Vasar see ei ole nõukogude aja nostalgia, vasar on kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere. Viimaks algab selle hooaja esimene kultuurisaade vasar. Mina olen Peeter Helme ja koos minuga on stuudios ka kaassaatejuht Maarja Vaino, tere Maarja. Tere. Nagu kombeks, ei lähe seegi vasar eetrisse ilma külalisteta ning mul on hea meel, et, et siin vikerraadio stuudios on meiega teadusfilosoofia astrofüüsik Enn Kasak, kelle sulest ilmus äsja kirjastuses Argo raamat, paradoksid must auk mõtlemises. Tere. Tere. Selge on see, et paradoksidest Me rääkima hakkamegi, aga esialgu käitume täiesti loogiliselt ja ettearvatavalt ning heidame pilgu selle nädala kultuuriajakirjandusele. Maarja, sul on mitu asja seal juba lahtiselt ees. No ma mõtlesin, et tegelikult on nii pikk aeg mööda läinud viimasest vasarast, et peaks võtma kaasa kõik need viimased loomingut, keeled, kirjeldused ja akadeemiad ja mis siin kõik suve jooksul ilmuda on jõudnud. Aga võib lihtsalt siis soovitada inimestele, et ega kultuuriajakirjandus on üldiselt selline asi, mis ei aegu nii kiiresti, et kes pole jõudnud lugeda, võtku need suvised numbrid ka veel üle vaadata. Aga praegu võib-olla annaks soovituse lihtsalt. Viimasest loomingust, mis on üheksas number kümnendat ei ole veel ilmunud. Ja selles loomingus on minu meelest tohutu hulk ka väga põnevaid artikleid, mida lugeda. Soovitan kindlasti lugeda Berit kassani artiklit, kus võrreldakse. D kirjandust ja eesti kirjandust sellise naismütoloogilisest aspektist. Minul oli see väga põnev lugemine, sest et ega ei, ei saa kiidelda sellega, et läti kirjandust nii väga hästi tunneksin. Samuti Jaanika kroonbergi lugu, mõned märkmed Riiast Riia vanglast. Arvan, et pakub huvi inimestele. Jüri Adams kirjutab, ei saa me läbi, Lätita jätkub Maarja Unduski väga huvitav artiklisari Ellen niidust. Põnevat lugemist on siin veelgi, et ma ei tea, kas sa, Peter, tahad ise omakorda veel loomingut kommenteerida. Ega ma ei oskagi rohkem väga midagi lisada, võib-olla ainult sellise väikese täiendava märkuse, et need, Läti asjad on siin siis sellepärast sees, et looming ongi pühendatud Läti vabariigi peagi saabuvale 100.-le aastapäevale ja siin on veel mitu muud Läti-teemalist artiklit samuti läti luuletaja tajate eestindusi, nii et tõesti väga palju huvitavat, vot, aga, aga siiski võib-olla veel eraldi soovitaksin sellist asja nagu Loomingu raamatuarvustused, mulle tundub, et kirjanduskriitika, miski, millest ka meie siin saates liiga tihti ei ole rääkinud mis vahel kipub kuidagi varju jääma, aga siin on päris mitu head arvustust, näiteks Leo luks kirjutab siin Tarmo Tederi ahistuse juttudest, võin kohe ette ära öelda, et see ei ole nüüd just liiga tunnustav arvustus ja Piret Põldveer võtab ette kaur riismaa luulekogu kogemata. Ja siin on veel arvustusi. Tegelikult võiks loomingust ikka raamatuarvustusi lugeda. Ja juhiksin tähelepanu ka keele ja kirjanduse kaksiknumbrile, mis keskendub põhiliselt keeleteemadele. Aga kuna keeleteemad on minu meelest nagu olen LOTE artiklites riikliku tähtsusega küsimused, siis julgen ka siinsamas kultuurisaates soovitada inimestel neis natukene aega süveneda ja võib-olla sellised mitte liiga spetsiifilised teemad, mis võiks laiemat huvi pakkuda, on selline sissejuhatav artikkel kogu sellele numbrile mille on kirjutanud siis Ann Veismann, Jane Klavan ja Haldur Õim ja mis keskendub teoreetilisele, keeleteadusele ja katsubki siis selgitada, et kuidas seda keelt uuritakse. Ja samuti minu meelest on huvitav lugemine Virve-Anneli Vihman lugu, pilk lastekeele omandamisele ja samal teemal natukene ka Mare Kitsnikordikel, kuidas areneb Eesti õppijakeel ja miks just nii ja usun, et, et ka siit võib-olla mingid arvustused või sellised päevateemad võiksid pakkuda huvi, nii et igal juhul ei maksa peljata keelte kirjandust kätte võtta, võiks öelda. Ja võib-olla viimasena. Kuigi meil tutvustus on juba üsna pikaks läinud, võiks öelda, et ilmunud on siis uus horisont, september, oktoober ja siit ka lihtsalt kohe võiks öelda ära, et Udo Uibo sõna lugu alati huvitav lugemine, mulle oli ka põnev lugemine Rein Einasto artikkel paesse peidetud kliimamuutused ja intervjuu Mart kalmuga, kes siis ütleb, et kunst muudab maailma paremaks ja ma ei tea, Peeter, kas horisondist on sul ka midagi soovitada? No eks me peame vist ikkagi soovitama ju siis veel ka siit ühte raamatuarvustust. Nimelt kirjutab Tiit Kändler siin pealkirja all loogika loogiline ebaloogika. Enn Kasak raamatust paradoksid must auk mõtlemises, mis tähendab ühtlasi ka seda, et meil on kohe aeg edasi minna, saate põhiteemaga. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino ning meil on täna külas teadusfilosoofia astrofüüsik Enn Kasak, kelle sulest ilmus äsja kirjastuses Argo raamat paradoksid must auk ütlemises. Selle raamatu tutvustuses öeldakse, et raamat sobib kõigile, keda ahvatlevad loogika ja paradoksid. Ja ma jäin siis kohe selle peale mõtlema, et kas tegelikult on võimalik loogikast ja paradoksidest üldse lahus mõelda, et kas nad äkki ei ole mitte sellised mõisted, et üks ei saa ilma teiseta eksisteerida. On küll võimalik mõelda neist nii koos kui lahus. Väga paljud inimesed kujutavad ette, et on võimalik olla täiesti loogiline ja paradoksid, need need on ainult mingisugune segadus, et piisab ainult oma mõtlemise lamp suunata nendele ja kõik hakkab lahenema. Seda paradoksi televõiks olla mingi sügavam tagapõhi, see ei ole sugugi üldlevinud arusaam. Kui vaatame keele tavakasutust, siis paradoksi yks peetakse ju igasugust juttu, mis natukenegi vastuoluline millegagi arusaamisega või ettekujutusega. Ja see kantakse üle ka loogikas arvamusega paradoksid on võimalik väga väikse vaevaga vabaneda. Aga kas see siis tähendab seda, et et paradoksid on justkui mingisugune viga või tähendab see lihtsalt seda, et inimesed on harjunud mõtlema, et paradoks on mingi viga? Mõlemad on võib-olla õiged väited keeruliste asjade puhul on sageli nii, et vastukäivaid väiteid on õiged ja see on ka teatavat sorti paradoks. Aga ütleks vast seda, et katsuks seda, mida on ka raamatus tehtud kõigepealt vahe sisse teha. Mis on päris paradoks, mis on näiv paradokse, mis on pseudoparadoks seal lihtsalt selleks, et teen teist, mõistaksime ega muud ei olegi. Kõigepealt päris paradoks oleks midagi sellist või tõeline paradoks mis tekib ootamatult mõtleja jaoks tihti ootamatult ja mõtleja ja vaidleja, kui temaga keegi vaidleb, ei suuda seda ületada. Aga on veel pseudoparadoksid, mille puhul on niiviisi, et tegemist on tõesti vigase arutlusega ja see viga on võimalik parandada, on võimalik üles leida ja paradoks lahendada. Ja näiv paradoks on midagi sellist, kus mitte mingit viga ei ole, aga lihtsalt tulemus tundub imelik. Võib-olla kõige lihtsam näide on seesama tuntud sünnipäeva paradoks, et kui mingis rühmas on näiteks 30 last, siis on nad väga üllatunud, et on väga suur tõenäosus, et kahel lapsel on ühel päeval sünnipäev võtta appi tõenäosus teooria arvutama hakata siis seal mingit paradoksi siin ei ole, oli lihtsalt teadmatus. Teie raamatu alguses on kohe toodud ka üks nii-öelda ülesanne näidisülesanne kus on palutud mõelda, et kui järves on vesiroosidega kaetud ala ja iga päevaga kasvab see kaks korda suuremaks kui kogu järv saab vesiroosidega kaetud 32 päevaga, mitu päeva kulub poole järve kattumiseks kas 16 päeva või 31 päeva ja ongi siis öeldud, et osa neid paradokse on nii-öelda intuitsioonivastased ja tuleb tunnistada, et absoluutselt, mõtlesin kohe valesti, arvasin, et et see vastus on 16 päeva, mitte seesama 31 päeva ja lugesin siis muidugi ilusti kenasti seletusega ära ja aitäh selle eest, et kirjutasite siin ka, et need, kes arvasid, et 16 päeva ei ole tegelikult rumalad, vaid nad lihtsalt nende intuitsioon töötab natuke teistmoodi, aga võib-olla võikski siis natukene ikkagi veel seda nii-öelda intuitsiooni vastast arutlust avada, et kuidas see siis toimib ja miks me seda nii sageli just paradoksist peame? Selle ülesande laenasin Daniel kaanemannilt, kellelt ilmus suurepärane raamat, mõeldes kiiresti aeglaselt eesti keelde tõlgitud küll pealkirja alla kiire ja aeglane mõtlemine ja satun laenatud, nii see ülesanne kui ka arutlused, ma arvan, et sealt leiab ka kõige parema vastuse, soovitan lugeda, väga. Asi on selles, et meie mõtlemises on intuid, Aktiivne mõtlemine põhiline mõtlemisviis. Meil ei ole aega. Näiteks kui ma jooksen puude vahel hundi eest ära, siis mul ei ole aega mõelda puude olemuse üle ja selle üle, kes hunt kui selline, vaid katsun kiiresti minema saada. Ja tavaline mõtlemine ei tegele loogiliste ülesannetega, vaid ta lahendab kiiresti efektiivselt nii hästi kui suudab. Ja nüüd selleks, et loogiliselt mõelda, selleks peab hakkama pingutama, kaanema nimetab seda nii-öelda teist tüüpi mõtlemiseks nimega pingutama ennast vaimselt paneb hammasrattad raginal ajus tööle, silmapupillid laienevad. Ja siis on ta võimeline loogiliselt mõtlema ja see vajab treeningut ja harjutamist. Ja see on ka põhjus, miks näiteks asjata öeldakse, koolis ei peaks midagi pähe tuupima, sest kas see kuulub treeningu juurde, et inimene suudaks järjekindlalt oma mõtet mingit asja juures kinni pidada, see on üsna ebainimlik või isegi lausa inimvaenulik. Või te ütlesite päris alguses seda, et mõni inimene arvab, et kui oma loogika lamp suunata mingile probleemile, siis saab igast paradoksist üle, aga kas see mõttekäik ise ei ole mitte isegi suisa vigane selles mõttes, et inimese olemise juurde kuulub ju ka kõige olemuslikum paradoks? Me mõtleme elu üle järele, teades, et me samal ajal oleme väga piiratud olendite, nii oma kestvuse kui oma võimete poolest. Vot nüüd ma ütleks seda, mis ma tahtsin kohe alguseks öelda, aga te olete osavad jutujuhtijad, et ma ei saanud seda kohe viha. Et täppisteadlased on kusagil 20.