Tere ja aitäh, et olete tulnud kuulama. Täna on saates ema ja tütar kirjandus ning luuleperekonnast Ehin. Ema Liiseppe lehin on öelnud, et lapse loomingulisus vajab toitu ning tuleb osata hinnata seda, kui laps etteantud raamidest väljaspool ise midagi leiab ja avastab. Liilon, luuletaja Andres Ehin iga tütred Piret, Kristiina ja Eliise, vanuselt keskmine isa ja ema jälgedes sattunud Kristiina nendib. Loomehoos on tulnud ette hetki, kui söögitegemine ununeb. Uurime juuri, räägime kasvamisest ja kasvatamisest punarežiimi tingimustes ja selle lagunemise järel. Meenutame lapsepõlvepilte nii rõõmsamaid kui ka kurbi. Algab saade, käbi ei kuku, mina olen Sten Teppan. Lee tere tulemast vikerraadiosse. Tere ja liiga on kaasas üks kolmest tütrest Kristiina, väga suur heameel näha sind. Kaks ülejäänud tütart lee, klaarime selle asja kohe ära, nad ei ole olnud sarnaselt avalikkuse tähelepanu all kui tütardest keskmine. Aga nii palju ma tean, nad on Kristiinaga võrreldes ja ka sinuga võrreldes elualalt sattunud üsna teise valdkonda. Aga kus nad on ja millega nad toimetavad? Kõige vanem tütar Piret on ülikoolis õppejõud ja tema ala on politoloogia Pinot ja lõpetanud Tartu Ülikooli ja saanud oma magistrit doktoriks Arizona ülikoolist Ameerikast. Aga noorim tütar on lõpetanud keraamikuna kunstiakadeemia ja tegutseb ka sel alal. Kui sa mõtled kolmele tütrele, siis kelle käekäik või saatus või valikud elus sind kõige rohkem üllatavad või kõige vähem üllatavad? Mind üllatab kõige rohkem see, et teistmoodi kasvatatud laps, et hakkan erinevad. Nii milles siis väljendub see erinevus juba sellest erialadest, mille nad on valinud juba see on üks asi. Ja teine asi on see, et nad on ühed rohkem välja väljapoole näitavad ja teised vähem väljapoole näitavad. Selle jaoks on eesti keeles ka võõrsõnad olemas aka võrds, sõnad ei meeldi mulle eriti. No selle saate nimi on ju käbi ei kuku mille jätkunnet kännust kaugele. Kas Eliise natukene siin kusagil sees heas mõttes kõditab ka, et vähemalt üks kolmest on ikka väga otseselt sattunud isa-emaga samadesse jälgedesse. Sellega seoses tuleb mulle meelde, et et ma räägin mõnikord naljaga pooleks, aga see on jumala tõsi, et nad on meil kasvanud kirjutuslaua sahtlist kirjutas lausa, et lihtsalt mis on selleks otstarbeks tühjaks tehtud ja väikesed lapsed sisse pandud ja siis nad on võinud vaadata, mida isa ema kirjatööks teevad ja neil on kogu aeg ette loetud ja ja kui on vaja, oli vaja saata Ta isa juurest või ema juures, siis vastavalt teisele poolele mingi sõnum või paber või läbivad vaatamiseks või toimetamiseks või ülevaatamiseks, siis tõsteti vaevu käia, oskab laps kirjutuslaua sahtlist välja ja öeldi, et palun viise isale. Siis laps oli, tahtis kogu aeg juures ja ja lapsel oli õigusõhtul kuulda kuulata neid tekste, mis siis talle ette loeti. See oli meie laste kasvamise aja igapäevane nähtus, et nad istusid kirjutuslaua sahtlis ihu ligi. Ja me tegime tööd. Kristiina, milliseid kujundeid? Sina kasutaksid seda lapsepõlve kirjeldamaks. Me räägime sellest hiljem põhjalikumalt ka. Aga praegu niimoodi ema Assisteerides, et see tundub mõnes mõttes ju tore, aga teisest küljest parasjagu kannatlikkust proovile panev lapsepõlv Jah, teistsugust ei ole proovinud, et selles mõttes ei oska võrrelda, et praegu küll mõtled, ega meil ju väga palju mängukaaslasi ei olnud igapäevaselt, nagu näiteks lastel, kes käivad lasteaias, et meist ei ole nüüd keegi käinud lasteaias või oleme aga kuskil neli päeva. Ja. Sellega oli nii, et juba tol ajal ma tundsin, et lapsed on mul nii kallilt käes, sest ma ei pannud ega lükanud neid kuhugi, kus ma ei oleks enne käinud järele vaatamas, et kuhu ma nad siis lükkan või panen. Ja ma käisin lastega kaasas tolleaegses 80.-te aastate lasteaias, täpselt neli päeva. Nelja päeva pärast ütlesid lapsed mulle, et nad oleks nõus jääma lasteaeda, aga mina ütlesin, et mina ei luba. Mulle ei meeldinud see karjamentaliteet, mis seal oli ja mulle ei meeldinud, et kõike, mida õpetati, õpetati tegema tapvalt õigesti. Paljud minu sõbrannat või minuealised ei saa aru, et mis mulle siis õieti vastu hakkas. Ja ma arvan, et siin saates pole ka õige aeg ega koht seda seletada, mis mulle vastu hakkas ka mulle hakkas vastu. Jah, just see liiga õigesti tegemine, see koolis Kavastu. Sest kui meie peres laste kasvamise aeg kooli põhimõtet täid, siis üks nendest oli igal juhul seed. Meile valmistas