Tere baltisakslased Eestis ja Lätis, läbi kahe viimase sajandi on saate pealkiri sarjas, mis on pühendatud eelseisvale Läti 100.-le aastapäevale. Tartu Ülikooli professor Tiit Rosenberg räägib sakslaste-lätlaste ja eestlaste rahvuslikust ärkamisest. Mis on ühist ja mis on erinevad ja sellest, kuidas mõjutas ja muutis baltisakslaste suhteid eestlastega. 20. sajand. Saate toimetaja Piret Kriivan. 19. sajandi alguses kaotati pärisorjus Kuramaal ja Liivimaal, kuidas mõjutas lätlaste eestlaste suhteid baltisakslastega. No kõigepealt kaotati Eestimaal 1816 Eestimaal 1817 Kuramaal ja 19 siis Liivimaal mis koosnes kahest osast siis Lõuna-Eestist ja Põhja-Põhja-Lätist. Põhimõtteliselt see oli jah, oluline sündmus, mis eristas siis seda ala ehk tollaseid balti provintsi muust riigist ehk Vene impeeriumist ja see sai teoks ikkagi jah, tänu tänu sellele, et leidus baltisaksa liidrite hulgas selliseid tegelasi kes mõistsid ajastu vaimu, kui nii võib öelda neid üldisi suundumusi, mis olid mujal Euroopas juba juba toimunud või siis meile lähedases kultuuriruumis saan siis Preisimaal ja Austrias toimumas. Nii et see oli niinimetatud valgustatud osa baltisaksa ühiskonnast või baltisakslastest, kes moodustasid tollal siis ühiskondliku eliidi eeskätt siis baltisaksa aadel. Muidugi baltisaksa aadlist rääkides ongi enamasti selle alla viidud kõik, ütleme baltisakslased, kes siin siin siis elasid. Ja muidugi aadel oli siis see osa ütleme sellest siin elanud vähemusrahvusest kes siinseid arenguid kõige enam muidugi mõjutas käsikäes keskvõimuga, kellega nad on valdava osa siis ka heades suhetes olnud ja nautinud siis oma eriseisundit, mis siis väljendus nii-öelda balti erikorras, mis siis siin noh, nagu välja kujunes sellest hetkest, kui, kui, siis balti provintsid Vene riigi osaks said üldse terminit baltisakslased kasutades tahaksin toonitada, et, et see ei tähenda mitte ainult siis ütleme seda mõisnik on ta, või baltisaksa aadlik kes moodustasid vaid vaid selle jäämäe veepealse tippu, mida me näeme, aga selle eest allapoole, mida me ei ole osanud piisavalt, et mõista, näha ja ka tunnustada, jääb siis ikkagi suur osa saksa rahvusest kaasmaalasi, keda baltisakslased ja no ütleme, see liit dise on tähistanud sõnadega päike, sakslased, tikklain, Deutsche see oli ju palju-palju arvukam, see moodustas põhilise osa linnakodanikest, kes kuni kuni siis 19. sajandi keskpaigani ju siinsetes linnades Enamuse moodustasid maal samamoodi oli ju neid, see väike sakslasi ju päris päris palju valedes kohtades kümnendik või isegi isegi enam, need olid saksa käsitöölised, et kes siis on väga oluliselt meie seda maa kultuuri ju mõjutanud ka sellised tegelased nagu Möldrit ja kõrtsmiku, et algselt on ju enamikus olnud, ütleme nendest Väike-sakslastest, kelle hulka sulandusid muidugi ja ka paljud, ütleme eesti ja läti talupojad, kes ütleme, nendesse ametitesse jõudsid ja ja siin on toimunud selline vastastikune assimilatsioon. Eestlased, lätlased, siis sakslast, eks väike sakslast, eks neid on neid siis nagu näiteks kadaka sakslastega nimetatud aga on ka täiesti vastupidine protsess, et need väike sakslased on eestistunud abielu läbi ja hiljem siis ka kultuuriliselt. Siis väike sakslased on ainult Eestis ja Lätis kasutusel olnud termin mitte Saksamaal. Saksamaal olid ikka kõik riigisakslased. Sakslased ja seal on ikkagi noh, nagu räägitud seisuste kaupa aga meil on see niimoodi väike saksluse mõiste suhteliselt tundmatu ja seda