-ks eluaastaks väga targad. Nad teavad paljude probleemide kohta, millega nad tegelevad, kuidas asjad on. Kolmekümneselt nad jäävad ka, aga sageli teistmoodi neljakümneselt jäävad ka jälle sageli teistmoodi. Pärast viiekümnendat tekib selline olukord täppisteadlasel, kust ta mäletab, et seda asja lahendust väga täpselt õigesti teadnud neljal viiel erineval moel. Ja kui ta sel hetkel ka teab seda lahendustega täpselt, suhtute sellesse hoopis teistmoodi. Ja vot nii on lugu ka paradoksid, ega paradokse lahendatakse, ei ole nii, et nad oleksid selles mõttes lahendamatu, mitte keegi neid ära ei lahendaks. Võtame noore kahekümneaastase loogiku, siis ta kuulutab teile kohe, et nad on kõik lahendatud ja näitab teile täpselt ära, kuidas lahendada. Aga kui teil avaneb võimalus sama inimesega rääkida 10 aasta pärast, siis selgub, et ta lahendab seda juba teistmoodi. Teda ma tahan öelda seda, et kui on elukogemust tekkinud, siis rebib inimene vaatama paradoksi talle sellise pilguga ja saab aru, et ta nagu jäämägi. Et ta on vee peal küll ja sulab ja tekib tunne, et kohe-kohe sulab ära, aga siis ilmneb, et sulab ja sulab, jalg tuleb uut vastu ja jäämägi kuhugi kao. Nüüd ma tahan rõhutada, et see vihje, mis te tegite, oli omal kohal. Et tõepoolest see on inimeseks olemise asi, et ta igal pool kohtab paradokse ja katsed neid lahendada on liigsed lihtsustused. Jah, aga no katsume siiski mõne paradoksi lahendada, sellepärast et inimlikud kiusatused, eks ole. Oma raamatus The ikkagi kohe alguses tegelete kuulsa kana ja muna paradoksiga ja tegelikult väidate, et sellele on seletus olemas? Jah, seda, Nüüd tõesti võimalik seletada ka, nagu taoliste ülesannete puhul ikka tuleb selgeks teha, mida täpselt küsitakse, tuleb ülesanne täpsustada. Ja sellega on singa tegeldud. Tuleb täpsustada, et kas me peame silmas muna kui sellist no siis tuleb välja, muudeti ammune kanu, seisis teine, küsimus on, kas me vaatleme seda protsessi nii et alguses kana, nii-öelda munarakk ühineb Kuke seemnerakuga, et kas see on juba kana algus või ei ole, kas see, kui kana sees tekib munakoor tale ümber, kas see on või ei ole ja see kõik need asjad tuleb enne kokku leppida, kui need on kokku lepitud, alles siis saab hakata seda küsimust lahendama. Kui leppida kokku traditsiooniliselt nii, et kanasünd on nii-öelda muna munemise hetk, siis on see asi jah, üheselt lahenduv, sõltub muidugi ka maailmapildist. Näiteks kes on, usub dioloogilist, ütleme piiblimaailmapilti võib öelda, et jumal lõi kõigepealt kukke ja kana ega kanali enne. Aga see, kes usub evolutsiooniteooriat, saab väga selgesti näidata, et munast kui tekib kala, kana koorub, siis ei toimu mitte mingisugust muudatust geneetilist muudatust. Ega ükski olend ei muuda oma geneetilist koodi eluaja jooksul. Seega seal ei saa olla mingit muutust, muutus saab olla ikkagi nii-öelda mune ja, ja muna vahel. Ja seal läheb ka piir ja võimalik näidata, et mingisugused olendid, kes olid väga kana moodi, kuid ei olnud veel päris kanad, munesid muna selle tõttu, et kukk oli ka teistmoodi ja toimus mutatsioon. Me võime seal pidada kalamunaks. Nii et põhimõtteliselt on see ülesanne lahenduv, kuigi seda ei ole kerge lahendada, aga selle kohta muuseas tohutult materjali internetis, kui keegi soovib. Ja see on lihtsalt see kõige tüüpilisem ja xenoni paradoks, on see teine vist kõige kuulsam, aga mulle väga meeldis ka see, see osa raamatust, kus on öeldud, et tegelikult selline paradoksid või noh, kogu see filosoofia sünd on pärit Kreekast ja ja et tsiteerin ainult kreeklase muret tekitada vastuolu, et kuigi igaüks näpasseni diagonaali olemasolu, ütleb mõistus, et see pole siiski tõeline ja seda vist tegelikult polegi olemas. Madis Kõiv pidas seda muret kreeka tragöödiaga, mis viis Lääne filosoofia teaduse tekkimiseni. Et kuidas siis on, kas me tegeleme jätkuvalt ikka nendesamade kreeka paradoksidega või kui palju on neid kreeka tragöödiaid siis ikkagi teaduse poolt lahendatud vahepeal ja kui palju on teaduse poolt juurde tulnud, sest tegelikult siinsamas on ka kirjas see, et, et paradoksid on väga palju mõjutanud ju iseenesest teaduse arengut. Tihti niiviisi paradoks, nagu ma juba ütlesin, et seal midagi v peale ulatuvad väga suurest asjast ja seetõttu Me ei oska õigesti teda lahendada. Vaata, siin oli jutt korraks, ma tulen ikka tagasi selle Achilleus ja kilpkonna paradoks juurde, sellepärast et ma käisin suvel rääkimas. Viitnal oli õpilasteadurite konverents, teemaks võid paradoksid ja neile oli räägitud paradoksi, teist juba enne neljal viiel erineval moel. Ja enamik rääkijatest väitis, et Achilleus ja kilpkonna paradoks on lahendatud sellega lihtsalt kreeklased ei osanud summeerida, lõpmatuid ridu minna, kui hämmastas, et et selline asi. Mulle kunagi ülikoolis