Tere ja aitäh, et olete tulnud kuulama. Täna on saates ema ja tütar kirjandus ning luuleperekonnast Ehin. Ema Liiseppe lehin on öelnud, et lapse loomingulisus vajab toitu ning tuleb osata hinnata seda, kui laps etteantud raamidest väljaspool ise midagi leiab ja avastab. Liilon, luuletaja Andres Ehin iga tütred Piret, Kristiina ja Eliise, vanuselt keskmine isa ja ema jälgedes sattunud Kristiina nendib. Loomehoos on tulnud ette hetki, kui söögitegemine ununeb. Uurime juuri, räägime kasvamisest ja kasvatamisest punarežiimi tingimustes ja selle lagunemise järel. Meenutame lapsepõlvepilte nii rõõmsamaid kui ka kurbi. Algab saade, käbi ei kuku, mina olen Sten Teppan. Lee tere tulemast vikerraadiosse. Tere ja liiga on kaasas üks kolmest tütrest Kristiina, väga suur heameel näha sind. Kaks ülejäänud tütart lee, klaarime selle asja kohe ära, nad ei ole olnud sarnaselt avalikkuse tähelepanu all kui tütardest keskmine. Aga nii palju ma tean, nad on Kristiinaga võrreldes ja ka sinuga võrreldes elualalt sattunud üsna teise valdkonda. Aga kus nad on ja millega nad toimetavad? Kõige vanem tütar Piret on ülikoolis õppejõud ja tema ala on politoloogia Pinot ja lõpetanud Tartu Ülikooli ja saanud oma magistrit ja doktoriks Arizona ülikoolist Ameerikast. Aga noorim tütar on lõpetanud keraamikuna kunstiakadeemia ja tegutseb ka sel alal. Kui sa mõtled kolmele tütrele, siis kelle käekäik või saatus või valikud elus sind kõige rohkem üllatavad või kõige vähem üllatavad? Mind üllatab kõige rohkem see, et teistmoodi kasvatatud lapsed hakkan erinema. Nii millest sa siis väljendub, see erinevus? Juba sellest erialadest, mille nad on valinud juba, see on üks asi. Ja teine asi on see, et nad on ühed rohkem välja väljapoole näitavad ja teised vähem väljapoole näitavad. Selle jaoks on eesti keeles ka võõrsõnad olemas aka võrds, sõnad ei meeldi mulle. Kristiina, võib-olla sul on seda natuke raske hinnata, aga ma küsin siiski, et kuivõrd sa ise tunnetad end võrdluses õdedega seda erinevuse või sarnasuse asja, oled sa vahel mõtisklenud selle peale. No ikka on küll nüüd ette, aga mõnikord on nii, et kui me kolmekesi oleme kuhugi seltskond sättinud ja ei ole teateid, et me oleme õed, siis mingil hetkel ikkagi keegi seltskonnast öelnud, et kuule, see on natuke selle nägu ja see ei ole üldse tolle nägu, aga nokkisin natuke talle nagu. Ja siis vaikselt on viidud kokku, et et see sugulus, meil lähedane Noh, ja kodus ja lähisugulaste hulgas, aga eriti mina olen nimesid kogu aeg segamini ajanud, ütelnud Kristiinale Eliisa ja Piret Kristiina ja nii et ka kodus on tekkinud niisugune virvendusefekt, et lähevad segaminimanniga. No selle saate nimi on ju käbi ei kuku mille jätkunnet kännust kaugele. Kas Eliise natukene siin kusagil sees heas mõttes kõditab ka, et vähemalt üks kolmest on ikka väga otseselt sattunud isa-emaga samadesse jälgedesse. Sellega seoses tuleb mulle meelde, et et ma räägin mõnikord naljaga pooleks, aga see on jumala tõsi, et nad on meil kasvanud kirjutuslaua sahtlist, kirjutas lausa lihtsalt, mis on selleks otstarbeks tühjaks tehtud ja väikesed lapsed sisse pandud. Ja siis nad on võinud vaadata, mida isa ema kirjatööks teevad ja neil on kogu aeg ette loetud ja ja kui on vaja, oli vaja saata Ta isa juurest või ema juures, siis vastavalt teisele poolele mingi sõnum või paber või läbivad vaatamiseks või toimetamiseks või ülevaatamiseks, siis tõsteti vaevu käia, oskab laps kirjutuslaua sahtlist välja ja öeldi, et palun viise isale. Siis laps oli, tahtis kogu aeg juures ja ja lapsel oli õigusõhtul kuulda kuulata neid tekste, mis siis talle ette loeti. See oli meie laste kasvamise aja igapäevane nähtus, et nad istusid kirjutuslaua sahtlis ihu ligi. Ja me tegime tööd. Kristiina, milliseid kujundeid sina kasutaksid seda lapsepõlve kirjeldamaks. Me räägime sellest hiljem põhjalikumalt ka. Aga praegu niimoodi ema Assisteerides, et see tundub mõnes mõttes tore, aga teisest küljest parasjagu kannatlikkust proovile panev lapsepõlv. Jah, teistsugust ei ole proovinud, et selles mõttes ei oska võrrelda, et praegu küll mõtled, ega meil ju väga palju mängukaaslasi ei olnud igapäevaselt, nagu näiteks lastel, kes käivad lasteaias, et meist ei ole nüüd keegi käinud lasteaias või oleme aga kuskil neli päeva. Ja. Sellega oli nii, et juba tol ajal ma tundsin, et lapsed on mul nii kallilt käes, sest ma ei pannud ega lükanud neid kuhugi, kus ma ei oleks enne käinud järele vaatamas, et kuhu ma nad siis lükkan või panen. Ja ma käisin lastega kaasas tolleaegses 80.-te aastate lasteaias, täpselt neli päeva. Nelja päeva pärast ütlesid lapsed mulle, et nad oleks nõus jääma lasteaeda, aga mina ütlesin, et mina ei luba. Mulle ei meeldinud see karjamentaliteet, mis seal oli ja mulle ei meeldinud, et kõike, mida õpetad. Ta õpetati tegema tapvalt õigesti. Palju minu sõbrannat või minuealised ei saa aru, et mis mulle siis õieti vastu hakkas. Ja ma arvan, et siin saates pole ka õige aeg ega koht seda seletada, mis mulle vastu hakkas ka mulle hakkas vastu. Jah, just see liiga õigesti tegemine, see koolis Kavastu. Sest kui meie peres laste kasvamise aeg kooli põhimõtet täid, siis üks nendest oli igal juhul see, et meile valmistas rõõmu Andresega. Ja me kiitsime lapsi selle eest, kui nad tegid midagi üle ääre teistmoodi ja ja loominguliselt. Isegi kui see võib-olla ei olnud kõige õigem asi, aga meile meeldis näha lastes võimeid piire rikkuda. Kuskohast oli niisugune suhtumine või põhimõttelisust pärit, on, kas meenutab oma kodust olukorda teie lapsepõlves seal või see on kusagil hiljem juurde tekkinud? Kui nüüd jutt läheb minu lapsepõlves, siis mina olin talupoja lastelaps. Ja taluelu oli nii võimas ja ainukordne ja erakordne nähtus ja nii nii tõepoolest võimas, et see pani inimesed paika ka ja sa pidid oskama kõike, sa pidid ära õppima, kõik, sa pidid olema lõpmata tubli ja töökas ja ja hakkaja ja ja hakkamasaaja. Ja sa pidid ka olema loominguline, et et talu raske talutöö oleks kergem ka lapsed olid. Varakult pandi tööle see, et kümneaastane tüdruk ei osanud lehma lüpsta või või kerida või kududa või vastlapaelu punuda, see ei tulnud kõne alla allagi. Ja taluelu reeglit ja vanemate inimeste autoriteet oli nii suur, et minust kujunes pikapeale kukupai. Ja see kukupaiolek jätkus koolis ja üsna varsti ma ei meeldinud endale enam seesuguse kuku paina. Ja otsisin ise ka võimalusi, et kuidas teha teistmoodi, olla teistmoodi. Aga see ei olnud lihtne. Kui sa mõtled tagasi nii kaugele, kui sa arvad end päriselt mäletavad, siis missugused esimesed mälupildid sul silme ette kerkivad. Ma elasin kordamööda oma isapoolse ja emapoolse esivanemate talus Läänemaal ja esimesed mälupildid on seotud taevaga. Mõisa näitas mulle ükskord virmalisi ühel hilis hilissügise või talvehaku öösel. Siis oli nii suur ime, et ma näen, näen neid virmalisi kogu aeg omaettekujutluses, kui ma mõnikord taevasse vaatan, aga täiskasvanuna ei ole ma virmalisi väga palju näinud. Ja mul on veel lapsepõlvest Meeles tulekahju, kumasid taevas ja mul on meeles ühel õhtul, see oli kusagil neli ja 40.