baltisaksa ajaloolased ise nagu kasutanud ja noh, ma olen ka seda mõistet nagu kasutanud. Sest see saksa elanikkond siin on ikkagi väga mitmekihiline ja, ja nende mõju on väga mitmesuunaline. Nii et muidugi vaja on rääkida selle eliidist baltisaksa aadlist, kes siin tooni andis, kohalikus omavalitsuses meid tagasi hoides, aga paljus ka nagu edasi aidates. Mõnedes valdkondades on siis arengu mootoriteks saanud kahtlemata, ja teisalt on nad meid ütleme, kultuuriliselt ju on ju saksa ütleme mõju meie, Eesti ja Läti kultuurile vaieldamatu olnud. Aga poliitiliselt on jah, nad olnud konservatiivne jõud ja sellest on siis ka tulnud võitlus ja, ja eesti ja saksavastasus ja, ja meelsust, mis on siis ka plahvatuslikult mõnedel hetkedel välja löönud nagu kasvõi 1905. aastal või siis hiljem 18. 19. aastal. Nii et muidugi, ja paljud uued ideed, mis Euroopas siis levisid, on meieni jõudnud ju ikkagi baltisaksa esindajate kaudu üldse baltisakslased. Need, millal me sakslastest tegelasi hakkame baltisakslastest nimetama. Küsimus, mille üle annab arutleda. Seal nagu selliseks üldnimetuseks saanud üldiselt alles 19. sajandi keskpaigast, kui ka ütleme, balti provintsides elavad sakslased hakkasid ennast tunnetama millegi ühesugusena rahvuslikul pinnal, tekkis termin, ütleme, meie baltlased või ka baltisakslased, enne seda oldi kuramaalased, liivimaalased, eestimaalased, saaremaalased. See oli siis nagu halduslikult ka raamistatud olid ju igast nendes nimetatud provintsis ka omad rüütel, konnad. Ehkki Saaremaa halduslikult kuulus näiteks Liivimaa kubermangu olid omaette provints ajalooliselt olnud ja sellisena oma rüütelkonna loonud siis eksisteeris samas kubermangus, kus siis oli Liivimaa rüütelkond keskusega Riias. Et siis on oluline teadvustada endale, et tegelikult, samal ajal, kui eestlased teadvustasid ennast eestlastena, siis umbes samal ajal oli sakslastele Lastel algas just viiekümnendatel, kuuekümnendatel aastatel, rahvuslik ärkamisaeg ärkasid rahvusena siit tulesid ka, ütleme nende saksa laulupeod. Esimene toimus 1857. aastal Tallinnas. Järgmisel 1866. aasta baltisaksa laulupeol, muide esines ka esimene eesti koor ja sealt läks ainult kolm aastat, kui ka eestlased oma üle-eestilise laulupeo korraldamise kohalike oli juba varemgi toimunud ka siis oluline väljaanne Baltišemonat, Shift, balti kuukiri, mis hakkas siis ilmus 1859 tugevasti siis kujundas seda balti identiteet Tiia mentaliteeti, baltisakslast oleme kultuuriliselt keeleliselt üks, meil on ühisust ka mitte ainult ütleme sotsiaalmajanduslikul alal, nagu ütleme, need rüütel, konnad ja 20. sajandi alguses eriti siis ka ütleme baltisakslaste hulgas, ütleme tihedam side oma väike sakslastest rahvuskaaslastega leiab siis nagu ärakasutamist tekivad saksa seltsid ja mis on eeskätt siis kooliseltsid, kus siis pööratakse rõhku, ütleme, saksa keelsele haridusele ja ka ütleme nendest väike sakslastest oma siis noh, nagu toe sepistamisele, kes siis ei hakkaks et mitte siis ära vajuma Lätistama või ka Eestist oma või verest, mida iganes vaid jääksid, tunnetaksid ennast siis nagu siis sakslastele. Nii et selline on siis ka sakslaste puhul aset leidnud ja muidugi siin on siis püütud seda rahvuslikust ka sellise poliitilise relvana kasutada balti rüütel kondade poolt. Tõsta sakslast, arvuliselt, on püütud siin seda saksa kolonisatsiooni edendada ja, ja, ja nii võime rääkida ka saksa talupoegadest Eestis ja Lätis, mis on enamiku jaoks nagu, nagu täielik