See ei ole nõukogude aja nostalgia, vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere, algab kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino, tere maarjatere. Ja nagu ikka, on meiega stuudios ka külaline, kelleks täna on Eesti kunstimuuseumi direktor Sirje Helme. Tere. Tere. Seega hakkame rääkima kunsti juttu, täpsemalt siit sellest täpsemalt siis sellest, kuidas Eesti Kunstimuuseum on tähistanud meie vabariigi juubeliaastat, aga nagu ikka, kõigepealt heidame pilgu peale kultuuriajakirjandusele Maarja. Mina lugesin täna põhjalikumalt Õpetajate lehte, mis on, on tõesti väga sisukas ja kõigepealt on siin natukene juttu ka toimunud Eesti kultuuri koja korraldatud tud hariduse kongressist, mis oli siis eelmisel nädalavahetusel. Aga väga huvitavad artiklid olid ka arvamuse rubriigis, et eriti mulle meeldis Heiki Raudla kirjutise robotitest ja inimestest, et ma mõtlesin, et ma tsiteerin siit ühe väikse koha ka üle, sellepärast et et tore, et ka sellistele haridusele otsustavatel inimestel on jõudnud kohale, et kuigi inimkond tehnoloogiseerib tehnologiseerub aina jõudsemini, siis tulevikuerialasid on seostatud hoopis kis humanitaarjaga, nagu siin on järeldusele jõutud. Empaatia ja loomingulisuse ka, mis aitavad muutuvates olukordades kohaneda, toime tulla, et ma olen ise kohaga samal seisukohal, seetõttu ma lugesin seda rõõmuga. Ja Tiiu Kuurme kirjutab siis tohutult olulisest teosest, mis ka avaldatud son Sis Johannes Käisi õpetuse alused ja teed üldine didaktika. Et soovitan selle raamatuga kõigil haridusega tegelevatele inimestele tutvuda. Ja väga huvitav oli lugeda ka seda, mida kirjutataks tee või kirjutatakse üldhariduse all, et et kuna Eestis ka ikkagi ju kogu aeg piilutakse eeskujude poole, mida meie hariduses võiks reformida, et siis näiteks Soome haridus, mis on jõudnud ennast rohkem reformida, on jõudnud järeldusele, uued õppemeetodid muudavad õpitulemused kehvemaks ja et need on siis märkimisväärselt langenud viimaste aastatega, umbes viimase 10 aasta jooksul, siis kui, kui neid on rakendatud. Ja samas üldhariduse all on ka väga murettekitav artikkel, siis ajakirjanduse põhjal, mille on kokku kirjutanud Hannes korjus ja Lätis on siis ka suur teema see, mis meilgi vist on pidevalt päevakorral, et tahetakse õppekavades vähendada keele Eesti või seal siis läti keele keele ja Kirjanduse mahtu. Ja, ja see on tekitanud suure vastuseisu küsimuse, et kas see on siis kuidagi võimalik, et, et riigisekretärid suunavad dokumentide kaudu selliseid ainekavasid, et, et on võimalik lõpetada kooli ilma läti kirjandust, teadmata, et sellised teemad on Lätis üleval. Nii, aga sinu kord, Peeter. Aitäh. Ma vaatasin sirpi, sirbis on väga palju, väga erinevat, nagu alati. Silma jäi Urmas Lüüsi artikkel Meiding Chaina ehk märkmeid hiinamaalt, kus ta kirjutab sellest, et tal oli rõõm viibida Hiina kunstiakadeemia kutsel Hong-show ülikoolilinnakus ning pidada seal koos professor Kadri Mälguga loenguid ja sõita Hiinas on natuke ringi. Ja nüüd Urmas Lüüs kirjutabki sellest, kuidas ta vaatas Hiina kunstialast kõrgharidust, seda, kuidas seal toimub, korraldatud on, mis seal head, mis on halba, kas seal on midagi, millest, mida see kõik on äärmiselt põnev ja muidugi äärmiselt eksootiline. Aga sirbis kirjanduskülgedelt võib leida ka üle vaata sellest, et mis siis toimus Betti Alveri kirjandusauhinnaga, täpsemalt siis kellele see anti, kes olid nominendid? Joosep Susi kirjutab artikli Alverlikus ja muud likkused, kus ta heidab pilgu isegi veidi laiemalt, kui ainult Alveri auhinna nominentide Levaid üldse tänavustele debitantidele katsub, siis natukene üldistada seda millised tendentsid Eesti debüütluules debüütproosas esile on. Teadupärast siis Betti Alveri debüüdiauhinna võitjaid oli tänavu kaks, nendeks olid Raul Orežkin ja Triin paja ning Triin paja. Luuleraamatust nõges kirjutab kohe järgmisel küljel ka Kaupo Meijel kes ütleb, et muidu on hästi tugev debüüt, aga selle korraga tugevus kui ka nõrkus, kujundite kordumine. Kirjandusest veel üks väike soovitus, nimelt eile läks võrgus üles ka ulmeajakirja reaktor novembrinumber tegu on kord kuus internetis ilmuva ajakirjaga, kus saab lugeda nii eesti ulmekirjanike tekste kui ulme kriitikat ja eesti ulme kaja eesti ulmeelu, kajastusi ja reaktori leiab kodulehelt www. Punkt ulmeajakiri LE. Aga meie läheme nüüd kohe edasi, saate põhiteemaga. Vasar jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino ning meie tänane külaline Eesti kunstimuuseumi direktor Sirje Helme, selleks, et rääkida sellest, kuidas kunstimuuseum on tähistanud Eesti vabariigi juubeliaastat. No ma printisin endale kohe välja