-te lõpus või 50.-te alguses ma olin nisuke kuue seitsme aastane ja ma istusin talu trepi peal ja vaatasin jälle õhtut ja taevast. Ja ma kuulsin üle soo huntide ulgumist. Keegi ei olnud mulle öelnud, et see on huntide ulgumine, aga see oli nii suur ja selge ja, ja võimas, et ma sain otsekohe aru, et need on hundid, kes uluvad. Ja see haakus kummaliselt ja pahasti mu hirmudega, sest oli küüditamiste aeg ja, ja mina kartsin hirmus väga oma vanemate pärast keda ka ühe sugulase aitamise pärast taga otsib ja ja kelle peale haaranguid peeti. Ja ma kartsin nende pärast nii väga, et Ma ei tea praegu, kumba oma rohkem kartsin, kas seda, et mu isa ema võetakse kinni või huntide ulgumist. Kuidas see perekonna jaoks lahenes, olukord? Isa ja ema võtsid ette ja läksid koos minuga metsa. Me ööbisime heinaküünides ja ja rändasime ringi õige mitu kuud, kuni otsene oht üle. Ja see oli lapse jaoks tore, Alec, aga isa ja ema õpetasid mind, et kui sa kaugelt inimest näed või arvad, et inimest näed, siis heida rohu sisse pikali. Ja ükskord kuma kilkasin mingite liivamägede rebaseaukude peal ja isa tuli eemalt ja märkas, et ma üldsegi pikali heitnud, siis ma sain riielda. Kas see oli sinu jaoks mäng või oli see midagi enamat, kas nii pisike tüdruk taipas, mis toimub? Laps on alati nii lapseta, ei unusta võimalust mängida või mängib alati, kui saab. Aga see mure on mul meeles. Ja minu lapsepõlv nagu paljude minuealiste lapsepõlv oligi varjutatud selle mure pärast mis mu vanematest saab. Ja lapsena ma ei osanud mõtelda, et mis minust saab. Ja talulapsena pigem muretsesin rohkem, et mis loomadest saab? Ma ei osanudki nii väga inimeste pärast muretseda, mõtlesin, et inimesed saavad ikka kuidagi hakkama. Kui mu vanaema ja onu noorim onu mu lemmikonu Siberisse viidi, siis mul oli hirmsasti kahju pere koerast, kes hulgus pererahvast kolm päeva ja siis hinge heitis. Ma nutsin eelkõige selle koera pärast. Ja kogu lapsepõlve aja kirjutasin siberisse kirju, sest ma olin ainus, kes oli koolis vene keele tähti ja natuke vene keelt õppinud. Ja ma oskasin kirjadele peale kirjutada ja pakkidele peale kirjutada, mida Siberisse saadeti. Ma tean, et see kõik on mitte ainult minu lapsepõlve muljet, vaid minuealiste sõja ajal sündinud laste mälestused ja muljed. Aga niisugused nad on ja neist ei saa mööda. Me kanname oma lapsepõlve mälestusi, kaasas ju kogu elu. Ema praegu tüli sind kuulates meelde. Nii huvid, Ta on ikka kuidas su lapsepõlve mälestused on loodusega läbi põimunud. Et mul tuli meelde, kuidas vanaisa siis sinu isa Johannes rääkis, kuidas ta tuulispaska nägi. Ja seal vist sobib hästi selle huntide ulgumist, loo ja, ja metsa vennaks metsapereks olemise loo juurde, et ma arvan, et see oli siis mõni sinu noorem õde, kas hilja või lemm ja oli siis vanaisaga kaasas heinamaal kuskil Rapla lähedal, kas sa mäletad seda lugu ja vanaisanägijat, ehkki, et üle heinamaa tuleb ikkagi selline korralik tuulispask ikkagi nagu pööristorm põhimõtteliselt selge suvepäevaga. Ja et see on üleni täis õunu ja käbisid ja kõikvõimalikku, ikkagi suuri oksi ja prügi tuleb otse nende poole, et see tuleb neile peale. Ja vanaisa oli siis niimoodi sekundeid aega otsustada, et mida ta teeb. Ja siis ta võttis lapse enda alla, heitis pikali ja võttis niimoodi, pani jalad mingi mingi puujuure alla ja kätega haarjast nagu põõsastest kinni. Ja see lapseridel nagu kõhu all. Ja, ja ta tuulispask läks neist nagu üle. Ja vanaisa rääkis, kuidas teil juuksed tõusid peas püsti ja kuidas kiskus riideid ja noh, et mis oleks kõik võinud lapsega teha. Ja siis ma mõtlesin praegu ema sind kuulates, et need hullud ajad, need kleidid seal on isegi see ajad, et ta oli ka nagu mingi tuulispask, mis läks, ei lähe perede ja need lapsed olid seal seal kõhu all. Kui kõnekad Liined, samad lood loodusest sinu isa kohta on? Minu isa oli talupoegade poeg. Ta oskas talu töita, oskas kõiksugu peeneid, raua töita, treis looduses ringi rändav jahimees kes võttis mõnikord oma tütredki, tal oli neli tütart ja tal oli ikka poeg, kaka poeg sündis sõja ajal ja abi puudumisel suri. Ja ta oli natuke õnnetu, et tal on ainult tütred. Ja ta õpetas oma tütred püssi laskma ja treima. Ja mõnda muudki asja veel naisega jahil käinud hilisemas elus, kui ma mõnikord olen vihane olnud või et keegi midagi ei tee või keegi midagi ei oska, siis ma olen öelnud südametäiega, et keevitada ma veel ei oska, aga kui vajas, ma õpin selle ära. Kas ma saan õigesti aru, et nii sina, Kristiina, kui ka sina lee, te olete mõlemad suutelised ja oskate relva palgesse? No mina peaksin natuke meelde tuletama, aga põhimõtteliselt küll Lely ikkagi piss palgas jaguma, nepi jahil käisime vanaisaga ja tunde ja tunde niimodi. Passisime ja ootasime. No mina olen lasknud märki mitte kõige paremini, aga mitte ka kõige halvemini rohkem selleks, et oma isale heameelt teha. Ema selle kõige juures, kes tema oli ja kuidas tema neid asju vaatas. Ema oli ka talupoegade laps ja minu lapsepõlves ei olnud seda, et vanaema või ema või isa või oleks mulle muinasjuttu rääkinud. Mul ei olnud seda, aga minu isa rääkis mulle jahijutte, need olid hästi loodusse ja looduses nähtuga ja kuulduga ja läbielatu, kas seoses ja seal oli natukene kirjanduslikulist saamist niisugust natukene suurendamist ja natukene seda minu isapoolset juttu. Ja meie lapsed kuulasime isa jutte suure vaimustusega. Ema õpetas rohkem praktilisi asju, ema, seda, mida emad ikka õpetavad, mis saatel ju üldse on natuke rohkem aega jagu isat midagi. Ta võttis, nad õpetavad midagi ebatavalist, püssilaskmist ja treimist ja ja mida