arusaamatus saksa talupoegi Eestis. Oligi saksa töölised Eestis ja Lätis. Noh, muidugi kui nüüd linnade poole pöörlema, siis sakslased muidugi linnaelus ja kaubandustööstuslikul alal on muidugi väga olulist osa etendanud Riia, mis muidugi kujunes 19. sajandi keskpaigast väga selliseks oluliseks kultuuriliseks majanduslikuks ja poliidilisekski keskuseks. Seal on ju saksa insenerid, Saksa ettevõtjad, saksa meistrid, jaga saksa töölised. Enamasti küll ütleme niinimetatud sinise kraelised ju väga olulised olnud. Nende kõrval leidus ka päris lihtsaid sakslastest töölisi ja käsitöölisi ja võime rääkida isegi Nende hulgast. Aga ka maal on siis sakslased nagu leidnud koha kõrvuti eestlastest ja lätlastest talupoegadega. Esimene saksa talupoegade koloonia tekkis Lätis Võnnu ehk Tseesise maakonnas juba 1766. Katariina teise üldine poliitika oli aidata kaasa siis ütleme majanduse edendamisele Tuues ja siis arenenumaid ütleme saksa kolonistide nendele mitmesuguste soodustuste andmisega, nii tekib Venemaal rohkesti neid saksa kolooniaid, saksa asundusi, üks selline, siis tekib ka siis Jerfenoffi Kirso kroonumõisa alale, kus siis kasvab välja ligi 10000 inimeseline Yellow laste nagu kogukond, mis muidugi levib ja ka linnadesse ja kelle hulgast on ju õige tuntud kultuuritegelasi, kasvõi seesama tuntud nõukogude filmirežissöör Sergei Einstein, kes on ju ootame selle IRL-i juurtega ütleme selle saksa kolonistide, nendega ja mitmesuguseid teisigi tuntud Nõukogude polaaruurija Schmidt Vene tegelane, kelle juured tulevad tollest saksa kolooniast ja pidi muidugi olema selline näidis näidispiirkond. Aga noh, tegelikkuses ei saanud nendest mingisugust Agri kultuurse, ütleme, eeskujuandjad, vaid lätlased arenesid ise ikkagi niivõrd kiiresti sellele, kuidas me neid nagu Pioneeridena eriti tunnistama ei pea. Ka fakt, et neid leidus maal ikka rohkesti, 1800 kuuekümnendatel aastatel näiteks tekkis siis seoses siis talude päriseks müümise ja mõisad, et üleminekuga teooriuselt siis palgatööle ajutine tööjõupuudus ja ja õige mitmed baltisakslastest mõisnikud leidsid ja toome siia siis tõrkuvate eestlaste ja lätlaste asemele saksa talupoegi Saksamaalt või siis nendest saksa kolooniat, sest asunud ustest, Venemaalt ja nii nii muretseda saadaksegi siis palgatakse, värvatakse siis Saksamaalt koos tuuakse koos tõuloomadega ka sakslastest põllutöölisi. Nii on siis eriti just Liivimaal, leidis aset kuuekümnendatel aastatel toodi põhjale nii umbes 100 peret kuni 400 inimesega, Lõuna-Eesti 35. mõisas, eeskätt siis Võru ja Tartumaal 250 peret 1000 1200, ütleme sakslasest põllutöölist. Muidugi üks osa neist varsti pärast arendas edasi linnadesse või Venemaale või kuhu ora jäiga siia ola siis muidugi selles keskkonnas paratamatult assimileerumist ja uuesti 20 sajandi algul jälle taoline asi leiab aset, eriti et ütleme, Läti alal ka Eesti alal ja põhiliselt jälle Lõuna-Eesti, see on neid tuhatkond värvatud eeskätt siis Voloniast, kus saksa asundustes nagu tekkis selline olukord, kus vanad rendilepingud lõppesid ja seal siis värvati siia. Aga eriti lati alal ja Lätis on muidugi 1905. aasta revolutsioon siis kaasa aidanud sellele, et rahvuslikud vahekorrad sakslaste ja lätlaste vahel niivõrd teravaks muutusid, et et mitmed baltisaksa tegelased on leidnud, et nii on vaja omale rahvuskaaslastest tuge soetada ja, ja on asunud siis Niinud kolonisaatorliku siis poliitikat ellu viima. Ostes siis oma rahvuskaaslaste jaoks maid ja mõisaid, et