kogu selle pika näituste nimekirja, mida on tehtud. Eesti vabariigi sajandat sünnipäeva hakati tähistama juba tükk aega tagasi juba septembri keskel 2017 näitusega üleüldse Brüsselis. Ja kui vaadata, kuhu kõik need näitused viinud on, siis need on tõesti toimunud ülemaailma. Euroopas muidugi palju, aga jõutud on ka Ameerikasse ja Jaapanisse, nii et tõeliselt globaalne haare. Ja me hakkasime tõesti kõigepealt me hakkasime rääkima suurtest näitustest ja väljaminekutest Eestis oma kultuuriviimisest mujale ja siis haakus na soli Sittowi puhul ja siis haakus Eesti vabariik 100. Et see ei ole selline ühe otsuse ühe aasta otsus, et sa hakkas eesti ammu peale ja kui Eesti vabariik 100 k tuli taha kogu selle sellise noh, retoorikaga ja noh, ei saa ka öelda, et et nad ei oleks, nad loomulikult ka toetasid neid majanduslikult, see oli väga oluline selle juures siis me saime nüüd näituse teha, siis oli selge, et me tegelikult üks noh ütleme kolm aastat enne või kaks aastat, vähemalt enne räägime aastast 1000 2015 oli selgesse, tuleb, kasvab üle väga suureks programmist, mida me nüüd tegelikult oleme lõpetamas. Kolm näitus on veel lahti. Aga kerge on üldse, kui kerge oli saada jutule nende ikkagi väga Bristiisikate galeriide, muuseumide paikadega, et et kui hea mainega läks Eesti Kunstimuuseum partnerina neid näituse läbirääkimisi pidama? Ma ütleksin sedaviisi, et no ei teadnud meist Washington National Gallery väga palju, aga kõik need näitused on tulnud ka natukene spetsialistide kaudu. Et ma toon näiteks sellesama Sittowi näituse, mis seda nii palju juba korrutatud meedias, et see algas kuus nüüd juba seitse aastat tagasi ühest konverentsis kohtumisest, kus siis sellised põhja Põhjamaade renessansi Madalmaade asjatundjad kokku saavad ja seal tuli siis sitav jutuks, kes tegelikult sellel ajal oli kõikides muuseumites hoopis kui Madalmaade kunstnik. Ja Meie jaoks oli ta muidugi Eestis päris päris kunstnik ja seal siis tulid tagasi sellest samast konverentsilt Kadi Polli ja Greta Koppel. Ja arutasime ja nende ettepanekul arutasime võimalust, et miks mitte hakata teda nagu uurima, käsitlema, teha näitus suurema programmiga ikkagi ja tuua ta tagasi eesti kunstiajalukku, mitte ainult meile endale. Noh, ta on sätestatud meie kunstiajalugudes, aga ka rahvusvaheliselt. Nii et see kõik on olnud päris pikk, nad on erinevad, erinevad kanalid, on, see on, see oli ka väga palju Lätti rahvusliku kunstimuuseumi tegu, nemad alustasid sellega ja see surve oli nende poolt tugele siis nüüd juba kolm, kolm nii-öelda riiki, Balti riiki selle taga, seal oli ka palju diplomaatilisi läbirääkimisi, muidugi see oli ka Washingtonis oma ja, ja samamoodi Brüsselist tähendab see kõik ei ole olnud kerge. See on olnud väga keeruline. Aga tundub, et kõik on siiski ilusti õnneks läinud. Aga ma ütlen siia veel vahele, tagajärg on ikkagi see, et teie kunstimuuseumis CV on nii oluliselt paranenud, et me ei pea ennast enam kirjeldama, vaid me lihtsalt saadamegi. Eesti Kunstimuuseum jäi symbol. Et see, kui mina kõigi nende sõpradele, kes ütles, et nemad ei viitsi trügima minna selle sita või ka ütlesin, et sellist valikut ei näe enam elu jooksul mitte kunagi nii, ütlesin siis see siiski nii hull ei pruugi nüüdse seisuga olla. Tegelikult on vist küll sellepärast, et et need maalid uuesti kokku tuleksid Eestis ma ei usu, et ka mujal, et see on, no vähemalt Fat oleneb, kui pikk see elu on. Võib-olla elu jooksul küll, aga mina oma elu jooksul tõenäoliselt jah, vaevalt, et Eestis kindlasti mitte, sest see on ikkagi üle maailma kokku korjatud, sellele järgnes väga pikk eeltööaastaid läbirääkimisi, sest et nad, enamik nendest öödest on ju kuluvad näiteks muuseumide püsiekspositsiooni, mida meelsasti maha ei võeta. Püsiekspositsiooni ei taheta nagu muuta, meie ka kui meie kass võitis, küsitakse peale sellele keegi ei taha, et need 15. sajandi monid reisiksid kliimatingimused, miks oli suver kliimatingimuste pärast? Ja kogu see ettevõtmine oli ikkagi ütleme noh, meil oli seal ka selline meie oma väga selge huvi taga kogu kunstiajalukku ikkagi taga või ütleme, meie kunstiajaloo rahvusvahelistumine, sidumine Sittowi nimega ja nii edasi. Ma ei tea, kas nüüd näiteks Viini maaligalerii või Berliini maaligaleriis on sellist kirge nagu meil oli ja kirge ja sellist väga selget eesmärki, et teha üks selline näitus. Aga ma tahan öelda, et see projekt või noh, sa nii loll sõna Frex et tänu sellele näitusele ja sellele järgneva konverentsile on huvi väga suur huvi tekkinud ja näiteks sama Sittowi uurimine nii tehnoloogiliselt kui ka kunstiajalooliselt läheb edasi. Aga kui ma vaatan veel seda pikka näituste