Kuula. Rändajat. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat. Nendes rännusaadetes juba päris tükk aega kulgenud seal Austraalia mandril käinud küll idas ja lõunas ja kirdes ja seal keskosas, nii et täitsa erinevates otstes. Ja on olnud juttu seal suurtest kõrgetest metsadest ja linnadest. Ja viimases saates olime siis seal intrii metsas, mis on kõige suurem elurikkam, troopiline mets Austraalias üldse praegusel ajal. Ja tänane saade saab olema tegelikult Austraalia viimane ja selle viimase saate ma tahaksin pühendada kohe tervenisti selle mandri põliselanikele, eksis Austraalia aborigeenide kes on elanud siin mandril määratult kaua aega, ikka kümneid tuhandeid aastad ja kellel on selle aja jooksul kujunenud väga omanäoline tuur, selline, millist ei ole mitte kusagil mujal maailmas. Kui nüüd meelde tuletada, siis kunagi neid samu saaters, sarja saateid ma ka tegin Austraalia kohta ja seal ma kõnelesin päris mitmes saates, õieti nendest Austraalia aborigeenide eest. Ja vot seda, mis ma seal rääkisin, seda kordama ei hakka, seda saab igaüks kuulata järelkuulamisega. Täna ma räägiksin põhiliselt just nendest taga otsestest kokkupuudetest teatud inimestega, teatud sündmustega ja vahetult selle Austraalia aborigeenikultuuriga, kui ma seal nüüd paaril korral olen käinud. Siin kuulsite kõnelemas ühte aborigeeni naist. Tema nimi on Francis Volker ja ta kõneleb oma emakeeles. See on siis selline keel nagu kuku ja Laansi keel. Ja praegu ta siinkõneleja seda, et meil on nimi on Francis, ma kuulun kukkujalanssi rahva hulka ja meie rahva tootemloomaks on krokodill. Ja see tähendab seda, et krokodill on meile püha loom. Me ei küti teda, ei söö tema liha ja me kaitseme teda. Selline jutt. Ja see salvestus oli siis 2016. aasta novembris, siis kui ma olin nüüd seal Kirde-Austraalias intrii metsast põhja pool kusagil bluufilgi nimelises paigas. Ja seal me olime ühes selle kukku jalansi, rahva, eriti pühas kohas. See oli selline juga ja selle joa nimi oli vudinal Voogial. Nende keeles tähendab see palju jugasid või suurt juga. Ja siis ma olin siin juba teist korda üle 10 aasta tagasi oli siin olnud minu saatjaks ja õpetajaks selle Francise õde. Tema nimi oli änn. Ja see ongi niimoodi, et nad on võtnud oma perega. No neil seal peres on seitse õde võtnud nagu ülesandeks, et nad tutvustavadki võõrastele oma koduümbrust, oma rahvakombeid ja kultuuri. Ja sellepärast tuuakse nad alati ka siis siia Vutsial Vutsiali juurde. Mis juga see on, uhke juga kogu kuskilt 10 meetri kõrguselt kalju järsakult otse alla, selline vahud tav juga ja, ja siis, kui ta sealt edasi läheb, siis ta moodustab igasuguseid tiike ja, ja loom päev, kus on kindlasti päris palju elu üldse, ma kujutan ette, miks selline juga pühaks on saanud. Väga loomulik. Ostraalastele on vesi elu andja ja kui seda vett nii võimsalt ja vägevalt on see üksi juba tähendab, et see peab olema püha paik, sest vesi tähendab ju elumit mitte ainult inimestele, vaid väga paljudele olenditele, kõik saavad siit kuidagimoodi süüa ja, ja kasu. Ja see, et siin kahtlemata palju igasugust elu on seal silmaga näha, kui palju lopsakaid, puid ja põõsaid ümber nende veesilmade puude võrades, linnud taimede peal, liblikad lendamas vees ka kindlasti kalu. Ja õieti oli näha ka üks tootemloom, see harikrokodill, see oli üks selline suuremat sorti veekogu. Selle keskel oli selline lame kivi ja vot selle lameda kivi