kõike emad õpetavad, seda, mida emad ikka õpetavad õmblemist ja tikkimist ja asjade korrashoidu ja talupojaperedes muide on ju, niiet hellitatakse väikesi tüdrukuid, kuni, kui nad on kaks ja kolm ja neli ja nad on siis suurte inimeste meelest nii armsad ja neid võetakse kergesti põlve peale. Aga taluperedes on niimoodi, et kui tüdrukud saavad juba viis ja natuke ka üle siis tüdrukutele öeldakse väga lakooniliselt, et kas aina, et nutt tuleb ära koristada laualt või et taldrikut tuleb kuivatada, toda võinoad-kahvlid tuleb kuivatada. Kas sa ei näe, et siis äkki nagu hakatakse talus võtma juba väikesi tüdrukuid liiga vara täie eest suurte tüdrukutena ja see, ma mäletan ettegi haiget. See oli nõudlikus või kasutaksid sa muud sõna? See taluelu võimsus, mis matab sind endasse sul ei jäävaba aega. Kui mult hilisemas elus on küsitud, et missuguses kodus sa tahaksid elada või missugust kodus sa tahaksid luua siis vastan ilma pikemalt mõtlemata, et ma tahaksin elada talus. Aga kui ma olen selle välja öelnud, siis mul tuleb meelde, see taluelu on. Tore küll, aga seal on nii palju tööd, et seal kunagi jääb vaba aega. Ja siis ma tegelikult pigem ei taha elada talus ma tahaksin, et ma teeks töö äramist teha tahab, aga ma tahaks, et mul ei jääks siis ka vaba aega. Ja see on võimalik ainult linnas. Nii huvitav ema on see, kuidas sinu jaoks talu tähendab ka kõike seda teed alati et seda ei ole võimalik lahutada sõnast talu. Et kui meie siin nagu noore perekond mingil hetkel tahtsime talu osta ja noh, tegelikult mõtlesime rohkem sellise noh, kassist suvitustalu peale, aga sellise talu peale, kus kas või võib talvel käia ja saab olla ja loomingutööd teha. Ja noh, aeg-ajalt muruniite marju korjata ka siis ema mõtles pikalt. Aga see talu Ta võib-olla vana talunimega ta võib-olla talu ajalooga, aga ta ei ole talu, kui sa seal loomi kasvataja, kui sa seal heina ei tee ja nii on jah. Olid sa pigem lepliku meelega nendes küsimustes tööd lihtsalt oli vaja ära teha ja vanemaid lihtsalt tuli kuulata või mäletad sa mingite trotsi ka naha vahel hinges kusagil sellest ajast? Vastu kokku äkki? Ei, mul ei olnud vastu akuma, kui olin liiga pai või tegin endale võib-olla natuke liiga sellega, et tahtsin olla heinal suhteka võrdne ja, ja, ja riis sõtta ja. Jakov, ja noh, mitte teha vaid saadud mitte teha vaid soodsast allataja ja Heino vastu võtta lakas ja ja hiljem ma tahtsin last oma lastele natukene võimaldada pikemat lapsepõlve kui talulastel tavaliselt on ehk niisugust põlve, kus nad saavad kergemini läbi ja kus neil jääks natukene vaba aega ütleme siis, et seda teha, mis neile meeldib, mitte seda, mida tingimata peab. Aga Rapla majas ja rapla elus, mis ju enam ei olnud taluelu ega talumaja pidid lapsed muidugi marju korjama, aias Tikreid korjama ja peenraid rohima ja seda kõike nii nagu alevi lapsed ikka teevad. Sa Kristiina, olete rääkinud varem ka, et et sinu ema, isa on olnud oluline inimene sinu teel. Miks temast kujunes sinu jaoks see teenäitaja mõnes mõttes või mõjutaja seal kusagil alguses? No kaks minu jaoks tõesti väga olulist vanainimest minu lapsepõlves olid siis vanaisa Johannes ja naabritädi, kes oli ka minu vanatädi minu vanaema, õde Linda ja kõiki neid teid, millest ema rääkis, mis olevi lapsel ikka on neid mäe tihti tegimegi koos vanaisaga või tegime koos Lindaga. Ja minule meeldis Eleti nendega koos olla, sest nad rääkisid nii huvitavaid lugusid. See oli lihtsalt täiesti muinasjutumaailm, kuhu need võisid ära viia vanaisa oma jahi juttudega juttidega esimese Eesti aja elust-olust ja sõjast ja kruutidest ja külaelust. Ja Linda jutustas mulle ymber, kui ma veel ise lugedagi ei osanud. Kõik Oskar Lutsu teosed, lemmik muidugi kevade, Tammsaare kõik viis osa tõde ja õigust. Ma teadsin neid ennem juttudena, täid, kanade juttidena, kui ma neid kunagi hiljem lugesin. Alati ma mõtlen tema peale. Ja kui nüüd Linda mõned aastad tagasi suri siis ma viisin talle haiglasse audioplaadiõigusega panin talle kõrvaklapid pähe ja kaotasin ta silmi, kui ta kuulis, et see oli läinud aastasaja kolmandal veerandil kui Krõõt ja Andres Ammasele koormaga läksid kuules nii huviga ja ma nägin, kuidas kõik see elustes temast oli suur lugeja. Ja ta on alati olnud nagu. Ja ma olen tihtipeale teda ette kujutanud, kui ma olen oma raamatuid kirjutanud. Olen kujutanud ette kastel eesti Haus ja vanaisa ka hästi aus täitis kohe välja, kas köidab teda, kas teil on huvitav ta rääkis Nad, rääkisid lugusid ka nii et et see pidi olema huvitav, see oli rahulik Seli põhjalikult üles ehitatud, selline külajutuvestja, enesekindluse ja väärikusega räägitud lood. Ja ma arvan, et ma olen nendelt tohutult tohutult õppinud. Liimis kooliteelt terdamate hetkedel meelde on jäänud, oli see aeg tähtis on see niisugune, millele praegu on tahtmist tagasi mõelda. Koolis saadab mind tunne, et et ma olin kahestunud. Praegu ma oskaksin isegi öelda natuke skiso freeniliselt kahestunud, sellepärast et kogu aeg kodus räägiti ühte juttu ja koolis räägiti teist juttu. Ma olin kolmandas klassis, kui Stalin suri ja kooli koolis Rapla kooli aulas korraldati pidulik kurbtseremoonia. Ja ma tahan ja tahan unustada ära nende õpetajate näod, mis olid paistesse ja punaseks nutetud. Ma tahan, aga ma ei suuda ja kui nad tulevad mulle tänabki veel tänaval vastu, siis mul kogu aeg tuleks meelde. Ma olen selles samas koolis keskkooli alguses, mind on lukustatud kaheks tunniks kooli raamatukokku, komsomoliankeet, teis, see mul see ka meelest ei lähe, kuigi ma ei ole pika vihaga. Aga see ei lähe mul meelest. Ja asi jõudis sinnamaale, et kui ma vilistlaste kokkutulekul mõnikord pidin rääkima sellest kui väga tänulikud me kõik koolile oleme, siis mul lihtsalt hääl jäi kurku kinni ja ma hakkasin kokutama, kuni ma ütlesin, et ma enam ei esines sel teemal. Ja ükskord klassikokkutulekul rääkisin klassile, et et mul on nii kahetised mälestusest koolist ja et mul on niisugune häda. Ja minu klassikaaslased ütlesid, et liig, kas oled ära pööranud või? No mis see oli meil õnnelik aeg ja õnnelik lapsepõlv. Ja siis ma olin päriselt kohkunud ja ma teen kummarduse nende õpetajate ees, keda paljusid enam eluski pole. Kes vihjasid, et asjad ei ole päris nii, nagu koolis neist räägitakse, sest aeg on niisugune. Ja see tegi minust selle mamma kes vaatas ja kontrollis oma laste