neid siis asundada, laiali jagada, siis nendele saksa talupoegadele, keda siis toodi. Kuramaalt on eriti siis parun Toifel ja siis Silvi põröderi kaks sellist tuntud kolonisaatorid Liivimaal siis maks, Siivers, skriveri mõisa omanik, kes on siis selliselt niimoodi värvanud ja toonud ja, ja siis neid ehkki talupoegi välja tõrjudes siis nendele nii mõisatööliste mõisaametnike kohti luues, kui ka just ütleme neid väik maakohti algul rendile omandiks andes, siis töötanud ja nii on jõutud, enne esimest maailmasõda on need nimed kurama baltisakslastest kolonisaatorid, kuni 15000 sakslast, päike sakslaste sakslastest maa elaniku sisse toonud. Esimene maailmasõda muidugi pani sellele asjale siis piiri, aga nii on siis tekkinud saksa talukoolkond ka Eesti alal, on, on selliseid kohti, lisaks nendele mõisa töölistele, keda toodi, mis ei olnud just eriti püsiv, on Sõmerpalus Sealne mõisnike siis müünud üle 30 talukoha siis neljakarjamõisamaad selleks siis kruntinud ja siis saksa talupoegadele tekkis tuntud Sõmerpalu saksa Heimtali asundus Saksa talupoegadega ja kui 39. aastal siis baltisakslased Eestist Lätist lahkusid, siis on nende pardale minejate hulgas Ta ainult siis härrasmehed, vaid ka saksa talupojad, kes väliselt nagu millegi poolest natsidest lets jaamadest ei erinenud, nii et jälle paljukihiline Baltisakslus. Muidugi baltisakslaste hulgast leiab ikka päris päris edumeelseid tegelasi. Mõni neist on isegi rahvuslaseks Eesti või Läti rahvuslaseks kujunenud nii Lätist tuua kohe ühe sellise näite, kellest üks väga aktiivne läti rahvuslane tekkis, see oli Aleksander vääbers pärit siis kuramaalt ka seal siis juba koolipõlves lätlastega tihedamalt suheldes hakanud ennast lätlaseks pidama või järjest rohkem niimoodi kuni siis ongi siis rahvusena tunnistanud, et taan lätlane ja on siis tegelenud õige mitmetes ettevõtmistes olnud koolimees, õppinud Tartu Ülikoolis muuseas algul ajalugu aga ruttu siit kui liig Saksalikust kohast Peterburi läinud, kus siis ajalugu juurat õppides advokaadiks sai ja Riiga pöördudes on siis õige mitme lätikeelse ajalehe toimet ja ja väljaandja olnud 1878 kuni 1903 andis välja Läti ajalehte, mis tõlkes noh, nagu hääl ja seejärel siis ka veel üht-teist väljaannet Baltiast, Vestne siis toimetas viis aastat, see on siis küll noh, nagu sellise mõõduka ka suuna rahvuslane olnud, aga lätlased on teda ise ka väga kõrgelt hinnanud. Nii on ta siis 1897 valitud sellesama Riia Läti Seltsi auliikmeks ka lätlaste sele korpi letonia auliige on ta olnud ja hiljem küll 1905. aastal muidugi. Ta oli, ta tabas ilmselt pettumus ka, lahkus Saksamaale, kus ta siis suri enne maailmasõja algust. Aga taolisi väiksema kaliibriga tegelasi, eks leiab ikka, ütleme ka Eesti ajaloost, kui hakata neid rahvuslikke juuri otsima ja täna ja neid mõjutusi jälgima. Vabadusristi kavaler puks ööden oli küll baltisaksa aadlike hulgast pärit, aga tema nimetas ka ennast ühes dokumendis eestlasega. No nii on neid vabadusristi kavaleri baltisakslaste hulgast leiab õige õige õige õige mitmeid balti rügemendi ülem Konstantin Bon pass oli ju ka selle ordeni kavaler ja teisigi nendest nimelt Väike-sakslastest toon kohe näite. Olid vennad maankett kes ennast muidugi 20. sajandi algul juba päris eestlastena tunnistasid, aga nemad on pärit nendest, et Võrumaa kuuekümnendatel aastatel toodud saksatöölistest, kes on siis eestistunud kes kaks venda pälvisid ka vabadusristi kavaleri olid kõvad sõdinat ja said autasuks maa ja, ja