peal täiesti liikumatult see mitmemeetrine harikrokodill lesis ilmselt tukkus võttis päikest mõnules. Ja kui ma olin siin olnud üle 10 aasta tagasi, siis juba see Francise õde Anne oli mulle rääkinud ka selle krokodilli loo, ehk siis tegelikult võiks öelda müüdi selle kohta miks nemad siis peavad seda krokodilli oma sõna otseses mõttes sugulaseks. Ja see lugu on siis selline Ta oli elanud kord siinkandis üks suur krokodill ja oli tahtnud endale aborigeenide seast naistuttav, mitte ükski noor tüdruk talle naiseks minna ei tahtnud, krokodill on kole ja jäänudki krokodilli muud üle, kui röövis lihtsalt ühe noore naise ära viis oma koopasse. Hoolitses tema eest nii nagu jaksas, tegi kõik, mida naine soovis, aga koopast ära ei lasknud ja elasid seal siis mängumees ja naine päris mitu kuud. Aga naisele ikkagi see koht tema mees absoluutselt ei meeldinud ja ta pidas plaani, millal põgeneda pimedal ööl siis hiiliski minema. Ja kui ta oli juba üsna kaugel, siis krokodill märkas seda, hakkas teda taga ajama, aga noorel naisel kiired jalad, krokodill ei saanud teda kätte. Aga selle kiire jooksu hoo peal pudenenud siis naisest välja krokodilli munad, nendest koorusid järglased ja vot need järglased on siis nüüd selle kukkujalansi rahva veendumuse järgi nende rahva esimesed inimesed. Imelik lugu võib tunduda meie jaoks, aga mitte aborigeenide jaoks, sest seal on veel palju imelikumadki lugusid ja nende maailmavaade ja ja usk on ikka väga teist sugused kui meil siin Euroopas. Ja siis Francis rääkis need ka seda, et mismoodi praegusel ajal tema rahvas siin toime tuleb. Üldiselt nad elavad suhteliselt sellist tsiviliseeritud elu elavad ning külas täiesti tänapäevases külas, seal on sihukesed majad, plekk-katusega, elekter on isegi sees ja puha. Lapsed peavad käima koolis, käivad siis sellises segakoolis, kus õpivad läbisegi valged ja aborigeenid kooli programm on neil ühesugune. Nii et kui need aborigeeni vanemad tahavad, et nende lapsed kõneleksid emakeelt, siis see on juba nende enda asi, koolis seda ei õpetata, koolis ei õpetata aga mitte sõnagi sellest aborigeeni erilisest kultuurist. See on kõik nagu vanemate õlul. Ja see, mis on nüüd kehvasti neil siin ja ma arvan, see on väga üldistatav ka igale poole mujale. Nende Austraalia aborigeeni küladesse, et aborigeenid elavad selgelt vaesemalt, et kui sealsamas kõrval olevad valged pered ja põhjus üsna lihtne kõik saab alguse haridusest. Tavaliselt need valged, kes siin külades on, nad on siiski paremini haritud, antud aborigeenide on ainult see väga algeline kirjaoskus ja algharidus. Nad ei ole enamasti iialgi väljaõppinud mingisugusele eriala peale, mis tähendab seda, et neile pakutakse alati nii sihukesi odavamaid tööotsi, selliseid juhutõlgid. Ja teises keeles sõnad siis seda, et ega meie rahvas ei kipugi nii väga tööd rügama. Et see elu, mis on vaene ja kus ei ole raha. Aga kus sa oled vaba seal nende meelest palju väärtuslikum. Ja niimoodi nad siis ongi seal meie mõttes lihtsalt väga tihti mõjutavad, võib niimoodi öelda, mehed käivad vahel jahil neil on püssid, nad võivad küttida, kängurusid ja vallabiside teisi väikeseid loomi, see on neil täiesti lubatud. Nii et kui tunne tuleb peale, siis lähevad ja naised jälle siis käivad korjamas mingeid metsaande, mingeid juurikaid ja muid vilju näiteks metsast või ka jõest näiteks püüavad angerjaid või mingeid kalu või veekilp konni. Nii et mehed ja