nimekirja, siis esimesel pilgul tundub, et see on hästi kaootiline, siin on justkui kõike millestki, mis põhimõtete järgi hakati üleüldse neid näituseid või seda nimekirja planeerima, et mida teha juubeliaastal, miks teha just neid asju ja mitte teisi asju? No algab kõik tõesti sellises suures suures pildis, kus on nagu kõik asjad nagu võrdsed, välja arvatud tõesti see sita, mis algas meil ammu juba enne, kui me räägime juubeliaastast, kuigi ma ei mäleta, mitu aastat läbi oli, kui veel polnud EV100 välja kuulutatudki, siis ma ikkagi ministeeriumile ütlesinsuse omamoodi naisuhkusega, et see on muuseumipoolne kingitus vad 100-ks aastaks, aga siis ka kohe pärast EV100 Ranseeriti. Ja noh, kui ma nüüd ütlen, see pilt ei ole väga kaootiline, meil oli ikkagi selge soov ja teeme vana mede nuut. Me teeme. Ühesõnaga, see ongi niimoodi, et kui me vaatame sedasama Sittowit 15 sajand ja naadis lahti olevat näitus, mis on puhas kaasaegne kunst me jõuame siis sealt läbi kogu selle 20 sajandi alguseni, mis on, ütleme ka meie eesti kulda, kõik, kõik, kõik Taani nimetab seda saaberioodi kuldajaks Rootsi, samamoodi Läti, Leedu, et see on selline 20 sajandi AEG, KUI kes just nimelt see moderne kunst meie maades. Ühesõnaga, et see on tegelikult me panime neid rõhuasetusi, et nad oleks erinevad võimalikult laiule ühesõnaga, võimalikult kadaskisse välja. Aga kuidas see vastuvõtt endale näitustele olijat, et meil on ju Eestis sageli siuksed kahetised, tunded, et ühest küljest meil on noh, veendumus, et me oleme väiksed, aga väga erilised. Aga teisest küljest on meil pidevalt see hirm, et tegelikult Eesti mingit oma kultuuri pole olemas, et, et kõik on üks tohutu koopia. Et kuidas seda eesti kunsti, seda erinäolist eri ajastust ajad ajastutest pärit kunsti vastu võeti. Ja ma ütleksin selle koopia kohta, et see tuleb aeg-ajalt. Kui tuleb jälle uus põlvkond, siis hakatakse jälle tegelema sellega, et tegelikult ei olnudki ei seda oma modernismi ega oma avangardiga üldse mitte midagi. Eeskuju on seal seal, seal see tegelikult tuleb ka sellest, et ega seda lääne kunsti nii väga hästi ehkki ei tunta ja meile tundub, me võtame nagu seal mingid esimesed 100 näidet ja siis leiame neile vastused. Aga see ei ole mitte meie kunsti- ja loodas on väga mitmes teises maas. Selline häda, et see on noh, teatab pealiskaudsus, mina olen alati öelnud, et räägime teatavas ühises grammatikast aga mitte enam isegi süntaksist pärast seda. Aga selle vastuvõtmise kohta ma ütleksin niimoodi, et need vastuvõtud on mulle emotsionaalselt erinevad. Loomulikult Washingtonis, kui ma tõesti esimest korda seda näitust nägin, noh, see on kiiskeskaja vararenessansinäitus, eks ole. Et saadad seda teise pilguga ja ta on, noh, ütleme siit, ta ei ole ju niimoodi kunagi läbi selle, me ei ole oma Eesti kunsti ajalugu kunagi teadvustanud, rahvusvaheliselt oli lihtsalt selline sähmakas vaimustust, kui ma seda näitust nägin. See võeti väga hästi vastu, seal oli nagu nad ise ütlesid, seal oli mingi 65000 külastajat. Aga samas noh, ütleme Selokatsioon, eks ole, see Washington National Gallery on väga suur lokatsioon, ta oli enam-vähem noh, samal korrusel, sama, sama seal läks nagu nool, see oli väga tähenduslik, eks nooleks mihkel sitta oli peale kirjutatud, teine laul läks Leonardo da Vinci. See oli, see oli väga tore. Et me seda aga pildistasime, sai väga vahva. Noh, see oli, ütleme niimoodi, aga seal oli ja 65000 külastajat, mis meile oli nagu ikka. Mõtlemapanev. Ja nüüd, kui oli Eestis avatult KUMUs Michel Sittowi, siis meil täpselt sama arv külastajaid, nii et see oli nagu uskumatu. Muidugi, kõik selliseid rekordid lõi Orzee muuseumis balti sümbolismi, seal oli umbes 260000 külastajat, mis jälle nad ütlesid, et nende jaoks on väga hea number. Aga noh, hor, see ongi meeletult külastatav näitus, nii et noh, ma ei oska öelda, et see oli mulle ootuspärane. Aga kui nüüd rääkida, kuidas seevastu võeti see nii-öelda justkui meie värk siis maga, muretsesin algul, et ka, et miks, et kas Orzee noh, oleme seal auru sees, kus on kõik tipud 19. sajandi 20 sajandi selle sajandi üleminekutipud koos. Kuidas me seal, et kuidas me seal välja näeme, et ega meid ometi ei ole võetud siia, kui noh, selline ongi nagu mingid metsikud kusagil kida Skappavad kohale väikeste karvaste hobuste seljas. Et ega me ometi niimoodi tunne ja, või noh, ei paista seal välja. Ja ma pean küll ütlema seda, et ühelt poolt tore oli see teinud seda kõike väga soliidselt, absoluutselt mitte mingit allahindlust ei olnud. Ja teine asi oli see, et kui ma sinna ruumi sisse läksid, siis umbes ikkagi noh, ütleme minuti pärast, see hirm oli mul kadunud