nii, et noh, eks me leiame muidugi ka vabadusristi kavaleride hulgas vene päritolu ja juudi päritolu tegelasi ja need, kes siis ennast nagu identifitseerisid, esijoones siis Haima tiga ehk kodumaaga. Ka, mis oli nende jaoks oluline selle kõrval, et muidugi jäid nad kõik edasi sakslastest venelasteks juutideks, aga nende jaoks oli riik see. Kuid jõuame 100 aasta tagustesse sündmustesse kõigepealt. Saksa okupatsioon, mis lätlaste jaoks oli oli vist oluliselt keerulisem ja raskem, sest ta juba lihtsalt kestis kauem kui Eestis. Eestis ei ole ainult üks must suvi, aga lätlastel kolm aastat ja siit edasi ka Landeswehri ja balti hertsogiriik, mis on hoopis teine näide, kui Balti rügement. No ja siin muidugi on, Saksa riik on see põhiline, ütleme faktor, mis, mis mängu tuleb ja siin on siis vaja vaadelda, et kuidas suhtusid baltisakslased ise sellesse Saksa riiki Vene riiki, eestlastesse või, või lätlastesse mis siis nende käitumist mõjutas ja nende hulgast leiab, ütleme nende erinevate jõuväljade vahel erineva tee valinuid seinast seina, aga muidugi prevaleeris, et sõja algusest peale, kui, kui Venemaa hakkas siinseid sakslasi nii Venemaal elavaid sakslasi kui Baltima provintsides elavaid sakslasi ikkagi vaenlasteks pidama ja neid ahistama, siis muidugi see truudus Vene riigile, mida eriti siis baltisaksa aadel väga oluliseks pidas oma truudusevannet keisrile jahenesid ja, ja, ja nägid ju oma võimaliku toojana ainult sunnitult Saksamaas ja, ja püüdsid seda siis oma olukorra parandamiseks muidugi ära ära kasutada. Teisest poolt oli muidugi neid mõjutavaks altpoolt üles Kohav saksa-vastane viha, tee siis mida oli ju 1000 905. aasta oma kollisioonidega toitnud ja nüüd veel siis ütleme siis sakslased, kes siis Venemaa vaenlased ja nii eestlased kui ka lätlased ta siit ära seda olukorda, et oma vanale vihavaenlasele baltisakslast konnale siis koht kätte näidata ja siis et neid positsioone, mis nende käes olid, kasutasite nii, et see sundis baltisakslasi tahes-tahtmata omavahel niimoodi kokku hoidma ja Saksamaatiival ja muidugi sakslased kui okupandid lätlasi kahtlema väga oluliselt mõjutasid, see oli siis igipõline vaenlane mida, mida siis rahvuslikust liikumisest peale oli ju kultiveeritud ikka see saksavastasus ja, ja ja, ja see nüüd leidis siis väljundi veel ka, ütleme võitlusväljal selles esimese maailmasõja võitlustandril, kus siis sakslased ju tulid ju vallutajana. Ja nii on siis suur osa Läti ühiskonnast tsaari oioi, Tsaari-Venemaa kodanikena tormanud siis võitlus selle ajaloolise vaenlasega. Ja tekkisid need läti küttide väeosad ja tsaarivõim muidugi kasutas ära seda lätlaste viha. Noh, sellest Läti meestest sai siis ikka üpris odav kahuriliha, keda kasutati võitluses ära ja ja kes siis arvasid, et kaitsevad oma oma maad ja rahvast. Ja baltisakslaste tegutsemisvõimalused ei ole ka sugugi mitte väga avarad olnud, ka Saksa okupatsioonivõimud kasutasid ka neid lihtsalt lihtsalt, et niimoodi ära kui kohalike olude häid tundjaid ja, ja, ja muidugi nad siis võtsid tagasi mitmedki need positsioonid, mis, mis vahepealsete arengu tulemusena oli eestlaste või lätlaste kätte langenud. Noh, näiteks kas või ütleme, need linnavalitsused, no eriti just Eestisse olid siin eestlased edukamat baltisakslasi linna valitsemisest kõrvale tõrjuma kui Lätis, aga siis kasutati seda olukorda võeti tagasi politsei nagu näiteks Tallinna linna omavalitsusvõim. Ja muidugi kõik see, mis Saksa sõjaväevõimud ei Ki, see