naised toovad niimoodi ikkagi loodusest seda toitu ja ütles, et keskmiselt umbes ikka üle poole kogu toidust, mida pere sööb, saadakse ikka otse loodusest. Ja poodi minnakse ikka siis, kui on viimane häda käes, kui pole tükk aega saaki saanud. Väga suur nälg majas, noh, sise ja muud üle. Ja poodi Nad ei lähe ka. Hea meel läks sellepärast, et neil on nii jube vähe raha, nad saavad osta ainult näpuotsaga midagi, eriti odavat, et hing sees seisaks. Ja ongi kõik. Ja teistpidi on ka see muidugi, et, et praegusel ajal nad loodusest saavad palju vähem seda toitu kätte kui varem. Põhjused muidugi see, et loodus ise on muutunud, metsi on jäänud tohutult palju vähemaks, järelikult on ehkki vähem. Ja teistpidi ka ikkagi see, et on väga palju piiranguid väga palju keelde. Praeguse aja tsiviliseeritud maailmas ei tohi lihtsalt igal pool küttida ja kalastada. Ja siis Francis ütles, et üks suur asi, mis oli nende jaoks ikka tõeline läbimurre oli see, et kuskil üheksakümnendatel, Nendel aastatel said nad tagasi oma esiisade maad seal ei olnud väga vaevaline, väga pikk protsess austraalia valitsusega. Aga lõpuks nad võitsid, said oma maad tagasi aga siis jälle selgus, et ega see mingi pööret nende elus ei toonud. Sest mida see siis andis? Nad olid omanikud, aga siin maal elasid juba nüüd palju, palju aastakümneid igasugused inimesed ja loomulikult ei saanud aborigeenid kedagi siit ära ajada, nii et igaüks elas ikka oma elu edasi vaid oli vahe selles, et nüüd need seal igasugused firmad ja muud maksid siis väikest rendiraha Endal aborigeenide selle eest, et nad need maad välja rendivad. Aga see raha on nii väike, ütles Francis, et see tegelikult Te ei anna mingit talulist tuge nende kogukonnale. Ja siis oli Francis murelik, kas sellepärast ka, et suur alkoholiprobleem on neil siin? Seda ma märkasin juba sinna külasse tulime küla serval oli suur silt, et alkoholi toomine külasse rangelt keelatud ja kes seda ei täida, saab väga suure trahvi, sest rahvaliiga välja kirjutatud, noh, see oli isegi eurodes ikka täitsa sadu eurosid, nii et väga range trahv. Ja näiteks poes ei pidanud ka alkoholi olema ja see muide oli siis mitte omavalitsuse otsas, vaid külainimeste oma kogukond otsustas seda. Sest see on raske teema ja paljud mehed on tõesti liiga selle alkoholi küljes siin kinni ja ei suuda nagu üldse jalgu alla saada. Ja miks jälle niimoodi on, noh, mõneti võib-olla tuttav lugu mujalgi maailmas. Ikka seesama lugu, et põlisrahvas, kes ei saa elada endist elu aga nad ei ole kohanenud ka selle tsivilisatsiooniga täielikult, et siis nad tunnevad väga selgelt, et nad on nagu välja tõugatud nagu teisejärgulised ja, ja sellest antakse neile ka pidevalt igal viisil märku, et te olete niisugused teisejärgulised. Ja teisest küljest aborigeenide maailmavaade, see on niivõrd erinev sellest valgete omast. Et nemad jälle ei saa aru, et mikspärast Nad peavad kõik selle hülgama nii, nagu mis sonarid neile kogu aeg peale suruvad, miks me peame hakkama kasvatama loomi, pidama põldu, mis on meile täiesti võõras, sellega ju kaob meie oma kultuur ka meie oma traditsioon täielikult ära seisa kesta. Ja see, et kui erinev on ikkagi see maailmavaade juba põhialustelt selle kohta. Francis tõi siis niisuguse lihtsa näite, et aborigeenide meelest on kindlasti niimoodi, et inimesed kuuluvad maale. Valgete maailmas on ju vastupidi, maa peab kuuluma inimestele, igal maal peab olema omanik