kooli. Kui ma kuulsin, Kümneaastase Kristiina õpetaja ütles, et noh, lapsed, nii ja nii mitu raha homseks kaasa ja kõik, ostke punased kaelarätid. Ja ülehomme terve klass astub pioneeriks. Kui Kristiina tuli minu käest seda raha küsima, siis mina ütlesin, et Kristiina, raha on siin. Hakkame, peame sellest asjast rääkima ja siis ma rääkisin Kristiinale, et Ühel kui õpetaja, mida tahab, aka pioneeriks astmeid astumine on vabatahtlik. Ja pioneeriks astumine tähendab seda ja seda ja seda. Aga et sa võid ise otsustada. Selles mõttes ma oma koolitee järel muutusin selleks, kes kontrollib oma laste kooli. Kui oli lastevanemate koosolek, siis näiteks tõstsin käe ja küsisin, et misjaoks kogu klass peale tunde jäeti, sellepärast et kahel lapsel oli vene keele kodune töö tegemata. Ja niisuguseid küsimusi küsisin nii, et mõnikord tänaval, mõni lapsevanem tuli mulle vastu ja ütles, et kuidas sa julged. Aga ma julgesin küll. Kas see kaelarätt sai kaela või? Ei saanud, ei saanud kiusatusele mingis mõttes ka suur, sest et ega ju väikeses kohas ei ole liiga palju asju, mida lastel teha ja ringe ja pioneeriasi siiski kaotes vähemalt mõnda lõkkeõhtut või midagi sellist. Et raske oli valida ka ema jällegi sind kuulates ma noh, esimest korda sõnastasin niimoodi, tegelikult sina olid pärit ja nagu ka mina, siis sinu sinu isa kaudu dissidentide perest ikkagi sügavalt dissidentlikkust perest, sest et ma peaaegu kui sa Stenn küsisid, et mis ma vanaisast mäletan. Ma mäletan, kuidas vanaisa kindlasti see oli enne Brežnevi surma olin ikkagi väga väike laps. Õpetas mulle kaunistage meistrikojad kolme koduvärviga pimedas toas, enne magama jäämist. Ma ei tea, võib-olla küünal põles. Jah, põles, sest et ma mäletan nagu, mis pilguga te vaatate, et mismoodi ta õpetas, ta õpetas mulle Eesti vabariigi hümni ja ta õpetas mulle selgeks kõik jõululaulud. Ja ma arvan, et see ei olnud tavaline asi. Nii et kui ma laulsin, jää kestma kalevite kange rahvas koolis, siis ma ikkagi kogu aeg teadsin, et see ei ole meie, pärisin. See on hästi huvitav teema, millest me oleme siin saates mitu korda varem kõnelenud ka just sellest, kui palju kodus räägiti asjadest, kuidas tegelikult asjad võiksid olla või kui palju ei julgetud rääkida. Ja põhjus, miks tihti rääkimata jäeti, oli see, et kardeti, et lapsed lähevad kooli ja räägivad edasi liigasse. Seda ohtu ei olnud, seda hirmu naha vahele, et kui laps kodus liiga targaks saab, siis vales kohas vale asja öeldes võib see tulla väga valusa bumerangina. Nad olid muutunud. 80.-te lõpp ei olnud enam see, mis 50.-te algus. Mäletan siiski ühte ohtlikku hetke, ma mäletan, kui vanaisal olid külalisjahisõbrad ja oli mingi pühade aeg, oli õlut tehtud ja kuidagi lastele tundus, et see seltskond on seal jube sõbralik. Aga tegelikult oli seal igasugust rahvast, seal oli ka kohalikke miilitsaid, kes tavaliselt meil külas käinud. Aga pärast saime nagu teada, et sealhulgas oli ka neid lapsed kuidagi sõjalisid seal ringi. Ja mingil hetkel ma mäletan, et me õdedega käisime laulma sellist lauljad nagu välja välja vabariigi seeskel jalas kirsasäärikuid, ellips juba ees. Me lihtsalt nii nagu lapsed mõnikord hakkavad seal meelest tore lauluke. Ja siis ma mäletan seda sõrme, mis tuli vanaisa suu peale, ta kutsus meid koridori, see oli ikkagi väga nagu selline tungiv tungiv käsk, et nüüd olete vait, lähtemagama. Et ja mäletan, ema-isa olid ka pärast veel veel mitu päeva väga hirmul. Et mis sellest võib saada. Me oleme kronoloogiliselt teinud ühe hüppe, aga ma läheks ajas natukene tagasi, sest paar episoodi tahaks üle rääkida. Lee. Mismoodi Andres tuli sinu ellu ehk siis tütarde tulevane isa? Keerulisi teid pidi, sest Andresel oli enne mind perekond ja lapsed. See oli väga keeruline ja raske aeg meile kõigile. Ja kui see juhtus, et meie kokku jäime siis me hindasime ja hoidsime seda kokkusaamist ja kokkujäämist väga ja elasime seda läbi. Ja Andres oli täiesti teistmoodi taustaga ja teist teistsuguse lapsepõlvega ja teistsuguse. Andres oli teise või kolmanda põlve intelligent. Te kaks olite justkui erinevatest maailmadest vä? Olime ja mina pidasin hinge kinni, et kui Angressipa meie peres elas, et kuidasmoodi ta hakkab läbi saama või oskab läbi saada minu isa, kes oli talupoeg ja vähese haridusega inimene. Ja kokkuvõttes ma võin öelda, et on press õppis ja oskas ja sai suurepäraselt lõpuks läbi minu isaka. Jaan dress kohtles lapsi suure lugupidamisega, mina vaatasin seda kõrvalt täiesti täiesti, silmad pärani peas. Ta andis ruumi lastele meile kõigile. Hädavajalikke piire ta muidugi pani, ta vedas lapsi igale poole kaasa, julgustas mindki lapsi. Ma igale poole kaasa ja me lihtsalt ei läinud sinna perre külla, kuhu meid kutsuti ja öeldi, et lapsi pole soovitav kaasa võtta. Ja võtsime oma lapsed kaasa ja kui siis lapsed külas mingisugust läigitud laua lauapinda sõrmedega puutusid ja sinna oma sõrmejäljed jätsid ja siis perenaine ahastaset keegi toks ruttu, nii et ta saaks need läikivale lauaplaadile jäetud sõrmejäljed ära pühkida või kõrvale nihutada, kardina jälle ruttu tagasi paneks, me lihtsalt ei läinud sinna perre enam külla. Et me Andres tõi teise hingamise meie koju ja sellesse liiga talupoeglik, kus rapla koju. See aeg, kui te kokku jäite, kas sa oled niimoodi kunagi mõelnud? Oled sa pigem pea või südame järgi elav inimene olnud? Mõnikord need asjad ei lange ju ühteks. Nad ei lange mõnikord ühte, jah. Ma tundsin Andresest Andrese kõrval ja Andrese juures seda, et ma võin olla igat moodi, kuidas ma tahan, kas rohkem pea või rohkem südame inimene, täpselt nii nagu nagu ma olen. Ma ei pidanud midagi etendama kellegi ootusi täitma. Ma, ma võisin olla see, kes ma olen ja ma nägingi vaeva, et aru saada, missugune ma olen võimukama tahan olla. Meile meeldis väga ühiseid töid teha Andresega põhiliselt küll Töid. Mõnikord oli see keel, millest siis tõlkisime, minu keel või Antresse keel ja me vastastikku täiendasime ja aitasime, toimetasime teineteist. No minu keel tähendab türgi-tatari keeled ja türgi keel Andressoskas paremini inglise keelt kui mina soome keel oli meil ühine ja kõigist neist keeltest. Me tõlkisime ja meil oli niisugune põhimõte, et ükski tõlge ei lähe meie perest enne välja, meil olid ka ühised tõlked. Kui me mõlemad oleme rahul ja sedasime, tegimegi. Missugune oli see