Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Tere kõigile siia, vikerraadiotelki või lavale. Ja mida me nüüd siin täna teeme, see on siis kirjandussaade loetud ja kirjutatud avalik salvestus. Mina olen Peeter Helme ja mul on hea meel tervitada siin Kadrioru kirjandustänava festivalil, kirjanik Andrus Kivirähk, tere, Andrus. Tere. Tere. Ja kutsusin sind saatesse kahel põhjusel. Esiteks sellepärast, et sinu sulest ilmus hiljuti uus lasteraamat Tilda ja tolmuingel. Väga hea raamat, aitäh, aitäh. Ja, ja teiseks, sellepärast, et minu jaoks vähemalt üllatuslikult oled sa tegelenud ka Tammsaarega nimelt ilmusi mõne aja eest. Põrgupõhja uus vanapagan, ma ei teagi, mitmes trükis on, mis on varustatud sinu järelsõnaga ja mõtlesin, et võiks alustada äkki kõigepealt üldse Tammsaarest. Ma ei hakanud küsima, kust sa võtad aega, et nii erinevaid asju ja nii palju kogu aeg kirjutada? Ma umbes tean, kuidas see käib seal lihtsalt midagi muud eriti ei teegi. Nii see kirjutamine käib. Aga mind huvitab hoopis see, et kui palju sa lugeda jõuad, sest et kui ma lugesin ka seda põrgupõhja uue vanapagana saatesõna, siis ma hakkasin mõtlema, et kas sa pidid hakkama uuesti Tammsaaret selle saatesõna kirjutamise jaoks üle lugema. Kui palju sa pidid sellesse maailma sukelduma või tuli see kuidagi iseenesest. Kas see tähendas sinu jaoks eraldi suurt uut pühendumist? Selles mõttes küll jah, et ma lugesin ta loomulikult uuesti üle, sest et ma olin muidugi teda lugenud põrgupõhja uut vanapagan ja isegi vist mitu korda, aga siiski suhteliselt suhteliselt ammu. Ja et need järelsõna hakata kirjutama vees sõnauda seda just nimetada, et selleks ikkagi ma pidin värskendama end, aga, aga teisalt see ei ole nüüd muidugi ilmselt oleks väga raske kirjutada sellist ees ja järelsõna, kui sa lihtsalt ja mitte midagi muud Tammsaarelt lugenud ei olegi. Et on oluline siiski teada, aga mingeid konteksti ja teisi teoseid ja neid on muidugi üle lugema ei hakanud. Aga õnneks ma olen neid täiesti piisavalt palju lugenud, sest et nagu sa ütlesid, olen ma tõesti Tammsaarega tegelenud ja nüüd mitte ainult põrgupõhja ei ole see tegelemine vaid tegelikult ma olen, olen viimastel aastatel päris palju Tammsaarega kokku puutunud, et võib-olla noh, kui me nüüd hakkame üles lugema, mis mulle praegu meenub näiteks VAT Teatris selline näitama nagu Karin ja Pearu mis on siis kahe Tammsaare tegelase, siis Karin Tammsaare tõe ja õiguse neljandast osast Pearu siis esimesest, viiendast kui viimine Tammsaarel need tegelased kunagi iseenesest kokku ei saa, üks elab Tallinnas, teine teine vargamäel ja on täiesti erinevad, et noh, erinevas maailmas aga tundus nagu põnevamad kokku viia, sest et nad olid sellised tegelased, kes minu arvates, kui nad kokku oleksid saanud, siis oleks meil olnud päris palju rääkida, et nad kindlasti olid mingis mõttes väga sarnased ja noh, selleks oli vaja tunda tervet tõde ja õigust muidugi, et seda kirjutada, siis praegugi veel draamateater mängib siinsamast Tammsaare Tammsaare majamuuseumis, mängib sihukest tükki nagu vaimude tund Koidula tänavas kus on tegelasteks siis Tammsaare, Mati Unt ja Felix üksist tüdruk tänapäevast, kes siis sinna vaimude keskele satub ja seal millest seal põhiliselt kõneldakse, sellest trükised põhiliselt kõneldaksegi seal Tammsaare tõest ja õigusest ja sealsetest naistegelastest ja Tammsaare arusaamast selle kohta, mis asi on armastus, mis on abielu, mis asi on surm ja nii edasi. Et seal siis Tammsaare hunt vaidlevad nende nende teemade üle. Ja tegelikult alles eile ma tulin Pärnust proovist Pärnu Endlas, kus siis algasid proovid Tammsaare Tammsaare romaani elu ja armastus põhjal tehtud tramotiseeringuga, mille dramatiseeringu jälle siis ma tegin Aare Toikka palvela, seal siis Rudolf ja Irma lugu. Nii et ma tõesti Tammsaarega olen tegelenud viimasel ajal päris päris tublisti. Oled Mul on meeles, et selles vaimude tunnis nad siiski ei räägi mitte ainult armastusest ja naistest, vaid Chabatas tuleb ka juttu ja natuke sellistes Tammsaare ja moodsa maailma põrkumisest. No see ka jah, tuleb loomulikult sisse, seal olekski väga igav, kui oleksid ainult armastusest ja surmast ja täiesti õigus, et eks ikka jah, sellist olmelisi detaili peab ka olema. Aga mulle tundus tegelikult Sahhabata lõikamissituatsioon selles mõttes väga vaimukas, et pani vähemalt mind kohe küsima, et et kuidas Tammsaare ajaproovile ikkagi vastu peab, et sest sa tõid just sellise ulmelise jaburate detaili kaudu välja selle, kui kauges ja teistsuguses maailmas siiski Tammsaare elas. Nojah, Tammsaare ajal teatavasti leiba lõigati teistmoodi, et leib. No ega ma pole ka näinud, kuidas ma olen kuulnud, et pereisa võttis rukkileiva sülle, lõikas korraliku noaga siukse ana proovis ja bataat, niimoodi lõigatakse tal aega