kirjutati kapati sakslaste, siinsete sakslaste nimodi arvele. Ja eriti see, kui baltisakslased tollases olukorrast nägid siis võimalikku vahendit endi püsimajäämises balti hertsogiriigi loomises, mida nad kõvasti siis nagu ajama hakkasid, et siis see muidugi veelgi nagu suurendas nende niinimetatud ajaloolist süükoormat eestlaste ja lätlaste silmis. Ja seejärel muidugi vabadussõda Eesti ja Läti vabariigi väljakuulutamine ja võitlus selle eest. Siin jälle tekitas erinevaid erinevaid olukordi selles osas muidugi Eesti ja Läti oluliselt erinevad. Siin muidugi, kui vaadata seda saksluse ja eestlase ja lätlase vahekorda, siis tuleb öelda, et muidugi Lätis oli sakslasi palju-palju rohkem protsentuaalselt koguaeg kaks kuni kolm korda rohkem, kui oli neid siin eesti ala rahvastikus eriti linnades. Ja seda isegi kuni siis 1939. aasta ümberasumise nii välja kui sakslased Lätis näiteks 1881. aasta rahvaloenduse järgi, mis siis kõigis kolmes balti provintsis läbi läbi viidi moodustasid sakslased saksa rahvusest üle 11 protsendi, siis Eestis natuke üle viie protsendi ja nii kogu aeg edasi. Muidugi kogu aeg kahanedes, aga ikkagi oli see Lätis üle kahe korra, ütleme suurem ja selles mõttes olid nad lätlaste jaoks ka palju olulisem konkurent. Nii majanduslikus valdkonnas eriti, ja sealt siis tuleb siis see Läti vabariigi aegu siis just see Ulmanise ajast eriti jõuliselt elluviidav poliitika Lätimaa lätlastele ehk sakslaste selle kõrval ka muide, juutide väljatõrjumine, kaubandusest, majandusest, pangandusest, mitmesuguste selliste jõuliste halduslike vahendite kasutamine kõrvaletõrjumiseks ka kultuuriline, ütleme piiramine nii et see muutis olukorda tunduvalt Eesti poliitika sakslaste suhtes, seda mõjutas suuresti ikkagi see, et baltisakslased võitlesid siin õlg õla kõrval Eesti sõjaväe koosseisus. Punaarmee vastu. See muidugi oluliselt muutis nende suhtumist neisse ja kindlustas neile paremad positsiooni kui Lätis, kus nad ju Läti riigiloojatega õige mitmel momendil sattusid teravas vastuollu. Nii näiteks sundisid nad tagasi astuma selle Ulmanise esimese valitsuse 1919. aasta alguses ja, ja siis kuna seal Läti alal ju sellest saksa okupatsiooni ajast ütleme saksa armee jõudusid oli palju enam, jana jäid kauemaks kui Eestist, nad lahkusid praktiliselt nad nädala-paari jooksul pärast esimese maailmasõja, ütleme mõtlemist ja, ja siis Läti jäi nei teel sinna paika, eriti siis sinna lääneossa ja kuramaale. Ja siis need saksa viidi, sõjaväelased, väeosad, kui ka siis balti kohalikest baltisakslastest armeeritud, ütleme Landeswehri maakaitse Need ju selles võitluses siis punaarmee vastu mängisid väga olulist osa. Ja, ja siin siis juhtus muidugi ka see, see kokkupõrge pealetungivate saksa, väeosade ja, ja Eesti väeosade vahel, kus siis lätlased ise etendasid suhteliselt tagasihoidlikku rolli. Sõjalises mõttes ütleme see vabadussõja algust, Läti vabaduse algus lätlastele kulges ju väga, väga raskelt traumaatiliselt ja, ja siin siis tekisse Landeswehri sõda, ehkki Eesti vägede kokkupõrge see muidugi Eesti ühiskonda muidugi mõjutas, tugevdas Saksa-vastaseid meeleolusid ja see andis muidugi tunda Eestimaareformi puhul maaseaduse ettevalmistamisel, aga mitte nii olulist ja teravat, nagu see siis Läti puhul jälle. Ja lätlased on selles mõttes olla isegi natuke radikaalsemad, kui eestlased oma oma maaseaduse vastuvõtmist elluviimisel. Eestlased ju küll olid ka radikaalselt ligi 100 protsenti võeti ära suur maaomanikelt. Olid