rõõmu Andresega ja me kiitsime lapsi selle eest, kui nad tegid midagi üle ääre, teistmoodi ja ja loominguliselt. Isegi kui see võib-olla ei olnud kõige õigem asi, aga meile meeldis näha lastes võimeid piire rikkuda. Kuskohast oli niisugune suhtumine või põhimõttelisust pärit, on, kas meenutab oma kodust olukorda teie lapsepõlves seal või, või see on kusagil hiljem juurde tekkinud? Kui nüüd jutt läheb minu lapsepõlves, siis mina olin talupoja lastelaps. Ja taluelu oli nii võimas ja ainukordne ja erakordne nähtus ja nii nii tõepoolest võimas, et see pani inimesed paika ka ja sa pidid oskama kõike, sa pidid ära õppima, kõik, sa pidid olema lõpmata tubli ja töökas ja ja hakkaja ja ja hakkamasaaja. Ja sa pidid ka olema loominguline, et et talu raske talutöö oleks kergem ka lapsed olid varakult pandi tööle seet kümneaastane tüdruk ei osanud lehma lüpsta või või kerida või kududa või vastlapaelu punuda, see ei tulnud kõne alla allagi. Ja taluelu, reeglid ja vanemate inimeste autoriteet oli nii suur, et minust kujunes pikapeale kukupai. Ja see kukupaiolek jätkus koolis ja üsna varsti ma ei meeldinud endale enam seesuguse kukku paina. Ja otsisin ise ka võimalusi, et kuidas teha teistmoodi, olla teistmoodi. Aga see ei olnud lihtne. Kui sa mõtled tagasi nii kaugele, kui sa arvad end päriselt mäletavad, siis missugused esimesed mälupildid sul silme ette kerkivad. Ma elasin kordamööda oma isapoolse ja emapoolse esivanemate talus Läänemaal ja esimesed mälupildid on seotud taevaga. Mõisa näitas mulle ükskord virmalisi ühel hilis hilissügise või talvehaku öösel. Siis oli nii suur ime, et ma näen neid virmalisi kogu aeg omaettekujutluses, kui ma mõnikord taevasse vaatan, aga täiskasvanuna ei ole ma virmalisi väga palju näinud. Ja mul on veel lapsepõlvest Meeles tulekahju, kumasid taevas ja mul on meeles ühel õhtul, see oli kusagil neli ja 40.-te lõpus või 50.-te alguses ma olin nisuke kuue seitsme aastane ja ma istusin talu trepi peal ja vaatasin jälle õhtut ja taevast. Ja ma kuulsin üle soo huntide ulgumist. Keegi ei olnud mulle öelnud, et see on huntide ulgumine, aga see oli nii suur ja selge ja, ja võimas, et ma sain otsekohe aru, et need on hundid, kes loovad. Ja see haakus kummaliselt ja pahasti mu hirmudega sest oli küüditamiste aeg ja, ja mina kartsin hirmus väga oma vanemate pärast keda ka ühe sugulase aitamise pärast taga otsiti ja ja kelle peale haaranguid peeti. Ja ma kartsin nende pärast nii väga, et ma ei tea praegu, kumba oma rohkem kartsin, kas seda, et mu isa ema võetakse kinni või huntide ulgumist? Kuidas see perekonna jaoks lahenes, olukord? Isa ja ema võtsid ette ja läksid koos minuga metsa. Me ööbisime heinaküünides ja ja rändasime ringi õige mitu kuud, kuni otsene oht üle. Ja see oli lapse jaoks tore, Alec, aga isa ja ema õpetasid mind, et kui sa kaugelt inimest näed või arvad, et inimest näed, siis heida rohu sisse pikali. Ja ükskord, kui ma kilkasin mingite liivamägede rebaseaukude peal ja isa tuli eemalt ja märkas, et ma üldsegi pikali heitnud, siis ma sain riielda. Kas see oli sinu jaoks mäng või oli see midagi enamat, kas nii pisike tüdruk taipas, mis toimub? Laps on alati nii lapseta, ei unusta võimalust mängida või mängib alati, kui saab. Aga see mure on mul meeles. Ja minu lapsepõlv nagu paljude minuealiste lapsepõlv olidki varjutatud selle mure pärast, et mis mu vanematest saab. Ja lapsena ma ei osanud mõtelda, et mis minust saab. Ja talulapsena ma pigem muretsesin rohkem, et mis loomadest saab? Ma ei osanudki nii väga inimeste pärast muretseda, mõtlesin, et inimesed saavad ikka kuidagi hakkama. Kui mu vanaema ja onu noorim onu mu lemmikonu Siberisse viidi, siis mul oli hirmsasti kahju pere koerast, kes hulgus pererahvast kolm päeva ja siis hinge heitis. Ma nutsin eelkõige selle koera pärast. Ja kogu lapsepõlve aja kirjutasin siberisse kirju, sest ma olin ainus, kes oli koolis vene keele tähti ja natuke vene keelt õppinud. Ja ma oskasin kirjadele peale kirjutada ja pakkidele peale kirjutada, mida Siberisse saadeti. Ma tean, et see kõik on mitte ainult minu lapsepõlve muljet, vaid minuealiste sõja ajal sündinud laste mälestused ja muljed. Aga niisugused nad on ja neist ei saa mööda. Me kanname oma lapsepõlve mälestusi kaasas ju kogu elu. Ema on praegu tüli sind kuulates meelde. Nii huvitav on ikka, kuidas su lapsepõlve mälestused on loodusega läbi põimunud. Et mul tuli meelde, kuidas vanaisa