kohe lössi sihukse noa all või määridanud kõik jahuseks. See käib hoopis teistmoodi ja, ja, aga noh, ma arvan, et Tammsaare ikka ikkagi peab ajaproovile vastu küll või, või noh, ühesõnaga, ta on nagu muutunud millekski, millekski enamaks kui lihtsalt lihtsalt selliseks uudiskirjanduseks. Ta on ikkagi muutunud mingiks selliseks Eestimaavaraks, kust on nagu võimalik. Ta mingeid üksikuid karaktereid, üksikuid liine, üksikuid teemasid ja nende põhjal luua täiesti uusi teoseid, mitte mitte ainult mina ei tegele sellega, vaid omal ajal, Mati Unt, eks ole, tänavalgeldades Urmas lennuk ja kindlasti neid, neid siirdeid on eesti kirjanduses, Eesti näitekirjanduses igal pool on on ju kindlasti meeletult. Et järgmine aasta tuleb välja ka siis lõpuks siis see mängufilm tõe ja õiguse esimese osa põhjal ja ja noh, teates on Tammsaare pidevalt olnud. Et ta on, ta on jah, nii nagu ütleme, euroopa või läänemaailma tsivilisatsiooni jaoks on, on piibel ja antiikmüüdid, kus siis kogu aeg võib midagi võtta ja millelegi viidata ja miski sümboliseerib midagi, et nii nagu Tammsaar ise, eks ole oma Juudit kirjutada, see võttis piiblist. Ja ka tões ja õiguses on neid piibli vihjeid meeletult, niisiis omakorda Tammsaare on on jõudnud siis tänapäeva eesti kirjanduses umbes samamoodi, et temaga temaga tegelemine on sellele selles mõttes ei saa öelda, et siis piiblimüüdid või antiikmüüdid tüütavad ära või muutuvad ajakohatuks, eks ole, et nad on alati kõige alus see nii-öelda tüvitekstist nagu Rein Veidemanni kuulus-kuulus väljend kõlavat, nii on ka Tammsaare. Me räägime täna Tammsaarest, aga ma ütleks kohe juurde, et teine on siis, et kes on siis teine dividext, kellelt ka mis ajab ka siirdeid Eesti kultuuri ju pidevalt, eks ole, ja kellega ma ka olen tegelenud, et noh, minu jaoks ongi mõlemad nagu kaks sellist kaks sellist väge pinget, vana mees. Nii nagu on Pearu ja Andres eesti kirjanduses Tammsaare. Ma saan aru, et sul mingisugust hirmu või valehäbi ei ole, et sa ei karda nendega mängida, ei karda, et sa pühaduse teotusega tegeleksid või ei karda lugejaid välja vihastada, näiteks. Aga ma tegelikult suhtub väga suure respektiga mõlemasse, et ma kindlasti ei hakkaks nagu kuidagi suvaliselt muutma. Ma võin teisendama, et ma üritan jääda ikkagi väga autoritruuks Lutsu ja Tammsaare truuks, kui ma nendega tegelen. Et see pole kindlasti mingi selline plasseemiline suhe, näis, ta ongi selline. Kas võib öelda ka selline partnerlus, et kaasautorlus, et väga meeldiv on olla Tammsaare Lutsu kaasautor, et nad on väga palju tööd juba ette ära teinud ja siis noh, minu ülesanne on siis natuke veel siis mingi oma nüanssinna lisaga. Aga räägime äkki põrgupõhja uuest vanapaganast kaaslast, et kuna see raamat nüüd ikkagi üsna hiljuti ilmus ja ja sa sellest kirjutasid, et mida konkreetselt see raamat sinu jaoks tähendab, et kuidas see sinu jaoks ülejäänud Tammsaare loomingu taustal mõjub või kas see on sinu jaoks oluline või, või on, on see sinu jaoks hoopis mingi selline ebatavaline Tammsaare nagu mõne nagu mõned ka öelnud. No eks ta natuke teistmoodi on jah. Aga mitte nüüd mitte nüüd oluliselt, eks need teemad on seal ju ikka ikka seesama mees, Tammsaaret kogu aeg. Kogu aeg vaevab jumal ja lunastus ja armastus ja surm ja kõik see, see on ka seal. Et ta on jah, võib-olla natuke selles mõttes teistmoodi, et teistest Tammsaare romaanides selliseid ebaloomulikke üleloomulikke tegelasi ei esine ja, ja seetõttu väga palju, aga üritatud üritatud seda Jürkad tirida tagasi nagu reaalsusesse Tammsaare uurijate poolt. Eriti varem, et ta ikkagi noh, et ta ei ole ju vana paganeteks taanikelt lihtne. Lihtne talumees, kes kannatab kulakate ekspluateerimise all, Tammsaare on selline, raamat on väga ühiskonnakriitiline, eks ta seda on ka muidugi Tammsaare oli alati ühiskonnakriitiline ja igatahes tolle aja selline rahamaailm sugugi ei meeldinud ja seda ta sele Kaval-Antsu tegelase kaudu ka väga nagu pilab, aga aga minu jaoks on ta ikkagi. Mina tahan teda lugeda ikka kui, kui vanapagana ehk siis kuradi või saatana ilmumist maa peale, nii nagu on Grete Faust või Bulgakovi Meister ja Margarita, kus tõesti siis tuleb põrgust tegelane ja hakkab maa peal askeldama. Kas võiks äkki põrgupõhja põhjal ka öelda, et Tammsaare on lisaks kõigele muule suur humorist? On muidugi, et hea kirjanik enamasti ikkagi ongi hea humorist ja noh, näiteks Tammsaare suur lemmik eeskätt Asta Veski on ju tegelikult pööraselt naljakas autor, seda tuleb lihtsalt osata nagu lugeda ja, ja seal on kõik see traagika ja kõik muu on ka, aga, aga kohutavalt naljakad on väga paljud tema romaanide Tammsaare romaanides. Ka, eks ole, noh, seal ei ole sellist sellist lutsulikku huumorit, aga seal on jah selline paradoks, side ja mingi peen iroonia ja see on täiesti täiesti