ja ütleme, kogu Ida-Euroopas oli taoline, ütleme, Suurna omandi likvideerimine käsil ja paljudes nendes teisteski riikides tehti seda teisest rahvusest suur maaomanike valdusi ära võttis ja siis oma talupoeg kallale eriti vaata inimestele jagades, et siis Neid sotsiaalseid pingeid lahendada. Aga Baltikumi puhul oli ka see suur maaomandiosatähtsus palju, palju suurem kui teistes riikides ja, ja sellest siis veel ka need rahvuslikud vastuolud selgelt oli ikkagi see suur maaomanik oli teisest rahvusest, pealegi vihatud sellest ja, ja sellest siis ka radikaalsusega. Miks Lätis rikaalsem oli? Lased ei andnud võõrandatud Ta ei ole mitte mingit hüvitist algusest peale võeti tasuta ära, jäeti küll kuni 50 hektarit või siis endine maaomanik saada ja noh, ka need paljud väike sakslased, kellest me eelmises saates rääkisime nagu jäid, aga Eestis siiski alguses ja võõrandati ka suurora. Aga varsti pärast siiski asuti liig radikaalset reformi nagu tasandama ja hakati maksma hüü vist maa eest, nii et selles mõttes oli tädi natuke radikaalsem. Ja muidugi oluliselt muutis asja see, et et Eestis anti vähemusrahvustele kultuurautonoomia ise siis oma rahvuslikku haridust ja kultuuri edendada. Nii et see siis ka meelestas ajapikku baltisakslasi, kes muidugi seda Eesti riiki eriti ei armastanud, aga leppisid sellega. Ja kohanesid suhteliselt, et hästi ja seda enam, et ka ütleme Pätsi selle autoritaarse režiimi ajal oluliselt noh, nagu neid kruve baltisakslaste suhtes kinni keerama ei hakatud, Lätis aga küll ja Lätis siis taolist kultuurautonoomiat ei antud, küll kooli autonoomia, ütleme rahvusvähemustele oli lubatud seal oma koolisüsteemi ülal pidada ja, ja edendada. Janu Parlamendis olid nii Eestis kui Lätis, ütleme ka baltisakslased koos teiste vähemusrahvustega siiski esindatud. Läti sajakohalises seimis oli ligi 20 kohta ette nähtud just vähemuse rahvuste esindajatele. Baltisakslastel oli seal ka ikka pea kogu selle aja kuni Ulmanise selle pöördeni ligi 10 saadikut muidugi väga erinevate vaatekohtadega jälle seinast seina ja, ja muidugi, kui, kui Ulmanise ajal hakati siis sakslaste suhtes ikka väga sellist jõulist välja tõrjumis poliitikat rakendama, siis baltisakslased jälle vastukaaluks pöörasid pilgud Saksamaa ja Hitleri poole ja tugev natsionaalsotsialistlik liikumine Läti sakslaste hulgas tekkis. Mis jälle sundis, ütleme Läti valitsust. Nii et seal ja näiteks olid ka täiesti erinev suhtumine baltisakslastest ajaloolaste hulgas Eesti omade ja läti omade suhtes. Kui Eestis olnud ja tegutsenud baltisakslastest ajaloolased, kelle hulgas oli ka üpris silmapaistvaid teadlasi tuntuim Georg on raudtee siis need olid Eesti ajalookäsitluste suhtes, mis oli muidugi ka palju kainem. Kam olite üpris niimoodi heatahtlikult häälestatud, pluss kohti oli, aga terav konforotnatsioon tekkis, ütleme Lätis sealsete baltisaksa ajaloolaste ja siis Läti omade vahel eriti see, kui, kui siis need ka professori kohtadelt sealt Läti ülikoolist kõrvale tõrjuti ja, ja muud arhiivijuhtide kohtadelt ja ja muidugi hakati seda Läti ajalugu kõvasti nagu niimoodi Lätistama ehk Riia linna asutamine lätlaste poolt ammu enne Riia asutamist. Ja siis selle Kuramaa hertsogiriigi käsitleme peaaegu kui Läti riigina brutoriigina ja nii edasi ja muud sellised asjad siis see tekitas ja teravat vastuseisu ja. Siis, kui Hitler kutsus Saksamaale, siis Läti baltisakslased läksid kiiresti kiiremini. Selles mõttes ei ole siint vahet, kui meelsasti