suvepäev, kui Kristiina sündis? Juulikuu keskel see oli üks pala päev, vanaisal oli väike sapakas ja sünnitusmajas oli niimoodi, et kui Andres tuli vanaisa oli roolis sapakaga siis minule ja tütrele haiglasse järele siis Ma tean, et kõik palatikaaslased ja teiste palatikaaslased vaatasid niimoodi haigla kardinate vahelt, et mis autoga kellelegi järele tullakse. Ja varasematel päevadel olin ma näinud ja kuulnud neid kommentaare, et kui kellelegi tuldi sapakaga järele, siis naistel olid selle kohta üht ja teist arvata vaata et saab, pakk hakkab või ainult sappa, aga ja ma tundsin, et kui järeletullakseid tuldi, et siis siis naised jälle tagant. Tagantjärele niimoodi aknast vaadates põlastavat seda sapakat, aga mul on lihtsalt täiesti ükskõik. Aga veel oli tulnud vastu vanaisaga ja Andresega ja oli tulnud Piret, kes oli siis aasta ja kolme kuune. Ja ma mäleta Talmis Piret ütles, kui täiesti kiilakad Kristiinat nägi, ütles, et juukseid ei olegi peas. Nii et oli arvanud, et pisikestel titadel, kes sünnivad, on kohe juuksed peas. Nii Kristiinat, missugused sinu esimesed mälupildid on? Üks, ma arvan ikkagi, et see on kõige parem sõna, et ma ei suuda midagi veel varasemat meelde tuletada, muidugi see koorini Eeva raamat, mis ema on kirjutanud, kus siis Eeva olen, mina ja Kaarin on mu vanem õde. Et seal on siis sellised jutud minust, kus ma olin kahe ja poole aastane. Ja midagi ma sealt siiski nagu, nagu arvan, mäletavat. Kiisu, kiisu, tule alla, muidu sina kukud taevasse. Olin vaene tähele pargi pargipuu otsa. Ronin, et kassile, kelle, keda koer oli ajanud puu otsa käed üle olla, muidu kukud taevasse. Et laps, kes ei tea mitte midagi gravitatsioonist, et et võibki ka niipidi arvata. Ja Ma arvan, et ma mäletan vana ise lõhna. Siukse paksu suusakampsuni lehmed, kui vana ise võin vitis hõlma või testis sill siis mismoodi vana ise lehm? See oli selline tõke, püssi, dekatik, natukene sellist, mingisugust saapamääret ja, ja mis seal oli siukene, mõnus, paksu villa lõhn. Ja ma mäletan tutimütside ja kinnaste lõhna, kui paksu pakkumisega oli, tuldi tuppa. Ja, ja ma mäletan ühte tohutut tüli tädipojaga kelle ema teeb paremaid vahvleid. See oli nii metsik tüli oma ema kõige paremini tahvlid maailmas oli nii täht et nüüd, kui ma näen mõnda last niimoodi oma ema kaitsmise, olgu või raevukalt ja nii, et et juukseid hütid lendavad, siis me tegelikult südames mõistan teda. Et see on lapsele tähtis teema ja sellest ma olen kirjutanud ka viimases luulekogus, kohtumised ühe luuletuse aktsia algab, nii et ma mäleta, Need on need ema tegi kahvleid. Missugune laps seal pisemas põlves? Kristiina oli võrreldes kasvõi veidi vanemõega eespool. Kristiina oli äpu. Talid vasakukäeline, see oli aeg, kus kooliõpetajad enam ei sundinud lapsi ümber õppima parema käe käelisteks. Andres oli ere näide sellest, et tal oli elu lõpuni lapselik Käekiri niisugune suur ja kandiline ja lapselik sest Andres oli ka vasakukäeline ja teda tema kooliskäimise ajal. Õpetajad olid seda meelt, et kõik vasakukäelised lapsed tuleb paremakäeliseks ümber õpetada. Tulemuseks oli lapsik käekiri elu lõpuni. Ja prooviti olla vasakukäelise lapse ema ja õpetada teda kuduma. Koolis oli vaja, et laps õpiks, eks olles sukka kuduma ja kinnast kuduma. Ma mäletan, et me nutsime Kristiinaga mõlemad. Meil oli üks bulgaariakeelne õpetus, kuidasmoodi. Vasakukäeline laps peaks kuduma. Ja päris hästi, mina bulgaaria keelest aru ei saanud. Ma sain peaaegu kõik aru, aga ma ei saanud aru. Vasakukäeline laps peab ka kuduma. Mitte paremalt vasakule, vaid vasakult paremini. Ühesõnaga kogu kudumistöö peab tal olema teistpidi. Ja lõppude lõpuks üks käsitööõpetaja aitas meid hädast välja. Aga see, et sa ütlesid, et ma ei näppu et sellest ma olen ikka püüdnud püüdnud üle saada. Ega ma ei olegi öelnud, et sa oled äpu, ma arvan, et sa oledki üle saanud sellest, et sa olid äpu. Mis, mis see õigupoolest siis tähendab, säpuks olemine? No tegelikult ma arvan, sellised ütlused võivad väga kergesti lapsele kuidagi külge jääda või et ta hakkabki mõtlema, et nüüd ma olen selline või selline, selliseks ma nüüd loodud olengi. Tekitab alaväärsus kompleksi. No võib-olla natuke jah, et mina olen palju nagu leidnud ennast mõttelt, et kuidas ikkagi olla hakkaja ja kuidas seal ettevõtlikke, kuidas olla just selle selle lapsepõlves natuke võib-olla kinnistunud äpu pastanud et küllap siis oli minust hakkajaid, lapsi seal ümbruskonnas suguvõsas ja ja sealsamas talupoja juuste peal sirgumas. Meie peres kiideti lapsi nii palju, et ma mõnikord mõtlesin etappi. Me kiidame oma lapsi liiga palju. Me kaua aega hoidsime ennast tagasi, et mitte mitte kiita sinu luulekatsetusi, sest siis oleksime me pidanud juurde rääkima, kui raske harrastus või kunstiala on luuletamine. Ja me hoidsime ennast tagasi ega kiitnud sind üldse mitte sellel perioodil, kui sa luuletasid, et ülalkõrvitsad on reas kapi otsa, nad on väga head. Aga ühel ühel päeval, kui sa esitasid meile oma luuletuse, puu karjutus ühel päeval karjutas, ent vu maa pari langes. Kuule nii saigi puu karjutatud. Mõlemad hingasime Andresega sügavalt sisse ja kallistasime sind. Nii et tühja neist väikestest praktilistest äpu olemistest siis hakkasid, mäletan küll tüdrukuna targa teraselt. Luule mäletan, et see oli vist üheksa nii väga, imetlesime seda nagu seda oli nagu tore tunde külla, et et tema isa on nii profid sellel alal ja, ja kui ma nüüd tõesti midagi originaalset välja mõtlen, leiutan siis, siis need märkavad seda. Et see koduheli, selline väike Barnass meil ikka olemas. Ja seda Eli seda uudise kinnisteli õli vahva püüda ületada. Mäletan tegelikult ühte hetke, kus ma tegin ühe sihukese päeva salmi või isa tegi selliseid päevapoliitilisi salme siis vabariigi alguses 91. aastal ja mina kuidagi mänglev kirjutasin taga kaasa ja see oli vist heline säilmed. Jürikuu Halledest ahede tööd, Eesti on jällegi vaba, kirub Mart Laari banaanisööt, põrnitseb oma nii-öelda. Jah, see oli tore, sulle meeldisid tema ise seda, nagu märkasid, ütlesid, et oi selle kirik teles nimenees isegi meelde. Ja, ja ise olen ma kirjutasin ühe synnipäeva luuletise. Märtsi lumest lõhnab hommik pungi, ajad hekk, käigu hästi sinu kummik keset sulavett. Jäletikvidelen sünnipäev, 13 märts siis ma mõtlen selle luuletuse peale. Kristiina kas sa mäletad hetke või aega, mil