endastmõistetav loomulikult ja seda maad peab siis enda huvides nii palju kasutama, kui sa vähegi oskad. Aga Burgeenidel on teisiti. Siis noh, see veendumus, et inimesed kuulavad maalase tähendab ju umbes midagi sellest, et et inimene on üks osa maast või, või üks osa maailmast. Ja kõik see ümberringi, mis on, tahab ka püsida samamoodi nagu inimesed, nad kõik peavad omavahel püsima tasakaalus ja siis ongi hästi, kui inimesed saavad elada ja loodus saab ka elada omasoodu, seal on aborigeenide noh, nii-öelda lihas ja veres selline veendumus. Noh, ja kui see Francis seda mulle seal vutt seal seal joa juures jutustas, siis ma endamisi mõtlesin, et, et ikka tubli see pere, need seitse õde, see perekond, Walkerit, kes on võtnud siis endale nagu ülesandeks viia valget inimest lähemale selle aborigeeni väga erilisele kultuurile ja maailma vaatama tele ja traditsioonidele, et neil ei ole see kerge aborigeenid. Ei ole sellist harjumust, et et vaja nüüd võõrastele hakata põhjendama mingisuguseid asju. Aga nemad on nagu võtnud selle oma eluülesandeks ja, ja tublid kerge ei ole. Ja seda ma siis sellel Franciselega ütlesin, kume laiali, läksime. Et ikka ikka tubli. Et meile siin neid väga põnevaid, aga väga keerulisi aborigeeni hulk tuuri asjus seletate ja viitsite seletada ja tema ütles kuidagi kurva häälega selle peale vastu, et et no et tore teile, eestlastele see nii huvitav tundub, aga veel toredam oleks, kui need austraallased siin ka samasugust huvi tunneksid meie kultuuri vastu. Aga sedamoodi alustab nüüd oma laulu hoopis üks teine aborigeeni rahvas hoopis teises austraalia nurgas, need on siis Nugub ujurahvas ja nad elavad Põhja-Austraalias. Ja nendelgi on oma tootemloom või püha loom, kellest nemad arvavad enda sugu pärinevad. Ja selleks on lind, lind, kelle nimi on Saarus, kurg, Saarus kurb, nagu ma tean, milline ta on ta selles mõttes huvitav, et ta on austraalia ainus kureliik. Selline heledat värvi, punase peaga, huvitava välimusega ja erakorraline on selle saurus, kure, pulmatantsu, ilu ma olen seda näinud küll ainult video pealt, see käib niimoodi, et see ema ja isa nagu tantsivad üheskoos kui püüaks kirjeldada, noh, nad liiguvad edasi-tagasi, kruuksuvad tõstavad päid, siis langetavad neitsist, löövad vahepeal tiibu laiali, vahepeal võtavad maast rohutut, viskavad kõrgele õhku, püüavad ise kinni ja väga keeruline. Täitsa pilk jääb kinni sellele, kui sa seda vaatad, et need linnud on võimelised nii baleriini moodi tantsima. Meie eesti sookured tantsivad ka, aga Saarus kurgede tantsu vastu nad nüüd küll ei saa. Aga kui nüüd mõelda selle nukupoju aborigeeni rahva peale, et kus nad asuvad, siis, siis nad asuvad Austraalias neil aladel, mida nimetatakse seal põhjaterritooriumiks. Ja selle rahva juures ma ei ole käinud, aga ma olen seal teiste aborigeeni rahvaste juures põhjaterritooriumil käinud ja putsime nendega palju kokku just siis, kui me olime seal Austraalia keskel, seal Uluru mäe ümbruses, seal elavad need kõrbe aborigeenid teistsuguse kultuuriga täiesti, kui näiteks need metsa aborigeenid seal Kirde-Austraalias. Ja üks asi, mis seal nüüd Uluru ümbruses ringi käies silma hakkas, oli see, et kui sa nägid seal kuskil mõnda aborigeeni siis tüüpiline oli see, et ta istus seal mingi laiali laotatud suure teki peal, teki peale oli pandud mingid suveniire, mingisuguseid maalinguid, jooniseid ja ta siis niimoodi kannatlikult ootas, et