siis sinu isa Johannes rääkis, kuidas ta tuulispaska nägi. Ja see vist sobib hästi selle huntide ulgumist, loo ja, ja metsavennaks metsapereks olemise luu juurde, et ma arvan, et see oli siis mõni sinu noorem õde, kas hilja või lemm ja oli siis vanaisaga kaasas? Heinamaal kuskil Rapla lähedal, kas sa mäletad seda lugu? Ja vanaisanägijat, et üle heinamaa tuleb ikkagi selline korralik tuulispask ikkagi nagu pööristorm põhimõtteliselt selge suvepäevaga. Ja et see on üleni täis õunu ja käbisid ja kõikvõimalikku, ikkagi suuri ja prügi tuleb otse nende poole, et see tuleb neile peale. Ja vanaisa oli siis niimoodi sekundeid aega otsustada, et mida ta teeb. Ja siis ta võttis lapse enda alla, heitis pikali ja võttis nimelt pani jalad mingi ruttu mingi puujuure alla ja kätega haarjast nagu põõsastest kinni. Ja see lapseridel nagu kõhu all. Jaa, jaa, ta tuulispask läks neist nagu üle. Ja vanaisa rääkis, kuidas teil juuksed tõusid peas püsti ja kuidas kiskus riideid ja noh, et mis oleks kõik võinud lapsega teha. Ja siis ma mõtlesin praegu ema sind kuulates, et need hullud ajad, need kleidid seal on isegi see ajad, et ta oli ka nagu mingi tuulispask, mis läks, ei lähe perede ja need lapsed olid seal seal kõhu all. Kui kõnekad Liined, samad lood loodusest sinu isa kohta on? Minu isa oli talupoegade poeg. Taas kas talu töita oskas kõiksugu peeneid, raua töita, treis looduses ringi rändav jahimees, kes võttis mõnikord oma tütredki, tal oli neli tütart. Ja tal oli ikka poeg, kaka poeg sündis sõja ajal ja abi puudumisel suri. Ta oli natuke õnnetu, et tal on ainult tütred. Ja ta õpetas oma tütred püssi laskma ja treima. Ja mõnda muudki asja veel naisega jahil käinud hilisemas elus, kui ma mõnikord olen vihane olnud või et keegi midagi ei tee või ei, mitte keegi midagi ei oska, siis ma olen öelnud südametäiega, et keevita. Seda ma veel ei oska, aga kui vajas, ma õpin selle ära. Mis saatel ju üldse on natuke rohkem aega jagu isat midagi, õpe võtavad sind, õpetavad midagi ebatavalist, püssilaskmist ja treimist ja ja mida kõike emad õpetavad, seda, mida emad ikka õpetavad õmblemist ja tikkimist ja asjade korrashoidu ja. Talupojaperedes muide on ju nii, et hellitad takse väikesi tüdrukuid, kuni, kui nad on kaks ja kolm ja neli ja nad on siis suurte inimeste meelest nii armsad ja neid võetakse kergesti põlve peale. Aga taluperedes on niimoodi, et kui tüdrukud saavad juba viis ja natuke ka üle siis tüdrukutele öeldakse väga lakooniliselt, et kas Saina, et nutt tuleb ära koristada laualt või et taldrikut tuleb kuivatada, võinoad-kahvlid tuleb kuivatada, kas sa ei näe, et siis äkki nagu hakatakse talus võtma juba väikesi tüdrukuid liiga vara täie eest. Suurte tüdrukutena ja seima mäletan ettegi haiget. See oli nõudlikus või kasutaksid sa muud sõna? See taluelu võimsus, mis matab sind endasse sul ei jäävaba aega. Kui mult hilisemas elus on küsitud, et missuguses kodus sa tahaksid elada või missugust kodus sa tahaksid luua siis ma vastan ilma pikemalt mõtlemata, et ma tahaksin elada talus. Aga kui ma olen selle välja öelnud, siis mul tuleb meelde, see taluelu on. Tore küll, aga seal on nii palju tööd, et seal kunagi jääb vaba aega. Ja siis ma tegelikult pigem ei taha elada talus ma tahaksin, et ma teeks töö äramist teha tahab, aga ma tahaks, et mul ei jääks siis ka vaba aega. Ja see on võimalik ainult linnas. Nii huvitav ema on see, kuidas sinu jaoks talu tähendab ka kõike seda teed alati et seda ei ole võimalik lahutada sõnast talu. Et kui meie siin nagu noore perekond mingil hetkel tahtsime talu osta ja tegelikult mõtlesime rohkem sellise noh, kassist suvitustalu peale, aga sellise talu peale, kus kas või võib talvel käia ja saab olla ja loomingutööd teha. Ja noh, aeg-ajalt muruniite marju korjata ka siis ema mõtles pikalt, ütlesid, aga see ei ole talu. Ta võib-olla vana talunimega, ta võib-olla talu ajalooga, aga ta ei ole talu, kui sa seal loomi kasvataja, kui sa seal heina ei tee ja nii on jah. Olid sa pigem lepliku meelega nendes küsimustes tööd lihtsalt oli vaja ära teha ja vanemaid lihtsalt tuli kuulata või mäletad sa mingite trotsi ka naha vahel hinges kusagil sellest ajast? Ja vastukokku äkki? Ei, mul ei olnud vastu akuma, kui olin liiga pai või tegin endale võib-olla natuke liiga sellega, et tahtsin olla heinal suhteka võrdne ja, ja, ja riis sõtta ja ja kuhja mitte teha, vaid saadud mitte teha, vaid saba otsas tallata ja ja