sa tajusid ja said aru, millega sinu vanemad tegelevad, sest see oli ikkagi ju veel nõukaaeg ja inimesed käisid tööl kes käisid ja kes ei käinud, et see võib olla, on see koht, kus on raske ette kujutada kirjaniku või luule inimeste tööd tegemas. Sest noh, ma kujutan ette, et te olite Andresega kodus kogu aeg või ei olnud. No minul oli ka töökohti, näiteks ma olin rapla kohtus tõlk õige mitu aastakümmet. Aga see ei tähendanud, et ma oleks pidanud tööl käima iga päev, ma käisin ainult siis, kui mind oli vaja. Aga see oli ikkagi hilisemal ajal, et meie väiksed olime, olite te ikkagi mõlemad, aga kutselised. Aga sa tajusid ja said aru, millega su vanemad tegelesid, et kui näiteks koolis jutuks tuli, keegi küsis oskasite vastata, kes võima on või, või kes visanud? Mäletan, et vist oli neljas, viies klass, kus tuli õpikus, oli üks ema luulet, kes igal hommikul avan peo ja lasen lendu lugema, et kui hiljemalt lademetes kulli pojad. Ja siis mind kutsuti tahvletiste lugema, mingil hetkel ka kutsuti ema ema vist kooli niimoodi esinema kirjanduslikult. Ja siis ma mäletan, et siis läks nagu kergemaks. Et kes nad on või millega need tegelevad. Aga noh, eks meie nägime selle töö argipäeva ja mul ei ole kunagi öelnud illusioone, et see on lihtne amet. Et tema isa ikkagi väga tihti tõusid kell viis või kell kuus ülesse hommikul. Eriti kui neil olid tõlke tähtajad, lihtsalt hakkasid tegema. Ema oli see, kes niimoodi talupoeglikust pani piiri, et vat nii, täna teeme selle osa lõpuni või selle peatüki lõpuni või, või täna toimetame seal isa kogu lõpuni valmis, siis on vaja teha veel moosid ja siis on vaja teha veel puukuur korda ja auto ära remontida. Et tal oli selliseid talupoeglikust päeva plaanid, mille hulka siis kuulus türgi luule tõlkimine või või isaga koos mingi järjekordse maailma kirjandusklassika eesti keelde panemine. Et 1001 öö tõlkimist, ma mäletan väga hästi ja see oli ikkagi maraton. Ja ma mäletan seda lõpp Ta matut luule, loogu ja riimide loomise voogu, mis oli meie majas ja need seinad kostsid nii hästi läbi, et isegi suid tahad, et õhtuti alati lugesime, jään teile ju mäletan, ja mulle õudselt meeldis see tunne, et ema-isa kunagi ei mõelnud, et see nüüd lastelektiir või see ei ole lastelekti. Et tegelikult kõik, mis seal maailma kirjanduses aastasadu ja tuhandeid alles olnud. Et kõik, see võib võib-olla ka laste kõrvadele ja ja lastel on väga suur asjadest arusaamise võime. Mäletan, kui ta ükskord takerdasite ühe koha peal, et kas seal mingite koletiste silmad on, on suured, nagu tõllarattad, et või on need suured nagu vankri sätted või on need suured nagu supitaldrikud. Et kuidas siis mina püüdsin oma arvamust läbi suruda ja, ja sõna sekka öelda. Selliseid arutelusid ja väikseid sõnasõdasid, ma mäletan ja nautisin väga oma lapsepõlvest, et oli huvitav vaadata, et kumb peale jääb kas isa või ema või hoopis mõne mõne lapsehääl. Liigas sa mäletad end emana laste pärast muretsemast mured on alati olemas ja, ja, ja kui nendest räägime, siis mis teile meenub sellest ajast Kristiina siis teiste hulgas, et kas ta näiteks oskas ka pahandustesse mõnikord sattuda või korraldada midagi niisugust, mis ikkagi pani pea valutama või mida tuli klaarida, mis oli võrdne sõnaga jama. Ära nüüd nendest tihkahtist räägi. Et ühel päeval ütlesid siis meie lapsed, et nüüd me läheme diskole, noh, meie siis isaga ütlesime hea küll, pool 10 peate kodus olema. Siis lapsed pidasid nõu ja ütlesid meile, et tema saajad kanad ka naerma pool 10 siis kui alles algab. Ja siis me pidime mõtlema, mis edasi saab. Mina olin juba tol korral pereautojuht ja inos autojuht. Ja siis sellel hetkel me leppisime lastega kokku, et nad peavad alati öösel, kui on diskol tagasi tulemine, helistama kusagilt mingi kultuurimaja, eks ole, kantseleist lauatelefonid olid tol ajal ainult peate helistama, et temalt tule autoga vastu. Nonii, ja siis mina ütlesin, et olgu kell mistahes Ma tulen alati autoga järele ja nii ma olen siis tõusnud öösel pool kolm ja vedanud koju, omad lapsed, omad tütred. Ja veel kolmveerand klassi takkajärele. Et niisuguse hädapärase lahenduse. See muidugi ei kõla nagu pahandus iseenesest ju ikka noortel inimestel. Ülaaga tõelisi pahandusi oskasid lapsed meie eest varjata. Finantseeris sime Kristiina pärast keskkooli juba läks Sloveeniasse Sloveenia keele kursustele ja Me ostsime lennupileti sinna ja tagasi Talle. Kaks aastat hiljem julges ta meile rääkida, mismoodi see tagasi reis kulges. Kui siis selgus sloveeni keelekursustel, mis kestsid kuu aega Ljubljanas et seal oli väga huvitavaid inimesi ja põnevaid kunstnikke ja luuletajaid ja kui nad kuulsid, et minul on lennupiletid, nüüd siis tehti selle peale ikkagi väga põlastav nägu, sest et ikkagi tõeline üliõpilane ei reisi vähemalt Euroopa piires lennukiga. Nemad kõik olid plaaninud häälega tagasi minna niimoodi, et kes seal jääd siis Viini ja kes seal jäätis Varssavisse ja kes jääb trahasse ja kes jääb Slovakkias Bratislavas. Ja niimoodi kambaga minna. Ja küll ma siis ükskord Eestiga välja jõuan valimisele lugevalt hull, et me läksimegi niimoodi häälega. Sa müksidki seal pileti maha, seeru pida tal ei olnud pidu pidada, aga et saax kogusida. Kamp oli nagu niivõrd vahva ja tegelikult lennukas, kellest praegugi mitmed on mitmed mu sõbrad ja sõbrad luulet, et et tegelikult oli see üks, üks üks põnev seikluslik reis tagasi. Ei saa muidugi öelda, et ohutu, aga aga õnneks läks kõik hästi. Kuidas sa mäletad õdedega läbisaamist, kuidas te kolmekesi omavahel hakkama saite? Ma arvan, et mitte kõige halvemini, et ma mäletan hästi seda ema sellist karmi ütlust või ma isegi ei tea, kuidas see sisendusjõuline sisendis jõulise nõudlikkusega ema on alati nagu nõudlik, et ühe pere lapsed peavad hästi läbi saama. Et noh, muidugi on tülisid ka olnud, aga aga ikkagi nagu põhijoontes olema, oleme hästi läbi saanud. Aga muuseas, nyyd ma tean paljusid peresid, kus on see suureks probleemiks ja ise ka neid kahte last kasvatades tan vaatama, et suur suur väiksele liiga ei tee. Siis nägin, nägin hiljutiks video, ringles ühest Kaksikutest, kes olid sündinud nii, et neil kahedel ainult ühed jalad ongi india kaksikud. Nendest oli terve, terve pikk Lake tähtede vanema pojaga, siis vaatasin seda koos ja arutasime nende asjade üle, et et, et kuivõrd tublid need, need