olemas. Ja noh, põrgupõhja iseenesest hästi traagiline raamat tegelikult, et seal, kui palju neid tegelased surma saab ja kui halvastikese Jürka perel läheb, aga, aga samas paljudes dialoogides on, on, on tõesti, need on naljakad, et ma kujutan ette, et neid annakse moodi väga-väga koomiliselt ette kanda kuskil püstijalakomöödias. Sul kiusatust ei ole võrgupõhjad näiteks dramatiseerida või mõni tegelaskuju sealt võtta ja tema teda edasi arendada. No hetkel ei ole, aga põhimõtteliselt miks mitte jah, et ma olen natuke liiga palju tegelenud sellega, et võib-olla mingi hetk tundub nagu endal piinlik, et peaks millegi muuga ka tegelema, et noh, ma ütlen, et kui praeglanisse väärnus, proovid käsil, et aga, aga tulevikus miks mitte jah, et kindlasti see põrguvus jaa, on täpselt samasugune maavara, kust kust võib võib ammutada ja just nimelt võtta kas või ainult ühe tegevusliini või ühe tegelase ja temast midagi kirjutada. Aga kui sa oled, rääkisid sellest, et Tammsaare on selline maardla, kust leiab alati midagi, tal on alati midagi öelda või seal on alati midagi, mis kõnetab meid pööraksele äkki teistpidi, et kas on ka mingeid momente Tammsaare puhul, mille puhul sulle näib, et ta on ajale jalgu jäänud. Ei ole muide selles mõttes, et noh jah, et kui ma seda võttes elu ja armastus dramatiseerinud, siis tõesti see hirmus paljusõnaline romaan ja seal on väga palju sellist mida võib kahetsustundeta välja visata, eriti, kui teatri jaoks seal teha, noh, teatris ei saa nagu selle lobisemine muutuda maniakaalseks. Ja seda oli nagu väga tore oli rookida küll. Ja Tammsaare oli loomulikult on. Aga, aga ma ütlengi, et, et ta on selles mõttes nagu nagu müütaksele ja müüt on müüt seal, seal ei saa olla midagi ajale jalgu jäänud, et ta ta kõnetab hoopis teistmoodi ta, ta ei olegi selline raamat, mille sa ostad poest, loed läbi ja ja siis nädala pärast ilmub mingi teine raamat, eelmine ununeb, et ta, ta on selline kuidagi nii sügavalt sisse kasvanud juba Eesti, mingisse ma tea rahvuskehandis mis, mis mis sõnu veel kasutada võivad, et noh, seda küsimust ma ütlen, et ta ei olegi enam nagu kirjandusteose Tammsaare või, või et ta midagi hoopis enamat. Aga mõne jaoks võib see kõlada ka hirmutavalt. Jah, aga, aga ma olen ka seda nagu koolides käinud esinemas ja üritan lastele teha ka õpilastele teha mingit sellist kirjanduspropagandat ka ja siis ma nagu seletanud sellist, et miks seda Tammsaaret lugema nagu peaks, et, et see on umbes nagu matemaatikas korrutustabel, et et kui sa nagu seda üldse ei jaga, et siis on kohutavalt raske edasi minna. Et ta on mingi selline alus, mille võiks nagu omandada. Et siis sa saad lihtsalt paljudest asjadest eesti kultuuris hoopis rohkem aru. Et see on samamoodi kui sa, kui sa üldse ei tunne mingeid piibli ja antiikmüüte ja sa lähed suurtesse Lääne-Euroopa kunstimuuseumidesse, nendest maalidest õieti aru ei saa, siis on seal lihtsalt hulk paljaid mehi, naisi või rohkem vähem paljaid, mõned anga toogades ja nii edasi, aga kes nad on, mis asju nad ajavad, see jääb valdavalt saladuseks, et ja samuti ka eesti kirjanduses veskikultuuris väga paljud asjad, noh, sa ei jaga nagu 100 protsenti ära, kui sa üldse Tammsaaret ei tunne, et ta on mingi tee mingi korrutustabel, mida, mida lihtsalt võiks tunda, et et võib ju ka vaieldav, ma ei viitsigi korrutustabelit õppida. Aga noh, seda millegipärast keegi ei vaidle, keegi ei vaidlusta, sellised asjad matemaatika tunnis on mingid asjad, mis tuleb mida või võõrkeeletunnis on mingi grammatika, mis tuleb ära õppida, ehkki see eriti huvitav võib-olla ei tundu. Aga mis siis lapsed ütlevad selle peale, lapsed ei ütle midagi, mina esinen, koolilapsed istuvad saalis on vait. Ma ei tea, mis nad hiljem teevad, aga no vähemalt mina olen, mina olen oma sõnumi edastanud. Aga sa mainisid juba sõna müüte siis ka sinu enda loomingut on vahel võrreldud müütidega ja öeldud, et sa tegeled müüdiloomega. Kuidas sa ise sellesse suhtud, kas selline positsioon on ka hirmutav, sest et tegelikult see seade sulle vastutuse tahad sa seda või ei taha? No üks asi on tegeleda müüdiloomega, teine asi on see, kas sa ise muutud müüriks, et see saab toimuda ikkagi ainult aastate jooksul, aga, aga müüdi juba toimunud. Ärme ikkagi tõtta, et, et kuidas, kuidas see oli, mis need hiinlased rääkisid prantsuse revolutsioonist kui palju pidi aegamööda minema, et näha, mis sest välja tuleb? Ei ole veel see aeg möödas. Aga miks mulle meeldib müütidega tegeleda, eks mulle meeldib selline kirjandus, kus võib-olla on natuke rohkem sees kui see tavaline argirealism maagiline realism ja nii see liin on mulle alati meeldinud. Mis ei tähenda muidugi, et ka selline noh, Tammsaarel seda enamasti ei ole, ometi mulle meeldib või või ka Lutsul või noh, ma ei tea, tškovil või kellelgi, kellel