või, eks nad kõik läksid ikkagi enamus läks vastu, mees. Ma usun, et ka Lätis elanud sakslased võtsid seda väga dramaatiliselt kui lahkumist kodumaalt. Muidugi siin Eestis siin muidugi üldmulje oli vist niiet tonti noh, nagu kahjurõõmu osad, aga muidugi väga palju kaasa inimlikul tasandil, kus, kus tunti neid inimesi, kes läksid, kellega oldi harjutanud kõrval elama ja, ja hästi läbi saama ja nii et suhtumisi oli muidugi seinast seina. Kui me Eestis tänapäeval praegu püüame aru saada baltisakslastest ja näha nende teistpoolt ja nende teeneid ka Eesti riigi ees, siis kuidas Lätis on? Ma arvan, et samamoodi, eks seal on ka see saksa faktor tegelikult ütleme, ajaloolaste hulgas hakati sellele saksa faktorile isegi natukene varem tähelepanu pöörama ja selliseid konverentse korraldama, kus siis baltisaksa päritolu ajaloolased ja saarlaste ajaloolased on alati kutsutud ja, ja koostöö kujunes, see oli juba nõukogude perioodi viimastel aastatel, niimoodi algas see asi. Ja, ja praegu on üldiselt jah, selline kollegiaalne suhtumine ja ja püütakse nendest vanadest vastuoludest nagu üle olla ja näha. Ma seda ajalugu, vahekorda suhtlust ikkagi palju laiemalt laiemas kontekstis muidugi ajaline distants, muidugi on see kõige olulisem, mis võimaldab hinnata siis neid asju kõiki mõistvalt, mitte enam hukka mõista, vaid järjest enam mõista meie endi jaoks oluline, mitte baltisaksa. Aga on ju nii Läti kui ka Eesti baltisakslaste hulgas väga palju neid, kes tegelikult on meie riikide heaks. Kas just öelda, elanud, aga palju teinud. No ikka jah, kaasa aidanud ja ka kaasa elanud ja kaasa tuntud, ütleme niimoodi. Seda muidugi jah. Eks oma ajalooline kodu, jõuret, paljudel veel ka lähedaste kalmut on siin noh, inimlikult täiesti aru saada. Eks saadakse ju aru, millest on siis Need kunagised vastuolud tingitud, mõistetakse üpris hästi ka, ütleme, oma tollast kõrkust, ütleme ülemkihtide baltisaksa aadli hulgas leiab küllalt neid, kes tunnistavad seda kunagist ja mõistavad hukka seda kunagist seisuslikku kõrkuste pimedust, mittemõistmist, mitte järeleandmist. Mis siis viis selleni, milleni ta viis. Mõistmissoovi leiab, mõlemat. Baltisakslaste suhetes lätlaste ja eestlastega läbi kahe sajandi 19. ja 20. rääkis Tartu Ülikooli professor Tiit Rosenberg, saate toimetaja Piret Kriivan. Legendi järgi juhtus järgnev lugu kõik enne Kristjan Jaagu aegu ja ei ole seotud baltisakslastega aga lätlaste jaoks üliväga oluline. Ja mis ma Kristian Jaak Petersoni mainisin, siis pole sugugi välistatud, et Kristian Jaak kutsmanni koopa juurde sattus, kui Riiast Tartusse või Tartust Riiga sammus, nii nagu Eesti loosaatega Kristian Jaagu jälgedes mullu juhtus. Gutmani koopast Siguldas Koiva jõe kaldal. Algab legend Turaida roosist õige nimega maiast. Nimelt oli imeilus org majja käinud lähedal asuvas Kuutmanni koopas oma aednikust armsamaga kohtumas. Liigasse armunud sõjamees aga meelitas pettusega neiu koopasse ja andis valida kas tema või aednik. Tüdruk pakkus vastu siidisalli, millest ükski mõõt ei suutvat läbi tungida. Sõjamees katsetaski seda siidisalli tüdruku kaelas ja mõõga läbi tüdruk hukuski. Chicagos Piet sissi. Chicago viisik on 1961. aastal sündinud välislätlaste ansambel mis oli iseseisvuse taastamise ajal Lätis ülipopulaarne. Esimene Läti tuur oli neil juba Nõukogude Lätist 1989. aastal, kus suurimal, Mesaparksi lauluväljaku kontserdil oli 100000 kuulajat. Küllap nad laulsid seal ka laulu, imekaunist, Turaida roosist.