lapsed olid seal kahepeale ühtesid jalgu jagades. Et kuivõrd palju kergem on jagada ühte mänguasja või jagada ühte kommi. Kui kahe peale ühtisid jalgu. Ja tegelikult mõlemad tundsime, et niimoodi külmavärinad käisid üle keha, kui me rääkisime sellest asjast kodus. Kas niisuguse sõnaga nagu rangus lapsepõlves oma isa ema juures on seal mingisugune seos? See on minu ema on ikka olnud parasjagu range ka, aga ma mäletan seda, et isa, kes et ma arvan, et ta ei olnud kõige parem piire seada, visa et tal olid omad voorused. Näiteks tema ei taibanud kunagi kiita, kui sa põne T-särgi ilusti kappi ja kõik on korras ja niimoodi see läks tal filmist mööda. Aga kui sa oskasid rääkida, kellel mingi põnev luu või niimoodi mingi muinasjutu välja mõelda, unejutuks, et siis said isa käest pika pai. Aga, aga ükskord oli küll väga pahane. See oli selline hetk, kus me korraldasime meie sellisel väliterrassil, millel tegelikult ei olnudki mingisuguseid ääri, heligi selline põhimõtteliselt plekk-katus. Korraldasime ühe sellise alevi disko ja tuli meile seal igasuguseid lapsi kõrvalt tänavatel ja ja see oli meie arvest ikkagi väga-väga suur sündmus. Aga see ema isa väga häiris ja see ka, et seal ikkagi ohtlik olla, kukkumisvõimalus oli seal väga suur imema ulja, siis ei olnud seda üldse tähele pannud. Ja ega isale ei meeldinud, et nüüd äkki oli, äkki oli seal ka selliseid noormehi, keda ta ei tundnud. Ja, ja siis, kellel oli väga range, pahane ja ütles, et selliseid asju ei tohi enam olla. Aga kui isa vähe kurjustab, siis võib-olla oled eriti tundlik ka nendel hetkedel, kui ta kurjustab, et sa jääd meelde. Kas Lee sulle meenub jutuajamisi Andresega või nõupidamisi või muret tundmisi tütardega seoses? Nojah, nad kolmekesi olid lõppude lõpuks ikka jõud meie peres ja kui noorim tütar lõpetas üheksanda klassi, siis juba kaks vanemat olid kus. Ja kui noorim tütar teatas, et mina nüüd Rapla keskkooli üldse minna ei taha, mina tahan Tartus kunstikooli minna ja Piret ja Kristiina on juba ka Tartus. Siis meie ei tahtnud sellest midagi kuulda ja ütlesime, et kes kooli ja, ja Koidu edasi veel kolmeks aastaks. Aga siis noorim tütar keeras süles kaks vanemat ja siis nad kõik kolmekesi istusid meile pähe, et miks me oleme nii konservatiivsed ja ei luba noorimat tütart. Tartusse kunstikooli. Järele jätmatud, et lõpuks lõpuks nii läkski. Aga me ei tahtnud Antressekas seda läbi lastajat, ei jäänudki sellega nõusse. Aga me ei võtnud ka midagi hullemat, et ka takistanud, aga noorim tütar läkski. Pärast üheksandat klassi Raplas läkski Tartusse kunstikooli. Hiljem olen ma mõtelnud, et me oleks pidanud jääma oma nõudmise juurde, et enne keskkooli ja siis. Et kui sa mõttet oma isa ja ja tema kaudu vane-vanemate peale, siis kui palju või vähe sulle nendega kokkupuuteid oli? Kristiina. Minu vanaema mõlemad olid juba surnud, kui mina sündisin. Aga isa, isa, ma mäletan väga hästi ja neid suuri sünnipäevi siinsamas Kreutzwaldi tänaval, isa lapsepõlvekodus. Ja, ja vanaonu Adolf käsk pärit, kelle projekteeritud on paljud uhked, väärikat eestiaegsed majad. Ja, ja seda, kuidas panija tegi tasku Retikast hiirekese hakkas seda niimoodi sõrmede ja keha jõuga üle kogu keha laskma ringi joosta ja kuidas see lapseni on, mind ikkagi nii väga ehmates mitele ongi päris väike hall hiireke, kes seal ta oli nii osav. Ja mäletan seda teejoomist ja, ja vana Iseli Torop Pätsi linna asja jäät elanud. Issand, kas mööda Kegitreerija toru, Pätsi emale ril kubermangus ameeri kubermangus ja mäletan vanatädid, kes oma riided, kes mängis kahe käega klaverit oma mehe, onu Arminiga neljal käel, siis ja verbin mängis viiulit ja see oli selline täitsa muidugi tsaariaegne õhustik, mis saatis, saatis seda ja, ja vanaema Alisson, mitmete inglise keele grammatikat ja õpikute autor ja töötanud siin Tallinn nii-öelda pedagoogilises instituudis õppejõuna oli tuntud väga range õppejõuna. Et kelle tunni armastusse, keda armastati, kardeti. Intresse ema ja isa olid tulnud tagasi jah, 21. aastal tulnud tagasi Eestisse. Ja Andrese ema ja ja seesama Elfriede Käsper Andrese tädi, arst, kopsuarst, nemad olid esimesed 20.-te alguses esimesed naised, keda võeti Tartu ülikooli. Ja see paneb mind mõtlema. Esimeste naiste seas Ja see paneb mind mõtlema, et kui vähe põlvkondi naised on saanud olla Tartu Ülikoolis. Enne seda võeti pikki aegu Tartu Ülikooli ainult mehi. Ja kui On midagi saavutanud või tahavad midagi saavutada, valku teadlastesse, olgu kunstide alal olgu kirjanduses vähese ajaga, nad on pidanud tegema tasa seda, millest nad on jäänud põlvkondade viisi maha. Akadeemilise hariduse mõttes. Aga vanaisa oli mul täiesti Alfred Ehineli hoopis majandusteadlane, töötas ka maksukontrollin. Ma olen kuulnud, et siinsamas Kreutzwaldi tänaval on ka ikkagi pikki arutelusid peetud, et kas, kas noorema poja Andrese luuleharrastus on eriala, mis toob midagi sisse elus või mitte. Nii et võib-olla ka temal, ema isa siiski soovitasid midagi midagi sisse toovamat, Assisemat asisemaid, aga isa, kes oli väga tugev, kui matemaatikas valis matemaatikaõpetaja pettumuseks siiski filoloogia. See võib-olla on hea koht küsimiseks, kui ma kujutan ette ja ma tõenäoliselt pole ainus, kes asja niimoodi ette kujutab. Räägime loomingulistest inimestest siis see pilt Nende kodust võiks olla umbes selline, et noh, piltlikult öeldes mõnikord läheb isegi söögitegemine meelest ära. Et kas sa võtad oma kodule Kristiina selles aspektis kui palju natsionalismi või noh, sellist nii-öelda jalgadega maa peal olemist tegelikult nii-öelda halli argipäeva üldse selles kodus on, kus nii ema kui isa on loomingulised kirjandusala inimesed. Muidugi, ma ei tea, kas sinu käest on seda õige küsida, sest mõnes mõttes saju jätkad seda kõike ja. Ma jäin just sama asja peale, mõtlen praegu, et minul paraku mõnikord läheb meelest ära, et tuletan süüa teha või endalegi siia hankida. Et nüüd muidugi, kui, kui on lapsed, et siis nad ikka tulevad, et ma eeldan. Ja üleeile ma olin näiteks väga tubli ja käisin turul, ostsin köömneid ja minu ees oli üks proua, kes tundis mind hääle järgi ära, ei näinudki oma kübara varjust hästi, väljakaid tundis mind hääle järgi ära. Soi, sina oled see aasta ema ja siis kuidagi juhtus, et hakkas mulle seletama, seal on, miks tema siin turul on ja selgus, et ta on selleks, et osta asju, teha