Mu ees on väljalõiked 45 aastat tagasi ilmunud ajalehtedest. Kõik need on seotud ühe omapärase, ütleksin isegi ainulaadse juubeliga juhtub seda haruharva, kus avalikkus tähistab 15 aastase tütarlapse kümneaastast näitlemise juubelit. Samas on toodud osade loetelu, milles Ellen liiger 10 aasta jooksul esinenud. Saame teada, et viieaastase Elleni lavakarjäär algas väikese tüdruku rolliga Ants lautori lavastatud Ernst dollari näidendis Masina hävitajad. 10 aasta jooksul ei olnud Estonias ühtegi lastetüki, milles Ellen poleks kaasa teinud. Oma esimeseks juubeliks oli Ellen liiger peale Estonia jõudnud esineda veel raadioringhäälingus ja draamateatris. Ilmunud retsensioonides kiidetakse noore näitlejatari tragidust, head diktsiooni loomutruud esinemist. Nüüd Eesti NSV rahvakunstniku Ellen liigeri 60. aasta juubeli puhul arvab juubilarist tema kolleeg Meeli Sööt. Kui ma tagasi mõtlen oma noorusele ja lapsepõlvele teatri mälestustele, siis nagu kõige suuremad tugevamad teatri muljed ongi mul seotud Ellen Liik, Riga lapsepõlvest. Kui näitlejatega tihti küsitakse, kes on teie lemmiknäitleja, siis ma võin oma nooruse ja lapse hea kohta öelda, et siis oli mul kindlalt Ellen liiger suureks eeskujuks ja suureks ideaaliks tema lavastustes maski Eradis ja päikeselastes ja Hi hiljem libahundist. Ma mäletan, et maskeraadi käisin niivõrd palju vaatamas, et mul täiesti iga tema liigutus, iga nüanssi ja kõik oli nii meeles. Kui ma unistasin saada näitlejaks, siis ma mitte ainult niimoodi lapsepõlves unistanud saada näitlejaks, vaid ikka ilmtingimata täpselt niisuguseks nagu Ellen liiger, maksin isegi jäljendama tema kõnnakut, tema häält ja ma olen nii tohutult meeldis, tundus mulle nii kauninani, nii puht sõnani poeetilise, näed, see oli minu väga suur ideaal. Mäletan teda väga, väga üksikasjalikult, kuningal on külmas Angelana ja nüüd ma kuulasin kuuldemängu tollest ajast, see oli mõned kuud tagasi ja siis ma pean ütlema, et mulle praka tohutult meeldis. See ei ole sugugi ainult mingi lapsepõlve mälestus või, või tol ajal mulje. Teatrikriitik ja ülikooli päevilt Ellen liigeri õpilane Kalju Haan. Kuuldemängudes üldse ju selleaegne Tšehhovi kuuldemängud, siis igaüks meist on palju kuulnud ja mäletab väga hästi vürst Gaabrieli demagnest siis Martini iideni rolli, isegi Bayroni lugemist ma mäletan väga hästi. Need lihtsalt tuleks kunagi ka veel kord kuuldavaks teha, eriti tema luule lugemise tunnid. Järgnevalt kuuleme liiger esituses Petefi rahvuslast ja baironi muusikale. Üles madjar, kodu kutsub. Aeg on käes. Kas nüüd või iial? Valige nüüd aeg teilt, küsib vabadus või orjus püsib. Madjarid jumalale vannume, vannume, ei enam orjuskannani. Orjad olime kaua näevad vanemad meid hauas. Neil, kes vabana said surra. Und ei tule orjamullas. Madja kriti jumalal. Vannume Annume ei enam orjust kannani. Tühipaljas hulgus Kellid Surfra puudub julgus kallimaks kui kodupinda arvab oma elu hinda. Natšariti jumalale vannume. Ei enam orjust, kannani, aelatest, mõõk on enam käsi mõõgaga on kena. Miks siis raudu kandma peame? Muistsed mõõgad valmis, seame madiorite jumalale. Vannume, vannume, ei enam orjust, kannani. Etne madiorite nine, vana kuulsust, vääriksine, häbi, mis toonud aastasajad maha pesta, nüüd on vaja. Aediarhiti jumalale. Annume. Ei enam orjust kanname seal, kus kerkivad Me hauad, järelpõlv. Meid leinab kaua. Tänupalve juures üha kordavad nine püha madjarid jumalal. Pannume. Annumi ei enam orjust kannani. Kõigist ilutütrest pühin nõiduslik Emoletsa nägu, sügavvete mühin, tasavooge, muusik, Helin silme ette manab ulgu meedik, mis tüünelt lamad rahunevad lainte käiku, uneleva tuulevaikust. Või kuis kuukiir deti kujub üle mere, mille tinud tõustes vajudes nii sujuv, nägu, uinuv lapserit hingan