kellel iganes, et seal on, seal ei esine tavaliselt mingeid nõidu ja vanapagana idega amet on, ometi on tore, et selline üldistada, aga mulle tegelikult jah, endale meeldib küll, kui kui raamatusse volksab sisse ka midagi natuke üleloomuliku või ta ei ole nagu lihtsalt kirjeldus sellest argielust. Aga mis see üleloomulik siis on, et miks ta sinu jaoks vajalik on, kas, kas selleks, et näidata, et maailm on rohkem kui meil esmapilgul tundub, või kasutad sa seda millegi muu sümbolina, et nii äkki lihtsam mingit mõtet mingit kujundit edasi anda? Noh, kuidas kunagi ma arvan, et mul endal kuidagi huvitavam mitte ennast piirata need sellega, mis on noh, nii-öelda päriselt olemas, et kirjanikule see annab nagu veidi veidi suurema vabaduse, kui ta võib tuua sisse ka mingeid teisi dimensioone ja, ja ja eks tal alati igal konkreetsel juhul ka mingi konkreetne põhjus, et seda ei saa nagu üldistada, et eks igas raamatus, mis ma olen kirjutanud, kus nad mingit elukat tegutsevad, et alati on sellel nagu mingi mingi põhjuse mingi mingi vajaduseta, et päris niisama Marendsin topiga No kui me juba olemegi rääkinud üleloomulikust, siis vast ongi aeg asuda sinu uue lasteraamatu Tilda ja tolmuingel juurde. Nagu ma juba enne ütlesin, väga hea raamat mulle väga meeldis, avaldas sügavat muljet see, kuidas sa lastele räägid väga keerulistest ja ebamugavatest asjadest ja, ja sa teedki seda vist üleloomuliku appi võttes. Mis sind üldse ajendas sellist raamatut kirjutama, miks, miks sa tahtsid kirjutada lastele surmast ja vaatamisest ja unustusest? No see raamat sündis tegelikult natuke teistpidi, kui tavaliselt raamatut sünnivad. Et see sündis tänu illustratsioonidega, jah, ütleme nii. Et selle raamatukunstnik siis kunstnikunimega takinada pärisnimega Riina šabarova lihtsalt näitas mulle ühte elukat. Ja ta neid nukke valmistanud ja neid joonistanud ja see ongi siis tolmuingel nühkida tollal seda nime veel ei olnud, tolmu ingli nimel, ta oli lihtsalt eks elukas. Ja tal oli selline arglik ettepanek, et äkki äkki see inspireerib mind mingi raamatut kirjutama ja see inspireeris mind. Ja see elukas iseenesest juba oma olemuselt oma välimuselt kuidagi viis mõte te siis noh, Ta oli selline hallikas, kuidagiviisi tolmuleta võiks olla nagu tolmus sündinud elukas ja siis hakkad mõtlema, et mis on tolm, tolm on selline. Temas on midagi sellist väga igavikulised, eks ole, ta ta on alati alati olemas olnud ja ei kao kuhugi, et seetõttu sealt lähevad juba mõtted külgse mäletamisele ja surmale ja, ja mälestustele ja niimoodi kuidagi keset ja just nendega joonistuste teatud meeleolu oli selline veidi nukrameelne üüriline seal Te ei saa nagu kirjutada sellist noh, väga reibast, lustliku tagaajamise ja, ja viguritega lasteraamatut, et oligi nagu selline teistmoodi ja ja noh, ma ei oskagi öelda, kas ta ongi lasteraamat või tegelikult ma tegelikult natuke selliseid määratlusi nagu isegi isegi nagu väldiks eriti viimasel ajal, et mind nagu noh, tegelikult on mind alati natuke seganud see, et kui kirjandusteadlane kriitikaga käsitleva mo romaane siis ta jätab nagu lasteraamatut nagu sealt välja, et romaanid on nagu seal ütleme, liblikas Rehepappussisõnad maailma otsas, aga siis küsitakse, et noh, millal siis järgmine raamat ilmub umbes. Aga tegelikult on mul pärast maailma otsast ilmunud just nimelt Oscari asjad Tilda ja tolmuingel, mis noh, minu jaoks on täpselt sama samaväärsed või samas reas nagu need ülejäänud ülejäänud romaanid ongi. Nii et jah, noh, aga miks just jah, surmast või sellest, et noh, ega ta ei ole surmastad, ta on ikkagi nagu mälust ennekõike. Et seal on inimestel erinevad asjad, mida nad on unustanud, kes on siis unustanud jakkuma mingi surnud isa oli, kes, kes, kes oma pärit talu, kes, kes oma kutsumuse ja, ja ma mäletan, meil ongi selline väga oluline oluline teema minu jaoks oluline asi üldse. Et mind on alati ajalugu väga huvitanud. Ja, ja minu arust on väga oluline teada, mis oli enne sind, et see kuidagi suurendab sinu tutvusringkonda tohutult. Et sa tead ka neid inimesi, kes on elanud enne sind, et sa lähed näiteks metsakalmistule ja sa näed, kes on maetud ja need nimed ütlevad sulle midagi, sa tead, millised nad välja nägid, mida nad tegid seal kuidagi väga, väga selline noh, minu arust väga tähtis olla olla millegi keskel, et sa ei ole nagu millegi alguses ainult vaid enne sind on tohutult palju ja sa tead ka sellest See vist on siis natukene selline tänapäeva maailma hoovustele vastu ujumine. Tänapäeval kipub justkuinii olema, et me peame ennast kõige keskpunktiks just ajalises mõttes kipume unustama seda, mis varem oli. Nojah, võib olla küll jah, et et eks ta, eks ta on selline ettepoole suundumus on muidugi tänapäeval nagu olulisem, et keskajal jah, vaadata ikka pigem tagasi, viidati autoriteetide leia tsitaati telekogu aeg, et see oli nagu see see põhiline, et tänapäeval jah, minnakse muidugi ettepoole, aga, aga ei noh ega, ega ma ju kedagi ei propageeri midagi välja jätta, aga lihtsalt mulle tundub, et nemad on huvid. Endal endale elada. Maailm kuidagi avardub, et mitte mitte ainult sai rända nagu ruumis, et seal on ka väga tore sõita aeg-ajalt Austraaliasse või Gruusiasse või Prantsusmaale näha uusi maid, aga sa liigud ka nagu ajateljel. Enneminevik lähiminevik peab ka, tead ka seda, mis, mis seal nagu ollakse pidi nagu teistpidi vertikaal on ka põnev. On ja tegelikult ma olen sinuga täitsa nõus, et võib-olla ei peakski Tilda ja tolmuinglit nii üheselt lasteraamatuks pidama, sest et mina ise lugesin seda suure huviga ja ja jäin ka just mõtlema nendesamade asjadele, aia, minevikku, aja kulgemise mälu kõige selle peale. Ja tõesti, mind hämmastas see, et sa suudad need keerulised asjad üsna elegantselt ja ka lapsele arusaadavas keeles selgeks teha, aga räägi, kas oled saanud laps lugejatelt vastukaja ka juba? Noh, eks ma ikka olen lapsed laps lugejate vastu, tol ajal enamasti selline väga napp väga meeldis, väga tore oli, ega nad ju ei põhjendaga ega seleta, seleta pikemalt lahti seda ja, ega ei olegi vaja, et ega ma ise ka lapsena, kui mulle mingi raamat meeldis, no mis ma seal ikka seletada oskan, lihtsalt väga meeldis, loen uuesti. Et noh, nii ta oli, kui ma lugesin Lindgreni või Tove Janssoni, et mis ma seal ikka seletada oskan, mis mulle seal täpselt meeldis. Hästi, näiteks tuva Jansson mõttes on, on kindlasti ka üks selline mu eeskuju, et ega tema muumitrollimaailm on ka niisugune, et ta ei ole laste, ainult laste maailm, eks ole, et seal on väga veidraid ja salapäraseid tegelasi ja mida, mida aeg edasi temal kirjutamisega läksid, seda vähem nad nagu lähed, lasteraamatud olid tema viimane muumiraamat hilja novembris. No on kindlasti veel palju vähem lasteraamat, kui mõnu Tilda ongi, et seal seal ikka lastele pole enam praktiliselt midagi lugeda. No sa ütlesid enne, et sa Tilda ja tolmu inglasi ei propageeri midagi, aga mulle siiski tundus, et see propageerid sul on seal selliseid üsna ludiitlikud seisukoha võtad, mis puudutab mehhaniseerimist ja moderniseerimist. No see jah, kuidagi selle raamatuga seoses on, et tegelikult ma muidugi ei arva, et arvutite külmkapid tuleks puruks peksta ja hoida oma hoidama võid ja piimakaevus nagu keskajal või kahe akna vahele või kuidas, kuidas seda vanasti tehti? Et eks ei noh elektroonika ja masinad ja need on ka väga toredad asjad, aga antud raamatu kontekstis kuidagi jah, oli, oli nagu see ma sain ise ka aru, et läheb ludiitlikuks natuke, aga ma lootsin, et mulle andestatakse, see on selle raamatu kontekstis nii, ainult. Aga see raamat lõppeb väga ilusti, saad, tõmbad kõik otsad kokku, aga samal ajal mulle jäi selline mulje, et need on sellised tegelaskujud, kellega annaks edaspidi Kaavel mängida. Jah, aga ma üldiselt ei mängi edasi tavaliselt oma tegelastega, et nad ikkagi lõppeb see nende tegevusraamatuga ära, kaaned pannakse kinni ja siis ma nendega enam ei tegele edasi, et ma selliseid järgesid pole, pole tegelikult kunagi kirjutanud. Miks, aga just sellepärast, et et, et ma nagu ei kirjuta kunagi enda väljast sellist seriaali, et mul on väga konkreetne mingi idee eesmärk ja selle raamatu piires kõik saabki nagu teostatud sealt noh, ei ole enam midagi, ei lähe edasi, et jah muidugi, et mõned tegelased või, või ka kõik, võib-olla jäävad ellu raamatu lõpus, aga see ei tähenda, et ma nüüd nendega peaks. Et noh, mingit uut uut asja, uut asja jätkamas. Point oli nagu ära raamatu lõpuga ja sealt edasijärgne midagi, et sul hakkaks endale iga päev noh, pigem pigem jah, et mul hakkaks igav, isegi et ma lihtsalt nagu ei kaaluge seda seda kunagi ja et, et see on nagu üks üks lõpetatud teos ja ja iseasi on see, kui sa juba kavandad mingisuguse noh, ma ei tea, nagu Tammsaare kavandas tõe ja õiguse viieosaliseks ja see on tõesti, see ei ole niimoodi, et ta kirjutas esimese osa valmis. Noh, päris hästi läheb, et nad Andrese ja Pearu on veel elusat, paneme edasi ja Indrekuga polegi veel õieti jõudnud kirjutada. Et tõde ja õigus on küll jah, selline raamat igal juhul, et ta on ikka kirjutatud esimesest osast viienda lõpuni, vaat siis ta lõpeb, ära jäävad pärast viienda osa lõppu tõesti ei ole kuhugi edasi minna, et see on see point. Aga kõik need ülejäänud viis, see on kõik üks üks raamat ja see, et ta on nagu viies eriköites juhuslikult. Noh, see on lihtsalt sellepärast, et nii paksu raamatut oleks väga raske lugeda, et siis ta nagu mugavuse mõttes jagatud viieks, aga aga mul ei ole jah sellist epopöa kunagi plaanis olevat kirjutada. See tähendab siis seda, et alati, kui sa kirjutama hakkad, siis sul on mingi konkreetne sõnum nii-öelda meeles või või tahaksid mingisuguse konkreetse loo ära rääkida ja kui see on valmis, siis on valmis ja siis edasi mõtled juba järgmise loo või mingi järgmise sõnumi peale. Nojah, ikka ikka, et see sõnum ei ole kindlasti nüüd, et ma suudaksin ühe ühe lausega selle formuleerida, sest muidu olekski lihtsam kirjutada sõnumi ära öelda, et see sõnum ongi kogu see raamat, aga ta on jah, mingi mingi põhjus, miks ma seda kirjutasin, mida ma sellega öelda tahan. Kuidas, kuidas ma tahan mõjuda ja, ja siis, kui see on nagu valmis siis on aeg nagu millegi muuga tegelema hakata. Tilda ja tolmusaamisloost natuke rääkisid, aga ma siiski tulen selle juurde veel tagasi, et sa ütlesid kõik alges illustratsioonidest. Kas see siis tähendab seda, et kõik need illustratsioonid, mida me selles raamatus näeme, olid juba enne olemas või tekkis neid pärast raamatu kirjutamist veel juurde, et mõned olid olemas? Ei, need, mis seal raamatus need tekkisid ikka kõik hiljem, et need on joonistatud raamatu teksti põhjal loomulikult, aga lihtsalt see tegelaskuju oli juba enne mingitel piltidel olemas, askeldas vedas, nöör ja kuskil istus kuskil puu otsas või noh, ühesõnaga et tal oli nagu selles mõttes olemas, aga tal ei olnud veel nime, tal ei olnud karakterit. Tal ei olnud noh, mitte midagi, et ta oli lihtsalt üks elukas. Mulle tundus, et sa esindad enda raamatus ka seda sama väidet millest on Endel tulvil kirjutanud, et tegelikult me mäletame kõike, kõike, mis kunagi elus juhtunud on, lihtsalt meie peas ei ole alati seda õiget päästikut, et see kätte saada. Ja tolmuingel ju mängibki Tilda jaoks selle nii-öelda päästiku rolli. Noh, kindlasti jah, et eks asjad ju ikkagi jäävad, jäävad meelde, no muidugi on asju, mida me ju ise kogenud ei ole ja siis seetõttu me neid otseselt mäletada ei saa, aga aga noh, jällegi mulle tundub, et mingid asjad tõesti kuskil alateadvuses võivad olla ladestunud ja aktiveeruvad võib-olla mõnel mõnel inimesel mõnel rahval nagu nagu kiiremini või et kas või noh, ma ei tea, kas või eestlastel mingid kogemused Malia näiteks kuidas metsas mustikaid maasikaid otsida, et need aktiveerunud võib-olla kergemini kui mõnel mõnel prantslasele vinglasel, kellel see on juba ammu kaduma läinud sealt aktiivsest mälust, aga aga põhimõtteliselt jah, see, mida me elu jooksul kogemuseta, kõik ladestub kunagi, et noh, kirjanikuna sa tunned seda. Et see elust mahakirjutamine, see ei ole nii, et sa nüüd käid täna linna peal, näed midagi ja lähed koju ja kirjutad sellest novelljevi näidendi, et see on just see, et sa näed midagi, Sa unustad selle ära ja võib-olla ta kuskil 20 aasta pärast täiesti ootamatul hetkel mingit asja kirjutades kerkib üles ja sa saad selle ära kasutada. Nii et ta kuskile kuskile on salvestunud. Jah, ja vajalikul hetkel tuleb sealt välja ja muidugi oleks hea, kui selliseid tolmu ingleid noh, päriselt ka olemas oleks, sest tõesti on, on ju väga palju, mida tahaks, tahaks mäletada, aga mis, mis ikkagi läheb meelest ära ja paratamatult, et kõik kõik muljed ja näod ja juhtumused ei seisa meeles, on väga hea, kui keegi neid aktiveeriks aeg-ajalt see oleks väga vahva. Kas sa kuidagi astud ise aktiivseid samme selle heaks, et mingid asjad meeles püsiksid, kas sa pead päevikut või teed märkmeid kuskile? Ei, kahjuks mitte jah, et seda ma ikkagi loodan, loodan sellele nii-öelda mälule veel, et või noh, et ta kuskil ise ise salvestab, mis, mis oluline on ja mis, mis ei ole oluline, eks ta siis lendab minema, et mis, mis parata. Tilda ja tolmu inglis on mingeid selliseid vanu mälestusi, mis ootamatult kirjutamise vältel meelde tulid. On ikka veel, eks seal on isiklikke, mingeid asju ka seal raamatus. Aga, aga noh, nad ei ole nii üheselt, et ma saaksin nüüd öelda, et vaat, see on nüüd sealt see teine asi on sealt aga aga, aga no ikkagi kõiki raamatuid kirjeldades kuidagi leiavad endast mingeid emotsioone ja mingeid mingeid lõhnu ja värve ja kasutada kasutan nüüd lõpuks kuidagi ära, nii et et kui sa kirjutad, Ma ei tea tegelasest, kes on purjus, siis meenuvad ikka enda joomingu pohmelli kuskilt sügavalt ja kui sa kirjutad tegelased, kes on armunud, siis meenuvad enda vastavad kogemused kuskilt ja see kõik kuidagi kuidagi kasutatakse ära siis. Kuna me oleme üsna palju Tammsaarest ka siia vahele rääkinud, siis formuleering järgmise küsimuse seoses Tammsaarega Tammsaare loomingus ei ole üldiselt sellist ühte konkreetset tegelaskuju, kes esindaks Tammsaare häält. Tammsaare hääl on kõikides tema tegelaskuju, kuidas, kuidas sinuga on, kas sa valid mingi tegelaskuju, kas näiteks Tilda ja tolmu inglissina oled tolmuingel või oled sina kõik need tegelaskujud? Ma arvan, et pigem ikka kõike aga mitte nüüd üks-üheselt, eks ole. Ja, ja noh ehk siis kirjanik ongi kõik oma tegelaskujud, eks ole, see globaari, mina olen, ma tahan avarii, eks ole, ja ja noh, ega sa teisiti ei saagi kirjutada kui läbi läbi ikkagi enda, noh kui sa just ei kirjuta sellist õelat karikatuur ja, või kuidagi eriti nagu eemalt ja väljapoolt vaadates kedagi, eks ole, et kui, kui sa tahad, et inimene räägiks nagu tegelaskuju räägiks südamest, siis kuidagi noh, see on natuke kirjaniku töö on selles mõttes minu arust natuke nagu näitlejatööd, sa kehastus andeks rollideks oma arvuti taga sel hetkel või või et sa läbi läbi sinu suunad kõnelevad, sa võtad nagu hetkeks selle tema tema rolli endale. Kas see on kurnav ka või on see pigem selline vabastav ja mänguline sinu jaoks? Ta väsitab ka ikka, et ma ikkagi pärast kirjutamist ma olen kirjutanud, ma olen ikkagi väsinud, ausalt öeldes kuidagi mitte nüüd füüsiliselt, aga kuidagi pea paks küll jah. Et samas on seal väga hea tunne, kui nagu jutt jookseb, see hetkel sa tunned, et sa nagu kirjutad ja mõtled näpud ei jõua mõtetele järgi alati, et see on väga-väga vahva talv, palju halvem on see, kui sa kirjutad minutis ühe tähe ja siis mõtled tükk aega, et kuidas ja nii edasi, seal. Aga, aga seda tuleb teha aeg-ajalt, eks ole, et kuidagi surnud punktist edasi saada, et kui sa lihtsalt käega löödi arvuti tagant minema, kõnnid, siis ei tule ka seda. Ei saabu seda hetke, kus jutt jooksma. Aga kui kaua sa Tilda ja tolmuinglid kirjutasid? Oh, ega ma ei kirjutanud teda kaua iseenesest, et puhtmoodi arvuti taga mul läheb alati suhteliselt kiiresti, et eks ma enne mõtlen tükk aega ta välja enam-vähem ja siis kirjutamine on suhteliselt noh, selline. No ma ei tea, paar kuud võib-olla, aga mitte kauem. Ja siis oli ta valmis või siis tuli sellega veel kõvasti tööd teha. Ei, mitte kõvasti, aga noh, eks ma siis natuke nõude meid, kapi tegin talle, et siit-sealt toimetasin öelda jah, vahetasin mõne sõna ära mõne lause sinna-tänna juurde edasi, noh nagu need, nagu need asjad käivad, aga aga ega see kirjaniku köögipool ei olegi tegelikult üldse huvitav. Sulle ja mul ei ole, aga ma tean, et inimestele Igatahes vastupidi, võib-olla sulle ja mulle on, et mul alati tunne, et see on naljakas, et koolidesse kutsutakse kirjanikke, et no hea küll nad võib-olla juttu oskavad rääkida nende amet iseenesest suhteliselt igav, et palju huvitavam oleks kui käiks rääkimas korstnapühkija või, või, või mingi kaugsõidukapten, et vaat nendega juhtub igast põnevaid asju seal katusel või ookeanis, aga kirjanik istub oma oma toas arvuti taga ja, ja tema tema juhtuma, seda on kõik sellised. No mis kõige hullem, mis võib juhtuda, et tekst kustub ära arvutest, et no ja see on tõesti jube, ärge naerge, mul minuga ei ole õnneks seda juhtunud niimoodi pikema teksti puhul, et mingi ajalehe artikliga paar korda on olnud nemad ja see on kohutavalt vastika nakata. Noh, valmis asja uuesti algusest peale kirjutama ja erakordselt jälk. Tunne on jah, minul on ka ajaleheartiklite õhtul. Aga vaat kui sa enne ütlesid, et sa üldiselt järgesid kirjutaja alati teed uue looja uute tegelastega, siis tegelikult Suljon paar tegelaskuju, kes ikkagi aastakümneid on sul olemas. Ma pean silmas nüüd just ajalehe žanri. Nojah, no need ei ole nüüd selles mõttes tegelased, et need ongi no pseudonüüm oleks vale öelda, et no need ongi sellised nagu me rääkisime romaani puhul, et kui sa kirjutad mingit tegelast, siis sa poetama sisse ja need on siis ka sellised olevused, kelle sisse ma olen aeg-ajalt lugenud, et nagu nende suu läbi nende silmade läbi näha Eestis toimuvat, et see mõnikord annab sellise naljaka kõrvalpilgu, et no need on siis hetkel, mul on kaks selliseid tegelasi, kes on Ivan Orav ja teine on siis jumal, taevane valitseja, kes aeg-ajalt siis Eesti Päevalehe veergudel avaldavad arvamust päevapoliitika või päevasündmuste teemadel, jah. Aga nemad sind ära ei ole tüüdanud. Ma ei ole sunnitud neid kasutama pidevalt, et ma võin vabalt ka mitu kuud üldse või, või noh, nagu ma ei pea üldse kasutama, mul ei ole mingit kohustust, aga aga lihtsalt aeg-ajalt tekib mingi selline teema või mingi mõte. Tundub naljakas, et kuidas, kuidas nüüd orav jumal seda näeks, eks ole, et noh, et kui mina kirjutan, siis ma oma nimel kirjutan ikkagi suhteliselt niimoodi noh, realistlikult või arvamusartiklina, eks ole nagu kolumne, aga nemad saavad pöörata selle kuidagi väga naljaks või anda mingi väga sihukese veidra, veidra tõlgenduse millelegi see, tihtipeale tihtipeale võib-olla mingi probleemi puhul väga vabastav või väga huvitav näha seda hoopis nagu mingis kõverpeeglis või kuidagi hästi lollakalt üles seatuna. Aga kas sul seda tunnet vahel ei ole olnud, mõnda raamatut kirjutades, et siit võiks kasvada mõni tegelaskuju, keda saaks samal viisil kasutada nagu sa jumalat ja Ivan Oravat kasutada? Ei ole tegelikult jah, et ma ei ole, ei ole nagu sellist standabki tegelasleidnud endale, sealt küll. Jaa, jaa. Või noh, tegelikult ju orav tuli, eks ole. Orav raamat on täiesti olemas, selles mõttes jah, orav orava algul ta kirjutaski oma mälestused, eks ole, ja siis hiljem hakkas kommenteerima päevapoliitikat, nii et tema tegelikult tuli küll raamatutegelasest sellisesse igapäevaellu. Aga kas see orava müüt? Kas olgu, sobib sulle, et see sinuga kaasas käib, käib äkki närvidele ka vahel, et äkki samastatakse teid omavahel näiteks või midagi sellist? Ma arvan, et ei, ma olen nagu sellest kuidagi noh, on mingeid teisi müüte ka juba nii, et kui mitu müüti, siis nagu nad söövad 11 ära ja siis ei ole ühtegi lõpuks et oleks mul ainult oravad, siis, siis küll võib-olla jah, kaks, aga, aga ei, ma arvan, et pealegi ma arvan, et ega siis palju paljud nooremad inimesed ei teagi, kes on Ivan Orav, et sa just nimelt lähedale koolidesse küsid, seal tegelikult ei teagi, enamasti lapsed, kes Ivan Orav selline on tange natuke juba juba meievanuste ja vanemate inimeste tegelane, nemad nagu suudavad jälgida tema tegevust, et noorematel on hoopis uued kangelaseks. Samal ajal kas Ivan Orav aga ei ole ka juhtunud midagi sarnast nagu see, mis me üsna meie vestluse alguses rääkisime Tammsaarest, et Tamsar peab teadma, sest siis on võimalik aru saada mingitest asjadest, mis eesti kultuuris toimuvad ja, ja mulle tundub küll, et arvestades seda, kui palju aega möödas Ivan Orava mälestuste ilmumisest praegu Ivan Oravat tegemisi peab teadma, et mingitest naljadest aru saada, mida näiteks meil niimoodi igapäevaelus tehakse. Noh, eks neid asju on palju kultuuris, mida peaks teadma, et millestki aru saada, et orav võib-olla jah, on üks nendest, et tegelikult on ju on ju hästi palju paroole, mis on pärit mitte ainult ammuselete Lutsult, vaid just ka kuskilt multifilmidest või lastesaadetest, et noh, see ongi see, mille järgi üks rahvas, üks rahva liige eestlane teise eestlase ära tunneb, eks ole, et ega, ega neid muid mingit peakuju ja või vere koostist mõõta pole nagu mõtet, aga aga see, kui inimene nimelt teab, mis lausega algab kevade või, või teab mõnda lauset filmist mehed ei nuta või, või, või on jah, just nimelt teab, kes on Ivan Orav näiteks, et siis see kohe annab tunnustust, mis rahva sekka kuuluma. Nii see on ja siin ma tulen jälle tagasi selle juurde, mis ma juba enne ütlesin, et tegelikult on sul väga suur vastutuse koorem kanda, ma ei tea, kas sa sellest ise aru saad. Õnneks ei, ei mõtle sellele vist väga või noh, igal juhul see ei koorma mind, see vastutus, sest et ma ei sunni kuidagi teistmoodi käituma, kui ma käitun, et eks ma teeks ikka seda, mida ma kogu aeg teen. Aga mida sa praegu teed siis kui Tilda ja tolmuingel tuli nüüd suvel välja. Kas sul on juba mingi uus raamat ka, käsin? Nojah, no hetkel ma olen, ma olen selline näitekirjanik, et ma ronin proovidesse hetkele, ma siis käingi aeg-ajalt Pärnus vaatamas, kuidas siis elu ja armastuse tükk sünnib. Aga, aga noh, eks mul midagi on arvutis alati, aga aga ega ma nüüd väga ei, ei hakka lobisema, aga mul tegelikult ilmusid alles ma teen reklaami järgmine nädala, mul kahe raamatu esitlus, et inimesed, kes te siin olete, need, kes seda kuulavad raadiost seda saadet selleks ajaks on esitlejatest läbi olnud juba et nemad, nemad enam tulla ei saa, ka raamatud on poes ikkagi olemas, on ilmunud siis minu uus jutukogu, mille nimi on, millest issand, ma olen ise oma peagi unustada. Millest jutustab vana taksojuht, kuuvalgel vaat novellikogu ja teine on siis näidendi kogu, mille pealkiri on köster ja nagu nimest aru saab, näidend kogub, koondab siis viimaste aastate näidendeid, jutukogu koondab siis viimastel aastatel ilmunud ilmunud novelli, no vaat, üks lugeja läks mööda, praegu. Aga millal elu ja armastust lavale jõuab, see jõuab novembri algul Pärnus lavale, sinna läheb veel aega. Aga piletit saab vist juba pileteid kindlasti vist saab osta, jah, ma arvan küll. Kes viitsib Pärnusse sõita, siis miks mitte? Enne keetis Stefani pizza seal siis läheb elu ja armastus, saator. No ma tahaks siiski uskuda, et meil on kuulajaid ka Pärnus, nii et ei pea tingimata sõitma. Stefani pidas ikka, ma ei ole seal kunagi käinud, ise ma tean, kõik käivad, et mis ime koht sellel olla võivad. Et seal on veel palju ees, elus on küll, on mida avastada. Aga ma tänan selle jutuajamise eest ja soovin jõudu pooleliolevate tekstidega. Ma loodan ka, et elu ja armastus ilusti lavale jõuab ja et sina sellega rahule jääd ja, ja loodetavasti ei pane see ka Tammsaaret hauas keerlema. Ei, ma usun küll, et Tammsaare ei hakka keerlema. Lebab rahulikult. Aga jah, veel kord suur tänu selle jutuajamise eest, Andrus Kivirähk, mina olen Peeter Helme ja loetud ja kirjutatud on taas eetris kahe nädala pärast.