heinu vastu võtta, lakkas ja ja hiljem ma tahtsin last oma lastele natukene võimaldada pikemat lapsepõlve kui talulastel tavaliselt on ehk niisugust põlve, kus nad saavad kergemini läbi ja kus neil jääks natukene vaba aega. Ütleme siis, et seda teha, mis neile meeldib, mitte seda, mida tingimata peab. Aga Rapla majas ja rapla elus, mis ju enam ei olnud taluelu ega talumaja pidid lapsed muidugi marju korjama, aias Tikreid korjama ja peenraid rohima ja seda kõike nii nagu alevi lapsed ikka teevad. Sa Kristiina, olete rääkinud varem ka, et et sinu ema, isa on olnud oluline inimene sinu teel. Miks temast kujunes sinu jaoks see teenäitaja mõnes mõttes või mõjutaja seal kusagil alguses? Kaks minu jaoks tõesti väga olulist vanainimest minu lapsepõlves olid siis vanaisa Johannes ja naabritädi, kes oli ka minu vanatädi minu vanaema, õde Linda ja kõiki neid teid, millest tema rääkis, mis olevi lapsel ikka on neid mäe tihti tegimegi koos vanaisaga või tegime koos Lindaga. Ja minule meeldis Eleti nendega koos olla, sest nad rääkisid nii huvitavaid lugusid. See oli lihtsalt täiesti muinasjutumaailm, kuhu need võiksid ära viia vanaisa oma jahi juttudega ja juttudega esimese eesti aja elust-olust ja sõjast ja kruutidest ja külaelust. Ja Linda jutustas mulle ymber, kui ma veel ise lugedagi ei osanud. Oskar Lutsu teosed, lemmik muidugi kevade, Tammsaare kõik viis osa tõde ja õigust. Ma teadsin neid ennem juttudena, täid, kanadid, juttidena, kui ma neid kunagi hiljem lugesin. Alati ma mõtlen tema peale. Ja kui nüüd Linda mõned aastad tagasi suri siis ma viisin talle haiglasse audioplaadiõigusega panin talle kõrvaklapid pähe ja kaotasin ta silmi, kui ta kuulis, et see oli läinud aastasaja kolmandal veerandil kui Krõõt ja Andres Ammasele koormaga läksiitide kuulas, nii huviga ja ma nägin, kuidas kõik see elustis temast oli suur lugeja. Et ta on alati olnud nagu minu lemmiklugeja ja ma olen tihtipeale teda ette kujutanud, kui ma olen oma raamatuid kirjutanud, olen kujutanud ette kastel eesti Haus ja vanaisa ka hästi aus. Et näiteks kohe välja, kas köidab teda, kas teil on huvitav ta rääkis Nad, rääkisid lugusid ka nii, et et see pidi olema huvitav, see oli rahulik Seli põhjalikult üles ehitatud, selline külajutuvestja, enesekindluse ja väärikusega räägitud lood. Liim, mis kooliteelt terdamate hetkedel meelde on jäänud, oli see aeg tähtis on see niisugune, millele praegu on tahtmist tagasi mõelda. Koolis saadab mind tunne, et et ma olin kahestunud. Praegu ma oskaksin isegi öelda natuke skiso freeniliselt kahestunud, sellepärast et kogu aeg kodus räägiti ühte juttu ja koolis räägiti teist juttu. Ma olin kolmandas klassis, kui Stalin suri ja kooli koolis Rapla kooli aulas korraldati pidulik kurbtseremoonia. Ja ma tahan ja tahan unustada ära nende õpetajate näod, mis olid paistesse ja punaseks nutetud. Ma tahan, aga ma ei suuda ja kui nad tulevad mulle tänabki veel tänaval vastu, siis mul kogu aeg tuletas meelde. Ma olen selles samas koolis keskkooli alguses. Mind on lukustatud kaheks tunniks kooli raamatukokku, komsomoliankeet, teis, see mul see ka meelest ei lähe, kuigi ma ei ole pika vihaga. Aga see ei lähe mul meelest. Ja asi jõudis sinnamaale, et kui ma vilistlaste kokkutulekul mõnikord pidin rääkima sellest, et kui väga tänulikud Me kõik koolile oleme siis mul lihtsalt hääl jäi kurku kinni ja ma hakkasin kokutama, kuni ma ütlesin, et ma enam ei esines sel teemal. Ja ükskord klassikokkutulek kol rääkisin klassile, et et mul on nii kahetised mälestusest koolist ja et mul on niisugune häda. Ja minu klassikaaslased ütlesid, et liig, kas oled ära pööranud või? No see oli meil õnnelik aeg ja õnnelik lapsepõlv. Ja siis ma olin päriselt kohkunud ja ma teen kummarduse nende õpetajate ees, keda paljusid enam eluski pole. Kes vihjasid, et asjad ei ole päris nii, nagu koolis neist räägitakse, sest aeg on niisugune. Ja see tegi minust selle mamma, kes vaatas ja kontrollis oma laste kooli. Kui ma kuulsin, et Kümneaastase Kristiina õpetaja ütles, et noh, lapsed nii ja nii mitu raha homseks kaasa ja kõik, ostke punased kaelarätid. Ja ülehomme terve klass astub pioneeriks. Kui Kristiina tuli minu käest seda raha küsima, siis mina ütlesin, et Kristiina raha on siin. Aga me peame sellest asjast rääkima. Ja siis ma rääkisin Kristiinale, et Ühel kui õpetaja, mida tahab, aka pioneeriks astmeid astumine on vabatahtlik. Ja pioneeriks astumine tähendab seda ja seda ja seda. Aga et sa võid ise otsustada. Selles mõttes ma oma koolitee järel muutusin selleks, kes kontrollib oma laste kooli. Kui oli lastevanemate koosolek, siis näiteks tõstsin käe ja küsisin, et misjaoks kogu klass peale tunde jäeti, sellepärast et kahel lapsel oli vene keele kodune töö tegemata. Ja niisuguseid küsimusi, küsisin nii, et mõnikord tänaval, mõni lapsevanem tuli mulle vastu ja ütles, et kuidas sa julged. Aga ma julgesin küll. Kas sa. Ei saanud, ei saanud kiusatusele mingis mõttes ka suur, sest et ega ju väikeses kohas ei ole liiga palju asju, mida lastel teha ja ringe ja pioneeriasi siiski tõotas vähemalt mõnda lõkkeõhtut või midagi sellist. Nii et raske oli valida ka ema jällegi sind kuulates ma noh, esimest korda sõnastasin niimoodi tegelik, kuid sina olid pärit ja nagu ka mina, siis sinu sinu isa kaudu dissidentide perest ikkagi sügavalt dissidentlikkust perest, sest et mul on peaaegu, kui sa, Sten, küsisid, et mis ma vanaisast mäletan. Mäletan, kuidas vanaisa kindlasti see oli enne Brežnevi surma. Ma olin ikkagi väga väike laps, õpetas mulle kaunistage meistrikojad kolme koduvärviga pimedas toas, enne magama jäämist. Ma ei tea, võib-olla küünal põles. Jah, põles, sest et ma mäletan nagu, mis pilguga te vaatate, et mismoodi ta õpetas. Ta õpetas mulle Eesti vabariigi hümni. Ta õpetas mulle selgeks kõik jõululaulud. Ja ma arvan, et see ei olnud tavaline asi. Nii et kui ma laulsin, jää kestma, kalevite kange rahvas koolis, siis ma ikkagi kogu aeg teadsin, et see ei ole meie, pärisin. Me oleme nüüd kronoloogiliselt teinud ühe hüppe, aga ma läheks ajas natukene tagasi, sest paar episoodi tahaks üle rääkida. Lee, mismoodi Andres tuli sinu ellu ehk siis tütarde tulevane isa? Keerulisi teid pidi, sest Andresel oli enne mind perekond ja lapsed. See oli väga keeruline ja raske aeg meile kõigile. Ja kui see juhtus, et meie kokku jäime siis me hindasime ja hoidsime seda kokkusaamist ja kokkujäämist väga ja elasime seda läbi. Ja Andres oli täiesti teistmoodi taustaga ja teist teistsuguse lapsepõlvega ja teistsuguse. Andres oli teise või kolmanda põlve intelligent. Te kaks olite justkui erinevatest maailmadest vä? Olime ja mina pidasin hinge kinni, et kui Angressipa meie peres elas, et kuidasmoodi ta hakkab läbi saama, kui oskab läbi saada minu isa, kes oli talupoeg ja vähese haridusega inimene. Ja kokkuvõttes ma võin öelda, et on press, õppis ja oskas ja sai suurepäraselt lõpuks läbi minu isaka. Jaan dress kohtles lapsi suure lugupidamisega, mina vaatasin seda kõrvalt täiesti täiesti, silmad pärani peas. Ta andis ruumi lastele, meile kõigile. Hädavajalikke piire ta muidugi pani. Ta vedas lapsi igale poole kaasa, julgustas mindki lapsi võtma igale poole kaasa ja me lihtsalt ei läinud sinna perre külla, kuhu meid kutsuti ja öeldi, et lapsi pole soovitav kaasa võtta. Andres tõi teise hingamise meie koju ja sellesse liiga talupoeglik, kus rapla koju. Missugune oli see suvepäev, kui Kristiina sündis? Juulikuu keskel see oli yks palav päev ja sünnitusmajas oli niimoodi, et kui Andres tuli vanaisa oli roolis sapakaga siis minule ja tütrele haiglasse järele, siis Ma tean, et kõik palatikaaslased ja teiste palatikaaslased vaatasid niimoodi haigla kardinate vahelt, et mis autoga kellelegi järele tullakse. Ja varasematel päevadel olin ma näinud ja kuulnud neid kommentaare, et kui kellelegi tuldi sapakas takkajärele, et siis naistel oli selle kohta üht ja teist arvata et sapak hakkab või ainult sapakaga. Ja ma tundsin, et kui järele tullakse, tuldi, et siis siis naised jälle tagant tagantjärele niimoodi aknast vaadates põlastavad hakata, aga mul on lihtsalt täiesti ükskõik. Aga veel oli tulnud vastu vanaisaga ja Andresega ja oli tulnud. Piret, kes oli siis aasta ja kolme kuune. Ja ma mäletan, tan, mis Piret ütles, kui täiesti kiilakad Kristiinat nägi, ütles, et juukseid ei olegi peas. Nii et oli arvanud, et pisikestel titatel, kes sünnivad kohe juuksed peas Nii Kristiina, missugused sinu esimesed mälupildid on? Üks, ma arvan ikkagi, et see on kõige parem see, et ma ei suuda midagi veel varasemat meelde tuletada, muidugi see koorini Eeva raamat, mis ema on kirjutanud, kus siis Eeva olen, mina ja Kaarin on mu vanem õde. Et seal on siis sellised jutud minust, kus ma olin kahe ja poole aastane. Ja midagi ma sealt siiski nagu, nagu arvan, mäletavat. Et kiisu, kiisu, tule alla, muidu sina kukud taevasse. Olin vaene tähele pargi pargipuu otsa. Ronin, et kassile, kelle, keda koer oli ajanud puu otsa. Et käed üle olla muidu taevasse. Et laps, kes ei tea mitte midagi gravitatsioonist, et et võibki ka niipidi arvata. Ma arvan, et ma mäletan vana ise lõhn. Siukse paksu suusakampsuni lehmed, kui vanaisa Invitis hõlma või testis sill siis mismoodi vana ise lehnes, et see oli selline tõkke pissi, dekatike natukene sellist mingisugust saapamääret ja, ja mis seal õli siukene, mõnus paksu villa lehm. Ja ma mäletan tutimütside ja kinnaste lõhnaga paksu pakkumisega oli tuldud tuppa. Ja, ja ma mäletan ühte tohutut tüli tädipojaga kelle ema teeb paremaid vahvleid. See oli nii metsik tüli oma ema kõige paremini tahvlid maailmas oli nii täh et nüüd, kui ma näen mõnda last niimoodi oma ema, kaitsesime seal raevukalt ja nii, et et niukesed, hütid lendavaid, siis me tegelikult südames mõistan teda. Et see on lapsele tähtis teema ja sellest ma olen kirjutanud ka viimased luulega, kohtumised ühe luuletuse aktsia algab, nii et ma mäleta, ütleme, et ema tegi vahvleid. Missugune laps seal pisemas põlves? Kristiina oli võrreldes kasvõi veidi vanema õega eespool. Kristiina oli äpu. Talid vasakukäeline, see oli aeg, kus kooliõpetaja tänam ei sundinud lapsi ümber õppima. Paremakäeliseks. Andres oli ere näide sellest, et tal oli elu lõpuni lapselik käekiri, niisugune suur ja kandiline ja lapselik sest Andres oli vasakukäeline ja teda tema kooliskäimise ajal. Õpetajad olid seda meelt, et kõik vasakukäelised lapsed tuleb paremakäeliseks ümber õpetada. Tulemuseks oli lapsik käekiri elu lõpuni. Ja prooviti olla vasakukäelise lapse ema ja õpetada teda kuduma. Koolis oli vaja, et laps õpiks, eks olles sukka kuduma ja kinnast kuduma. Ma mäletan, et me nutsime Kristiinaga mõlemad. Meil oli üks bulgaariakeelne õpetus, kuidasmoodi. Vasakukäeline laps peaks kuduma. Ja päris hästi, mina bulgaaria keelest aru ei saanud. Ma sain peaaegu kõik aru, aga ma ei saanud aru, et vasakukäeline laps peab ka kuduma. Mitte paremalt vasakule vaid vasakult paremini. Ühesõnaga kogu kudumistöö peab tal olema teistpidi. Lõppude lõpuks üks käsitööõpetaja aitas meid hädast välja. Aga see, et sõitis, et ma ei näppu, et sellest ma olen ikka püüdnud püüdnud üle saada. Ega ma ei olegi öelnud, et sa oled äpu, ma arvan, et sa oledki üle saanud sellest, et sa olid äpu. Mis, mis see õigupoolest siis tähendab, säpuks olemine? No tegelikult ma arvan, selliseid ütles, et võivad väga kergesti lapsele kuidagi külge jääda või et hakkabki mõtlema, et nüüd ma olen selline või selline selliseks mõned loodud olengi. Tekitab alaväärsus kompleksi. No võib-olla natuke jah, et mina olen palju nagu leidnud ennast mõttelt, et kuidas ikkagi olla hakkaja ja kuidas seal Like, kuidas sulle just selle selle lapsepõlves natuke võib-olla kinnistunud äpu vastanud, et küllap siis oli minust hakkaja maid, lapsi seal ümbruskonnas suguvõsas ja ja sealsamas talupoja juuste peal sirgumas. Meie peres kiideti lapsi nii palju, et ma mõnikord mõtlesin etappi. Me kiidame oma lapsi liiga palju. Me kaua aega hoidsime ennast tagasi, et mitte mitte kiita sinu luulekatsetusi, sest siis oleksime me pidanud juurde rääkima, kui raske harrastus või kunstiala on luuletamine. Ja me hoidsime ennast tagasi ega kiitnud sind üldse mitte sellel perioodil, kui sa luuletasid, et ülalkõrvitsat on reas kapi otsa, nad on väga head. Aga ühel ühel päeval, kui sa esitasid meile oma luuletused, puu, karjutus. Ühel päeval karjutud dotsent vu maa pari langes kuule, nii saigi vuuk karjutud. Mõlemad hingasime Andresega sügavalt sisse ja kallistasime sind. Nii et tühja neist väikestest praktilistest äpu olemistest. Sakkasid mäletan küll tüdrukuna targa teraselt. Luule mäletan, et helilisteks venelased nii väga imetlesime seda nagu seda oli nagu tore tunde külla, et et tema isa on nii profid sellel alal ja, ja kui ma nüüd tõesti midagi originaalset väljel mõtlen, leiutan siis, siis need märkavad seda. Mäletan tegelikult ühte hetke, kus ma tegin ühe sihukese päeva salmi või isa tegi selliseid päevapoliitilisi salme siis vabariigi alguses 91. aastal ja mina kuidagi mänglev kirjutasin taga kaasa ja see oli vist heline säilmed. Jürikuu Halledest ahede tööd, Eesti on jällegi vaba, kirub Mart Laari banaanisööt, põrnitseb oma ninaga. Jah, see oli tore, siis sulle meeldisid tema ise seda nagu märg käsi täitsa töisele kirik teles isegi