kas mõni turist järsku tahab midagi talt osta. Aga sealkandis on neid turiste ju palju. Neid liigub seal kohe pidevalt ja need aborigeenid, ega nad ei kipu kuidagi ennast peale suruma, vaiksed ära olevat. Lihtsalt on nagu elavad justkui oma maailmas. Ja mulle tundub, et ega neile ei meeldi nii väga seal tolmus selle teki peal oodata, millal keegi viitsiks midagi talt ära osta. Aga noh, teiste võimalustele ei ole. Sest selle eest saab raha. Aga tööd neil ei ole, nad on ülimalt vaesed ja see on peaaegu ainus võimalus, kuidas mingit raha need saada. Ja need maalingud, mis seal nüüd neil on, tavaliselt see on kõige tüüpilisemad on need nii-öelda täpimaalid Kosnevadki, sellistest nagu pintsliotsaga tehtud täppidest ja nendest täppidest, siis on koostatud niuksed, kummalised kujundid, hästi pilkupüüdvad, hästi fantastilised ja mõjuvad kuidagi niimoodi, et ja aru küll ei saa, mida seal on kujutatud ja siis noh, võtad seda nagu lihtsalt abstraktset kunsti või, või nagu silmale ilus vaadata või, või midagi sellist. Ja ega need vaikivad mehed või naised, kes seal oma maalide juures olid ega ei, ei kippunud ka mitte kunagi seletama, mis neil seal peal on, lihtsalt olid. Ja et sellest aru saada, et kuidas aborigeenid, kunst üldse sellisena on sündinud need täpimaalid kuskil paberil või lõuendil. Ja et miks nad sellised on, mis seal tegelikult ikkagi kujutatakse. Et selleks seal Uluru mäe juures oli meile üks väga kasulik käik ühel päeval kui me läksime siis giidiga sinna Uluru mäe juurde sinna koobastesse, kus olid siis koopamaalingud nende koopamaalingutega ka niimoodi, et mõned nendest on nendele kohalik, kelle rahvastele pühad ja neid ei tohigi valge inimene näha, aga mõned on siis tehtud avalikeks või sellisteks, et igaüks võib sinna minna ja neid vaadata. Ja neid selliseid maalemisel koopaseintel ja lagedel siis nagu uurisime. Ja siis meie giid siis seletas kõike neid tähendusi. Ja noh, ta õieti alustas nagu sellest, et tegelikult ei ole algselt kunagi olnud mõeldud selleks, et need peaksid säilima kõik selline aborigeeni joonised ja maalingud, nüüd nad on olnud algselt lahutamatu osa lihtsalt toimingust, see toiming on usutalitus, mingisugune rituaal ja selle käigus neid siis valmistatakse ja, ja mõte nagu siis selles, et kui see usutalituse eestvedaja mingisugune teadmamees jutustab Neid pühasid lugusid siis selleks, et vaatajad paremini aru saaksid siis ta joonistab sinna midagi, noh, näiteks needsamad täpid, mis nendel täpimaalidel on, need enamasti tähendavad mingisuguste tegelaste käiguradasid Need on siis kas mingid loomade liikumine või, või inimeste liikumine või hoopis üleloomulike olendite liikumine. Ja seal on palju niisugusi märke, millel tegelikult on väga selge tähendus, noh mõned näited, et oli näha umbes niisugune noh, nagu mingid kontsentrilised ringid olid joonistatud mingisse kohta. Ja see tähendas väga selgesti seda, et see oli siis rahva kogunemise koht või mingisugune maa-alune veesoon, kust kõrbes sai vett väga tähtis, väga oluline. Ja vot see oli siis nagu märgitud, sinna kindlasti. Või siis oli näiteks selline kuukujuline märk nagu täht. See tähistas siis midagi sellist, et sellesse kohta tuleb veel minna, et tuleb sinna koguneda, et minge nüüd sinna kogunema ja kui selle uude juures oli niisugune kriipsu moodi märk, siis see märkis tegelikult ka väga kindlat asja, see oli siis kaeve kaelakett on see, millega