ja ma täiesti tajusin, et et me oleme väga suveräänsed ja üldsegi mitte mingit allahindlust sellel näitusel ei olnud. Nii et ma olen väga rahul. Aga kui rääkida keskkonnast retseptsioonist, siis just kõige eksootilisemad näitusepaigad on ju Jaapanis, kus näidatakse Kaljo Põllu loomingut. Kaljo Põllu loomingut, noh, seda tõesti võib seostada ürgse ja mingisuguse idasidemega, aga siiski kuidas jaapanlastele mõjub, mulle tundub ikkagi see väga naljakas, et kuidas võib Kaljo Põllu looming ühes jaapani pühamus välja paista? No see on jälle selline väga pikk lugu selle taga, et meie Adamson Eriku muuseumis oleme paar korda näidanud Vöödi rohkem jaapani kunstnike loomingut, kellest üks oli Turii, kes on kahjuks suhteliselt noore mehena meie hulgast lahkunud. Ja Torii oli Torii üks töö tuli sealt pühadust tori Reiga kunagi juttu ajades selgus, et ta oli oma noores põlves popkunstnik ja siis nagu pöördus ära ja mulle tundus, et seal on nagu väga sarnased argumendid. Kui, kui Kaljo Põllu hülgas kogu selle niisuguse avangardi ja hakkas süvenema selle soome-ugri mütoloogias, aga noh, selles see selleks me rääkisime sellest ja siis tuli isegi ei mäleta, võib-olla aasta pärast võib natuke vähem kiri, et kas me ei tahaks näidata tema loomingut selles okuni pühamus, mis on väga kuulusin, tõistik, pühamu ja siis me mõtlesime, et tõesti miks mitte, saatsime, hoiatasime Kaljo Põlluei, ole nii värvirõõmus ja selline kunstnik nagu tegelikult jaapanlased eeldavad. Ega neil ei ole sünget kunsti selles mõttes kalju Põluniga raske põhjama, pine virmalised noh, kolm kuud valgust heal juhul, aga parem, kui on pimedus. Ja ongi, ongi parem olla seal pimeduse keskel. Nii et, aga me saatsime kõik ette ja küsisin, et kas see sobib ja neile see väga sobis, see oli ikkagi see maailm, millest noh, mütoloogiline maailm, millest väga palju välja kasvab. Mis neile eile hinge, sest ta just vestlesime enne Jaapani kultuuris, kus on nende traditsioon, see on ikka hinges, mitte esemetes ega arhitektuuris ega pühamute eneses, vaid hinges. Ja, ja see sobis nagu aga jaa, nii me sinna läksime, aga nüüd on juba Kaljo Põllunäitusele pakutud ka teist kohta Eesti kaasaegse kunstimuuseumis. Nii et märtsis avame ka ühes tõelises kaasaegse kunstimuuseumis selle palju palju näituse. Aga tõesti, see sinu küsimus on õigustatud, siis oli küllaltki eksootiline, et esiteks nad teevad seal näitusi pühamates ja oli täiesti eraldi näituse koht, näituse paiklence saal, neil on see ütleme viis, kuidas neid näitusid avada, see ei olnud mingisugune erand selles selles paigas. Ja, ja kuigi ma olin Jaapanis enne käin, ma nägin esimest korda sinna minnes jaapani loodust. Ma nägingi, et neil on ka rohi, puud olemas ja on, nägi ja kõik see, millest me kujutame ette, et Jaapan on selline eriline maa, meie jaoks oli esimest korda üldse nägin sellepärast, et jaapani linnad ainult Kyoto, mida me kõik teame, kultuurikeskus, nihukese hääleta, kole linn lihtsalt ja väga väikese piirkonnaga, kus siis seda vana säilitatud. Nii et see oli mulle juba sellepärast suur rõõm ja noh, lisaks kõik see, kuidas nad tõesti see oli seltskond, kes ootaski midagi sellist, aga keegi kysis või õieti ütles mulle üks näitusekülastaja, oli väga hämmeldunud, et Eestis on mustvalge kunst, nad ei ole sellega harjunud ja miks nad kõiki kurbade nägudega vaat ei osanud seletada, aga ju me siis olemegi kurvad. Ja eks tegelikult lausa kaks küsimust, kõigepealt see, et kui nüüd Kaljo Põllu läheb Jaapani kaasaegse kunstimuuseumisse, et milline üldse on jaapani kaasaegne kunst, mille nagu keskele ta asetub? Vot see on see asi, et kui ma käisin esimest korda ja käisime Jaapani kaasaegse kunstimuuseumites mitmes siis osakas loomulikult seal siis jagu saama näitus, see oli väga selge, mis asi on kaasaegse kui suhe, aga Tokyo kaasaegse kunstimuuseumi projektist ütles mulle nii, et see, mida te näete Euroopas, eriti Veneetsia biennaali idel, see on see, mida meie siin kunagi ei näe. Jaapan teebki väljapoole väga kõrge tasemes kaasas kunsti. Aga meie seda siin eriti ei näita. Et see on nagu huviorbiidist suhteliselt väljas. See oli mulle suur üllatus. Aga nüüd ma käisin ka Osakas ikkagi uuesti selles väga heas Gazas kunstimuuseumis ja seal oli parajasti Jaapani 80.-te näitus. Ja mis oli väga need tööd ja need kõik need noh, ma ei taha öelda, halvasti eeskujud, aga ühesõnaga need voolud, need mõtte mõttevoolud olid väga sarnased, mis olid mis olid Euroopas eriti Euroopas ja mis muide, olid ka Eesti Eestis 80.-te keskel ja teisel poolel mõtlesin kataloogi kaasa kaasa, sest et noh, praegu ka plaanis 20 just nimelt selle 80.