räägiti, kui ma õppisin ise ridade teooriat kuskil teisel kursusel. Nii et selline teadmine, et niiviisi ei saa seda paradoksi lahendada, ei ole nagu veel jõudnud üldisse kasutusse ja ma korraks tahan seda nagu rõhutada, et meil ei ole vaja ringid ridu summeerida, arutleda välja, millal Achilleus kilpkonna kätte saab. Tuleb vahemaa täis riigiga ja lahendada lihtne võrrand, millega saab hakkama iga seitsmes klass ja küsimus on hoopis selles, kuidas see võimalik on. Ja vot nüüd alles nii-öelda mõnikümmend aastat tagasi taibata, tegelikult see ülesanne ei formuleerigi seda, mis täpselt juhtub sel hetkel Kohillus kilpkonna kätte saab. Vot selle kohta on seal raamatus üsna pikk selgitus. Aga et selle peale tulla, taibata, et ülesanne ei ole täielik. Tegelikult ei määratlegi seda, mis seal toimub. See võttis 2500 aastat aega. Te sõnastasite selle praegu hästi matemaatiliselt, aga minu meelest ütlesite üsna sedasama, mida ma ise olen alati selle paradokse kohta arvanud. See ei ole matemaatiline probleem, see on pigem isegi võiks öelda, selline esteetiline küsimus. Ma ei julge esteetika, kohtlesin palju öelda, aga ma ütleks seda, et kindlasti on see filosoofiline küsimus. Küsimus on selles, et kuidas saab olla nii, et täiesti veatu loogiline arutlus see, et alati, kui Achilleus jõuab sinna, kus Ilconoli eelmisel kontroll hetkel tilkunud liikudes lõpliku kiirusega on alati kuitahes väikese maa edasi liikunud. Kuidas saab olla veatu, loogiline arutlus annab täiesti vale lõpptulemuse. Ja see on filosoofiline probleem ja seda nii lihtsalt matemaatika abil ei lahenda, sest kõik need lahendused eeldavad ette. Kõigepealt postreeritaks etega hilja sapilkonna kätte. Nagu seda postalleerimine pole ka midagi lahendatud. Lihtsalt paradoksi selliseid tähendusvälju kommenteerides võiks öelda, et seletav sõnaraamat andis sõnale paradoks ka ühe väga ootamatu seletuse nimelt paradoks on ka jahipüssi, mis laseb nii Haablite kui kuuliga. Jahipidamisel on lubatud relvade hulka arvatud ka paradoks, et olgu see meile lihtsalt taustateadmiseks. Täna selline tähendusvälja ei olnud sellest teadlik. Aga mulle tundub, et väga sageli vist tõesti paradoksid ongi need näilised paradoksid nagu seletasitega sedasama muna ja kana asja. Kui me hakkame seda küsimust tõesti teaduslikult osadeks lahti võtma, siis me jõuame lõpuks selleni välja, et seda probleemi ei olegi olemas, vähemalt mitte sellisel nii üldsõnaliselt kujul. Sageli on tõesti nii, et kui ülesanne väga täpselt formuleerida seda muna ja kana pulmasõda ekstraga, rõhutasin enne selle pika tiraadi ajal. Kui seal väga täpselt ära planeerida ja väga täpselt rakendada loogikat, siis paljud paradoksid tõepoolest lahenevad ja sellepärast neid nimetataksegi pseudoparadoksid, eks või võiks nimetada pseudoparadoksid, eks, aga on terve hulk paradokse, mis sellest hoolimata ei lahene. Või kui nad lahenevad, siis need lahenemised pannakse kahtluse alla. Ja, ja tihti on niiviisi, et loogika kasutamine läheb asju hoopis hullemaks. Vot siin on üks paradoks selles raamatus männimil vahetamise paradoks. Ja seal on selline lugu, et kujutage ette, et teil on laua peal Kaksümbrikud ühes on kaks korda rohkem raha kui teises. Ja see raha on teie, võtke ainult ümbriku, võtate, küsitakse, äkki soovite vahetada? Vahetate küsiti, kas soovite veel vahetada? Mis nüüd saab, iga normaalne inimene, normaalne, iga viimane ja ma ei oska öelda, kui ta suudab ainult kätt liigutada, lõpuks taipab, et kunagi tuleb sümbrik võtta ja et ei ole võimalik raha teenida sellega. Aga loogikud tõestasid ära, klatsid, tõestas 53. aastal ära. Vahetamine on kasulik, kõik saavad aru, et see on jabur. Ja loomulikult lükatakse tõestus ümber, aga oh häda, seda tõestust on ümber lükatud kogu aeg, et neid ümber lükata, ümber lükatud ja video terve paradoksi perekond potentsi tüüpiline näide, kuidas targale tule, tark häda ja kuidas loogika teeb asja ainult keerulisemaks. Nüüd juba kvantloogika appi võetud ja igasuguseid variante kasutatakse ja ei saa öelda, et asi oleks lahendatud, aga iga poole aasta takka selgub, et see lahendus ei ole korrektne. Ja samas normaalse inimese jaoks ei olegi siin mingit paradoks. Aga kas te ei olegi teadvuse põhiolemuses, et teaduslik saabki olla ainult asi, mida on võimalik ümber lükata, sest muidu ta lähebki ta usuvaldkonda? Ei, seda küll aga on olemas. Loogikas on väga kindlad, põhimõtteliselt kui ei pane eeldusi kahtluse alla ja me teeme selles konkreetses loogikas lubatud tehted siis seda lõpptulemust enam ümber vaielda ei ole võimalik. Vahetame loogikat siis jah, kuna vahetame eeldusi sise. Et antud juhul on just kogu lugu selles, et ma tahtsin lihtsalt rõhutada. Tegelikult ei ole see paradoks matemaatika ja loogika abil siiani üldvastuvõetaval viisil lahendatud. Seda ma tahtsin just rõhutada, nii et see, et loogika kasutamine alati meil asja selgemaks teeb, see ei ole kindel ja seda ma tahtsin selle jutuga nii-öelda väita. Kas ei või siis öelda, et, et paradoksid on inimmõistuse jaoks tegelikult peaaegu sama seda nii-öelda absurdiga, et paljud asjad, mis loogiliselt võttes on paradoksid tavainimese jaoks nad sõnastavad või ütlevad selle kohta lihtsalt, et see asi on absurdne. Ei, siin on kindlasti olemas suur sugulus ja ütleks seda ka tänapäeval, loogika nüüd nii nõrk ka ei ole, et on juba on tehtud selline asi nagu näiteks dialetiline loogika mis lubab paradoksaalselt väidete ühiskasutust ja nii-öelda ka saab nii olla, et väide ja vastuväide on mingis arutluses korraga tõesed. Selle jaoks on olemas väga võimsad vahendid, aga mis on kõige naljakam, et nende vahendite abil me saame teha teadust? Me saame päästa loogika seda päästa vaja, sest loogikast on palju abi. Aga paradoksid ei kao. Kui tohib, ma toon ühe näite, et see puudutab valetaja paradoks. Et valetaja paradoks ilmselt on väga paljud kuulnud, kui valetaja ütleb, et ma valetan praegu, et mida ta siis teeb ja kui hakata järele mõtlema, siis ilmneb, et ta valetab parasjagu siis, kui ta räägib tõtt. Ja kui selgub, et ta räägib tõtt, siis see, mis ta ütleb, on see, et ma valetan. Tõde on see, et ta valetab ja seda paradoksi on üritatud lahendada väga palju. Ja kui mina olin veel noormees, siis arvati enamasti, et see paradoks lahendatud. Sellel Tarski Poola loogid, Tarski sümboolika edaski, mõtle viiside abil on võimalik siis lahendada, seda hiljem hakati selles jälle kahtlema ja nüüd siis arvatakse, et ja lets loogika abil on võimalik tõestada. Ja saastus oleks selline sõnastaks netis nii-öelda loogiku sõnadega. Et see väide on väär isegi siis, kui ta väidab seda, mida öelda taheti. Ja nüüd oleks nagu loogikaga kõik korras. Aga kui me võtame jälle asja puhtinimlikult, vabandust kui väitega õnnestus öelda seda, mida taheti, seda vääraks kuulutades ikkagi tunnistas. Need paradoks on jätkuvalt lahendamata. Ehk siis paradoksid olemasolu või jätkuv õitsemine on suuresti ka selline rahvavalgustuse või täpsemalt selle puudumise küsimus. Seda küll, aga asi on selles, et neid on mitut laadi. Ühed on valgustuse puudused, mis asi, aga teistega lugu ikkagi, nii et maailm ongi keeruline, tähendab, inimese mõtlemine ei ole esialgu veel, võib-olla ma ei oska öelda, kas kunagi saab olema võimeline teatavaid küsimusi lahendama. Tähendab, inimesele meeldib mõelda niiviisi. Et ta on tunnetuslikult kõikvõimas, see on üks põhjusi, miks materialism praegu võidutseb. Materialism loob inimesele tunnetusliku, kõikvõimsuse tunde, tal on tunne, ta saab maailma olemusest aru. Maailm on põhimõtteliselt lihtne, vot siin on olemas mingid aatomite, mingid füüsikaseadused ja ja nii edasi. Ja sellises olukorras ei taha inimene tunnistada, et on olemas mõned objektid, mis võib olla põhimõtteliselt ei allu tükkideks tegemisele ja siis uuesti kokkupanemisel. Mida see loogika ja matemaatika ja ütleme üldse teadussüsteem võtab objekti tükkideks, uurib tükke, paneb tükid uuesti kokku, aga kõik asjad ei allu sellele protseduurile. Ja võib-olla olemas selleks mingid vahendid, aga esialgu vähemalt näha, kuidas neid asju võiks käsitleda. Või võib-olla need vahendid ei ole meie jaoks kunagi kättesaadavad, siis meie tunnetuse piirid tulevad ette. Vot see on nüüd selline küsimus, millele ma kohta ei julge midagi öelda, ütleks nii, et võib-olla nad ei ole kättesaadavad teatavatel varjatud eeldustel. Modonikse näitajad, et kui on küsimus selles, et me tahame jõuda lõpmatusse, siis kui kiiresti me numbrid mööda jookseme, jõua iialgi lõpmatusse kohale. Sest et üks on lõpmatu, sest täpselt sama kaugel nagu ütleme näiteks miljon. Aga ometigi võtame siin näiteks appi nüüd mõned teised mõtteviisid näiteks india loogika, mõned variandid on võimalik lõpmatusse jõuda näiteks jõudes nulli ja tehes tees nii-öelda perre olemegi pauk Paukselt lõpmatuses sinna võimalik kohale jõuda ühekorraga. Teiste sõnadega pole välistatud, et selline teadmine võimalik, aga seda ei ole võimalik saada nii-ütelda numbrid mööda joostes. Aga kuulame nüüd vahepeal muusikat ja valisime muidugi ühe pala selliselt ansamblilt, kellest ei oleks võimalik dist tänases saates mööda minna. Selleks on eesti bänd nimega paradoks ja nende lugu, lapsuke ja Inger. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme ning koos minuga stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino ja meie tänane külaline, teadusfilosoofia astrofüüsik Enn Kasak, kellega räägime paradoksidest ja jõudsime nüüd välja selleni, et ega kõiki paradokse ei saagi võib-olla sellise harjumuspärase õhtumaise loogikaga lahendada, mõne puhul tuleb hoopis nii-öelda vastupidine käike sisse panna. Ja selles mõttes on tõesti paradoksid maailm. Paradoksaalne, et mulle hakkas eelneva jutu põhjal ka tunduma, et inimesed ju loovad kogu aeg ise neid paradokse juurde ühtesid lahendades ja selle käigus uusi luues. Ja siit võiks isegi teha hüppe edasi, et mingis mõttes on paradoksid ka selline moraali küsimus, et kas, kas minna mõnele teele, kus nad tekkida võivad või siis mitte minna? Ja no kuna meil see absurdi teema ennem oli ka sees, et, et tegelikult absurdiga seostubki ju nii-öelda kurjuse teema, mille, mille Alberca müü meile kenasti ka on esile toonud, aga mul nagu selle mõistuspärasuse ja kurjuse teemaga paratamatult igaüks jääb oma liistude juurde. Meenus Tammsaare romaan, põrgupõhja uus vanapagan ja seda on peetud üheks paradoksaalse maks kirjandusteoseks eesti eesti kirjanduses ja ma mõtlesin, et ma loen siit ette ühe tsitaadi, mille on kirjutanud üks saksa uurija Friedrich Sholdsele romaani kohta. Ja küsingi, et kas seda võikski siis kommenteerida nii moraali poole pealt kui ka selle paradoksaalse poole pealt, et et kuna põrgupõhja uus vanapagan selles romaanis läheb maale selleks, et saada õndsaks põrgut edasi pidada, siis Zolts kirjutab nii, tsiteerin olemuse poolest, kuri peab saama õndsaks, seega heaks, kui tal see õnnestub, siis võib ta hiljem jälle kurja teha, milles seisneb nii-öelda tema eksistentsi põhialus, nimelt põrgus, hingi piinata. Kui tal see ei õnnestu, võetakse temalt tema eksistentsi põhialus ja sunnitakse Joipsu hea olema. Kas see on nüüd paradoks või ei ole? Ei sain kindlasti paradoks, aga ütleks seda, et niipea kui me lähme hea ja kurja juurde asume üsna keerulisse valdkonda ja siin ma peaks ikkagi ütlema, et alustada tuleks võib-olla sellest, et mis sul tegelikult et levinas niida tuleb hääldada mitele Vainas, nagu tihti tehakse, et levinas on maininud, et eetika on reaalsem kui mateeria laiuti seda sõna-sõnalt, aga see tuleb välja tema teostest igatpidi. Ja seda on võimalik muuseas illustreerida mingisuguse hästi-hästi, rumala näite kaat siin selles, et me ei tea seda, kas see maailm, milles me elame, kas see ei ole mitte unenägu või mingi arvutimängulaadne asi või mis iganes, aga, aga ta võib olla ka päriselt. Ja võib-olla seda on siis hea nimetada näiteks keskkool maailmaks, selleks et ei ole küsimus mitte püstitada, et oletagem, et ma olen kellegi sõbraga arvutimängus ja siis selgub, et sõber saab viga ja mõõtkudel kehv põleminud nüüd ruttu maha, et mõlemad on parema Molgahja, tulen tagasi. Ma võin seda teha, arvutimängus, midagi ei juhtu. Aga mis siis oleks, kui ma ei mäleta seda Malarutimekus? Kui ma nüüd mingi otsuse, siis see otsus on päriselt minu otsus ka siis kui see mäng ise ei ole päriselt teiste sõnadega teda sellise näitab, et on võimalik seletada, miks eetiline otsus on alati rohkem päris kui see maailm, kus me oleme. Ja nüüd on selline asi, aga millega tegeled siis teaduse loogika? Ja muidugi ma olen nõus, et loogika Afto heerib ja jõuab kaunite, abstraktsete kujundite ja nii edasi aga alustas, et nad saavad ikka sellest, et nad tegelevad sellesama tegeliku maailmaga mille kohta me 100 protsenti ei saa olla kindel, et kui päris ta on. Jaa, aga nüüd kargasid selle kallal, mis on päriselt Seneetik need otsused, mida tehakse, mis on igal juhul, juhul kui ma tean, et minust midagi sõltub minu otsusest midagi sõltub ja ma selle otsuse langetanud siis paradoks aalsus on isegi lausa paratamatu. Sel lihtsal põhjusel, et, et meil puudub tegelikult võime otsustada ja siin ma ikkagi mõista kerke koorides üldse mainikesedad. Inimeseks olemine tähendabki seda, et me vaevleme, püüdes otsustada olukorras, kus me tegelikult ei tea, mis on meigi otsustus. Seda tähendabki olla inimene. Ja nüüd me mõlemad Peetrile lähme samal ajal öelda Peeter. Mind hakkas paelumas arvutimängu küsimus, kuna ma ise olen arvutimänge mänginud, mängin vahel siiani, siis ma praegu hakkasin mõtlema, et kas võib-olla sellepärast arvutimängude maailmad saavadki olla tavamaailmaga võrreldes paradoksaalset, et kuna neis ei ole vaja kunagi lõpuni minevaid eetilisi valikuid langetada. Mulle tundub see väga huvitava mõttena, mis väärib järelemõtlemist, ma ei julge seda isegi kommenteerida. Ja, aga mina, mina tegelikult tahtsin, mitte küll arvutimängudega kaasnevad taga, tegelikult see puutub asjasse, küsida seda, et kas inimeseks olemise üheks suurimaks paradoksiks, mis toob eetilised ja paljud muudki probleemid mitte toovaid, muudab nad mõnes mõttes lahendamatuks, ei ole mitte see, et me teame pidevalt väljendama keeleliselt, et seesama meie keeleline väljendusvõimekus võib-olla niivõrd puudulik, et me ei suuda mingeid asju puhtkeeleliselt lahendada. Et just ka selliseid eetilisi probleeme, et hea küll võib-olla tõesti numbriliselt on, on, on lihtsam asju lahendada ja, ja et, et kas üks suur küsimus, mis sealjuures ei ole, on niisugune, et see on see igavene asi, mille üle pidevalt vaieldakse, et kas pigem inimene tajub siis ümbritsevat maailma nagu iseenda ajus loodud mingisugusegi pildina, mida ta keeleliselt siis pidevalt sõnastab. Või on tegelikult ikkagi olemas sellest ajust eraldiseisev objektiivne reaalsus, mis funktsioneerib isegi siis, kui inimene kunagi sealjuures ei ole, et see on see küsimus, et kas, kui puu metsas kukub ja keegi seda nägemas ei ole, kas siis on olemas või ei ole. Nüüd küsite selle kohta, millega mektor Tegelengi põhiliselt kogu aja ja ma väidan, et, et mul on olemas väga selgeid vastuseid, aga nende asjadega tegelenud väga kaua aega. Mind on lapsest saadik huvitav, kuidas asjad tegelikult on. Nii kaua, kuni ma uskusin, et sellega tegeleb füüsika nii kaua olin füüsik ja ma sain aru, füüsika tegeleb mudelitega saadakinaniteks päike. Ma räägin päikesest, siis paratamatult tsin keeleline objekt ja see mudel mõttemudel päris päiki mahuks pähe äragi. Olete ju nõus. Nii et füüsika tegeleb mudelitega, aga kes siis tegeleb sellega, mis päriselt. Ja mingit moodi on see siis filosoofia? Mõnes mõttes, kuigi see ei ole tänapäeval kaena moodne, sest tänapäeval moodne filosoofia selline, mis toimub keskust eludes, kõikvõimalikel konverentsidel, jututubades, õige Vilosoon, täna see, kes lülitub käimasolevasse diskussiooni ja räägime nendel teemadel ja nimetab õigeid inimesi ja kui hakata vanamoodsaid küsimusi püstitama, et mis on päriselt ja mis on tegelik, siis vaadatakse sulle otsa, küsitakse, et kas siin ei olegi veel piisavalt haritud, kas sa ikka aru ei saa, et nii ei ole, tegelikult haritud inimene on tänapäeval ei küsi. Ma arvan, et küsida küll ja tuleksin selle asja juurde tagasi. Siin oli üks selline koht, millega ma päris hästi nõustu, see oli sellest objektiivne reaalsus ka siis, kui inimesed ennast üldse juures ei ole. Kust me võtame, et me teame, et inimeste ennast juures ei ole, et kas me sabastamine inimese, nende aatomite omadusega, millest inimese keha koos püsib ja arvame, et inimene nendele keha funktsioon kuidagi ja kui seda seda siis olemas või juures ei ole, et siis et siis oleks midagi objektiivset reaalset asi on selles, et, et mulle täitsa ma võidan vahe kommentaari, et üks tore raamatule, ajust ajust ja arust ja näiteks seda ka siin kommenteerinud saates Jaan Aru oli meil siin stuudios eelmisele aastale ja mulle väga meeldis tema juures see, et, et üks vähestest tänapäeva psühholoogides, kes ütles otse välja, et me ei tea seda, kas aju tekitab mõtlemise või vahendab mõtlemist. Vanema põlvkonna psühholoogid teavad täpselt, et aju tekitamine nendega rääkima, Nad ütlevad talle 200 protsenti, asjad on nii. Noorema põlve psühholoog ütleb juba, et me ei tea, võib-olla nii see taju või midagi sellist, mis vahendab mõtlemist. Ja seisul tekib küsimus, kust see nina paikneb, et ja muidugi on üsna ilmne, et see tavaline mina suus on nii-öelda keha poolt kaaperdatud, et, et see on keha täis ja mina mäletsemine ongi keha projektsioon vaimumaailma. Selles osas ma saan ainult nõustuda. Aga see ei tähenda kuidagi, et see inimene peaks olema eemal sellest objektiivset reaalsust, vaid pigem vastupidi võib olla subjektiivne, reaalsus on meile vahetult antud, aga mina mäletan, et selles maailmas ujumine takistab seda võistlust, et need, need küsimused on väga huvitavad, aga siin on väga raske valida, algpositsiooni, ta seda ei olnud, neil ei ole võimalik vastata. Kui salt positsioon pole paigas, tuleb fikseerida algpositsiooni, siis arutada, mõni teine Altpositsiooni arutada ja ma lisaks veel kohe juurde kommentaari, et näiteks meil on olemas tänapäeval religioossed mõttemustrid ja teaduslikud mõttemustrid ja teadlased kannatavad religiooni hirmu all, nagu ütleb Toomas neitschel, see tähendab seda, ta läheb närvi, kui ta näeb, et arutluskäik ainult kuidagi on selline, et see sarnaneb teoloogilise arutluskäiguga ja nii edasi, aga ometigi on võimalik, nii et, et jah, et teadus ja religioon kaks hubalust, mida inimkond on loonud aga kahe rumala jalaga on võimalik tajuda mingisuguse asja erinevaid külgi. Ja niiviisi fikseerida algpunktiks ühe, teise või mõlema abil on võimalik teha üsna huvitavaid aru. Jah, mul lihtsalt seda arutlust kuuldes tuli veelkord meelde see romaan, põrgupõhja uus vanapagan, kus Ants arutleb väga tõsiselt küsimuse üle, et, et inimesed kasutavad elektrit, aga, aga miks me arvame, et elekter ei kasuta inimest, et lihtsalt tuli selline see hetk sellest romaanist meelde selle arvutuskäigu? Ka seoses seal veel häid kohti, et traat elektri jaoks auk kõhus just inimese jaoks on elekter traat ja ja selles mõttes ma isiklikult olen arvamusel, et Tammsaarel ei ole vedanud, et on väiksest kultuurist, Meritest, mida iganes ma ka olen lugenud, ma olen üsna palju lugenud selle teema kohta, siis mul on tunne, et Tammsaare on kõige parem kirjanikult maailmaski sel teemal on kirjutanud. Aga teda ei ole. Ei ole veel tundma õpitud, võtate tuntud saatama, lood võtke nüüd ette kümmekond, nad on kõik palju magedanud, kui Tamsar. Aga see viib tagasi selleni, mida Maarja enne ütles, et kui me tõesti maailma tajume keele kaudu, siis äkki mõnes teises keeles ei saanud Tammsaare lihtsalt tekkida. Seda ma arvan küll jah, et nii pidigi olema, selles mõttes on see väga kurb lugu isegi, sest iga keel on mingit viisi aken maailma. Ja vot see on see, mida Kant omal ajal nimetas aprioorne teks kategooriates, neid tekivad meil koos keele õppimisega siis me avastame äkitselt keelt osata, sest me teame, et väga paljut. Ja teise keelega tuleb midagi muud kaasa, nii et ma sellega pean jah, nõustuma. Jah, sellepärast on ju alati tohutult huvitav võrrelda, kuidas sõna varad või tähendused muutuvad või kui mõnda teist võõrkeelt õppida või võrrelda mingeid mõtteid mõnes teises keeles, aga ühte asja ma tahan küll ära mainida, et ma kuulan väga sageli sellist väljendit, meie mõtleme selle peale, et oleks nagu koorilaul, aga selle asemel kõik kooris laulaksid siis kõik kooris mõtlevad. Mina pole selliseid kooris mõtlemist kusagil näinud koorilaulu küll, aga kas massikultuur või massimeedia jalakooris mõtlemine, aga vaata, sellepärast ongi valitud mul lõpulugu siia saatesse, seal on üks tore koht, ma kommenteerin seda praegu ette, et kui öeldakse, et Ma ei mäleta, mis aastal täpselt, aga et tehakse selliseid tabletid, kuhu on sisse kodeeritud inimeste mõtlemine ja need võetakse siis nende pillidega sisse. Aga ma tahan öelda ühe sellise asjad jah, et kooris mõtlemist ei esine iseenesest, aga ta sunnitakse peale keele kaudu sense keele võim mõtete üle. Nii et keelejutt on täiesti omal kohal ja keelt tuleb meil kasutada. See kõik on tõsi, aga ometigi ei ole kohustatud vangi jääma. Aga kas see ei ole ka natuke paradoksaalne, meile sunnitakse peale, aga teisiti ka ei oleks võimalik, üksi ei ole ju mingisugust mõtet, võiks öelda, keelega tegeleda. Ma tean, et tänapäeval on väga moes on keelehuvilisi keele spetsialiste, internet on täis neid, kes loovad kunstkeeli lihtsalt iseenda lõbuks. Keegi neid ei kasuta. Nad katsetavad ka ilmselt nii loogika paradoksi piire aga, aga ikkagi keelel ei ole ju üksinduses erilist mõtet. Millega ma nõustun, aga ma tahan öelda, et iga vahend on vahend teiste sõnadega sõnu asi, millest ta mingil etapil ei saa. Ja aga võib juhtuda, et mõnedes küsimustes tullakse vahend ära visata. Nii nagu on öeldud, rikest ainuütles, et jõuame nii-öelda teisele korrusele, võime redeli ära visata. Teiste sõnadega, et seda keelt on meil teatud olukorras tarvis ja teadlased on sama lugu, et me ei suuda korraga hüpata teisele korrusele, läheme treppi mööda. Iga trepiaste on nagu totakas iseenesest õhus rippudes moodustab terviku. May viskaks redelit ärasust seal teisel korrusel äkki kuskil teise korruse sügavuses pimedusest, kuhu me ukse augusti näe, avaneb uks kolmandale korrusele ja siis läheb seda redelit. Vaja ma vabandan ebatäpsuse pärast, ütleme mitte ei viska ära või paneme korraks kõrvale tööriistakasti tasu käest panna, mul tuli jälle Pendrouci Tret meelde, et siis ei pääsegi edasi, et on küll sul see trepp või redel püsid ikka enam-vähem samal tasandil kogu aeg. Sellega on veel üks väga huvitav küsimus, et jälle, mida tähendab edask? Võib-olla nii et mõnes mõttes me läheme penthouse'i trepile, mõnes mõttes ei ole nii, et et kõikide nende asjade juures. Me oleme paraku inimesed ja ma olen seda korduvalt nagu maininud kaadrit inimese ainukene jumalik võime on rumalus, et mitte keegi ei ole nii loll jumalikul tasemel nagu inimene jumalata selleks liiga targad loomad, liiga lollid. Ja nüüd on küsimus selles, et et see rumal olend vajab mitmesuguseid vahendeid, et neist asjadest rääkida, selleks on tarvis maatikad, loogikat, keelt, eks matemaatika loogika on ka omad keeled. Aga see ei tähenda, et Meil ei ole võimalik sellest läbi vaadata või läbi näha. Et need võimalused on olemas. Põhiline on ikkagi seesama asi, et ei tasu olla liiga heal arvamusel oma teadmistest. Ma arvan, et see on väga ilus mõte, millega lõpetada. Aga enne päris lõppu siis Enn Kasak, teie soovisite veel öelda mõne sõna, selle seigrin diivansi, loo indie huntifuentifaiv kohta, mis on üks väga tore lugu, mida ma olen ka ise korduvalt kuulanud. Ma juba ütlesin ära need sõnad, et ma just sellepärast tablettide pärast võtsingi ette ja, ja ma olen nõus, et meedia on täna juba väga kõvasti hakanud neid tablette tootma, et selles osas ma saan nõustuda. Selge suur tänu veelkord selle jutuajamise eest. Ja muidugi soovitan kõigile raadiokuulajad Enn Kasak raamatut paradoksid, must auk mõtlemises. Värske raamat raamatupoodides kõikjal saadaval selline ilusa musta kaanega, nii et torkab silma küll kõigi värvikirevate kaante vahel. Mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios ka kaassaatejuht Maarja Vaino ning me oleme jälle eetris nädala pärast kuulmiseni.