siis naised maas hästi, kas mugulat ja muud söödavat välja kaevavad seal kõrbes. Ja kuna see on naise tähtis tööriist, siis kriips, tähendaski naist, aga mõne teise u-tähe kujulise asja juures oli selline kriips, millel ots läks nagu ülevalt jämedamaks. See tähistas oda. Oda teadagi, kuulub meestele, järelikult see oli siis meeste kogunemiskoht. Kõik need märgid seal peal, ükskõik abstraktsed nad paistsid, olid algselt tegelikult lood ja jutustused. See oli nagu mingisugune spikker, et kõnelejal järg käest ära ei läheks, et vaatajad saaksid järje peal püsida, et kuhu me oma looga oleme jõudnud. Ja nii kui see rituaal lõppes nii kaotas joonis igasuguse tähenduse, seadis sinnasamasse maha, unustati täielikult ja lihtsalt loodusjõud vaikselt nad hävitasid. Kuigi seal oli ka selliseid jooniseid, millel oli natukene selline noh, maakaardi või teejuhi tähendas selliseid, oli ka. Need olid siis niisugused asjalikud oma rahva jaoks märgid, et vot, lähed kaks päeva otse sinnapoole ja siis leiad sellise koha. Aga Need olid siis nii-öelda arhailised teejuhid. Ja need siis püsisid, niikaua kui need inimesed, kes neist märkidest aru said, oskasid seda välja lugeda, et siin on see suur konks ju tegelikult. Et kui näiteks sajandeid tagasi üks selline kogukond siin elas ja oma usutalitusi tegi ja oma salajasi maakaarte joonistas, siis ainult nemad teadsid nende märkide tähendusi. Teisel rahval olid teised märgid ja need tähendasid hoopis midagi muud. Nii et kui nüüd praegu tuleb sinna keegi ja vaatab neid märke. Ta ei oska neid välja lugeda, sest need inimesed, see järjepidevus on kadunud. Aga vaatasin, Uluru kandis on nüüd teistmoodi, siin on erand. Sest siin elab nüüd seesama rahvas, õieti mitmed rahvad, keda nimetatakse Anangudeks ja nemad on siin elanud sajandeid ja nendes jututraditsioon ja usujärjepidevus on kogu aeg püsinud ja niimoodi nemad oskavad nüüd neid oma rahvamärke ja jooniseid ja maale vägagi põhjalikult lahti seletada. Nii et selline on hoopiski see tagama nendel huvitavatel kujunditel, mis valgele inimesele mõjuvad lihtsalt väga salapärasena ja põnevana. Aga nüüd ikkagi, et kuidas hakati neid siis järsku paberi peale või, või lõuendi peale kandma ja neid siis nagu valgetele inimestele müüma, sest veelkord aborigeenide jaoks pärast rituaali ei olnud nende mitte mingisugust väärtust, mingit tähendust. Aga see oli juhtunud siis niimoodi, et see oli tulnud kusagil eelmise sajandi seitsmekümnendatel aastatel üks valge mees. Johvri Paadam oli ta nimi. Ta oli kooliõpetaja, ta tuli sihilikult ühte väga kaugesse aborigeeni kolkakülasse. Ja ta oli väga entusiastlik, väga elava loomuga, väga innustunud sellest aborigeeni kultuuri eripärast, mida ta siin kõike ümberringi nägi. Ja siis tema järsku ühel päeval tuli, vot sellisele Te, teate mis, tehke neid samu jooniseid ja maalinguid paberi peale ja pakkuge neid müüa valgetele inimestele, pange tähele, Nemad annavad teile selle eest raha, aborigeenid ei uskunud, mis asja, miks nad peaksid selle eest raha andma, sel pole mitte mingit praktilist väärtust, aga aga Sofi Barton oli nende jaoks ja usaldusväärne inimene, meeldis nendele väga. Ja noh, nad siis proovisid teemani ja nad ise ka ei uskunud, aga annabki valgele inimesele. Ja valge inimene pakubki selle eest raha. Teinekord pakub kohe täitsa palju raha. Ja muidugi satsi ohvrit vaatan, oli ka see mees, kes siis ütles, et võtke kirkamad värvid, et