kaasa kistud. Kui sind kuulates istunud tunded, sügavad ja helget nägu, merisuu ja selge. Muide, Ellen liider oli meil esimene sõnakunstnik, kes esines Iseseisvate loominguliste õhtutega. Oma luuleõhtutel luges ta Juhan Liivi, Ernst Enno, Jevgeni jõudušenko. Ilmi Kolla ja teiste poeetide värsse. Jätkavad Meeli söötja, Kalju Haan. Milline on Ellen liiger kui inimene, kui kolleeg? Ta on minu meelest nii nagu paljud tolle generatsiooni näitlejad noortele eeskujuks oma eetikaga oma suhtumisega proovis. Kui tõsiselt ta võtab proove, kui tõsiselt tööd võtta. Ei tule kunagi ette valmistamata kroonia, jah, töösse suhtumine ja tööeetika on, on tõesti ta väga tugev külg, seda ka noh, nooruses masendunud ülikoolipäevil ta võis väga nõudlik olla. Ja kui nüüd inimesena Ellen liigeri kohta öelda midagi, siis ma ütlen ta oma temperamendi ja tõdedega on natukene ehk ebamugav inimene mugava inimese jaoks võtan ise rahutu ja ta sünnitab raudtee seda enda ümber. Aga, aga mis püha enda jaoks on töö? Nüüd aga põgus loominguline ankeet juubilari endaga. Nagu ankeetide puhul tavaks, esitasin varakult vormikohased küsimused ja sain ka igati vormi kohaselt ning akuraatsed kirja pandud vastused. Esimene küsimus. Kuidas te ise hindate oma 55 aastast näitlejateed? See tähendab seda, et metsakalmistul viimast und puhkavad kolleegid ei ole mulle ainult kunagi ammu eksisteerinud suurmeistrite lihtsad nimed vaid nende kõigide söövad mind mälestused kui partneritest minu kolleegidest. Ta on kõik minu emotsionaalsed mälu rikastanud oma mänguga minu näitlejaks kujunemisel oma osa andnud Toomas tundust Albert üksipist kuni Jaan Saulini. Kuidas neid veel paljud paljud Jaan hargelist mari, Möldrani. Olga Mikk Krulli sullegi, laul heliseb mul praegu kõrvus Elts väärmanni Carmenit või tabamata ime Lillit. Oleksin nagu eile näinud, et Harry pärise käes, kes mind tapma pidi näen veel praegu Nugawelkumas. Ja tunnen, kuidas süda hirmust värises. Tuleb välja, et me näeme asju alles siis hästi, kui need on möödas. Vanadus toob kaasa selgelt mälestuste mälestamise. 55 aastat laval olles on teil olnud kokkupuuteid paljude erinevate lavastajatega kes neist on jätnud teisse eredama jälje. Pole olnud Tallinnas, lavastajad, kellega ma poleks töötanud. On ütelus, et peanäitejuhid ja lavastajad võivad kaduda. Aga näitleja jääb. Küllap see on tõsi. Olen mänginud Hanno Kompuse, Rahel, Olbri Felix Moore'i Augus sunne Arnold Vaino ja palju palju teiste lavastustes. Kõige suurema armastuse teatri vastu on mulle pärandanud sitad Leeser, Ants Lauter, Leo Kalmet, Paul Set ja Priit Põldroos. Need olid ka minu õpetajad. Sisukas töö oli tantsuga tammuriga trassiga. On aga muu näitlejaks saamise peakujundajaks. Tema usaldus minu kui näitleja vastu oli loomingu õnnistuseks. Ta lubas mul laval kõik teha rolli otsimise kuna ta Loomingu protsessil pidas tähtsamaks momendiks improvisatsiooni. Täitles. Ükskõiksus on kunstinuhtlus. Igavus viib üks kõiksuseni. Seepärast kaovad teatris temperamentsed, emotsionaalsed mõtted, kirg, konfliktide eredus, näitleja sageli osutub lavastaja tahte pimedaks täitjaks aga mitte kunstikujundi iseseisvaks loojaks. Kurb, et see suur inimene ja suur lavastaja pidi maailmaga nii varakult jumalaga jätma. Ma ei ole näitleja, kes esimesel proovil loeb juba oma teksti, nii nagu 35.. Siis muutuvad ju proovid kole igavaks. Mina käin mitu teed läbi nii õiget kui valet ja leian oma osa, võib-olla alles 36 proovipäeval. See sööb ikka näiti, juhil närvi küll. Mina kujutan ette, et põldroos istub saalis ja luba usaldab mind nii möllata proovida tegema rõõmuga, mitte hirmu ega pisaratega. Vahel on küll mõne näitejuhiga töötades tahtmine osaraamat lauale panna ja ütelda, et ma ei oska teha. Sest kui ei usaldata, siis võid nahast välja pugeda. Ja resultaati, pole itta. Näitlejat papa Koiks muuta. On kuritegu. Teie lemmikautorid. Ma olen väga palju klassikat mänginud, tšehhid olema palju raadios mänginud kui ka laval. Armastan seda autorit ka koerkid, olen mänginud hea meelega ja Kõrbolutšovi päikselapsed väike kodanlased. Viimased. Kahju, et pole šiikspiri nii palju mänginud, kui oleksin tahtnud. Sest sel ajal, kui oleksin võinud mängida, olid manalasse varisenud Säre, Põldrus, Lauter. Hea meelega. Mängisin Shatroovi 30. augustis groups. Kuid olgu mistahes autor, kui ta kirjutab südant, kripeldavatest probleemidest, mis vajavad lahendust, lahti arutamist, mõistmist või hukkamõistu. Selliseid autoreid tahetakse alati mängida. Kas te peate ennast draama või komöödianäitlejaks? Näitleja peab kõike mängima. Kui kooli lõpetasin, siis mängisin koomilisi, noori plikasid. Mul ei olnud ohtu nõndanimetatud ülemängimiseks. Siis nad õnnestusid mul küllalt loomutruult. Ja elu armastan ma ise ka elurõõmsast vaatevinklist vaadata sest usun, et elu pole kurb. Elus on ainult kurbi hetki. Siis arvatigi mind koomiliste rollide mängijaks. Alfred Mering aga avas minu näitleja loomingus teise leheküljemaks hälbe lõikuspühaga. See oli Eeva-Maria dramaatilise noore üliõpilase roll. Ja algaski minu dramaatiliste rollide aeg. Kaluri poeg, maskeraad, südamevalu, Marields, korki näidendite rollid nagu Liisa päikse lastes. Väikekodanlaste, Boya ja paljud-paljud teised. Kaljula ütles mulle, et Ellen ega draamat ei mängita punnitades. Seda peab mängimas sama kergelt kui komöödiat. Ja tänu selle komöödiate mängimise etapile sain hakkama ka oma dramaatiliste rollide pikale reale. Olen õnnelik, et olen nende kahe küllalt erineva raske žanriga võinud jõudu proovida. Kuulame katkendit Mihhail Lermontovi maske raadist. Niinat mängib Ellen liiger Arbeninit, Kaarel Karm. Ma olen haige vist. Kui Jevgeni, tule siia. Käsiluba. Kas tunned, kuidas hõõgub pea? Sanemisti jäätisest ei olnud hea mul peol nii palju süüa, seda, eks ole. Tükk aega juba oled muutunud. Supilkond küll, su hääl, kar, sind, mingi võõras jõud on puutunud endist õrnust nema pärast maskiballi. Need peod, kuidas neid ei salli, ma vannun, enam iial seal ei käi. Enam sul ju vaja ei lähe, kui Alt, kui kordki teed, mis tuleb pähe või kord kõik algas, sealt tarkus hiljaks jäi. Miks varem? Pilk ei olnud nõnda kaine. Kui varem oleksin tutvunud sinuga? Ma vist ei oleks nüüd su naine sind piinata, isi piinelda? Kah tõesti meeldiv jutuainet. Mu arvates väärib see siis armastuse nimel, mis elu on see, jätkame loomingulist ankeeti juubiloriga. Teie eeskujud näitlejana eeskujusid on olnud palju. Kuid ma pole kunagi olnud plageerija. Aga kaks on, kes kogu elu on mind saatnud ja kes mind viimase hetkeni saadavad. Et teiste peale päikest valada. Peab endas päikest kandma. Nemad kandsid, mul on meeles neilt lause ära kunagi rohkem anna, kui sul on anda. Ma olen seda püüdnud täita. Mul pole häbi olnud olla vaene publiku ees kuna tean, et 100 rubla asemel on mul taskus 10 kopikat. Ja publik saab ju aru, kui neid püüan enamaga petta. Kunst on karm. Kuid võib-olla ka. Armuline viljakam periood teie loometöös. 1941 kuni 1960 aeg, kus seisin rinnutsi kõige keerulisem tema karakteritega, kus töötasin koos meie teatrielu suurimate lavastajatega ja võrratute näitlejameistritega. Hing laulis. Te olete juhendanud Tallinna pioneeride palee ja Tartu riikliku ülikooli näiteringi. Mida see töö on teile andnud? Ma olin Tallinna pioneeride palee sünni juures Tartu riikliku ülikooli näiteringi juures ülikooli juures. Minu ajal hakati tegema lastega kuuldemänge raadios. Mida ma võin ütelda. Kas te saate elada ilma hapnikuta? Noh, noored on olnud mulle hapnikuks. Ma armastan noorust. Noorus võib armastada. Kuid ta võib olla ka väga julm. Noorus ei lase sind muutuda masinaks, istuda vanade trafaretselt tavade juures. Ta sunnib sind lugema, nägema, mõtlema, arutama, mõistma nooruse probleeme. Sest küsimusi on neil palju. Ja kõige rohkem. Ta ei lase sind vananeda. Noorte silmad on nagu taevatähed ja nende tiibade sahin. Kõige ilusam muusika olgu nende tiibade löök päikese poole võimas ja nende liha sõja vastu kõige vahedamast terasest. 14 aastat tagasi kirjutas Tartu riikliku ülikooli näiteringi liige, praegune ajakiri Looming toimetaja Kalle Kurg oma õpetajast LL tiigrist aidanud Tore. Mäletan, kuidas ma algul kuidagi ta mõtteid jälgida ei suutnud. Tungivad pärani silmad, pidev miimika, järske restikulatsioon ja eriti silmad tõmbasid kogu tähelepanu endale. Rääkimisviisi hüplevus tuleneb ta nähtavasti võtete üleküllusest. Vaevalt jõudnud ühe mõtte lõpetada on ta juba järgmises kinni. Kui ma proovides näen, kuidas ta näiteks, mis antseenevisandades mõtleb siis tundub ta väikesest kasvust hoolimata, et ta vaatab kusagilt kõrgelt alla. Kalju Haan meenutab aga noid aegu nii. Ta tuli Tartusse 60.-te aastate algul. Ma leian, et see on ülikooli näiteringi ja sõnakunstiringi üks ilusamaid aegu. Siin algasid ka päris esimesed katsetused meie dramaturgidele Paul-Eerik Rummo, kes tegutses näiteringis Mati Unt, Einar Kraut, kes töötab Eesti raadios praegu näitejuhina. Nad võivad kõik nimetatud ennast Ellen liideri selleaegse ülikooli draamaringi juhi õpilasteks ja mõnes mõttes ka dramaturgia. Niisugune omamoodi valik oli sellel ajal huvitav, sest esimendivisi gaasis saaja tule, kuid algas ülikooli näiteringi kaudu Bernardo halba maja ennem kui seda kutseline teatavategi ära tegi ülikooli näitering liideri juhtimisel. Ja mitmed teised, mis alati on räägitud liigeri, niisugust temperamendist ja nakatavusest. Aga ma mäletan täpselt, kuidas ta noorte üliõpilastega tegi kõik kaasa tuli igale poole kaasa. Armastas meie selleaegseid laule laulda ja nii kummaline, kui see ka ei ole, talle vist tänapäevani meeldib niisugune asi, kui, kui me natukene niimoodi Madis ehk püüdsime lauldada ta aknal tule alla madonna, see pakkus talle väga palju nalja ja, ja noh, ta tegi kõik meiega kaasa, kuni Toomemäel puu otsa ronimisega. Jätkame ankeeti Ellen liigeriga. Teie soovid näitlejate lavastajate uuele generatsioonile. Rõõmu tekitavad andekad noored teatris, kes hakkavad jätkama meie tehtud tööd. Noortest näitlejatest sooviksin Helle pihlakale, Ritter, Ravel, Ulfsak, Ille salleril ja paljudele paljudele raskeid katsumusi rollide näol. Lavastajale Jaan Toominga-le. Soovin uusi otsimisi ja et tema lavastustes jääks alati erutav üllatusmoment. Et ta nagu küllusesarvest aitaks kaasa näitlejate suursaavutustele. Et tema lavastuse külastajad ei läheks kunagi ükskõikse südamega koju, vaid et nad päevi kannaksid endaga kaasas etenduselt saadud muljet ükskõiksus, on kunstisurm suuri saavutusi soovinud ka Endrik kergele elu armastab õiglust, tugevat tuult, purjetesse. Tihedalt täis tegevust lükitud päevast ja selle sisse mahtuvast mõnest vabast tunnist. Siis võib rääkida vast mõnest hobist. Kuid kui sul päevad jäävad tegevusest ikka hõredamaks ja hõredamaks siis hobi kaob nagu ära. Ja jääb järele nõndanimetatud tubade koristamine, pesupesemine. Mul on väike aialapp ühes imeväikese aiamajaga. Seal peab rohima puid lõikama, rohtu niitma. Seda nõuab maa. Aga suurem on kohustus. Seda peab lihtsalt tegema. Hobi on vist mulle see, kui vihma sajab ja su käes on Bon tärevi kallas. Su ümber on vaikus ja sa võid lugeda rahulikult rahulikult ning mõtelda kahjutunde. Kui palju häid raamatuid on lugemata jäänud. Midagi tõelise hobiga segi. Ei. Ma ei korja marke ega tikutoose. Ei, ma ei otsi mitte rahu, vaid elu.