meelde. Ja, ja ise olen ma kirjutasin ühe sünnipäeva luuletuse. Märtsi lumest lõhnad, hommik pungi ajad hekk, käigu hästi sinu kummik keset sulavett. Jäletik, videlen sünnipäev, 13 märts siis ma mõtlen selle luuletuse peale. Kristiina kas sa mäletad hetke või aega, mil sa tajusid ja said aru, millega sinu vanemad tegelevad, sest see oli ikkagi ju veel nõukaaeg ja inimesed käisid tööl kes käisid ja kes ei käinud, et see võib olla, on see koht, kus on raske ette kujutada kirjaniku või luule inimeste tööd tegemas. Sest noh, ma kujutan ette, et te olite Andresega kodus kogu aeg või ei olnud. No minul oli ka töökohti, näiteks ma olin rapla kohtus tõlk õige mitu aastakümmet. Aga see ei tähendanud, et ma oleks pidanud tööl käima iga päev ma käisin, on siis, kui mind oli vaja. Aga see oli ikkagi hilisemal ajal, et meie väiksed olime, olite te ikkagi mõlemad, aga kutselised. Aga sa tajusid ja said aru, millega su vanemad tegelesid, et kui näiteks koolis jutuks tuli, keegi küsis oskasite vastata, kes võima on või kes visanud. Mäletan, et vist oli neljas, viies klass, kus tuli õpikus, oli üks ema luuletus. Igal hommikul avan peo ja lasen lendu lugema, et kui hiljemalt lademetes kulli pojad. Ja siis mind kutsuti tahvletiste lugema mingil hetkel ka kutsuti ema ema vist kooli niimoodi esinema kirjanduslikult. Ja siis ma mäletan, et siis läks nagu kergemaks. Et kes nad on või millega need tegelevad. Liigas sa mäletad end emana laste pärast muretsemast mured on alati olemas ja, ja, ja kui nendest räägime, siis mis teile meenub sellest ajast Kristiina siis teiste hulgas, et kas ta näiteks oskas pahandustesse mõnikord sattuda või korraldada midagi niisugust, mis ikkagi pani pea valutama või mida tuli klaarida, mis oli võrdne sõnaga jama. Ära nüüd nendest ö tihkahtist räägi. Et ühel päeval ütlesid siis meie lapsed, et nüüd me läheme diskole, noh, meie siis isaga ütlesime, hea küll, aga pool 10 peate kodus olema. Siis lapsed pidasid nõu ja ütlesid meile, et tema saajad kanad, kana pool kümmet siis kui alles algab. Ja siis me pidime mõtlema, mis edasi saab. Mina olin juba tol korral pereautojuht ja inos autojuht. Ja siis sellel hetkel me leppisime lastega kokku, et nad peavad alati öösel, kui on diskol tagasi tulemine, helistama kusagilt mingi kultuurimaja, eks ole, kantseleist lauatelefonid olid tol ajal ainult peate helistama, et tema tule autoga vastu. Nonii, ja siis mina ütlesin, et olgu kell mistahes Ma tulen alati autoga järele ja nii ma olen siis tõusnud öösel pool kolm ja vedanud koju, omad lapsed, omad tütred ja veel kolmveerand klassi takkajärele. Kas niisuguse sõnaga nagu rangus lapsepõlves oma isa ema juures on seal mingisugune seos? See on minu ema on ikka olnud parasjagu range ka, aga ma mäletan seda, et isa, kes ma arvan, et ta ei olnud kõige parem piire seada, visa. Tal olid omad voorused. Näiteks tema ei taibanud kunagi kiita, kui sa põne T-särgi ilusti kappi ja kõik on korras ja niimoodi see läks tal silmist mööda. Aga kui sa oskasid kõikide mingi põnev luu või niimoodi mingi muinasjutu välja mõelda, unejutuks, et siis said isa käest pika pai. Aga, aga ükskord oli küll väga pahane. See oli selline hetk, kus me korraldasime Meie sellisel väliterrassil, millel tegelikult ei olnudki mingisuguseid ääri, heligi selline põhimõtteliselt plekk Katus. Korraldasime ühe sellise alevi pihku ja tuli meile seal igasuguseid lapsi kõrvalt tänavatel ja ja see oli meie arvest ikkagi väga-väga suur sündmus. Aga see ema isa väga häiris ja see ka, et seal ikkagi ohtlik olla, kukkumisvõimalus oli seal väga suur imema ulja, siis ei olnud seda üldse tähele pannud. Ja ega isale ei meeldinud ka, et nüüd äkki oli. See oli seal ka selliseid noormehi, keda ta ei tundnud ja, ja siis, kellel oli väga range, pahane ja ütles, et selliseid asju ei tohi enam olla. Aga kui isa vähe kurjustab, siis võib-olla oled eriti tundlik ka nendel hetkedel, kui ta kurjustab, et sa jääd meelde. Kas Lee sulle meenub jutuajamisi Andresega või nõupidamisi või muret tundmisi tütardega seoses? Nojah, nad kolmekesi olid lõppude lõpuks ikka jõud meie peres ja kui noorim tütar lõpetab tas üheksanda klassi siis juba kaks vanemat olid Tartus. Ja kui noorim tütar teatas, et mina nüüd Rapla keskkooli üldse minna ei taha, mina tahan Tartus kunstikooli minna ja Piret ja Kristiina on juba ka Tartus. Siis meie ei tahtnud sellest midagi kuulda ja ütlesime, et kes kooli ja, ja