-te teise poole mariga tegeleda ja need on nagu väga huvitavad seosed. Ja üldse see ütlemine panin kunsti ja kultuuri, eriti sõjajärgse kunsti, kultuuri seos ja huvid selle nii-öelda läänelikus vastu on väga põnevad. Ma tahaksin teha mitte mingeid üldistusi. Aga näiteks Nad on suured ka USA kunstifännid, mis tuleb kogu aeg välja, nende ka plakatikunstis igal pool. Nii et see on väga keeruline teema, mida ma tõenäoliselt ma ei ole nii hea asjatundja, et ma võiksin siin rääkida, aga ta mulle üha rohkem huvi hakanud pakkuma testi. Kui siin oli juttu seostest ja retseptsioonist, siis tehti selliseid näituseid ka, kus on pandud eesti kunstnikud koos esinema välismaa kunstnikega. Ja nad on selline näitus ja see oli, me kaalusime seda, kui me, et mida, et kuidas, kuidas seda kaaslaselt kunsti, kuidas ta retoorikat esitada. Ja kuraatori ettepanek oli ikkagi niimoodi, et nagu kunagi avangardi õitseajal mis oli rahvusvaheline nähtus, kaasaegne kunst on ka rahvusvaheline ja kuidas meie kunst sinna sobituv ja et pigem on see teema huvitav just nimelt see selline noh, selline distroopiline maailm ja et pigem on see huvitav ja me võime, see on õigustatud, kui meie kutsume noh, juurde kunstlikke mujalt. Nii et see ei tekitanud, peaasi, et noh, meie oma näituse või noh, meie oma kollektsioon on esitatud ja eesti kunstnikud on esitatud kuraator on Meie oma ja ja see on koos dünaadi Liu keskuse ja Eesti kunstimuuseumi vahel. Et eks praegu on ju, kui me vaatame spordi meeskondasid, eks ole, võime vaatame, kas või Veneetsia biennaali, kus on olnud ka, et näiteks kuraator ei ole olnud eesti kuraator, aga me esindame. Tingimus on tõepoolest, et kunstnik on eesti kunstnik. Nii et see on niuke jah, piiride vahele kõndimine. Ma arvan, et kaasaegses kunstis see on väga õigustatud praegu. Aga kuulame siia vahele muusikat ja nagu ikka, valis muusika meie saatekülaline ja me kuulame Rondellust ja see on üks plaat, mis on siis tehtud. Kuidas siis võib öelda, Michel Sittowi-aegsest muusikast. Jah, see on õige ja ta ongi, see plaat ongi välja antud nagu selle näituse üks gaas, gaas, kultuuriline toode. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino ning meie tänane külaline, Eesti kunstimuuseumi direktor Sirje Helme. Kuulasime siia vahele Rondellustega sunnis keskaegne tantsumuusika, mis pärinev Rondelluse plaadilt, mis pandigi kokku Michel Sittowi näitusega seoses, mis oli ju üks Eesti kunstimuuseumi keskseid näitusi seoses Eesti vabariik 100-ga. Aga nüüd on neid erinevaid koostööprojekte erinevate Bristiisikate maailmamuuseumidega olnud ja Sirje, sa ütlesid ise enne, et see on Eesti kunstimuuseumi, noh sellist CVd paisutanud kõige paremas mõttes. Ehk siis ka tundmatud tulevased partnerid näevad, et väga väärikaid koostööprojekte on ette võetud ja kõik on väga ilusti läinud, kas see siis tähendab seda, et juba nüüd äkki on midagi uut ka tulemas juba tulevaseks ajaks pärast seda, kui see Eesti vabariik 100 tähistamine läbi saab? Ja eks ammu hakkasime juba sellega tegelema, aga tõesti see usaldusekrediit on väga tõsiselt tõusnud ja ma lihtsalt tsiteerin oma kolleege ja Washington asson kääris, kes Nende pea teavad noh nii-öelda peavarahoidjat või meie tähenduses, kes, kui ta eestist ära läks, ütles, et kui teil on vaja midagi laenata ükskõik mis ajastust, siis te võite olla kindlad, et meie teel laenuna anname laenu, sest laenu andmine on alati väga, väga pikk protsess. Esiteks ma võin kohe öelda, et järgmine aasta on siis ta lisaks sellele põllunäitusele tuleb Soomes üks suur näitus ka Adamson Eriku modernistlikus selles hilisiis modernistlikus perioodis. 20.-ks aastaks on Konrad Mägi personaalnäitus planeeritud ja noh, me tegeleme selles suunas muidugi edasi. Loomulikult tähendab edasi Baltimaade sümbolism. Aga siin on ka see probleem, et meist ei saa nii palju oma töid välja anda. Seesama Konrad Mägi, kes on meie püsiekspositsiooni üks nael, eks ole, kelle, kelle, kelle suur personaalnäitus läheb 20 välja ja ta peaks rändama nii ka koos balti sümbolismi ikka 21 edasi. Et, et me noh, et mida siis nüüd teha, et esiteks Vormaalid väärt vahet vahetevahel puhkama ja tehes nõudmine on päris suur tema tööde järgi. Nii et siin on väga, väga tore on olla populaarne, aga siin on jälle need mingid teised nagu sellised muse loogilised piirangud tulevad ette. Jah, aga kas, kuidas see nagu vastupidi, on töötanud, et ühest küljest kunstimuuseum on nüüd suurepäraselt Eesti kunstimaailma viinud aga kas lisaks sellele, et kunstimuuseumi või noh, meie Eesti kunsti tahetakse rohkem ja küsitakse koostööpartnereid tekib juurde? Te toote ju ka kunstimuuseum toob ju ka meile tegelikult selliseid häid ja kõrgetasemelisi kunsti näitusi, mida noh, iga inimene ei saa üldse minna ise vaatama kuskile Lowry ja mujale. Hea küll, luuran lihtsalt ei taha ka, et, et kas teile usaldatakse ka praegu kergemini töid. Sest et kunstiteoste eksponeerimine on tõesti vägagi tohutute nõudmistega, et mida üldse, kuhu ruumi tohib panna ja nii edasi me hakkame ja meil on isegi sel aastal ju tegelikult meil on päris päris mitu sellist, sellist kunstinäitus, mida me oleme oodanud vist kolm aastat, üks neist on näiteks New Yorgist tule kordamata kraaki näitus, mis on hästi hästi pikka aega olnud läbirääkimistel. Siis tuleb Gustav pruutsise näitus, siis meil tuleb näiteks Taani Kopenhaageni rahvusgaleriist, Taani kuldajanäitus. Et noh, need on juba ka mitu aastat ette planeeritud ja seda soovitan ka vaatama tulla, sest seal on ka eksponeeritud kuulus maal, kuidas Taani rahvuslipp langeb Tallinna kohal alla, et ta teid ja tänu sellele siis Taani väed võidavad lahingu. Sellised toredad legendid. Et nad on sellised mõned näited ja on ka sellist moodsat kunsti väga kaasaegse kunsti, mis meil leitud. Aga tulevikus ma ei tahaks neid ka kohe ära sõnade ära lubada, aga päris kindlasti on meil üsna tõsised läbirääkimised aastas 20 ja 21. Ja tegelikult üks terendab ka 22, vaat see on niimoodi, et kui me tahame väga suurt, ütleme meie kumu suure saali näitus 1000 ruutmeetrit väga. Et me tegelikult ei tahakski võtta rohkem kui ühe väga võimsa suure näituse sinna juurde, noh, teisi selliseid näitasid, et meil sisuliselt me räägime aastani 22, on see meie nii-öelda põhiplaan paigas juba ja läbirääkimised on alust alustatud juba nii, et et need on need suured, näitasid aga ebausklik nagu ma olen, et ma igaks juhuks ei nimetame partner muusid, mis on kõik soliidsed Aga ma saan aru, et siis iga suurnäitus, mis siia tuuakse, tähendab seda, et nad tahavad ühel hetkel Eesti kunsti vastu ka. Ei, see ei ole alati niimoodi, see, see on, kuidas me kokku leppida, meie huvides on alati midagi vastu saada. Aga noh, näiteks Tretjakovi ka on praegu, nii et meil on ju väljas Eesti kunsti näitus. Et noh, me ikka loodame sealt jälle midagi vahetuse vastu, saade sime jälle kuidagi, räägime edasi. On või näiteks jah, unustasin ühe suure koostu näituse ära. Me koosta näitu sadenooniga koos, mis kumus, kui ma lõpetasin aasta lõpeb selle suure näitusega ja see on naiste teemal naised modernistlikus, modernistlikus, modernismi kujunemishääle, modernistlikus kunstis, siis enne teist maailmasõda ja sellega seoses maga ütleksin enne kui te vahele jõuate. Küsida. Et järgmine aasta ju Eesti Kunstimuuseum saab 100 aastaseks, et sademeid ilmselt kummitab veel veel üks aasta, mitte nii võimsalt, muidugi kui EV 100. Aga siis me oleme ka varinud välja kolm suurt teemat, üks neist on siis just nimelt see nais kunsti ja naiskunstnike osakaal. Modernistliku ajal ja kuidas ja nii edasi läinud tänapäevani välja. Ja me alustame kuuendal detsembril melantseerimisi, avame oma selle 100 aastase juubelinäitusega. Alguses olid, mis on keeles ja peitsin pärg, nii et sellised suured teemad järgmiseks aastaks. No sel aastal hiljuti ilmus ka sinu raamat 100 aastat Eesti kunsti selles Eesti vabariik 100 raames ja sealse kuidagi ütlete, et Eesti kunsti ajalugu algabki tegelikult kohe nagu modermodernistlikult, et meil ei olegi nagu nagu selliste me ei ole mõnes mõttes nagu maha jäänud, vaid oleme nagu kohe õige koha peal ree peale astunud, et kuidas nüüd jällegi selles kontekstis on tundunud, et kui, kui on eesti kunsti välja viidud. No vot, see kontekstis oli väga hea, seda, see Orse näitus ju tegelikult kinnitaski, aga see on jah, veider. No mis ta nii väga veider on, et kui me räägime oma Eesti kunstiajaloo professionaalsest saatusest, meil on kolm nime alati, keda me nimetame. Köhler, väiksem, ärge nahka Amandus Adamson tuleb sinna juurde ja siis on nagu üks etapp läbi ainult kolme mehe peal on see nii-öelda akadeemiline akadeemiline suund ja modernism, mis ju Euroopas tähendab, või noh, see aeg, niisugune sajandi möödunud sajandi modernism, mis oli siis sündis sellises kangelaslikkus võitluses Akadeemismiga ja ja võib-olla hiljem ka realismiga, kuigi realism kuulub ka ju moderis niisugune. No need on sellised vaidlused kõik. Et igal juhul ta sündis kangelaslikkus võitluses kõikide asjade vastu kõikide kunstnike vastu ja et seda nagu Eestis õieti ei olnud, et muidugi, et need nii-öelda kriitilised artiklid ja omavahel õiendamine, see kõik oli hiljem sihuke pisike pudi-padi meie kunstielus ja ajakirjanduses ja aga kui me vaatame niimoodi, et kui see 20 sajandi kunstnikke, kes siis ta tekkiski tekkiski uue mentaliteedi