need müüvad paremini, et nad ise ju tegid nende muldvärvidega oma joonised ja maale. Aga grillvärv, see on niisugune särav et siis müüvad paremini ja, ja tõepoolest aborigeenid ei uskunud, aga nii see oli. Korraga hakkas neile raha tulema kõige selle eest. Ja siis nad hakkasid need muidugi aina rohkem tegema. Ja tegelikult niimoodi siis aborigeeni kunst tegelikult ju sündis ja levis kogu rahvusvahelises kunstimaailmas. Ja noh, praegusel ajal on aborigeenid kunstil maailmas kunstiturul täiesti oma kindel ja kõigutamatu koht ja mõned nendest müüakse lausa kosmilise hinna eest. Aga kui ma nüüd seal Uluru ümber ikkagi ringi liikusin ja vaatasin neid kohalikke inimesi, kes seal siis istusid oma maalingute ees ja noh, me olime seal mitu päeva, siis ma ikkagi mõtlesin, et enne, kui ma siit ära lähen, lubasin iseendale, et ma ma kellegi käest midagi siit ikka kaasa ostan ja ja siis valisin ühe niisuguse vanemapoolse alangu naiseta, istus kahjale, seal teetolmus maha laotatud tekil ükskõikse näoga ja pildid seal ees rivis, aga tema pildid meeldisid mulle just sellepärast, et seal oli tihti kujutatud putukaid, mingisuguseid putukaid, niukseid, imelikke putukaid, erinevaid putukaid, aga putukad oli üks põhiteema ja see mulle kuidagi sobis. Ja üks nendest, mille ma siis välja valisin, seal oli kujutatud niukesi sipelgaid, kes olid selles mõttes imelikud, et nende tagaosad olid laiad nagu mingid pallid. Ja siis ma ütlesin talle, et tead, et ma tahan selle ära osta, aga enne kui sa selle mulle müüdet räägi, mis lugu sa siin jutustad? Need on alati lood, nende jooniste taga on alati lood ja siis ta rääkis ära, et vot see on niimoodi, et see on üks selline teejuht ühe eriti väärtusliku paiga kohta kõrbes, kuhu tulevad kokku neljast kandist. Me sipelgate teed. No need mees, sipelgad, need on niisugused kõrbeputukad, kes vihma ajal nuumavad enda tagakeha hästi paksuks noh, tõesti nagu sihukeseks kollakaks, pool läbipaistvaks palliks ja see sisu seal sees on niisugune magus sisuliselt on toiduvaru, nad hoiavad seda siis selleks, et kui tuletakse põuaaeg ja midagi süüa pole, siis nad tasapisi kasutavad neid toiduvarusid, elavad kehva aja üle, aga noh, aborigeenide-le anda muidugi lihtsalt väga väärtuslik maius. Nad siis otsivad neid, kaebavad välja, söövad neid. See oli siis nüüd siis aborigeeni naiste teejuht, et minge sinna kokku ja seal oli ka muide see u-täheline märk, millest ma juba teadsin, et see on siis kogunemiskoha märk ja siis oli seal selline kriips. Mis tähendas siis seda, et sinna peavad tulema just naised, oma kaev keppidega lugu oli väga selge. Mulle väga meeldis, ostsin ära, maksin muide 50 Austraalia dollarit, son umbes eurodes, 30 eurot. Pole ju suur raha. Palusin talt veel sinna pildi taha, nimega kirjutas selliste lapse konaliku Tähtedega Roos Marii Armstrong. Ja mina igatahes olin selle ostuga väga rahul ja ma arvan, et tema ka, sest nüüd oli ta saanud ju ometi vähemalt mingit raha sellel päeval ja ja ma arvan, et see oli talle heaks inspireerijaks. Kui koju jõudis, hakkas kohe välja mõtlema, mis jutustust ma kõrbe putukatest järgmiseks maalin. Aga selle nukkub, uju rahva aborigeeni naiste lauluga saab see tänane saade otsa. See oli nüüd siis ka üldse viimane saade neist Austraalia reisisaadetest. Aga meie rännusari läheb muidugi edasi. Nii et kuulmiseni. Kuula. Rändajat. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat.