rääkinud, kuidas sa lasteaias sinna sellesse stuudios said? See tegelikult põhineb ühel asjal, see oli tädi Hille kes, sest ta peab kindlasti minema, et ta lasteaias nii hästi laulab teistest lihtsalt üle ja nägin, mis siis seal juhtus, seal juhtus huvitav asi, et oli veel üks nele seal laulmas ja hoopis tema sai tegelikult sellest konkurss läbi ja sina ei saanud ja pärast avastatud tutud, miks see neile nüüd laula, seal tekkis nimede segadus ja siis selgus, et Rudolf, teine meile helistades, kuulge, kas teie lapse nimi oli ka neile, tulgu nüüd uuesti korra laule laulavad, ahah, see oli hoopis see ja nad olid pannud risti lihtsalt teise taha. Sest et vanasti ikkagi nüüd on praegu ainult, et sa saad minna paroolidega sisse, vaadata, kuidas sinul läks, vanasti pandi ikkagi seinal igal pool sild, kes said ja kes ka ei saanud ja seal tekkiski segadus, et mind ei olnud ei saajatega mittesaajate nimekirjas. Et, et sellepärast, et noh, kui ma oleks võib-olla mitte saajates, siis oleks siis ei saanud, et seda ettelaulmist. Muideks muideks mäletan väga hästi, kuidas ma sinna laulsin, laulsin hern hernesupist. Ma. Rolli jah, seeneralli tuli hiljem, see oligi juba lasteekraani muusika. Aga kui sa, kui sa küsiksid nii, et mida ma isalt olen saanud, siis lisaks tõesti sellele muuseumide armastusele olen ma saanud, et tema käest ka eriti kehva, sellised nagu, nagu ratsionaalse mõtlemise, et absoluutselt kalkuleerida sellest kunagi läbi, et ma teen seda selleks, et nüüd saan ratsa rikkaks või nüüd jõukus tuleb või et ma saan tohutult tuntuks või et inimesed mind. Et seda absoluutselt ei ole, mu isal ei ole seda, me oleme mõlemad küll sellised seltskonna hinged, et isa on mul väga karismaatiline mõisa. Ma mäletan ühte sünnipäevapidu, noh ikka alguses kõik on sellised suhteliselt niimoodi istuvad seal laua tagalas kogunevad ja ja pool tundi hiljem, kui mu isa saabus, pidu läks käima nagunii, sest et juba ta organiseeris nii lauad natuke teistmoodi juba kõigil juba möll on sees juba räägi mingisuguseid lugusid, ehk et ta ei jäta sind külmaks ja ta tõmbas kogu selle rahvas on, on minu meelest üks kõige lahedamaid sünnipäeva, mis tekkis täiesti spontaanselt meil ühe nukuteatris. Parasjagu valmistasime ette muusikali Shrek ja täitsa juhuslikult, noh, ma ei tea, ma siis võin pidada siin natuke, istume natukene õhtul, mõtlesin, paps võiks läbi tulla, vend võiks läbida. Tulidki, et isa on selline seltskonnahing küll ja seda ma olen üldiselt ka, et mulle meeldib sõpradega koos aega veeta ja nalja ja muusikat teha ja aga jah, ratsionaalse mõtlemise koha pealt oleme mõlemad nagu puhtad nullid. Võib-olla, kui mu isand miinuses, siis mina olen seal nulli lähedal natukene, et grammike võib-olla parem. Muideks muidugi isa ei olnud väga range, siis seda ta õpetas, selle koha pealt oli väga range. Puhtus, tuleb hoidet, prügi maha visata ei tohi ja üle muru kõndida ei tohi. See oli alati, kui minu sõbrannad alati lõikasid üle, mina läksin alati ikkagi kõndisin selle risti ilusti niimoodi ära ja kõik sõbrannad. Tule nüüd, keegi ei näe, ma mõtlesin, ei, mul on öeldud üle muru, noh, näiteks ka pargis, et muidu inimesed tallavad selle see sisse ja tekib vale, siin ei tohi, kui on kõnnitee tehtud, seal teistmoodi tuleb minna. Alati tuleb ületada teed, ka sebra peal ei tohi joosta või joosta, lubab siis põhimõtteliselt üldse jookseb mööda sebrat tuleb alati minna küll, aga mitte tänaval. Härrasmehed ei jookse ja just nii. Ja ma mäletan korda, kui algklassides oligi muidu mu isa alati õpetas, kuidas kooli minna, kuidas tulla, ja üks päev te ütlesite, aga vot täna tuled nüüd ise koolist koju ja punase tulega ei tohi ka üle tee minna. Mina olen mõelnud, et kas ma üksi lähen, mina ei viitsinud vist oodata seda punast, las jooksin sealt kuskilt niimoodi siuh-säuh, onju. Ja jõuan siis koju ja ütlen, papsiga pole, tema on siin kodus ja siis tuleb ta lihtsalt ütleb, et tubli tüdruk, aga teinekord kui koju tuled, mine ikkagi seal, kus on valgusfoor ja vaata ikka enne teele astumist ikkagi vasakule, paremale. Ja mõned, oot, mis, et kust sa tead, et noh, ma mõtlesin ja siis tuli välja, et papp No muidugi ma luurasid järele, mõtlesin, et ära lähete 900 koju ja luurase muidugi tema järele. Et kas salaagent, nagu ma olen. Sellest ma mõtlengi, et minu papsi puhul ongi nii äge olnud, see, et ta justkui laseb sul teha, ütleb, et nüüd sa pead ise vastutama, aga tegelikult ta ikkagi Tal ei ole nii, et suva nüüd vaata ise, kuidas saad, vaid ta ikkagi tuleb salaja, kontrollib, et kas sa oled nagu õigel sellel rajal või kuidagi, kas sa saad endaga, aga kui see noh, siis ta annab nagu nõu. Ja mul on lapsepõlvest meeles seal just kaljutänavatel see piimapudelite lugu on ka meeles. Ma, aga ma ei saa ma käisingi olla kolme nelja aastane ja mind saadeti, et ma lähen toon nüüd piima poest, kaks liitrit piima oli vaja tuua, aga tollel hetkel olid ju need klaasist suured pudelid. Jajaa nõuka aeg veel pidi sinna, seal oli pealse hõbedane tuli sisse koputada. Ja no ma läksin ja ma ei tea, kui pikk ma võisin seal olla mingi dist ikkagi kott ka kätte ja ja no ega lapsena ma rebisin seda koti ikkagi vastu maad. Käisin poes ära, seisin järjekorras ära, mäletan kõik seda tädi säält tõstati pidin selle piima siis tõstma, ühe tõstsin sinna ilusti kottidesse ja teine libises mul käest ära, et nii, et see läks kohe kõik katki, seal põrandal. Tädil hakkas hale meel, et väikelaps on, saad, andis mulle tasuta uue piima, nii hiilgas, andis minu meelest andis ikka. Seda ma enam ei mäleta. Muidugi pooleliitrises mitte liitrises. No ei ole nagu need suured ei ole või saksa enim ja siis jõuan mina siis oma kotiga koju. Selles kotis ei ole mitte ühtegi piimapudelit enam tervet. Sest et mina lapsena oli samamoodi kolksti lasknud selle vastu maad, Vedinud seda niimoodi enda järel seda kotti. Sest et no jumal, ega ma siis ei mõelnud sellele katki ja see tuleb välja, et seda litsi luuramas. Käia, aga ma ei pannud seda tähele, sul katki olid seal sees läinud? Loomulikult ma käisin uurimas, et kas ma saan sellega esimest korda kolme aasta nii nagu mina läksin lasteaeda, luulel meele, saatsin tema välja, samamoodi ei olnud ohtu, sest see oli nii see väike tänuga ümber nurga ja, aga, aga loomulikult ma jälgisin kuhugi minna, ma ei näinud seda, mis toimus piimapoes, siis ma passisin väljas ja kui ta välja tuli, siis ma ei näinud, kuidas tema piimapudelid seal sees katki läksid, eks ju. Vot selline lugu siis ma pean küsima, et kas sa käisid siis ka luuramas, kui esimesed kohtumised tulid, neil oli seal. Käin praegugi sedasi, seal uus väimees tuleb, ikka käin luuramas ja see on ikka noh, kuidas vana pervert muidugi. Et need on esimesed korrad kõigi lastega, olen ikkagi selle nalja teinud ja ma olen täiesti veendunud, et meil ei ole sellist juttu olnud. Aga kui ma hakkasin üksinda ka lasteaias käima, täiesti veendunud, et Kema mul käis esimesed korrad lihtsalt järel ja vaatas, kas ma teen kõik õigesti, nii et kui ma rääkisin sellest laste põnevast asjast, ega siis esimese korraga kohe lasknud, eks. Ei no see kõlab mõistlikult, muidugi pealekauba kui sa lased tänapäeval lapse niimodi kuhugi omapäi kõndima, nagu sa rääkisid oma aegadest, siis tulevad kohe süüdistused. Vanemliku hoolimatuse. No halb ema või visasid halvad vanemad, et et mul ka oli algklassides, kui, kui neuron käib Estonias poistekooris ja kui kolmandast klassist saadi teada. Ma võib-olla teda ei toogi autoga siis näiteks poistekoor ja siis ma nägin ühe lapselapsevanema silmi, kelle silmad käisid kukla taga koos ära, et ta ei mõistnud seda absoluutselt. Ma ütlesin, aga inimene sõidab jalgrattaga tõuke taga ja ta tuleb siia reaalselt 10 minutit ja lõppkokkuvõttes mina olen selle poolt, et me kasvatame muidu siia ühiskondade täiesti saamatuid inimesi või mis hetkel sa siis lased, neil ma saan muidugi aru, autosid on tänapäeval palju rohkem rahvast, kõik on, kõik elu on nii palju kiiremaks läinud. Aga teistpidi sa ikkagi ju Sa pead õpetama või Haapsalu mingil hetkel, kuidas ta saab, peab ise hakkama saama, minul näiteks ei ole aega kogu aeg viia ja tuua, mul on enda töö, on töögraafik, on nii hektiline ja segane, et ma ei saa panna nii et iga teisipäeva õhtu ma nüüd loomulikult, kui ta oli väiksem, siis ma seda tegin, aga mingist hetkest, kui sa ikka näed, et inimesel on juba nagu natuke mõistust, on peas ja oskab ka kenasti sebra pealt üle minna ja oskab ka vaadata vasakule paremale, siis Sa pead mingil hetkel hakkama teda samamoodi usaldama. Sa pead usaldama oma lastelt. Ja see on sinu töö, et ta saaksite usaldada, sa pead teda piisavalt palju ikka varem õpetama. Poisist rääkides nii Raulis kui sinus paistab olevat eestlase kohta keskmisest rohkem temperamenti ja emotsionaalsust. Ja ma arvan küll. Aga kui poisi soontes voolab ka verd Eesti suhtes nii kaugest kohast nagu Filipiinid oli siis kas sa märkad seda temas? Tema on väga rahulik, mul on tunne, et ta lihtsalt on õppinud olema minule tasakaaluks, väga rahulik, nad on ka veel neli teistelt sellist teismiga võib veel nagu tegelikult tulla, aga ma oleks väga üllatunud, kui juhtub. Ta ei ole mitte kunagi elus paugutandustega. Ta ei solvu. Ta ei tülitse Dairy, vähemalt nii, kuidas mina teda näen, võib-olla noh, poistega ikka viskavad nalja, vahel tal ikka on olnud, üks koordist tuli, et oi, me läksime parima sõbraga niritud. Ta oli siis palju-palju-palju väiksemad. Et ma kaotasin nii hea sõbrad, nad läksid kuidagi riide, mõtlesin, tead head sõbrad jäävad alati, et küll te lahendate ära ei lahenda seda. Aga loomulikult lahendasid selle ära ja, aga temast ei ole üldse sellist timist või sellist emotsiooni peal tegutsemist, ma näen, et on väga selline, pigem just niisugune ratsionaalne ja natukene võib-olla enne mõtleb, kui ta ütleb ja tegutseb, et täitsa teised nagu selles suhtes väga, väga lahe. Aga mul on, tunnetan õppinud seda pigem selle hullu emaga, mul on lihtsam rahulikuks jääda ja läbirääkimisi niimoodi pidada Kuiatud talle hakata vastu nagu emotsionaalselt kuidagi mingit diskussiooni pidama. Jah, täpselt ütles ja rand on tõesti enam-vähem selline, mis mulle ääretult meeldib, et mis meis kümnellerisega puudub, temal on tõesti ratsionaalsust on sees, ta oskab raha hoida, ta, ta saab aru, meil on ikka nonii, et mis käes läheb. Kuidagi meie, vaata. See isegi sõbrannad rääkisid neile ise kohta, et nad on kuskil väljamaal ja kerjus on seal, eks annaks siiski elusa, tavalised näiteks paarkümmend senti. Kuidas ma lähen, annan ainult ühe euro-is on piinlik ja ta andis ikkagi kellusel kaks eurot ja mina täpselt samamoodi ma ei saa minna ja panna talle ühe euro ainult kirju, seal ma olen, üldiselt annan, ma olen ise kerjanud ikka omal ajal, eks. Kui keegi ikka väga ilus mängisin, mina olen alati viis eurot, mul on piinlik minna kõlbsu teha viieeurose ja nüüd ma isegi ole sedasi raha alati jätnud, nende rahakotid poleks viie euroni. Hiljaaegu nägin ühte, väga hästi mängis kidra tänav ja no nii hästi. Ja noh, näed siin tuleb välja, et ikka vist päris kiness ei lähe sisse, ma tegin rahakoti lahti, skeem veel raha oli ja mul oli ainult 50 eurone tükk aega, mõtlesin. Palju panin selle tagasi ka tähendab, automaat siis ainsad selle viieeurose, eks sa tead, aga tagasi ka enam ei läinud, Siimule viie euro on olemas ja nüüd kui ma järgmist jälle näen, kes, kes ikkagi hästi mängib, mõni teeb tilulilu ja, aga ma tunnen ära. Kes ikka mängib hästi, kassis riiulit kitarri või, või laulab lausa. Nele-Liis suur-suur, aitäh, et sa tulid ja rääkisid oma elust aitäh kutsumast ja Raul, samad sõnad, aitäh tulemast. Oli meeldiv. Tänan. Selle saate nimi on, käbi ei kuku. Nädala pärast kohtume taas, mina olen Sten Teppan. Kõike head.