pinnalt ja mitte mingit selliste, selliste võimsat võitlus millegi vastu ei olnud, sest polnud, mille vastu ju võidelda. Mida sa võitled Köleri vastu, kes oli Peterburis ja, ja noh, polnud kunsti, näitusi polnud kunstielu, nii et need mehed, kes 1905 noh, läks siis kord Pariisi, et need mehed tõid endaga kaasa selle nii-öelda modernistliku hinguse, nii et seda nihukest klassikalist modernistlikku isatapp, mis oli isa tapmine tekkis hiljem, kui juba jäid jalgu triik ja triikjamägi ja noh, rauast rääkimata, nemad jäid siis jalgu, jäävad siis niimoodi hakkas see Indrek peale, aga siis oli modernistlik baas juba loodud. Aga mulle tundub, et need Eesti kunsti Eesti kunstiajaloovõitlused vist on sellised hilisemad kuuluvad noh, võiks öelda rohkem poliitilisse faasi, ma pean silmas seda, et katsun küsida seda, et kuidas nende näitused, millega on mindud välismaale või millega ka Eestis on Eesti vabariigi sajandat sünnipäeva tähistatud on kajastanud Eesti kunstiajaloo, noh, sellist ebameeldivat perioodi nagu stalinism Tegelikult tegelikult on sellest, ta on ise ka niimoodi, et me noh, me ei läinud otsestallismiga välja, ta on, ta on Tretjakovi must muuseumi näituses küll olemas ja kataloogis on sellest ka kirjutatud. Noh, seal on väga selge, et meil on hoopis teine vahekord ju Venemaaga kui Pariisiga. Ja Pariis kindlasti võiks arvata, et oh kui vahva, Niuke niuke, vaat kui ma oleks, ma, ma ise arvan, kui oleks kanismiga näiteks kippunud Ameerikasse, siis me oleks olnud seal paras blockwasterid, kindlasti ei oleks sellega Nash Kälerisse sattunud, eks ole, kuhugi mujale. Et näiteks 90.-te alguses olid kohutavalt populaarsed ka New Yorgis näitused, sele, stalinistlikud realismist ja mida uhkem Stalin suurem valges, mida valgem, seda uhkem ookean pilt. Nii et ta oli niisugune, isegi nimetataks selline poliitiline, vaid puhas nagu turunduslik värk ja porno. Ja me võime seda nimetada küll niimoodi, et meie ikkagi, kui meil äsja välja, ma arvan, no ma arvan, et stalinism eesti kunstis oli suhteliselt lühike periood. Ta ei tootnud peaaegu Eha komissar tegi küll näituse stalinlikust impressionismi ja see on selles mõttes õige, et eesti kunstnikud õppinstani stalinismi kunagi ära, nad olidki oma oma käsitluselt omast eetikalt ju pigem sellised tagasihoidlikud impressionismi intressionisti kitsal noh, parim näide selles suhtes. Aga et kuna seda stalinistid stalinismi õieti ära ei õpetatud, siis ei, ei olnud vaja seda ka väga näidata. Aga kuidas see on võrdluses nüüd sellega meie see nii-öelda nõukogude aegne popkunstiavangard, et see, see on ju ka tegelikult Lääne Puppy avangardiga võrreldes kuidagi nagu tagurpidi pööratud või natuke nagu pöördvõrdelises suhtes, et et kas. Sest on ju nii-öelda valedele alustele ehitatud. Ja no see on, seda, ma ise olen sellest kirjutanud, et ta ongi valedele selles mõttes alustele ehitatud, aga tema väärtus on selles just nimelt valedes alustes. Et ta tegelikult hakkan vaatamisega popkunsti puhas, sellist on juba suhteliselt vähe ja see, mis tehti, tehti just, see oli see mäng või selline iroonia keskkonna suhtes ja seal noh, korjati kokku need popkunstimaterjalid, et alus ongi see, et kui sul seda keskkonda ei ole, mis annaks põhjust üldse rääkida populaarkunstiliste popula popkunstist ja nii edasi, et siis sa lood sellise koordiloonilise vahel ka tragikoomilise suhte kunstiühiskonnaga, aga mis on popkunsti muidugi võib-olla isegi tähtsam, kui need teosed n noh, ise on just nimelt see, et sa loobud ikkagi popkunst, loobus sellest sellises modernistlikus arusaamast modernistlikus esteetika astet, kunstniku käsi on püha ja see, mis sa lood on unikaalne, vaid vastupidi ja see materjal, mis sa lood ei noh, ta ei puuduta tegelikult seda ühiskonda popkunsti ikkagi. Noh, teatas, võttis noh, või see murdejoon ongi oluline just sellepärast see ongi popkunsti olulisus, et ta lõhkus selle arusaama ärada just nimelt ühiskond, keskkond, see, mis sa täna mõtled, see, mis sind täna mõjutab, see on oluline ja see ütleme, erinevate nähtuste ja olukordade süntaks, mis kunstniku peas tekib, mis ei pea olema tema enda käelooming, vaid see, kuidas ta seal kokku paneb, et see ongi oluline. Nii et see ikkagi mina olen alati öelnud, et kui me räägime postmodernismi ideoloogiast noh, kuna eesti keelde tõlgime pärast modernismi, siis me peame alustama popkunstist siis ütlemise retooriline murrang oli palju olulisem nendest töödest endast võib-olla ka mulle tundub, et seda nõukogude aegset Eesti eripärast, popkunsti ja, ja kõike seda on juba päris palju uuritud ja tuntakse hästi. Kuidas üldse on praegu Eesti kunstiajaloo uurimisega ja kuidas on