laadi. Et hakkab juba praegu harjutama, et teha jõuluks head rulaadi. Ja siis mul tuli meelde, kuidas vanatädi hinda on õpetanud mulle rulaadi tegemist. Ja siis me jagasime retsepte ja seal lõpus seitsme oleme telefoninumbri ja ütles, et kui sa hätta jääd helista mulle, ma tulen kohale, aitan sind. Et see oli nii armas, tegelikult mäletan ka, et nii, nii siin, Kreutzwaldi tänaval kui ka kui ka meie Rapla ja Läänemaa juurte peal suurtel pidudel on ikka olnud rulood jõulutoitude hulgas rulllauad. Tänapäeval, see hakkab natukene nagu traditsioon ära ära hääbuma, aga see on ikkagi imeline, täit, kuhu sa saad kõik lemmikasjad sisse panna. Rulad on vist üks saksa algupära toit, aga olgu peale. Nägu meil paljud toidud eesti rahvustoidud Minu emad ja tädid ja kõik on hästi esimese Eesti vabariigi ajal käinud neist perekond pere perenaiste koolitustel õppinud neutro laade tegema aga loomingulised inimesed ja mis siis sellest majapidamise muredest saab? See toob mulle meelde, et Andrese peres või Andrese lapsepõlveperes oli loomulik, et palgati koduabiline, kes aitas kodu kodutöid teha. Mina olen õppinud ära nägema, kub Kristiinal põrandat pestes või mingit muud majapidamistööd tehes tuleb luule tamised tahtmine peale ja olen õppinud Kristinale appi minema. Sest ise ma olen palju kannatanud selle all, et poole põranda pesemise pealt tuleb mulle hea idee. Ja kui minust siis võidab see kohusetundlik, kus ma pean selle töö ära lõpetama siis kuma töö olen ära lõpetanud, siis see idee, mis mulle pähe tuli, ei tundu enam üldse nii tore kappar paberile panemise vääriline. Niisiis, kui ma näen, et Kristiinal plahvatab midagi ja tal on töö pooleli, siis ma hüppan talle appi ja lasen tal tal minna. Mina ütleks küll, et väga paljud minu luulekogud on sündinud tänu minu ema armastusele minu vastu. Et tema on nagu olnud see inimene minu elus, kes on olnud nagu loominguline hinnastaja isa ka ise nagu teistmoodi. Aga ema on olnud see, et naernud, et nüüd jätta, et seda pesu jõuab homme ka pesta või, või need lehed ära riisuda. Aga et sul on praegu suurepärane idee, et lähme tuppa, et me oleme selle kirja ja ja, või et ikka onju, inimesed võitlevad need pooled, et üks osa minust usub endasse mingi hääl, mingi sihuke sisemine kriitika on alati olnud see ka, et kes on öelnud, et aga miks, aga miks kellale, eriti alguses ema on olnud nagu, nagu kuidagi hästi mõnus, et sa oled ema olnud nagu juures ütelnud, et jah, et see ei peagi praegu nägema, et miks või, või kellale või, aga et see sinu looming ja see tuleb lõpuni viia ja viimistleda ja väljaandes nii hästi, kui sa seda suudad eest praegu ja poole aasta pärast on juba hilja. Siis on juba teised ajad selline. On sul olnud, mida mul kindlasti varem ei olnud, ma nüüd olen püüdnud seda endas ka koolitada. Ma arvan, viimast luulekogu ka, ma palusin eraldi, helistasin emale, ütlesin, et palun ole sina see, kes sisuliselt selle kogu toimetab. Mul on ka suurepärane keeletoimetaja Tartes Kristel Ress kes on niivõrd hästi pakkunud variante, kuidas kõik see keeleliselt ilusam välja näeb. Aga ema on ainult see, kes on norinud, kes on kiik, need, kes on võtnud säält säält sõnasabast kinni. Nüüd siit sa saad veel paremini, mine nüüd. Istu veel maha. Sul on veel kolm päeva aega käsikirja esitamiseni, vaata, see koht ei ole veel veenev. Nii tänulik selle selle eest. Mõne lausega ma võiks rääkida siia otsa veel järgmisest põlvkonnast ehk Kristiina, sinu lastest ja võib-olla kõigepealt küsimus sulle. Kui Kristiina emaks sai, siis milles see ilmselgelt kõigi jaoks oluline elu muutus? Kõige rohkem väljendus temas oli see ka sinu jaoks on niisugune märgatav sündmus ja ja mis siis Kristiinaga toimus? Nos toimus see, mis emaks saades noorte naistega ikka toimub, et et oli vaja tööd leida, tööl käia, tööd teha. Oli vaja peret luua, peret sisse seada lastega hakkama saada. Ja omast käest ma tunne mäletan ja tean, kui kui raske see on, nii et vanaemana olen püüdnud kõiki kõiki oma lapsi sel perioodil toetada ja vanaemana abiks olla ja et nad ei kaoks ära, sellesse igapäevamuredes pääseksid mõnikord natuke liikuma ja võib-olla natuke Reishimaklikud, ma lähen ja lapsi hoian. Et tuttav tunne, et ahah nüüd siis mu lapsed on sealmaal, et et kõik mured on korraga kukil, aga kõik rõõmud, ka ma olen kaasa rõõmustanud, kaasa muretsenud ja aidanud seal, kus ma olen saanud. Kristiina oled sa pigem emana lühikese või pika süütenööriga. Huvitav küsimus? Eks ma arvan, et ma olen nagu, nagu kõik inimesed, kui sa olen natuke väsinud, sisse süütenöör, natuke lühem, aga aga kui olen puhanud ja, ja kuidagi olen osanud ennast hoida ja mind natuke hoitud ka, et siis seal on hästi rahulik ja tasakaalukas. Kas lapsed on näinud kurja ima ja missugune kuri ema sinu puhul? Väiksem tütar nüüd laulab seda laulu ma kahjuks ei teagi sõnade autorit, aga minu meelest on need geniaalsed seinad. Tahan, ei taha, ma ise ei tea, kes seal natuke paha või päriselt hea. Seal lasteaias, nii tähtis laulja siis vahel, kui mõni laps pahandust teeb, siis ma küsin, et kes sa oled nüüd natuke paha või päriselt hea. Ja siis hiljuti sain siukse varsti seppa, päriselt. Ka seda on vist vaja läbi proovida. Aga ma ikka püüan sinna muumimamma poole. Ma arvan, et minu ema on olnud mulle ja muumimamma vahel on kuri hunt ka olnud, aga suures osas ikkagi muumimamma ja muumimamma arhetüüp on Tove Janssoni ikka geniaalne. Selline tark ja tugev ja soe mamma, kes kes võtab kasvõi haisu looma ja urri ka oma tiiva alla, kui vaja, et et hoiab kogukonda koos ja ja tasakaalustaks seda uljast. Memuaare kirjutavad papat ja aga noh, selline võib-olla natukene nunnu näide, aga aga siiski Häsi ema Anna-Maria kohta, kes oli siis minu minu vanaema, isa, ema Läänemaa talupoeglikust liinis, temal oli 12 last ja mees armastas kõrtsus ka käia. Ja siis räägitakse tema kohta, et tal oli valge särk selga, sedeli rahulik ja ta pani heina kokku ja kui rahulik ta kogu aeg oli, et kunagisi ei kuulnud teda laste peale häält tõstma, ma ikka vahel mõtlen tema peale. Selle saate pealkiri on, käbi ei kuku ja me saime täna siis kaasa elada episoodi tele. Kahe Eesti naise elus, ema Ly Seppel ja tütar Kristiina Ehin. Suur-suur, aitäh, et te rääkisite. Aitäh toredate käsilaste eest. Meie kohtume nädala pärast taas, minu nimi on Sten Teppan, kõike head.