Koidu edasi veel kolmeks aastaks. Aga siis noorim tütar keeras süles kaks vanemat ja siis nad kõik kolmekesi istusid meile pähe, et miks me oleme nii konservatiivsed ja ei luba noorimat tütart. Tartusse kunstikooli. Järele jätmatud, et lõpuks lõpuks nii läkski. Aga me ei tahtnud Antressekas seda läbi lastajat, ei jäänudki sellega nõusse. Aga me ei võtnud ka midagi hullemat, et ka takistanud, aka noorim tütar läkski. Pärast üheksandat klassi Raplas läkski Tartusse kunstikooli. Hiljem olen ma mõtelnud, et me oleks pidanud jääma oma nõudmise juurde, et enne keskkooli ja siis. Räägime loomingulistest inimestest siis see pilt Nende kodust võiks olla umbes selline, et noh, piltlikult öeldes mõnikord läheb isegi söögitegemine meelest ära. Kas sa võtad oma kodule Kristiina selles aspektis kui palju natsionalismi või noh, sellist nii-öelda jalgadega maa peal olemist nii-öelda halli argipäeva üldse selles kodus on, kus nii ema kui isa. On loomingulised kirjandusala inimesed. Muidugi ma ei tea, kas sinu käest on seda õige küsida, sest mõnes mõttes saju jätkad seda kõike ja. Ma jäin just sama asja peale, mõtleme praegu, et minul paraku mõnikord läheb meelest ära, et tuletan süüa teha või endalegi siia hankida. Et nüüd muidugi, kui, kui on lapsed, et siis nad ikka tuletavad meelde. Aga loomingulised inimesed ja mis siis sellest majapidamise muredest saab? See toob mulle meelde, et Andres peres või Andrese lapsepõlveperes oli loomulik, et palgati koduabiline, kes aitas kodu kodutöid teha. Mina olen õppinud ära nägema Kristiinal põrandat pestes või mingit muud majapidamistööd tehes tuleb luulet, tamised tahtmine peale ja olen õppinud Kristiinale appi minema. Sest ise ma olen palju kannatanud selle all, et poole põranda pesemise pealt tuleb mulle hea idee. Ja kui minust siis võidab see kohusetundlikkus, et ma pean selle töö ära lõpetama. Siis, kui ma töö olen ära lõpetanud, siis idee, mis mulle pähe tuli, ei tundu enam üldse nii tore paberile panemise vääriline. Niisiis, kui ma näen, et Kristiinal plahvatab midagi ja tal on töö pooleli, siis ma hüppan talle appi ja lasen tal tal minna. Mõne lausega ma võiks rääkida siia otsa veel järgmisest põlvkonnast ehk Kristiina, sinu lastest. Kristiina, oled sa pigem emana lühikese või pika süütenööriga? Huvitav küsimus? Eks ma arvan, et ma olen nagu, nagu kõik inimesed, kui sa olen natuke väsinud, sisse süütenöör, natuke lühem, aga aga kui olen puhanud ja, ja kuidagi olen osanud ennast hoida ja mind on natuke hoitud ka, et seal on hästi rahulik ja tasakaalukas. Kas lapsed on näinud kurjeima ja missugune on kuri ema, sinu puhul? Väiksem tütar nüüd laulab seda laulu ma kahjuks ei teagi sõnade autorit, aga minu meelest on need geniaalsed sõnad. Tahan, ei taha, ma ise ei tea, kes seal natuke paha või päriselt hea seal lasteaias nii tähtis laulja siis vahel, kui mõni laps pahandust teeb, siis ma küsin, et kes sa oled nüüd natuke paha või päriselt hea. Ja siis hiljuti sain siukse varsti seppa päriselt ka. Et ka seda on vist vaja läbi proovida. Aga ma ikka püüan sinna muumimamma poole, ma arvan, minu ema on öelnud mulle ja muumimamma vahel on kuri hunt ka olnud, aga suures osas ikkagi muumimamma ja muumimamma arhetüüp on Tove Janssoni ikka geniaalne. Selline tark ja tugev ja soe mamma, kes kes võtab kasvõi haisu loomaaia urri ka oma tiiva alla, kui vaja, et kett hoiab kogukonda koos ja ja tasakaalustaks seda uljast, memuaare, kirjutavaid, papat ja. Aga noh, selline võib-olla natukene nunnu näide, aga aga siiski mu Häsi ema Anna-Maria kohta, kes oli siis minu minu vanaema, isa, ema Läänemaa talupoeglikust liinis, temal oli 12 last ja mees armastas kõrtsus ka käia. Ja siis räägitakse tema kohta, et tal oli valge särk selga, sedeli rahulik ja ta pani heina kokku ja kui rahulik ta kogu aeg oli, et kunagisi ei kuulnud teda laste peale häält tõstma, ma ikka vahel mõtlen tema peale. Selle saate pealkiri on, käbi ei kuku ja me saime täna siis kaasa elada episoodidele. Kahe Eesti naise elus, ema Ly Seppel ja tütar Kristiina Ehin. Suur-suur, aitäh, et te rääkisite. Aitäh toredate käsilaste eest. Meie kohtume nädala pärast taas, minu nimi on Sten Teppan, kõike head. Kuulake pikemat versiooni jutuajamises TEMA liis epe lehini ja tütar Kristiina Ehini ka vikerraadio koduleheküljelt või mobiilirakenduse kaudu. Leidke saade, käbi ei kuku, seal asuvad ka kõik varasemad vestlused laste ja nende vanematega.