üleüldine kunstiajaloo tundmine uurimine, et, et kas kas kunstiajaloolased Eestis katavad kõik vajalikud väljad ära küsima niimoodi? No kole on see kata kolandsete katta ja noh, me oleme väike riik ja neid niukesi tippspetsialiste ei saa iga iga asja peale nagu olla vist kahjuks, nii et me oleme ka muuseumi sees ikkagi mõelnud. Midagi ei ole teha, tuleb hakata nii-öelda sisse ostma seda teadmist ka mujalt. Ma arvan, et võib-olla kõige paremini on kaetud just nimelt see nõukogude perioodi uurimine, siis seal on neid hästi palju. Doktorante, ka doktoreid ja ka meie muuseumis on päris mitmeid inimesi, nii et meil on selline, see osa on nagu kaetud ja just nimelt kaetud selles nii-öelda ida suunas mida meil jälle vastupidi ei ole seda nagu läänesuunda, et kui, kui kuigivõrd see teadmist, mis tegelikult Läänes toimus viiekümnendatel aastatel, ega ega seda teadmist nüüd väga palju ei ole, eks ole. Aga mis on, ma arvan ka, et keskaegne kunst, töötleme Nigulistes on uurijad ja hiliskeskaegne. Nii 16 17 18 sajand. Greta Koppeli näol, eks ole, meil on alati iga iga asja peale üks üks nimi. Ja siis 19. sajand Kadi Polli Alexandra murre, seal Dinamo. Aga noh, mis on ikka minu mure kogu muuseumi mure on see 19. sajandi lõpp kahe sajandi alguses just nimelt seesama kuldaeg, mille turjal me tegelikult ju tegime selle balti sümbolismi, mille turjal me räägime Eesti kuldaja kunstist, eks ole, neil on Konrad Mägi, kes on selline esiisi kunstnik selle sellel perioodil. Aga selle perioodi uurijaid on noori uurijaid praktiliselt ei ole, on liis pähla puhmeil ja nüüd Dynaaber, kes on väga-väga ju nimekas ka ka Mai Levin ja ega nad on ikkagi juba ütleme, sellest aktiivsest muuseumi heast ja Tööeast väljas. Nii et see on nüüd küll väga tõsine probleem, nii et jah, ja kogu ütleme noh, mida mina olen nüüd leidnud, et meil on nii palju seda ida suunast uurimist ja teoreetiliselt hästi pandud juba teoreetiliselt hästi ütleme, Vudamenteeritud. Et neid peaks olema ka läänesuunalisi uurijaid tegelikult ka rohkem. Aga see on väga keeruline, sellepärast et meil on küll kaks kõrgõppeasutust akadeemilist asutus, kus valmistatud, satakse ette kunstiajaloolasi. Aga noh, ka meie inimesed tegelikult muuseumi inimesed ju käivad õpetamas, kes teine ja seal õppejõud, aga ega see noh, ma, ma, ma ei saaks küll uhkustada, sealt neid tuleb näiteks noh, näiteks, et me võiksime oodata, et tuleb nüüd üks 19. sajandi 18. sajandi graafika väga hea spetsialist kusagilt. No vot siis siit soovitus noortele inimestele, eriti kui meenutada seda õpetajate lehe artiklit, mida Maarja enne tsiteerisid tuleviku haridus, kõrgharidus kuulub humanitaaria, Lekuna reaalasjad teevad robotid meie eest ära, et minge õppima kunstiajalugu aga ei taha nüüd päris nii sellise probleemi kirjeldusega saanud ka saadet lõpetada, et ma küsin sirelt sinult veel mõne näitusesoovituse, et kus me oleme nii paljudest näitustest rääkinud ja osa nendest juubeliaastanäitustest on ju praegugi lahti. Võib-olla sa oskad soovitada midagi, mida kindlasti peaks vaatama. Nojah, kui ma nüüd piirdun Eesti kunstimuuseumiga, siis tulemusliku ridamisi veel on lahti Baltimaade sümbolism, veel on lahti Konrad Mägi personaalnäitus siis on avatud küll kahjuks selle, selles mõttes ekraani arheoloogia asemel, mis oli väga hea näitus ja mis oli Brüsselis selles mõttes kahjuks, et me tahame neid samu näituse näidata, aga see, mis ma olen välja viinud, on avatud salatoimikud Eesti üheksakümnendad, mis on väärt selles mõttes, et sinna on toodud väga palju asju, mida noh, nii-öelda, mis on ära hakanud ununema üldse see on selles mõttes väga oluline. Täna õhtul avame Mikkeli muuseumis raha kunstinäituse, mis on väga ilusa koos kataloogiga tehtud koos Eesti Pangaga ja raha omandab pärast seda näitust ei esinemiskindlasti hoopis uue tähenduse. Ja kuuendal detsembril, nagu ma juba ütlesin, on Kadrioru kunstimuuseumis, siis alguses oli Köleri ja Weizenbergi ega neid tavaliselt me ju nii väga eraldi näitas issand nagu ajalugu. Ja mis ma siis veel, oh, muidugi väga sarmikas Kaarel Kurismaa näitus on avatud veel. Nii et on vaatamist väga palju, tulge ainult muuseumisse ja mingi kunstiajalugu õppima, ma olen täiesti nõus sellega, töökohti on ikka tulemas. Aitäh selle jutuajamise eest Eesti kunstimuuseumi direktor Sirje Helme, aga nagu ikka head saadet lõpetama ka meie saatekülalise valitud muusika ja see siis on, kas juuni tants, mida me kuuleme, nii et midagi lustakat siis siia saate lõppu, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino ja nädala pärast on siin eetris meediatund. Meie oleme vasaraga uuesti vikerraadios, kahe nädala pärast.